Rahvuslikud partisanid/ metsavennad
II II maailmasõda, III =Rahvuslik partisaniliikumine

Metsavendade punker asub Riia-Pihkva maantee (A2) ääres 76 km kaugusel Riiast ja 11 km kaugusel Võnnust (Cēsisest). Läti metsavennad olid kohalikest elanikest koosnevad väikesed relvastatud rühmad, kes võitlesid aastatel 1944–1956 Läti alal iseseisvalt NSVLi okupatsioonirežiimi vastu. Need olid inimesed, kes ei saanud või ei tahtnud elada Nõukogude Liidus ja kes olid sunnitud end metsades varjama. Kokku tegutses Lätis umbes 20 193 metsavenda. Punkri rajamisel võeti arvesse endiste metsavendade lugusid ja mälestusi elust metsades, kui nad end pärast 1945. aastat seal peitsid ja iseseisva Läti riigi eest võitlemist jätkasid. Punkris on relvastuse ja majapidamistarvete näitus. Siin võib tutvuda metsavendade isiklike asjade, relvade ja fotodega. Giidi jutustust täiendavad videointervjuud metsavendadega. Punkri juures asub pikniku- ja lõkkekoht. Võimalik on ette tellida lõkkel tehtud suppi ja veeta õhtu lõkke ääres välikino vaadates.

Asub Grīva metsamassiivis.
Vaadata saab kuut objekti, mis on seotud riiklike ja Nõukogude partisanilahingute toimumispaikadega.
Grīva metsamassiivis asuvad lisaks Purvsaliņi rahvuspartisanide peakorterile, Valgele Ristile rahvuspartisanide punkris ja vastupanuliikumise ülema Andrejs Roskošsi rist, aga ka Nõukogude partisanide brigaadi ülema Artūrs Baložsi haud, mälestusmärk nn Meiteņu kalninėl, kus 1944. aastal hukkus rühm Nõukogude partisanide brigaadi noori partisane, ning Nõukogude partisanide mälestusmärk viieharulise tähe ja graveeritud sõnadega „Me katsime end oma nõeltega“.

Objekte saab vaadata ka jalgrattamatkal jalgrattateel nr 785 - "Ajaloolised riimid Grīva metsades" (raja pikkus 34 km, kruusateed ja metsateed). Kaart allalaadimiseks.

Mälestusmärk rahvuspartisanide rühmituse ülemale Andrejs Roskošile (GPS 56.87399, 27.43524)
1997. aasta sügisel avati Lielgrīva metsas Valge Rist rahvuspartisanide rühmituse ülema Andrejs Roskoši mälestuseks.

Artūrs Balodise monument (GPS 56.872926, 27.478121)
Artūrs Balodis oli Nõukogude partisan, Grīva metsamassiivis paikneva A-allüksuse erioperatsioonide ülem. Ta langes natsi-Saksa okupantide ulatusliku „kammimise“ käigus. Tema kaasvõitlejad raiusid surmakohas kasepuule tähed AB, et ta seda ei unustaks. Pärast sõda leidsid kohalikud ajaloolased tähistatud kasepuu ja paigaldasid selle asemele mälestustahvli.

Kõigile, kes langesid Grīva metsades (GPS 56.863280, 27.47975)
Selle mälestuskivi Grīva metsamassiivis paigaldas riigiettevõte “Latvijas valsts meži” oma kodumaa eest võidelnud partisanide auks. Mälestuskivi kõrval on kaart-skeem, millel on märgitud partisanide peakorterid ja vaatamisväärsused. Samuti on rajatud puhkeala. Lähedal asub riiklike partisanide asula aastatel 1945–1947.

Rahvuspartisanide asula (GPS 56.863456, 27.481148)
See koht oli koduks Nõukogude okupatsiooni vastu võidelnud rahvuspartisanide asulatele. Säilinud on üksikute punkrite asukohad, mille visuaalse väljanägemise järgi saab hinnata kaevikute suurust ja kuju. Nõukogude võimule vastupanu osutanud rahvuspartisanid tegutsesid Grīva metsades veel mitu aastat pärast Teise maailmasõja lõppu.

