Lood

Botaaniku ametikohustusi täites tohtis ta rannikul kõndida vaid piirivalvuri saatel.

Embute kirik on üks elavaimaid tunnistusi Teisest maailmasõjast Kurzemes. Kiriku seintel ja kellatornis on siiani näha suurtükiväe ja muude mürskude jälgi. Saksa armee kasutas kirikut (nagu paljusid teisi Kurzemes ja mujalgi) vallutamatuks kaitseks. Selle tulemusena kirik hävitati ja seda ei ole pärast nõukogude aega uuesti üles ehitatud.

1919. aasta veebruaris, pärast edukat saksavastast kampaaniat Soomes, määrati Saksa kindral Ridiger von der Goltz Kuramaa ja Põhja-Leedu Saksa relvastatud koosseisude, sealhulgas 1. Läti pataljoni hõlmava Landwehri ülemaks. Oma rindevisiidi ajal 1919. aasta veebruaris jõudis ta ka Rudbārži. Pataljoni eriülesandeohvitser leitnant Jānis Ķīselis kirjeldas kindrali visiiti oma mälestustes.

Rannu lahingust ja selle seostest teosega "Nimed marmortahvlil".

Teise maailmasõja ajal elas Miriam Javnaitė-Voronova holokausti üle tänu paljudele leedulastele, kes oma ja lähedaste elusid riskides varjasid, toitsid ja hoolitsesid tagakiusatud juutide eest.

Oktoobris 1944 taganeb Saksa armee. 3. soomusrong saabub Vaiņode jaama.

Saksa rinde kokkuvarisemise tulemusena on Vaiņode idapoolses äärelinnas vaid väikesed Saksa 61. jalaväediviisi üksused, mida toetab soomusrong. Vastupanu oli kiiresti ületatud ja 9. oktoobri õhtuks oli kogu Vaiņode täielikult Punaarmee kontrolli all.

Saksa armee soomusrongi nr. 3 komandöri aruanne kajastab nende päevade ägedaid sündmusi ja soomusrongi nr. 3 kaotust.

Esimeses maailmasõjas kasutati massiliselt uusi tehnilisi vahendeid (kuulipildujad, mürkgaas, tankid, allveelaevad, suurtükiväe tuletõrje, leegiheitjad, lahingulennukid), mis saavutas enneolematu inimohvrite taseme. Väidetavalt peeti viimased rüütlilahingud õhus, sest pilootide seas valitsesid vastastikune austus ja kirjutamata reeglid. Sõja alguses, kui lennukid polnud veel relvastatud ja lendasid vaatlusmissioonidel, tervitasid vastaspoolte piloodid üksteist isegi õhus. Hiljem aga teavitas vastaspool vastaspoolt alla lastud või vangi langenud vaenlase pilootidest, lennates vaenlase lennuväljale ja jättes liivakotti kirja või isegi vangi langenud pilootide raporti.

Katkendid kohaliku ajaloo entusiasti Aivars Viļnise jutustusest ajaloost ja selle tõenditest, mis leiti Lodest ja Liepast, praeguse Cēsise valla territooriumilt.

Saksa armeegrupi "Põhi", mis hiljem Kuramaa piiramise ajal nimetati ümber "Kuramaaks", dokumentatsioon ei sisalda siiani selget teavet ligikaudu 50 000 Saksa armee sõduri kohta. Need sõdurid on kantud lahingutes kadunuks. Isegi tänapäeval püüavad nende sõdurite sugulased leida Kuramaalt oma sugulaste ja esivanemate jälgi, nii dokumentaalseid kui ka füüsilisi. Üks selline lugu räägib Herman Faulist, kes on kadunud alates 27. detsembrist 1944 – Kuramaa 3. lahingust ehk jõululahingutest.

Õpilasvastupanuorganisatsiooni Sini-Must-Valge liige Ülo Raidma meenutused oma kongides veedetud ajast.

Ajalehes ilmunud artikkel demonstreerib ilmekalt olukorda tänapäeva Lätis, kus paljudes kohtades on säilitatud ja isegi restaureeritakse (sageli kohalike omavalitsuste kulul) Nõukogude okupatsiooniarmeed ülistavaid keskkonnaobjekte. Võimude otsustamatus ja tahte puudumine loovad ühiskonnas pikaajalisi konfrontatsioonilisi olukordi. Erinevaid monumente, mälestusmärke ja keskkonnaobjekte ei tajuta ajalooliste ega mälestuspaikadena, vaid vahenditena, mis jätkavad Nõukogude okupatsioonirežiimi ideoloogiat.

1919. aasta Cēsise lahingutes osales Cēsise rügemendi vabatahtlik koolipoiste kompanii, mis formeeriti 5. juunil endise Cēsise Saksa progümnaasiumi ruumides Dārza tänaval (nüüd Bērzainesi tänav 4) 108 Valmiera ja Cēsise koolide noorest koosneva lahinguüksusena. Juba 5. juuni öösel vastu 6. juunit, umbes tund pärast südaööd, anti häire ja kompaniile anti käsk positsioonidele minna. Kompanii suundus välja Mācītājmuiža – Meijermuiža liinile, mida peeti kõige olulisemaks lahingupiirkonnaks.

Kui Saksa väed lähenesid kiiresti Tallinnale, algas ulatuslik mereväeoperatsioon linna evakueerimiseks. Selle operatsiooni käigus hukkus miiniväljadel, õhurünnakutes ja ranniku suurtükitules palju laevu ja nende meeskondi koos pardal viibinud inimestega.

Lugu räägib naiste rollist Leedu Laskurliidu ridades.

Ajaleht "Australian Latvian" avaldas artikli kohtumisest Arvīds Blūmentālsiga tema kodus Austraalias. 

(Väike episood reisist Austraalia kesk- ja lääneranniku juurte juurde koos Aivars ja Benita Browne'iga).

Enamik sõdadevahelisel perioodil püstitatud iseseisvusmonumentidest (mis olid seotud Leedu riikluse ja selle eest peetud võitlustega) hävitati nõukogude ajal ideoloogiliselt ohtlike või sobimatutena. Okupandid hävitasid lisaks inimestele ka mälu ja mälu märke. Sarnase saatuse osaliseks sai ka skulptor Roberts Antinise loodud monumente.

Andrus Müüripeal(1877-1945) ehk Puka Andrus Lepiku külast Puka vabadikukohalt oli enne sõda Muhus kuulus sepp.

1955. aastal langesid Žemaitija partisanid Nõukogude MGB agendi reetliku operatsiooni ohvriks – meega täidetud ja spetsiaalsete preparaatidega mürgitatud suspensioonid olid mõeldud vabadusvõitlejate tapmiseks.

Tukumsi rajooni ajalehele „Neatkarīgās Tukuma Ziņas“ on avameelseks vestluseks astunud endine kaardiväeülem Aivars Skurstenis. Ta oli kunagi reservohvitser ja välivaht, kellele 1993. aastal pakuti Laimonis Mucenieksi juhitud põllumajandusettevõttes „Durbe“ valvuri kohta. Seal pidi ta valvama kontorit – Līvāni maja. Nii lugu algabki.

Domicella Pundure on 90-aastane. 3. mail 2018 sai ta Riia lossis president Raimonds Vējonise käest Viesturase ordeni eriliste teenete eest riiklikus vastupanuliikumises ja riigi iseseisvuse kaitsmisel. Domicella Pundure on Stompaku soo lahingu viimane tunnistaja.

1941. aastal toimunud ulatusliku meredessandiga mandrilt Muhu rannikule maabusid sakslased ka Saaremaa kaguosas.

1945. aasta alguses käisid Kuramaa kindluses endiselt ägedad lahingud, kus lätlased võitlesid Saksa armee ridades. Üks neist oli Alfrēds Riekstiņš 19. diviisis. Vapruse eest autasustati Riekstiņši Rüütliristiga ja see anti talle üle Remte lossis. Vahetult enne kapitulatsiooni sai temast leitnant.

Sõdadevahelisel perioodil tegutses Šiauliai lähedal Šiauliai soostikus pommitamispolügoon, kus viidi läbi Leedu õhuväe pommitamis- ja laskeharjutusi. Selle polügooni olemasolust meenutavad tänapäevani säilinud betoonist vaatetornid.

20. juunil 1919 hakati Põhja-Läti brigaadi ülema kolonel Jorģis Zemitānsi käsul Rūjiena lähedal Naukšēni mõisas formeerima 7. Sigulda jalaväerügementi. Algselt moodustati Põhja-Läti brigaadi reservpataljonist väike 22 ohvitserist ja 1580 sõdurist koosnev võitlusgrupp, mis oma esimese ülema Oskars Dankeri auks nimetati Dankeri diviisiks. Mõni päev hiljem liideti diviis 3. Jelgava rügemendi 2. pataljoniga ja 23. augustil, kompanii lisamisega, 7. Sigulda jalaväerügemendiga.

Maantee küla väeosa asus isegi Kuressaarest vaadatuna peaaegu maailma lõpus.

Lätis muutus muutuste aeg lähenedes sõbralikumaks ka rannavalve.

Povilas Plechavičius – Leedu armee kindral, kes oli kuulus oma lahingute poolest bolševike ja bermontlaste vastu. Pärast Venemaalt Leetu naasmist 25. juulil 1918 asus P. Plechavičius elama Žemaitiasse ja organiseeris vabatahtlikest partisanide üksusi võitluseks bolševike ja bermontlaste vägede vastu, kellega ta võitles koos Seda, Mažeikiai, Kretinga ja Telšiai piirkonnas.

Tisza raketibaas oli üks NSV Liidu salajastest strateegilistest sõjaväebaasidest, kus paigutati R12 ballistilisi rakette.

13. augustil 1949 toimus Radviliškise maakonnas Užpelkiai metsas saatuslik lahing, mille käigus hukkus koos teiste Prisikėlimų rajooni partisanidega Leedu Kommunistliku Partei Nõukogu presiidiumi liige ja 16. veebruari deklaratsiooni allkirjastaja Bronius Liesys-Naktis.

G. Kirilovičsi lugu Läti riigipiiri kehtestamisest pärast Läti iseseisvuse taastamist (intervjuu helisalvestises, läti keeles)

See jutustab loo sõjajärgsest olukorrast Leedu maapiirkondades ja otsusest hakata partisaniks.

Jutustaja kirjeldab oma muljeid Lestene piirkonna lahingutest ja Läti 19. diviisi rollist lahingutes.

Irbesi väina piirkonnas asuvate lahinguvälja raudteede peamine ülesanne oli varustada Saksa armee rannakaitsepositsioone kahuri ja laskemoonaga.

See jutustab loo sõjajärgsest olukorrast Leedu maapiirkondades ja otsusest hakata partisaniks.

