Rahvuslikud partisanid/ metsavennad
II Maailmasõda, III Metsavendade liikumine

Metsavendade punker asub Riia-Pihkva maantee (A2) ääres 76 km kaugusel Riiast ja 11 km kaugusel Võnnust (Cēsisest). Läti metsavennad olid kohalikest elanikest koosnevad väikesed relvastatud rühmad, kes võitlesid aastatel 1944–1956 Läti alal iseseisvalt NSVLi okupatsioonirežiimi vastu. Need olid inimesed, kes ei saanud või ei tahtnud elada Nõukogude Liidus ja kes olid sunnitud end metsades varjama. Kokku tegutses Lätis umbes 20 193 metsavenda. Punkri rajamisel võeti arvesse endiste metsavendade lugusid ja mälestusi elust metsades, kui nad end pärast 1945. aastat seal peitsid ja iseseisva Läti riigi eest võitlemist jätkasid. Punkris on relvastuse ja majapidamistarvete näitus. Siin võib tutvuda metsavendade isiklike asjade, relvade ja fotodega. Giidi jutustust täiendavad videointervjuud metsavendadega. Punkri juures asub pikniku- ja lõkkekoht. Võimalik on ette tellida lõkkel tehtud suppi ja veeta õhtu lõkke ääres välikino vaadates.

See asub Griva metsamassiivis.
Vaatluse all on kuus objekti, mis on seotud rahvuslike ja nõukogude partisanilahingute paikadega.
Griva metsamassiivis ei asu mitte ainult "Purvsaliņi" rahvuspartisanide staap, rahvuspartisanide punkris asuv Valge Rist ja vastupanuliikumise ülema Andrejas Roskoši rist, vaid ka naabruskonna haud. Nõukogude partisanide brigaadi ülem Artūrs Balož, monument nn Neitsimäel, kus 1944. aastal hukkus nõukogude partisan, rühm noori brigaadi partisaneid, samuti Nõukogude partisanide monument viieharulise tähe ja graveeritud sõnadega. "Katame end nõeltega".

Samuti on võimalik objekte vaadata, minnes kaherattalisega sõitma jalgrattamarsruudile nr. 785 - "Ajaloo riimid Griva metsades" (tee pikkus 34 km, kruusa- ja metsateed). Kaart allalaadimiseks.

Rahvuspartisanide rühma ülema Andrejas Roskoši mälestuspaik (GPS 56.87399, 27.43524)
1997. aasta sügisel avastati Lielgrivase metsast rahvuspartisanide rühma komandör Andrejas Roskoš Valge Rist.

Artūrs Balodise monument (GPS 56.872926, 27.478121)
Artūrs Balodis oli Nõukogude partisan, Griva metsamassiivis paikneva A-allüksuse eriülesannete ülem. Langes Natsi-Saksamaa okupantide poolt läbi viidud ulatuslikus "kammimises". Seltsimehed nikerdasid tema surmapaigas kasepuusse tähed AB, et see ei ununeks. Pärast sõda leidsid kohalikud uurijad märgistatud kase ja paigaldasid selle asemele mälestustahvli.

Kõigile Griva metsades langenutele (GPS 56.863280, 27.47975)
Selle mälestuskivi Griva metsamassiivis paigaldas VAS "Latvijas valsts meži" kodumaa eest võidelnud partisanide auks. Mälestuskivi kõrval on kaart-skeem partisanide staabi ja huviväärsuste viitega. Olemas ka puhkeala. Lähedal asub rahvuspartisanide asula, 1945-1947.

Rahvuspartisanide asundus (GPS 56.863456, 27.481148)
Selles kohas asusid Nõukogude okupatsiooni vastu võidelnud rahvuspartisanide asulad. Üksikute punkrite kohad on säilinud, nende visuaalse välimuse järgi saab hinnata, kui suured ja millise kujuga kaevikud olid. Nõukogude võimule vastu seisnud rahvuspartisanid tegutsesid Griva metsades veel mitu aastat pärast Teise maailmasõja lõppu.

Griva metsa memoriaalansambel , kaev (GPS 56.860665, 27.490439)
See ehitati Griva metsades elanud nõukogude partisanide mälestuseks. Sissid lasid õhku kohaliku raudteevõrgu ja rongid, et häirida Natsi-Saksamaa armee laskemoona, toidu jms tarnimist. Kohtadesse, kus sõja ajal kaevati kaevikuid, on pandud mälestuskive. Restaureeritud kaevikus on tunda sõjaaja hõngu.

Tüdrukute mägi (GPS 56.858187, 27.521526)
Natsi-Saksamaa okupandid viisid 1944. aasta juunis läbi ulatusliku Griva metsade "kammimise" eesmärgiga hävitada partisanid. Sõdurid Numerne mäel piirasid valdavalt noortest tüdrukutest koosnevat majandusseltskonda ja kõik lasti maha. Nendest traagilistest sündmustest alates nimetati Numerne mägi kohalike elanike poolt ümber Meitenu mäeks. Sellele kohale on püstitatud mälestuskivi.

Austades rahvuspartisanide komandöri Pēteras Supese mälestust, avati 28. mail 2005 Vilakas talle pühendatud monument. See on paigutatud Viļaka katoliku kiriku lähedale, sõja ajal kaevatud kaevikute servale, kuhu tšekistid matsid mahalastud rahvuspartisanid. P.Supemile pühendatud monumendi alla on paigutatud kapsel 386 langenud rahvuspartisani nimede, lahingukirjelduste ja materjalidega partisaniülema kohta. Kivi raiutud sõnad: "Sinule, Läti, jäin truuks viimse hingetõmbeni".
Monumendi autor on Pēteris Kravalis.

Selle kõrval on mälestuspaik Stompaki metsas ja teised lahingupaigad aastatel 1944-1956 langenud ja tšekistide poolt mõrvatud Läti vabadusvõitlejatele.
20. juunil 2008 avastati paremast seinast graniitplaat, millel olid kolme sambasse paigutatud 55 langenud partisani nimed.
Monument püstitati ülejäänud elanikkonna hirmutamiseks kohta, kus kommunistlikud okupatsioonivõimud kunagi mõrvatud partisanide säilmeid välja panid.

Kõrvalolevale autahvlile on graveeritud tänusõnad Pēteris Supele ja Bronislava Martuževa luuletus:
"Tõuse üles, Peter Supe,
Hing, lahingus!
Täna sinu vereohver,
Tõusnud rahvas.
Mine välja elama igavesti
Noorte jõus ja elujõus,
Mähib, lehvib, voldib
Tõusvas lipus!"

Sērmūkšis asub üks sajakonnast metsavendlusele pühendatud mälestuspaigast Lätis. Kokku leidis Lätis metsavendade tegevus aset enam kui 600 paigas. Sērmūkšisse on ajalooliste tõendite põhjal ehitatud Läti metsavendade punker, kus külastajad saavad pea algupärastes tingimustes ööbida: lavatsid, petrooleumilambid ning kütteseade sarnanevad nendega, mida kasutasid metsavennad. Külastused tuleb ette tellida. Sērmūkši metsavendade salga jaoks saabus saatuslik hetk 29. novembril 1946, kui hukkusid neli rühma võitlejat: Jānis Zīrāks, Reinholds Pētersons, Jānis Pīlands ja Anna Zariņa. Alfrēds Suipe jäi ellu, elas üle küüditamise, naasis Lätti ja nägi vabariigi taastamist. Tema pani ette, et Sērmūkšisse tuleks rajada mälestuspaik langenud kaaslastele.

Asub Alūksne rajoonis Alsviķi vallas "Čūskubirzs".

Mälestuskivi avati 21. augustil 2018. aastal. Akmeņkalis Ainārs Zelčs.

Siin metsamassiivis on säilinud punkrikoht, kus 1947. aasta juunis tuli Läti Rahvuspartisanide Ühingu sideosakonna juht Antons Circāns kohtuma partisanide esindajatega eesotsas Bruno Bucalderiga, et korraldada ja hoida kontakte teatud gruppide vahel. rahvuspartisanid. Anton Zircani eesmärk jäi saavutamata, sest 7. juulil 1947 suri ta Drusti lähedal.

Asub Veclaicene vallas Alūksne piirkonnas.

Avatud 4.10.2019. Akmeņkalis Ainārs Zelčs.
13. märtsil 1953 avasid tšekistid Veclaicene metsades, Koruļi maja lähedal, hoolikalt maskeeritud punkri ning arreteerisid Bernhard Ābelkoki ja Elmārs Tortūze.
Punkrist leiti relvi: 2 Saksa vintpüssi ja 95 padrunit, 2 Parabellumi püstolit ja 152 padrunit.
11. novembril 1949 lasti Tšehhi agendid K. Dokti-Doktenieki maha ja tema rühmitus lagunes. Pärast rünnakut varjasid B. Ābelkoks ja E. Tortūzis mõnda aega end Maskaļi maja juures asuvas punkris, kuid 1951. aasta kevadest ehitasid nad Ilona Ābolkalnsi toetusel Koruļisse punkri, kus elasid kuni arreteerimiseni. .

Luuletaja Broņislava Martuževa muuseum on rajatud tema sünnikodusse Indrānis Madona vallas. Muuseumi ekspositsioon asub renoveeritud aidas, kuhu on välja pandud audio- ja videomaterjalid rahvuslikust vastupanuliikumisest, luuletaja tööst põrandaaluse ajakirja väljaandmisel ning luuletuste ja laulude loomisel metsavendadele. Martuževa osales vastupanuliikumises selle algusest peale. Martuževside perekonnakodu Lazdiņas (maja ei ole säilinud) oli Läti Metsavendade Liidu juhi Pēteris Supe ja tema võitluskaaslaste peidupaigaks. Ka luuletaja peitis end viis aastat oma kodu keldris, kohtus metsavendadega, kirjutas luuletusi (sh pühendused metsavendadele Pēteris Supele, Vilis Tomsile, Smilga rühmale, Laivenieksile, Salnsile, Celmiņšile, Bruno Dundursile) ja laule. Nüüd esitab tema laule ansambel Baltie lāči. 1950. aastal andis ta koos Vilis Tomsiga välja põrandaalust ajakirja „Dzimtene" (Kodumaa). Luuletaja kirjutas käsitsi ümber 10 eksemplari ajakirja kõigist ilmunud 11 numbrist. Broņislava Martuževa, tema vend, õde, ema ja Vilis Toms arreteeriti 1951. aastal. Ta naasis Siberist 1956. aastal. Luuleaita tuntakse nii piirkonnas kui kogu Lätis, seda külastavad nii kohalikud elanikud kui turistid. Siin võib läbi luuletaja elutee tutvuda Läti saatusega.

Asub Indrāni vallas, Lubāna uuel kalmistul.

Näha on mälestuspaik Läti leegioni langenud sõduritele ja rahvuspartisanidele

Mälestusmärk avati 25. juulil 1992. aastal. Mälestuskivi on loonud Andris Briezis.

Ärkamisaja alguses, 1990. aasta oktoobris sai Helsingi 86 inimõiguste rühmituse liige Kārlis Doropoļskis võimudelt loa jätkata Läti leegionäride ühismatmist uuele kalmistule korraldatud vendade kalmistule. Lubānast. Kokku maeti vendade kalmistule 26 langenud leegionäri ja rahvuspartisani.

Asub Ziemera vallas Riigimetsa Kvartal 66.

Mälestuspaik avati 10. juulil 2020.
Läti rahvusliku partisaniliikumise teises etapis, 1948. aasta keskel, eraldus 4-liikmeline rühm - Viks Pētersi, Stebers Rolands, Bukāns Ilgmārs ja Kangsepa Elvīra Mālupe-Beja kihelkonnas J. Bitāna-Liepačsi üksusest ja . Partisanide asukoht oli Eesti piiri lähedal, Riia-Pihkva maantee lähedal, mäe peal põhjalikult ehitatud punkris.
2. märtsil 1950, kui tšekistid punkri avasid, peitsid partisanid Napke maja Eesti-poolses küljes rändrahnudest aida. Pärast pikka ja ägedat tulistamist 3. märtsil 1950 õnnestus tšekistidel ait põlema panna. Ilgmārs Bukāns, Rolands Stebers ja Elvira Kangsepa põlesid koos vastsündinud tütrega maha. Peter Wick hüppas kuuri aknast välja ja peitis end maja pööningule, kust ta samuti leiti ja lasti maha. Talu põles maha. Kõigi langenud partisanide surnukehad viidi Alūksnesse. 1990. aastate alguses püstitati võitlejate hukkumispaika mälestusmärk. Elvira Kangsepa põlevas aidas sündinud tütar sai nimeks Liesma.

Stompaki soomassiiv on Balvi ja Viļaka linnade vahel asuv NATURA 2000 looduskaitseala. Soo idaosas on tähistatud 1,5 kilomeetri pikkune rada, mis viib läbi metsa ja mööda rabasse rajatud laudteid viiele soosaarele, kuhu metsavennad olid ehitanud oma punkrid. Raja äärde on paigaldatud infostendid, mis tutvustavad kohalikke loodusväärtusi ja ajaloosündmusi. Raja ääres asub puhkeala. Rada aitavad leida maanteele P35 püstitatud viidad. 1945. aasta märtsi alguses asus Stompaki laagris üks suurimaid metsavendade asumeid Baltikumis. Siin elas u 350–360 inimest, sealhulgas 40–50 naist. Alates 1945. aasta jaanuarist korraldasid metsavennad regulaarseid rünnakuid okupatsioonirežiimi sõjaväelaste ja nende toetajate vastu. Laagris asus pagarikoda, punker-kirik ja 25 elamiseks mõeldud punkrit, mis olid ehitatud pooleldi maa sisse ja kus võis elada 8–30 inimest. Punkrikohad on näha veel tänapäevalgi. 2.–3. märtsil 1945 toimus siin Stompaki lahing, mis oli suurim Läti metsavendasde lahing. Nende vastu võitlesid 483 sõdurit NKVD 5. laskurdiviisi 143. laskurpolgu 2. ja 3. laskurpataljoni allüksustest, püstolkuulipildujatega relvastatud laskurrühmast, miinipildujaroodust, luure- ja sapöörirühmadest ning hävituspataljonist.