Tüdrukute mägi (GPS 56.858187, 27.521526)
1944. aasta juunis viisid natsi-Saksa okupandid Grīva metsades läbi ulatusliku „kammimise“ eesmärgiga hävitada partisanid. Sõdurid piirasid Numerne mäel asuva talukompanii, mis koosnes enamasti noortest tüdrukutest, ja kõik nad lasti maha. Pärast neid traagilisi sündmusi on kohalikud elanikud Numerne mäe ümber nimetanud Meiteņu mäeks. Sellele kohale on püstitatud mälestuskivi.

Rahvuspartisanide komandöri Pēteris Supe mälestuseks avati Viļakas 28. mail 2005 tema mälestusmärk. See asub Viļaka katoliku kiriku lähedal, sõja ajal kaevatud kaevikute serval, kuhu tšekistid matsid maha lastud rahvuspartisanid. P. Supe mälestusmärgi alla on paigutatud kapsel 386 langenud rahvuspartisani nimede, lahingute kirjelduste ja partisanide komandöri kohta käivate materjalidega. Kivisse on raiutud sõnad: "Sulle, Läti, jäin ma truuks kuni viimase hingetõmbeni."
Monumendi kujundas Pēteris Kravalis.

Lähedal asub mälestusmärk Läti vabadusvõitlejatele, kes langesid Stompaku metsas ja teistes lahingupaikades ning mõrvati tšekistide poolt aastatel 1944–1956.
20. juunil 2008 avati paremal seinal graniidist tahvel, millel on kolmes veerus paigutatud 55 langenud partisani nimed.
Monument püstitati kohta, kus kommunistlikud okupatsioonivõimud olid kunagi ülejäänud elanikkonna hirmutamiseks välja pannud mõrvatud partisanide säilmeid.

Kõrvalasuval tahvlil on graveeritud tänusõnad Pēteris Supele ja Bronislava Martuževa luuletus:
"Tõuse üles, Peeter Supe,"
Hing, võitle sõjas!
Täna on sinu vereohver,
Tõusnud rahva seas.
Mine välja ja ela igavesti
Nooruse tugevuses ja elujõus,
See lehvib, lehvib, lehvib
"Tõusvas lipus!"

Sērmūkšis asub üks sajakonnast metsavendlusele pühendatud mälestuspaigast Lätis. Kokku leidis Lätis metsavendade tegevus aset enam kui 600 paigas. Sērmūkšisse on ajalooliste tõendite põhjal ehitatud Läti metsavendade punker, kus külastajad saavad pea algupärastes tingimustes ööbida: lavatsid, petrooleumilambid ning kütteseade sarnanevad nendega, mida kasutasid metsavennad. Külastused tuleb ette tellida. Sērmūkši metsavendade salga jaoks saabus saatuslik hetk 29. novembril 1946, kui hukkusid neli rühma võitlejat: Jānis Zīrāks, Reinholds Pētersons, Jānis Pīlands ja Anna Zariņa. Alfrēds Suipe jäi ellu, elas üle küüditamise, naasis Lätti ja nägi vabariigi taastamist. Tema pani ette, et Sērmūkšisse tuleks rajada mälestuspaik langenud kaaslastele.

Asub Alūksne vallas Alsviķi vallas Čūskubirzsis.

Mälestuskivi avati 21. augustil 2018. Kiviraidur Ainārs Zelčs.

Siin metsamassiivis on säilinud punkri asukoht, kuhu 1947. aasta juunis saabus Bruno Bukaldersi juhitud partisanide esindajatega kohtumisele Läti Rahvusliku Partisanide Ühingu peastaabi sideosakonna ülem Antons Circāns, et korraldada ja hoida üleval sidepidamist üksikute rahvuslike partisanide rühmituste vahel. Antons Circānsi eesmärk ei realiseerunud, kuna ta hukkus 7. juulil 1947 Drusti lähedal.

Asub Veclaicene vallas Alūksne piirkonnas.

