Latgalos išvadavimas iš bolševikų
I Nepriklausomybės karai

The exhibition allows you to look into the history of Latvian Independence from the point of view of Northern Latgale. What is the contribution of the people of our side, how did our grandfathers get involved in the fight for the common cause of Latvia, what are their fates, how is their memory preserved? Answers to these and other questions can be found in Latvian, Russian and English.

The Northern Latgale liberation operation, also called the Viļakas-Jaunlatgale capture operation, was part of the Latgale liberation attack operation carried out by the Latvian armed forces during the Latvian freedom struggle. Its purpose was to occupy the northern part of Latgale and cut the Pskov-Daugavpils railway line in order to prevent the arrival of additional units of Soviet Russian troops from the Estonian front and from inside Russia. The most important battles took place between January 9 and 20, 1920, when control over the railway line from Pitalova (Abrene) to Kārsava was gained.

See asub Preiļi kultuurikeskuse ruumides.

Vaadata saab Preiļi Ajaloo- ja Tarbekunstimuuseumi (PVLMM) näitust "Muuseumi lood Lätile" Esimesest maailmasõjast, Vabadussõjast ja Teisest maailmasõjast.

Preiļi Ajaloo- ja Tarbekunstimuuseumi näituse "Muuseumi lood Lätile" (avatud 2018) rubriik "Drywyse lugu" on pühendatud Esimesele maailmasõjale, Vabadussõjale ja Latgale vabastamisele, samuti nagu Lāčplešana sõjaordu rüütlitele. Näituserubriik "Lipu lugu" räägib Teise maailmasõja perioodi rasketest sündmustest, mille käigus preilalasi mõjutasid küüditamised, holokaust, osalemine sõdivate poolte väeosades ja pärast sõda. - rahvuspartisanide ridades. Vaadata saab ka Preiliaadi juutide päästjale Vladislav Vuškānasele antud medalit "Rahvaste õige".

Eelneval avaldusel on ekskursioon vene ja inglise keeles.

Latgale partisanide rügemendile pühendatud monument.

Läti Vabadussõja (1919-1920) ajaloos moodustati "rohelistest" rügementidest juba 1918. aasta lõpus Latgale partisanide polk, mille häll oli kunagi endise Balvi rajooni territooriumil.
Monument avati esmakordselt 14. augustil 1938 kindral Jānis Balodise osavõtul. Monumendi autor on kunstnik Kārlis Jansons.
1940. aastal hävitasid kommunistid monumendi, pärast nõukogude võimu kehtestamist otsustas Abrene rajooni täitevkomitee 1941. aasta kevadel monumendi lammutada, kuid partisani kujutis maeti Balva miilitsa õuele. Saksa ajal monument taastati, kuid Punaarmee tagasi tulles lõhuti monument teist korda maha, viidi minema ja hävitati. Kui Läti taasiseseisvus, kogusid balvenlased annetusi Latgale partisanide monumendi taastamiseks. 11. novembril 1993 avati Balvosel kunstnik Kārļis Jansonsi poja Andrej Jansonsi restaureeritud monument.

Teelõik Viļaka – Vientuļi (P35) on vasakul pool teed, Jaškova haua kabeli juures.

Vabadussõjas langenud Läti ja Eesti sõdurite mälestussammas.

Skulptor Kārlis Zemdega 1920. aastal Jaškovis vabadusvõitluses langenud sõdurite mälestuseks loodud monument avati esmakordselt 22. septembril 1935 1929. aastal rajatud vendade Viļaka haudadel.
Vabadusvõitlus Punaarmee vastu Viļakase rajoonis algas Läti armee ja Latgale partisanide rügemendi rünnakuga 9. jaanuaril 1920. aastal. Sellel osalesid ka Eesti sõdurid. Viļak vabastati juba 9. jaanuaril, kuid lahingud temast ida pool kestsid veel mitu päeva. Nii enne kui ka pärast Vilakase vabastamist maeti langenud sõdurid erinevatesse kohalikele elanikele teadaolevatesse paikadesse. Läti riigi stabiliseerudes hakkas Viļakas mõtlema vendade ühishaudade rajamisele. Juba 18. novembrist 1923, pärast praost P.Apšinīksi peetud pidulikku jumalateenistust katoliku kirikus, suundus suur rongkäik äsja moodustatud vendade matmispaika mäel, nn Jaškovi. Viļaka ümbrus. Peagi rajati monumendi vundament, algas monumendi annetuste kogumine. Langenud sõdurite haudade väljaselgitamine võttis aega, alles 3. novembril 1929 toimus ümbermatmine tulevastesse vendade haudadesse. Neisse maeti Viļakase ümbruses langenud 31 Läti ja 14 Eesti sõdurit, 1935. aastal oli monument valmis ja 22. septembril pühitseti see pidulikult sisse.
Sõjaeelsetel Läti iseseisvusaastatel olid kõik Viļaka kihelkonna tähtsamad riiklikud sündmused seotud vennashaudade ja selle monumendiga.
Mälestis hävis sõjajärgsetel nõukogude võimu aastatel, kuid selle graniidist osad, kuigi kahjustatud, säilisid. Monument taastati 11. novembril 1990 – Lāčpleši päeval.