Näha on 3 m kõrgune valge tahvel 2. juulil 1946 maha lastud Läti rahvuspartisanide nimedega. Lähedal asuv kaev on taastatud. Selle koha leidmise hõlbustamiseks on Vietalva külje all silt kirjaga "Valge rist".

Teise maailmasõja ajal käis Vietalva ümbruses aktiivne sõda, millega olid seotud ka sündmused pärast sõja lõppu. Sõjajärgsetel aastatel tegutses siin nn “Pārupa grupp”, mida juhtis Rihards Pārups (1914 - 1946).
1946. aastal lasti selles piirkonnas riigireetmise tõttu maha 10 partisani.

Pārupsi rühma mälestuskivi on püstitatud ka Jēkabpilsisse Krustpilsi luteri kiriku juurde.

Projekti viisid ellu endised Uldis Eiduksi noortekaitserühma aktivistid.
Pļaviņase poolsest küljest pääseb mälestussamba juurde puidust jalgsildadel kõndides ning kevadel ja sügisel võib objektile ligipääsetavus olla raskendatud.

Videolugu Rihards Pārupsi 100. sünniaastapäevale pühendatud näitusest

Asub Balvist 15 km kaugusel Viļakase suunas, paremal pool teed.

Näha on mälestusmärk.

Avati 2. ja 3. märtsil 1945 lahingutes langenud Pēteras Supese rahvuspartisanide mälestusmärk vastupanuliikumise liikmete mälestussammas Balva - Viļaka maantee ääres Stompaki soo vastas. 11. augustil 2011, Läti vabadussõjalaste mälestuspäeval. Juuli lõpus põimiti monumendi alusesse kapsel sõnumiga tulevastele põlvedele. Kapslisse on pandud dokument 28 rahvuspartisani nimedega, kes langesid 1945. aasta 2. ja 3. märtsi lahingutes.

"Veebruaris 1945 rajati Balvu-Viļaka maanteest 2 km kaugusel asuvale Stompaku soo saartele, mida rahvas hakkas kutsuma Stompaku soo saarteks, Läti suurim rahvuspartisanide laager, kus 22. aastal elas 360 inimest. kaikaid.Nende hulgas mõned leegionärid, kes leegioni diviisi taandumiseks olid kõigi relvadega isamajja jäänud.Partisanide hävitamiseks ründasid 2. märtsil 1945 Tšehhi vägede kahe pataljoni sõdurid kaikaid koos hävitajatega, mille relvastuses oli ka neli miinipildujat Lahingud kestsid kogu päeva, partisanid osutasid visa vastupanu ning ründajad kandsid suuri kaotusi, mistõttu ei õnnestunud laagrit vallutada ja partisane hävitada 28 elanikku ka Stompaku raba oli langenud või hukkunud pärast lahingus raskelt vigastada saanud. Järgmisel ööl murdsid partisanid lahinguga laagri piiramise ja jäid võitmatuks" – nii räägib auhinnaosakonna rahvusliku vastupanuliikumise liige. kirjutab Stompaku lahingu juhtumikomisjoni esimehest Zigfrīds Berķisest.

Näitus „Abrene ruumid” on üles pandud Viļaka kesklinna lähedale. See hõlmab ajavahemikku 1920–1960, kui Viļaka kuulus Abrene piirkonna Jaunlatgale haldusüksusesse ja oli Viļaka piirkonna ja Abrene rajooni keskus. Näitus asub Viļaka kõige huvitavama ja mitmekülgsema ajalooga hoones.

Algselt asus see māja kunagisel Marienhauseni turuväljakul, hiljem asusid siin korterid, bürood ja mitmesugused kauplused; Teise maailmasõja ajal tegutsesid siin Läti Omakaitse staap, Gestapo ja KGB. Näitusel eksponeeritakse esemeid, mis on pärit metsavendade laagrist Stompaki soos ning mis on seotud metsavendlusega Latgales, samuti on välja pandud Vabadussõjaga seotud dokumente ja fotosid. Kui tellida giidiekskursioon, tutvustab väljapanekut omanik Dzintars Dvinskis.

Asub Alūksne rajoonis Mālupe vallas.

Mälestuskivi avati 13. oktoobril 2017. aastal. Akmeņkalis Ainārs Zelčs.

24. augustil 1945 loodi Latgales Dubna metsades Läti Rahvuspartisanide Ühing (LNPA), mille eesmärk oli taastada 1918. aastal Läti Vabariik. Sissigruppide tegevuse paremaks koordineerimiseks loodi regionaalsed staabid. Beja, Mālupe ja Mārkalne kihelkonnas tegutsenud rahvuspartisanide rühmad ühinesid Priedolaine sektoris. Piirkonna peakorterit juhtis Jānis Liepacis. Igas piirkonna peakorteris asutati propagandaosakonnad. Üks neist, mille komandöriks oli Jānis Bitāns, moodustati Mālupe kihelkonna metsamassiivis. Siin, punkris, trükiti aastatel 1946–1948 viis Läti Rahvuspartisanide Ühingu ajakirjandusväljaannet “Mazais Latvis”, “Liesma”, “Auseklis”, “Māras Zeme” ja “Tautas Sargs”. Info ettevalmistamisse ja levitamisse oli kaasatud Alūksne Gümnaasiumi noorte vastupanuliikumine “Dzimtenes Sili”.

Asub Alūksne rajoonis Ilzene vallas.

Mälestuskivi avati 28. septembril 2018. aastal. Akmeņkalis Ainārs Zelčs.

Alates 1944. aasta sügisest toetasid nende Ilzene vallamajade elanikud rahvuspartisane, mida juhtis Voldemar Anderson ("Vana"), kelle punker asus metsa lähedal tihnikus. 23. novembril 1945 piirati punker NKVD sõdurite poolt ümber. Lahingus hukkus üheksa võitlejat. Pärast seda leiti 2 kuulipildujat, 14 automaati, 11 vintpüssi, 10 püstolit, 3500 padrunit, 45 granaati, 4 binoklit. Voldemar Andersoni rühma hävitamine kavandati Tšehhi agentuuri "Chain" ("Цепь") puhul.

Rühma kuulusid Voldemārs Pāvels Andersons (“Vana”), Gaston Dzelzkalējs, Voldemārs Tonnis, Centis Eizāns, Osvalds Kalējs, Jānis Koemets, Stāvais (“Polis”), Voldemārs Rappa, Eduards Rappa, Elmārs Rappa (ellu jäänud).

See asub Preiļi kultuurikeskuse ruumides.

Vaadata saab Preiļi Ajaloo- ja Tarbekunstimuuseumi (PVLMM) näitust "Muuseumi lood Lätile" Esimesest maailmasõjast, Vabadussõjast ja Teisest maailmasõjast.

Preiļi Ajaloo- ja Tarbekunstimuuseumi näituse "Muuseumi lood Lätile" (avatud 2018) rubriik "Drywyse lugu" on pühendatud Esimesele maailmasõjale, Vabadussõjale ja Latgale vabastamisele, samuti nagu Lāčplešana sõjaordu rüütlitele. Näituserubriik "Lipu lugu" räägib Teise maailmasõja perioodi rasketest sündmustest, mille käigus preilalasi mõjutasid küüditamised, holokaust, osalemine sõdivate poolte väeosades ja pärast sõda. - rahvuspartisanide ridades. Vaadata saab ka Preiliaadi juutide päästjale Vladislav Vuškānasele antud medalit "Rahvaste õige".

Eelneval avaldusel on ekskursioon vene ja inglise keeles.

Peter Cheveri rahvuslike partisanide punker asub Lauciene vallas, umbes 4 km kaugusel Talsi-Upesgrīva maanteest. Punkrisse viib puuhakkeega kaetud rada.  Renoveeritud 31 ruutmeetri suurune punker on valmistatud betoonkarkassist, mis on viimistletud pooleldi palkidest, et luua autentne tunne.

Kapten Cheveri rühm lõpetas Vangzene lähedal metsas asuva punkri ehitamise 1949. aasta oktoobri lõpus. See pidi üle elama 1949-50. aasta talve. 3. veebruaril 1950 reetis kohalik metsaülem partisanid ja punkrit ründas Tšeka üksus, kuhu kuulus üle 300 sõduri. Sel ajal oli punkris 19 inimest - 17 meest ja kaks naist. Selles ebavõrdses lahingus langes kuus partisani, kuid teistel õnnestus end läbi murda kahe ahelaga Tšeka piiramisrõngast, võideldes end läbi murda. Talve lõpuks varjusid partisanid koos oma toetajatega ümberkaudsetesse majadesse, kuid kevadel ühines grupp taas, kuni see 1950. aasta novembris vallutati ja hävitati. Pärast Tšeka vägede rünnakut lõhuti punker õhku ja enne, kui seda sai uuesti üles ehitada, jäi alles vaid veega täidetud kaev.

Mälestusmärk asub Zlēki mõisaansambli lähedal, Karātavkalnsi lääneosas.  Umbes kakskümmend kiviklibu hukkunute nimedega moodustavad ringi ja keskel on umbes kolme meetri kõrgune mustast marmorist obelisk.

Osa hukkunutest on ümber maetud Zlēki mälestusmärgi juurde.

1944. aasta detsembris viis Saksa natside armee Zlēki ümbruses läbi ulatusliku operatsiooni tsiviilelanikkonna vastu. 9. detsembril 1944. aastal kell 17.30 on armeegrupi Nord lahingutegevuse päevikusse tehtud kanne, et "Rubensi brigaadi ja Punase Noole üksuste" 161 inimest on selle tegevuse käigus vaenlase poolt hukkunud. Nõukogude ajal võeti see arv ilmselt Zlēki tragöödia ohvrite koguarvuks, viidates tapetud tsiviilisikutele.

Aktsiooni käik on osaliselt dokumenteeritud Saksa 16. armee vastuluureosakonna juhataja 31. detsembri 1944. aasta aruandes. Selles selgitatakse, et 5.-9. detsembrini toimus 5. ja 9. detsembri vahel Ida-Virumaa kõrgeima SS- ja politseijuhi, SS Oberruppenführer ja politseikindral Friedrich Jekelni juhtimisel Eichensumpfis ("Tamme soos") ulatuslik operatsioon "Punanoolte" ja kindral Kureli rühma jäänuste vastu Abavas.

"Duncsi punker" koos mälestustahvliga "Isamaalised Haugid" asub Otaņķu vallas, kohas, kus asus rahvusliku vastupanuorganisatsiooni "Isamaalised Haugid" partisanide rühma esimene punker.

1945/46. aasta talvel asutasid kolm isamaalist meest Alfred Tilibi (19. SS-diviisi endine leegionär) juhtimisel Barta vallas Ķīburi külas rahvusliku vastupanuliikumise "Tēvijas Hawks", millel oli peagi umbes 200 liiget erinevatest kohtadest: Liepāja, Aizpute, Nīca, Dunika, Grobiņa, Barta, Gavieze. See liikumine võitles Läti vabastamise eest.

Punkri suurus, kus partisanid olid majutatud, oli 4 x 4 m ja see oli valmistatud paksudest, horisontaalselt laotud palkidest. Sellesse siseneti ülaltpoolt luugi kaudu, millest kasvas välja väike mänd, mille all oli redel. Luugid olid kahel korrusel, kus kummaski oli magamiskoht 7-8 mehele. Kahjuks leiti punker üles ja lõhuti 1947. aastal.

Tänapäeval on punkri asukohas maapinnal näha süvend, kus punker oli. Ala asub metsas ja sinna võib igaüks igal ajal ilma eelneva broneeringuta vabalt sisse astuda.

Läheduses on piknikuala koos varjualusega.

Mälestustahvel avati 9. septembril 2005. aastal. Graniitsteli püstitas Läti Rahvapartisanide Liit koostöös Nīca omavalitsuse, Barta metskonna ja Rude põhikooliga.

Objektile on omistatud piirkonna kultuuri- ja ajaloomälestise staatus.

Punker asub Zebrene vallas, vähem kui 1 km kaugusel P104 Biksti - Auce maanteest. 

Balti riikide suurima punkri ehitasid 1948. aastal Īle metsadesse Läti-Leedu ühendrühma partisanid, et jätkata oma võitlust nõukogude võimu vastu. 27-liikmelist rühma juhtis noor komandör Kārlis Krauja (tegelik nimi Visvaldis Brizga).

17. märtsil 1949 pidasid 24 partisani, kes olid sel ajal punkris, oma viimase lahingu 760-liikmelise riikliku julgeoleku ministeeriumi ehk Tšeka väe vastu. 15 sissit tapeti, üheksa võeti kinni ja küüditati koos oma toetajatega Siberisse.
 
1992. aastal kaevasid kodukaitsjad koos Daugava haukude ja patriootiliste organisatsioonide esindajatega punkri välja, kogusid langenud võitlejate luud kokku ja matsid need Dobele Virki kalmistule. Punkri juurde püstitati valge rist, mälestuskivi ja graniidist stele.
 
Juba 1990ndate keskel joonistati punkri piirjooned ja tugevdati sisemised seinad, kuid alles lahingu 60. aastapäevaks ehitati punker uuesti üles täpselt sellisena, nagu see oli enne õhku laskmist. Paljud toetajad ja vabatahtlikud aitasid seda ellu viia.
 
Punkri sees on näha pliit, laud ja kitsad pingid, millel partisanid magasid. Seal on infotahvlid, mälestuskivid partisanide ja nende toetajate nimedega. 

Seal on puhkekoht ja tualett. 

