Latgale vabastamine bolševike käest
I Maailmasõda ja iseseisvumine

Näitus võimaldab heita pilgu Läti iseseisvuse ajalukku Põhja-Latgale vaatevinklist. Milline on meiepoolsete inimeste panus, kuidas meie vanaisad kaasasid võitlusse Läti ühise asja eest, millised on nende saatused, kuidas säilib nende mälestus? Nendele ja teistele küsimustele leiab vastused läti, vene ja inglise keeles.

Põhja-Latgale vabastamisoperatsioon, mida nimetatakse ka Viļakas-Jaunlatgale hõivamisoperatsiooniks, oli osa Latgale vabastusrünnaku operatsioonist, mille Läti relvajõud Läti vabadusvõitluse ajal läbi viisid. Selle eesmärk oli hõivata Latgale põhjaosa ja läbi lõigata Pihkva-Daugavpilsi raudteeliin, et takistada Nõukogude Vene vägede lisaüksuste saabumist Eesti rindelt ja Venemaa seest. Olulisemad lahingud toimusid 9.-20. jaanuaril 1920, mil saavutati kontroll Pitalovast (Abrene) Kārsavasse viiva raudteeliini üle.

See asub Preiļi kultuurikeskuse ruumides.

Vaadata saab Preiļi Ajaloo- ja Tarbekunstimuuseumi (PVLMM) näitust "Muuseumi lood Lätile" Esimesest maailmasõjast, Vabadussõjast ja Teisest maailmasõjast.

Preiļi Ajaloo- ja Tarbekunstimuuseumi näituse "Muuseumi lood Lätile" (avatud 2018) rubriik "Drywyse lugu" on pühendatud Esimesele maailmasõjale, Vabadussõjale ja Latgale vabastamisele, samuti nagu Lāčplešana sõjaordu rüütlitele. Näituserubriik "Lipu lugu" räägib Teise maailmasõja perioodi rasketest sündmustest, mille käigus preilalasi mõjutasid küüditamised, holokaust, osalemine sõdivate poolte väeosades ja pärast sõda. - rahvuspartisanide ridades. Vaadata saab ka Preiliaadi juutide päästjale Vladislav Vuškānasele antud medalit "Rahvaste õige".

Eelneval avaldusel on ekskursioon vene ja inglise keeles.

Latgale partisanide rügemendile pühendatud monument.

Läti Vabadussõja (1919-1920) ajaloos moodustati "rohelistest" rügementidest juba 1918. aasta lõpus Latgale partisanide polk, mille häll oli kunagi endise Balvi rajooni territooriumil.
Monument avati esmakordselt 14. augustil 1938 kindral Jānis Balodise osavõtul. Monumendi autor on kunstnik Kārlis Jansons.
1940. aastal hävitasid kommunistid monumendi, pärast nõukogude võimu kehtestamist otsustas Abrene rajooni täitevkomitee 1941. aasta kevadel monumendi lammutada, kuid partisani kujutis maeti Balva miilitsa õuele. Saksa ajal monument taastati, kuid Punaarmee tagasi tulles lõhuti monument teist korda maha, viidi minema ja hävitati. Kui Läti taasiseseisvus, kogusid balvenlased annetusi Latgale partisanide monumendi taastamiseks. 11. novembril 1993 avati Balvosel kunstnik Kārļis Jansonsi poja Andrej Jansonsi restaureeritud monument.

Teelõik Viļaka – Vientuļi (P35) on vasakul pool teed, Jaškova haua kabeli juures.

Vabadussõjas langenud Läti ja Eesti sõdurite mälestussammas.

