Pēteris Supe - Läti Rahvusliku Partisanide Ühingu loomise initsiaator
Aastatel 1944–1946 õnnestus Pēteris Supel ühendada metsades laiali pillutatud rahvuspartisanide üksused organiseeritud liikumiseks, mis jätkas Abrene maakonnas veel mitu aastat pärast Teist maailmasõda võitlust Läti okupatsiooni vastu. Pēteris Supe, hüüdnimega „Cinītis“, oli üks silmapaistvamaid rahvuspartisaniliikumise organisaatoreid ja juhte Põhja-Latgales.
Pēteris Supe sündis 1920. aastal Purvmala kihelkonna Abrene rajoonis noorte Dārzase majas. Lapsena oli ta aktiivne väikeliikumises ja sai kogu rajoonis ainsana „Līdumnieksi“ tiitli. 17-aastaselt lõpetas ta Viļaka gümnaasiumi, seejärel õppis Läti Ülikooli põllumajandusteaduskonnas Lätis Lätis ja sai 20-aastaselt diplomeeritud agronoomiks.
Kaasaegsed kirjeldasid teda kui väga ettevõtlikku, võimekat ja rahvuslikult meelestatud inimest, isegi fanatismi piirini, heade oraatori- ja psühholoogioskustega. Saksa okupatsiooni ajal oli ta Abrene maakonna peaagronoomiks. Kui Nõukogude armee 1944. aasta lõpus Latgalele ja Vidzemele lähenes, läks P. Supe eksiili, et naasta oma sünnipaikadesse Saksa luuregrupi ülemana. Siiski tuleb rõhutada, et tõelise patrioodina ei tahtnud ta teenida ei Saksa ega Vene Nõukogude poolel. Sakslased valmistasid endist agronoomi ette lahinguteks vaenlase tagalas nn metskasside üksuste koosseisus, kuid P. Supe, lootes Lääne abile Läti iseseisvuse taastamisel, valis teistsuguse tee. Ühe esimese sakslaste luuremissiooni ajal Abrene poolel, märgates suurt hulka lätlasi, kes olid Punaarmeesse värvatud, kuid hiljem deserteerunud, palus ta raadio teel sakslastelt lennukiga relvi relvastatud rühmituste moodustamiseks, kuid sai keeldumise. Sõda polnud veel läbi, kui P. Supe 1944. aasta sügisel otsustas loobuda sakslaste teenimisest ja hakata korraldama rahvuslikku vastupanuliikumist.
Läti Rahvusliku Partisanide Ühingu (LNPA - tegutses kuni 1953. aastani) asutamise algatajaks oli Peteris Supe, tema asetäitjaks oli Läti Ülikooli majandusteaduskonna endine tudeng Staņislavs Ločmelis („Dūze“). Asutamiskoosolek toimus 10. detsembril 1944 Stompaki küla lähedal asuvas metsas. Neil oli oma peakorter, propaganda-, majandus- ja vastuluureosakond, kohus ja isegi ajaleht. Asutamise ajal oli selles 123 meest, kuid juba 1945. aastal oli Viļaka rajooni sõjakomissariaadi andmetel 1000 meest ja peagi olid organisatsiooni kontrolli all partisanirühmad Viļaka, Alūksne, Valka, Gulbene, Cēsise ja osaliselt Madona rajoonis.
1945. aasta jaanuari alguses hakkasid LNPA partisanid P. Supe käsul kogunema Balvi ja Viļakase vahel asuvatesse Stompaki soodesse, kus nad rajasid mitmele soosaarele laagri, mida võib liialdamata pidada kogu Baltikumi suurimaks partisanide laagriks. Selle ametlik partisaninimi oli "Saliņu mītnes", kuid rahvasuus tunti seda ka kui "Uus Berliin".