Avatud 4. oktoobril 2019. Kivimeister Ainārs Zelčs.
13. märtsil 1953 avastasid tšekistid Veclaicene metsades "Koruļi" majade lähedal hoolikalt maskeeritud punkri ning arreteerisid Bernhards Ābelkoksi ja Elmārs Tortūzi.
Punkrist leiti relvi: 2 Saksa vintpüssi ja 95 padrunit, 2 „Parabellum” püstolit ja 152 padrunit.
11. novembril 1949 tulistasid Tšekaa agendid K. Dokti-Dokteniekuse maha ja tema grupp lagunes. Pärast rünnakut varjasid B. Ābelkoks ja E. Tortūzis end mõnda aega „Maskaļi“ majade lähedal asuvas punkris, kuid 1951. aasta kevadest rajasid nad Ilona Ābolkalna toel punkri „Koruļisse“, kus nad elasid kuni vahistamiseni.

Luuletaja Broņislava Martuževa muuseum on rajatud tema sünnikodusse Indrānis Madona vallas. Muuseumi ekspositsioon asub renoveeritud aidas, kuhu on välja pandud audio- ja videomaterjalid rahvuslikust vastupanuliikumisest, luuletaja tööst põrandaaluse ajakirja väljaandmisel ning luuletuste ja laulude loomisel metsavendadele. Martuževa osales vastupanuliikumises selle algusest peale. Martuževside perekonnakodu Lazdiņas (maja ei ole säilinud) oli Läti Metsavendade Liidu juhi Pēteris Supe ja tema võitluskaaslaste peidupaigaks. Ka luuletaja peitis end viis aastat oma kodu keldris, kohtus metsavendadega, kirjutas luuletusi (sh pühendused metsavendadele Pēteris Supele, Vilis Tomsile, Smilga rühmale, Laivenieksile, Salnsile, Celmiņšile, Bruno Dundursile) ja laule. Nüüd esitab tema laule ansambel Baltie lāči. 1950. aastal andis ta koos Vilis Tomsiga välja põrandaalust ajakirja „Dzimtene" (Kodumaa). Luuletaja kirjutas käsitsi ümber 10 eksemplari ajakirja kõigist ilmunud 11 numbrist. Broņislava Martuževa, tema vend, õde, ema ja Vilis Toms arreteeriti 1951. aastal. Ta naasis Siberist 1956. aastal. Luuleaita tuntakse nii piirkonnas kui kogu Lätis, seda külastavad nii kohalikud elanikud kui turistid. Siin võib läbi luuletaja elutee tutvuda Läti saatusega.

Asub Lubāna uuel kalmistul Indrāni vallas.

Vaatamiseks on avatud langenud Läti Leegioni sõdurite ja rahvuspartisanide mälestuspaik.

Mälestusmärk avati 25. juulil 1992. Mälestuskivi lõi Andris Briezis.

Ärkamisaja alguses, 1990. aasta oktoobris, sai inimõiguste grupi „Helsinki 86“ liige Kārlis Doropolskis võimudelt loa alustada 1944. aasta suvel Lubāna ümbruses laiali pillutatud Läti leegionäride, samuti hilisemates lahingutes Nõukogude okupatsioonivägede ja julgeolekuasutustega langenud rahvuspartisanide ümbermatmist ühishaudadesse, mis rajati Lubāna uude kalmistusse. Kokku maeti ühishaudadesse 26 langenud leegionäri ja rahvuspartisani.

Asub Ziemersi kihelkonnas, Riigimetsa 66. kvartalis.

