Ida-Läti vabastamine Punaarmeest I Vabadussõjad

Muuseum asub Balvi mõisakompleksi territooriumil, endise mõisa aida hoones. Näitus võimaldab heita pilgu Läti Vabadussõja ajalukku Põhja-Latgale vaatenurgast, jälgides Latgale partisanide rügemendi moodustamise ja tegevuse ajalugu. Väljas on fotod ja dokumentide koopiad, mida mujalt ei leia, sealhulgas 5. juuli 1919. aasta käskkiri rügemendi moodustamise kohta. Rügemendi sisekäsud on ainulaadsed – need kirjutati vene keeles 1919. aasta juulist oktoobrini. See peegeldab rügemendi moodustamise ja koosseisu iseärasusi kohaliku üksusena, kus lätlased, latgalid, venelased ja juudid võitlesid koos. Rügement läks oma sisekäskudes läti keelele üle alles pärast seda, kui see oli täielikult integreeritud Läti armee süsteemi, kui seda täiendati mobiliseeritud sõduritega Läti teistest piirkondadest. Näitus kajastab ka Põhja-Latgale vabastamisoperatsiooni, mille käigus Läti armee Latgale diviis vabastas 9.–15. jaanuarini 1920 kestnud lahingutes Viļaka, Jaunlatgale ja Kārsava ümbruse. Näitusel on väljas tõendid nii operatsiooni kui ka Latgale partisanide rügemendi lahingutegevuse kohta Kārsava vabastamise ajal.

Asub Preiļi kultuurikeskuse ruumides.

Preiļi ajaloo- ja tarbekunstimuuseumis (PVLMM) on avatud näitus "Muuseumilood Lätile", mis käsitleb Esimest maailmasõda, Vabadussõda ja Teist maailmasõda.

Preili ajaloo- ja tarbekunstimuuseumi ekspositsiooni „Muuseumi lood Lätile“ (avati 2018. aastal) osa „Drywyse lugu“ on pühendatud Esimesele maailmasõjale, Vabadussõjale ja Latgale vabastamisele ning Lāčplēšana sõjaordu kavaleridele. Ekspositsiooni osa „Lipu lugu“ jutustab Teise maailmasõja keerulistest sündmustest, mille käigus Preili elanikke mõjutasid küüditamised, holokaust, osalemine sõdivate poolte sõjaväeosades ja pärast sõda rahvuspartisanide ridades. Välja on pandud ka Preili elanikule ja juudi päästjale Vladislavs Vuškānsile omistatud medal „Õige rahvaste seas“.

Ekskursioonid toimuvad vene ja inglise keeles eelneval kokkuleppel.

Läti Vabadussõja ajal (1918–1920) moodustati Balvi piirkonnas kohalike elanike algatusel Balvi partisanide divisjon, mis peagi muudeti Latgale partisanide rügemendiks.

Rügemendi monumendi idee tekkis juba 1927. aastal. 1933. aastal ehitas endine Latgale partisanide rügemendi sõdur ja kiviraidur Jānis Pilmanis omal kulul monumendile 5 meetri kõrguse kivist pjedestaali. Pronksist monumendi enda lõi kunstnik Kārlis Jansons.

Rügemendi langenud sõdurite mälestuseks pühendatud monument avati 14. augustil 1938 kindral Jānis Balodise osavõtul. Kuigi monumendi ametlik nimi oli „Valvepartisan“, hakkas rahvasuus monumenti peagi lihtsalt „Balva Stanislavaks“ kutsuma.

Pärast Läti okupeerimist NSV Liidu poolt lammutati monument Abrene maakonna täitevkomitee otsusega 1941. aasta kevadel. Kõrge postament lammutati, kuid pronksist monument ise jäi Balvi politseihoovi.

Saksa okupatsiooni ajal monumendi postamenti ei restaureeritud, kuid pronksmonument ise paigutati oma eelmisele asukohale. Pärast Nõukogude okupantide teist tagasitulekut 1944. aastal hävitati monument täielikult.

Kui Läti taasiseseisvus, kogusid Balvi elanikud annetusi Latgale partisanide monumendi taastamiseks. 11. novembril 1993 avati Balvis kunstnik Kārlis Jansonsi poja Andrejs Jansonsi taastatud monument.

Monumendi pjedestaali tagaküljele lisati täiendav mälestustahvel tekstiga "Renoveeritud ka 1940–1954 Latgale rahvusliku vabadusvõitleja austamiseks".

Asub Viļaka – Vientuļi teelõigu (P35) vasakul küljel, Jaškova kalmistu kabeli lähedal.

Vabadussõjas langenud Läti ja Eesti sõdurite mälestusmärk.

Skulptor Kārlis Zemdega loodud monument 1920. aasta Vabadussõjas Jaškovos langenud sõdurite mälestuseks avati esmakordselt 22. septembril 1935 Viļaka vendade kalmistul, mis rajati 1929. aastal.
Vabadusvõitlus Punaarmee vastu Viļaka piirkonnas algas Läti armee ja Latgale partisanide rügemendi rünnakuga 9. jaanuaril 1920. Selles osalesid ka Eesti sõdurid. Viļaka vabastati 9. jaanuaril, kuid võitlus sellest idas jätkus veel mitu päeva. Nii enne kui ka pärast Viļaka vabastamist maeti langenud sõdureid erinevatesse kohalikele elanikele teadaolevatesse kohtadesse. Läti riigi stabiliseerudes hakati mõtlema ühise vennaskonna kalmistu rajamisele Viļakasse. Juba 18. novembril 1923, pärast pidulikku jumalateenistust katoliku kirikus, mille pidas dekaan P. Apšinīks, suundus suur rongkäik äsjaloodud vennaskonna kalmistule mäenõlval, nn Jaškovis - Viļaka vahetus läheduses. Peagi ehitati monumendi vundamendid ja hakati monumendi jaoks annetusi koguma. Langenud sõdurite haudade kindlakstegemine võttis aega ja alles 3. novembril 1929 toimus ümbermatmine tulevasele vennaskonna kalmistule. Sinna maeti 31 Läti ja 14 Eesti sõdurit, kes langesid Viļaka piirkonnas. 1935. aastal oli monument valmis ja see pühitseti pidulikult 22. septembril.
Läti iseseisvusaja sõjaeelsetel aastatel olid kõik Viļaka kihelkonna olulised riiklikud sündmused seotud vennastehaudade ja selle monumendiga.
Monument hävitati sõjajärgsetel Nõukogude võimu aastatel, kuid selle graniidist osad, ehkki kahjustatud, säilitati. Monument taastati 11. novembril 1990 - Lāčplēsise päeval.