Latgale vabastamise monument (rahvasuus tuntud kui "Latgales Māra") on Rēzekne kõige äratuntavam sümbol. Pühendatud 1920. aastal Läti vabadusvõitluses osalejatele ning kehastab ideed Läti riigi vabadusest ja ühtsusest. Monument avati 1939. aastal. (kunstnik L. Tomasickis, skulptor K. Jansons), selle pronksist skulptuurikompositsioon koosneb: ketitõmbajast, mis sümboliseerib Latgale kangelaslike poegade poolt võõrvõimude üle võidetud vabadust, tema kõrval põlvitav tüdruk kroonib vabastajat pärjaga. tammelehed ja mõlema figuuri kohal – rahvustütar, kelle käes ta hoiab ülestõstetud kuldset risti – sümboliseerides usku ja rahulolu taastatud vabaduse üle.

1940. aasta monument lammutati 1943. aastal see taastati, kuid 1950. a valitsev võim hävitas selle. 1992. aastal kerkis monument tänu rahva annetatud vahenditele taas täies hiilguses Vabadusallee mäele (skulptor A. Jansons).

Asub Valka vallas, sõites mööda maanteed Valka - Rūjiena (P22) 4 kilomeetrit, paremale järgides viitasid.

Pēteris Radziņš sündis 2. mail 1880. aastal Lugavise vallas Jaunvīndedzes. Õppis Lugaži vallakoolis, Valka linnakoolis ja Valka Nelsoni reaalkoolis. Astus vabatahtlikuna Vene sõjaväkke. 1919. aasta sügisel naasis ta Lätti ja määrati 27. oktoobril sõjaväe ülemjuhataja staabiülemaks, asudes sellele ametikohale ajal, mil bermontlased Riiat ähvardasid. Staabiülemana on ta juhtinud kõiki Riia, Zemgale ja Latgale lahinguid. Ülendati 5. veebruaril 1920 kindraliks.

Tänapäeval on peremaja juures näha kindral Pēteris Radziņšile (1880 - 1930) pühendatud mälestuskivi.

11. novembril 2017 avati Riias, Daugava värava nurgal mälestustahvel Pēteris Radziņšile.

Video: Kindral P. Radziņši mälestusüritus Riia vendade kalmistul 2019. aastal

Video: 2. mail 2019, kindral Pēteris Radziņši 139. sünniaastapäeval, toimus presidendilossi juures 11. novembri kallasrajal mälestusüritus auvahtkonna ja huviliste mälestustahvli katmisel.

Valka koduloomuuseumi ekspositsioon “Valka – Läti iseseisvuse häll” kajastab ka kindral Pēteris Radziņši elu ja loomingut.
Lisaks traditsioonilistele kollektsiooni eksponeerimise viisidele kasutatakse näitusel interaktiivseid multimeedialahendusi. Info ja annotatsioonid tõlgitud eesti ja inglise keelde.

Asub Madona rajoonis Murmastiene vallas Meža Strodu külas Varakļānist 6 km kaugusel.

1. Liepaja jalaväerügemendi lahinguväljal, kus 1919. aastal sõditi "punase" armee vastu, on näha vabadusvõitluste monument. Sellest kohast mitte kaugel sai lahingus raskelt haavata maamees Aleksandrs Lakstīgala. Tema kodu lähedalt leiti surnud mees. Seetõttu valiti selle monumendi asukoht.