Mälestusmärk asub Striķu ja Lauku tänava ristmikul.

Traagiliselt verine sündmus, mis toimus sellel kohal, leidis aset rahuajal 24. veebruaril 1950. aastal Saldus, Striķu (tollal 5. augusta) tänaval, 33. ja 35. maja lähedal. Selle tänava 33. majas oli pärast Zemgale metsaprügade rühma koos peakorteripunkriga Īle metsades 1949. aasta märtsis toimunud hävitamist veel elus ja tabamata kolm metsaprügade rühma, sealhulgas rühmaülem ise, Kārlis Krauja (tegelik nimi Visvaldis Brizga), ja tema kaaslane Vilis Krusts. Nad lootsid veeta 1950. aasta talve Bergmanide kodus Salduses, kuid nad võeti kokku ja otsiti üles. Kaks maja piirasid umbes 30 tšekisti ja varahommikul toimus äge lahing. Tšekistid said mõlemast majast tule alla, kuid ülekaalukale kaotades püüdsid partisanid põgeneda lähedalasuvasse Veide metsa. Tšekistid tulistasid aga partisan Krusta juba maja trepil ja Krauja - umbes 80 meetrit edasi metsa poole.

Mõlemad majad pandi põlema, kusjuures elanikke paluti eelnevalt välja tulla ja lubati, et nende elu jääb puutumata. On teateid, et inimesed tulid küll välja, kuid nad tulistati siiski kohapeal maha. Nende inimeste hulgas, kes lasti maha või lämbusid suitsus, olid isa ja poeg Kursinski majast 35, kes olid toetanud partisane, aga ka Kursinski maja elanik Leontine Ezerkalni, kes ei teadnud oma majaomaniku sidemetest metsabrigaadidega, lasti maha.

See asub Rīgas tänaval Krustpilsi luteri kiriku lähedal.

22. septembril 1996 avati Krustpilis mälestuskivi Rihards Pārupsile ja tema juhitud rahvuspartisanide rühmale. Mälestuskivi on loonud skulptor Ilgvars Mozulāns, kuid selle loomist toetas rahaliselt Riigikogu spiiker Ilga Kreituse. Selle ürituse korraldas Läti Rahvuspartisanide Ühenduse juhatus.

Rihards Pārupa rahvuspartisanid,
kelle mõrvas Cheka erirühm
Rihards Pārups (1914 - 1946 2.VII)

Rühmaülem
Rihards Stulpiņš (1923 - 1946. 2. VII)
Alberts Avotiņš (1912 - 1946. 2. VII)
Eric Juhna (1928. -1946. 2. VII)
Aleksandrs Lācis (1919 - 1946. 2. VII)
Pēteris Lācis (1921 - 1946. 2. VII)
Jānis Ēvalds Zālītis (Āboliņš) (1911 - 1946 2. VII)
Siegfried Bimstein, Theodor Schmidt (... - 1946. 2. VII)
Uldis Šmits (... - 1946. 2. VII)
Pēteris Lazdāns (1926 - 1947. VI)
Eric Konvals (1929 – 1947. VI)
Niklas Ošiņš (1908 – 1954. 12.X) – hukati Riias
Alberts ħiķauka (1911 – 1972. II) – vangis Mordva laagris

Rihards Pārups sündis 11. juunil 1914 Krustpilsi kihelkonnas "Kakšišis". Teise maailmasõja ajal oli ta 15. Läti diviisi tankitõrjediviisi seersant. Osales rahvuspartisanide operatsioonidel Jēkabpilsi ja Madonase ümbruses ning oli Rahvusliku Vastupanuliikumise liige, üksuse juht Jēkabpilsi ja Madonase ümbruses. Rihards Pārups langes lahingus Tšehhi vägedega 2. juulil 1946 Vietalva kihelkonnas. Kahjuks on matmiskoht teadmata. Riia vennaskalmistule on paigaldatud mälestustahvel. 1945. aasta sügisel moodustati Jēkabpilsi rajoonis rahvuspartisanide rühm, mida juhtis R. Pārups. Oma lühikese tegutsemisaja jooksul osales see enam kui kahekümnes relvastatud kokkupõrkes toonase siseministeeriumi üksustega. Tšeka polkovniku Kotovi ettekandes Riia staabile märgitakse, et nõukogude võimu tegevus Jēkabpilsi ja Madona rajoonis oli selle aja grupi tegevuse tagajärjel sisuliselt halvatud. R. Parupa juhitud rahvuspartisanid leidsid ja hävitasid mitu väljasaadetavat nimekirja, päästes sellega paljude inimeste elusid. Julgeolekukomitee juhtkond, kes ei suutnud avalahingus rahvuspartisanide üksust hävitada, imbus sellesse neli inimest Tšehhi erirühmast, kes lasid ööl vastu 2. juulit maha kümme üksuse partisani, sealhulgas R. Parup. 1945. aastal. 1947. aastal lasti Jaunkalsnava lähedal maha veel kaks ja 1951. aastal üks selle üksuse liige. Pärast 25 aastat rasket tööd Mordva laagris, mõni päev enne vabanemist, suri R. Parupase juhitud rühma neljateistkümnes partisan.

1. jaanuaril 1946 toimus Kabila ja Renda vahel "Apūznieki" majade juures üks suuremaid lahinguid rahvuslike partisanide ja Tšeka ehk Nõukogude okupatsiooni Riikliku Julgeoleku Komitee vahel. Partisanid, kelle hulgas oli ka rühmaülem Fricis Kārkliņš, läksid metsabrigaadide hobustel heina järele. Ta jättis Ēvalds Pakulisi komandöriks. Scoutid teatasid, et kaevikutele läheneb Tšeka üksus. Pakulis saatis neile vastu partisanide väeosa - 25 hästi relvastatud meest. Vaenlase kuulid hävitasid kolme mehe - Kārlis Kristoldsi, Emītis Šmits'i ja Ādolfs Kūrējs'i - elu, kuid Tšeka poolel langes umbes 50 meest. Kaks langenud meest on maetud metsa, kus need sündmused kunagi toimusid, ja neile on loodud mälestusmärk.

Tänapäeval avastatakse metsades uusi punkreid, mis kunagi varjasid ligi 20 000 inimest, kes ei toetanud nõukogude okupatsiooni ja olid koostööst keeldunud või kes varjasid end metsas muudel põhjustel, näiteks kartuses oma elu, turvalisuse pärast jne. 

Nõukogude partisanide üksus moodustati 30. septembril 1944, kui 19 Saksa 283. politseipataljoni sõdurit Vladimir Semjonovi juhtimisel deserteerusid koos relvadega. Pataljon moodustati 1943. aastal Latgale piirkonna vabatahtlikest ja osales Saksa okupatsioonivõimude partisanide vastastes operatsioonides Läti ja Valgevene territooriumil.

Üksus kandis oma komandöri järgi nime "Semjonovi üksus" ja võttis alles sõja lõpus vastu nime "Punased nooled", mis oli juba pärast Teist maailmasõda nõukogude propaganda poolt levitatud. Detsembriks 1944 oli üksuses 300-400 partisani. Enamik neist olid põgenenud Punaarmee sõdurid, endised leegionärid, sealhulgas kindral Kureli rühma hävitamise järel alles jäänud võitlejad. Ehkki Kurzemes tegutsesid sel ajal paljud Punaarmee luurerühmad, vältisid nad tihedat koostööd, sest partisanide üksuse komandöri ja selle peamise tuumiku tegevus Saksa politsei ridades oli liiga kahtlane. "Punaarmee" tegevus oli suhteliselt nõrgalt organiseeritud ja keskendus pigem sõja lõpu ootamisele. Oma tegevuse käigus teostas ta ulatuslikku kohaliku elanikkonna terroriseerimist.

"Punaste Noorte esimene komandör Vladimir Semjonov uppus 10. detsembri 1944. aasta öösel, kui ta põlvitas üle paisunud Abava jõe. Tema surnukeha leiti alles 1945. aasta kevadel ja maeti maha. Ta maeti ümber Kuldīgas 1961. aastal.

Mälestusmärk asub "Punaste Noorte" ja teiste piirkonna sissilaagrite (umbes 50-70 inimest) asukohas, mis 7. märtsil 1945 piirati ümber ja püüti hävitada Saksa vägede poolt.

Asub Anna koguduse Ezeriņi kalmistu keskosas.

Kalmistul, kuhu on maetud alates 1925. aastast, asub Anna valla kaardiväe osakonna kogutud vahenditega ehitatud mälestussammas Esimeses maailmasõjas ja Läti Vabadussõjas langenud Anna valla sõduritele. avalikustati 1933. aastal. Kuni Teise maailmasõjani hoolitsesid monumendi hooldamise eest Anna valla valvurid, kes käisid igal pühapäeval surnuaial ja asetasid langenute auks lilli. 18. novembril 1940 lasti monument maha ja kuulide jalajäljed on siiani näha. Tänapäeval tähistatakse kalmistul igal aastal Lāčplēsise päeva.

2004. aastal avati kalmistul mälestusmärk 1941. ja 1949. aastal poliitiliselt represseeritutele ning 2006. aastal rahvuspartisanide mälestustahvel.

Ajaloonäitust „Põlev südametunnistus” eksponeeritakse Võnnu (Cēsise) lossiplatsi lähedal. See asub nõukogudeaegses ajutises kinnipidamisasutuses ning tutvustab Läti okupatsiooniaega,  tutvustab üllatavaid ja kangelaslikke lugusid sellest, kuidas inimesed režiimile vastupanu osutasid. Hoovi on rajatud mälestussein 643 Võnnu piirkonna elaniku nimega, kes hukkusid Nõukogude repressioonide tõttu, sh 1941. ja 1949. aastal küüditatud, mahalastud või surma mõistetud metsavennad. Näitus tutvustab Läti okupatsiooniaega aastatel 1939–1957. Temaatilised tsitaadid kohalikest ajalehtedest võimaldavad võrrelda kahe okupatsioonirežiimi poliitilist propagandat. Kuus ajutiseks kinnipidamiseks mõeldud kambrit on tänaseni säilinud sellisena, nagu need olid aastatel 1940–1941 ning sõjajärgsetel aastatel. Siin hoiti enne KGB Riia peahoonesse saatmist eeluurimise ja ülekuulamise ajal neid Võnnu piirkonna elanikke, kes olid kinni peetud nõukogudevastase tegevuse tõttu: metsavendi, nende toetajaid, noori, kes levitasid nõukogudevastase sisuga lendlehti ning teisi ”isamaareetureid”. Siin on kõik algupärane: raudustega kambrid, uste sisse ehitatud toiduluugid, puulavatsid, kinnipeetavate käimla, väike köök koos ahjuga, tavapärased nõukogudeaegsed õlivärviga kaetud seinad. 2019. aastal sai väljapanek Läti disaini aastaauhinna konkursil rahvusdisaini kategoorias kolmanda koha.

Asub "Daiņkalni", Rauna vallas, Rauna linnaosas (Smiltene linnaosa, Brantu valla "Mežviju" maja lähedal.

Mälestuspaigale pääseb vaid korra aastas - 16. aprillil! Tee viib läbi eravalduse.

Mälestuspaik asub Rauna vallas endiste “Daiņkalni” ja “Graškalni” majade kohas, mille all varjus 1950. aastast kuni 1950. aastani loodud punkrites rahvuspartisanide rühm, mida juhtis Dailonis Breiks (hüüdnimi Edgars, 1911-1952). 1952. aastal. D.Breiksi rahvuspartisanide rühmitus loodi 1948. aastal ja kuni 1950. aastani elasid nad Gatarta kihelkonnas "Jaunvieslavēnis" koos peremehe Kārlis Lāčsiga. 1950. aastal andis D.Brixise partisanide rühma tema enda vend Laimonis üle, mistõttu nad olid sunnitud kolima. Suviti elati metsas, talved aga Rauna vallas “Daiņkalnis” metsnik Artūrs Pērkonsi (1907-1952) juures ja kõrval asuvates maja alla rajatud “Graškalni” punkrites.

Alates 2002. aastast on Daiņkalnsi mälestuspaika järk-järgult täiustatud. Igal aastal 16. aprillil toimuvad mälestusüritused, millega mälestatakse Dailonis Breiksi juhitud rahvuspartisanid. 2003. ja 2004. aasta aprillis püstitati Daiņkalni ja Graškalni majade juurde mälestusristid ja -tahvlid. 2016. aasta sügisel - 2017. aasta kevadel rekonstrueeriti kohalike raunēnlaste abiga mälestuspaik arhitekt Z.Butānsi eskiisi järgi, samuti kaevati välja ja tugevdati endise punkri asukoht.

Mälestuskivi Läti leegioni leitnandile ja rahvuspartisanile Alfred Riekstiņšile, kes hukkus 11. septembril 1952 "Dreimaņi" maja juures.

11. septembril 1952 suri "Dreimaņi" maja hoovis Läti Leegioni 19. SS-grenaderide diviisi (läti nr 2) leitnant ja Raudristi kavaler Alfred Riekstiņš. 9. mail 1945 saabus Pāvilostast pärit Alfred Riekstiņš ühe viimase paadiga Rootsi. 30. augustil 1952 maabus Alfrēds Riekstiņš koos kahe endise Läti sõduriga USA luureteenistuste tellimusel Kuramaas. NSV Liidu julgeolekuteenistused teadsid operatsioonist ja piirasid luureohvitserid ümber "Dreimaņi" maja kuuris, kus Alfred Riekstiņš sooritas enesetapu, hammustades mürgiampulli.

Metsavenna talu asub Eesti-Läti piiri vahetus läheduses, Vastse-Roosa külas.