Mälestusmärk avati 10. juulil 2020.
Läti rahvusliku partisaniliikumise teises etapis, 1948. aasta keskel, eraldus Mālupē-Beja kihelkondade territooriumil asuvast J. Bitānsi-Liepačsi üksusest 4-liikmeline rühm - Viks Pētersi, Stebers Rolands, Bukāns Ilgmārs ja Kangsepa Elvīra ning alustas iseseisvat tegevust Ziemera-Jaunlaicene-Veclaicene kihelkondades. Partisanide peakorter asus Eesti piiri lähedal, mitte kaugel Riia-Pihkva maanteest, künkal, hästi ehitatud punkris.
2. märtsil 1950, kui tšekistid punkri avastasid, peitsid partisanid end Eesti poolel asuvas „Napke“ majas rändrahnudest ehitatud küünis. Pärast pikka ja intensiivset tulevahetust õnnestus tšekistidel 3. märtsil 1950 küün põlema panna. Ilgmārs Bukāns, Rolands Stebers ja Elvīra Kangsepa põlesid koos oma vastsündinud tütrega surnuks. Pēteris Viks hüppas küünist aknast välja ja peitis end maja pööningule, kus ta leiti ja lasti maha. Talu põletati maha. Kõigi langenud partisanide surnukehad viidi Alūksnesse. Võitlejate hukkumispaika püstitati 1990. aastate alguses mälestusmärk. Elvīra Kangsepa tütar, kes sündis põlevas küünis, sai nimeks Liesma.

Stompaki soomassiiv on Balvi ja Viļaka linnade vahel asuv NATURA 2000 looduskaitseala. Soo idaosas on tähistatud 1,5 kilomeetri pikkune rada, mis viib läbi metsa ja mööda rabasse rajatud laudteid viiele soosaarele, kuhu metsavennad olid ehitanud oma punkrid. Raja äärde on paigaldatud infostendid, mis tutvustavad kohalikke loodusväärtusi ja ajaloosündmusi. Raja ääres asub puhkeala. Rada aitavad leida maanteele P35 püstitatud viidad. 1945. aasta märtsi alguses asus Stompaki laagris üks suurimaid metsavendade asumeid Baltikumis. Siin elas u 350–360 inimest, sealhulgas 40–50 naist. Alates 1945. aasta jaanuarist korraldasid metsavennad regulaarseid rünnakuid okupatsioonirežiimi sõjaväelaste ja nende toetajate vastu. Laagris asus pagarikoda, punker-kirik ja 25 elamiseks mõeldud punkrit, mis olid ehitatud pooleldi maa sisse ja kus võis elada 8–30 inimest. Punkrikohad on näha veel tänapäevalgi. 2.–3. märtsil 1945 toimus siin Stompaki lahing, mis oli suurim Läti metsavendasde lahing. Nende vastu võitlesid 483 sõdurit NKVD 5. laskurdiviisi 143. laskurpolgu 2. ja 3. laskurpataljoni allüksustest, püstolkuulipildujatega relvastatud laskurrühmast, miinipildujaroodust, luure- ja sapöörirühmadest ning hävituspataljonist.

Veseta partisanide punker ja „Valge Risti” mälestuspaik asuvad Veseta lammisoos.

Pärast Teist maailmasõda tegutses Vietalvas nn Pārupsi grupp. Grupi juht oli Rihards Pārups (1914–1946). Teise maailmasõja ajal oli ta Saksa armee 15. Läti diviisi seersant. Ta osales rahvuslikes partisanide operatsioonides Jēkabpilsi ja Madona ümbruses. Oma lühikese tegutsemisaja jooksul osales Pārupsi grupp enam kui 20 relvastatud kokkupõrkes tolleaegsete siseministeeriumi üksustega.

Tšekaa kolonel Kotov märkis oma aruandes Riia ülemustele, et rühmituse tegevuse tagajärjel halvati Jēkabpilsi ja Madona rajooni Nõukogude võim. Pārupsi juhitud rahvuspartisanid leidsid ja hävitasid mitu küüditamisnimekirja, päästes sellega paljude inimeste elusid. Kuna rahvuspartisanide üksust ei suudetud avalikus lahingus hävitada, infiltreeris Nõukogude Julgeolekukomitee juhtkond rühmitusse neli Tšekaa eriüksuse liiget. 2. juuli 1946. aasta öösel lasid need agendid maha kümme üksuse partisani, sealhulgas Rihards Pārupsi. Langenute matmispaik on teadmata, kuid nende mälestuseks on Riia Vendade kalmistule püstitatud mälestustahvel. Veseta partisanide punkri kõrval asub mälestuskoht „Valge Rist“. See on 3 meetri kõrgune valge rist, millele on graveeritud 2. juulil 1946 langenud partisanide nimed.