Rēzeknes asub monument „Vienoti Latvijai” ehk Latgale Māra. Selle keskne kujutis risti käes hoidvast naisest sümboliseerib 1920. aastal bolševike võimu alt vabanenud Läti Latgale piirkonda ja selle kristliku tsivilisatsiooni vaimu.

Monumendi püstitamise algatasid Latgale avaliku elu tegelased 1920. aastatel. Nurgakivi pandi ja pühitseti 8. juunil 1930. Juunis 1934 kuulutati välja monumendi kujunduse konkurss, mille võitis Kārlis Jansonsi kavand. Monument avati 8. septembril 1939 ja pühitsemistalituse viis läbi piiskop Jāzeps Rancāns.

Pärast Nõukogude okupatsiooni 1940. aasta novembris lammutati monument. Pronksskulptuure ei hävitatud ajapuuduse tõttu ja monument taastati 22. augustil 1943 Saksa okupatsiooni ajal. Kui Nõukogude okupatsioon tagasi tuli, saeti rist esialgu maha, kuid 1950. aastal hävitati monument täielikult.

Nõukogude okupatsiooni ajal püstitati selle asemele Lenini monument, mis eemaldati kohe pärast Läti taasiseseisvumist 1991. aastal.

1989. aasta ärkamisajal sündis idee taastada ajalooline Ühinenud Läti Eest monument. Monumendi taasloodud skulptor Andrejs Jansons, Kārlis Jansonsi poeg, lõi koostöös Inta Folkmanega oma isa materjalide ja fotode põhjal. Taastatud monument avati 13. augustil 1992 latgalite esimesel maailma kokkutulekul.

Asub Valka vallas, sõites mööda Valka – Rūjiena maanteed (P22) 4. kilomeetril, pöörake paremale ja järgige silte.

Pēteris Radziņš sündis 2. mail 1880 Lugaži kihelkonnas „Jaunvīndēzēs“. Ta õppis Lugaži kihelkonnakoolis, Valka linnakoolis ja Valka Nelsoni reaalkoolis. Ta astus vabatahtlikuna Vene armeesse. 1919. aasta sügisel naasis ta Lätti ja 27. oktoobril määrati ta armee ülemjuhataja staabiülemaks, asudes sellele ametikohale hetkel, mil bermontlased ähvardasid Riiat. Staabiülemana juhtis ta kõiki lahinguid Riias, Zemgales ja Latgales. 5. veebruaril 1920 ülendati ta kindraliks.

Tänapäeval asub perekonna kodu lähedal kindral Pēteris Radziņšile (1880–1930) pühendatud mälestuskivi.

11. novembril 2017 avati Riias Daugava värava nurgal Pēteris Radziņši mälestustahvel.

Video: Kindral P. Radziņši mälestusüritus Riia vendade kalmistul 2019. aastal

Video: 2. mail 2019, kindral Pēteris Radziņši 139. sünniaastapäeval, toimus presidendilossi lähedal 11. novembri muldvallil mälestusüritus, kus mälestustahvlit ümbritsesid auvalve ja huvilised.

Valka Koduloomuuseumi ekspositsioon „Valka – Läti iseseisvuse häll“ kajastab ka kindral Pēteris Radziņši elu ja tegevust.
Lisaks traditsioonilistele kollektsiooni eksponeerimise viisidele kasutatakse näitusel interaktiivseid multimeedialahendusi. Teave ja annotatsioonid tõlgitakse eesti ja inglise keelde.

Asub Madona piirkonna Murmastiene vallas Meža Strodi külas, Varakļānist 6 km kaugusel.

Vabadusvõitluse monument asub 1. Liepāja jalaväerügemendi lahingupaigas, kus nad võitlesid 1919. aastal Punaarmee vastu. Mitte kaugel sellest kohast sai kohalik elanik Aleksandrs Lakstīgala lahingus raskelt haavata. Ta leiti surnuna lähedalasuva maja lähedalt. Seetõttu valitigi monumendi asukoht just selliseks.

16. augustil 1936 avati Vabadusvõitluste mälestuseks graniidist võidumonument (nagu seda tolleaegses ajakirjanduses kutsuti), millele olid graveeritud sõnad: "1. Liepāja jalaväerügemendi lahingute, ohvrite ja võitude paik Latgales, 26. augustil 1919 ostsime oma verega iga nurga oma sünnimaast – see on nüüd meie oma." Selle püstitas Rēzekne kaardiväerügemendi juhtkond ja pühitses sisse Rēzekne kaardiväerügemendi vanempreester Vincents Tomašūnas koos kohaliku koguduse preestri Kalinkasega. Avaparaadi võõrustas Zemgale diviisi ülem, Lāčplēsise ordu kavaler Žanis Bachs. 1950. aastal see lammutati ja hävitati. 16. novembril 1996 avati pidulikult taastatud monument, samuti Läti Vabariigi väljakuulutamise 78. aastapäeva auks.

Asub aadressil Odzienas tänav 2, Pļaviņas.

Väljas on püsinäitus "Läti armee Pļaviņases 20. sajandil".