1999. aastal rajatud Metsavenna talu pakub punkriturismi –võimalust osa saada metsavennaretke raames ühest Eesti ajaloo järgust koos metsavenna punkri külastusega. Metsavennaretke käigus saab peidikust otsida metsavendi, viibida punkris, kuulata tõestisündinud lugusid, laulda koos peremehega metsavennalaule ning süüa metsavennaeinet või pidurooga. Peamiseks atraktsiooniks on peente okaspuupalkidega vooderdatud punker, mis on kaevatud mäenõlva sisse. Punkrisse on sisse ehitatud magamisnarid ja pisike laud. Just sarnastes punkrites elasid neljakümnendate teisel poolel ja viiekümnendate alguses sajad vaprad, kuid samas õnnetud mehed oma pealesunnitud hundielu.

Metsavendade matmispaika hakati kavandama 2013. aasta alguses, kui Kaitsepolitseiameti uurimise käigus selgusid Võru lähedalt Reedopalost leitud ühishauas olnute isikud. Tollase Vastseliina valla, Kaitseliidu Võrumaa maleva ja Kaitseministeeriumi koostöös valiti välja koht kalmistul ja tehti vajalikud korrastustööd. Kolmeteistkümne metsavenna matused toimusid 21. septembril 2013. aastal. Aasta hiljem avati siin skulptor Mati Karmini kujundatud mälestuskivid, mis kujutavad endast kivist kuuskesid. 2015. aasta hingedekuu esimesel päeval maeti veel neli metsavenda, kelle säilmed leiti Reedopalo salamatmispaigast ja avati lisaks mälestuskuused kolmes lahingus langenutele. Nende tegelikud hauad on tänaseni teadmata.

Puutlipalo monument ja punkrikoht asub praeguse haldusjaotuse järgi Võru valla Mutsu külas Võrumaal. Puutlipalos toimus 28. märtsil 1953. aastal viimane suurem lahing metsavendade ja Nõukogude julgeolekuvägede vahel. Lahingu käigus langesid kõik kaheksa metsas varjunud inimest – kolm naist ja viis meest. Lahingukohaks olnud punker hävitati ja langenute laibad veeti metsast välja ning maeti teadmata kohta.

20. mail 1989. aastal avati punkrikoha läheduses mälestusmärk langenud metsavendadele. See oli esimene mälestusmärk Eesti vastupanuvõitlejatele, mis püstitati veel Nõukogude okupatsiooni tingimustes, ajal kui ametlikust retoorikast polnud kadunud metsavendade bandiitideks nimetamine. Erinevalt nii mõnestki hiljem püstitatud samalaadsest monumendist, mis lasti okupantide poolt öö varjus õhku, jäi Puutlipalo mälestusmärk tänu oma varjatud asukohale rüüstajatest puutumata. Välja on vahetatud ainult algne nimetahvel, millele lisaks aastakümnete pikkuse salastamise tagajärjel puudunud nimedele oli sattunud ühes varasemas lahingus hukkunu nimi. 

2013. jaanuaris lõpetatud kaitsepolitseiameti uurimise käigus tehtud DNA testide abil selgusid tapetute isikud - kaheksa Puutlipalos langenud metsavenda. Sama aasta Vastupanuvõitluse päeva eel maeti nad Vastseliina kalmistule. 

Saika punkrilahing toimus 07. märtsil 1951. aastal. Neli tundi kestnud lahing on metsavendluse ajaloos üks väheseid, kus ülekaalukate piirajate kaotused elavjõus olid võrreldavad metsavendade kaotustega. Kaheksast metsavennast ainult kahel õnnestus piiramisrõngast välja murda ja varjuda. Nemad langesid kaks aastat hiljem Puutlipalo lahingus. 

2007. aasta jaanipäeval avati kohaliku maantee ääres lahingus langenutele mälestuskivi. Söakamad matkajad leiavad ka punkrikoha, kui liiguvad kivi juurest umbes 700 meetrit metsaradu pidi kagusuunas. Lahingupaiga koordinaadid 57°39'22.2" ja 27°18'49.9"  NB! Vastseliina kalmistul Saika mälestuskuusele raiutud koordinaadid on hetkel valed!

Siin läheduses üritasid 28. septembril 1978. aastal kaks julgeolekutöötajat vangistada 69-aastast August Sabbet, kes oli ennast Nõukogude võimude eest varjanud üle 29 aasta. Elusalt vana metsavenna kättesaamine ei õnnestunud – pärast lühikest rüselust heitis August Sabbe end Võhandu jõkke ja uppus. Tema laip saadi jõest kätte ja viidi Tartusse, kus maeti 20. oktoobril samal aastal Raadi kalmistu aia äärde tähistamata hauda. Täpselt 20 aastat pärast August Sabbe hukkumist avati tema haual mälestusmärk. Võhandu kaldale paigaldati mälestuskivi 2002. aastal. Sabbe püstol on välja pandud Võrumaa muuseumi püsiekspositsiooni metsavendadele pühendatud osas.

Põrgupõhja punker asub Raplamaal, Tiduvere küla lähedal metsas. 

1945. aastaks oli nõukogude vastane relvastatud vastupanuvõitlus organiseeritud mitmes okupeeritud riigis, sh Eestis ning võitlejaid üritati koondada ja rajada vastupanuvõrgustikku. Üheks metsavendade tugipunktiks oli ka 1947. aasta algul ehitatud Põrgupõhja punker.
2015. aastal avati Põrgupõhja metsavendade punkri rekonstruktsioon, mille abil on nüüd huvilistel võimalik tutvuda metsavennaelu argipäevaga. Soovija saab punkris ööbida ja mõtiskleda, milline võis olla elu, kui iga oma sammu tuli varjata.

Mõnekümne meetri kaugusel punkri rekonstruktsioonist on näha 1947. aasta 31. detsembril NKVD hävitatud punkri asukoht ja seda ümbritsenud muldvall ning hukkunud metsavendadele püstitatud mälestuskivi.

Juurdepääs vaba, muuseumituba saab külastada raamatukogu lahtiolekuaegadel. Punkri asukoht on kaitseväe Nursipalu harjutusväljal liikumispiiranguteta alal, õppuste ajal tulistatakse lähikonnas erinevatest relvadest. Autotee on viimases lõigus paremat sõiduoskust eeldav, aga siiski ka sõiduautoga läbitav enamuse ajast. Punkri läheduses võib olla vesine. 

Lükkä (Nursi) punkrilahing toimus 28. detsembril 1945. aastal. Lahingu käigus tapeti üheksa metsavenda ja maapealne punker põles maha. Kolm meest suutsid piiramisrõngast välja murda ja varjuda. Lahingupaik leiti pärast pikki aastaid otsinguid 2008. aastal. Aasta hiljem avati Võru-Valga maantee ääres lahingu mälestuskivi. 2010. aastal tehti esmased väljakaevamised punkrikohas ja sisustati Nursi endises koolimajas lahingule pühendatud muuseumituba (metsavendade kirjutusmasin on praeguseks viidud Võrumaa muuseumi püsiekspositsiooni).

Teise maailmasõja lahingute lõppedes kogunes Ehmja ümbruse meestest kuni kahekümnemeheline metsavendade salk. 1945. aasta lõpus ehitati palkidest punker. Punker oli ehitatud maapinnale ja ümbritseti pinnasevalliga. Punkrit ümbritses madal kraav, mida oli võimalik kasutada hädapärase kaitsekraavina. Punkrikohast kaheksa meetrit loodes asub 80 sentimeetrise läbimõõduga kaev, millel sügavust 2,3 meetrit. 20. jaanuaril 1946. a tabati Ehmja küla ühes talus haarangu käigus viis selle grupi liiget. Mingil põhjusel ei jõudnud info ülejäänud viie meheni, kes varjusid punkris. Juba järgmiseks päevaks oli julgeolekul teada punkri asukoht ja see piirati ülekaalukate jõudude poolt ümber. Metsavennad keeldusid alla andmast ja umbes tund aega kestnud lahingus langesid kõik punkrisolijad. Nende laibad viidi Haapsallu ja maeti hiljem teadmata kohta.

2010. aasta septembris uuriti arheoloog Mati Mandeli juhtimisel arheoloogiliselt läbi punkri põhi. Leiti 60 eset või esemekatket, peamiselt erinevaid padrunihülsse ja kuule, aga ka nööpe, majapidamistarvete jäänukeid jms. 

2011. aasta 18. juunil avati punkrikohas mälestuskivi langenuile. Kivi valmistas Eesti Memento Liidu juhatuse esimees ja Ungru Paekivi tootmisjuht Arnold Aljaste.

Lebavere metsas taasavati 2020. aastal metsavenna punker. Punker on loodud 1944–1954 metsa varjunud metsavenna Martin Tamme ühe punkri eeskujul tema venna Kaljo Tamme mälestuste põhjal. Sellises punkris elas Martin Tamm viimased kuus metsas veedetud aastat. Aastal 2001 lõi Väike-Maarja vald huvilistele külastamiseks punkri, mis oli nüüdseks oma aja ära elanud. Väike-Maarja Muuseumisõprade Seltsi eestvedamisel taastati metsas sama punker ning mälestustahvel.

Info saamiseks ja metsavennapunkri külastamiseks matkajuhiga võtta ühendust Väike-Maarja Muuseumisõprade Seltsiga. Punkri külastamine matkajuhiga on tasuline. 

Ennuksemäe metsavendade punker paikneb Holstre ja Mustla vahel metsades. Metsavendade peidupaiga rajasid 1944. aastal Nõukogude okupatsioonivõimude eest põgenenud vennad Jaan ja Evald Sova, kellega liitusid hiljem kümmekond metsavenda.

21. veebruaril 1945 ründasid punkrit NKVD-lased ning üle kuue tunni kestnud lahingus hukkus seitse metsavenda ja kaks ründajat, viis inimest võeti vangi. Selleks, et metsavendi maa alt välja saada, panid kommunistid punkri põlema. Eesti metsavendluse ajaloos oli Ennuksemäe punker üks suuremaid.

2010. aastal taastas Tarvastu vald punkri ligilähedases suuruses, kuid 31. oktoobril 2016 hävis see taas tules nagu 1945. aastal. Viljandi vallavalitsus otsustas punkri uuesti taastada 2020. aastal ning eelmise sama aasta novembri lõpus hakati punkrit uuesti rajama.

Taastatud punkris on kaks sisse- ja väljapääsu, kuus nari, köetav pliit ning tunnel, mis ühendab punkrit mäe jalamil asuva sissepääsuga. 2021. aastal valminud punker on viis aastat varem põlengus hävinud punkrist oluliselt turvalisem, sest puidu hävimise kaitseks on ehitatud betoonist seinad, lagi ja põrand.

Punker on avatud 24/7. Külastada ja ööbida saab ilma ette registreerimata. 

Rändrahn, millele kinnitatud kolm metallristi, on pühendatud 23. juunil 1951. aastal Emmaste lähedal peetud lahingus hukkunud metsavendadele Priidu Mäele, Evald Pomerantsile ja August Tuutile. Jaanus Rohusaare kavandatud mälestusmärk Emmaste kalmistul avati 2007. aastal.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

Mälestuskivi asub Luulupe külas.

Mälestuskivi, avati 2020. aastal Saaremaa kuulsaima metsavenna Elmar Ilbi ja tema salga mälestuseks. 

Ilp hoidis alates 1944. aastast kuni 1950. aasta 12. augustini okupatsioonivõime Saaremaal ärevuses. Redese Toomson, Feliks Vahter, Aleksander Tuuling ja neist kuulasim Elmar Ilp on nimed, mis kantud koos salga Lendav surm sümboolikaga mälestuskivile, mis nüüdsest Luulupe küla keskel seisab.

Ants Kaljuranna – hüüdnimega Hirmus Ants – mälestuskivi kirikuaias ja metsavendade ühishaud Mihkli kirikuaias.

Mihkel Havi grupi metsavendade ühishaud asub aga Mihkli surnuaial. Mihkli kiriku juurest Vanamõisa suunas 650 meetrit sõites tuleb pöörata põhjasuunda minevale kalmistuteele. Tee pikkus 300 meetrit. Metsavendade haud on peasissekäigu läheduses. 

Ants Kaljurand oli tänu oma väljapaistvale isikule paljude tõestisündinud ja ka väljamõeldud lugude kangelane juba eluajal ning pikki aastaid pärast hukkamist. Ants Kaljurand võttis osa 1941. aasta suvelahingutest Punaarmee vastu, osales lahingutes idarindel ja jätkas pärast Eesti taasokupeerimist  metsavennana vastupanu veel viis aastat, kuni arreteerimiseni 1949. aasta jaanipäeval. Sõjatribunal mõistis ta koos kahe kaasvõitlejaga surma ja ta hukati Tallinnas 13. märtsil 1951. aastal. Tema haud on teadmata nagu lugematutel teistel kommunismiohvritel. Teda meenutav kenotaaf avati Mihkli kiriku juures 2011. aastal. Lisaks mõistis sõjatribunal 18 Hirmsa Antsuga seotud isikut väljasaatmisele, karistusmääraga 10-25 aastat sunnitöölaagris. 

Mihkel Havi juhitud metsavennad langesid haarangu käigus punkrile 23. juunil 1949. aastal. Kuna punker oli sügavas teedeta metsas, siis maeti langenud sealsamas tähistamata hauda, mis suudeti leida alles 2001. aastal ja nad maeti ümber Mihkli kalmistule. 2012. aastal avati nende haual mälestuskivi.

Muuseum asub Võru kesklinnas.

Muuseumi väljapanek tutvustab põhjalikult Võromaa ajalugu muistsetest aegadest kuni 20. sajandi keskpaigani. 

Püsiekspositsioon annab muuhulgas ülevaate Eesti Vabariigi sünnist ja Vabadussõja aegadest Võrumaal. Muuseumis on ka üks Eesti põhjalikeim väljapanek metsavendlusest sh interjöörina sisutatud metsavenna punker.

Ekspositsioonisaalis vahetuvad temaatilised fondiväljapanekud ja viiakse läbi ajalooteemalisi muuseumitunde.

