Otsing

Patarei ehitus algas 1914. aastal. Kuna tegu oli lisapatareiga, mida merekindluse esialgses projektis polnud, siis muudeti korduvalt patareisse planeeritud suurtükkide tüüpi. Lõpuks paigaldati neli 120 mm Vickers-tüüpi suurtükki. Suurtükipositsioonide kaitseks kuhjati 200 m pikkune ja 10–20 m laiune liivavall, mis suurtükkide kohal oli betooniga kaetud. Hindu oli Hiiumaa patareidest ainus, mis osales lahingutegevuses Tagalahe dessandi ajal 12. oktoobril 1917. Pärast lühikest tulevahetust saksa laevadega vene suurtükiväelased põgenesid ja patarei jäeti tervena maha. Sakslased saatsid maale väikese dessantsalga, mis patarei suurtükid õhkis. Üks saksa laevadest, mis Hindu patareid tulistas, oli lahingulaev Bayern, veeväljasurvelt suurim Eesti vetes olnud sõjalaev (pikkus 180 m, veeväljasurve 32 200 tonni, kaheksa 380 mm suurtükki).

Patarei raadiojaama hoone veeti Emmastesse rahvamajaks (lammutati 1980. aastatel). Suurtükkide rauad ja muud suuremad detailid olid alles veel 1937. aastal. Tänapäeval on vaadeldavad 1. ja 2. kahurialus, ülejäänud kaks asuvad aiaga piiratud õuemaal. Kolmas kahurisüvend on täidetud pinnasega ja selle eesvallikattest mere poole on ehitatud elamu, neljandast on näha pragunenud betoonplatvorm. Kahest õhutõrje kuulipilduja alusest on säilinud üks (sada meetrit hooldekodu poole, paremal pool tee ääres). Tervena säilinud ehitisi ei ole. 1. ja 2. positsiooni vahel olev dott on valminud 1941. aastal.

Samaaegselt Hindu patarei ehitusega planeeriti mingit ehitust ka Lepiku külla, kuhu veeti kokku suured, tänaseni säilinud kruusavallid. Mis Lepikule tulema pidi, ei ole teada.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

Holokaustiohvrite memoriaal asub Klooga aleviku vahetus läheduses.

1951. aastal püstitati esimene hauamonument, kuid siis kandis see eelkõige sovetliku ideoloogia sõnumit ega mälestanud holokausti ohvreid. 1994. aastal asendati Eesti juudi kogukonna palvel hauamonumendi mälestustahvlid uutega, millega seati jalule õiglus ohvrite rahvuse osas. Klooga massimõrva 50. aastapäevaks avati olemasolevast hauamonumendist 100 m kaugusel mälestusmärk aastatel 1941–1944 Eestis mõrvatud juutidele. 2005. aastal pandi Kloogale kolmas mälestusmärk, millega meenutatakse Klooga koonduslaagris mõrvatud või surnud juute.

Memoriaali uuendati põhjalikult 2013. aastal, sidudes tervikuks sinna varem eri aegadel püstitatud mälestusmärgid ning avati Eesti Ajaloomuuseumi välinäitus „Klooga laager ja holokaust“.

Klooga koonduslaager asutati Saksa okupatsioonivõimu poolt septembris 1943. Tegemist oli sunnitöölaagriga, mis kuulus Vaivara laagrite süsteemi Eestis. 19. septembril 1944. a toimus Kloogal üks suuremaid massimõrvu Saksa okupatsiooni aegses Eestis, kui Punaarmee lähenedes hukati kõik sel ajal laagris olnud ligi 2000 juuti.

