Põhja-Latgale vabastamine bolševike käest
1. detsembril 1918 tungisid Läti territooriumile punaste laskurüksuste baasil loodud Punaarmee üksused. Oma kodude, perekondade, kodukoha kaitsmiseks ja terrori eest põgenemiseks haarasid Balvi piirkonna mehed relvad ja läksid metsadesse, alustati esimeste „roheliste“ rühmade moodustamist. 1919. aasta kevadel, kui kuulutati välja mobilisatsioon, pidasid paljud Balvi piirkonna mehed Nõukogude Läti armees võitlemist vastuvõetamatuks ja liitusid „roheliste“ rühmadega. Moodustati Balvi, Silakrogsi, Rugāji, Teteru-Dūrupe ja Liepna rühmad. „Roheliste“ rühmade tegevus Balvi piirkonnas aktiviseerus 1919. aasta märtsis.
1919. aasta mais, kui Läti Ajutise Valitsuse relvajõud jätkasid pealetungi idas, suurenes partisanide aktiivsus Balvi piirkonnas. 1919. aasta kevadeks oli moodustunud mitu partisanirühma, igal rühmal oli oma ülem ja üksikute "roheliste" rühmade vahel peaaegu puudus side.
1919. aasta mais-juunis ei viibinud Liepna - Balvi - Rugāji piirkonnas ükski sõdiv armee ega toiminud ka ükski haldusasutus. Piirkonna kaitsmise võtsid enda kätte kohalikud partisanid, luues Lubānsi järvest Liepnani tugipunktide süsteemi. Partisanidel oli raske ülesanne - hoida umbes 50 km pikkust rindejoont, pakkudes võimalikult palju poste peateedel. Kaitseks kasutati looduslikke takistusi - soiseid alasid, metsaseid alasid.
1919. aasta juuni alguses ühinesid Rugāji, Sudarbe, Orlova, Silakrogsi, Balvi ja Kuprava „rohelised“ rühmad Balvi partisanide diviisiks, mille ülemaks sai Jānis Vīndedzis. Balvi partisanide diviisis oli umbes 100 meest, postid valvasid tähtsamaid teid Rugājis, Sudarbes, Orlovas, Silakrogsis ja Kupravas ning sidet tagas umbes 30-meheline ratsaväediviis, mis kasutas oma hobuseid.
Juunis sattus Balvi partisanide üksus kokkupõrgetesse vaenlase luuregruppidega, takistades Punaarmee tagasitulekut. Kokkupõrked toimusid Silakrogsi, Augustova, Orlova, Sudarbe, Kuprava, Pokroti ja Tikainiai lähedal. Vaatamata väikesele partisanide arvule saavutasid nad peaaegu kõigis lahingutes eelise, mida soodustas nii soode ja metsade tundmine kui ka elanikkonna toetus.
1919. aasta juuli alguses andis Idarinde ülemjuhataja käsu nimetada Balvi partisaniüksus ümber Latgale partisanirügemendiks, mille ülemaks määrati kindralleitnant Jānis Vīndedzis. Rügemendist sai armee regulaarne üksus, mis koosnes peamiselt kohalikest elanikest, enamasti vabatahtlikest, sealhulgas vanematest meestest ja teismelistest, kes olid üle ajateenistusealised. Juuli alguses oli rügemendis veidi üle 700 sõduri, kuid lahingüksuste arv suurenes järk-järgult, oktoobriks oli juba 3 pataljoni 8 kompanii ja umbes 2000 sõduriga. Paralleelselt rügemendi formeerimisega toimus ka aktiivne lahingutegevus. 1919. aastal jätkusid lahingud vahelduva eduga, partisanid hoidsid enda valduses olevat territooriumi. Suurimad lahingud toimusid Stompaki, Kokoreva, Augustova, Susāji ja Liepna lähedal. Augustis ja septembris jätkusid lahingud rügemendi sektoris nii luurelahingute kui ka pealetungioperatsioonide vormis.
Oktoobris võttis rügemendi juhtimise üle kapten Jānis Skujiņš. Rügement laiendas oma territooriumi, tõrjudes tagasi Punaarmee üksusi, ning pidi ka taanduma, jättes maha hiljuti vabastatud asulad. Rügemendi koosseis suurenes, kuna paljud kohalikud elanikud liitusid pärast piirkonna vabastamist vabatahtlikult Latgale partisanide rügemendiga ning saabusid ka vabatahtlikud Nõukogude Liidu kontrolli all olevatelt aladelt, kes ületasid salaja rinde.
