Sõbralik Ragaciemsi piirivalvur

Nõukogude ajal oli see kogu Läti rannikul ainus koht, kus okastraataed ulatus rannani ja osaliselt merre. Seega ainus koht, kus sõjaväeobjekti tõttu oli rannas kõndimine võimatu. Mäletan, et kaheksakümnendate lõpus (1989?) oli meil Ragaciemis keskkooli klassiõhtu. Siis "ekslesime" paari klassikaaslasega tahtlikult aiaga piiratud rannaalale, kus kaks Kalašnikovi tüüpi automaatidega relvastatud sõdurit meid koheselt "arreteerisid". Nad ei olnud agressiivsed, pigem sõbralikud – tegime koos pilti ja läksime siis igaüks oma teed. Paistab, et eelseisvad muutused olid mõjutanud ka turvameeste suhtumist "piiririkkujatesse".