See asub Daugava vasakul kaldal Riia HEJ – Jaunjelgava (P85) ja Bauska – Aizkraukle (P87) maanteede vahel. Selle läänenõlva läbib nn Degumu tee. Väga väljendunud reljeefivorm - 84 m üle merepinna, mis oli Esimese ja Teise maailmasõja ajal strateegiliselt oluline koht Daugava vasakkalda rindejoonel. Kaevikute asukohad katavad künka kolmest küljest (v.a selle lõunaosa), kuid mäe tasapinnal ja nõlvadel on sisselõiked erineva suurusega süvenditega, mis on hästi näha nii looduses kui ka LIDAR kaartidel. Idaküljelt ümbritseb Priežu mäge sügav Raju oja kuristik. Männimäge tuleks vaadelda kui osa suuremast sõjalisest "kompleksist" (mõlemast 20. sajandi maailmasõjas): sellest 0,8 km kirdes asus Teise maailmasõja ajal Saksa sõjaväe ehitatud sild üle Daugava (sambad säilinud kallastel), sellest 1,3 km ida pool - Āmurkalnėsse - ehitati "flakturm" ja 6 km kaugusel asuvasse Taurkalnė - Jelgava - Krustpilsi raudteejaama koos Teise maailmasõja aegse laskemoonalaoga (juttude järgi), ja vähem kui kilomeeter lõuna pool - Esimese maailmasõja aegsete Vecluiku vendade hauad. Männimäe tippu pääseb mööda väikest teed, mis viib kongitorni. Põhja poolt raiutud metsaharjalt paistab Daugava org hästi. Priežu mäge ümbritsev pidev kaevikute rida (jälgitav looduses ja LIDAR kaartidel) jätkub enam kui 9 km ulatuses lääne-loode suunas kuni Enkurnieki-Lāčplėš maanteeni. Priežu ja Smilšu kalnase ümbrus (Priežu kalnasest 2,9 km edelas) on sobiv koht matkamiseks.

Mälestusmärk praeguses Ala külas Tõrva vallas, endistel Taagepera mõisa maadel. Mälestussammas kujutab kaheastmelisel (endisel oli kolm) alusel olevat, kahejärgulise sokliga obeliski muudetud ülaosaga, mis moodustas endisel kolmeastmelise trepi. Obeliski esikülje ülaosas on tekst „AU /LANGENUILE”, selle all on reljeefne Vabadusristi kujutis ja Vabadussõja daatumid „1918-1920”. Mälestussamba valmistas Tõrva kiviraidur Richard Tooming oma kavandi järgi. Sammas avati 2. septembril 1934. aastal.

Mälestussammas lõhuti 1940. a oktoobris. 

Aastaid hiljem toodi kiviraidur Elmar Klingi juurde tahukas langenute nimedega. Ta võttis ühendust kohalikega ja temalt telliti monumendi kiviraiumise tööd. Sammas taasavati 12. mail 1990. aastal.

Mälestusmärk Paju lahingus langenud Põhja poegade rügemendi soomlastest sõduritele ja ohvitseridele. Mälestuskivi, mille külge on kinnitatud pruunist graniidist tahvel eesti- ja soomekeelse tekstiga “Vägitöö kaunis jääb hiilgama veerevate aegade voolus” asub Paju mõisa pargis pisut eemal suuremast Paju lahingu mälestusmärgist. Ligi 2300 mehe Eestisse saabumist aitas korraldada Soome valitsus. Mehed pidid selleks loobuma tegevteenistusest Soome Kaitseväes. Nende kohalejõudmine 1919. aasta jaanuaris osutus oluliseks pöördepunktiks Vabadussõjas. 

Mälestusmärgi idee autor on Otto Mägi ja tema kaasvõitleja idee elluviimisel Heino Kerde. 2001. aastal kirjutas Otto Mägi Kärdla linnavolikogule avalduse, et teises maailmasõjas hukkunud Hiiumaa poistele tuleks Kärdlasse püstitada mälestusmärk. Mälestusmärgi skulptor on Elo Liiv, arhitektid Maris Kerge ja Kadri Kerge. Skulptuuri modell oli Kärdlast pärit Marek Vainumäe.