P. Supe partisanitegevust iseloomustas kompromissitu sõda, milles partisanidega võitlevad Nõukogude aktivistid kõhklemata tapeti. P. Supe partisanid võitsid ka kuulsa Stompaki lahingu 1945. aasta märtsi alguses, kaitstes oma hästivarustatud baasi Stompaki soo laidudel. Sellest sai Läti rahvusliku partisaniliikumise ajaloo suurim lahing, milles osales partisanide poolel 300 ja Nõukogude poolel üle 560 võitleja. Andeka väejuhina oli tal kõik võimalused muuta Läti rahvuslik partisanisõda järk-järgult üksikute üksuste võitlusest kõikehõlmavaks, hästi juhitud liikumiseks, kui vaid Pēteris Supet poleks 1. aprillil 1946 partisanide ridadesse saadetud Tšekaa agendi Jānis Klimkāni poolt maha lastud. P. Supe hukkus Jaungulbene kihelkonnas toimunud partisanide koosolekul, kui reetur Jānis Klimkāns avas tule P. Supe ja tema asetäitja Henriks Auseklise (Tāraud) pihta.
Läti Uudised, 2005,
Nõukogude okupatsioon Lätis, 1944 – 1950. aastate lõpp. Läti Rahvuspartisanide Ühingu moodustamine ja tegevus Stompaki perioodil
Seotud ajajoon
Seotud teemad
Seotud objektid
Stompaki vastupanuliikumise osalejate monument
Asub Balvist 15 km kaugusel Viļaka suunas, tee paremal küljel.
Mälestusmärk on nähtav.
11. augustil 2011, Läti vabadusvõitlejate mälestuspäeval, avati Balvu - Viļakase maantee ääres Stompaku soo vastas vastupanuliikumises osalejate mälestusmärk, mis on pühendatud Pēteris Supe rahvuspartisanide mälestusele, kes langesid 2. ja 3. märtsi 1945. aasta lahingutes. Juuli lõpus paigaldati monumendi vundamenti kapsel sõnumiga tulevastele põlvedele. Kapslisse on paigutatud dokument 28 rahvuspartisani nimedega, kes langesid 2. ja 3. märtsi 1945. aasta lahingutes.
„1945. aasta veebruaris rajati Stompaku soo saartele, mida rahvasuus hakati kutsuma Stompaku soo laidudeks, 2 km kaugusel Balvi-Viļaka maanteest, Läti suurim partisanide laager, kus 22 punkris elas 360 inimest. Nende hulgas olid ka leegionärid, kes leegioni diviisi taandudes olid jäänud koos kõigi oma relvadega oma isa majja. Partisanide hävitamiseks ründasid 2. märtsil 1945 kahe Tšekaa pataljoni sõdurid punkritele koos hävitajatega, kelle relvastuses oli ka neli miinipildujat. Lahingud kestsid terve päeva, partisanid panid visalt vastu ja ründajad kandsid raskeid kaotusi, mistõttu nad ei suutnud laagrit vallutada ja partisane hävitada. Lahingus langes või suri rasketesse vigastustesse ka 28 Stompaku soo elanikku. Järgmisel ööl murdsid partisanid lahinguga „piiramine ja võitmatuna lahkumine“ laagritest läbi – nii kirjutas Zigfrīds.“ Auhindade osakonna riikliku vastupanuliikumise osalejate asjade komisjoni esimees Berķis kirjutab Stompaki lahingust.
Kirdepartisanide ülema Pēteris Supe mälestusmärk - "Cinītis"
Rahvuspartisanide komandöri Pēteris Supe mälestuseks avati Viļakas 28. mail 2005 tema mälestusmärk. See asub Viļaka katoliku kiriku lähedal, sõja ajal kaevatud kaevikute serval, kuhu tšekistid matsid maha lastud rahvuspartisanid. P. Supe mälestusmärgi alla on paigutatud kapsel 386 langenud rahvuspartisani nimede, lahingute kirjelduste ja partisanide komandöri kohta käivate materjalidega. Kivisse on raiutud sõnad: "Sulle, Läti, jäin ma truuks kuni viimase hingetõmbeni."
Monumendi kujundas Pēteris Kravalis.
Lähedal asub mälestusmärk Läti vabadusvõitlejatele, kes langesid Stompaku metsas ja teistes lahingupaikades ning mõrvati tšekistide poolt aastatel 1944–1956.