Skulptor Kārlis Zemdega 1920. aastal Jaškovis vabadusvõitluses langenud sõdurite mälestuseks loodud monument avati esmakordselt 22. septembril 1935 1929. aastal rajatud vendade Viļaka haudadel.
Vabadusvõitlus Punaarmee vastu Viļakase rajoonis algas Läti armee ja Latgale partisanide rügemendi rünnakuga 9. jaanuaril 1920. aastal. Sellel osalesid ka Eesti sõdurid. Viļak vabastati juba 9. jaanuaril, kuid lahingud temast ida pool kestsid veel mitu päeva. Nii enne kui ka pärast Vilakase vabastamist maeti langenud sõdurid erinevatesse kohalikele elanikele teadaolevatesse paikadesse. Läti riigi stabiliseerudes hakkas Viļakas mõtlema vendade ühishaudade rajamisele. Juba 18. novembrist 1923, pärast praost P.Apšinīksi peetud pidulikku jumalateenistust katoliku kirikus, suundus suur rongkäik äsja moodustatud vendade matmispaika mäel, nn Jaškovi. Viļaka ümbrus. Peagi rajati monumendi vundament, algas monumendi annetuste kogumine. Langenud sõdurite haudade väljaselgitamine võttis aega, alles 3. novembril 1929 toimus ümbermatmine tulevastesse vendade haudadesse. Neisse maeti Viļakase ümbruses langenud 31 Läti ja 14 Eesti sõdurit, 1935. aastal oli monument valmis ja 22. septembril pühitseti see pidulikult sisse.
Sõjaeelsetel Läti iseseisvusaastatel olid kõik Viļaka kihelkonna tähtsamad riiklikud sündmused seotud vennashaudade ja selle monumendiga.
Mälestis hävis sõjajärgsetel nõukogude võimu aastatel, kuid selle graniidist osad, kuigi kahjustatud, säilisid. Monument taastati 11. novembril 1990 – Lāčpleši päeval.

Latgale vabastamise monument (rahvasuus tuntud kui "Latgales Māra") on Rēzekne kõige äratuntavam sümbol. Pühendatud 1920. aastal Läti vabadusvõitluses osalejatele ning kehastab ideed Läti riigi vabadusest ja ühtsusest. Monument avati 1939. aastal. (kunstnik L. Tomasickis, skulptor K. Jansons), selle pronksist skulptuurikompositsioon koosneb: ketitõmbajast, mis sümboliseerib Latgale kangelaslike poegade poolt võõrvõimude üle võidetud vabadust, tema kõrval põlvitav tüdruk kroonib vabastajat pärjaga. tammelehed ja mõlema figuuri kohal – rahvustütar, kelle käes ta hoiab ülestõstetud kuldset risti – sümboliseerides usku ja rahulolu taastatud vabaduse üle.

1940. aasta monument lammutati 1943. aastal see taastati, kuid 1950. a valitsev võim hävitas selle. 1992. aastal kerkis monument tänu rahva annetatud vahenditele taas täies hiilguses Vabadusallee mäele (skulptor A. Jansons).

Asub Valka vallas, sõites mööda maanteed Valka - Rūjiena (P22) 4 kilomeetrit, paremale järgides viitasid.

Pēteris Radziņš sündis 2. mail 1880. aastal Lugavise vallas Jaunvīndedzes. Õppis Lugaži vallakoolis, Valka linnakoolis ja Valka Nelsoni reaalkoolis. Astus vabatahtlikuna Vene sõjaväkke. 1919. aasta sügisel naasis ta Lätti ja määrati 27. oktoobril sõjaväe ülemjuhataja staabiülemaks, asudes sellele ametikohale ajal, mil bermontlased Riiat ähvardasid. Staabiülemana on ta juhtinud kõiki Riia, Zemgale ja Latgale lahinguid. Ülendati 5. veebruaril 1920 kindraliks.

Tänapäeval on peremaja juures näha kindral Pēteris Radziņšile (1880 - 1930) pühendatud mälestuskivi.

11. novembril 2017 avati Riias, Daugava värava nurgal mälestustahvel Pēteris Radziņšile.

Video: Kindral P. Radziņši mälestusüritus Riia vendade kalmistul 2019. aastal

Video: 2. mail 2019, kindral Pēteris Radziņši 139. sünniaastapäeval, toimus presidendilossi juures 11. novembri kallasrajal mälestusüritus auvahtkonna ja huviliste mälestustahvli katmisel.

Valka koduloomuuseumi ekspositsioon “Valka – Läti iseseisvuse häll” kajastab ka kindral Pēteris Radziņši elu ja loomingut.
Lisaks traditsioonilistele kollektsiooni eksponeerimise viisidele kasutatakse näitusel interaktiivseid multimeedialahendusi. Info ja annotatsioonid tõlgitud eesti ja inglise keelde.

Asub Madona rajoonis Murmastiene vallas Meža Strodu külas Varakļānist 6 km kaugusel.

1. Liepaja jalaväerügemendi lahinguväljal, kus 1919. aastal sõditi "punase" armee vastu, on näha vabadusvõitluste monument. Sellest kohast mitte kaugel sai lahingus raskelt haavata maamees Aleksandrs Lakstīgala. Tema kodu lähedalt leiti surnud mees. Seetõttu valiti selle monumendi asukoht.