Saksa armee poolt Esimese maailmasõja ajal püstitatud naisekujuline monument

1992. aasta alguses kukkusid Lēdurga ja Zvārde polügoonil salapärastel asjaoludel 40-minutilise vahega alla kaks Nõukogude Liidu lennukit Mig-27 D.

See lugu jutustab Pranas Laucevičiuse ja Rūta Gurvičiūtė armastusest ja ellujäämisvõitlusest Teise maailmasõja ajal. See annab tunnistust julgusest, ohverdusest ja surmast ajal, mil sõja julmused surusid maha riigipiirid, kuid mitte inimlikud tunded.

Kurzeme tekkis 10. oktoobril 1944 eraldi ja eraldi lahinguväljana. Umbes 500 000 Saksa sõjaväelast loeti ümberpiiratuks. 1. Balti rinde staabi aruannete kohaselt oli kogu Läänemere ranniku täielikuks vabastamiseks vaja vaid "väikest pingutust". Siiski jätkusid lahingud Kuramaal veel seitse kuud ja Kuramaast sai Teise maailmasõja lõpu sümbol. 

Seitse kuud kestnud lahingutegevuse jooksul kuni 1945. aasta maini kaotasid Saksa väed Kuramaal 154 108 sõdurit hukkununa, haavatuna ja kadununa. Alates 1997. aastast on Salduse lähedal läbi viidud sõjaaja kalmistu uuring ja sõdurite ümbermatmine ning praegu on siin 27 000 langenud sõduri nime.

1941. aasta juuli lõpus algas Mažeikiais sakslaste algatatud ja hiljem kohalike valgekraekurjategijate poolt jätkatud juutide massimõrv. Inimesi viidi gruppidena juudi kalmistule, sunniti riided seljast võtma ja lasti maha kaevatud aukude lähedal. Mõne päeva jooksul mõrvati Mažeikiaist ja selle ümbruskonna linnadest üle 2000 juudi.

Alfred Browni lugu Saksa peakorterist tema sünnimaja õuel, kuhu Saksa sõdur juhtis öö varjus Alfredi kinniseotud silmadega, teadmata, et see maja on tema sünnimaja ja Alfred tundis iga kivi õuel isegi kinnisilmi.

31. augustil 1993 läbis Kena raudteejaama viimane Vene armee sõjaväeešelon, lõpetades ametlikult ligi 50 aastat kestnud Nõukogude sõjalise okupatsiooni Leedus.

Jutustaja kirjeldab asjaolusid, mille kohaselt loodi langenud sõduritele pühendatud Läti kuulsaim mälestusmärk. Nagu memuaaridest näha, seisis rahvuskangelaste kalmistu silmitsi rea takistuste ja ebasoodsa - halvustava suhtumisega mitte ainult kiriku, vaid ka Riia linnavalitsuse poolt.

Sõdade ajal kasutati vaenlase petmiseks erinevaid meetodeid. Merel olevate laevade eksitamiseks loodi valenavigatsioonimärke, millest üks võis olla Slītere tuletorni juures.

1919. aasta veebruaris toimus mõlemal pool Venta jõge aktiivne luuretegevus. Kapten Alexander Loeving, ratsaväediviisi ülem, oli üks luureretkede komandöridest.

Mälestustes kirjeldatakse episoodi, kus riigipöörde korraldajad vabastasid Kaunase vanglast kolonel V. Grigaliūnas Glowackise ja käskisid tal riigipöördega liituda.

Preestri ja tulevase vabatahtliku memuaarid, mis jutustavad loo Leedu armeesse astumisest ja oma esimestest kogemustest sõjaväeteenistuses.

Mis juhtus leedi Kathleeniga?

See jutustab Punaarmee lähenemisest Kaunasele ja Saksa armee lahkumisest 1944. aasta suvel.

Nimekiri materjalist ja maksumusest, mis kulus mälestussamba valmistamiseks.

Veetsin lapsepõlve Zvārde lasketiiru lähedal, plahvatuste ja lendavate reaktiivlennukite müra saatel, aga nädalavahetustel võis siiski sinna sisse astuda. Pärast Nõukogude armee lahkumist oli maa täis pommikraatreid ja palju lõhkekehi, mis pärinesid mitte ainult lasketiiru ajast, vaid ka Teisest maailmasõjast. Poistele meeldis eriti fosforkapsleid põletada ...

Raamatus „Läti armee ülemad“ avaldatud esseed veenavad meid, et ajalugu mõjutavad oluliselt konkreetsed isikud. Kuigi nad viibisid lühikest aega kõige olulisemate ajaloosündmuste epitsentris, suutsid tõelised Läti patrioodid oma rikkaliku sõjalise kogemusega palju ära teha Läti armee loomisel ja tugevdamisel ning ajaloosündmuste pöördepunktides.
See lugu räägib Läti armee esimesest ülemjuhatajast Dāvids Sīmansonsist (1859–1933).

Pāvilosta elanikud Aina Jakovļeva ja Irina Kurčanova jagavad oma mälestusi nõukogude ajast Pāvilostas.

1915. aasta sügisel rinne stabiliseerus. Vene keisriarmee positsioonid läbisid Medumi. Medumis paiknes ka prožektorikompanii 250. prožektoridiviis. Selle diviisi täpne asukoht Medumi külas on kindlaks tehtud.

Tehases toodetud katlaplekist tuletorni detailid transporditi Ruhnu laevaga.

Kirjelduses kirjeldatakse ilmekalt mälestuspaiga politiseerituse ulatust ja selle rolli Nõukogude Liidu ideoloogias. Tekstis mainitakse, et üks peamisi eesmärke on võitlus „fašismi taassünni“ vastu. See viitab sellele, et ideoloogilist infrastruktuuri kasutatakse jätkuvalt kommunistide kuritegude varjamiseks ja teisitimõtlejate arvamuste tõkestamiseks. Mälestuspaigad, Nõukogude armee kalmistud ja muuseumid ning mitmesugused kultuuriüritused hoidsid üleval müüti „Läti vabastamisest“ ja „vennalikust Nõukogude Liidust“. Natside kuritegude fakte kasutati Teise maailmasõja sündmuste moonutatud pildi loomiseks Lätis.

Inimeste mälu on kohati üsna lühike. Nüüd, kui kõik võivad minna ja minna, kuhu tahavad, nutavad paljud kadunud odava vorsti pärast, aga nad on juba unustanud, et otse Mērsragsi taga, tee ees, maandus sageli triibuline pomm ja relvastatud Vene sõdurid, keda kutsuti piirivalvuriteks, lasid nad läbi ainult kirjutatud ja templiga pääsmetega. Ja mitte iga Läti NSV elanik ei saanud luba, vaid ainult need, kes olid esmalt saanud Roja või Kolka külanõukogult niinimetatud kutse, mille alusel nad kümne päeva pärast said (või ei saanud) oma miilitsaüksuses keelatud piiritsooni sisenemiseks viisat. Olin ostnud maja sellele õnnetust Kuramaa rannikule, nii et igal kevadel pidin mina ja mu pereliikmed palvetama ja end alandama, et võimud pikendaksid sissesõiduluba.

Viimased liivlaste külad Läti looderannikul hävitati süstemaatiliselt ja kuulutati nõukogude poolt alates 1950. aastast keelatud tsooniks. Sellest rahvast jäi ellu vaid käputäis 12 kalurikülas ja nad kogevad praegu omamoodi kultuurilist taassünni.

Artūrs Ozols lõpetas Riia Polütehnikumi ja teenis mereväeohvitserina ja insenerina Venemaa Musta mere laevastikus sõjalaeval Panteleimon. Läti vabadusvõitluse ajal liitus ta üliõpilaskompaniiga. Liepajas pani ta teenistusse laeva "Saratov". Arthurs Ozolsi mälestused laevast "Saratov" on avaldatud Dauagava Vanagi kuukirjas.

Kolonel V. Skorupskise memuaarid annavad edasi

Poola armeega 1920. aasta sügisel toimunud lahingute kogemus, rõhutades Leedu armee võitu Širvintose ja Giedraičiai all.

Esimese maailmasõja ajal ühe Läti enim hävinud kihelkonna - Tomese kihelkonna - lugu

Kolonel Oskars Kalpaks võitis oma isikliku eeskuju ja julgustusega oma sõdurite austuse.

Üheks peamiseks väljakutseks 1. Läti lahingpataljoni üksustele oli üle jäätunud Venta jõe ületamine ja tee rajamine üle selle.

Punaarmee 8. Eesti laskurkorpuse langenud ohvitseri Jakob Kunderi kangelaslikud teod tagasid pataljoni eduka pealetungi, kuid ta ise hukkus ning Jakob Kunderile on tema langemispaigale pühendatud monument ja Tuškise vendade kalmistule on püstitatud monument.

7. oktoobril 1944 toimus Seda lähedal üks viimaseid regulaararmee suuremaid lahinguid Leedu territooriumil, kus Kodumaa Kaitsemeeskonna vabatahtlikud ühinesid võitlusega Punaarmee vastu, kaitstes Leedu vabadust.

Mažeikiai rajoonis Kurmaičiais asuv Venta jõe ületav raudteesild, mis ehitati aastatel 1904–1905, sai sõja ajal mitte ainult strateegiliselt oluliseks objektiks, vaid ka kohaks, mille kohta levivad salapärased lood sõdurite kummitustest ja seletamatutest nähtustest.

Mälestused annavad tunnistust sellest, kuidas sõjainvaliid Jonas Karutis sai haavata, kaotas ühe silma, kuid naasis võitlust jätkama.

Külma sõja ajal Lääne ja NSV Liidu vahel toimunud luure- ja vastuluurelahingutes osalesid mõlema poole agendid ja topeltagendid. Alates 1920. aastatest olid Nõukogude julgeolekuteenistused välja töötanud täiesti uue režiimi kaitsmise vahendi: desinformatsiooni. Mõiste, mis oli läänes varem tundmatu.

1381. aastal leidis linnuses oma lõpu 80-aastane Saare–Lääne piiskop Heinrich III.

Teadlikult valiti kolme erineva inimese memuaaride fragmendid, mis võimaldasid meil holokausti kuritegu lähemalt uurida erinevatest vaatenurkadest.

Sakslaste taandumise ajal 1944. aastal õhiti palju olulisi objekte ja seda oli väga raske ära hoida, kuid on ka lugusid imelistest juhtumitest, kus kohalike elanike julgus ja sõduri tolerantsus võimaldasid päästa kohalikele olulisi kohti ja lõhe ellu jäi. Üks lugudest räägib koduperenaise ja Saksa sõduri vahelisest vestlusest, mis päästis terve silla õhku laskmisest.