Pärnu-Jaagupi-Kalli maanteelt viitab silt külavaheteele. Mööda kruusateed sõita  1 kilomeeter, mälestuskivi asub kurvi peal.  

Ertsma punkrilahing toimus 27. veebruaril 1949. aastal. Ertsma küla lähedale ehitatud punkris elas tollal salk metsavendi, Relvastatud Võitluse Liidu juhte ja reamehi. Hommikul kella kuue paiku piirasid NKVD väeosad punkri ümber. Teadaolevalt osales haarangus 15 Eesti NSV julgeolekuministeeriumi töötajat ja 350 sõdurit. Rünnaku tagajärjel hukkus üheksa inimest, üks arreteeriti haavatuna ja ühel õnnestus põgeneda. Haavata saanud metsavend Mihkel Ellermaa saadeti karistust kandma Siberisse. Hukkunute hulgas olid ka Ellermaa naine ja kaheaastane tütar. Vanem tütar oli sel ajal vanaema juures. Senini on teadmata, kuhu mahalastud hiljem maeti. 

Täpselt 45 aastat pärast punkrilahingut, 27. veebruaril 1994 avati Kodesmaa soo serval kunagise punkrikoha lähistel mälestuskivi.

See asub Strazde kihelkonna Kalna kalmistul, Ventspilsi maanteelt hästi nähtav. Mälestuskivi avati 1. oktoobril 2005. aastal.

Rahnu sisse raiutud tekst:

MEIE SÜDAMES TULENEVAD ÜKSIKUD MÕTTED –
LÄTI RAHVAS EI KAOTA

LUCIJA SAGAMEZE-NAGELE

RAHVUSLIKUD PARTISAANID
J. KALNOZOLA –
T. DAUGAVIESHA
VÕITLUS JUHTKONNAS KOMMUNISTIKKUUPANTIDEGA
JA KODULE KÄNGRUUDELE
STRAZDE, LAUCENESE JA LIBAGU KIHELD
VABA LÄTI EEST
1945-1950

NENDE MÄLUS
2005

Mälestuskivi kõrval on mälestustahvel, millele on kirjutatud järgmine tekst:

NÕUKOGUDE TŠEKK
Arreteeritud, PIINATUD, TAPETUD, VÄLJA SAATETUD
RAHVUSLIKUD PARTISAANID

(Järgnevad 30 partisani nimed ja sünniaastad.)

RAHVUSLIKE PARTISAANIDE EEST
OLEN TEIE SEAS TAGASI PESUPUHAS
SEST SEE OLI TEINE POOL SEE LÄKS
OMA KIHELKONNAS JA SINU ESIvanemate TEEDEL
OOTA MIND TAGASI
Monumendi jalamil olevale graniitplaadile on graveeritud aastanumbrid (1945 - 1953) ja 36 langenud partisani nimed.

23. veebruaril 1946 toimus Vārnuvalkase lähedal Tārgale kihelkonnas verine lahing nende laagripaigas komandör Brīvnieksi juhitud Läti rahvuspartisanide rühma ja Nõukogude okupatsiooniarmee võitlejadiviisi vahel. Lahingus sai surma kuus partisani ja kohalikud elanikud matsid nad salaja sinna metsa. Hiljem maeti sinna ilma kohtu ja otsuseta veel kaks mahalastud. Kohalikult kutsuti seda metsanurka Dzelzkalnsi haudadeks, mida oskasid aastaid leida vaid eksperdid - kuusepuu ristimärgi järgi.
Kalmistule on paigaldatud rahvuspartisanide mälestussammas. Kivi raiutud nimed Puze-Pilteni partisanirühmas töötanud partisanidele. Selle kõrval on ka mälestuskivi leitnant Robert Rubenile.
1989. aasta suvel asetasid LNNK Ugāle filiaali liikmed Zūru meža Dezkalni piirkonnas 23. veebruaril 1946 langenud Puzes-Piltenese grupi rahvuslikule matmispaigale kasest ristid ja otsisid langenute sugulased Lätis ja välismaal.
27. aprillil 1991 pühitses langenute omaste, mitme riigi rahvuslike organisatsioonide esindajate osavõtul hauad teoloogiaprofessor Roberts Akmentiņši poolt ja nimetati need Raudvendade haudadeks.
20. juunil 1992 avati kalmistul August Adleri pühitsetud monument. Monumendi valmistas Kārlis Stepans LNNK Ugāle filiaali kavandatud kavandi järgi väikeste muudatustega. Kulud katsid paar inimest. Monumendi paigaldasid ja vundamendi lõid Ventspilsi kaardiväerügemendi valvurid, LNNK ja LDV Ugāle filiaalide liikmed. Monumendi ülemisse ossa on graveeritud tekst:

Mälestuskivi asub Laumu looduspargi territooriumil. Laumu looduspark pakub mitmekülgset puhkust kogu perele. Tegemist on "Laumas" kinnistu omanike loodud ja hooldatud looduspargiga, mis pakub mitmeid looduslikke protsesse uurivaid radu: taimerada, mesilasrada, metsarada, linnurada. Aktiivsematele pargikülastajatele on ette nähtud ka spordirada erinevate takistusradadega osavuse, tasakaalutunde, hüppamise ja muude oskuste proovilepanekuks. Park on hästi hooldatud, seal on kohvik, külalistemaja, kämpingud, samuti telkimis-, puhke- ja piknikukohad.

Otanki vanavarapood asub endise Rude kooli hoovis. Giidi jutustus punkrist ja selle loojatest, nende edasisest saatusest. Vaadata saab endise Rude kooli õpilaste loodud punkri maketti (partisanide enda jutustuse järgi) ja tolleaegse metsaala ruumilist kaarti, kus on märgitud toetajate majad ja kontaktid. Punkri majapidamise eksponaadid kogutud. Eeltaotlus telefonil 26323014 või meiliaadressil lelde.jagmina@gmail.com.

Cheka ohvrite matmispaik asub Lībagu vallas Chumalu järve lähedal Talsu - Laucienese maantee lähedal. Aastatel 1946-1947 lasti siin maha 14 inimest. On olemas versioon, et mahalastud hukkunute seas on metsavendade toetajaid.

Talsi prokuratuuril on selle juhtumi kohta info. Vaja on täiendavaid uuringuid.

Ventspilsi-Mazirbe raudteeliin, samuti Stende-Dundaga pikendus Mazirbesse koos haruga Pitragsi, oli ette nähtud ainult strateegiliste sõjaliste vajaduste rahuldamiseks. Nende liinide ehitamise ajal ja pärast seda evakueeriti kõik tsiviilelanikud piirkonnast. Irbe väina piirkonnas asuvate sõjaliste raudteede peamine ülesanne oli Saksa armee rannikukaitsepositsioonide varustamine relvade ja laskemoonaga.

Need ainult sõjaväe kasutuses olevad sõjaväe raudteed ühendasid ka kolme kõige tähtsamat tuletorni, mis asusid Ovišis, Mikeltornis ja Šlīteres.

Sellest hoolimata korraldati juba I maailmasõja aastatel ka reisijatevedu.

Stende raudteejaamas asub mälestuskivi (1989) 1941. ja 1949. aastal küüditatud lätlastele.

30. oktoobril 1919 hõivasid Stende raudteejaama Bermonti väed. 17. novembril ründasid K. Šnēbergsi juhitud Läti sõjaväe sõdurid jaama, ajades ära vagunid relvade, sõjavarustuse ja viljaga. Nende lahingute eest pälvisid 6 sõdurit ordeni: K. Bumovskis (1891-1976), P. Strautiņš (1883-1969), R. Plotnieks (1891-1965), E. Jansons (1894-1977).

Rubenise Pataljoni Muuseum asub Ugāles. See annab ülevaate Roberts Rubenise pataljonist, mis teenis 1944. aastal kindral Jānis Kurelise alluvuses Kuramaal, ning Kurelise sõdurite tegevusest ja rahvuslikust vastupanuliikumisest. Muuseumis on väljapanek Läti Kesknõukogu ja selle Ventspilsi rühma tegevuse kohta ja seal eksponeeritakse Läti Kesknõukogu memorandumit 188 allkirjaga ja allakirjutanute fotodega; see dokument on kantud UNESCO maailma mälu Läti registrisse. Läti Kesknõukogu oli Läti kõrgeim poliitikajuhtimiskeskus põrandaaluse valitsusega Läti okupatsioonide ajal 1943–1994; see loodi eesmärgiga koordineerida erinevate läti vastupanuliikumiste tegevust Läti riikliku iseseisvuse taastamiseks. Muuseum korraldab ka väljasõite pataljoni ajaloo seisukohalt olulistesse kohtadesse, nt rekonstrueeritud punkri juurde Usma vallas ja lahinguväljadele Renda ja Zlēkase vallas.

Biržu kihelkonna Pētera Prauliņa (1911-1949) rahvuspartisanide rühm kuulus Mārtiņas Pokļevińskase (1902-1951) juhitud rühma. Rühm viis läbi mitmeid partisaniaktsioone, mille käigus karistati Nõukogude kollaborante ning rekvireeriti toiduaineid ja okupatsioonivõimu majandusasutuste vara. P. Prauliņa rühma partisanid ei täheldanud piisavat vandenõu, nende asulat külastas palju isikuid, mis lõi võimaluse reetmiseks. Sõjaliste kogemuste puudumine oli üks sissirelvastatud liikumise nõrkusi.

P. Prauliņa partisanirühm hävitati 16. mail 1949 Biržu valla Kalna metsas LPSR Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi tegevuse käigus, milles osalesid ka väeosad. Metsavennad olid loonud ringkaitsega punkri, mis oli hästi maskeeritud ja paiknes määramatul kõrgusel soisel alal. Partisanid osutasid Tšehhi armee üksustele ägedat vastupanu vähemalt 40 minutit, kuid kogu rühma koosseis langes: Pēteris Prauliņš, Artūrs Bružuks, Jānis Kalvāns, Edvīns Slikšāns ja Francis Skromanis. Maha lastud metsavennad visati vallamaja lähedale, kuid nende säilmed maeti hiljem lähedalasuvatesse kruusaaukudesse. Raskelt haavata sai Irma Bružuk, kes tabati ja suri 17. mail Jēkabpilsi haiglas. Ta maeti väljapoole kalmistut, kuid kui kalmistut pärast Läti taasiseseisvumist laiendati, asetati tema hauale monument.

Kalna koguduse P. Prauliņa rühma partisanide mälestuskivi pühitseti 1998. aasta novembris. P. Prauliņa punkri koht asub Kalna vallas Vidsalas 99. kvartali IV ringkonnas. Kivi, millel P. Prauliņš istus, on säilinud.

P. Prauliņa punkri koht asub Kalna vallas Vidsalas 99. kvartali IV ringkonnas. Kivi, millel P. Prauliņš istus, on säilinud.

P. Prauliņa (1911-1949) partisanirühm hävitati 16. mail 1949 LPSR Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi tegevuse käigus Biržu valla Kalna metsas, milles osalesid ka väeosad. Metsavennad olid loonud ringkaitsega punkri, mis oli hästi maskeeritud ja paiknes määramatul kõrgusel soisel alal. Partisanid osutasid Tšehhi armee üksustele ägedat vastupanu vähemalt 40 minutit, kuid kogu rühma koosseis langes: Pēteris Prauliņš, Artūrs Bružuks, Jānis Kalvāns, Edvīns Slikšāns ja Francis Skromanis. Maha lastud metsavennad visati vallamaja lähedale, kuid nende säilmed maeti hiljem lähedalasuvatesse kruusaaukudesse. Raskelt haavata sai Irma Bružuk, kes tabati ja suri 17. mail Jēkabpilsi haiglas. Ta maeti väljapoole kalmistut, kuid kui kalmistut pärast Läti taasiseseisvumist laiendati, asetati tema hauale monument.

Pēteras Prauliņas Biržu koguduse rahvuspartisanide rühm kuulus Mārtiņas Pokļevińskase (1902-1951) juhitud rühma. Rühm viis läbi mitmeid partisaniaktsioone, mille käigus karistati Nõukogude kollaborante ning rekvireeriti toiduaineid ja okupatsioonivõimu majandusasutuste vara. P. Prauliņa rühma partisanid ei täheldanud piisavat vandenõu, nende asulat külastas palju isikuid, mis lõi võimaluse riigireetmiseks. Sõjalise kogemuse puudumine oli üks sissirelvastatud liikumise nõrkusi.

Kalna koguduse P. Prauliņa rühma partisanide mälestuskivi pühitseti 1998. aasta novembris.

Indān - Gravelsoni rahvuspartisanide rühma informatiivne stend ja mälestuspaik Jēkabpilsi maakonna Kalna vallas Sūpes purva läheduses, avatud Lāčpleši päeval - 11. novembril 2019. Selle avamisel osalesid Jēkabpilsi ja Viesītes maakondade esindajad, endine rahvuspartisan H. Miezīte, ajaloolane H. Bruņinieks, aga ka külalised Leedust ja teised huvilised. Mälestuspaik ja stend asuvad Sūpe soo ääres, mis on ühendatud rahvuspartisanide asumis- ja lahingupaikadega. Sügavamal metsas oli ka Indan-Gravelsoni rühma punker.

Pärast Läti elanike küüditamisi 25. märtsil 1949 hävitati rahvuspartisanide varustussüsteem. 1949. aasta suvest kuni 1952. aasta keskpaigani koges rahvuspartisaniliikumine Aknīste, Sauka, Elkšť, Birži ja Viesīte ümbruses allakäiku, kuna kannatas etnilise puhastuse ning Nõukogude armee ja julgeolekuorganite regulaarsete vastumeetmete all. Jānis Indānsi ja Jānis Gravelsonsi rahvuspartisanide rühma asustamine Elkšņu metsas, 1949-1950. 2010. aasta talveperioodil oli väga tõsine, tollele ajale mitteomane kaitsesüsteem, mida 1950. aastatel ei eksisteerinud kusagil mujal Lätis ega selle naaberriigis Leedus. Indan-Gravelsoni rühma punkris olid spetsiaalselt projekteeritud ringkaitsekraavid ja kahuripaigad. Kõrvuti partisanide sõjalise valmisolekuga ohverdada oma elu võitluses vaenlase vastu, saab rääkida ka nende erilisest identiteedist, mis väljendus ka teiste pereliikmete kaasamises rahvuspartisanide ridadesse.

