Latgale vabastamine bolševike käest
I Maailmasõda ja iseseisvumine

Näitus võimaldab heita pilgu Läti iseseisvuse ajalukku Põhja-Latgale vaatevinklist. Milline on meiepoolsete inimeste panus, kuidas meie vanaisad kaasasid võitlusse Läti ühise asja eest, millised on nende saatused, kuidas säilib nende mälestus? Nendele ja teistele küsimustele leiab vastused läti, vene ja inglise keeles.

Põhja-Latgale vabastamisoperatsioon, mida nimetatakse ka Viļakas-Jaunlatgale hõivamisoperatsiooniks, oli osa Latgale vabastusrünnaku operatsioonist, mille Läti relvajõud Läti vabadusvõitluse ajal läbi viisid. Selle eesmärk oli hõivata Latgale põhjaosa ja läbi lõigata Pihkva-Daugavpilsi raudteeliin, et takistada Nõukogude Vene vägede lisaüksuste saabumist Eesti rindelt ja Venemaa seest. Olulisemad lahingud toimusid 9.-20. jaanuaril 1920, mil saavutati kontroll Pitalovast (Abrene) Kārsavasse viiva raudteeliini üle.

See asub Preiļi kultuurikeskuse ruumides.

Vaadata saab Preiļi Ajaloo- ja Tarbekunstimuuseumi (PVLMM) näitust "Muuseumi lood Lätile" Esimesest maailmasõjast, Vabadussõjast ja Teisest maailmasõjast.

Preiļi Ajaloo- ja Tarbekunstimuuseumi näituse "Muuseumi lood Lätile" (avatud 2018) rubriik "Drywyse lugu" on pühendatud Esimesele maailmasõjale, Vabadussõjale ja Latgale vabastamisele, samuti nagu Lāčplešana sõjaordu rüütlitele. Näituserubriik "Lipu lugu" räägib Teise maailmasõja perioodi rasketest sündmustest, mille käigus preilalasi mõjutasid küüditamised, holokaust, osalemine sõdivate poolte väeosades ja pärast sõda. - rahvuspartisanide ridades. Vaadata saab ka Preiliaadi juutide päästjale Vladislav Vuškānasele antud medalit "Rahvaste õige".

Eelneval avaldusel on ekskursioon vene ja inglise keeles.

Latgale partisanide rügemendile pühendatud monument.

Läti Vabadussõja (1919-1920) ajaloos moodustati "rohelistest" rügementidest juba 1918. aasta lõpus Latgale partisanide polk, mille häll oli kunagi endise Balvi rajooni territooriumil.
Monument avati esmakordselt 14. augustil 1938 kindral Jānis Balodise osavõtul. Monumendi autor on kunstnik Kārlis Jansons.
1940. aastal hävitasid kommunistid monumendi, pärast nõukogude võimu kehtestamist otsustas Abrene rajooni täitevkomitee 1941. aasta kevadel monumendi lammutada, kuid partisani kujutis maeti Balva miilitsa õuele. Saksa ajal monument taastati, kuid Punaarmee tagasi tulles lõhuti monument teist korda maha, viidi minema ja hävitati. Kui Läti taasiseseisvus, kogusid balvenlased annetusi Latgale partisanide monumendi taastamiseks. 11. novembril 1993 avati Balvosel kunstnik Kārļis Jansonsi poja Andrej Jansonsi restaureeritud monument.

Teelõik Viļaka – Vientuļi (P35) on vasakul pool teed, Jaškova haua kabeli juures.

Vabadussõjas langenud Läti ja Eesti sõdurite mälestussammas.