Pļaviņases aadressil Odzienase tänav 2 asuval hoonel on pikk ajalugu – alates ajast, mil Stukmaņi hulgimüüja Hugo Apeltofts alustas seal aktiivset majandustegevust, aidates seeläbi kaasa Pļaviņase linna arengule, kuni hetkeni, mil Vabadussõja ajal siia rajati Läti idarinde peakorter. 1919. aastal juhiti just Pļaviņasest Läti armee üksuste operatsioone Punaarmee vastu Latgales.

1934. aastal avati selle maja lähedal mälestustahvel kirjaga: „1919. aastal asus selles majas Idarinde peakorter ja siin võttis kindral Jānis Balodis üle Läti Rahvaväe ülemjuhatuse.“ Nõukogude valitsus eemaldas ja hävitas selle 1940. aastal, kuid 16. juunil 1990 taastati see Läti Rahvusliku Vabastusarmee Pļaviņa haru toel.

Nüüd asub endise peakorteri hoone lähedal mälestussteel, mis on pühendatud Pļaviņa piirkonnas sündinud 15 Lāčplēsise sõjaordu rüütlile, ning ruumidesse on loodud näitus "Läti armee Pļaviņas 20. sajandil", mis jutustab Vabadusvõitluste sündmustest, Läti armee 3. Latgale diviisi peakorteri tegevusest Pļaviņas ning annab ülevaate Lāčplēsise sõjaordu rüütlite elulugudest.

Näitusehoone lähedal asub Latgale diviisi staabihoone, mille ehitas 1913. aastal krahv Teodors Medem Stukmanu liköörivabrikuks. 1919. aastal võttis selle üle P. Stučka režiim, kus asus ka vangla. Pärast bolševike väljatõrjumist võttis hoone 1925. aastal üle Läti armee, kus asus Latgale diviisi staap. Selles hoones veetsid oma sõjaväelise karjääri 10 Läti armee kindralit ja teist ohvitseri. 1940. aastal võttis hoone üle Punaarmee. Sõjajärgsetel aastatel asus seal kool ja omavalitsus. Umbes 1970. aastal hakkas hoonet kasutama tootmisühing „Rīgas Apērbs”.

Näituse külastamine tuleb eelnevalt broneerida telefonil T. 28442692.

Näitus „Abrene ruumid” on üles pandud Viļaka kesklinna lähedale. See hõlmab ajavahemikku 1920–1960, kui Viļaka kuulus Abrene piirkonna Jaunlatgale haldusüksusesse ja oli Viļaka piirkonna ja Abrene rajooni keskus. Näitus asub Viļaka kõige huvitavama ja mitmekülgsema ajalooga hoones.

Algselt asus see māja kunagisel Marienhauseni turuväljakul, hiljem asusid siin korterid, bürood ja mitmesugused kauplused; Teise maailmasõja ajal tegutsesid siin Läti Omakaitse staap, Gestapo ja KGB. Näitusel eksponeeritakse esemeid, mis on pärit metsavendade laagrist Stompaki soos ning mis on seotud metsavendlusega Latgales, samuti on välja pandud Vabadussõjaga seotud dokumente ja fotosid. Kui tellida giidiekskursioon, tutvustab väljapanekut omanik Dzintars Dvinskis.

Asub Viļakas Jeesuse Püha Südame Rooma-Katoliku kiriku kõrval.

Viļaka vallas avati Lāčplēsise sõjaordu kavaleride mälestusmärk 11. novembril 2017. Viļaka valla nimega on seotud 28 Lāčplēsise sõjaordu kavaleri saatus.
Graniidist steel loodi Läti riigi 100. aastapäevale pühendatud projekti „Mälesta Lāčplēšist“ raames. Läti Vabadussõjas langenud sõdurite auks paigaldatakse üle kogu Läti ühtse mudeli mälestussteel. Projekti algatajaks on Noortekaitse ja Infokeskus.

Pärast Vabadussõja lõppu elasid praeguse Viļaka rajooni territooriumil viis Lāčplēsise sõjaordu rüütlit, kelle nimed on graveeritud mälestussteleele:
– Jānis Kuļšs oli Šķilbēni kihelkonna Apsīši noortalunik,
– Aleksejs Ľubimovs (Lavrentjevs) elas Šķilbēni kihelkonnas Fortepjanova talus, hiljem Viļakases,
– Teodors Mende majandas talle määratud talu ja oli metsnik Katleši külas Žīguri kihelkonnas,
– Eduards Tenisons elas Vecumu jaamas, hiljem Čabatrova külas ja töötas Viļaka postkontoris,
– Jānis Burmeistars elas pärast 1928. aastat mõnda aega Šķilbēni kihelkonnas.

Viļaka rajooni vennaste kalmistul on maetud 45 sõdurit, kes andsid oma elu 1920. aastal Lätit bolševike eest kaitstes. 9. jaanuaril algasid Põhja-Latgales rünnakud ja vaatamata tolleaegsetele rasketele ilmastikutingimustele vabastati Viļaka samal päeval.
Viļaka piirkonnas Latgale vabastamise lahingutes võitlesid Eesti sõdurid õlg õla kõrval Läti armee sõdurite ja partisanidega Punaarmee vastu. Paljud neist andsid oma elu vaba Läti eest.