Asub Balvist 15 km kaugusel Viļaka suunas, tee paremal küljel.

Mälestusmärk on nähtav.

11. augustil 2011, Läti vabadusvõitlejate mälestuspäeval, avati Balvu - Viļakase maantee ääres Stompaku soo vastas vastupanuliikumises osalejate mälestusmärk, mis on pühendatud Pēteris Supe rahvuspartisanide mälestusele, kes langesid 2. ja 3. märtsi 1945. aasta lahingutes. Juuli lõpus paigaldati monumendi vundamenti kapsel sõnumiga tulevastele põlvedele. Kapslisse on paigutatud dokument 28 rahvuspartisani nimedega, kes langesid 2. ja 3. märtsi 1945. aasta lahingutes.

„1945. aasta veebruaris rajati Stompaku soo saartele, mida rahvasuus hakati kutsuma Stompaku soo laidudeks, 2 km kaugusel Balvi-Viļaka maanteest, Läti suurim partisanide laager, kus 22 punkris elas 360 inimest. Nende hulgas olid ka leegionärid, kes leegioni diviisi taandudes olid jäänud koos kõigi oma relvadega oma isa majja. Partisanide hävitamiseks ründasid 2. märtsil 1945 kahe Tšekaa pataljoni sõdurid punkritele koos hävitajatega, kelle relvastuses oli ka neli miinipildujat. Lahingud kestsid terve päeva, partisanid panid visalt vastu ja ründajad kandsid raskeid kaotusi, mistõttu nad ei suutnud laagrit vallutada ja partisane hävitada. Lahingus langes või suri rasketesse vigastustesse ka 28 Stompaku soo elanikku. Järgmisel ööl murdsid partisanid lahinguga „piiramine ja võitmatuna lahkumine“ laagritest läbi – nii kirjutas Zigfrīds.“ Auhindade osakonna riikliku vastupanuliikumise osalejate asjade komisjoni esimees Berķis kirjutab Stompaki lahingust.

Näitus „Abrene ruumid” on üles pandud Viļaka kesklinna lähedale. See hõlmab ajavahemikku 1920–1960, kui Viļaka kuulus Abrene piirkonna Jaunlatgale haldusüksusesse ja oli Viļaka piirkonna ja Abrene rajooni keskus. Näitus asub Viļaka kõige huvitavama ja mitmekülgsema ajalooga hoones.

Algselt asus see māja kunagisel Marienhauseni turuväljakul, hiljem asusid siin korterid, bürood ja mitmesugused kauplused; Teise maailmasõja ajal tegutsesid siin Läti Omakaitse staap, Gestapo ja KGB. Näitusel eksponeeritakse esemeid, mis on pärit metsavendade laagrist Stompaki soos ning mis on seotud metsavendlusega Latgales, samuti on välja pandud Vabadussõjaga seotud dokumente ja fotosid. Kui tellida giidiekskursioon, tutvustab väljapanekut omanik Dzintars Dvinskis.

Asub Mālupe vallas Alūksne vallas.

Mälestuskivi avati 13. oktoobril 2017. Kiviraidur Ainārs Zelčs.

24. augustil 1945 asutati Latgales Dubna metsades Läti Rahvuslik Partisanide Ühing (LNPA) eesmärgiga taastada 1918. aasta Läti Vabariik. Partisanigruppide tegevuse paremaks koordineerimiseks loodi piirkondlikud peakorterid. Beja, Mālupė ja Mārkalne kihelkondades tegutsevad rahvuslikud partisanide rühmitused ühinesid „Priedolaine“ sektoris. Piirkondlikku peakorterit juhtis Jānis Liepacis. Igas piirkondlikus peakorteris loodi propagandaosakonnad. Üks neist, mida juhtis Jānis Bitāns, asus Mālupė kihelkonna metsamassiivis. Siin punkris trükiti aastatel 1946–1948 viit Läti Rahvusliku Partisanide Ühingu ajakirjandusväljaannet: „Mazais Latvis“, „Liesma“, „Auseklis“, „Māras Zeme“ ja „Tautas Sargs“. Alūksne gümnaasiumi noorte vastupanuliikumine „Dzimtenes Sili“ tegeles teabe ettevalmistamise ja levitamisega.