Graniiti on raiutud 685 teises maailmasõjas langenud hiidlase nime, pööramata tähelepanu mundrile, milles nad surid. Küll aga on äratuntav munder seljas pronksskulptuuril – see poiss kannab Eesti mundrit ja ta on peast võtnud Soome kiivri. Tegemist on esimese ja seni ainsa monumendiga Eestis, mis mälestab kõiki teises maailmasõjas langenuid, neid poliitiliselt eristamata. Mälestusmärgi rajamine sai teoks kultuuriministeeriumi, kaitseministeeriumi, eraisikute ning firmade toetusel. Ehitustöid koordineerisid Kärdla linnavalitsus ja vabadusvõitlejate ja represseeritute Hiiumaa ühing. Mälestusmärk avati 25. mail 2012. aastal.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

Mälestussammas asub Valjala kirikuaias. Kivitöö tegi Anton Õunapuu. Vabadussõjas langenud Valjala kihelkonnast pärit sõdurite mälestussammas avati 24.juunil 1923. 1944.a. sügisel (teistel andmetel septembris 1947) lasti sammas õhku. Uue samba arhitektiks A. Mänd. Mälestussammas taasavati 23.juunil 1993. 

Võrreldes esialgse sambaga on tehtud mõningad muutused. Dolomiidist valmistatud sammas kujutab endast mitmeastmelisele soklile asetatud baasiga obeliski, mille tipus on simsiga „mütsike”. Selle peale on asetatud dolomiidist valmistatud Vabadusristi kujutis.

Tallinna lahe kirdeosas asuvale kolme ruutkilomeetri suurusele Aegna saarele rajati enne esimest maailmasõda rannakaitsepatareide süsteem ja kolme kilomeetri pikkune kitsarööpmeline kindlusraudtee, mis viisid edasi Peeter Suure 18. sajandil alustatud merekindlustustutöid. Aleksander Nevski patarei ehitust alustati 1915. aastal. 180 m pikkuse betoonrajatise kummaski otsas seisis alusehitusel soomustorn kahe 12-tollise kahuriga. Idapoolsed suurtükid olid kõrgemal kui läänepoolsed, mis võimaldas nendest anda tuld ka üle teise soomustorni lääne suunas. Patarei nr 3 ehitati saare lääneranda ning see sai lahinguvalmiks 1916. aasta sügisel. Esialgu oli kavas üles seada kuus 130 mm kahurit, millest paigaldati lõpuks vaid neli. 

Pärast Eesti iseseisvumist 1918. aastal võeti Aegna rannakaitsesüsteemi ehitised Eesti Vabariigi teenistusse. Saarel olid elumajad, kasarm, ohvitseride kasiino, staap, elektrijaam, leivatehas, raamatukogu, ambulatoorium, saun jms. Saare keskkomandopunkt valmis 1927. aastal Eerikneemele. Ka patarei nr 10 moodustati 1927. aastal ning sellesse paigaldati kolm õhutõrjesuurtükki (75 mm, raua pikkusega 3,75 m), millega sai tulistada kuni 6 km kõrgusele.  Aegna olulisusest iseseisva Eesti Vabariigi rannakaitses annab tunnistust tõsiasi, et tipphetkedel teenis pool Eesti merekindluste isikkoosseisust just seal. Olemasolev infrastruktuur võimaldas saareasukatel hakkama saada suhteliselt iseseisvalt; see oli laevaliikluse katkemise tõttu külmal talvel üsna tavapärane. Hoolimata saare militariseeritusest lasti Aegnale iseseisvas Eestis ka külastajaid. 

Pärast teist maailmasõda asus Aegnal kuni 1957. aastani Nõukogude Armee Balti mere laevastikule allutatud õhutõrjeväeosa, kus teenis umbes 100 mereväelast. Saare loodenurka, Neeva Aleksandri patarei helgiheitjavarjendi lähedale ehitati uus õhukaitsepatarei, mis koosnes neljast sõõrjast betoneeritud süvendist vahemaaga 45 m. Relvadena kasutati varem Eesti sõjaväele kuulunud 40 mm Boforsi õhutõrjekahureid. Kuna nõukogude perioodil olid Eesti rannikualad valdavalt kinnised, sai reisimine Aegnale üle pika aja võimalikuks alles okupatsiooni hilisematel aastatel.  Erinevate ajastute jälgi võib Aegna saarel näha tänaseni.

Allikad:

Postimees: https://www.postimees.ee/1708543/enne-teist-maailmasoda-meenutas-aegna-saar-iseseisvat-saareriiki

Eesti Sõjaajaloo Teejuht, Tallinn 2010. Koostaja K. Luts.