Külma sõja ja Nõukogude võimu eesriie ei suutnud aga lääne raadiojaamade saateid täielikult blokeerida. Samuti võimaldasid need vabamat sõnavabadust okupeeritud Leetu jõuda. See oli üks väheseid lünki, mis suutis tungida läbi Nõukogude kontrolli, ideoloogia ja propaganda eesriide. Nõukogude Liit pühendas palju pingutusi ja ressursse nende saadete mahasurumisele ja häirimisele.

Baltikum oli Nõukogude impeeriumi üks olulisemaid kaitseliine, läänepoolseim bastion, seega oli vägede kontsentratsioon seal tohutu. Arvatakse, et Läti oli sel ajal maailma kõige militariseeritum territoorium. Sõjaväelaste täpne arv pole teada, erinevad allikad mainivad eri aegade kohta 200 000 kuni 350 000. Ainuüksi Lätis paigutati 50 aasta jooksul 3009 sõjaväeüksust enam kui 700 asukohta. Üks neist asukohtadest oli NSV Liidu armeebaas Mārcienės.

Sõjasündmused algasid saartel 29. septembril 1917, kui Saksa armee maabus Saaremaal Tagalahe ääres.

More lahing on Teise maailmasõja viimase etapi episood, millel oli suur tähtsus sõja edasises käigus Läti territooriumil. More lahing viitab vaenutegevusele, mis toimus 25. septembrist kuni 5. oktoobrini 1944 Sigulda kaitseliinil More valla territooriumil. Sigulda kaitseliini umbes 12 km pikkustes kaevikutes pidasid Läti Leegioni 19. diviisi sõdurid 10 päeva jooksul raskeid lahinguid 10–15-kordse vaenlase ülekaaluga, peatades Punaarmee/Nõukogude armee üksuste edasitungi Riia suunas.

Läti riigilipu loomine toimus Esimese maailmasõja ajal. 1915. aastal, Läti laskurpataljonide lippude loomisel, pakkusid üksikud kunstnikud lipukujunduseks välja punase, valge ja punase värvi. Haridustöötaja ja ajakirjaniku Jānis Lapiņši kavandi järgi valmistas punavalge-punase lipu 1916. aasta teisel poolel tema õpilane, Valmiera põgenike varjupaiga õpetaja Marianna Straumane. See on esimene teadaolev ja tegelikult valmistatud Läti riigilipp, mis on säilinud ka tänapäevani.

1944. aasta lahingutes Seda lähedal ei kogetud mitte ainult kangelaslikke hetki, vaid ka paanikahoogusid, kus sõdurid, nähes ähvardavat lüüasaamist, üritasid oma elu päästa.

juuli 1976. aasta sõjalis-patriootilised mängud "Orlenok" Irbene lähedal asuvas tankitreeningplatsil, kus 17-aastane Evalds Krieviņš osales ja pildistas salaja mänge, varustust ja isegi Irbene antenni Sme8M kaameraga.

8. novembril 1975 toimus Riias, nagu NSV Liidus kombeks, järjekordne suuremahuline bolševike revolutsiooni aastapäeva tähistamine. Keegi ei osanud isegi oma kõige metsikumates õudusunenägudes ette kujutada, et revolutsiooni 58. aastapäev läheb Läti ja NSV Liidu ajalukku millegi enneolematu ja pretsedenditu - mässu suure allveelaeva Storoževoj pardal. NSVL eitas 15 aasta jooksul, et pardal oleks toimunud mäss.

Ventspilsi sõjalise pärandi objekt on ainulaadne, sest see on üks väheseid rannikukaitseehitisi Lätis ja Baltikumis, mis kujutab II maailmasõja ajaloolist kindlustust. Samuti on see ainulaadne selle poolest, et tegemist on sõjalise objektiga, mille Nõukogude Liit ehitas Läti Vabariigi iseseisvuse aastatel ja mis sümboliseerib omamoodi väikese riigi suutmatust astuda vastu suurriikidele Teise maailmasõja eelõhtul. See on ainus rannikukaitsepatarei, mis on säilinud nii hästi, ilma ajalooliste kihtideta ja täielikus ehitusjärgus. See paik näitab kogu nõukogude sõjalise kontseptsiooni arengut alates 1939. aastast kuni nõukogude vägede väljaviimiseni 1994. aastal.

Karosta vangla kummitus.

Kuramaa kindlus moodustati pärast Riia langemist 13. oktoobril 1944 ja Venemaa läbimurret Klaipėdasse 10. oktoobril, katkestades sellega maismaatranspordi Saksamaaga.

Teise maailmasõja lõpus olid nii Punaarmeel ründavatel positsioonidel kui ka Saksa armeel kaitsepositsioonidel plaanid, mida teise maailmasõja lõppedes kumbki pool ei rakendanud.

Cēsise uus loss ehitati keskaegse lossi – sõjaväekindlustuse – varemetele. See pole aga hoone ainus sõjaline tähtsus.

Jalgratturite väljaõppe eeskirjades mainitud soovitused on mõeldud Läti armee jalgratturite väljaõppeks. Soovitused keskenduvad peamiselt sõdurite terviseküsimustele.

Jutustaja kirjeldab üht Läti populaarseimat ja laialdasemalt külastatud üritust – Spilves toimuvat lennundusfestivali. Ta kirjeldab festivali kulgu ja ulatust. Ta rõhutab lennunduse populaarsust Lätis.

Leitnantkolonelleitnant Vilis Gelbe (1890-1919) saatus peegeldab meie riigi ja armee kujunemise keerulist olukorda ning nende sündmuste hindamist.
Läti riigi väljakuulutamisega 18. novembril 1918 algas Läti Vabadussõda ja relvajõudude ülesehitamise töö. Läti vabatahtlike sõdurite esimestes ridades oli Kuramaal sündinud mereväeleitnant Vilis Gelbe.

Jānis Jaunozoliņš. “Mälestusi välismaale jäetud päevikust” (16.08.1944.-13.10.1946.) Killud.

Donāts Pudulis oli Liepaja sõjasadama komandantuuri seersant, kes sai 14. novembril 1919. aastal lahingumärgi vapruse ja vapruse eest, kui ta pärast vaenlase rünnakut Redānsi kindluse vastu võttis komandandi kompanii juhtimise üle surmavalt haavatud komandopealik Robert Radziņšilt ja ajas kiire vasturünnakuga vaenlase kindlusest välja, võttes 8 vangi ja 2 töötavat kuulipildujat. Tema elu kuni Liepaja lahinguni on huvitav. Ta astus 1911. aastal 16-aastasena vabatahtlikult Siberi laskurirügementi. Ta osales 1914. aastal lahingutes Saksa armee vastu Varssavis, Lodzis ja mujal Poola rindel ning hiljem lahingutes Austria armee vastu. 1915. aastal sõitis ta Vladivostoki kaudu Prantsusmaale Vene ekspeditsioonikorpuse koosseisus ja võitles 4 kuud Verdunis. 1917. aasta alguses astus ta Läti laskurirügementide ja 7. aprillil 1919 - Läti relvajõudude koosseisu Liepajas.

Linnuse põhjaosas asus üks neljast rannakaitsepatareist, patarei nr 1, kuid linnuse likvideerimise ajal ei olnud selle relvastus täielikult paigaldatud.

Plokštinė sõjaväebaasis töötanud veterinaararst Stanislovas Mikašauskas jagab oma mälestusi ebatavalisest juurdepääsust baasi territooriumile ja rangest salastatusest isegi mitteametlikus õhkkonnas.

Mälestused jutustavad Saksa armee sisenemisest Klaipėda piirkonda ja Leedu sõjalaeva "President Smetona" lahkumisest Leedust.

Felker (saksa keeles Völcker) oli 20-aastane poiss, kes teenis natsi-Saksamaa armee luureteenistuses ja jutustab 8. ja 9. novembri sündmustest, mis kajastavad elavalt rindeliini sündmusi Zvārdes, kus rindejoon liikus 4 kuud edasi-tagasi, sealhulgas Ķērkliņi kiriku ümbruses.

Jutustajad kirjeldavad barrikaadide perioodi meeleolu ja isiklikke kogemusi. Mälestused illustreerivad hästi, kuidas teave jõudis Läti elanikeni kogu tema territooriumil.

Üks olulisi ümberasumiskohti oli Pāži maja lähedal, kuhu nüüd on püstitatud monument – „Lootuse puri“. „Laevad saabusid regulaarselt ja enamik inimesi lahkus Pāžist,“ seisab I. Freibergsi mälestustes.

1945/46. aasta talve veetis Puhkpilliorkester Dzelzkalni piirkonnas Zūri metsas, kuhu oli ehitatud mitu punkrit. Seal elas umbes 40 partisani. 23. veebruaril 1946 piirasid laagrit NSV Liidu siseasjade väed ja puhkes äge lahing.

Salapärane objekt Kura säärel Alksnynesi lähedal, arvatavasti pärit nõukogude ajast. Arvatakse, et see oli Nõukogude allveelaevade kai või peatuspaik. Kuigi tänapäeval on täpseid fakte raske kindlaks teha, tekivad selle piirkonna elanike meeltes mitmesugused mälestused ja seosed.

Kapten Pēteris Čevers ja seitse teist partisani langesid vangi 1. novembril 1950 Engure metsamassiivis, kus juhuslikult paiknes lähedal endise Leegioni leitnant Arvīds Gailītise (agendi-võitleja hüüdnimi "Grosbergs") juhitud võltspartisanide rühm. Sinna kuulusid Läti NSV VDM-i operatiivtöötajad ja agendid-võitlejad, kes teesklesid end "metsavendadena".

1. detsembril 1918 tungisid Läti territooriumile punaste laskurüksuste baasil loodud Punaarmee üksused. Oma kodude, perekondade, kodukoha kaitsmiseks ja terrori eest põgenemiseks haarasid Balvi piirkonna mehed relvad ja läksid metsadesse, alustati esimeste „roheliste“ rühmade moodustamist. 1919. aasta kevadel, kui kuulutati välja mobilisatsioon, pidasid paljud Balvi piirkonna mehed Nõukogude Läti armees võitlemist vastuvõetamatuks ja liitusid „roheliste“ rühmadega. Moodustati Balvi, Silakrogsi, Rugāji, Teteru-Dūrupe ja Liepna rühmad. „Roheliste“ rühmade tegevus Balvi piirkonnas aktiviseerus 1919. aasta märtsis.

Läti laskurväelastele ja nende ohvitseridele teatati lahingu algusest viimasel hetkel. 5. Zemgale Läti laskurrügemendi allohvitser Rūdolfs Ivanovs kirjeldas oma päevikus lahingu alguseelset viimast õhtut. Lühike, kuid elav ja autentne tekst, mis annab edasi sõduri jaoks väga olulist hetke – lahingupäeva tundmaõppimist.