16. augustil 1936 avati vabadusvõitluste mälestuseks graniidist võidusammas (nimetati tolleaegseks ajakirjanduseks), millele oli graveeritud sõnad: "1. meie kodumaa iga nurk – nii nüüd meie oma." Selle paigaldas Rēzekne vahirügemendi juhtkond, pühitses Rēzekne vahirügemendi vanempastor Vincents Tomašūnas koos kohaliku praostkonna Kalinkaga. Avavõlad võttis vastu Zemgale diviisi komandör ja Lāčplēsise ordu rüütel Žanis Bach. 1950. aastal see lammutati ja hävis. 16. novembril 1996 pühitseti taastatud monument, ühtlasi ka Läti Vabariigi väljakuulutamise 78. aastapäeva auks.

Located at Odzienas Street 2, Pļaviņas.

The permanent exposition "Latvian Army in Pļaviņas in the 20th Century" can be seen.

The building in Pļaviņas, Odzienas Street 2, has a long history - from the time when Stukmaņi wholesaler Hugo Apeltofts started active economic activity in it, thus promoting the development of Pļaviņas city, until the headquarters of the Latvian Eastern Front was established here during the War of Independence. In 1919, the activities of Latvian army units against the Red Army in Latgale were commanded directly from Pļaviņas.

In 1934, a memorial plaque was unveiled near this house with the inscription: "In 1919, the headquarters of the Eastern Front was located in this house, and here General Jānis Balodis took over the command of the Latvian National Army." It was removed and destroyed by the Soviets in 1940, but on June 16, 1990, with the support of the LNNK Plavinas branch, it was restored.

Now, next to the former headquarters building, there is a memorial stall dedicated to 15 cavalry of the Lāčplēsis Military Order born in Pļaviņas region. In Pļaviņas, as well as provides an insight into the life stories of the Knights of the Lāčplēsis War Order.

Not far from the exposition building is the Latgale Division headquarters building, which was built in 1913 by Count Teodors Medems as a Stukmaņi liqueur factory. In 1919 it was taken over by the regime of P. Stučka, where it had also established a prison. After the expulsion of the Bolsheviks, in 1925 the building was taken over by the Latvian Army, which housed the headquarters of the Latgale Division. 10 generals and other officers of the Latvian Army spent their military careers in this building. In 1940, the building was taken over by the Red Army. In the post-war years, it housed a school as well as a municipality. Around 1970, the building was started to be used by the production association "Rīgas Apīrsbs".

Visits to the exhibition must be booked in advance by calling T. 28442692.

The exhibit ‘Abrene Rooms’ is located near the city centre of Viļaka. It covers the period from 1920 to 1960 when Viļaka was part of Jaunlatgale, Abrene district, and became the centre of Viļaka district and Abrene municipality. The exhibit is located in the building with the most interesting and diverse history in Viļaka. Initially located on the old Marienhausen Market Square, it later housed apartments, offices and various shops and, during World War  II, the Latvian Self-Defence headquarters, the Gestapo and also the Cheka. The exhibit features items from the national partisan camp in the Stompaki Bog, which are related to the national partisan movement in the Latgale region, as well as documents and photos associated with the War of Independence. With a guided tour booked in advance, the owner, Dzintars Dvinskis, will present the testimonies available in the exhibit.

In 2023, an exhibition for military heritage in Northern Latgale was created.

It is located next to the Roman Catholic Church of the Heart of Jesus in Viļaka.

The memorial stele for the knights of the Lāčplēš War Order in Viļakas region was opened on November 11, 2017. The destinies of 28 Lāčplēš Knights of the Military Order are connected with the name of Viļakas county.
The granite stele was created as part of the project "Remember Lāčplēšus" dedicated to the centenary of the Latvian state. Commemorative stelae of a uniform model will be installed throughout Latvia in honor of the soldiers who died in the Latvian Freedom Struggle. The initiator of the project is the Jaunsardze and Information Center.

Five knights of the Lāčplēš War Order, whose names are engraved on the memorial stele, lived in the territory of the present-day Viļakas district after the end of the Freedom Struggle:
– Jānis Kuļšs was a young farmer in Apsīs, Šķilbēni parish,
– Aleksej Lyubimov (Lavrentiev) lived on the Fortepianova farm in Šķilbēni parish, later in Vilaka,
– Teodors Mende managed the farm assigned to him and was a forest guard in the village of Katleši, Žigur parish,
– Eduard Tennyson lived at Vecumu station, later lived in Chabatrova village and worked at p/s "Viļaka",
– Jānis Burmeisters after 1928 lived in Šķilbēni parish for some time.