Tahkuna 130 mm patarei sarnaneb arhitektuurilt Tohvri patareiga. Suurtüki­õuede raudbetooni sisse on mitmes kohas kirjutatud kuupäev 20/IV 1941. Sel aastal oli patareis neli 130 mm suurtükki B-13 (suurtüki kaal koos kilbiga 12,8 tonni, meeskond 11, laskekaugus kuni 25 km). Patarei koosseisus oli 151 madrust ja 9 ohvitseri. Tahkuna patareis nr 26 paigaldati suurtükid vahetult enne lahinguid 1941. a oktoobris.

Raudbetoonist suurtükiplokid jäid sõjas terveks ja isikkoosseis saabus kohale juba 1944. aasta oktoobris. Patareis oli algul kolm 130  mm suurtükki B-13. Viimased lasud tehti Tahkunas 1960. aasta jaanuaris ja siis oli suurtükke neli. Patarei tegutsemise ajal oli tuletornini viivast teest viimane kilomeeter tõkkepuu ja pääslaga suletud. Isegi 1959. aasta sõjaväe topokaardile ei ole seda teelõiku märgitud.

Tänapäeval on Tahkuna patarei ehitised valdavalt hästi säilinud. Suurtükiplokkide kõrval laskemoonahoidlates on kohati säilinud mürsuriiulid, need on alles ka positsioonide tagalas asuvates laskemoonaladudes. Varjend-elektrijaamas (gaasivarjendis) on alles narid. Katlamaja ning diiselelektrijaama vahel on omapärane kõrgesse pinnasevalli peidetud veetrass, mille mõlemas otsas on betoonreservuaar. Tulejuhtimistorn ehitati komandopunkti kõrvale 1950. aastatel. Pärast patarei likvideerimist oli selles laevastiku raadiotehnikaüksuse vaatluspost. Kuna mets kasvas kõrgemaks ja meri enam hästi ei paistnud, ehitati tornile veel üks korrus peale. See on ülejäänud ehitisest silmatorkavalt viletsama ehituskvaliteediga. Juurdeehitatud korrusel on ka ahi, algselt oli tornis keskküte. Kogu patarei territooriumil on lahtikaevatud kaablikraave – nii 1960. aastatest, kui kolhoosidel lubati võtta mahajäetud patareist elektrivarustust, kui ka 1990. aastate algusest, kui kaevati välja kõik vahepeal paigaldatud kaablid (mida õnnestus leida). Territoorium on täiesti hooldamata ja tihedalt metsa kasvanud, seepärast on objektide leidmine ja vaatlemine raskendatud.

Patarei territooriumil parkla kõrval on 1968. aastal avatud mälestusmärk 1941. aastal hukkunud Balti laevastiku meremeestele. Mälestusmärgi autor on Leningradist pärit Vitali Navoznõhh, 1941. aasta Hiiumaa lahingutes osaleja, kes pärast sõda elas Hiiumaal ja töötas kiviraidurina. Mälestusmärgi kõrval on hauakivi kahele tundmatule sõdurile, kes maeti sinna 1973. aastal.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

Memoriaal asub Pilistvere kalmistul.

Memoriaali rajamist alustati 1988. aastal talgukorras 300 inimesega. Vabatahtliku ühistööna on seda jätkatud ning memoriaal täieneb aasta-aastalt. Idee rajada selline memoriaal tuli vabadusvõitleja Lagle Parekilt.

Memoriaali keskmes on kividest kuhjatud kivikangur, kuhu on toodud kive kõikjalt Eestist, Siberist ja kaugemaltki paljude väliseestlaste poolt. Kivikangru peatsis on suur rist, mille jalamile sümboolsele hauale põllukive kokku kandes meenutab Eesti rahvas Siberisse küüditatud omakseid.

Kivikangrut ümbritsevad maakonna kivid, mis on kujundatud Aate Helina Õuna poolt ning püstitatud järk-järgult.

Veidi eemal asuvad eraldi mälestuskivid Tšornobõli radiatsiooniohvritele, metsavendadele, tööpataljonlastele, soomepoistele ja vabadusvõitlejatele. Kivid kujundas Endel Palmiste.