9. jaanuaril 1920 kell 6 hommikul algas samaaegselt rünnak kogu Põhja-Latgale rindel.
Rügemendi peamine ülesanne oli vallutada Pitalova raudteesõlm, takistades seeläbi vaenlase liikumist Lõuna-Latgale, kus ründasid Leedu ja Poola armee osad.
Suurimad lahingud pidas rügement Kārsava, Baltinava, Augšpilsi ja Pitalova lähedal. Ägedad lahingud toimusid Šķilbēni lähedal, Latgale partisanide rügemendi 2. pataljon ründas Šķilbēni mägismaad, lahingud jätkusid mitu päeva, vastaseks oli 15. armee eriüksuste rügement.
Põhja-Latgale vabastamine oli Latgale partisanide rügemendi jaoks kogu selle võitlusajaloo kõige tõsisem proovikivi. Rügemendi sõdurid, peamiselt kohalikud elanikud, kasutasid suurepäraselt oma piirkonna tundmist ja rakendasid oskuslikult partisanisõja taktikat.
Lahingus üles näidatud kangelaslikkuse eest said 53 rügemendi sõdurit kõrgeima valitsuse autasu, Lāčplēsise sõjaordeni. Nende saatus kujunes erinevalt; Nõukogude võimu ajal paljud vangistati, saadeti Siberisse või emigreerusid Teise maailmasõja ajal.
Langenud sõdurite mälestuse austamiseks püstitati pärast Vabadussõda monumente ja rajati mälestusmärke Balvis, Viļakas, Baltinavas, Škilbēnis, Rugājis, Tilžas, Kārsavas, Rītūpes, Linava kihelkonnas,* Kacēni kihelkonnas* (*praegu Venemaa Föderatsiooni territoorium). Paljudele kalmistutele - Bērzkalne kihelkonnas, Priedaine kalmistul, Rugāji kihelkonnas, Cepurnieki kalmistul, Garosilu kalmistul, Stāmere kalmistul, Balvi linna õigeusu ja luteri kalmistutel, Liepna kihelkonna kalmistul jne - on maetud inimesi, kes oma kangelaslikkuse ja ennastsalgavusega Vabadussõjas aitasid kaasa Läti vabastamisele.
Materjalid Balvi maakonna muuseumi kollektsioonist
Seotud teemad
Seotud objektid
Monument Latgale partisanide rügemendi langenud sõduritele 1919-1920
Läti Vabadussõja ajal (1918–1920) moodustati Balvi piirkonnas kohalike elanike algatusel Balvi partisanide divisjon, mis peagi muudeti Latgale partisanide rügemendiks.
Rügemendi monumendi idee tekkis juba 1927. aastal. 1933. aastal ehitas endine Latgale partisanide rügemendi sõdur ja kiviraidur Jānis Pilmanis omal kulul monumendile 5 meetri kõrguse kivist pjedestaali. Pronksist monumendi enda lõi kunstnik Kārlis Jansons.
Rügemendi langenud sõdurite mälestuseks pühendatud monument avati 14. augustil 1938 kindral Jānis Balodise osavõtul. Kuigi monumendi ametlik nimi oli „Valvepartisan“, hakkas rahvasuus monumenti peagi lihtsalt „Balva Stanislavaks“ kutsuma.
Pärast Läti okupeerimist NSV Liidu poolt lammutati monument Abrene maakonna täitevkomitee otsusega 1941. aasta kevadel. Kõrge postament lammutati, kuid pronksist monument ise jäi Balvi politseihoovi.
Saksa okupatsiooni ajal monumendi postamenti ei restaureeritud, kuid pronksmonument ise paigutati oma eelmisele asukohale. Pärast Nõukogude okupantide teist tagasitulekut 1944. aastal hävitati monument täielikult.
Kui Läti taasiseseisvus, kogusid Balvi elanikud annetusi Latgale partisanide monumendi taastamiseks. 11. novembril 1993 avati Balvis kunstnik Kārlis Jansonsi poja Andrejs Jansonsi taastatud monument.
Monumendi pjedestaali tagaküljele lisati täiendav mälestustahvel tekstiga "Renoveeritud ka 1940–1954 Latgale rahvusliku vabadusvõitleja austamiseks".