Skulptor Kārlis Zemdega 1920. aastal Jaškovis vabadusvõitluses langenud sõdurite mälestuseks loodud monument avati esmakordselt 22. septembril 1935 1929. aastal rajatud vendade Viļaka haudadel.
Vabadusvõitlus Punaarmee vastu Viļakase rajoonis algas Läti armee ja Latgale partisanide rügemendi rünnakuga 9. jaanuaril 1920. aastal. Sellel osalesid ka Eesti sõdurid. Viļak vabastati juba 9. jaanuaril, kuid lahingud temast ida pool kestsid veel mitu päeva. Nii enne kui ka pärast Vilakase vabastamist maeti langenud sõdurid erinevatesse kohalikele elanikele teadaolevatesse paikadesse. Läti riigi stabiliseerudes hakkas Viļakas mõtlema vendade ühishaudade rajamisele. Juba 18. novembrist 1923, pärast praost P.Apšinīksi peetud pidulikku jumalateenistust katoliku kirikus, suundus suur rongkäik äsja moodustatud vendade matmispaika mäel, nn Jaškovi. Viļaka ümbrus. Peagi rajati monumendi vundament, algas monumendi annetuste kogumine. Langenud sõdurite haudade väljaselgitamine võttis aega, alles 3. novembril 1929 toimus ümbermatmine tulevastesse vendade haudadesse. Neisse maeti Viļakase ümbruses langenud 31 Läti ja 14 Eesti sõdurit, 1935. aastal oli monument valmis ja 22. septembril pühitseti see pidulikult sisse.
Sõjaeelsetel Läti iseseisvusaastatel olid kõik Viļaka kihelkonna tähtsamad riiklikud sündmused seotud vennashaudade ja selle monumendiga.
Mälestis hävis sõjajärgsetel nõukogude võimu aastatel, kuid selle graniidist osad, kuigi kahjustatud, säilisid. Monument taastati 11. novembril 1990 – Lāčpleši päeval.

Latgale vabastamise monument (rahvasuus tuntud kui "Latgales Māra") on Rēzekne kõige äratuntavam sümbol. Pühendatud 1920. aastal Läti vabadusvõitluses osalejatele ning kehastab ideed Läti riigi vabadusest ja ühtsusest. Monument avati 1939. aastal. (kunstnik L. Tomasickis, skulptor K. Jansons), selle pronksist skulptuurikompositsioon koosneb: ketitõmbajast, mis sümboliseerib Latgale kangelaslike poegade poolt võõrvõimude üle võidetud vabadust, tema kõrval põlvitav tüdruk kroonib vabastajat pärjaga. tammelehed ja mõlema figuuri kohal – rahvustütar, kelle käes ta hoiab ülestõstetud kuldset risti – sümboliseerides usku ja rahulolu taastatud vabaduse üle.

1940. aasta monument lammutati 1943. aastal see taastati, kuid 1950. a valitsev võim hävitas selle. 1992. aastal kerkis monument tänu rahva annetatud vahenditele taas täies hiilguses Vabadusallee mäele (skulptor A. Jansons).

Asub Valka vallas, sõites mööda maanteed Valka - Rūjiena (P22) 4 kilomeetrit, paremale järgides viitasid.

Pēteris Radziņš sündis 2. mail 1880. aastal Lugavise vallas Jaunvīndedzes. Õppis Lugaži vallakoolis, Valka linnakoolis ja Valka Nelsoni reaalkoolis. Astus vabatahtlikuna Vene sõjaväkke. 1919. aasta sügisel naasis ta Lätti ja määrati 27. oktoobril sõjaväe ülemjuhataja staabiülemaks, asudes sellele ametikohale ajal, mil bermontlased Riiat ähvardasid. Staabiülemana on ta juhtinud kõiki Riia, Zemgale ja Latgale lahinguid. Ülendati 5. veebruaril 1920 kindraliks.

Tänapäeval on peremaja juures näha kindral Pēteris Radziņšile (1880 - 1930) pühendatud mälestuskivi.

11. novembril 2017 avati Riias, Daugava värava nurgal mälestustahvel Pēteris Radziņšile.

Video: Kindral P. Radziņši mälestusüritus Riia vendade kalmistul 2019. aastal

Video: 2. mail 2019, kindral Pēteris Radziņši 139. sünniaastapäeval, toimus presidendilossi juures 11. novembri kallasrajal mälestusüritus auvahtkonna ja huviliste mälestustahvli katmisel.

Valka koduloomuuseumi ekspositsioon “Valka – Läti iseseisvuse häll” kajastab ka kindral Pēteris Radziņši elu ja loomingut.
Lisaks traditsioonilistele kollektsiooni eksponeerimise viisidele kasutatakse näitusel interaktiivseid multimeedialahendusi. Info ja annotatsioonid tõlgitud eesti ja inglise keelde.

Located in Madona district, Murmastiene parish, Meža Strodu village, 6 km from Varakļāni.

A monument to the Freedom Fights can be seen at the battlefield of the 1st Liepaja Infantry Regiment, where in 1919 they fought against the "red" army. Not far from this place, Aleksandrs Lakstīgala, a countryman, was seriously wounded in the battle. A dead man was found near his home. Therefore, the location of this monument was chosen.