Lisaks kivikangrule on memoriaali juurde istutatud mälestuspuude hiis, kuhu on istutatud üle 2000 puu. Mälestushiie  haljastusprojekti autor on tuntud maastikuarhitekt Andres Levald.

Pilistvere ajaloolises pastoraadis, mis on ühtlasi memoriaali peahoone, asub Eesti ajaloomuuseumi koostatud Eesti okupeerimise teemaline püsinäitus ja arhiiv.

Lõuna-Eesti vabadusvõitlejatele pühendatud ausammas on kõrgel alusel seisev tundmatu sõjamehe kuju, mõõk vööl ja lipp käes lehvimas, teine käsi kõrgele välja sirutatud. Algne ausammas avati leitnant Julius Kuperjanovi 31. sünnipäeval 11. oktoobril 1925. aastal ja lõhuti Nõukogude võimu poolt 21. septembri  öösel 1940. a. Vabadussõja ausammas taasavati 16. augustil2013. a endises asukohas Kuperjanovi tänaval Valga linnas. Ausamba kavandi ja kuju valmistas 1925. a Amandus Adamson, kes osales ka samba pronksfiguuri valamisel Itaalias. Pronkskuju taastas originaalmahus skulptor Jaak Soans. Taastamise eestvedajaks olid SA VIKP, Valga linn ja maavalitsus ning Eesti sõjamuuseum.

Vidrižis Lēdurgasse pöörde lähedal langesid 19. juunil 1919. aastal toimunud vabadusvõitluses lahingus merejalaväe ülemleitnant Vilis Gelbe ja kaks sõdurit.

Vilis Gelbe on maetud Limbaži kalmistule. Vilis Gelbe pälvis Vidrižu mõisas tehtud kangelasteo eest Lāčplēši sõjaordeni III klassi (nr 895).

Praegu on lahingupaigas näha kolm 1989. aastal paigaldatud mälestusristi.

22. juunil 1934 avati mõisapargis kasvava vahtra juures kunstnik Stefan Berci valmistatud pronksist mälestustahvel. Juba kommunistliku okupatsiooni alguses, 1940. aasta sügisel, kadus mälestustahvel. Suri ka vaher, mille külge see oli löödud. Taastumise alguses, 19. juunil 1989, Gelbe ja tema meeskonna kahe sõduri - kapral Krustiņši ja sõdur Krūza - 70. surma-aastapäeval ristteel, kus varem asus mälestustahvel. Keskkonnakaitseklubi ja Läti Rahvarinde Limbažu rajooni filiaalid paigaldasid kolm Jānis Eglīši valmistatud rahvapärases stiilis puuristi. Limbažu rajooni täitevkomitee otsusega 1991. aasta aprillis kanti see mälestuspaik kohaliku tähtsusega ajaloomälestiste nimekirja.

Ninase  rannakaitsepatarei nr 317 paikneb Saaremaal Tagaranna poolsaarel, Saaremaa sadama lähedal. Teise maailmasõja puhkedes asus Nõukogude Liit kindlustama Lääne-Eesti saari ja vaenlase võimaliku dessandi tagasitõrjumiseks rajati Ninase küla heinamaale neljast 180 mm suurtükist koosnev rannakaitsepatarei. Patarei ehitustööd algasid 1940. aasta juulis. Suurtükid paiknesid üksteisest 200-300 meetri kaugusel, nende lähedale rajati jõujaam, mis varustas kompleksi elektriga. Patarei lahingutegevuses ei osalenud. 20. septembril 1941 piirasid sakslased selle ümber. Meeskonnal õnnestus kaks suurtükki õhkida ja piiramisrõngast välja murda. 

Ninase rannakaitsepatarei on üks paremini säilinud teise maailmasõja mälestisi Saaremaal ja sellest on saanud populaarne turismiobjekt. Viimastel aastatel on patareile atraktiivsust lisanud seal toimuvad Mustjala muusikafestivali kontserdid.

Abruka rannakaitsepatarei asub Abruka saare lõunaosas Pikaninal. Küla keskelt on sinna umbes neli kilomeetrit. 