Alūksne muuseum asub 19. sajandi lõpus uusgooti stiilis ehitatud Alūksne Uues Lossis, mis on riiklik arhitektuurimälestis. Muuseumis on välja pandud näitused „Totalitaarse režiimi ohvrite mälestustuba”, mis jutustab Alūksne valla elanike saatusest Siberis ja Kaug-Idas, ja „Ajastute pidusöök“, mis tutvustab Alūksne ajalugu eelajaloost tänapäevani. Eraldi väljapanek on pühendatud 7. Sigulda jalaväepolgu panusele sõjas, kultuuris ja ühiskonnaelus. 7. Sigulda jalaväepolku hakati moodustama 20. juunil 1919 Naukšēni mõisas. Esialgu moodustati Põhja-Läti Brigaadi reservpataljoni põhjal lahingurühm, kuhu kuulus 22 ohvitseri ja 1580 sõdurit; seda kutsuti Dankersi diviisiks. See kuulus 3. Jelgava polgu 2. pataljoni koosseisu, aga pärast 23. augustit, mil täiendati roodude arvu, 7. Sigulda jalaväepolgu koosseisu. Polk võitles Bermondti vastu ning viidi 5. jaanuaril 1920 üle Latgale rindele enamlaste vastu võitlema. Pärast rahulepingu sõlmimist Nõukogude Venemaaga valvas polk Läti idapiiri. Läti Vabadussõjas kaotas elu üle 200 polgu sõduri, 85 sõdurile anti Karutapja orden. 1921. aastal paigutati 7. Sigulda jalaväepolk Alūksnesse. Polgu staap seati sisse Alūksne Uues Lossis. Pärast Teist maailmasõda võtsid lossi üle Nõukogude julgeolekuasutused. Alates 1950. aastate lõpust on seal tegutsenud kultuuriasutused: täitevkomitee kultuuri- ja kinematograafiaosakond, pioneerimaja, raamatukogu, kino ja muuseum.

Asub Alūksne järve kaldal Pskevase tänava (Kolbergi tänava) ääres.

22. juunil 1923 avas Läti president Jānis Čakste mälestussamba 7. Sigulda jalaväerügemendi langenud sõduritele. Monumendi kujundas kunstnik Jūlijs Miesnieks.

Samuti parandasid ja hooldasid rügemendi sõdurid monumendi ümbrust. Sõdurid kogunesid monumendi juurde rügemendi aastapäeva tähistamise eelõhtul, kui nad süütasid püha tule, samuti rügemendi aastapäeva päeval pärast paraadi ja eestpalvet Garnisoni kalmistul.

Aastatel 1940/1941 eemaldasid ja hävitasid bolševikud mälestustahvli, kuid monument ise lammutati 1953. aastal ja selle kivid ehitati kasarmuhoone nurgavundamentidesse.
Ärkamisaja alguses koristati 1989. aasta sügisel hävinud monumendi ümbrus, mis asus sel ajal veel NSV Liidu okupatsioonivägede territooriumil. 11. novembril avati monumendi endises asukohas ajutine graniidist mälestusmärk, millele oli graveeritud tekst: "7. Sigulda jalaväerügemendi monument taastatakse selles asukohas 11. novembril 1989."

Tänu Alūksne vendade kalmistukomitee juhi U. Veldre algatusele alustati monumendi restaureerimistöid ja restaureeritud monument avati 16. oktoobril 2009.
Erinevalt algsest monumendist loodi obeliskile rügemendi rinnaplaadi asemel rist. Mõlemad monumendi reljeefid sepistas skulptor Ainārs Zelčs. Restaureeritud monumendi jaoks kasutati nii osi 22 originaalsest obeliskiplokist, mis leiti Rahvuslike Relvajõudude Jalaväekooli territooriumilt, kui ka äsjavalminud plokke.

20. juunil 2019 avati 7. Sigulda jalaväerügemendi sajanda aastapäeva ürituste raames monumendimäe jalamil rügemendi monumendi mälestuspaik ja üksuse langenud sõduritele pühendatud graniidist mälestustahvel, millele on graveeritud tekst: "Teie tugev vaim on alati meiega...". Mälestuspaik ehitati Rahvusrelvajõudude jalaväekooli personali annetatud vahenditest.

Gulbene raudteejaam asub Gulbene linnas. Esimese maailmasõja ajal 1916–1917 ehitati Pļaviņasesse suunduv kitsarööpmeline raudteeliin ümber 1524 mm laiuseks, et see ühendada Riia-Daugavpilsi liiniga. Lisaks ehitati raudteeliin Ieriķisse ja Sita külani, luues seeläbi ühenduse Põtalovoga (Abrenega). Niiviisi sai Gulbenest raudtee sõlmpunkt. Praegune jaamahoone (arhitekt Pēteris Feders) ehitati 1926. aastal. Vabadussõja ajal 31. mail 1919, kui Gulbene vabastati enamlaste käest, sai 1. (4.) Valmiera jalaväepolk siit märkimisväärse hulga sõjatrofeesid. 14. juunil 1941 küüditati Gulbene raudteejaamast nii tsiviilisikuid kui ka Litene suvelaagris arreteeritud Läti armee ohvitsere. 1944. aasta kevadel pommitati raudteejaama, kuna see oli oluline sõlmpunkt, kuid pärast sõda taastati see algsel kujul. 2018. aastal avati interaktiivne hariduskeskus „Raudtee ja aur”. Gulbene jaama kõrval asub ettevõte SIA Gulbenes-Alūksnes bānītis, mis pakub interaktiivseid tegevusi ja ekskursioone. Külastajad pääsevad jaamahoonesse ja perroonile. Samuti asub seal mälestustahvel ja -märk represseeritutele (skulptor Indulis Ranka).

Arendole mõisa on ajalooallikates esmakordselt mainitud 16. sajandil. Aja jooksul on mõisa omanikud mitu korda vahetunud. Mõis on kuulunud Grappenbruckide, Lydinghausen-Wulfide ja Plater-Zyberkide perekondadele. Mõisahoone sai oma praeguse ilme aastatel 1895–1901 toimunud ümberehituse käigus. 14. jaanuaril 1921 võõrandati mõis põllumajandusreformi seaduse alusel ja anti Kalupe vallavalitsuse käsutusse. Mõisa mõisnikumaja renoveeriti ning 1925. aastal asutati sinna algkool ja lastekodu, teenijate majas aga sõjainvaliidide kodu. Kool ja invaliidide kodu tegutsesid kuni 1975. aastani.