On August 16, 1936, the granite Victory Monument (it was called in the press of that time) was unveiled to commemorate the Freedom Fights, engraved with the words: “1. every corner of our homeland - so now ours. ” It was installed by the leadership of the Rēzekne Guard Regiment, consecrated by the senior pastor of the Rēzekne Guard Regiment Vincents Tomašūnas with the local parish dean Kalinka. The opening debts were accepted by Žanis Bach, the commander of the Zemgale division and a knight of the Lāčplēsis Order. In 1950, it was demolished and destroyed. On November 16, 1996, the restored monument was inaugurated, also in honor of the 78th anniversary of the proclamation of the Republic of Latvia.

Located at Odzienas Street 2, Pļaviņas.

The permanent exposition "Latvian Army in Pļaviņas in the 20th Century" can be seen.

The building in Pļaviņas, Odzienas Street 2, has a long history - from the time when Stukmaņi wholesaler Hugo Apeltofts started active economic activity in it, thus promoting the development of Pļaviņas city, until the headquarters of the Latvian Eastern Front was established here during the War of Independence. In 1919, the activities of Latvian army units against the Red Army in Latgale were commanded directly from Pļaviņas.

In 1934, a memorial plaque was unveiled near this house with the inscription: "In 1919, the headquarters of the Eastern Front was located in this house, and here General Jānis Balodis took over the command of the Latvian National Army." It was removed and destroyed by the Soviets in 1940, but on June 16, 1990, with the support of the LNNK Plavinas branch, it was restored.

Now, next to the former headquarters building, there is a memorial stall dedicated to 15 cavalry of the Lāčplēsis Military Order born in Pļaviņas region. In Pļaviņas, as well as provides an insight into the life stories of the Knights of the Lāčplēsis War Order.

Not far from the exposition building is the Latgale Division headquarters building, which was built in 1913 by Count Teodors Medems as a Stukmaņi liqueur factory. In 1919 it was taken over by the regime of P. Stučka, where it had also established a prison. After the expulsion of the Bolsheviks, in 1925 the building was taken over by the Latvian Army, which housed the headquarters of the Latgale Division. 10 generals and other officers of the Latvian Army spent their military careers in this building. In 1940, the building was taken over by the Red Army. In the post-war years, it housed a school as well as a municipality. Around 1970, the building was started to be used by the production association "Rīgas Apīrsbs".

Visits to the exhibition must be booked in advance by calling T. 28442692.

The exhibit ‘Abrene Rooms’ is located near the city centre of Viļaka. It covers the period from 1920 to 1960 when Viļaka was part of Jaunlatgale, Abrene district, and became the centre of Viļaka district and Abrene municipality. The exhibit is located in the building with the most interesting and diverse history in Viļaka. Initially located on the old Marienhausen Market Square, it later housed apartments, offices and various shops and, during World War  II, the Latvian Self-Defence headquarters, the Gestapo and also the Cheka. The exhibit features items from the national partisan camp in the Stompaki Bog, which are related to the national partisan movement in the Latgale region, as well as documents and photos associated with the War of Independence. With a guided tour booked in advance, the owner, Dzintars Dvinskis, will present the testimonies available in the exhibit.

In 2023, an exhibition for military heritage in Northern Latgale was created.

It is located next to the Roman Catholic Church of the Heart of Jesus in Viļaka.

The memorial stele for the knights of the Lāčplēš War Order in Viļakas region was opened on November 11, 2017. The destinies of 28 Lāčplēš Knights of the Military Order are connected with the name of Viļakas county.
The granite stele was created as part of the project "Remember Lāčplēšus" dedicated to the centenary of the Latvian state. Commemorative stelae of a uniform model will be installed throughout Latvia in honor of the soldiers who died in the Latvian Freedom Struggle. The initiator of the project is the Jaunsardze and Information Center.

Five knights of the Lāčplēš War Order, whose names are engraved on the memorial stele, lived in the territory of the present-day Viļakas district after the end of the Freedom Struggle:
– Jānis Kuļšs was a young farmer in Apsīs, Šķilbēni parish,
– Aleksej Lyubimov (Lavrentiev) lived on the Fortepianova farm in Šķilbēni parish, later in Vilaka,
– Teodors Mende managed the farm assigned to him and was a forest guard in the village of Katleši, Žigur parish,
– Eduard Tennyson lived at Vecumu station, later lived in Chabatrova village and worked at p/s "Viļaka",
– Jānis Burmeisters after 1928 lived in Šķilbēni parish for some time.

The brothers' cemetery in Viļakas county is the resting place of 45 soldiers who gave their lives in 1920, defending Latvia from bigots. January 9 was the day when the attacks began in North Latgale, and despite the difficult weather conditions at that time, Viļaka was also liberated on the same day.
In the battles for the liberation of Latgale, Estonian soldiers also fought side by side with Latvian army soldiers and partisans against the Red Army in Viļakas county. Many of them gave their lives for a free Latvia.