Asub Ilzene kihelkonnas Alūksne omavalitsuses.

Mälestuskivi avati 28. septembril 2018. Kiviraidur Ainārs Zelčs.

Nende Ilzene kihelkonna majade elanikud toetasid alates 1944. aasta sügisest Voldemars Andersoni („Vecs“) juhitud rahvuspartisane, kelle punker asus lähedal metsatukas. 23. novembril 1945 piirasid punkri sisse NKVD sõdurid. Lahingus hukkus üheksa võitlejat. Pärast seda leiti 2 kuulipildujat, 14 automaati, 11 vintpüssi, 10 püstolit, 3500 padrunit, 45 granaati ja 4 binoklit. Voldemars Andersoni rühmituse hävitamine oli kavandatud Tšekaa agentuuri juhtumis „Kett“ („Цепь“).

Rühma kuulusid Voldemārs Pāvels Andersons ("Vecais"), Gastons Dzelzkalējs, Voldemārs Tonnis, Centis Eizāns, Osvalds Kalējs, Jānis Koemets, Stāvais ("Polis"), Voldemārs Rappa, Eduards Rappa, Elmārs Rappa (jäi ellu).

Asub Preiļi kultuurikeskuse ruumides.

Preiļi ajaloo- ja tarbekunstimuuseumis (PVLMM) on avatud näitus "Muuseumilood Lätile", mis käsitleb Esimest maailmasõda, Vabadussõda ja Teist maailmasõda.

Preili ajaloo- ja tarbekunstimuuseumi ekspositsiooni „Muuseumi lood Lätile“ (avati 2018. aastal) osa „Drywyse lugu“ on pühendatud Esimesele maailmasõjale, Vabadussõjale ja Latgale vabastamisele ning Lāčplēšana sõjaordu kavaleridele. Ekspositsiooni osa „Lipu lugu“ jutustab Teise maailmasõja keerulistest sündmustest, mille käigus Preili elanikke mõjutasid küüditamised, holokaust, osalemine sõdivate poolte sõjaväeosades ja pärast sõda rahvuspartisanide ridades. Välja on pandud ka Preili elanikule ja juudi päästjale Vladislavs Vuškānsile omistatud medal „Õige rahvaste seas“.

Ekskursioonid toimuvad vene ja inglise keeles eelneval kokkuleppel.

Peter Cheveri rahvuslike partisanide punker asub Lauciene vallas, umbes 4 km kaugusel Talsi-Upesgrīva maanteest. Punkrisse viib puuhakkeega kaetud rada.  Renoveeritud 31 ruutmeetri suurune punker on valmistatud betoonkarkassist, mis on viimistletud pooleldi palkidest, et luua autentne tunne.

Kapten Cheveri rühm lõpetas Vangzene lähedal metsas asuva punkri ehitamise 1949. aasta oktoobri lõpus. See pidi üle elama 1949-50. aasta talve. 3. veebruaril 1950 reetis kohalik metsaülem partisanid ja punkrit ründas Tšeka üksus, kuhu kuulus üle 300 sõduri. Sel ajal oli punkris 19 inimest - 17 meest ja kaks naist. Selles ebavõrdses lahingus langes kuus partisani, kuid teistel õnnestus end läbi murda kahe ahelaga Tšeka piiramisrõngast, võideldes end läbi murda. Talve lõpuks varjusid partisanid koos oma toetajatega ümberkaudsetesse majadesse, kuid kevadel ühines grupp taas, kuni see 1950. aasta novembris vallutati ja hävitati. Pärast Tšeka vägede rünnakut lõhuti punker õhku ja enne, kui seda sai uuesti üles ehitada, jäi alles vaid veega täidetud kaev.