Patarei nr 3 (nr 29) ehitati baaside lepingu järel endise piirivalvekordoni lähedale. Selles teenis 125 meest, kellest viis olid ohvitserid. Väeosa komandör vanemleitnant Savin, komissar Lukonin. 1941.  aastaks valmis kolm 130 mm suurtükiga positsiooni. Neist kaks purustati saksa lennuväe pommirünnakute ajal. Allesjäänud relv kavatseti viia Sõrves Lindmetsa rajatavasse patareisse nr 25a, kuid reaalselt suudeti sinna toimetada vaid mürsud ja püssirohi. Sakslased hõivasid Abruka 3. oktoobril 1941. a. Eesti laskurkorpuse võitlejad jõudsid Abrukale tagasi 9. oktoobril 1944. a. Koheselt toodi saarele lätlastest koosnev ehituspataljon. Seekord rajati neli suurtükipositsiooni, mis varustati ameerika päritolu 127 mm suurtükkidega. 

Praegu on maastikul hästi nähtavad kaks suurtükipositsiooni, teised kaks on võsas. Tee ääres on veel vaadeldav kahe sissepääsuga kokkuvarisenud laskemoonahoidla, mis on tähistatud ajutise puittahvliga, ning võsastunud kaitsekaarvid. Ala kasutatakse tänapäeval rannakarjamaana, mistõttu võivad tee ääres olla elektrikarjused.

Muuseum asub Kaitseväe Akadeemia majas Tartus, Riia mäel.

Kaitseväe Akadeemia muuseumi tegevus sai alguse 1990. aastate keskel Kaitseliidu arhiivina.

1998. aastast alates tegutseb muuseum Kaitseväe Akadeemia juures.

Muuseumi ekspositsioon keskendub Eesti kaitseväe ja Kaitseliidu tutvustamisele Eesti omariikluse perioodidel.

Muuseumis saab ülevaate mitmesugustest relvadest, aumärkidest, Eesti kaitseväe ja Kaitseliidu sümboolikast, sidetehnikast, lahingumoonast, pioneerivahenditest ja lisaks veel paljudest muudest varustuse liikidest.

Muuseumis tehakse ekskursioone nii üksikisikutele kui ka gruppidele eesti ja inglise keeles.

Äksi vabadussõja mälestusmärk asub Tartu vallas, Voldi külas, Tartu-Jõgeva maantee ääres.  

Voldemar Melliku kavandatud mälestussammas avati 28. juunil 1925. aastal. Malmist valatud kuju sambal kujutas talverõivais Eesti sõdurit vahipostil, mis viitas Äksi vabastamisele talvel. 1945. aastal sõdurikuju lõhuti, aluskivi jäi kohale. Skulptor Airike Taniloo-Bogatkini taastatud ausammas avati 27. augustil 1989. Praegune pronksist kuju on esialgse täpne koopia, kuid samba tagaküljel ei ole mõõka, vaid mõõga kujutis on reljeefsena kivisse raiutud. Monumenti ümbritseb 1925. aastal rajatud tammepuistu, Vabadusetammik.

Reiu külas Rae metsas asuval ühishaual on kaks tähist. Mälestussammas püstitati 1967. aastal, hauaplaat peale Eesti Vabariigi taaskehtestamist. Roosast graniidist mälestussambal on kaks tahvlit tekstiga: „SIIN MÕRVATI / FAŠISTIDE POOLT / AASTAIL 1941-1944 / SEITSESADA NÕUKOGUDE KODANIKKU“ ja „ЗДЕСЬ ПАЛИ / ЖЕРТВАМИ / ФАШИЗМА / В 1941-1944 Г.Г. / СЕМЬСОТ / СОВЕТСКИХ / ГРАЖДАН“.

Asub Valkas Varoņu tänaval Metsakalmistu kõrval.

Näha on monument Läti Vabadussõjas langenud 1. (4.) Valmiera jalaväerügemendi 30 sõdurile.

Monument avati 1. oktoobril 1922. aastal. See koosneb kohalikust roosast graniidist raiutud muistse läti sõdalase ("Esivanem") kujust, mis on asetatud hallist graniidist kaheosalisele postamendile. Monumendile on valitud skulptor Emil Melderi (Milleri) eskiis. Koos Melderiga osales monumendi sepistamises ka skulptor Wilhelm Trey.