20. juunil 2008 avati paremal seinal graniidist tahvel, millel on kolmes veerus paigutatud 55 langenud partisani nimed.
Monument püstitati kohta, kus kommunistlikud okupatsioonivõimud olid kunagi ülejäänud elanikkonna hirmutamiseks välja pannud mõrvatud partisanide säilmeid.
Kõrvalasuval tahvlil on graveeritud tänusõnad Pēteris Supele ja Bronislava Martuževa luuletus:
"Tõuse üles, Peeter Supe,"
Hing, võitle sõjas!
Täna on sinu vereohver,
Tõusnud rahva seas.
Mine välja ja ela igavesti
Nooruse tugevuses ja elujõus,
See lehvib, lehvib, lehvib
"Tõusvas lipus!"
Matkarada ning metsavendade laagri- ja mälestuspaik Stompaki soos
Stompaki soomassiiv on Balvi ja Viļaka linnade vahel asuv NATURA 2000 looduskaitseala. Soo idaosas on tähistatud 1,5 kilomeetri pikkune rada, mis viib läbi metsa ja mööda rabasse rajatud laudteid viiele soosaarele, kuhu metsavennad olid ehitanud oma punkrid. Raja äärde on paigaldatud infostendid, mis tutvustavad kohalikke loodusväärtusi ja ajaloosündmusi. Raja ääres asub puhkeala. Rada aitavad leida maanteele P35 püstitatud viidad. 1945. aasta märtsi alguses asus Stompaki laagris üks suurimaid metsavendade asumeid Baltikumis. Siin elas u 350–360 inimest, sealhulgas 40–50 naist. Alates 1945. aasta jaanuarist korraldasid metsavennad regulaarseid rünnakuid okupatsioonirežiimi sõjaväelaste ja nende toetajate vastu. Laagris asus pagarikoda, punker-kirik ja 25 elamiseks mõeldud punkrit, mis olid ehitatud pooleldi maa sisse ja kus võis elada 8–30 inimest. Punkrikohad on näha veel tänapäevalgi. 2.–3. märtsil 1945 toimus siin Stompaki lahing, mis oli suurim Läti metsavendasde lahing. Nende vastu võitlesid 483 sõdurit NKVD 5. laskurdiviisi 143. laskurpolgu 2. ja 3. laskurpataljoni allüksustest, püstolkuulipildujatega relvastatud laskurrühmast, miinipildujaroodust, luure- ja sapöörirühmadest ning hävituspataljonist.
Broņislava Martuževa luuleait
Luuletaja Broņislava Martuževa muuseum on rajatud tema sünnikodusse Indrānis Madona vallas. Muuseumi ekspositsioon asub renoveeritud aidas, kuhu on välja pandud audio- ja videomaterjalid rahvuslikust vastupanuliikumisest, luuletaja tööst põrandaaluse ajakirja väljaandmisel ning luuletuste ja laulude loomisel metsavendadele. Martuževa osales vastupanuliikumises selle algusest peale. Martuževside perekonnakodu Lazdiņas (maja ei ole säilinud) oli Läti Metsavendade Liidu juhi Pēteris Supe ja tema võitluskaaslaste peidupaigaks. Ka luuletaja peitis end viis aastat oma kodu keldris, kohtus metsavendadega, kirjutas luuletusi (sh pühendused metsavendadele Pēteris Supele, Vilis Tomsile, Smilga rühmale, Laivenieksile, Salnsile, Celmiņšile, Bruno Dundursile) ja laule. Nüüd esitab tema laule ansambel Baltie lāči. 1950. aastal andis ta koos Vilis Tomsiga välja põrandaalust ajakirja „Dzimtene" (Kodumaa). Luuletaja kirjutas käsitsi ümber 10 eksemplari ajakirja kõigist ilmunud 11 numbrist. Broņislava Martuževa, tema vend, õde, ema ja Vilis Toms arreteeriti 1951. aastal. Ta naasis Siberist 1956. aastal. Luuleaita tuntakse nii piirkonnas kui kogu Lätis, seda külastavad nii kohalikud elanikud kui turistid. Siin võib läbi luuletaja elutee tutvuda Läti saatusega.