Näitus "Põhja-Latgale vabadusvõitluses" Balvi piirkondlikus muuseumis
Muuseum asub Balvi mõisakompleksi territooriumil, endise mõisa aida hoones. Näitus võimaldab heita pilgu Läti Vabadussõja ajalukku Põhja-Latgale vaatenurgast, jälgides Latgale partisanide rügemendi moodustamise ja tegevuse ajalugu. Väljas on fotod ja dokumentide koopiad, mida mujalt ei leia, sealhulgas 5. juuli 1919. aasta käskkiri rügemendi moodustamise kohta. Rügemendi sisekäsud on ainulaadsed – need kirjutati vene keeles 1919. aasta juulist oktoobrini. See peegeldab rügemendi moodustamise ja koosseisu iseärasusi kohaliku üksusena, kus lätlased, latgalid, venelased ja juudid võitlesid koos. Rügement läks oma sisekäskudes läti keelele üle alles pärast seda, kui see oli täielikult integreeritud Läti armee süsteemi, kui seda täiendati mobiliseeritud sõduritega Läti teistest piirkondadest. Näitus kajastab ka Põhja-Latgale vabastamisoperatsiooni, mille käigus Läti armee Latgale diviis vabastas 9.–15. jaanuarini 1920 kestnud lahingutes Viļaka, Jaunlatgale ja Kārsava ümbruse. Näitusel on väljas tõendid nii operatsiooni kui ka Latgale partisanide rügemendi lahingutegevuse kohta Kārsava vabastamise ajal.
Jaškovos Läti vabadusvõitluses langenud sõdurite mälestusmärk
Asub Viļaka – Vientuļi teelõigu (P35) vasakul küljel, Jaškova kalmistu kabeli lähedal.
Vabadussõjas langenud Läti ja Eesti sõdurite mälestusmärk.
Skulptor Kārlis Zemdega loodud monument 1920. aasta Vabadussõjas Jaškovos langenud sõdurite mälestuseks avati esmakordselt 22. septembril 1935 Viļaka vendade kalmistul, mis rajati 1929. aastal.
Vabadusvõitlus Punaarmee vastu Viļaka piirkonnas algas Läti armee ja Latgale partisanide rügemendi rünnakuga 9. jaanuaril 1920. Selles osalesid ka Eesti sõdurid. Viļaka vabastati 9. jaanuaril, kuid võitlus sellest idas jätkus veel mitu päeva. Nii enne kui ka pärast Viļaka vabastamist maeti langenud sõdureid erinevatesse kohalikele elanikele teadaolevatesse kohtadesse. Läti riigi stabiliseerudes hakati mõtlema ühise vennaskonna kalmistu rajamisele Viļakasse. Juba 18. novembril 1923, pärast pidulikku jumalateenistust katoliku kirikus, mille pidas dekaan P. Apšinīks, suundus suur rongkäik äsjaloodud vennaskonna kalmistule mäenõlval, nn Jaškovis - Viļaka vahetus läheduses. Peagi ehitati monumendi vundamendid ja hakati monumendi jaoks annetusi koguma. Langenud sõdurite haudade kindlakstegemine võttis aega ja alles 3. novembril 1929 toimus ümbermatmine tulevasele vennaskonna kalmistule. Sinna maeti 31 Läti ja 14 Eesti sõdurit, kes langesid Viļaka piirkonnas. 1935. aastal oli monument valmis ja see pühitseti pidulikult 22. septembril.
Läti iseseisvusaja sõjaeelsetel aastatel olid kõik Viļaka kihelkonna olulised riiklikud sündmused seotud vennastehaudade ja selle monumendiga.
Monument hävitati sõjajärgsetel Nõukogude võimu aastatel, kuid selle graniidist osad, ehkki kahjustatud, säilitati. Monument taastati 11. novembril 1990 - Lāčplēsise päeval.
Näitus „Abrene ruumid”
Näitus „Abrene ruumid” on üles pandud Viļaka kesklinna lähedale. See hõlmab ajavahemikku 1920–1960, kui Viļaka kuulus Abrene piirkonna Jaunlatgale haldusüksusesse ja oli Viļaka piirkonna ja Abrene rajooni keskus. Näitus asub Viļaka kõige huvitavama ja mitmekülgsema ajalooga hoones.
