Jaškovos Läti vabadusvõitluses langenud sõdurite mälestusmärk
Mälestusmärk
248
Asub Viļaka – Vientuļi teelõigu (P35) vasakul küljel, Jaškova kalmistu kabeli lähedal.
Vabadussõjas langenud Läti ja Eesti sõdurite mälestusmärk.
Skulptor Kārlis Zemdega loodud monument 1920. aasta Vabadussõjas Jaškovos langenud sõdurite mälestuseks avati esmakordselt 22. septembril 1935 Viļaka vendade kalmistul, mis rajati 1929. aastal.
Vabadusvõitlus Punaarmee vastu Viļaka piirkonnas algas Läti armee ja Latgale partisanide rügemendi rünnakuga 9. jaanuaril 1920. Selles osalesid ka Eesti sõdurid. Viļaka vabastati 9. jaanuaril, kuid võitlus sellest idas jätkus veel mitu päeva. Nii enne kui ka pärast Viļaka vabastamist maeti langenud sõdureid erinevatesse kohalikele elanikele teadaolevatesse kohtadesse. Läti riigi stabiliseerudes hakati mõtlema ühise vennaskonna kalmistu rajamisele Viļakasse. Juba 18. novembril 1923, pärast pidulikku jumalateenistust katoliku kirikus, mille pidas dekaan P. Apšinīks, suundus suur rongkäik äsjaloodud vennaskonna kalmistule mäenõlval, nn Jaškovis - Viļaka vahetus läheduses. Peagi ehitati monumendi vundamendid ja hakati monumendi jaoks annetusi koguma. Langenud sõdurite haudade kindlakstegemine võttis aega ja alles 3. novembril 1929 toimus ümbermatmine tulevasele vennaskonna kalmistule. Sinna maeti 31 Läti ja 14 Eesti sõdurit, kes langesid Viļaka piirkonnas. 1935. aastal oli monument valmis ja see pühitseti pidulikult 22. septembril.
Läti iseseisvusaja sõjaeelsetel aastatel olid kõik Viļaka kihelkonna olulised riiklikud sündmused seotud vennastehaudade ja selle monumendiga.
Monument hävitati sõjajärgsetel Nõukogude võimu aastatel, kuid selle graniidist osad, ehkki kahjustatud, säilitati. Monument taastati 11. novembril 1990 - Lāčplēsise päeval.
Kasutatud allikad ja viited:
L. Maksimova materjalide põhjal
http://balvurcb.lv/kb/index.php?View=entry&EntryID=382
Seotud ajajoon
Seotud teemad
Seotud lood
Põhja-Latgale vabastamine bolševike käest
1. detsembril 1918 tungisid Läti territooriumile punaste laskurüksuste baasil loodud Punaarmee üksused. Oma kodude, perekondade, kodukoha kaitsmiseks ja terrori eest põgenemiseks haarasid Balvi piirkonna mehed relvad ja läksid metsadesse, alustati esimeste „roheliste“ rühmade moodustamist. 1919. aasta kevadel, kui kuulutati välja mobilisatsioon, pidasid paljud Balvi piirkonna mehed Nõukogude Läti armees võitlemist vastuvõetamatuks ja liitusid „roheliste“ rühmadega. Moodustati Balvi, Silakrogsi, Rugāji, Teteru-Dūrupe ja Liepna rühmad. „Roheliste“ rühmade tegevus Balvi piirkonnas aktiviseerus 1919. aasta märtsis.