1995. aastal ostsid Arendole mõisa mõisnike hoone eraomanikud ja alustati selle restaureerimist. Alates 2002. aastast tegutseb mõisas ühing „Es Latgalei” (Mina olen Latgale poolt), mis hoolitseb selle säilitamise ja arendamise eest.

Mõisa külastajatel on võimalus tutvuda renoveeritud ruumidega ja Latgale suurima antiiksete esemete koguga, samuti tutvuda 20. sajandi ajalooliste sündmustega Latgales. Erinäitus on pühendatud Kalupe kihelkonna endisele politseinikule Jānis Babrisele (1904–1982), kes 14. juunil 1941 osutas vastupanu küüditamisüksusele, tulistas miilitsaagendi Slicsi ja haavas kommunistliku partei täievolilist esindajat Jozānsi.

Arendole mõis pakub ööbimisvõimalusi ja rendipinda erinevateks üritusteks.

Monument 3. Jelgava jalaväerügemendi 16. jaanuari 1920. aasta vabadusvõitlusele Latgales. Pealdisega: „3. Jelgava jalaväerügemendi lahingute toimumiskoht, võidukäik läbi Latgale. 1920.16.1. Me tõime Lätile päikese, vabaduse ja iseseisvuse.“

Monument avati 1936. aastal. 16. augustil pühitses selle sisse kindral Žanis Bachs (1885–1941), kelle eest vastutas pastor Ādams Vizulis (1891–1970). Monumendi kavandi autor oli insener Zilēvičs.

Läti Vabadussõja (1918–1920) operatsioon Latgale vabastamiseks algas 3. jaanuaril 1920. Jaanuari keskpaigaks olid Läti ja Poola armeed vabastanud Daugavpilsi ja suurema osa Lõuna-Latgalest kuni Dagda-Indra jooneni Venemaal võimu haaranud bolševike vägede käest. 9. jaanuaril alustas Läti armee pealetungi Põhja-Latgales, liikudes kiiresti Kārsava ja Pitalova jaamade suunas.

Kahe rünnakusuuna vahele jäi bolševike kontrolli all olev ala Varakļāni, Viļāni ja Rēzekne ümbruses. 20. jaanuaril alustasid Läti armee üksused Rēzekne vabastamise operatsiooni. Rēzekne vabastati 21. jaanuaril. Läti armee jõudis kogu idarinde ulatuses lätlaste asustatud alade piirile jaanuari lõpuks. Juba 1. veebruaril sõlmis Nõukogude Venemaa Lätiga vaherahu lepingu.

Latgale lahingute võiduga kindlustati Läti idapiir ja avanes võimalus Latgale Lätiga liita. Läti armee saavutas Läti lõpliku ühendamise ja iseseisvuse 1920. aastal.

Monument, mis on dateeritud 1920.16.I., on pühendatud hetkele, mil 3. Jelgava jalaväerügement asus sisse oma lähtepositsioonidele enne Rēzekne vabastamise operatsiooni.

1919. aasta juulis kolis Kurzeme diviisi staap Pļaviņasse. Peagi loodi Pļaviņasse kogu idarinde staap, mille juhtimine usaldati kolonel Jānis Balodisele. J. Balodis määrati Läti Rahvaväe ülemjuhatajaks 16. oktoobril 1919.

17. juunil 1934 avati suurte pidustuste ja paraadiga mälestustahvel. Tahvlil on kiri: "Selles majas asus 1919. aastal Idarinde peakorter ja siin võttis kindral Jānis Balodis üle Läti Rahvaväe ülemjuhatuse." Mälestustahvli avamisel osalesid kindral K. Berķis ja peaministri asetäitja M. Skujinieks, öeldes: "Avan selle tahvli õnnistuseks meie rahvale ja annan selle avalikkusele hoiule ja kaitseks." Enne seda pidas Pļaviņa linnapea P. Lacītis lühikese kõne. Tahvli pühitses sisse Koknese ja Pļaviņa koguduste pastor Rozenbergs, rääkides kaunite ja südamlike sõnadega kodanike kohustusest riigi ees. Pühakiri ütleb: kui Jumal on meiega, kes saab olla meie vastu. – Uue Läti hällil oli palju vaenlasi, aga Jumal oli meiega, Jumal oli Läti õiglase asjaga ja tõstis selle päikese kätte. Nüüd, kui Läti on taastatud, vajab see uut vaimu. Me ei pea küsima – mida Läti meile annab, vaid – mida mina saan anda sulle, meie isade kallis maa? Sellele mälestustahvlile oleme kirjutanud mehe nime, kes Jumala abiga korda saatis suuri asju. Olgu meil kõigil ühine eesmärk: Jumalaga uue Läti eest!

Sel ajal kirjutas ajaleht "Latvijas Kareivis" (19.07.1934. nr 133) suursündmusest:

"Ilus, päikeseline pühapäevahommik täidab väikelinna. Kõigil majadel lehvivad riigilipud, kõikjal on tunda pidulikku tunnet. Isegi Daugava sahin võimsatel kaljukallastel, otsekui pidulik muusika, liitub piduliku meeleoluga. Pļaviņas tähistab suurt püha – oma vabastamise 15. aastapäeva ning avaldab austust meie armee ülemjuhatajale ja praegusele sõjaministrile kindral J. Balodile, avades mälestustahvli maja juures, kus elas meie armee suur juht ja tema peakorter."

Kārsavas Ludza vallas Bozova kalmistu Vendade hauaosas on püstitatud arhitekt P. Pavlovsi projekteeritud betoonmonument Läti Vabadussõjas langenute mälestuseks. Monumendi külge on kinnitatud mustast graniidist mälestustahvel kirjaga: "Läti Vabastusvõitluses novembrist 1918 kuni 11. augustini 1920 langenute mälestuseks. Panin pea siilile, Isa maa kaitsmiseks, Parem oli pea võtta, Kui isamaa. 1928."