Sõltumatu Soome esimene lipp pühitseti 1918. aastal Liepajas, Püha Kolmainsuse kirikus, kus Soome jäärad andsid enne koju minekut truudusevande Sõltumatu Soome seaduslikule valitsusele.

1941. aasta juulis ja augustis tapsid natsivõimud Kražiais peaaegu kogu linnaelanikud. Kražiai geto vang ja K. Požėla kolhoosi kolhoosnik Marytė Gerčienė jäi sellest tragöödiast imekombel ellu.

1940. aasta 22. augustil eraldati Tagamõisa poolsaarel Nõukogude Liidu sõjaväebaasi nr 32 (Undva) ehituseks 594 ha maa-ala.

Pärast Läti Vabadussõda autasustati ülemseersant Valija Veščunast Lāčplēsise sõjaordeniga lahingute eest bermontlastega Plāņi majade lähedal 19. novembril 1919. Valija Veščunas oli üks esimesi, kes ületas vaenlase tule all Lielupe jõe.

Kuidas kaevati Jalaka liinil tankitõrjekraave kaitseks Saksa vägede pealetungi vastu 1941. aasta suvel.

Krotė läheduses asusid armeegrupi "Kurzeme" viimased kindlustusliinid ja sealt on leitud palju teise maailmasõjaga seotud esemeid.

Valdemārs Ģintersi nimi oli paljudele Läti pagulastele viimane lootus Rootsi pääseda. Liigne tähelepanu pagulaste poolt oli ohtlik ja seetõttu hoidis Ģinters seda saladuses.

Vērgale küla rahvasaadikute nõukogu esimehe (1982–1989) Andris Zaļkalnsi mälestused elust piiritsoonis.

Mälestused kujutavad endast hüvastijätte pereliikmetega, reise sõjaväeossa ja kogemusi esimestest päevadest armees.

Aastaid ei ole ma täheldanud, et vana Liepaja elanikud tunneksid püsivat huvi nende ainulaadsete paikade vastu, mis asuvad kesklinnast kaheksa kuni kümme kilomeetrit põhja pool. Kuid metsa võsastikku, luidete kaldale või soostiku radadele peidetud Karosta ajaloolised paigad ei ole vähem huvitavad ajaloolised faktid ja ammu unustatud legende väärivad lood. Üks neist - kunagine NSVL 23. rannikutükiväepatarei - on selle loo teemaks.

Telšiai KGB vangla vangide memuaarid paljastavad kohutavaid kinnipidamistingimusi – alates füüsilisest piinamisest kuni ebainimlike elutingimusteni ülerahvastatud kongides.

Teise maailmasõja lõpus suutsid Saksa väed Kuramaal end seitse kuud edukalt kaitsta, sest Saksa merevägi säilitas võitlusvõime kuni Teise maailmasõja lõpuni ja varustas Põhja-Armeegruppi ja hiljem Armeegruppi Kuramaa. Peamine sadam oli Liepaja, mille kaudu tarniti ja veeti 80% kogu kaubast. Liepaja sai seega oluliseks sihtmärgiks Nõukogude Balti mereväele ja kauglennuväele.

Läti armee soomusrong nr. 5 ehk "Kalpaks" oli 1919. aastal Läti relvajõudude kerge soomusrong.

27. märtsil 1919 alustas 1. Valmiera jalaväerügement koos Tallinna (tollal Rēvele) ja Tērbatase Eesti Kaardiväe (kaitseliti) pataljonide ning kolme soomusrongiga Melnupe jõe kallastelt Läti vabastamist bolševike käest.

Kui väed mingi ala okupeerisid, ei olnud alati võimalik konkreetsete majade, alevike või külade nimesid välja selgitada. Kohalik elanikkond oli evakueeritud ja polnud kedagi, kellelt küsida, seega kipusid sakslased kohtadele ise nimesid panema. Wilischkis asuva maja kohta on säilinud lugu. Pioneerikompanii ülem, reservohvitseride kursusel osalenud kolonelleitnant Koch kirjutab oma memuaarides, et üks suurtükiväeüksustest paiknes maja lähedal.

Mälestused sisaldavad elavaid muljeid Läti armee kohalolekust Mangalsalal. Kirjeldatakse kindlusi ja sapierite ehitatud raudbetoonkindlustust. Mälestused kirjeldavad sõdurite igapäevaelu, elurütmi ja illustreerivad Mangalsala keskkonda. Mangalsala ja Läti armee sõdurite külaskäik.

Kindral K. Goppers (1876–1941) oli silmapaistev sõdur ja silmapaistev inimene. Ta paistis silma eduka komandörina, kes juhtis pataljone ja rügemente ning juhtis kangelaslikult oma laskureid lahingutes Läti vabaduse eest Esimese maailmasõja ajal (1914–1919). Ta osales lahingutes Tīreļpurval ja Ložmetējkalnsi all ning Riia kaitsmisel.

See jutustab loo sellest, kuidas stribid ja MGB ohvitserid avastasid sõjajärgsetel aastatel partisanide punkri ja likvideerisid seal peitunud partisanid.

Teise maailmasõja ajal, kui armeed taandusid, õhiti Lätis suur hulk sõjaliselt ja logistiliselt olulisi objekte, et need ressursid vaenlase kätte ei jääks. Sellised rajatised asusid ka Ķegumsi läheduses, kus üks olulisemaid objekte on Ķegumsi HEJ, mis tänu oma töötajate pingutustele ja pingutustele täielikult ei hävinud.

Üks silmatorkavamaid sõjajärgse relvastatud vastupanu ilminguid Kuramaas oli Kabile vallutamine 1945. aasta jõuludel ja sellele järgnenud lahing Āpuznieki maja lähedal 1. jaanuaril 1946.

On 25 March 1949, the second major wave of deportation from the Baltic Republics took place. In Estonia almost 21 000 people (7,500 families) were sent to Siberia. The story is about the family in Valga county.

Kaitstud taimede foto lugu piirivalvepiirkonnas.

Jutustaja kirjeldab oma muljeid Riia operatsiooni algusest, kui Saksa armee suurtükivägi alustab Vene armee positsioonide pommitamist. Ta kirjeldab Vene armees valitsevat kaost ja Läti laskurite meeleolu enne lahinguid.

Tērvete raketibaas oli üks NSV Liidu salajastest strateegilistest sõjaväebaasidest, kus paigutati R12 ballistilisi rakette.

Praeguse Gardene piirkonnas asus üks Põhja-Euroopa suurimaid tankide väljaõppepolügoone. Dobele-2 oli kuni 1992. aastani sõjaväeasula, kus paiknes 24. tankide väljaõppe diviis.

Armeegrupi „Kurland“ käsk on: „Ehitage ja ehitage!“ See on ülesanne igale tagalaväe rinde sõdurile. Mida iseloomustab kõige paremini sõna: „Kaevamine on parem kui matmine!“

Riia keskturu ehitamise ajal oli see üks maailma moodsamaid turge. Selle ehitamisel võeti aluseks Esimese maailmasõja aegsete Saksa armee õhulaevade angaaride metallkonstruktsioonid. Autor kirjeldab Riia keskturu ehitamise eeldusi ja ehitustööde ulatust, mis teeb sellest ühe ambitsioonikama ehitise sõjajärgses Lätis ja ühe moodsaima turu maailmas.

24. juunil 1941 desarmeeris väike grupp Leedu mässulisi Mažeikiai maakonnas Lūšėsi jaamas Nõukogude sõdurite rongi ning vabastas Siberisse veetavad leedulased ja läti perekonnad – sellest sai üks 1941. aasta juuniülestõusu ainulaadseid episoode.

Lugu jutustab naispartisani otsusest hakata partisaniks, tema liitumisest partisaniüksusega ja lõpuks vahistamisest.

Rohkem kui 70 aastat tagasi hukati Leedu rannavalvurid selle eest, et nad aitasid oma naabritel, Läti paadipõgenikel, Rootsi jõuda. Kui Saksa okupatsioonivõimud sellest teada said, siis nad julmalt

Nõukogude ajal asus Spilve lennuvälja edelaosas helikopteribaas. See oli selgelt nähtav lähedalasuvatelt Kleisti metsa luidetelt ja Riia-Bolderaja raudteeharult, mis viis Riia laki- ja värvitehasesse.

Leedu elanikud andsid partisaniks astudes selle teksti kohase vande.

Grieze'i filtratsioonilaagri asukohast ja sinna viivate teede ääres leidub sageli mitmesuguseid endistele sõduritele kuuluvaid esemeid. Sõdurid, arreteeritud tsiviilisikud, sõjavangid jne. kõrvaldasid neid erinevatel põhjustel, et vältida tuvastamist ja "erilise tähelepanu" osutamist.

Plokštinė metsades asuvasse maa-alusesse termotuumarakettide baasi paigaldati ülisalajane angaar, millest kohalikud elanikud teavad siiani väga vähe ja mille eesmärki varjutavad kuulujutud tuumarakettide lõhkepeade ladustamisest.

Kolonel Oskaras Urbonase lugu Kohaliku Meeskonna moodustamisest 1944. aastal.

Noored ja välismaalased, kes pole nõukogude ajaga tuttavad, suudavad kindlasti uskuda, et Nõukogude kodanikul oli praktiliselt võimatu NSV Liidust seaduslikult lahkuda.

Balti kett, mis toimus 1989. aastal, pälvib jätkuvalt tähelepanu isegi enam kui 30 aastat pärast sündmust. Ehitatakse uusi monumente, korraldatakse mälestusüritusi ja näitusi. Üks algatustest on Balti keti dokumentaalse pärandi lisamine UNESCO maailma mälu rahvusvahelisse registrisse.

Kapten Mikelėnase memuaarides on juttu tema põgenemisest sõjavangide laagrist, naasmisest Leetu, liitumisest Leedu armeega ja esimestest lahingutest bolševikega.

Aizvīķi pargis on endiselt selgelt näha Teise maailmasõja punkrite, kaevikute ja kaponieride vallide jäänuseid, kus hoiti relvi. Üks relvaliikidest oli Katjuša raketiheitjasüsteem.

Esimesed ehitusmehed ilmusid Ninasele juba 1939. aasta sügisel.

1940. aastal katkestas iseseisva Läti riigi olemasolu Nõukogude Liidu okupeerimine ja annekteerimine ehk liitmine Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liiduga (NSVL).

Partisani kiri oli kirjutatud 15. novembril 1949 ja see oli adresseeritud tema õele ja sidemehele Virginiale.