Näitus „Abrene ruumid”
Näitus „Abrene ruumid” on üles pandud Viļaka kesklinna lähedale. See hõlmab ajavahemikku 1920–1960, kui Viļaka kuulus Abrene piirkonna Jaunlatgale haldusüksusesse ja oli Viļaka piirkonna ja Abrene rajooni keskus. Näitus asub Viļaka kõige huvitavama ja mitmekülgsema ajalooga hoones.
Algselt asus see māja kunagisel Marienhauseni turuväljakul, hiljem asusid siin korterid, bürood ja mitmesugused kauplused; Teise maailmasõja ajal tegutsesid siin Läti Omakaitse staap, Gestapo ja KGB. Näitusel eksponeeritakse esemeid, mis on pärit metsavendade laagrist Stompaki soos ning mis on seotud metsavendlusega Latgales, samuti on välja pandud Vabadussõjaga seotud dokumente ja fotosid. Kui tellida giidiekskursioon, tutvustab väljapanekut omanik Dzintars Dvinskis.
Rahvusliku Vastupanuliikumise Muuseum Rendas
Muuseum asub mõne kilomeetri kaugusel Renda keskusest. Ekspositsioon tutvustab 50 aastat kestnud vastupanuliikumist Lätis: vastupanu esimesele Nõukogude okupatsioonile, Natsi-Saksamaa okupatsioonile ning nii relvastatud kui vägivallatut vastupanu teisele Nõukogude okupatsioonile. Ekspositsioon asub kahes hoones. Ühes hoones asub esimest Nõukogude okupatsiooni ja Saksa okupatsiooni tutvustav näitus. Taastatud aidahoonesse on välja pandud näitus metsavendlusest. Kahe hoone vahel asub punker autentse sisseseadega ja kaevikud, mida mööda sõdurid liikusid. Muuseumi lähedal Rendas asub harjutusväljak – kaevikud, blindaažid ja takistusrada – noorsõduritele ja teistele huvilistele. Külastused tuleb ette tellida.
Siin lähedal leidis 1946. aasta jaanuaris aset üks suurimaid metsavendade lahinguid. Āpūznieki lahingus alistas Kabile metsavendade rühm okupatsioonivõimu väed, kes olid arvulises ülekaalus. Lahingupaika on sisse seatud puhkeala ja püstitatud infostendid.
Vilaka muuseum
Viļaka muuseum tegutseb kahes hoones – 1913. aastal ehitatud katoliku kogudusemajas, mis on linna oluline kultuuripärandi objekt, ja muuseumi teises hoones – endises kaputsiinide kloostris, mille keldrid on tihedalt seotud Stompaki rahvusliku partisaniliikumisega ja Nõukogude Tšekaaga. Kohalike elanike mälestuste kohaselt hoiti ja piinati nendes keldrites inimesi. Vanas muuseumihoones on mitu näitust, millest üks on pühendatud 1920. aasta vabadusvõitlustele Põhja-Latgales ja teine Teise maailmasõja sündmustele – juudi holokaustile Viļakas ja teabele maha lastud perede kohta. Lisateavet iga perekonna kohta saab tema tänava aadressi järgi.
Näitust täiendab teave Stompaki rahvusliku partisaniliikumise kohta – mitmesugused tunnistused, fotod ja esemed. Külastajad saavad tutvuda Viļaka ja selle ümbruse sõjalise pärandi objektidega, näiteks Jaškovas asuva Vabadusvõitlejate monumendiga, mis lammutati nõukogude ajal ja taastati 1990. aastal, ning Lāčplēsise ordeni kavaleritele pühendatud steelaga. Muuseumi näitusesse on integreeritud Teise maailmasõja lennukite heli, kuna Viļaka lähedal asus Saksa Luftwaffe lennuväli. Muuseum pakub võimalust näha mälestusi Teise maailmasõja sündmustest Viļakas ning saada teavet Saksa sõjavangide laagri kohta Račis.
