Monument Latgale partisanide rügemendi langenud sõduritele 1919-1920
Mälestusmärk
218
Läti Vabadussõja ajal (1918–1920) moodustati Balvi piirkonnas kohalike elanike algatusel Balvi partisanide divisjon, mis peagi muudeti Latgale partisanide rügemendiks.
Rügemendi monumendi idee tekkis juba 1927. aastal. 1933. aastal ehitas endine Latgale partisanide rügemendi sõdur ja kiviraidur Jānis Pilmanis omal kulul monumendile 5 meetri kõrguse kivist pjedestaali. Pronksist monumendi enda lõi kunstnik Kārlis Jansons.
Rügemendi langenud sõdurite mälestuseks pühendatud monument avati 14. augustil 1938 kindral Jānis Balodise osavõtul. Kuigi monumendi ametlik nimi oli „Valvepartisan“, hakkas rahvasuus monumenti peagi lihtsalt „Balva Stanislavaks“ kutsuma.
Pärast Läti okupeerimist NSV Liidu poolt lammutati monument Abrene maakonna täitevkomitee otsusega 1941. aasta kevadel. Kõrge postament lammutati, kuid pronksist monument ise jäi Balvi politseihoovi.
Saksa okupatsiooni ajal monumendi postamenti ei restaureeritud, kuid pronksmonument ise paigutati oma eelmisele asukohale. Pärast Nõukogude okupantide teist tagasitulekut 1944. aastal hävitati monument täielikult.
Kui Läti taasiseseisvus, kogusid Balvi elanikud annetusi Latgale partisanide monumendi taastamiseks. 11. novembril 1993 avati Balvis kunstnik Kārlis Jansonsi poja Andrejs Jansonsi taastatud monument.
Monumendi pjedestaali tagaküljele lisati täiendav mälestustahvel tekstiga "Renoveeritud ka 1940–1954 Latgale rahvusliku vabadusvõitleja austamiseks".
Kasutatud allikad ja viited:
Irēna Šaicāne (2013) Balvi ja Balvēniēši 20. sajandi “Staņislava” lugudes. Riia: kirjastus Jumava, lk 225 – 233.
Anna Āze (2019) Jānis Pilmanis vabadusvõitleja – vägimees. Mälumärkmik., Autori väljaanne, lk 14–15.
Seotud teemad
Seotud lood
Põhja-Latgale vabastamine bolševike käest
1. detsembril 1918 tungisid Läti territooriumile punaste laskurüksuste baasil loodud Punaarmee üksused. Oma kodude, perekondade, kodukoha kaitsmiseks ja terrori eest põgenemiseks haarasid Balvi piirkonna mehed relvad ja läksid metsadesse, alustati esimeste „roheliste“ rühmade moodustamist. 1919. aasta kevadel, kui kuulutati välja mobilisatsioon, pidasid paljud Balvi piirkonna mehed Nõukogude Läti armees võitlemist vastuvõetamatuks ja liitusid „roheliste“ rühmadega. Moodustati Balvi, Silakrogsi, Rugāji, Teteru-Dūrupe ja Liepna rühmad. „Roheliste“ rühmade tegevus Balvi piirkonnas aktiviseerus 1919. aasta märtsis.