The brothers' cemetery in Viļakas county is the resting place of 45 soldiers who gave their lives in 1920, defending Latvia from bigots. January 9 was the day when the attacks began in North Latgale, and despite the difficult weather conditions at that time, Viļaka was also liberated on the same day.
In the battles for the liberation of Latgale, Estonian soldiers also fought side by side with Latvian army soldiers and partisans against the Red Army in Viļakas county. Many of them gave their lives for a free Latvia.

The Alūksne Museum is located in an architectural monument of national significance: the neo-Gothic Alūksne New Castle built in the late 19th century. The museum features an exhibition named ‘Memorial Room for Victims of the Totalitarian Regime’, which tells about the fate of the inhabitants of Alūksne municipality in Siberia and the Far East, while the time periods from prehistory to the present meet in the Alūksne history exhibit ‘Feast of the Ages’. It features a separate section devoted to the contribution of the 7th Sigulda Infantry Regiment to the military, culture and public life. The formation of the 7th Sigulda Infantry Regiment began on 20 June 1919 in the Naukšēni Manor. Initially, a battle group of 22 officers and 1,580 soldiers was formed from the reserve battalion of the Northern Latvian Brigade, and was named the Dankers Division. It was included in the 2nd Battalion of the 3rd Jelgava Regiment. On 23 August, following an increase in the number of companies, it became part of the 7th Sigulda Infantry Regiment. Having taken part in the battles against Bermondt, on 5 January 1920, the regiment was transferred to the Latgale front to fight the Bolsheviks. After the signing of the Peace Treaty with Soviet Russia, the regiment guarded Latvia’s eastern border. The Latvian War of Independence saw the deaths of more than 200 soldiers of the regiment, while 85 were awarded the Lāčplēsis War Order. In 1921, the 7th Sigulda Infantry Regiment was stationed in Alūksne. The regiment’s headquarters were set up in the Alūksne New Castle. After World War II, the castle was taken over by Soviet security institutions. As of the late 1950s, the castle housed various cultural institutions: the Culture and Cinematography Department of the Executive Committee, a pioneer house, a library, a cinema and a museum.

Located on the shores of Lake Alūksne, on the edge of Pleskavas Street (Kolberg Road).

On June 22, 1923, the President of Latvia, Jānis Čakste, unveiled a monument to the fallen soldiers of the 7th Sigulda Infantry Regiment. The monument is based on the design of the artist Jūlijs Miesnieks.

The soldiers of the regiment also improved and maintained the area around the monument. Soldiers gathered at the monument on the eve of the regiment's annual holiday, when the holy fire was lit, as well as on the day of the regiment's year after the parade and intercession in the garrison cemetery.

1940/1941 The Bolsheviks removed and destroyed the plaque in 1953, but the monument itself was demolished in 1953 and its stones were laid in the foundations of the corner of the barracks house.
At the beginning of the Awakening, in the autumn of 1989, the vicinity of the destroyed monument, which was still in the territory of the USSR occupation forces, was cleaned up. On November 11, a temporary granite memorial was unveiled at the former location of the monument, with the text: "The monument of the 7th Sigulda Infantry Regiment will be restored in this place on November 11, 1989."

Thanks to the initiative of U. Veldre, the head of the Alūksne Brothers Cemetery Committee, the restoration of the monument was started and on October 16, 2009 the restored monument was unveiled.
Unlike the original monument, a cross was created on the obelisk regiment instead of a chest sign. Both sculptures of the monument were wrought by the sculptor Ainars Zelcs. Both the part of the 22 original obelisk blocks found on the territory of the National Armed Forces Infantry School and the newly built blocks were used for the restored monument.

On June 20, 2019, as part of the centenary of the Sigulda Infantry Regiment, a memorial site and a granite memorial plaque to the fallen soldiers of the unit were unveiled at the foot of the monument hill. The memorial site was built with funds donated by the staff of the Infantry School of the National Armed Forces.