Väljavõte kindral Jānis Balozsi pöördumisest Sudrabkalniņši monumendi avamispäeval. Avaürituse täistekst, president Kārlis Ulmanise ja kindral Jānis Balozsi kõned on kirjeldatud täistekstina. Mälestused valiti seetõttu, et see näitab selgelt Sudrabkalniņši ümbruses sõdiva Läti armee seisu.

Esimesed õhusõidud Eestimaa taevas - lendur Utotškin Raadi kohal 1912. a.

1918. aastal, kui Saksa väed sisenesid Alūksnesse, taandusid Läti laskurpataljonid Nõukogude Venemaale. 1918. aasta detsembri alguseks oli kehtestatud Saksa režiim ja viidi läbi ümberkorraldusi. Pärast Saksamaa alistumist sõjas naasid bolševikud Alūksnesse ja taastasid oma võimu. Soome vabatahtlikud võitlesid Eesti armee koosseisus ka Läti Vabadussõjas. 21. veebruaril 1919 toimusid Alūksnes jaama lähedal ägedad lahingud bolševike ja Soome vabatahtlike rügemendi „Põhjapoisid“ vahel.

Jalaväelase anonüümsed mälestused, mis avaldati Leedu Laskurliidu ajakirjas "Trimitas", kirjeldades lahinguid ja sõjaväeelu Vabadussõdade ajal.

Erakonna komandöri, kaptenleitnant Julius Rosenthali Vilis Narkevicsi lahingutegevuse kirjeldus, 3. november 1921

Pēteris Čevera - rahvuslik partisan ja rahvusliku partisanirühma ülem.

Valentine Lasmane'i kirjutatud biograafiline lugu sellest, kuidas tal õnnestus Saksa okupatsiooni ajal kinnipidamisest põgeneda.

Mälestused nüüdseks kaugest kuninglikust ajastust vilksatasid läbi. Vanemale põlvkonnale tuletas see meelde nende endi kogemusi, nooremale põlvkonnale aga võis see igavust tekitada.

Endel Laul jutustab oma isa loo Kõnnu lahingus osalemisest ja napilt hukkamisest pääsemisest.

Läti ja Leedu ühine rahvuslik partisanide rühmitus Īle "Kārļa Krauja" oli aastatel 1947–1949 üks suurimaid vastupanurühmitusi Läti territooriumil.

Piirivalvuritel oli ainulaadne viis piirialal võõraste kohta teada saada.

Juba 1907.  aastal hakkas Venemaa tegema ettevalmistusi oma pealinna Peterburi eelkaitsepositsioonide väljaarendamiseks.

Nõukogude ajal hävitas Nõukogude võim Ristimäge mitu korda, üks organiseeritud lammutustest toimus 20. sajandi teisel poolel, kui partei korraldusel mobiliseeriti selle töö tegemiseks umbes 300 meest ning protsess oli hoolikalt planeeritud ja koordineeritud.

Sõja puhkemise järel 1941 aasta suvel oli punasõduritel Abrukal keelatud suhelda kohalike elanikega.

Jānis Tilibsi mälestused partisanide üksuse "Tevijas Vanagi" tegevusest Lõuna-Kuramaal kuni 1950. aastani.

Erinevad stseenid elust nõukogude ajal, nagu seda meenutab kirjanik, proosa- ja luulelooja Gunārs Anševics oma piiritsoonis elamisest.

Rüütliristi kavaler Hiiumaa hõivamise lahingutes

Nõukogude ajal asus Spilvese tänavast põhja pool üks kummaline objekt, kui mälu mind ei peta - kahe madala ristkülikukujulise punastest tellistest ehitatud "megakorstnaga", millest kostis üsna sageli lennukimootorite mürinale sarnast reaktiivlennuki sarnast heli.

Leonid Zariņš värvati USAs CIA agendiks ning 1953. aastal ületas ta Saksamaalt lennukiga NSV Liidu piiri ja hüppas langevarjuga Auce lähedalt alla. Kahjuks osutus üks kontaktisikutest, kellega ta pidi ühendust võtma, topeltagendiks ja Leonid arreteeriti peagi. Ta keeldus tšekistidega koostööst ja lasti 1954. aastal ilma kohtuprotsessita maha.

Kolka elaniku Valija Laukšteine mälestused aegadest Kolkas, kui seal olid piirivalvurid.

Tukumsi maantee ääres asuvad vaevumärgatavad, rohuga kaetud angaarid olid nõukogude ajal koduks armee hävitajatele. Isegi neil päevil olid lennuväli ja angaarid kamuflaažiga kaetud ning asjatundmatutel polnud sellest aimugi.

2020. aastal, 1991. aasta barrikaadide 30. aastapäeva ootuses, jagab Vismants Priedīte lugu kohalike elanike osalemisest nendes ajaloolistes sündmustes.

Ajaloolane Roberts Sipenieks räägib Grieze filtratsioonilaagri leiust

Pärast vaenlase rünnaku edukat tõrjumist langeb relvastatud rongi komandör A.Klestrov ja kolonel Danker annab välja autasu põhjendused

Amata jõe silla juures ründab Saksa Landeswehr läbirääkimistele saabunud Eesti soomusrongi. Eestlased avavad vastutule, sakslased lüüakse tagasi ja soomusrong naaseb Cēsisesse.

Teise maailmasõja ajal, kui suurem osa Lätist oli juba Nõukogude Liidu kontrolli all ja Kuramaal valitsesid Hitleri Saksa vikaarid, alustasid nn kurelased Kuramaal võitlust Läti riikliku iseseisvuse taastamise eest.

1917. aasta märtsis, enam kui aasta enne Läti riigi väljakuulutamist, asutati Valmieras Vidzeme Ajutine Maanõukogu, mis võttis vastu resolutsiooni Läti autonoomia ja enesemääramisõiguste kohta. Nõukogu asutamispäeval heisati kohtumispaigas esmakordselt punavalgepunane lipp.

24.–25. juunil 1941 piinasid NKVD ja Punaarmee sõdurid Telšiai lähedal Rainiai metsas julmalt 73 Telšiai vangla poliitvangi – sellest sai üks jubedamaid Nõukogude kuritegusid Leedus.

Nõukogude ajal asus Akmeņragsis sõjaväekompleks.

Jutustaja kirjeldab oma esimesi muljeid Nurgamajja saabumisest. Mälestused paljastavad vangide karmid elutingimused.

ventspilsist põhja pool asub veel üks oluline rannikupatarei. See asus Olmaņis ja kandis nime "Krasnoflotskaja".

Lätis on säilinud arvukalt lugusid masinate uppumisest soodes ja järvedes. Vähesed neist on tõesed.

Lugu õdedest, keda autasustati Vytise Risti ordeniga armee abistamise eest lahingutes bolševike vastu.

Arsenali sõjatehases valmistati kahe maailmasõja vahel Eesti omi soomusautosid. Üks koopia nendest asub Jõgewa Militaarmuuseumis.

Läti esimese allveelaeva "Ronis" kapten Hugo Legzdziņš ja "Ronis" meeskonna vahistamine

Lugu Aidu Vabadussõja võidualtari lõhkumisest ning selle jäänuste ajaloost.

21.–22. novembril 1919 toimusid Radviliškise linnas saatuslikud lahingud Leedu armee ja bermontlaste – Vene sõjavangide ja Saksa vabatahtlike ühendväe – vahel, mis lõppesid olulise Leedu võiduga.

7. jaanuaril 1948 hukkusid Viekšniai kihelkonnas Miliai küla metsas pärast pikka vastupanu kaks noort partisani - Pranas Šiuipys ja Albertas Švažas -, kes keeldusid Nõukogude armeele alistumast.

24.–25. juunil 1941 piinasid NKVD ja Punaarmee sõdurid Telšiai lähedal Rainiai metsas julmalt 73 Telšiai vangla poliitvangi – sellest sai üks jubedamaid Nõukogude kuritegusid Leedus.

Pieta ehk Mammy on Euroopa kultuuris ja kunstis tuntud motiiv, mida kasutati ka nõukogude ajal.

11. septembril 1939 ründas Saksa Henkel He-111 pommitaja Poola linnu, kui ta öösel kursilt kõrvale läks ja sooritas hädamaandumise Liepāja rannas. Sellest sündmusest on jutustatud Liepaja elaniku ja Kuramaa diviisi kontaktkompanii ohvitseri Vilis Zobensi mälestustes. Maandumiskoht on looduses tähistamata. Ligikaudsed koordinaadid on N 56,59368° E 21,01598° - rannas Põhja-Linnuse lähedal.

Pärast iseseisvuse taastamist püstitasid Dundaga elanikud Mazirbe-Dundagase tee lähedal asuvale juutide mõrva ja ümbermatmise kohale suure puidust Taaveti tähe ning hiljem avas Läti Juudi Koguduste ja Kogukondade Nõukogu selle kõrval ka mälestuskivi.

Cēsise lahingu võit pidi saama pöördepunktiks Läti ja Eesti võitluses oma riigi iseseisvuse eest. See võit pani lõpu Andrievs Niedra valitsuse ja Saksa kindrali Rüdiger von der Goltzi plaanidele Baltimaid vallutada. Selle asemel jätkas tegevust Liepājas Kārlis Ulmanise juhitud Läti Ajutine Valitsus.

Ezere kultuuriloo ja koduloo materjalide hoidla "Tollimaja" asub ajalooliselt olulises hoones. 8. mail 1945 allkirjastati siin Natsi-Saksamaa armeegrupi "Kurland" kapitulatsiooniakt, mis oli Kuramaa rindel piiramisrõngas.

Endine Punaarmee sõdur Kārlis Liberts jagab oma mälestusi tolle päeva sündmustest.

Nõukogude ajal kukkus siin, sõjaväetsoonis, alla betoonist kaubalaev Lady Kathleen, mille jäänuseid võib siiani näha meres ranniku lähedal. Sellega on siiani seotud mitmesuguseid müüte.

Tukumsis püstitati Nõukogude okupatsiooni ajal mitu Punaarmee monumenti. Tänapäevalgi pole need kaotanud oma endisi, nõukogulikke ideoloogilisi eesmärke ja loovad jätkuvalt müüti Punaarmeest kui vabastajast. Punaarmee sõdurite kuritegude kohta on säilinud mitmesuguseid allikaid. Ühe allikate rühma võib leida kohalikest ajalehtedest, mis kirjeldavad ilmekalt Punaarmee kuritegude kõikelubavust ja ulatust.

Mustjala Vabadussõja mälestussammas oli Eesti Vabariigi ajal mälestuskivi.

Kapten Jānis Ozols oli Läti ohvitser, Teise maailmasõja osaleja, Kolme Tähe ordu rüütel, kelle suurtükiväediviis takistas rinde läbimurret Kuramaa kolmanda lahingu ajal.