The Alūksne Museum is located in an architectural monument of national significance: the neo-Gothic Alūksne New Castle built in the late 19th century. The museum features an exhibition named ‘Memorial Room for Victims of the Totalitarian Regime’, which tells about the fate of the inhabitants of Alūksne municipality in Siberia and the Far East, while the time periods from prehistory to the present meet in the Alūksne history exhibit ‘Feast of the Ages’. It features a separate section devoted to the contribution of the 7th Sigulda Infantry Regiment to the military, culture and public life. The formation of the 7th Sigulda Infantry Regiment began on 20 June 1919 in the Naukšēni Manor. Initially, a battle group of 22 officers and 1,580 soldiers was formed from the reserve battalion of the Northern Latvian Brigade, and was named the Dankers Division. It was included in the 2nd Battalion of the 3rd Jelgava Regiment. On 23 August, following an increase in the number of companies, it became part of the 7th Sigulda Infantry Regiment. Having taken part in the battles against Bermondt, on 5 January 1920, the regiment was transferred to the Latgale front to fight the Bolsheviks. After the signing of the Peace Treaty with Soviet Russia, the regiment guarded Latvia’s eastern border. The Latvian War of Independence saw the deaths of more than 200 soldiers of the regiment, while 85 were awarded the Lāčplēsis War Order. In 1921, the 7th Sigulda Infantry Regiment was stationed in Alūksne. The regiment’s headquarters were set up in the Alūksne New Castle. After World War II, the castle was taken over by Soviet security institutions. As of the late 1950s, the castle housed various cultural institutions: the Culture and Cinematography Department of the Executive Committee, a pioneer house, a library, a cinema and a museum.

Расположен на берегу озера Алуксне, на краю улицы Плескавас (Kolberg Road).

22 июня 1923 года президент Латвии Янис Чаксте открыл памятник павшим солдатам 7-го Сигулдского пехотного полка. Памятник создан по проекту художника Юлия Мисниекса.

Солдаты полка также благоустроили и привели в порядок территорию вокруг памятника. Солдаты собирались у памятника в канун годового праздника полка, когда был зажжен святой огонь, а также в день годовщины полка после парада и заступничества на гарнизонном кладбище.

1940/1941 Большевики сняли и уничтожили мемориальную доску в 1953 г., но сам памятник был снесен в 1953 г., а его камни заложены в фундаменте угла казарменного дома.
В начале Пробуждения, осенью 1989 года, была проведена уборка территории вокруг разрушенного памятника, который еще находился на территории оккупационных войск СССР. 11 ноября на прежнем месте памятника был открыт временный гранитный мемориал с надписью: «11 ноября 1989 года на этом месте будет восстановлен памятник 7-му Сигулдскому пехотному полку».

По инициативе председателя Комитета Алуксненского кладбища У. Велдре была начата реставрация памятника, и 16 октября 2009 г. восстановленный памятник был открыт.
В отличие от оригинального памятника, на полке обелиска вместо нагрудного знака был создан крест. Обе скульптуры памятника были выполнены скульптором Айнарсом Зельцсом. Для восстановленного памятника использовалась как часть 22 оригинальных блоков-обелисков, найденных на территории пехотного училища Национальных вооруженных сил, так и вновь построенные блоки.

20 июня 2019 года в рамках празднования столетия Сигулдского пехотного полка у подножия холма-памятника были открыты мемориал и гранитная мемориальная доска погибшим воинам части. Мемориальный комплекс построен на средства, пожертвованные личным составом пехотной школы Национальных вооруженных сил.

Gulbene raudteejaam asub Gulbene linnas. Esimese maailmasõja ajal 1916–1917 ehitati Pļaviņasesse suunduv kitsarööpmeline raudteeliin ümber 1524 mm laiuseks, et see ühendada Riia-Daugavpilsi liiniga. Lisaks ehitati raudteeliin Ieriķisse ja Sita külani, luues seeläbi ühenduse Põtalovoga (Abrenega). Niiviisi sai Gulbenest raudtee sõlmpunkt. Praegune jaamahoone (arhitekt Pēteris Feders) ehitati 1926. aastal. Vabadussõja ajal 31. mail 1919, kui Gulbene vabastati enamlaste käest, sai 1. (4.) Valmiera jalaväepolk siit märkimisväärse hulga sõjatrofeesid. 14. juunil 1941 küüditati Gulbene raudteejaamast nii tsiviilisikuid kui ka Litene suvelaagris arreteeritud Läti armee ohvitsere. 1944. aasta kevadel pommitati raudteejaama, kuna see oli oluline sõlmpunkt, kuid pärast sõda taastati see algsel kujul. 2018. aastal avati interaktiivne hariduskeskus „Raudtee ja aur”. Gulbene jaama kõrval asub ettevõte SIA Gulbenes-Alūksnes bānītis, mis pakub interaktiivseid tegevusi ja ekskursioone. Külastajad pääsevad jaamahoonesse ja perroonile. Samuti asub seal mälestustahvel ja -märk represseeritutele (skulptor Indulis Ranka).