Monument avati 9. septembril 1928 ja see maksis 700 latti. Kalmistu ümber ehitati kapten Ž. Birznieksi projekti järgi 75 cm kõrgune tara ja värav ning paigaldati monumendile sissepääs terrassiga.

Kalmistule maetud: Zaņķe Alma, Vidz. jaotus; Zamurs Jānis, Vidz. jaotus; Kurmis Jānis 5. C. k. rügement; Klētnieks Pēteris, 5. C. k. rügement; Apinis Augusts, 6. R. k. polk, Drāvers Osips, 5. C. k. rügement; Dzenis Jānis Kārļa d. 6. R. k. rügement; Stekergatefs Atis, Vidz. divisjon ja kuus tundmatut.

Mälestusi Latgale vabastamisest Lāčplēsi sõjaordu kavaleride seltsi väljaandest "Lāčplēsis", 1934

Vabadussõja ajal oli Ludza maakond üks viimaseid piirkondi riigis, mis vabastati – 1920. aasta alguses.
Niipea kui Bermont-Goltzi väed Kuramaal purustati, alustas kindral J. Baložsi juhtimisel ülemjuhatus vägede viimist Latgalesse, et seda Punaarmeest puhastada. Uus-Latgale'is - Rēzekne, Daugavpilsi ja Ludza piirkonnas - olid Punaarmeel märkimisväärsed jõud, rikas suurtükiväe, kuulipildujate, soomusrongide ja muu tehnilise varustuse poolest.
Meie vägedest, mis olid endiselt väga halvasti varustatud riietuse ja väga erinevate ning kulunud relvadega, võtsid Ludza maakonna vabastamisest osa järgmised üksused: 1. Liepāja, 2. ventspilsi, 3. Jelgava, 4. Valmiera, 9. Rēzekne, Latgale partisanirügement ja Landeswehr, samuti vastavad suurtükiväe- ja muud üksused. Šķaune rajooni puhastasid bolševikest Poola armee üksused.
Meie vägede raskusi iseloomustab asjaolu, et 26 kraadi Celsiuse juures olid sõdurid riietatud õhukeste mantlite, suvemütside ja ilma soojade kingadeta.

Erinevad memuaarid Vabadusvõitluse käigust:

Esimesena vabastati Nautrēni vald. Siin tegutses 1. Liepāja jalaväerügemendi 11. pataljon kapten Ērglise juhtimisel. 8. I. piiksi 14. päeval okupeeris 5. kompanii Laigali, misjärel oli pataljon teistes piirkondades tekkinud raskuste tõttu sunnitud mõneks päevaks jääma.

11. I. 6. kompanii jõudis Pilniki-Mikitāni-Rekļevka liinile ja 5. kompanii Karānī-Meikali liinile. (Ülevaade on antud põhjast lõunasse.)

3. I. kell 19 oli pataljon juba rindejoonele jõudnud:
Lazdova–Dekteri–Desetniki Maigļi–Rogovka (mille hõivas 8. kompanii). Drikaški–Stropici–Dranki; 5. kompanii Zaļmuiža lähedal sai trofeed: 10 hobust. Öösel üritas vaenlane soomusrongide toel Grivdinisest 5. kompaniid vasturünnata, kuid edutult.

14. I. kell 13 on meie üksused juba asunud liinile: Grivdinieši–Strodi–Meikulāni–Blisēni.
Kokorevast tulev Latgale partisanide rügemendi L-pataljon (mille tegevuse kohta on vähe teavet) okupeeris Kārsava ja selle ümbritsevad asulad.

Kārsava lahing oli äge ja kestis mitu päeva. Vaenlane ei suutnud leppida Rēzekne rajooni tagasitoomisega Pliskavaga liiklusest, mis juhtus Kārsava jaama vallutamisega. Seetõttu koondati Kārsava ümber suured punaväed: nelja erineva rügemendi osad, soomusrong ja teised.

Võitluses osalenud reservleitnant Tālivaldis Lepše, kes oli Latgale partisanide rügemendi 1. kompanii ülem, jutustab sündmustest järgmiselt:

Kārsava jaama vallutamiseks, kus meid soosivate kohalike elanike sõnul asus jaama komandandi käsutuses bolševike raudteepataljon mitme soomusautoga, samuti umbes üks bolševike kompanii ja raudteelaste brigaad, jagasin oma väed kaheks lahingugrupiks. Esimene grupp, mis koosnes poolkompaniist ja luuremeeskonnast (180 laskurit, 2 raskekuulipildujat ja 2 kerget miinipildujat) minu juhtimisel alustas frontaalrünnakut Kārsava jaama suunas, samal ajal kui teine poolkompanii (150 laskurit ja 2 raskekuulipildujat) leitnant Jaegeri juhtimisel liikus esimesest vasakule, tehes möödasõidumanöövri eesmärgiga peatada rongide liikumine Jaunlatgale suunas ning abistada esimest poolkompaniid tule ja külgrünnakuga.
Teel Saļņeva talust Kārsava jaama õnnestus meil suhteliselt kergesti kõik külad ja talud bolševike käest puhastada ning nad taandusid kiiruga rekvireeritud laudadega Kārsava jaama ja linna poole.
Raudteemindal, mis oli looduslik takistus laskuritele positsioonina, osutasid bolševikud tõsist vastupanu. Jaamale lähenedes oli teleskoobiga näha mitut rongikoosseisu ja üksikuid kaubavaguneid. Ühel rongil oli eesotsas suitsev vedur. Meie vägede lähenedes hakkas see rong liikuma ja suundus Jaunlatgale suunas. Varsti pärast seda oli jaama tagant kuulda sagenevat kuulipilduja- ja vintpüssituld; aeg-ajalt oli kuulda ka suurtükipaugu müristamist - seal ründas meie teine rühm lähenevaid...
bolševike rongile. Jaam oli bolševike sõdureid täis: nad kiirustasid positsioonidele asuma jaama arvukate hoonete ääres, majade akendes ja raudteetammil. Kuna jaamas oli näha veel ühte manööverdavat vedurit, mis võis viimasel hetkel rongi peale võtta, võib-olla isegi Rēzekne suunas, andsin luurerühma ülemale kahe miinipildujaga korralduse liikuda mööda raudteetammi, jõuda raudteeni ja seda miinidega kahjustada.
Kui poolkompanii oli jaamast vaid 8-900 sammu kaugusel, avasid bolševikud kuulipilduja- ja vintpüssitule, mis sundis partisane esialgu hetkeks seisma jääma. Pärast väikest ümberkorraldust jätkasime rünnakut suure jõuga ja äge lahing jätkus paar tundi. Lähenesime jaamale samm-sammult.
samm-sammult, kuni lõpuks kiire löögiga valjude lahinghüüetega bolševikud jaamast välja lõime.
Teine poolkompanii oli juba raudteeliinile jõudnud ja liikus jaama poole. Kuid lahkuvat bolševike rongi ei suutnud nad peatada; paar alla lastud telegraafiposti ei peatanud rongi.
Kārsava jaamas saime lisaks vangidele ja relvadele ka suuri trofeesid: 110 vagunit, 4 vedurit, mitu suurt tanki ja petrooleumitünni, vaguneid laskemoona, mantlite ja kingadega, mis olid eriti kasulikud halvasti riietatud partisanidele, seejärel veel 24 telegraafi- ja telefoniaparaati ja muud.