Mälestused jutustavad Leedu ja Poola sõjaväeosade lahingukogemustest, vangistusest ja vangistusest põgenemisest. Mälestuste autor on teadmata, kuid lugu paistab silma Leedu sõdurite iseseisvusvõitluste kogemuste seas.

Patareis teeninud sõduri meenutused

2011. aasta sügisel sattusin kokku Venemaal elava lätlase ja Punaarmee 201. (43. kaardiväe) Läti laskurdiviisi (edaspidi – 201. Läti laskurdiviis; diviis) endise sõduri Jūlijs Bērziņši (1900–pärast 1963) memuaaridega – 189-leheküljelise looga, mille Läti sõdur oli kahes joonelises märkmikus vene keeles käsitsi kirjutanud oma kogemustest Saksa-NSVL sõjas (1941–1945). Need memuaarid ei olnud samuti tellimustöö.

Cēsise lahing on üks Läti Vabadussõja olulisemaid etappe ja omab olulist kohta ka Eesti Vabadussõja ajaloos.

Uskumatu lugu sellest, kuidas tšekistid "alistusid" Vidzeme viimasele partisanide rühmitusele, paludes neil metsast välja tulla.

Raamatukatkend esitab kronoloogilise järjestuse Leedu armee lahingutest Poola armee vastu 1920. aastal, kirjeldades olulisemaid sündmusi ja nende hinnanguid.

Nõukogude okupatsioonile järgnes Saksa okupatsioon. Natsid panid toime kuritegusid Läti elanike vastu. Üks neist etnilistest rühmadest olid juudid. Algselt loodi getosid, kuid seejärel järgnes juutide hävitamine. Paljud lätlased päästsid juute hävitamise eest. Üks neist oli Žanis Lipke.

Vabadussõja kangelase Julius Kuperjanovi haud kujunes nõukogude ajal vastupanu sümboliks.

Jurist Jānis Sūna on avaldanud oma mälestused Grieze filtratsioonilaagris veedetud ajast oma autobiograafilises raamatus.

1956. aastal heiskasid leedulased Ungari ülestõusust inspireerituna Mässuliste mäel trikoloori – see oli lühike, kuid oluline vabaduse märk nõukogude ajal.

Jutustaja kirjeldab sündmust Daugavgrīva kindluses Esimese maailmasõja ajal, kui seda pommitas Saksa armee õhulaev. Kindlus oli üks strateegilisi objekte, mis säilitas oma tähtsuse Teise maailmasõja lõpuni.

Raketiväe majori Sulev Truuväärti andmetel startis 1967. aastal kogemata Oriküla divisjonist  õhutõrjerakett

1941. aasta 16. septembril alustati seoses Saksa vägede eduka pealetungiga Muhusse ja Saaremaale rajama Lõpe –Teesü –Kaimri külade vahelisele alale kaitseliini.

1941. aasta suvel toimus Šateikiai metsas juudi naiste ja laste veresaun, mille korraldasid kohalik politsei ja valgetesse rüüdesse riietatud miilits. Ohvrid veeti Salantaist veresauna sündmuskohale ning enne mahalaskmist kästi neil riided seljast võtta ja kaevatud auku hüpata. Erinevate allikate kohaselt tapeti nende hukkamiste käigus 95 kuni 230 inimest, kellest enamik olid naised ja tüdrukud.

Kocēnietis Tālavs Megnise mälestused sündmustest Riia 1991. aasta barrikaadidel.
„13. jaanuaril lahkusid umbes 40 Kocēni elanikku organiseeritult kolhoosist Riiga meeleavaldusele bussiga Laz, mida juhtis Vitali Sprukts, ja väikebussiga Latvija, mida juhtis Jānis Grava.
Pärast meeleavaldust, kui busside juures kohtusime, kuulsime raadiost mitu korda Läti Rahvarinde üleskutset, et need, kes saavad, jääksid Riiga ja kaitseksid strateegiliselt olulisi objekte, et nende hõivamist raskendada, sarnaselt sellele, mis juhtus Vilniuse Televisioonis. Nägime neid kaadreid, mille Podnieks filmis enne Riiga lahkumist.

Kolka elanik Mirdza Stankevica jagab oma mälestusi aegadest, mil ta oli pesunaine.

Edgars Hausmanis, kes veetis peaaegu kogu oma elu Vaide külas asuvas perekodus „Purvziedis“, jutustab elust Läänemere rannikul eri aegadel. Edgaril on, mida meenutada, ja meil on, mida temalt õppida.

Üks markantsemaid lugusid Tartu rahu sündimisest on see, kuidas noorsõdurid mööda linna ringiratast marssima pandi 1919/1920 talvel. Alguse sai see ilmselt sellest, kui piiriläbirääkimistel edasi ei jõutud. estap andis II diviisi ülem kolonel Viktor Puskar Tartu kooliõpilaste pataljonile korralduse marssida niimoodi mööda linna ringi, et käidaks korduvalt läbi nii Aia (praegu Vanemuise) tänavalt konverentsimaja juurest kui ka Veski tänavalt, kus oli Vene delegatsiooni peatuspaik

Pärast Läti iseseisvuse taastamist võttis Alūksne vendade kalmistukomitee juht Uldis Veldre enda peale vastutuse Garnisoni kalmistu korrashoiu, Alūksnega seotud LKOK puhkepaikade väljaselgitamise ja Garnisoni kalmistule mälestusmärkide paigaldamise.

Žanis Skudra pühendab kogu oma vaba aja kohalikule ajaloole, kõik puhkused Lätis reisimisele. Nii kogus ta materjale, tegi fotosid ja lõi "Okupeeritud Läti päevade raamatu", mida annab välja Läti Rahvusfond Stockholmis pseudonüümi Jānis Dzintars all.

7. juunil 1978 arreteeriti Žani Skudra Tallinnas ja sama aasta novembris mõistis Riia ülemkohus talle riigireetmise ja spionaaži eest kaheteistkümneaastase vangistuse.

Avinurme lahingust ja Nõukogude sõjaväelaste poolt toimepandud veretööst.

Kirjanik Regina Guntulytė-Rutkauskienė, kes saadeti üheksa-aastaselt asumisele, meenutab 14. juuni 1941. aasta küüditamist, mil ta koos perega Siberisse viidi. Tema lugu paljastab lisaks füüsilisele ka emotsionaalsele valule, mis saatis teda ka pärast Leetu naasmist.

Prügila kasutati edasi kuni 1992. aastani ja isegi 1992. aasta märtsis kukkus Lielvārdest õhku tõusnud lennuk prügila territooriumile teadmata põhjustel alla.

Nõukogude okupatsioonivägede lahkumisega algas paljude endiste sõjaväebaaside rüüstamine. Nõukogude sõdurid püüdsid hävitada nii palju kui võimalik ja jätta infrastruktuur lagunenud seisukorda. Pärast vägede lahkumist jätkasid tsiviilisikud nende baaside rüüstamist ja endise sõjaväeinfrastruktuuri ekspluateerimist.

Legendi kohaselt leidis 1785. aastal konvendihoone plaani koostanud vene insener linnuse sisehoovi idanurgas kinnimüüritud keldri.

NSV Liidu ajal olid Põhja- ja Lääne-Kuramaal asuvad mererannad tegelikult avalikkusele suletud sõjaväetsoonid, kuid tuletornide külastamine või isegi pildistamine oli keelatud.

Kui Moskva 1980. aasta suveolümpiamängudeks valmistus, oli küsimus, kus purjetamisvõistlust korraldada? Selgus, et valik langes esialgu Riiale, kuna Liivi lahes on purjetamiseks ideaalsed tingimused ja linn on ka vana ja ilus, see ei jää häbisse. Siiski mäletavad mõned Riia elanikud veel või on noorem põlvkond internetist lugenud, et Riia "väidetavalt.. keeldus sellest kõrgest aust ja seetõttu viidi võistluse korraldamine üle Tallinna äärelinna Piritale. Eestlased said tohutu rahastamise ja ehitasid endale uue ja moodsa purjetamis- ja puhkekompleksi, mida pärast olümpiamängude lõppu ei läinud ükski lätlane imetlema... Nüüd on aga selgunud üks huvitav nüanss - on teada saanud, miks Riia sellest aust keeldus...

Partisan Lionginas Baliukevičius Dzūkase päevik kirjeldab punkri ehitustöid.

Kirjeldus 1919. a jaanuaris toimunud Tähtvere lahingust Eesti Vabadussõjas, mille käigus Eesti väed vabastasid Tartu Punaarmee käest.

1944. aasta novembris mõistis Saksa okupatsioonivõimude sõjakohus 8 kindral Kureli rühma staabiohvitseri süüdi, kolm staabiohvitseri said erinevatel põhjustel armu. Kolonelleitnant suutis põgeneda mahalaskmise eest, kuid Graudiņš "trambiti" Saksa koonduslaagrisüsteemis

Kaptenleitnant Jānis Ķīselise mälestused lahingutest Skrunda kooli juures 22. jaanuaril 1919.a.

Nõukogude Liidu ajal toimusid abielude registreerimised Kingissepa linnas Perekonnaseisuaktide büroos.

1919. aasta Cēsise lahingutes osales Cēsise rügemendi vabatahtlik koolipoiste kompanii, mis formeeriti 5. juunil Cēsise progümnaasiumi ruumides lahingüksusena 108 Valmiera ja Cēsise koolide noorest. Juba 5. juuni öösel vastu 6. juunit, umbes tund pärast südaööd, anti häire ja kompaniile anti käsk positsioonidele liikuda. Kompanii liikus Mācītājmuiža - Meijermuiža liinile, mida peeti kõige olulisemaks lahingupiirkonnaks.
Esimeses lahingus sai mitu koolilast haavata, kuid Valmierast pärit Edgars Krieviņš suri samal päeval väga raskesse kõhuhaavasse. Ta maeti sõjaväeliste auavaldustega Valmiera linnakalmistule 13. juunil. Edgars Krieviņšile anti postuumselt Lāčplēsise sõjaorden.

„Propusk” ehk luba piirirežiimitsooni ületamiseks oli sama kohustuslik kui bussipilet.

Leedu armee endine allohvitser Pranas Beleckas-Malūnininkas sai kuulsaks Žemaitija piirkonna Šatrija salga Vytise salga vapra ülemana, kelle juhtimisel korraldasid partisanid Gudai veski lähedal julge rünnaku.

Bumbu mägi on kõrge küngas Bolderāja luidetel Kleistu metsas Riias. Läti vabadusvõitluse mälestuspaik. Bermontiaadide ajal 1919. aasta novembris asus siin Krišjānis Berķise juhitud Latgale diviisi juhtimispunkt. Bumbu mäelt rünnanud 6. Riia jalaväerügement vallutas Sudrabkalniņši. Mälestustahvel paigaldati 1939. aastal, mis hävitati 1969. aastal. Mälestuspaik taastati 1989. aastal.