16. augustil 1936 avati vabadusvõitluste mälestuseks graniidist võidusammas (nimetati tolleaegseks ajakirjanduseks), millele oli graveeritud sõnad: "1. meie kodumaa iga nurk – nii nüüd meie oma." Selle paigaldas Rēzekne vahirügemendi juhtkond, pühitses Rēzekne vahirügemendi vanempastor Vincents Tomašūnas koos kohaliku praostkonna Kalinkaga. Avavõlad võttis vastu Zemgale diviisi komandör ja Lāčplēsise ordu rüütel Žanis Bach. 1950. aastal see lammutati ja hävis. 16. novembril 1996 pühitseti taastatud monument, ühtlasi ka Läti Vabariigi väljakuulutamise 78. aastapäeva auks.

Asub aadressil Odzienas tänav 2, Pļaviņas.

Vaadata saab püsiekspositsiooni "Läti armee Pļaviņas 20. sajandil".

Pļaviņas, Odzienas tänav 2 asuval hoonel on pikk ajalugu - ajast, mil Stukmaņi hulgimüüja Hugo Apeltofts alustas selles aktiivset majandustegevust, edendades sellega Pļaviņas linna arengut, kuni aastani, mil siia rajati Läti idarinde peakorter. Vabadussõda. 1919. aastal juhiti Läti armee üksuste tegevust Punaarmee vastu Latgales otse Pļaviņasest.

1934. aastal avati selle maja juures mälestustahvel, millel oli kiri: "1919. aastal asus selles majas idarinde staap ja siin võttis kindral Jānis Balodis üle Läti rahvusväe juhtimise." Nõukogude võim eemaldas selle ja hävitas selle 1940. aastal, kuid 16. juunil 1990 LNNK Plavinase osakonna toel taastati.

Nüüd on endise staabihoone kõrval mälestussammas, mis on pühendatud 15 Pļaviņase piirkonnas sündinud Lāčplēsi sõjaväeordu kavalerile, Pļaviņases, samuti annab ülevaate Lāčplēsi sõjaordu rüütlite elulugudest.

Ekspositsioonihoonest mitte kaugel asub Latgale diviisi staabihoone, mille krahv Teodors Medems ehitas 1913. aastal Stukmaņi likööritehaseks. 1919. aastal võttis selle üle P. Stučka režiim, kus oli rajatud ka vangla. Pärast enamlaste väljasaatmist võttis hoone 1925. aastal üle Läti armee, kus asus Latgale diviisi staap. Selles hoones veetsid oma sõjalise karjääri 10 Läti armee kindralit ja muud ohvitseri. 1940. aastal läks hoone Punaarmee valdusse. Sõjajärgsetel aastatel asus selles nii kool kui ka vald. 1970. aasta paiku hakkas hoonet kasutama tootmisühing "Rīgas Apīrsbs".

Näituse külastused tuleb eelnevalt broneerida telefonil T. 28442692.

Näitus „Abrene ruumid” on üles pandud Viļaka kesklinna lähedale. See hõlmab ajavahemikku 1920–1960, kui Viļaka kuulus Abrene piirkonna Jaunlatgale haldusüksusesse ja oli Viļaka piirkonna ja Abrene rajooni keskus. Näitus asub Viļaka kõige huvitavama ja mitmekülgsema ajalooga hoones.

Algselt asus see māja kunagisel Marienhauseni turuväljakul, hiljem asusid siin korterid, bürood ja mitmesugused kauplused; Teise maailmasõja ajal tegutsesid siin Läti Omakaitse staap, Gestapo ja KGB. Näitusel eksponeeritakse esemeid, mis on pärit metsavendade laagrist Stompaki soos ning mis on seotud metsavendlusega Latgales, samuti on välja pandud Vabadussõjaga seotud dokumente ja fotosid. Kui tellida giidiekskursioon, tutvustab väljapanekut omanik Dzintars Dvinskis.

See asub Viļaka Jeesuse Südame roomakatoliku kiriku kõrval.

Viļakase piirkonnas asuv Lāčplēši sõjaordu rüütlite mälestusstele avati 11. novembril 2017. aastal. Viļakase maakonna nimega on seotud 28 Lāčplēši ordurüütli saatused.
Graniidist stele loodi Läti riigi sajandale aastapäevale pühendatud projekti "Remember Lāčplēšus" raames. Läti vabadusvõitluses hukkunud sõdurite auks paigaldatakse kogu Lätis mundrimudeli mälestussteeed. Projekti algataja on Jaunsardze ja teabekeskus.