See on esimene professionaalse skulptori loodud Läti Vabadussõja mälestusmärk, aga ka ainuke sõdadevahelisel perioodil, mis on valmistatud modernismi stiilis, kasutades kubismi elemente.

Korduva kommunistliku okupatsiooni ajal 1951. aastal monumendi skulptuur lammutati, sai osaliselt kahjustada ja maeti. Samuti tasandati matused.

1988. aastal, kui lähenes skulptor E. Melderi (1889-1979) 100. sünniaastapäev, alustati tema tööde uurimist.
Taastatud vendade kalmistu koos taastatud monumendiga avati 11. novembril 1990. aastal.

2017. aastal püstitati Vennaskalmistule kaheksa Valkaga seotud Lāčplēsise sõjaordu kavaleride mälestussammast. Need asuvad monumendi mõlemal küljel – mõlemal küljel neljal küljel.

Mälestusmärk asub Pāvilosta ranna vaatetorni lähedal luidetel. Mälestusmärgi juurde viitavad sildid.

Teise maailmasõja lõpus olid Lätis kasutusel ka kolm Leedu politseipataljoni, 5., 13. ja 256., mis pärast valveteenistust ja võitlust Nõukogude partisanide ja Punaarmee vastu idarindel osalesid 1944. aasta sügisest alates Läänemere ranniku valvamisel Kurzemes.

Oktoobris 1944 allutati kõik kolm pataljoni, mis koosnesid 32 ohvitserist ja umbes 900 instruktorist ja sõdurist, Saksa 18. armee 583. tagavarakaitseüksusele (Koruck 583). Selle üksuse ülesanne oli valvata Kurzeme rannikut Liepājast kuni Ventspilsi. Kõik kolm Leedu pataljoni paigutati Pavilosta lähedusse. Detsembris 1944 viidi 13. pataljon üle Saksa 1. armeekorpuse koosseisu Liepaja järve ääres.

Leedu rannavalve üheks ülesandeks oli lisaks valmisolekule võidelda vaenlase maabumistega ja vaenlase laevade teatamisele ka Läti põgenikepaatide takistamine 160 kilomeetri kaugusel asuvale Gotlandi saarele, kuid Leedu rannavalve mehed ei takistanud põgenikepaatide väljumist. Siiski jõudsid sakslasteni ka teated sellest, et Leedu rannavalve aitab läti põgenikke ja leedulased ise valmistuvad üle mere Rootsi minekuks.

10. jaanuaril 1945 koguti kokku Leedu 5. politseipataljoni 1. kompanii sõdurid. Järgnes üle nädala kestnud ülekuulamine ja kohtuprotsess, mille tulemusena otsustati hoiatuseks teistele seitse leedu sõdurit hukata ja 11 nende kaaslast vangistada Saksamaal asuvates koonduslaagrites. Seitsme leedu sõduri (kompaniiülem seersant Macijauski, sõdur Juozas Sendrjuas, sõdur Vladas Salickas, sõdur Ionas Bašinskis, Krasauskas ja veel kaks teadmata isikut) hukkamine toimus 21. jaanuaril 1945 Zaļkalns Pines Pavilostas.

Jaanuaris 1945 lasti 5. pataljon laiali ja lahinguvõimelised sõdurid jagati kahte allesjäänud pataljoni, ülejäänud moodustasid eraldi sapöörikompanii. Armeegrupi Kurzeme kapitulatsiooni ajal mais 1945 oli kaks pataljoni (13. ja 256.) veel Kurzemes sapöörikompaniina, kokku 900 sõduriga, kes sattusid Nõukogude Liidu poolt vangi.
 

Aidu võidualtar asub Aidu endise meierei kõrval, Vaadu talu maal, Jõgeva-Põltsamaa maantee ääres.

Aidu Võidualtari näol on tegemist Vabadussõja monumendiga. 4. jaanuaril 1919. a toimunud Aidu lahing oli üks Vabadussõja murdepunkte, millega peatati Punaarmee rünnak Põltsamaale. Monument tähistab kohta, kuhu jõudis kõige kaugemale tunginud punaarmeelane. 