Liepāja rannajoon on juba üle kahekümne aasta olnud ohtlik võltsmerevaigu tõttu, mida meri kipub oma sügavusest eriti ohtralt välja uhtuma kevad- ja sügistormide ajal.

Eesti Vabadussõjas toimunud Lohusuu lahingust ja seal osalenud meestest ja relvadest.

Cīravase lennuväli – rajati Teise maailmasõja ajal, Nõukogude Liidu ajal kasutati seda DOSAAF-i lennuväljana, praegu kasutatakse seda põllumajanduslikel eesmärkidel ja vaba aja veetmiseks ning angaaris saab vaadata nõukogudeaegseid lennukeid.

Selles loos saate teada inimestest, kes hoidsid korda Latgale idapiiril – piirivalvuritest – ja nende igapäevaelust Läti asutamisest 1918. aastal kuni Nõukogude okupatsioonini 1940. aastal.

Mälestuspaik rajati Rauna kihelkonnas endiste „Daiņkalni“ ja „Graškalni“ majade kohale, mille punkrites varjas end aastatel 1950–1952 Dailonis Breikšise (hüüdnimi Edgars, 1911–1952) juhitud rahvuspartisanide rühm.

Papissaarde ehitati vesilennukite baasi ja Kiirassaarde õhutõrje patareid.

7. märtsil 1945 piirasid Saksa väed "Punaste Noorte" partisanide laagri ümber ja üritasid seda hävitada. Vilis Samsons kirjeldab oma 1974. aastal Riias "Zinātne" väljaandes ilmunud raamatus selle lahingu kulgu.

Pärast Teist maailmasõda oli Läti maa täis füüsilisi sõjajäänuseid. See oli suur hulk mürske, lõhkemata miine ja lihtsalt padruneid. Isegi praegu, eriti kohtades, kus toimus aktiivne sõjategevus, leitakse lõhkemata miine, mis on suur haruldus, samas kui sõjajärgsetel aastatel olid need mürsud osa metsade ja isegi õuede elanike igapäevaelust ning isegi laste mänguasjad.

15. aprillil 1920 sooritati atentaadikatse tolleaegse Läti peaministri Kārlis Ulmanise vastu, kui ta sõitis autoga metsasel alal Lubāna - Dzelzava maantee ääres. Mälestustahvel paigaldati sellesse kohta Dzelzava ja Indrāni valdade piirile 11. augustil 1939.

See jutustab partisanide elust talvel, nende rändamisest Leedu ja Läti vahel ning haavatud partisanide eest hoolitsemisest.

12. oktoobril 1952 riputas tollal vaid 14-aastane Egons Užkurelis koos endast aasta vanema sõbra Jānis Ģēģerisega 1944. aasta juulis-augustis Nõukogude-Saksa sõjas hävinud Läti riigilipu Läti Püha Kolmainu kiriku torni.

Kirjeldus Vabadussõja üheks murdepunktiks peetavast Reola lahingust jaanuaris 1919, mille käigus nurjasid Eesti väed Punaarmee katse vallutada Tartut.

Umbes 1928. aastal algas Leedus iseseisvuse 10. aastapäeva ja iseseisvusvõitluste mälestusmärkide ehitamise buum, mis andis tunnistust leedulaste patriootlikust meeleolust ja kodanikumeelsusest. Sel juhul tasub esile tõsta skulptor Roberts Antinise töid, mis on loodud aastatel 1926–1931.

Mälestused sisaldavad mitmesuguseid mälestusi sõja igapäevaelust, lahingukogemustest, sõjaväehuumorist, olmeoludest ja bolševike otsingutest.

Enne Esimest maailmasõda elas Läti territooriumil 2552 tuhat inimest. 1920. aasta rahvaloenduse andmetel oli seal 1596 tuhat inimest. See tähendab, et selle aja jooksul vähenes Läti rahvaarv 956 tuhande inimese ehk 37,5% võrra.
1915. aasta suvel okupeerisid Saksa väed Kuramaa ja Zemgale. Üle poole miljoni põgeniku lahkus lõputus voolus oma sünnipaikadest. Esimesed põgenikud saabusid Cēsisesse 1915. aasta aprillis.

1920. aastate lõpus Plungėsse ehitatud Vabadusmonument tekitas usukogukonnas skandaali alasti naise kuju tõttu, mis pidi sümboliseerima Vabadust, kuid sai lõputute vaidluste objektiks – nii eetilistes kui ka kvaliteediküsimustes.

Riteli kalmistu asus tegelikult sihtkoha keskel. Kohalikud said vaid vaadata, kuidas neid hävitati.

Lõunakindlusest põhja pool asub Liepāja suurim kalmistu - Keskkalmistu. Kalmistu lõunaosas asub Punaarmee kalmistu, kuhu on ümber maetud Liepāja lähistel hukkunud nõukogude sõdurid, sealhulgas 67. laskurdiviisi ülem kindralmajor Nikolai Dedajev, kes juhtis Liepāja kaitset 1941. aasta juunis.

Divisjoniülem kapten Jānis Ozols annab oma 27.12.1944 aruandes 15. (1. Läti) SS-suurtükiväerügemendi ülemale teada 7., 8. ja 9. patareikahuri kaotustest 24.-25. detsembri lahingutes Zvejnieki - Dirba piirkonnas.

Pärast Saksamaa ja armeegrupi "Kuramaa" kapitulatsiooni 8. ja 9. mail 1945 tähistasid võitjad oma võitu mitmel moel Kuramaal. Remtes põletati nende pidustuste ajal maha Remte kirik. Kiriku kellalööja perekond hoidis kirikukella oma talus kogu okupatsiooni aja.

Kindral Pēteris Radziņš sündis Lugaži kihelkonnas Valka rajoonis lihtsa taluniku peres, kus ta õppis põllutööd tegema. Ta oli väga tark noormees, pärast kooli lõpetamist otsustas ta sõja kasuks ja alustas nii oma sõjaväekarjääri, päästes Läti Bermonti vägede käest. P. Radziņš oli üks Läti armee silmapaistvamaid ohvitsere ning teda autasustati arvukate Läti ja välismaiste ordenite ja mälestusmärkidega.

8. oktoobri õhtul pimedas kohtusid Tehumardi küla juures edasiliikunud Nõukogude ja taganevad Saksa väeosad.

Hilisem populaarne näitleja Harijs Liepiņš kutsuti Saksa armeesse ja saadeti 1944. aasta sügisel Ķegumsi.

Aastatel 1960–1978 tegutses Plungė rajoonis Šateikiai küla metsades maapealne rakettide stardibaas, kus paigutati keskmise ulatusega termotuumaraketid R12U. Pärast rakettide transportimist paigutati baasi 384. suure võimsusega suurtükiväebrigaad. Selle käsutuses olid iseliikuvad 203 mm kaliibrigaad 2S7 "Pion" ja mitmesugused muud relvad, mille hävitamine nõudis inimelusid.

Jutustatakse Salantais asuva Nõukogude rasketanki IS-2 lugu Teise maailmasõja sündmustest kuni selle saamiseni Nõukogude memoriaali elemendiks ja kunstiruumi (Orvidai talumuuseum) osaks.

7. jaanuaril 1951 tapeti Jonuškiai metsapunkris kaks Žemaitia piirkonnast pärit partisani - Albertas Švažas-Vanagas ja Pranas Šiuipys. Pool sajandit hiljem ehitasid Mažeikiai laskurid punkri uuesti üles ja jäädvustasid võitlejate mälestuse.

Kuramaa metsadest leitakse aeg-ajalt Teise maailmasõja tõendeid, kuna sõjareliikviate ja ajalooliste muististe entusiastid külastavad Kuramaa metsi ja põlde metallidetektoritega väga sageli. 2021. aasta alguses leiti Salduse vallas Remte poolel metsa maetud laskemoonakastist mitmesuguseid dokumente, mis kinnitasid kuulumist Läti Leegioni 19. diviisi, samuti ühe sõduri isiklikke asju. Need olid maas lebanud 76 aastat.

Kuramaa muutus eraldiseisvaks ja isoleeritud lahinguväljaks 10. oktoobril 1944. Umbes 500 000 Saksa sõdurit peeti ümberpiiratuks. 1. Balti rinde peakorteri teadete kohaselt oli kogu Läänemere ranniku täielikuks vabastamiseks vaja vaid "väikest pingutust". Lahingud Kuramaal jätkusid aga veel seitse kuud ja Kuramaast sai Teise maailmasõja lõpu sümbol.

Seitsmekuulise lahingutegevuse jooksul kuni 1945. aasta maini kaotasid Saksa relvajõud Kuramaal 154 108 surnut, haavatut ja teadmata kadunud sõdurit, Punaarmee kaotused aga olid umbes 400 000 surnut, haavatut või teadmata kadunud inimest.

2020. aastal räägib I.Kupce oma pereliikme abikaasa isa kogemusest Grieze nõukogude filtratsioonilaagris 1945. aastal, pärast Saksa armee kapituleerumist Kurzemes.

Gunta Kārkliņa mälestused nõukogude ajast Liivi rannikul – kuidas sinna paadikalmistu tekkis?

Oskars Kalpaksi mälestust hoitakse paljudes kohtades – sellest annavad tunnistust tema kodumaja Liepsalus, monument Visagala kalmistul, mälestusüritused ja kaunid kontserdid 6. märtsil, Meirānu Kalpaksi algkool, tänavad Lubānas, Madonas ja teistes linnades ja nii edasi. Aga selles artiklis – Oskars Kalpaksi mälestuse säilitamisest tema kodukandis 1920.–1930. aastatel.

Plungė rajooni endised raketibaasid varjavad külma sõja muljetavaldavat ajalugu – alates raketikütuse salajasest öisest transpordist kuni tehisrõhu abil maa-aluste šahtide ehitamiseni. Doktor Kajetonas Meškauskase memuaarid paljastavad vähetuntud detaile Nõukogude sõjaväe tegevuse ja ehitajate elu kohta. Tema lugu ei räägi ainult baasist, vaid ka mehest, kes leidis end keset ajalugu.

18. mail 1916 kell 20.30 lasti Ķēģeri mõisa varemetes (~7 km Jēkabpilsist lõunas, Brodiest kaugemal) 3. Kaukaasia laskurrügemendi sõdurid käskude eiramisele õhutamise eest. Hukkamist juhtis lipnik Ravņjaļičevs.

Kohalike lehmade karjamaa oli raketibaasi lähedal.

Nõukogude ajal oli kogu Kuramaa rannik suletud tsoon. Targale valla nõukogude sõjaväeüksuse lähedal elavatel lastel, sealhulgas Ovishil, oli kombeks lõbutseda tankide vastu kividega visates.