Mälestusmärk asub Zlēki mõisaansambli lähedal, Karātavkalnsi lääneosas.  Umbes kakskümmend kiviklibu hukkunute nimedega moodustavad ringi ja keskel on umbes kolme meetri kõrgune mustast marmorist obelisk.

Osa hukkunutest on ümber maetud Zlēki mälestusmärgi juurde.

1944. aasta detsembris viis Saksa natside armee Zlēki ümbruses läbi ulatusliku operatsiooni tsiviilelanikkonna vastu. 9. detsembril 1944. aastal kell 17.30 on armeegrupi Nord lahingutegevuse päevikusse tehtud kanne, et "Rubensi brigaadi ja Punase Noole üksuste" 161 inimest on selle tegevuse käigus vaenlase poolt hukkunud. Nõukogude ajal võeti see arv ilmselt Zlēki tragöödia ohvrite koguarvuks, viidates tapetud tsiviilisikutele.

Aktsiooni käik on osaliselt dokumenteeritud Saksa 16. armee vastuluureosakonna juhataja 31. detsembri 1944. aasta aruandes. Selles selgitatakse, et 5.-9. detsembrini toimus 5. ja 9. detsembri vahel Ida-Virumaa kõrgeima SS- ja politseijuhi, SS Oberruppenführer ja politseikindral Friedrich Jekelni juhtimisel Eichensumpfis ("Tamme soos") ulatuslik operatsioon "Punanoolte" ja kindral Kureli rühma jäänuste vastu Abavas.

"Duncsi punker" koos mälestustahvliga "Isamaalised Haugid" asub Otaņķu vallas, kohas, kus asus rahvusliku vastupanuorganisatsiooni "Isamaalised Haugid" partisanide rühma esimene punker.

1945/46. aasta talvel asutasid kolm isamaalist meest Alfred Tilibi (19. SS-diviisi endine leegionär) juhtimisel Barta vallas Ķīburi külas rahvusliku vastupanuliikumise "Tēvijas Hawks", millel oli peagi umbes 200 liiget erinevatest kohtadest: Liepāja, Aizpute, Nīca, Dunika, Grobiņa, Barta, Gavieze. See liikumine võitles Läti vabastamise eest.

Punkri suurus, kus partisanid olid majutatud, oli 4 x 4 m ja see oli valmistatud paksudest, horisontaalselt laotud palkidest. Sellesse siseneti ülaltpoolt luugi kaudu, millest kasvas välja väike mänd, mille all oli redel. Luugid olid kahel korrusel, kus kummaski oli magamiskoht 7-8 mehele. Kahjuks leiti punker üles ja lõhuti 1947. aastal.

Tänapäeval on punkri asukohas maapinnal näha süvend, kus punker oli. Ala asub metsas ja sinna võib igaüks igal ajal ilma eelneva broneeringuta vabalt sisse astuda.

Läheduses on piknikuala koos varjualusega.

Mälestustahvel avati 9. septembril 2005. aastal. Graniitsteli püstitas Läti Rahvapartisanide Liit koostöös Nīca omavalitsuse, Barta metskonna ja Rude põhikooliga.

Objektile on omistatud piirkonna kultuuri- ja ajaloomälestise staatus.

Punker asub Zebrene vallas, vähem kui 1 km kaugusel P104 Biksti - Auce maanteest. 

Balti riikide suurima punkri ehitasid 1948. aastal Īle metsadesse Läti-Leedu ühendrühma partisanid, et jätkata oma võitlust nõukogude võimu vastu. 27-liikmelist rühma juhtis noor komandör Kārlis Krauja (tegelik nimi Visvaldis Brizga).

17. märtsil 1949 pidasid 24 partisani, kes olid sel ajal punkris, oma viimase lahingu 760-liikmelise riikliku julgeoleku ministeeriumi ehk Tšeka väe vastu. 15 sissit tapeti, üheksa võeti kinni ja küüditati koos oma toetajatega Siberisse.
 
1992. aastal kaevasid kodukaitsjad koos Daugava haukude ja patriootiliste organisatsioonide esindajatega punkri välja, kogusid langenud võitlejate luud kokku ja matsid need Dobele Virki kalmistule. Punkri juurde püstitati valge rist, mälestuskivi ja graniidist stele.
 