Selleks ajaks oli õhtu kätte jõudnud. Koheselt loodud side pataljoni staabiga teatas rünnakust.
Kārsava linn ei olnud edu saavutanud. Meie ratsavägi oli rünnakus kaotusi kandnud ja sunnitud taanduma.
Et Kārsavas endas olukorda välja selgitada, otsustasin öösel läbi viia intensiivistatud luure. Kārsavasse sisenedes oli kõik vaikne. Teel ja isegi linna enda lähedal ei kohanud partisanid ühtegi valveposti, kuid Malnavase tänaval kohtas neid mõlemalt poolt tänavat tihe püssitule.
Hilisõhtul Kārsava jaama tagasi pöördudes algas ootamatult tugev püssituli. Leedulased üritasid jaama rünnata, kuid ebaõnnestusid, sest partisanid tõrjusid rünnaku kiiresti.
Järgmisel hommikul kordasid bolševikud jaama rünnakut, kuid palju organiseeritumal viisil. Jaamaga külgneva metsa taga, Kaskāni küla suunas, puhkes lahing; kui partisanid alustasid vasturünnakut, löödi vaenlane kaotustega tagasi. Selles lahingus leidsime, et bolševike poolel osalesid ka Kārsava eraisikud, kellest mitmed olid juudid.
Pärast vägede ümbergrupeerimist alustasime uut rünnakut Kārsava linnale järgmiselt. Kārsavast lõunas, üle raudtee, liikus 11. kompanii, jalaväeeskadrill ründas linna rindel, samal ajal kui 1. kompanii kaks rühma koos määratud luuremeeskonnaga ründasid Kārsava jaama suunast. See poolkompanii minu juhtimisel suutis samuti bolševikud linnast välja lüüa ja sisenes sinna esimesena. Teine poolkompanii leitnant Jaegeri juhtimisel juhtis rünnakut jaamast Kaskāni suunas. Selle päeva rünnakut kroonis hea edu, sest õhtuks 1. kompanii...
hõivas Kaskāni—Malnava joone. Kaskānist põhja pool asus maanteele jõudnud 3. partisanide kompanii kapten Lāčise juhtimisel, mis oli samuti jõudnud maanteele, Kārsavast lõunas – 11. kompanii ja linnas asus pataljoni staap.

Kārsava–Malnava sektoris tegutsevatel üksustel oli ees järjekordne raskete katsumuste päev, sest suured jõud kogunud bolševikud asusid taas pealetungile. Kaskāņis, kus asus 1. kompanii üks rühm, murdis vaenlase ülekaalukas jõud läbi ja rühm oli sunnitud jaama poole taanduma. Rinde tasandamiseks oli vaja ka 1. kompanii Malnavast Kārsavasse tagasi tõmmata, kuigi selle kolm rühma pidasid vastu ja tõrjusid bolševike korduvaid rünnakuid.

Ka 11. kompanii lükati raudteele tagasi. Eelmise positsiooni taastamiseks ja strateegiliste punktide tagasivõitmiseks valmistati ette vasturünnakut. 3. kompanii ülemale Lācisele
sai käsu liikuda poole kompaniiga Michalčenkist Kaskāni poole ja sealt bolševikud välja lüüa. Samal ajal läksid kogu 1. kompanii ja 11. kompanii vasturünnakule. Pärast ägedat võitlust löödi bolševikud pimeduse saabudes teist korda Kaskānist ja Malnavast välja ning olukord taastati kogu liinil.

Kārsava ümbruse lahingute ajal leidis aset järgmine iseloomulik episood. 20. jaanuaril külastas meie armee ülemjuhataja kindral J. Balodis rinnet ehk kõige esimesi ridu, kaasas diviisiülem kindral K. Berķis, mõned tema lähimad töötajad, mõned ülemused ning Prantsusmaa, Inglismaa ja Ameerika Ühendriikide sõjaliste missioonide juhid.

Malnavasse jõudes juhatas ülemjuhataja oma kaaslased mõisapargi serva, kust avanes avar vaade Punaarmee positsioonidele, mis ümbritsesid meie kaugele ette surutud positsiooni. Meie ülemjuhataja enesekindel tegutsemine kutsus esile ägeda vaenlase tule,
ja erinevatelt pooltelt, kuna rindejoone vaatlejad sattusid risttule alla.

See rindelkäik andis meie sõduritele ja ka välismaalastele uue tõestuse meie ülemjuhataja silmapaistvatest sõduriomadustest.