Kogula lennuväebaasi hakati rajama 1940. aasta augustis.

Esitletakse 1989. aasta Balti keti korraldamisega seotud dokumente, mis paljastavad kampaania korralduslikud aspektid, sümboolsed detailid ja nende tähendused.

Veetsin lapsepõlve Zvārde lasketiiru lähedal, plahvatuste ja lendavate reaktiivlennukite müra saatel, aga nädalavahetustel sain siiski sinna sisse astuda. Pärast Nõukogude armee lahkumist oli maa täis pommikraatreid ja palju lõhkekehi, mis pärinesid mitte ainult lasketiiru ajast, vaid ka Teisest maailmasõjast.

Kui venelased 1940. aastal üritasid Läti valitsuselt välja pigistada soodsat sõjaväebaasi lepingut, mis muudaks Läti armee võime Punaarmeele vastu seista peaaegu võimatuks, üritas kindral J. Balodis saada lepingusse mõningaid muudatusi. See aga ei õnnestunud. Kuid kindrali vastased kasutasid seda asjaolu ära, et hiljem J. Balodisest peaaegu reeturit teha. Pärast konflikti peaministri ja riigiminister K. Ulmanisega vallandati kindral 5. aprillil 1940 sõjaministri ametikohalt. Seejärel otsustas J. Balodis osaleda Saeima valimistel Demokraatlikust Blokist, kuid sellest ei tulnud midagi välja, sest valimistel lubati kandideerida ainult ühel nimekirjal - kommunistlike kandidaatide nimekirjal. Lätist sai 14. Nõukogude vabariik.

2010. aasta veebruari algusaegadel ilmus Rootsi telekanalis SVT uudis, mis paljusid šokeeris ja sügavalt üllatas.

Vaid kaks kuud pärast pulmi saadeti õpetaja Rimtautė Jakaitienė koos abikaasa ja tema vanematega Siberisse. Ilma kohtuprotsessita, süüdistusteta – lihtsalt sellepärast, et nad olid perekond.

Endise aivzvīgīki Alfrēdas Leja mälestused raamatust "Lõputu vihmajoa sajab igavesti".

Teise maailmasõja ajal kannatasid suurriikide veskites rängalt ka Aizvīķi ja selle elanikud.

Alfred Ley kirjutab oma memuaarides:

Robert Ancans (11. november 1919 - 1. jaanuar 1982) oli Läti Leegioni ohvitser, Rauaristi rüütlirist, kes osales 16. ja 17. märtsil 1945 Pilsblidene lahingutes. Kuues Kuramaa lahing on nüüdseks neljas päev. Anzāns oli teeninud Pilsblidene piirkonnas ja tundis seetõttu seda piirkonda hästi. Anzans'i diviisi suunab taas kõrvale järjekordne rinde murdumine - Punaarmee 8 km sügavune sissetung. Anzans saab neis lahingutes haavata.

Postituvide ehk kirjatuvide kasutamine oli 20. sajandi alguses laialdaselt kasutatav sidevahend.

23. veebruaril 1919 saabus Soome vabatahtlike rügemendi "Põhja poisid" luureüksus Beja kooli kuristikku, kus toimus kokkupõrge bolševikega (Babecka lahing), lootes saada lisarelvi ja laskemoona. Selles lahingus langes 10 Soome rügemendi sõdurit.

Andris Zaļkalnsi (sündinud 1951, Vērgale küla rahvasaadikute nõukogu esimees (1982–1989)) mälestused ajast, mil Akmeņragsi peaaegu ehitati tuumaelektrijaam.

Teise maailmasõja ajal päästsid kaks Šarnelė küla perekonda – Striaupiaid ja Kerpauskasid – surmaohust hoolimata juutide elud. Striaupiaid päästsid koguni 26 inimest, sealhulgas üheksa perekonda, ning Kerpauskaste talu metsa rajati peidupaik Alsėdžiai juudi köösneri perekonnale.

Mälestused jutustavad jõulude tähistamisest partisanide seas, NKVD/MGB püüdlustest seda ära kasutada ja partisanide juhtkonna püüdlustest neid kaitsta.

Ezere kultuuriloo ja koduloo muuseum "Tollimaja" asub ajalooliselt olulises hoones. 8. mail 1945 allkirjastati siin Kuramaa rindel piiramisrõngas olnud natsi-Saksamaa armee üksuste kapitulatsiooniakt.

Endine Ezeri elanik Jānis Miesnieks (sündinud 1930) jagab oma mälestusi tolle päeva sündmustest.

Läti ja Eesti valivad oma sõjavägede tugevdamiseks uued ja moodsad relvad – Prantsusmaal ja Suurbritannias ehitatud allveelaevad. Kaks Läti mereväe allveelaeva ei osalenud hiljem Teise maailmasõja merelahingutes, kuid üks kahest Eesti allveelaevast läks hukku, säilinud Lembit on aga nüüd väljas muuseuminäitusel renoveeritud vesilennukite angaarides Tallinnas.

Lühike katkend intervjuust Eriks Sēnisega Ģipkast. Ta jutustab oma elu mälestustest.

Väljavõte mälestustest Kurzeme kapituleerimisest 1945. aasta mais, mis pärinevad lennukiülem Edgars Auninsi mälestustest.

Soome jäägrite ajalugu on huvitav, kuna see on äärmiselt sarnane Läti sõdurite saatusega Esimeses maailmasõjas ja nende suure tähtsusega rahvusriigi loomisel. Soomlaste jaoks oli Esimene maailmasõda ka võimalus panna alus Soome iseseisvusele ja oma armee loomisele. Allikas kirjeldab sündmust, kui Lätis avatakse Soome jäägritele pühendatud monument.

1941. aasta juunis oli Saksa armee edukas rünnak jõudnud Liepajasse, kui Liepajasse tungis Saksa soomusvägede 291. jalaväediviis. Kui 1941. aasta juunis algasid sõjategevused Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, koosnes Liepaja Nõukogude armee garnison Liepaja mereväebaasi ja Punaarmee vägedest. Nende lahingute käigus sai kindralmajor N.Dedaev surmavalt haavata

Rēzekne pommitamine toimus 1944. aasta lihavõttepühadel ja selle tagajärjel hävis suur osa linna hoonetest ning hukkus kümneid tsiviilisikuid, tuhanded jäid kodutuks. Inimesed, kes neid sündmusi oma silmaga kogesid ja meile neist rääkida saavad, olid tollal vaid lapsed. Selle loo autor on üks neist.

Võimas tehas rikkaliku ajalooga, mis ulatub tagasi aastasse 1878.

Mälestused edastavad kogemusi Lõuna-Leedus tegutsevast Leedu armee sõjaväehaiglast, lahingutest Poola armeega Suvalkias.

2019. aasta juulis ekshumeeris sõdurite otsimisrühm "Leģenda" 66 sõduri tuha Blīdene valla metsas. Nõukogude ajal toimunud pinnapealsuse või vahelejätmise tõttu loetakse enamik neist sõduritest ametlikult ümbermatetuks nõukogude aastatel. Nende sõdurite nimed on graveeritud isegi Tuški vennaskalmistu hauakividele.

Külma sõja ajal oli kogu Kuramaa rannik avalikkusele suletud tsoon - nõukogude piirivalvurid olid siin peamised otsustajad, kellel olid teatud vahemaadel valvepostid ja rannas vaatetornid vaatluspunktidega. Tsiviilelanikke lubati mere äärde ainult päevasel ajal.

Rauna vabadusmonumendi idee algusaegadeks on 21. august 1929, mil Cēsise linnapea ja Cēsise rajooni juht kutsusid Rauna kihelkonna silmapaistvamad avaliku elu tegelased kohtumisele, kutsudes neid üles austama vabaduse saavutust ja ehitama Raunasse monumendi.

Tukumsi lennuväli varjab saladust, mida keegi pole veel lahendanud – kas lennuvälja territooriumil asub tõesti tuumaraketi tuumalõhkepea, mille Vene armee eriteenistused seal pärast lennuvälja mahajätmist 1990. aastatel välja kaevasid?

Aizporu poolsaar, Aizpute rajoon, Kalvene vald, on läänepoolseim koht Lätis, kuhu kolonel Oskars Kalpaksi eraldi pataljon taganes.

Rudbārži ja Kalvenė poolsaarel on Aizpore kalmistu. Seal on mälestusmärk ja 12 mälestusmärki Oskars Kalpaka pataljoni vabatahtlikele sõduritele.

Valdis Pigožnsi (endine Kurmale koguduse juht "Upīškalnsi" operatsiooni ajal) mälestusi Upīškalnsi sõjaväebaasist 

Partisan Lionginas Baliukevičius Dzūkase päevik kirjutab elust partisanide punkris ja see lugu paljastab, milline oli üks päev partisanide seas.

Lugu jutustab koonduslaagrist põgenemise ja kapten R. Marcinkuse surma loo, kes põgenes Inglismaale ja teenis Briti õhuväes.

Nõukogude ajal oli huvitavaid juhtumeid, mille nimi ja geograafiline asukoht oli "Krasnoflotskaja".

Leedu Vabariigi Vabatahtlik Riigikaitseteenistus loodi 17. jaanuaril 1991. Augustiputši ajal usaldati teenistuse sõduritele riigirajatiste kaitsmine. Ohvrid olid vältimatud.

Mälestused annavad edasi kogemusi Leedu iseseisvusdeklaratsiooni, sõjaväeosade organiseerimise ja bolševikega peetud lahingute kohta kuulmisest.

Sūpese sood seostatakse rahvuslike partisanide asulate ja lahingute paikadega, mis tekkisid inimeste ja paikade koosmõjul. Seda kirjeldab paguluses elanud läti kirjaniku Alberta Eglītise ballaad „Samblas ja mudas“ sündmustest tema sünnimaal Sūpese soos – austusavaldus Sūpese soo partisanidele:

... „1945. aastal, kui sügis soos helendas –

Pokļevinskise sünnipäeval jagab Lieljānis õhtusöögil järgmist:

Pajudes kääritatud õlu,

Romulanlased kummardavad võid,

Kuivatan ema köömneleiba,

Kuivatatud sink märtsikuu lõigetena,

Ja Stuchka sibulad,

Ildzeniece juust.

Vaiguste seintega toad

Ja välk lõi südameid,

Ja üheteistkümnes hinges virelevad-

"Maas mädanenud juured..."

See mineviku tõlgendus koos Teise maailmasõja järgsete sündmustega hõlmas inimlikke tunnistusi, vaimuväljendusi ja väärtussüsteeme. See meenutab rahva toetust rahvuspartisanidele, keda okupatsioonivõim nii kergelt võita ei suutnud.