Indāns-Grāvelsons ühendrühmas töötas 12 inimest, sealhulgas viis naist ja üks Leedu partisan: Jānis Indāns, Jānis Edvards Grāvelsons, Alma Gravelsone, Pēteris Indāns, Kristīne Indāne, Milda Ārija Indāne, Vasilijs Sokolovs, Voldemārs Otto Sātiņš, Jānis Ķepiņš Hilda asetäitja, Artūrs Snikus, Jons Žukauskis. Nende viimane lahing toimus 25. veebruaril 1950 Elkšņu metsas, kui võitluses ebaproportsionaalse ülekaaluga langes 11 partisani. Ellu jäi vaid Hilda Vietniece (Miezite), kes tabati ja veetis hiljem kuus aastat Gulagi laagrites vangis.

Mälestuspaik on rajatud piirkondliku maantee P74 Siliņi - Aknīste äärde, 12 kilomeetri kaugusel Aknīstest, keerates Läti rahvusmetsa "Žagaru rada".

1944. aasta suve lõpus sai Elkšť kihelkonna põhjaosa tohutust metsamassiivist kogunemispaik inimestele, kes valmistusid relvastatud võitluseks Nõukogude okupatsiooni vastu. 1944. aasta lõpus hakkasid Aknīste ümber moodustama rahvuspartisanide rühmad. Sobiv koht partisanide laagri rajamiseks oli Dimantu mež , mis asus suure Elkšņi metsa lõunaservas Aknīste suursoo lähedal. Seal, vähem kui 10 kilomeetri kaugusel Aknīste vallast, lõid rahvuspartisanid talvitamiseks kolm talvepunkrit. Metsa kogunenud meeste side tagati lähedalasuvate majade - Baltimore, Gargrode, Lichi, Priede, Krumi ja teiste majade elanike, naabrite ja partisanide toel.

Partisanilahing LPSR Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi sõduritega toimus Teemantmetsas 13. veebruaril 1945. aastal. Pantvangid tabanud tšekistid ajasid nad ette, et näidata partisanipunkreid. Ohtu nähes avasid metsavennad pantvange säästmata tule. Lahingus hukkus 10 Nõukogude okupatsioonivägede esindajat, kaheksa rahvuspartisani ja neli pantvangi. Vaatamata metsavendade kaotustele ei õnnestunud tšekistidel partisanipunkreid vallutada. Ellujäänud partisanid ootasid pimedust ja lahkusid asulast. Lahingus haavatud Tšehhi sõdurid ei saanud oigades kuningriigist lahkuda. Pärast seda lahingut, mida võib pidada esimeseks "metsavendade ristimiseks", tundsid partisanid end vendadena ja püss tundus ainsa usaldusväärse päästjana kallim kui miski muu.

Valge rist ja infostend paigaldati Teemantmetsa Lāčpleši päeval - 11. novembril 2022. Mälestusmärgi loomist on toetanud Jēkabpilsi piirkonna vald, ühing "Tēvzemes sargi" ja Läti riigimetsad. Informatiivse stendi sisulise osa autor on ajaloolane Haralds Bruņinieks.

Selia rahvuspartisanide vendade hauad avati 30. oktoobril 2004 Läti kaitseministeeriumi ja Aknīste valla toel. Partisanid Alberts Karankevičs (1914-1949), Vilis Tunķels (1911-1949), Arnolds Tunķels (1926-1949), Osvalds Tunķels (1929-1949), Ēvalds Kundzāns (1927-1949).

partisanid Juris Alfreds Voldemārs Lācis (1908-1945), Eduards Kaminskis (1910-1945), Osvalds Mežaraups (1911-1945), Alberts Mežaraups (1915-1945), Antons Bružiks (1911-1945), Jānis Bružiks (1911-1945), 25)6-1945. ja üks tundmatu. Marta Mežaraupe (1907-1945), Alberts Lācis (1902-1945), Juris Resnītis (1901-1945) ja Pēteris Bite (1907-1945), samuti lahingus langenud ja ära võetud Indān-Grāvelsonide rühmad Nõukogude okupatsioonivõimude pantvangis, on samuti maetud ühisele kalmistule langenud partisan Voldemārs Otto Sātnieks (1911-1950). Siin on ka monument Aknīste kompanii rahvuspartisanile Alfred Silaraupile (1925-1946), kes langes 30. juulil 1946. aastal Elkšņu metsas kitsarööpmelisel raudteel kontrollioperatsiooni käigus.

Selia rahvuspartisanide vendade kalmistutele paigaldatud Valge risti jalamile on asetatud Läti Rahvuspartisanide Ühenduse embleemiga mustast graniidist stele, millel on tekst "Selia rahvuspartisanidele. Ohverdasite oma elu Läti eest võitluses kommunistliku okupatsioonirežiimi vastu aastatel 1944-1954." Kalmistu territooriumil on ka mälestuskivi kirjaga "On pisaraid, mida tehakse vaikides." On arme, mis paranedes ei parane", mille paigaldas Stanislav Šadurska ärkamisaja alguses süvendisse, kuhu tšekistid matsid 14. veebruaril 1955. aastal eelmisel päeval langenud rahvuspartisanid ja pantvangid.

Tänapäeval asuvad endise Susėja vallamaja hoones Sansusī residentsikeskus ja külalistemaja "Susēja". Hoone fassaadil on tänaseni näha 7. juulil 1945 rahvuspartisanide rünnaku ajal lastud kuulidest jäetud rünnaku jälgi.

Endine Susėja vallamaja, mis sel ajal toimis Nõukogude okupatsioonivõimu kohaliku täitevkomiteena, sai 7. juulil 1945 Selia rahvuspartisanide rünnaku. Rünnak Susėja täitevkomiteele oli osa rahvuspartisanide laiemast aktsioonist ning leidis aset samaaegselt rünnakutega Vilkupe meierei ja hävitaja Kaunacka maja vastu.

Suseya rahvuspartisanide rühma ülema Albert Kaminsky (1920-1946) juhiste järgi pidid metsavennad hävitama kohaliku täitevkomitee julgeoleku, võtma relvad, miilitsavormid, dokumendid ja hävitama telefoniside. Rünnakus Susėja täitevkomiteele osales ülem Jozas Kuveikaise juhtimisel umbes 17 metsavendade Leedu partisani. Lahing kestis 15-20 minutit, tulistamise käigus langes üks Leedu partisan ja vastaspoolel - võitlejapataljoni võitleja Jānis Kakarāns. Tulistamise käigus lõhuti täitevkomitee aknad ja sai kahjustada telefon.

Teine rünnak Suseia täitevkomiteele toimus 16. juulil 1945, kui toimus pikem tulevahetus täitevkomitee hoones varju otsinud metsavendade ja võitlejapataljoni võitlejate vahel. Viimasele tuli lahingu käigus appi rühm Nõukogude sõdureid, kes avasid tiival kuulipildujatule ja sundisid partisanid taganema. Lahingus langes vähemalt viis metsavenda ja viis hävitajat. Rünnakud sellele okupatsioonivõimu haldusobjektile tõestasid sissisõja relvastatud vastupanu olemust ja olid hoiatuseks rahva vastupanust Nõukogude okupatsioonivõimule.

Susea rahvuspartisanide üksus moodustati väiksematest killustunud metsavendade rühmadest, sest esialgu puudus liider, kes neid ühendaks. Susėya partisanide tegevust püüdsid lühikest aega koordineerida 1945. aasta talvel hukkunud Artūrs Grābeklis, hilisem Markeis Gorovņovs. Suseia rahvuspartisanide üksuse tugevdamine toimus pärast endise leegionäri Alberts Kaminskise saabumist Seliasse pärast Saksamaa üldist kapitulatsiooni Kuramaas. Ta kehtestas rangema distsipliini ja ühendas väiksemad rühmad ühiseks võitluseks Nõukogude okupatsiooni vastu. Koostööd tehti ka lähedalasuvate kihelkondade ja ümbruskonna metsavendade rühmadega, eriti Gārsene rühma ja Leedu-Läti piirile elama asunud Leedu partisanidega.

Relvastatud liikumise algstaadiumis on näha, et metsavennad ei olnud rünnakuteks valmis, ei suutnud hõivata Kaunacka talu ega tungida sisse Susėja täitevkomitee majja. Partisanid kandsid kaotusi ega suutnud Tšehhi vägedele pikka aega vastu panna ning peamine võitlusviis oli mõelda õigeaegsele taganemisele. Probleem oli ka partisanide varustamisega. Vaatamata raskustele suutis Susa rahvuspartisanide üksus esimestel sõjajärgsetel aastatel Nõukogude okupatsioonile aktiivselt vastu seista. See partisanide rühmitus lakkas eksisteerimast pärast oma ülema A. Kaminski surma 14. mail 1946. aastal. Sellele järgnes mitmete metsavendade legaliseerimine, aga ka teiste sissigruppide liitumine.

Suseia salga rahvuspartisanide monument avati Selia rahvuspartisanide ajaloo uurija Gunārs Blūzma eestvõttel 11. novembril 1997. aastal. Susėja langenud rahvuspartisanide sõnade kõrvale on ristimärgi all jämedalt tahutud rändrahnu sisse graveeritud tekst: "Siili pähe, kaitse oma isade maad". Mälestusmärgil mainitakse 16. juulil 1945 Susės täitevkomitee rünnakus hukkunuid - Jānis Grābeklis (1923-1945), Ādolfs Rācenis (1919-1945), Bronīslavs-Arvīds Bīriņš (1919-1945) ja1 Edgars20glis. -1945), hiljem lisati mõrvatud Lina Kaminska (1917-1945) ja Albert Kaminska (1920-1946) nimed. Monumendilt puuduvad Arnold Dombrovskis (1923-1945) ja teised Susėja rahvuspartisanide rühmad aastatel 1945-1946. aktiivsete ja langenud rahvuspartisanide nimed.

Rubene kihelkonna Slate rahvuspartisanidele mõeldud valge rist stele pühitseti 25. oktoobril 2002. aastal.

See oli lätlaste ja leedulaste ühisrühm, mida juhtis Jāzeps Fričs (1920-1947). Rühma kuulusid ka Leedu partisanide komandör Jozas Streikus (1923-1962), Jānis Ruzga (1924-1948) ja teised rahvuspartisanid, kes osutasid aktiivselt vastupanu Nõukogude okupatsioonirežiimile Slate'is ja selle lähedal asuvates kihelkondades.

Mälestuskivi 2. juulil 1945 Dunava lahingus langenud ja seejärel Rubene vallas põletatud rahvuspartisanidele Jānis Abaronile, Vladislav Būkasele, Pēteris Bernānsile, Alberts Klimansile, Vladislavs Dilansile ja Juris Timšanasile.

Dunava lahing puhkes pärast seda, kui 30. juuni ja 1. juuli õhtul Dunava vallas Ataugas metsavendade ja Nõukogude okupatsioonivõimu esindajate kokkupõrgetes langes kaks LPSR Siseasjade Rahvakomissariaadi ohvitseri ja üks miilits. . 2. juulil pidasid 16 rahvuspartisani Eduards Platkanise juhtimisel Dunava kalmistu taga Rubene tee pöördes lahingut hävitajate, miilitsa ja tšeka sõduritega. Paar päeva hiljem põletasid tšekistid kättemaksuks Ataugu majad, kuid avalikult põletasid Rubene vallamaja juures Dunava lahingus langenud kuue rahvuspartisani surnukehad.

Rubene vallamaja, kus tšekistid põletasid 2. juulil 1945 Dunava lahingus langenud kuue rahvuspartisani surnukehad. Seda aktsiooni sunniti hirmutamise eesmärgil vaatama ka Rubene vallamaja töötajad.

Mälestuskivile on raiutud rist ja kiri:

„Ma suren usu ja vaba Läti eest. Jānis Abarons, Vladislavs Būka, Pēteris Bernāns, Alberts Klimanis, Vladislavs Dilāns, Juris Timšāns langesid ja põlesid 2. juuli 1945 lahingus”.

aastal avati Dunava vallas Celminiekos asuvas "Kuršu" kodutalus Läti rahvuskaardi (partisanide) ühingu Boļeslav Mikulānas (1918 - 1951) ja Anton Staris (1909 -1953) Ilūkstese partisanide rügemendi rahvuspartisanide monument. 1. novembril 2003 Selia rahvuspartisanide uurija Gunārs Blūzma algatusel.

Alates 1944. aasta augustist tegutses B. Mikulāns erinevates rahvuspartisanide rühmades, sealhulgas Bebrene rühmas ja 1949. aastal Dignāja rühmas. 1949/1950 B. Mikulāns koos A. Stariga peitis end Jānis Brakovka juures Kuršis Bebrene Celminieki suure metsa servas. 9. mail 1951. aastal, kui B. Mikulāns läks tooteid tooma, mõrvas ta tšeki 2-N jaoskonna ohvitser Švaroj. A. Staris sooritas enesetapu 1953. aasta märtsis pärast seda, kui tšekistid Kuršu ümber piirasid.

Graniidist valmistatud mälestusstele on langenud rahvuspartisanide B. Mikulanase ja A. Stara nimede kõrvale graveeritud kiri: "Lankunud võitluses kommunistliku režiimi vastu".