20. jaanuaril okupeerisid 1. Liepāja jalaväerügemendi üksused Rēzekne–Rītupe raudtee lähedal asuva Rogokalnsi.

Latgale partisanide rügemendi 1. pataljon, mis liikus pärast Lemeševa, Rudneva ja Zastenskije vallutamist taas edasi, positsioneerus liinile Buznikova–Zelcheva–Banderi–Kabilova, misjärel asendati selle 4. Valmiera rügemendi üksustega.

21. I. kolonn 8. 4. Valmiera kp I. pataljon kapten Spulģis-Spulģise juhtimisel, saabudes Jaunlatgale'ist Kārsava jaama, alustas vagunitelt mahalaadimist. Piip. 12. pataljon (soomusrongi saatel) alustas rünnakut mööda raudteed edela-lääne suunas ja piiip. 15. vallutas lahinguga Apanasi ja Dzirkalavu, kuid piip. 16.30 — Mičuri. Siia jõudes kohtasin i. Liepāja kp-d, Valmiera pataljon pööras teel Livzinieki poole Martužani poole.
vaatamata lahingule punastega. Seejärel pataljon jagunes: 1. kompanii läks Kabilovasse, kuid selgus, et Latgale partisanide rügement oli selle juba vallutanud. Ülejäänud kompaniid liikusid Stiglavi suunas ja kell 21.00 okupeerisid linna koos 1. Liepāja kp 5. kompaniiga. Edasitungi jätkates lõi pataljon vaenlase Skrituli ja Pudanova taludest välja. Õhtul paigutati pataljoni üksused: 4. kompanii Pudanova ja Kapacheva taludesse, 2. kompanii Slobodkisse ja Skrituli (Skritivki) poolmõisasse ning 3. kompanii pataljoni reservi Stiglavi.

4. kompanii sai hilisõhtul teada, et ka vaenlane oli Michalovast lahkunud, mistõttu liikus kompanii sinna 24. kuupäeval, täna jõudsid piirkonda osad 1. Liepāja jalaväerügemendist: 5. kompanii järgnes Stiglavile, 6. kompanii Stiglavi külale ja 7. kompanii – Ūdreniekile Ječupesse, kapten Vaivodase juhtimisel pidasid 10., 11. ja 12. kompanii (3. pataljon) vastu punaste rünnakule Śesterile.

Pärast seda, kui 21. jaanuaril vallutati ka Rēzekne, lähenesid Ludza maakonna piiridele 2. ventspilsi rügemendi (rügemendi kapten Ezeriņš) L-pataljon kapten Audze juhtimisel ja 111. pataljon kapten Grosvaldsi juhtimisel. 22. jaanuaril jõudsid nad peaaegu Ludza maakonna piirini: Cirmase järveni.
lääneservas, kuid tugeva pakase (25 kraadi Reamurist) tõttu olid nad sunnitud passiivseks jääma kuni 26. jaanuarini.

Samal ajal taandusid Lenaidniekid Zilupe suunas. Saksa valvurid tegutsesid ka Ludzast lõunas.

22. I. 4. Valmiera jalaväerügement piiksub. 8 alustas uut rünnakut. 11. pataljoni 5. kompanii (kpt. Kažociņš) lahkus Zelčevast ja ei kohanud vaenlast, läbis Kalnasala ja Zabarovje. Kostigovka lähedal kohtas kompanii tervet vaenlase pataljoni 4 raskekuulipildujaga, mis pärast lahingut üle praeguse riigipiiri aeti ja piiksub. 17. kompanii okupeeris teisel pool piiri asuva Poroškise. Vaenlane taandus, jättes langenud maha.

Ka 6. kompanii lahkus Zelčevost mööda Goliševa maanteed. Pokuli lähedal puhkes kokkupõrge, kuid see oli läbi. Kell 12.15 vallutasid nad Pokuli, misjärel (8. kompanii taga) vallutasid nad vastupanuta Goliševa ja ületasid Lža (Ludza) jõe – praeguse riigipiiri.

8. kompanii, läbides Banderi, kohtas Baranovka ja Antonovka lähedal Punaarmee vastupanu, mis murti. Goliševa lähedal puhkes ka väike tulevahetus, kuid vaenlane taandus igalt poolt. 1. kompanii liikus edasi Trupi ja ka Antonovka suunas. Kui see jõudis 8. kompanii selja taha Baranovkasse, selgus, et viimane oli punaste poolt taas vallutatud. Pärast lühikest lahingut taandus vaenlane.
4. kompanii jõudis õhtul Lielbati–Mazbati–Dektereva liinile.
1. Liepāja kopp alustas samuti liikumist piiks. 8. Leitnant Bergmanise juhtimisel jõudsid 5. ja 6. kompanii Stiglavist Pirogova kaudu Mērdzenisse (kihelkond). Leitnant Sērdiķise juhtimisel liikusid 7. ja 9. kompanii mööda Ūdrenieki ja Pušmucova teed Staupinka suunas. Kapten Helmanise juhtimisel liikusid 8. ja jalgratturid läbi Yakulinska–Pušmucova Šmati suunas. Eskadron on juba piiks. 7. kompanii, liikudes läbi Stiglavi–Mērdzeni–Staupinkai–Lāči, jõudis Lielmediševasse, kus nad võtsid teed, et punaste taandumiselt tagasi pöörata.
23. I. 1. Liepāja kp piirkonnas ründas vaenlane ägedalt Šmatit ja võttis nad ajutiselt meilt ära. Pärast Smati vallutamist jõudis kapten Ērgļise juhitud 2. pataljon liinidele: Rūzari–Ceri–Kausinieki–Lāči–Smati–lvdri, kuid kapten Grīnbergsi juhitud 1. pataljon hõivas liinid: Ciganovka, Kaziniki, Aizpuri, Rekova, Ūdeņi. Vaenlane kandis olulisi kaotusi.