Algselt asus see māja kunagisel Marienhauseni turuväljakul, hiljem asusid siin korterid, bürood ja mitmesugused kauplused; Teise maailmasõja ajal tegutsesid siin Läti Omakaitse staap, Gestapo ja KGB. Näitusel eksponeeritakse esemeid, mis on pärit metsavendade laagrist Stompaki soos ning mis on seotud metsavendlusega Latgales, samuti on välja pandud Vabadussõjaga seotud dokumente ja fotosid. Kui tellida giidiekskursioon, tutvustab väljapanekut omanik Dzintars Dvinskis.
Mälestusstele Lāčplēsi sõjaordu kavaleritele
Asub Viļakas Jeesuse Püha Südame Rooma-Katoliku kiriku kõrval.
Viļaka vallas avati Lāčplēsise sõjaordu kavaleride mälestusmärk 11. novembril 2017. Viļaka valla nimega on seotud 28 Lāčplēsise sõjaordu kavaleri saatus.
Graniidist steel loodi Läti riigi 100. aastapäevale pühendatud projekti „Mälesta Lāčplēšist“ raames. Läti Vabadussõjas langenud sõdurite auks paigaldatakse üle kogu Läti ühtse mudeli mälestussteel. Projekti algatajaks on Noortekaitse ja Infokeskus.
Pärast Vabadussõja lõppu elasid praeguse Viļaka rajooni territooriumil viis Lāčplēsise sõjaordu rüütlit, kelle nimed on graveeritud mälestussteleele:
– Jānis Kuļšs oli Šķilbēni kihelkonna Apsīši noortalunik,
– Aleksejs Ľubimovs (Lavrentjevs) elas Šķilbēni kihelkonnas Fortepjanova talus, hiljem Viļakases,
– Teodors Mende majandas talle määratud talu ja oli metsnik Katleši külas Žīguri kihelkonnas,
– Eduards Tenisons elas Vecumu jaamas, hiljem Čabatrova külas ja töötas Viļaka postkontoris,
– Jānis Burmeistars elas pärast 1928. aastat mõnda aega Šķilbēni kihelkonnas.
Viļaka rajooni vennaste kalmistul on maetud 45 sõdurit, kes andsid oma elu 1920. aastal Lätit bolševike eest kaitstes. 9. jaanuaril algasid Põhja-Latgales rünnakud ja vaatamata tolleaegsetele rasketele ilmastikutingimustele vabastati Viļaka samal päeval.
Viļaka piirkonnas Latgale vabastamise lahingutes võitlesid Eesti sõdurid õlg õla kõrval Läti armee sõdurite ja partisanidega Punaarmee vastu. Paljud neist andsid oma elu vaba Läti eest.
Vilaka muuseum
Viļaka muuseum tegutseb kahes hoones – 1913. aastal ehitatud katoliku kogudusemajas, mis on linna oluline kultuuripärandi objekt, ja muuseumi teises hoones – endises kaputsiinide kloostris, mille keldrid on tihedalt seotud Stompaki rahvusliku partisaniliikumisega ja Nõukogude Tšekaaga. Kohalike elanike mälestuste kohaselt hoiti ja piinati nendes keldrites inimesi. Vanas muuseumihoones on mitu näitust, millest üks on pühendatud 1920. aasta vabadusvõitlustele Põhja-Latgales ja teine Teise maailmasõja sündmustele – juudi holokaustile Viļakas ja teabele maha lastud perede kohta. Lisateavet iga perekonna kohta saab tema tänava aadressi järgi.
Näitust täiendab teave Stompaki rahvusliku partisaniliikumise kohta – mitmesugused tunnistused, fotod ja esemed. Külastajad saavad tutvuda Viļaka ja selle ümbruse sõjalise pärandi objektidega, näiteks Jaškovas asuva Vabadusvõitlejate monumendiga, mis lammutati nõukogude ajal ja taastati 1990. aastal, ning Lāčplēsise ordeni kavaleritele pühendatud steelaga. Muuseumi näitusesse on integreeritud Teise maailmasõja lennukite heli, kuna Viļaka lähedal asus Saksa Luftwaffe lennuväli. Muuseum pakub võimalust näha mälestusi Teise maailmasõja sündmustest Viļakas ning saada teavet Saksa sõjavangide laagri kohta Račis.