Eduard Järve kavandatud mälestusmärk avati 23. juunil 1929. aastal. 1932. aastal istutati mälestusmärgi juurde kaks tamme, millest üks on säilinud.  4. jaanuaril 1934. a istutas 2. üksik jalaväepataljon Aidu lahingu mälestuseks Aidust toodud tamme Tartu Lembitu kasarmute väljakule. 

Mälestusmärk õhiti 1940. aasta sügisel ja purustati lõplikult 1965. aastal. Koopiana taastatud mälestusmärk avati 23. juunil 1989.

Siin läheduses üritasid 28. septembril 1978. aastal kaks julgeolekutöötajat vangistada 69-aastast August Sabbet, kes oli ennast Nõukogude võimude eest varjanud üle 29 aasta. Elusalt vana metsavenna kättesaamine ei õnnestunud – pärast lühikest rüselust heitis August Sabbe end Võhandu jõkke ja uppus. Tema laip saadi jõest kätte ja viidi Tartusse, kus maeti 20. oktoobril samal aastal Raadi kalmistu aia äärde tähistamata hauda. Täpselt 20 aastat pärast August Sabbe hukkumist avati tema haual mälestusmärk. Võhandu kaldale paigaldati mälestuskivi 2002. aastal. Sabbe püstol on välja pandud Võrumaa muuseumi püsiekspositsiooni metsavendadele pühendatud osas.

Muuseum asub Viljandi kesklinnas, vanas apteegihoones.

Hoone kahel korrusel paiknev püsinäitus annab ülevaate Viljandimaa ajaloost läbi aastasadade. Lisaks vahetuvad ajutised eriilmelised näitused.
Osa püsiekspositsioonist on pühendatud piirkonna sõjaajaloo pärandile: esimene maailmasõda, Eesti Vabariigi väljakuulutamine, Vabadussõda, teine maailmasõda. Tutvuda saab militaarkogudega, näha kolme Eesti Vabariigi sõjaväelase – kolonelleitnant Martin-Friedrich Bergmanni, kolonelleitnant Artur Tenno ja kolonel Johannes-August Vellerindi kollektsioone, kuhu kuuluvad isiklikud relvad, esemed, aumärgid ja dokumendid. Välja on pandud  ka muuseumi renoveerimistööde käigus 1999. aastal leitud Kaitseliidu Sakalamaa maleva (maleva nimi kuni 1940. a) auhinnakogu. Eesti Vabariigi hävingu ja II maailmasõja aega iseloomustavas osas on väljas valdavalt aastatest 1940–1944 pärinevad propagandamaterjalid, Nõukogude ja Saksa poole kergerelvastus ning sõjavarustus. Samuti on väike küüditamisele ja metsavendlusele pühendatud väljapanek. Vaadata saab ülevaatefilme.

Kalmistu väravate juures on hauatähis ligemale 200 haavadesse ja haigustesse surnud punaarmeelasele. Kalmistu servas asub eraldi kalmistuosa. Sarnaselt esimese monumendiga on ka sinna maetud põhiliselt Punaarmee haiglates surnud sõdurid ja ohvitserid. Lisaks maeti sinna ka sõjajärgsel ajal hukkunud või surnud Nõukogude armee ohvitsere ja sõdureid.

Spithami radariväeosa asub Läänemaal Lääne-Nigula vallas Soome lahe suudmes. 

Spithami radariväeosa rajamine algas 1958. aasta paiku, tõenäoliselt toodi siia üle Osmussaarel paiknenud väeosa. Kuni hoonete valmimiseni elati telkides, ohvitserid majutusid taludes. Valmisid kasarm, söökla, tehnilised hooned. Diiselelektrijaam andis elektrit ka külale. 1993. aastal viidi väeosa Venemaale Leningradi oblastisse. 

Radariväeosast on säilinud kaks suurt radariküngast, juhtimispunkt, mitu tehnilist punkrit ning aparatuurihaagiste varjet, kopteriväljak, paar dotti ning mõned muud ehitised ja nende rusud. Linnaku hooneist on alles ainult lagunev söökla.