Vilaka muuseum. Näitused sõjalisest pärandist Viļaka piirkonnas
Muuseum
Viļaka muuseum asub kahes hoones – 1913. aastal ehitatud katoliku kogudusemajas, mis on linna kultuurilooliselt tähendusrikas, ja teises muuseumihoones – endises kaputsiinide kloostris, mille keldrid on tihedalt seotud rahvuspartisanide liikumisega Stompakis ja Nõukogude Tšekas. Inimeste mälestuste järgi on neis keldrites inimesi hoitud ja piinatud. Vanas muuseumihoones on väljas mitu näitust, millest üks näitab 1920. aasta vabadusvõitluse kulgu Põhja-Latgales, II maailmasõja sündmusi – juutide holokausti Viļakas ning teavet maha lastud perede kohta. Iga pere kohta saate täpsemat teavet nende elukoha aadressi järgi. Näitust täiendab teave rahvuspartisanide liikumisest Stompakis – erinevad tunnistused, fotod ja esemed. Muuseumikülastajad saavad tutvuda Viļaka linna ja selle lähiümbruse militaarpärandi objektidega, nagu Nõukogude ajal lammutatud ja 1990. aastal taastatud vabadussõjalaste monument Jaškovis, samuti Lāčplētise sõjaordu kavaleritele pühendatud stele. Muuseumi ekspositsioon sisaldab Teise maailmasõja aegse lennuki heli, sest Viļaka lähedal asus Saksa Luftwaffe lennuväli. Muuseum pakub võimalust vaadata mõningaid mälestusi II maailmasõja sündmustest Viļakas, samuti saada teavet Saksa sõjavangilaagri kohta Račis.
Seotud ajajoon
Seotud lood
Põhja-Latgale vabastamine bolševike käest
1. detsembril 1918 tungisid Punaarmee osad, mis põhinesid Punapüssi üksustel, Läti territooriumile. Oma kodude, perede, põlismaakondade kaitsmiseks ja hirmu eest põgenemiseks võtsid Balvi ümbruse mehed relvad ja läksid metsa ning tekkisid esimesed "rohelised" rühmad. 1919. aasta kevadel, kui mobilisatsioon välja kuulutati, ei lubatud paljusid Balvi kandi mehi Nõukogude Läti armeesse sõdida ja nad liitusid "roheliste" rühmitustega. Moodustati Balvi, Silakrogi, Rugāji, Teteru-Dūrupe ja Liepna rühmad. Balvi ümbruses aktiviseerus "roheliste" rühmade tegevus 1919. aasta märtsis.
Pēteris Supe - Läti Rahvuspartisanide Ühingu asutamise algataja
Aastatel 1944–1946 õnnestus Peter Supemil ühendada metsadesse hajutatud rahvuspartisanide üksused organiseeritud liikumiseks, mis võitles pärast Teist maailmasõda mitu aastat Abrene rajoonis Läti okupeerimise vastu. Pēteris Supe, hüüdnimega "Cinītis", oli üks silmapaistvamaid Põhja-Latgale rahvusliku geriljaliikumise organiseerijaid ja juhte.