Viis Lāčplēši sõjaordu rüütlit, kelle nimed on graveeritud mälestusstele, elasid praeguse Viļakase rajooni territooriumil pärast vabadusvõitluse lõppu:
– Jānis Kuļšs oli Šķilbēni kihelkonna Apsīse noortalunik,
– Aleksej Ljubimov (Lavrentiev) elas Šķilbēni kihelkonnas Fortepianova talus, hiljem Vilakas
– Teodors Mende juhtis talle määratud talu ja oli metsavahiks Žiguri vallas Katleši külas.
– Eduard Tennyson elas Vecumu jaamas, elas hiljem Chabatrova külas ja töötas p/s "Viļaka",
– Jānis Burmeisters pärast 1928. aastat elas mõnda aega Šķilbēni kihelkonnas.

Viļakase maakonnas asuv vendade kalmistu on puhkepaigaks 45 sõdurile, kes andsid oma elu 1920. aastal, kaitstes Lätit suurkujude eest. 9. jaanuar oli päev, mil Põhja-Latgales algasid rünnakud ning vaatamata toonastele rasketele ilmastikuoludele vabastati samal päeval ka Viļaka.
Latgale vabastamislahingutes võitlesid Eesti sõdurid kõrvuti koos Läti armee sõdurite ja partisanidega Punaarmee vastu Viļakase maakonnas. Paljud neist andsid oma elu vaba Läti eest.

The Alūksne Museum is located in an architectural monument of national significance: the neo-Gothic Alūksne New Castle built in the late 19th century. The museum features an exhibition named ‘Memorial Room for Victims of the Totalitarian Regime’, which tells about the fate of the inhabitants of Alūksne municipality in Siberia and the Far East, while the time periods from prehistory to the present meet in the Alūksne history exhibit ‘Feast of the Ages’. It features a separate section devoted to the contribution of the 7th Sigulda Infantry Regiment to the military, culture and public life. The formation of the 7th Sigulda Infantry Regiment began on 20 June 1919 in the Naukšēni Manor. Initially, a battle group of 22 officers and 1,580 soldiers was formed from the reserve battalion of the Northern Latvian Brigade, and was named the Dankers Division. It was included in the 2nd Battalion of the 3rd Jelgava Regiment. On 23 August, following an increase in the number of companies, it became part of the 7th Sigulda Infantry Regiment. Having taken part in the battles against Bermondt, on 5 January 1920, the regiment was transferred to the Latgale front to fight the Bolsheviks. After the signing of the Peace Treaty with Soviet Russia, the regiment guarded Latvia’s eastern border. The Latvian War of Independence saw the deaths of more than 200 soldiers of the regiment, while 85 were awarded the Lāčplēsis War Order. In 1921, the 7th Sigulda Infantry Regiment was stationed in Alūksne. The regiment’s headquarters were set up in the Alūksne New Castle. After World War II, the castle was taken over by Soviet security institutions. As of the late 1950s, the castle housed various cultural institutions: the Culture and Cinematography Department of the Executive Committee, a pioneer house, a library, a cinema and a museum.

Located on the shores of Lake Alūksne, on the edge of Pleskavas Street (Kolberg Road).

On June 22, 1923, the President of Latvia, Jānis Čakste, unveiled a monument to the fallen soldiers of the 7th Sigulda Infantry Regiment. The monument is based on the design of the artist Jūlijs Miesnieks.

The soldiers of the regiment also improved and maintained the area around the monument. Soldiers gathered at the monument on the eve of the regiment's annual holiday, when the holy fire was lit, as well as on the day of the regiment's year after the parade and intercession in the garrison cemetery.

1940/1941 The Bolsheviks removed and destroyed the plaque in 1953, but the monument itself was demolished in 1953 and its stones were laid in the foundations of the corner of the barracks house.
At the beginning of the Awakening, in the autumn of 1989, the vicinity of the destroyed monument, which was still in the territory of the USSR occupation forces, was cleaned up. On November 11, a temporary granite memorial was unveiled at the former location of the monument, with the text: "The monument of the 7th Sigulda Infantry Regiment will be restored in this place on November 11, 1989."

Thanks to the initiative of U. Veldre, the head of the Alūksne Brothers Cemetery Committee, the restoration of the monument was started and on October 16, 2009 the restored monument was unveiled.
Unlike the original monument, a cross was created on the obelisk regiment instead of a chest sign. Both sculptures of the monument were wrought by the sculptor Ainars Zelcs. Both the part of the 22 original obelisk blocks found on the territory of the National Armed Forces Infantry School and the newly built blocks were used for the restored monument.