Arendole mõisa mainiti ajalooallikates esmakordselt 16. sajandil. Aja jooksul on selle omanike perekonnad mitu korda vahetunud: Grappenbruckid, Lidinghausen-Wulfid, Platers-Siebergid. Oma praeguse ilme omandas mõis regulaarse ümberehituse käigus aastatel 1895–1901

Esimese maailmasõja ajal põles mõisaparki 18. sajandil ehitatud puidust kabel, kuid suur osa mõisa inventarist rüüstati.

Põllumajandusreformi seaduse alusel võõrandati mõis 14. jaanuaril 1921 ja anti üle Kalupe koguduse juhatusele. Mõisa maja renoveeriti, 1925. aastal rajati sinna algkool ja lastekodu. Sulaste majja rajati sõjainvaliidide hooldekodu. Kool ja invaliidide kodu jätkasid tegevust kuni 1975. aastani. Pärast seda elati mõisas 20 aastat, kuid see ei hävinud.

1995. aastal ostsid Arendole mõisahärrade maja eraomanikud ja algas selle taaselustamine. Alates 2002. aastast tegutseb mõisas selts "Es Latgalei". Restaureerimis- ja restaureerimistöid teostati viljahoidlas, peremeeste ja sulaste majades, samuti säilitati hobusetalli ülejäänud müürid.

Mõisas saab näha restaureeritud ruume, aga ka Latgale suurimat muinasesemete kollektsiooni ning tutvuda erinevate ajalooliste sündmustega Latgales 20. sajandil. Eraldi ekspositsioon on pühendatud endisele Kalupese vallapolitseinikule Jānis Babrisele (1904–1982), kes 14. juunil 1941 osutas küüditamise talgutele vastupanu: lasi maha miilits Slica ja haavas kompartei esindajat Jozānast.

Arendole mõisas on võimalik nii ööbida, rentida ruume erinevate ürituste läbiviimiseks kui ka lõõgastuda vabas õhus.

Jelgava 3. jalaväerügemendi monument 16. jaanuaril 1920 toimunud vabadusvõitlustele Latgales. Kirjaga: "3. Jelgava jalaväerügemendi lahingupaiga võidumarss läbi Latgali. 1920.16.I. Toome Lätisse päikest, vabadust ja iseseisvust"

Monument avati 1936. aastal. 16. augustil pühitses reverend Adams Vizulis (1891 - 1970) kindral Žanis Bachi (1885 - 1941). Monumendi autor oli insener Zilēvičs

Läti Vabadussõda (1918–1920) Operatsioon Latgale vabastamiseks algas 3. jaanuaril 1920. aastal. Jaanuari keskpaigaks oli Läti ja Poola armee vabastanud Daugavpilsi ja suurema osa Latgale lõunaosast kuni Dagda-Indra jooneni Venemaal võimu haaranud suurkujude vägede käest. 9. jaanuaril algab Põhja-Latgales Läti armee pealetung, mis liikus kiiresti Kārsava ja Pitalova jaamade suunas.

Kahe rünnakusuuna vahele jäi magnaatide kontrollitav ala Varakļani, Viļani ja Rēzekne ümbruses. 20. jaanuaril alustasid Läti armee üksused Rēzekne vabastamise operatsiooni. Rēzekne vabanes juba 21. jaanuaril. Jaanuari lõpus jõudis Läti armee lätlastega asustatud maade piirini kogu idarinde laiuses. Juba 1. veebruaril sõlmis Nõukogude Venemaa Lätiga vaherahulepingu.

Latgale lahingute võiduga saadi Läti idapiir ja võimalus lisada Latgale Lätile. 1920. aastal võitis Läti sõjavägi Läti lõpliku ühendamise ja iseseisvuse.

Monument dateeritud 1920.16.I. on pühendatud hetkele, mil 3. Jelgava jalaväerügement seisis oma stardipositsioonidel enne Rēzekne vabastamisoperatsiooni.