The Gulbene Railway Station is located in the city of Gulbene. During World War I, in 1916 to 1917, the narrow-gauge railway line to Pļaviņas was reconstructed to 1,524 mm width to ensure that it can serve as a connection to the Rīga-Daugavpils line. In addition, a railway line to Ieriķi and to Sita was constructed, thereby establishing a connection with Pytalovo. As a result, Gulbene became a railway hub. The current station building by architect Pēteris Feders was constructed in 1926. During the War of Independence, on 31 May 1919, when Gulbene was liberated from the Bolsheviks, the 1st (4th) Valmiera Infantry Regiment collected a significant number of war trophies here. On 14 June 1941, both civilians and Latvian Army officers arrested in the Litene Summer Camp were deported from the Gulbene Railway Station. As a key hub, it was bombed in the spring of 1944. After the war, it was restored to its original form. An educational and interactive centre named ‘Railway and Steam’ was opened in 2018. Next to the Gulbene station is the company SIA Gulbenes – Alūksnes bānītis, which offers interactive lessons and tours. Visitors have access to the station building and platform, a memorial plaque and a monument to the repressed ones by sculptor Indulis Ranka.

Поместье Эрендоле впервые упоминается в исторических источниках в 16 веке. С течением времени семьи его владельцев менялись несколько раз: Граппенбрюки, Лидингхаузены-Вульфы, Плятерсы-Зиберги. Свой нынешний вид усадьба приобрела в ходе очередной реконструкции с 1895 по 1901 год.

Во время Первой мировой войны построенная в XVIII веке деревянная часовня в усадебном парке сгорела, однако значительная часть усадебного инвентаря была разграблена.

На основании закона об аграрной реформе 14 января 1921 года поместье было экспроприировано и передано Калупскому волостному правлению. Дом господ усадьбы был отреставрирован, а в 1925 году здесь были построены начальная школа и детский дом. В доме прислуги был устроен дом престарелых для инвалидов войны. Школа и дом инвалидов продолжали работать до 1975 года. После этого усадьба была заселена 20 лет, но не была разрушена.

В 1995 году дом господ поместья Арендоле выкупили частные владельцы и началось его возрождение. С 2002 года в усадьбе действует общество «Эс Латгалей». Реставрационные и реставрационные работы проведены на зерновом складе, в домах господ и прислуги, а также сохранились сохранившиеся стены конюшни.

В усадьбе можно увидеть отреставрированные комнаты, а также самую большую в Латгалии коллекцию старинных предметов, а также ознакомиться с информацией о различных исторических событиях в Латгалии в 20 веке. Отдельная экспозиция посвящена бывшему волостному полицейскому Калупе Янису Бабрису (1904–1982), который 14 июня 1941 года оказал сопротивление депортационной группе: он застрелил милиционера Слицу и ранил представителя компартии Йожанаса.

В усадьбе Арендоле можно переночевать, арендовать помещения для проведения различных мероприятий, а также отдохнуть на свежем воздухе.

Памятник освободительной борьбе 3-го Елгавского пехотного полка 16 января 1920 года в Латгалии. С надписью: «3. Победный марш по Латгали на месте боя Елгавского пехотного полка. 1920.16.И. Мы несем в Латвию солнечный свет, свободу и независимость»

Памятник был открыт в 1936 году. 16 августа генерал Жанис Бах (1885 – 1941) был хиротонисан преподобным Адамсом Визулисом (1891 – 1970). Автором памятника был инженер Зилевич.

Война за независимость Латвии (1918–1920) Операция по освобождению Латгалии началась 3 января 1920 года. К середине января латвийско-польская армия освободила Даугавпилс и большую часть южной части Латгалии до линии Дагда-Индра от сил фанатиков, захвативших власть в России. 9 января начинается наступление латышской армии в Северной Латгалии, которая стремительно продвигалась к станциям Карсава и Питалова.

Посередине между двумя направлениями атак оставалась контролируемая магнатами территория в окрестностях Вараклян, Вилян и Резекне. 20 января части латвийской армии начали операцию по освобождению Резекне. Резекне было освобождено уже 21 января. В конце января латвийская армия вышла к границе земель, населенных латышами, на всей широте Восточного фронта. Уже 1 февраля Советская Россия подписала договор о перемирии с Латвией.

С победой в Латгальских сражениях была получена восточная граница Латвии и возможность присоединения Латгалии к Латвии. В 1920 году латвийская армия добилась окончательного объединения и независимости Латвии.

Памятник датированный 1920.16.I. посвящен моменту, когда 3-й Елгавский пехотный полк занял исходные позиции перед освободительной операцией Резекне.