Valge rist terasega Asare kihelkonnas Emsiņu kalmistu lähedal allee alguses. Pühitsetud 10. septembril 2005. aastal.

Pühendatud Läti-Leedu rahvuspartisanide rühma komandöridele võitluses Nõukogude okupatsiooniga.

Mälestusstele on graveeritud Oskars Kalnieši (1915-1945) (langes 10. jaanuaril 1945 Dīvinia lähedal) ja Jázeps Fričase (1920-1947) (langes 7. septembril 1947 Abarkalnos) nimed.

Mitte ainult Läti metsad, vaid ka majad peidavad endiselt teavet rahvuspartisanide võitlustaktika ja -meetodite kohta. Metsavendade peidukohti pole Lätis säilinud, seega on tegemist ainulaadse avastusega, mis annab sellele ka kultuuriloolise tähenduse. Rahvuspartisanid olid enamasti parimas eas mehed, sooviga suhteid vastassooga. Vaevalt oleks nad kõikidele raskustele vastu pidanud, kui nende võitluses poleks nende kõrval seisnud naise toetus. See aitas vastu pidada sissisõja raskusele, mis sageli toetus ka surmateadvusele. Kahjuks olid enamik neist suhetest traagilised.

Metsavendade rühma kuuluv Alfreds Blumbergs (1917-1949) säilitas romantilise suhte Gārsene valla elaniku Milda Pureniga (1913-2010), kellelt sai süüa, mis sai teatavaks ka Nõukogude julgeolekuorganitele. . 27. juulil 1949 seadis LPSR Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi sõjaväeosa Gārsene pgastas Pukiši maja hoovi sisse peidupaiga. Tšekiga koostööd tegema sunnitud M. Purene reetis Alfred Blumbergi, kes kukkus temavastase tšeki operatsiooni käigus.

Prode kihelkonna läti ja leedu rahvuspartisanide valge rist stelega. Paigaldatud kohta, kus tšekistid matsid kruusaaukudesse langenud rahvuspartisanide surnukehi. Mälestuspaik on pühendatud mitmesajale Nõukogude okupatsioonile vastupanu osutanud Läti ja Leedu rahvuspartisanidele.

Stellal on läti ja leedu keeles kiri: "Müük Läti ja Leedu rahvuspartisanidele. Võitluses kommunistliku okupatsioonirežiimiga 1944-1953. nad olid ühtsed ja üheskoos ohverdasid nad end vabaduse nimel.

Mälestusmärk pühitseti 5. septembril 2007. aastal. Seda täiustati ja täiendati 24. aprillil 2013 mälestustahvliga, kus osalesid Läti relvajõudude juhataja kindralleitnant Raimonds Graubes ja Leedu relvajõudude juhataja kindralleitnant Arvīdas Pocius ja teised kaitseväe esindajad. mõlema riigi relvajõud. Mälestusmärgi on korraldanud Läti Rahvuspartisanide Ühing koos Leedu Vabadusvõitlejate Ühinguga koostöös Subate ja Obelė omavalitsustega.

Eglaine kihelkonna Chervonkase (tänapäeval Sārtenes) kalmistule paigaldati Ilūkste rahvuspartisanide rügemendi koosseisu kuulunud Leedu kompaniile valge rist ja stele. Mälestusmärk pühitseti 5. oktoobril 2009. aastal.

Mälestusstele on raiutud läti- ja leedukeelne kiri:

"Sinu jaoks, isamaa. Ilūkste rahvuspartisanide Leedu kompanii" ja luges 25. juunil ja 28. septembril 1945 Nõukogude okupatsioonirežiimi vastases võitluses langenud Leedu rahvuspartisanide nimesid.

Valge rist ja stele Pilskalne kihelkonna Ludvigova kalmistul.

Bebrene kompaniiülem Salimons Gabris (1916-1945) ning rahvuspartisanid Alberts Strods (1925-1945), Stanislavs Voitiškis (1903-1945) ja Ludvigs Tamanis (1917-1945), kelle nimesid saab lugeda stele-stele mälestusmärgil. 3. 1945. (4.) augustis Ludvigova lähedal, viies Leedu saadikud Ilūkstese polgu staapi.

Mälestusmärgi pühitses 5. augustil 2005 Ilūkste katoliku koguduse prelaat Jānis Krapāns.

Monument loodi rahvuspartisanide Jura Medvecksi (1924-1947) ja Gunārs Vanadziņas (1926-1947) viimase lahingu paika Timšanu majade lähedal Pilskalne vallas.

J. Medveckis teenis Teise maailmasõja ajal Läti leegionis, autasustati lahinguvapruse eest II klassi Raudristiga, kuid astus hiljem Selia rahvuspartisanide hulka. Septembris 1944 vältis G. Vanadziņš mobilisatsiooni Punaarmeesse, liitus Albert Kaminska (1920-1946) metsavendade üksusega, kuid pärast Susėja rühma lagunemist töötas ta Jāzeps Fričase (1920-1947) rahvuspartisanide rühmas. Hiljem võttis ta koos J. Medveckiga osa mitmest Nõukogude okupatsioonivastasest aktsioonist.

1. (2.) detsembril 1947 langenud rahvuspartisanide nimed ja kiri: „Ausambale panin siili pea. Kaitske oma isamaad. Doonau rahvuspartisanide jaoks. Langes lahingus Tšehhi vägedega".

Dvietese rahvuspartisanide kompanii moodustati 1945. aasta aprillis endise Läti armee ohvitseri-ase Otto Sudrabiņši juhtimisel. Malevkond koosnes neljast rühmast, mille moodustasid Dvieta, Pilskalne, Bebrene ja Dunava kihelkonna elanikud. 16/17 ööl vastu 16. juunit võitsid Dviete kompanii partisanid Jadvigova lähedal lahingu Nõukogude okupatsioonivõimude esindajatega, vabastades kaks vangi langenud partisani toetajat ning tappes kaheksa kohalikku miilitsat ja hävitajat. Juunis arvati Dvietese kompanii endise leegionäri Jānis Stūriška juhtimisel endise Läti armee aseohvitseri Stanislavs Urbanase juhitava Ilūkste partisanide rügemendi 1. pataljoni koosseisu. Kompanii koosseis muutus pidevalt, erinevatel perioodidel kuulus sellesse umbes 70 rahvuspartisani, nende hulgas ka naisi.

1945. aasta augustis arvati Ilūkstese partisanide polk Läti Kodukaitse (partisanide) ühingu 2. diviisi koosseisu. 27/28 25. septembri öösel lõikas Ilūkste partisanide rügemendi staabikompaniist ja Dvietese kompaniist moodustatud 25-meheline partisaniüksus läbi sideliinid Ilūkste ja Bebreniga ning seejärel hõivas Dvietese täitevkomitee ja miilitsajaoskonna nagu blokeeris hävitaja Vushkani maja ja rekvireeris kaupu kohalikust poest. Dviete kompanii lõpetas eraldiseisva üksusena eksisteerimise 1946. aasta alguses, kui kaotades lootuse lääneriikide abile, legaliseerus suur osa Ilūkste maleva partisanidest, osa neist aga jätkas vastupanu Nõukogude Liidule. okupatsioon kuni 1955. aastani.

Läti Kodukaitse (partisanide) ühingu Ilūkste partisanide rügemendi Dvietese kompanii mälestuskivi avati 10. juulil 2010. aastal. Projekti töötas välja Selia rahvuspartisanide uurija Gunārs Blūzma ja monumendi raius Jersika kiviraidur Imants Laizāns. Pealdis kõlab: „1945. g. 27/28 Septembris okupeerisid rahvuspartisanid Dvieta ja peatasid ajutiselt Nõukogude okupatsiooni. Sulle isamaa".

aastal avati J. Gräveri rühmituse Lidija Gibže (1924-1950), Jānis Grāveri (1915-1950), Voldemār Blaze (langes 1948) rahvuspartisanide rühma langenud liikmete mälestussatel Dignāja koguduse Slīterāni kalmistul2000. .

Stellal on tšeka erirühmaga võitluses langenud rahvuspartisanide nimed ja kiri "Siilile pähe panin... Vaigista sõnad, rind lakkab hingamast." Ainult kuulid edasi vihisevad... Läti rahva vabaduse eest langenud rahvuspartisanid“.

Nõukogude okupatsioonirežiimi vastu võidelnute ja kommunistlike repressioonide ohvrite mälestuspaik avati 1. septembril 1995 Zebrene vallas Reņģese mõisa pargis. Karedal rahnul on kujutatud rist ja graveeritud sõnad: "Punase terrori ohvritele Zebrenes, Teises maailmasõjas langenud rahvusvõitlejatele". Mälestusmärgi loomist toetas rahaliselt organisatsioon "Daugavas Vanagi".

Íle rahvuspartisanide vendade haud rajati Birze valla Virkuse kalmistule 14. novembril 1992, mil siia maeti 17. märtsil 1949 Íle lahingus hukkunud 15 partisani. See sai võimalikuks pärast seda, kui 18. juulil 1992 kaevasid rahvuskaardid koos organisatsiooniga "Daugavas Vanagi" ja Läti ajaloo uurimise töörühmaga "Ziemeļblāzma" teiste rahvusliku suunitlusega organisatsioonide esindajate osalusel välja aastal maetud isiku. õhku lastud partisanipunker Zebrene valla Īle metsaalal 15 Läti ja Leedu metsavenna säilmed.

Île lahingus langenud rahvuspartisanide mälestuskivi avati 29. mail 1993. aastal. See põhineb metal, mille töötas välja Alfons Kalniņš ("Edgars"), üks 1949. aasta 17. märtsi lahingus ellujäänud osalejaid. Korrapärase kujuga graniitplaadil on kujutatud mõõk ja tõusev päike ning sisse kirjutatud tekst 15 langenud rahvuspartisani nimega ja kiri:

"Päike tõusis mõõgast. Siin hukkusid 1949. aastal Île lähedal toimunud lahingus Läti ja Leedu rahvuspartisanid. 17. märtsil".

Hauamonument Naudīte valla rahvuspartisanile Bruno Druķile, kes langes 30. juunil 1941 kokkupõrkes Nõukogude okupatsioonivõimude relvastatud koosseisudega. Hauale on paigaldatud graniidist stele tekstiga: "Partisan Bruno Druķisele". Langes 1940.30.VI. See maa on meie rahva jaoks püha pärand. Ja õnnistatud on see, kes tema pärast ohutult langeb. Naudītes vald". B. Drukise portreega keraamiline medaljon purustati ja hävis pärast Teist maailmasõda.

Pärast Saksa-NSVL sõja algust, 27. juunil 1941, kogunes Ruženi metsa kümmekond kohalikku kaitsjat, kes moodustasid Zhan Gelsoniga eesotsas rahvuspartisanide üksuse. Järgmisel päeval hõivasid partisanid Naudīte valla täitevkomitee ning kohaliku masina- ja hobuste laenutusjaama, võttes enda valdusse sealsed traktorid, põllutehnika ja hobused. 30. juunil üritas Naudīte partisaniüksus Melļi lähedal maanteel kinni pidada kahe ohvitseri juhitud punaarmeelaste kolonni. Kokkupõrke käigus langesid Läti armee ratsaväerügemendi kaks Nõukogude ohvitseri ja erru läinud kapral Bruno Druķis.

Endise Ukru kihelkonnakooli juures asuv Läti ja Leedu rahvuspartisanide mälestuspaik avati ja pühitseti sisse 21. oktoobril 2006. aastal. Sellesse on paigaldatud valge rist, mille jalamil on graniidist stele kahe lätlase ja kahe leedu rahvuspartisani nikerdatud nimede ja tekstiga: „Sinule, isamaa. Ukru valla rahvuspartisanidele 1944-1954. Võitluses kommunistliku okupatsioonirežiimi vastu 26. oktoobril 1948 langesid Ukru vallas Eidis-Eduards Ozols, Kristaps Silķke, Alfonsas Bugnius, Kostas Norvaitis.

Mälestusmärgi on korraldanud Läti Rahvuspartisanide Ühing (LNPA) koostöös Leedu Vabadusvõitlejate Ühendusega (LLKS). Selle avamisel osalesid Ukru vallavolikogu esimees Ainārs Āriņš, LNPA esimees Ojārs Stefans, LLKS esindaja Jons Čepon ja teised kohalviibijad.

28. juunil 1941 langenud Jēkabnieku valla rahvuspartisani Harry Ginteri hauakivi. Tahvel tekstiga: “Harry Gunter. Sündinud 1912.30 VIII. Langes oma kodumaa eest 1941.28.VI. Kallis ema, see, mida sa nutad, kustutab katlakivi, mine magama. Asjata, asjata ootad sa poega, asjata valad sa kibedaid pisaraid." Hauakivi restaureeriti 2016. ja 2024. aastal Zalenieki vallas asuva ůžinu raamatukogu juhataja Gunita Kulmanese eestvõttel ja tema isiklikul kulul.

Järgmistel päevadel pärast Saksa-NSVL sõja algust 22. juunil 1941 moodustati Jēkabnieku vallas korra tagamiseks ja Nõukogude okupatsiooni lõpetamiseks rahvuspartisanide üksus, mida juhtis vahirühma ülem V. Ritumu. . Esialgu täiendati nõrka relvastust - paar püstolit ja vintpüssi - Kalnanši lähedal ja mujal kinni peetud punaarmeelaste trofeerelvadega. Suurem kokkupõrge Nõukogude relvaformeeringutega toimus 28. juunil 1941 Gudėnis, milles tabati ja piinati surnuks Jēkabnieku koguduse valvur ja rahvuspartisan H. Gunters.