On June 20, 2019, as part of the centenary of the Sigulda Infantry Regiment, a memorial site and a granite memorial plaque to the fallen soldiers of the unit were unveiled at the foot of the monument hill. The memorial site was built with funds donated by the staff of the Infantry School of the National Armed Forces.

The Gulbene Railway Station is located in the city of Gulbene. During World War I, in 1916 to 1917, the narrow-gauge railway line to Pļaviņas was reconstructed to 1,524 mm width to ensure that it can serve as a connection to the Rīga-Daugavpils line. In addition, a railway line to Ieriķi and to Sita was constructed, thereby establishing a connection with Pytalovo. As a result, Gulbene became a railway hub. The current station building by architect Pēteris Feders was constructed in 1926. During the War of Independence, on 31 May 1919, when Gulbene was liberated from the Bolsheviks, the 1st (4th) Valmiera Infantry Regiment collected a significant number of war trophies here. On 14 June 1941, both civilians and Latvian Army officers arrested in the Litene Summer Camp were deported from the Gulbene Railway Station. As a key hub, it was bombed in the spring of 1944. After the war, it was restored to its original form. An educational and interactive centre named ‘Railway and Steam’ was opened in 2018. Next to the Gulbene station is the company SIA Gulbenes – Alūksnes bānītis, which offers interactive lessons and tours. Visitors have access to the station building and platform, a memorial plaque and a monument to the repressed ones by sculptor Indulis Ranka.

Arendole Manor was first mentioned in historical sources in the 16th century. Over time, its owner families changed several times: Grappenbruck, Līdinghausen-Wulf, Platter-Sieberg. The manor acquired its current appearance during the next reconstruction from 1895 to 1901.

During World War I, the 18th-century wooden chapel in the manor park burned down, and much of the manor's inventory was looted.

Based on the agrarian reform law, the manor was expropriated on January 14, 1921 and transferred to the Kalupe parish board. The manor house was renovated, and in 1925 a primary school and an orphanage were established there. A boarding house for war invalids was set up in the servants' house. The school and the home for the disabled continued to operate until 1975. After that, the manor was inhabited for 20 years, but was not destroyed.

In 1995, the Arendole Manor House was purchased by private owners and its revival began. Since 2002, the “Es Latgalei” association has been operating in the manor. Renovation and restoration work has been carried out in the grain warehouse, the houses of the lords and servants, and the remaining walls of the horse stable have been preserved.

In the manor, you can see the renovated premises, as well as the largest collection of ancient objects in Latgale, and get acquainted with information about various historical events in Latgale in the 20th century. A separate exhibition is dedicated to the former Kalupe parish policeman Jānis Babris (1904–1982), who on June 14, 1941 resisted the deportation operational group: he shot the militiaman Slica and wounded the communist party agent Jozāns.

At Arendole Manor, it is possible to stay overnight, rent out rooms for various events, and relax in the open air.

Monument to the 3rd Jelgava Infantry Regiment's January 16, 1920, freedom struggle in Latgale. With the inscription: “The place of the 3rd Jelgava Infantry Regiment's battles, the victory march through Latgale. 1920.16.I. We brought the sun, freedom and independence to Latvia”

The monument was unveiled in 1936. On August 16, General Žanis Bachs (1885–1941) consecrated it by Pastor Ādams Vizulis (1891–1970). The author of the monument's design was Engineer Zilēvičs.

The Latvian War of Independence (1918–1920) operation to liberate Latgale began on January 3, 1920. By mid-January, the Latvian and Polish armies had liberated Daugavpils and most of southern Latgale up to the Dagda–Indra line from the Bolshevik forces that had seized power in Russia. On January 9, the Latvian army began its offensive in Northern Latgale, rapidly advancing towards the Kārsava and Pitalova stations.

In the middle between the two directions of attack remained the Bolshevik-controlled area around Varakļāni, Viļāni and Rēzekne. On January 20, Latvian army units began the operation to liberate Rēzekne. Rēzekne was liberated on January 21. The Latvian army, across the entire expanse of the Eastern Front, reached the border of Latvian-inhabited lands by the end of January. Already on February 1, Soviet Russia signed an armistice agreement with Latvia.

With the victory in the Battles of Latgale, Latvia's eastern border was secured and the opportunity to annex Latgale to Latvia was gained. The Latvian army achieved the final unification and independence of Latvia in 1920.

The monument, dated 1920.16.I., is dedicated to the moment when the 3rd Jelgava Infantry Regiment took up its starting positions before the operation to liberate Rēzekne.