Mälestuspaik 1941. aastal kommunistliku režiimi poolt represseeritud Jelgava 1. keskkooli noorte vastupanuorganisatsiooni liikmetele loodi 2007. aastal ühiskondlik-poliitilise töötaja ja ajaloolase Andras Tomašūnsi eestvõttel. Jelgava 1. gümnaasiumi (praegustes müürides - Jelgava tehnoloogiline keskkool) lähedal asuvale mälestuspaigale istutati tamm ja asetati rändrahn, millesse oli raiutud tekst: "Mälestustamm Jelgava gümnaasiumiõpilastele, rahvusliku vastupanuliikumise liikmetele. liikumine - kes suri Siberis 1940-1948. aastat. T. Bergs, V. Einfeld, A. Gaiš, I. Leimanis, J. Liepiņš, J. Jegermanis, I. Kārklinš, O. Ošienek, F. Skurstenis, A. Saldenais, A. Valkyrs, J. Valūns. 2000 O. Valkyr, V. Treimanis ja 1. gümnaasium".

Jelgava koolinoorte vastupanuorganisatsiooni "Brīvā Latvija" asutasid salaja 30. septembril 1940 kuus Jelgava 1. keskkooli 11. klassi õpilast Fričas Skursteni korteris Slimnīcase tänav 11-4. Organisatsiooni juhtis Juris Valūns ja selle liikmete arv ulatus 20 inimeseni. Nad kogunesid ebaseaduslikele koosolekutele, kus arutati organisatsiooni struktuuri ja toimimist. Noored trükkisid nõukogudevastase loosungi "Valmistuge!", kuna linnas kleebiti 14. oktoobril 100 eksemplari. 25. oktoobrist 6. novembrini 1940 arreteerisid Nõukogude julgeolekuvõimud Jelgava 1. keskkooli kolmteist õpilast, kes vangistati Jelgava vanglas ja kuulati 1941. aastal pikka aega üle. 1942. aastal viidi kinnipeetavad NSV Liitu, kus 7. veebruaril 1942. aastal mõistis ENSV Siseasjade Rahvakomissariaadi eriistung neile 10 aastaks vangi. Ainult Voldemārs Treimanis pääses ellu ja naasis Lätti, kuid ülejäänud Jelgava 1. keskkooli vastupanuorganisatsiooni liikmed surid Gulagi laagrites aastatel 1942-1943. aastal.

Jānis Rozentālsi - Jānis Freimanise rahvuspartisanide rühma liikmete mälestuspaik rajati 1996. aastal Iecavase valda J. Freimanise metsavendade rühma punkri kohale. Betoonalusel valge kasest risti all kiri "Läti langenud rahvuspartisanide vabaduse eest" ja 11. jaanuaril 1950 Jelgava rajooni endise Garozi kihelkonna territooriumil langenud metsavendade nimed - Jānis Freimaņš. , Jānis Kāpostiņš ja Laimoņš Zīraks. Monumendi tagant on näha punkri koht, kuid väljaku serval on stend Bauska muuseumi ajaloolase Rait Ābelnieksi koostatud teabega J. Rozentālsi rahvuspartisanide rühma ja vendade Dūmiņi kohta. , kes 1944.-1947 tegutses Iecava, Misa ja Zālīte kihelkonnas.

Jānis Rozentālsi juhitud metsavendade üksus moodustati 1945. aasta suvel, kuid septembris oli selles juba 11 partisani. See metsavendade seltskond tegutses Bauska maakonna Iecava ja Zālīte kihelkondades, samuti Jelgava maakonna Garoza, Salgale ja Pēternieku kihelkonnas. 13. augustil 1948 õnnestus tšekistidel tappa väeosa ülem ja tema vend, tabada veel kolm partisani, kuid selle rühma ülejäänud metsavennad jätkasid Jānis Freimanise juhtimisel võitlust okupantidega.

Bauska kaitsjate 1944. aasta monument avati 14. septembril 2012 Bauska vabatahtlike pataljoni endise sõjaväelase Imantas Zeltiņši eestvõttel ning tema ja valla rahalisel toetusel. Punasest graniidist valmistatud stelas, mis on paigaldatud kolmeastmelisele betoonalusele, Läti armee sõdurite mütside kokardi alla - päike ja Läti leegioni varrukaplaaster - punase ja valge värviga kilbi tekst on graveeritud: "Bauska kaitsjatele teise Nõukogude okupatsiooni vastu 1944.07.28-14.09." ja "Läti peaks olema Läti riik. Kārlis Ulmanis". Monumendi avamisele järgnesid Venemaa ja Valgevene välisministeeriumide ning kohaliku Venemaa massimeedia protestid, kuid 2024. aasta kevadel ründasid monumenti isegi vandaalid. Sellest hoolimata toimub selles kohas igal aastal 14. septembril kell 14.00 Bauska kaitsjatele pühendatud mälestusüritus.

1944. aasta juuli lõpus, kui Nõukogude väed lähenesid Bauskale, ei olnud linnas olulisi Saksa vägesid, mis kuni viimase ajani olid asunud sügaval tagalas. Bauska kohese langemise hoidis ära Bauska ringkonnaülema ja vahirügemendi ülema major Jānis Uċukase otsustav tegevus, kes moodustas juuli lõpus Bauska vabatahtlike pataljoni, mis koosnes valvuritest, politseinikest ja vabatahtlikest. 13. Bauska valverügement. Pataljon asus kaitsepositsioonidele Lielupe kaldal Jumpravmuižis Ziedoniu sekli ees ja juba esimesel päeval tuli asuda lahingusse ründava Punaarmeega. Esialgu oli pataljon väga halvasti relvastatud ja suurem osa automaatidest tuli hankida trofeedeks. Mõni päev hiljem liitus sõjaga ka 23., 319-F. ja 322-F. Läti politseipataljonid. Kuni augusti keskpaigani osales Bauska kaitsmisel teise Nõukogude okupatsiooni vastu ka õppe- ja tervisekompaniidest moodustatud 15. Läti SS-i reserv- ja tugevdusbrigaadi pataljon. Kokku osales lahingutes Bauska eest 3000-4000 Läti sõdurit, kes lahingute lõppedes tuli silmitsi seista lausa kümnekordse ülekaaluga. Nõukogude vägedel õnnestus Bauska vallutada alles 14. septembril pärast poolteist kuud kestnud Läti ja Saksa sõdurite vastupanu.

Memoriaalansambel Bauska palee aias avati Läti Vabariigi 90. aastapäeval - 18. novembril 2008. Mälestuspaik loodi Bauska piirkonna poliitiliselt represseeritud klubi "Rēta" idee järgi. Kaheosalise hallist graniidist monumendi projekteeris arhitekt Inta Vanagas Bauska valla ja annetajate vahenditega. Sellele graveeritud tekst: "Nõukogude okupatsioonirežiimi vastu võitlejatele, arreteeritud, küüditatud ja tagakiusatud 1940-1990". Igal aastal 25. märtsil ja 14. juunil toimuvad selles paigas 1941. ja 1949. aasta küüditamise ohvrite mälestusüritused.

Maja ja mälestustahvel tšekirepressioonide ohvritele Bauskas Plūdoņa tänav 54 maja juures, kus pärast Teist maailmasõda asus Nõukogude okupatsiooni ajal Bauska rajoonikontroll, hilisem rajoonikontroll. Siin hoiti ja kuulati üle rahvuspartisanid ja nende poolehoidjad keldrites ning tapetud partisanid visati tuvastamiseks ja kohalike elanike hirmutamiseks õue. Mälestustahvel avati pärast 2000. aastat, sellel on kujutatud stiliseeritud okastraati, vanglatrelle ja teksti: "Saapatallad kõlisevad, sada inimest oigab... Iga päev on mälestus, mida süda ei unusta. Selles majas asus Nõukogude okupatsiooni ajal repressiooniasutuste (NKVD, "tšeka") Bauska rajooni filiaal, kus inimestelt võeti ära kodumaa, kodu, perekond, vabadus ja elu. Okupatsiooni ajal oli selle maja juures mälestustahvel kolmele langenud okupatsioonivõimu esindajale, kes olid kaotanud elu ebaõnnestunud katses võita ühte rahvuspartisani - Jānis Gudžat.

Läti ja Leedu rahvuspartisanide mälestuspaik avati 11. septembril 2011. aastal. Sellesse on paigaldatud valgeks värvitud metallist rist, mille jalamil on graniidist stele, millele on graveeritud neljateistkümne rahvuspartisani nimed ja tekst: „Sinu eest, isamaa. Läti ja Leedu rahvuspartisanid. Langes kommunistliku okupatsiooni vastases võitluses Ceraukste, Panemūnese, Īslīce ja Pabirži kihelkonnas (Leedu) 1945-1954. g. Jānis Gudža, Teodors Auniņš, Pēteris Varens, Žanis Strautiņš, Miķelis Dombrovskis, Vilis Krūmiņš, OlĞerts Trans, Laimonis Auniņš, Jānis Ulinskis, Jānis Anilonis, Povilas Glinda, Petras Gibrjūnas, Petras Volosklāvičius, Alberts "Woldmerārs" "Director". Teie haudade kohad on teadmata”.

Mälestuspaiga korrastas Läti Rahvuspartisanide Ühendus Bauska oblasti valla toel, risti valmistas oma isiklike vahenditega peenmehaanik Harijs Frydemans Dobelest.

Läti ja Leedu rahvuspartisanide mälestuspaik avati 25. mail 2007. aastal. Sellesse on paigaldatud valgeks maalitud rist, mille jalamil on graniidist stele kümne rahvuspartisani nimede ja tekstiga: "Sinu eest, isamaa!" Paemūne rahvuspartisanidele. Aastatel 1944–1952 kommunistliku okupatsioonirežiimi vastases võitluses langenutele. Jānis Dručka, Andrejs Bojasts, Arvīds Melducis, Augustus Juškēvičs, Willi Fischer, Stanislovas Naudžius – “Mykolas”, Juozas Krikščiūnas – “Karlis”, Juozas Balčiūnas – “Klemute”, Augustas Pareizis – “Kazys”, “Juozupas”, Jonas Sirbike – "Janis". Mälestusmärgi kujundas arhitekt Gunārs Blūzma projekti järgi Läti Rahvuspartisanide Ühing.

Monument asub Skaistkalne katoliku kiriku ja endise kaputsiinide alaealiste vendade kloostri lähedal - kohas, kus rahvuspartisanid ja nende toetajad pärast Teist maailmasõda munkade toel varjusid. 2011. aastal avatud ja paulilase isa Jānis Vīlaksi pühitsetud mälestusstele on kiri: "Kaputsiinide ordu mungad – rahvusliku vastupanuliikumise toetajad Kārlis Gumpenbergs OMC (1904-1980), Miķelis Jermacāns OMC (1911-1986), Kārlis Kiselevskis OMC (1906-1979 ), Michael Kļaviņš OMC (1906-1986), Jānis Pavlovskis OMC (1914-2001). Nad pakkusid aastatel 1945–1947 peavarju ja toetust rahvuspartisanidele ja illegaalselt Riias, Skaistkalnes ja Vilakas elanud isikutele. g.".

Kaputsiinidest isadele pühendatud mälestuskivi pühitsemistseremoonia toimus 8. oktoobril 2011. aastal. Kivi pühitses Skaistkalne katoliku kiriku Pauluse isa preester Jānis Vīlaks. Üritusel osalesid Läti Rahvuspartisanide Ühenduse esimees Ojārs Stefans, Skaistkalne vallavalitsuse juht Ineta Skustās ja teisi kohalikke elanikke.

Rahvuspartisanide mälestuspaik Kurmenese vallamaja juures avati 4. mail 2023 kohas, kus asus NSV Liidu okupatsioonivägesid ülistav mälestussammas, mis demonteeriti vastavalt Vabariigi Parlamendis vastu võetud seadusele. Läti 2022. aasta juunis "Nõukogude ja natsirežiimi ülistavate esemete eksponeerimise ja nende lammutamise keelamise kohta Läti Vabariigi territooriumil". Mälestuspaigale on paigaldatud valgeks maalitud puidust rist, mille jalamil on mustast graniidist stele, millesse on raiutud tekst: "Kurmene ja ümberkaudsete kihelkondade rahvuspartisanidele 1944-1953." Murrab meid, aga ei painuta."

Mälestusmärgist paremal on Bauska muuseumi ajaloolase Rait Ābelnieksi koostatud stend Kurmenese rahvuspartisanide kohta käiva teabega. Mälestuspaik loodi kohalike elanike initsiatiivil ning Bauskamaa eakate ühenduse Kurmenese valla osakonna ja Bauska maavolikogu toel.

Valle kalmistul asuv hauaplaat paigaldati siia 4. juulil 1941 rahvuspartisanile Edmund Vigmanisele, kes langes 30. juunil kokkupõrkes Nõukogude Liidu relvastatud koosseisudega. Taldrikul on näha keraamiline medaljon, millel on valvurivormis E. Vigmanise foto ja kiri: "Edmunds Vigmanis. Sündinud 1907 6. aprillil. Hukkus 1941. aastal Vallée partisanilahingutes. 30. juunil. Inimesed, kes minust mööduvad, süttige kodumaa armastuses. Panen oma elu armastatud kodumaa eest."

Pärast Saksa-NSVL sõja algust ja Taurkalne valla täitevkomitee töötajate põgenemist kogunesid kohalikud elanikud 30. juunil Vallée Taurkalne vallamajja, heiskasid lipuvardasse Läti lipu ja moodustasid 25-mehelise rahvuspartisanide üksuse. , kuid ainult osaliselt püsside ja püssidega relvastatud, valvur Osvalda Ivanovski eesotsas. Samal päeval toimus Jaunbruntalsi lähistel kokkupõrge umbes kahekümne punaarmeelasega, mille käigus soetati täiendavaid trofeerelvi ja hukkus viis, sai haavata kaheksa ja ülejäänud punaarmee sõdurid hajusid laiali. Lahingus hukkus Jaunbuku omanik rahvuspartisan Edmunds Vigmanis, haavata said O. Ivanovskis ja Bārzdiņu omanik Jānis Krūmiņš.