Juba 1990ndate keskel joonistati punkri piirjooned ja tugevdati sisemised seinad, kuid alles lahingu 60. aastapäevaks ehitati punker uuesti üles täpselt sellisena, nagu see oli enne õhku laskmist. Paljud toetajad ja vabatahtlikud aitasid seda ellu viia.
 
Punkri sees on näha pliit, laud ja kitsad pingid, millel partisanid magasid. Seal on infotahvlid, mälestuskivid partisanide ja nende toetajate nimedega. 

Seal on puhkekoht ja tualett. 

Mälestusmärk asub Striķu ja Lauku tänava ristmikul.

Traagiliselt verine sündmus, mis toimus sellel kohal, leidis aset rahuajal 24. veebruaril 1950. aastal Saldus, Striķu (tollal 5. augusta) tänaval, 33. ja 35. maja lähedal. Selle tänava 33. majas oli pärast Zemgale metsaprügade rühma koos peakorteripunkriga Īle metsades 1949. aasta märtsis toimunud hävitamist veel elus ja tabamata kolm metsaprügade rühma, sealhulgas rühmaülem ise, Kārlis Krauja (tegelik nimi Visvaldis Brizga), ja tema kaaslane Vilis Krusts. Nad lootsid veeta 1950. aasta talve Bergmanide kodus Salduses, kuid nad võeti kokku ja otsiti üles. Kaks maja piirasid umbes 30 tšekisti ja varahommikul toimus äge lahing. Tšekistid said mõlemast majast tule alla, kuid ülekaalukale kaotades püüdsid partisanid põgeneda lähedalasuvasse Veide metsa. Tšekistid tulistasid aga partisan Krusta juba maja trepil ja Krauja - umbes 80 meetrit edasi metsa poole.

Mõlemad majad pandi põlema, kusjuures elanikke paluti eelnevalt välja tulla ja lubati, et nende elu jääb puutumata. On teateid, et inimesed tulid küll välja, kuid nad tulistati siiski kohapeal maha. Nende inimeste hulgas, kes lasti maha või lämbusid suitsus, olid isa ja poeg Kursinski majast 35, kes olid toetanud partisane, aga ka Kursinski maja elanik Leontine Ezerkalni, kes ei teadnud oma majaomaniku sidemetest metsabrigaadidega, lasti maha.

Asub Riia tänaval Krustpilsi luteri kiriku lähedal.

22. septembril 1996 avati Krustpilsis mälestuskivi Rihards Pārupsile ja tema juhitud rahvuspartisanide rühmitusele. Mälestuskivi lõi skulptor Ilgvars Mozulāns ning selle loomist toetas rahaliselt Saeima esimees Ilga Kreituse. Ürituse korraldas Läti Rahvuspartisanide Ühingu juhatus.

Rihards Pārupi rahvuspartisanidele,
kelle Tšekaa erirühm mõrvas
Richard Parups (1914 – 2. juuli 1946)

Rühmaülem
Richard Stulpins (1923 – 1946. veebruar 7)
Alberts Avotiņš (1912 – 2. juuli 1946)
Erik Juhna (1928 - 2. juuli 1946)
Aleksandrs Lācis (1919 – 2. juuli 1946)
Karu Peeter (1921 – 2. juuli 1946)
Jānis Ēvalds Zālītis (Āboliņš) (1911 – 1946, 2. juuli)
Siegfried Bimstein, Theodore Schmidt (… – 2. juuli 1946)
Uldis Šmits (... - 1946. 2. VII)
Peter Lazdans (1926–1947)
Erik Konval (1929 – 1947. VI)
Niklāss Ošiņš (1908 – 12. oktoober 1954) – hukati Riias
Alberts ħiķauka (1911–1972 II) – vangistatud Mordva laagris

Rihards Pārups sündis 11. juunil 1914 Krustpilsi kihelkonnas „Kaķīšis“. Teise maailmasõja ajal oli ta 15. Läti diviisi tankitõrjediviisi seersant. Ta osales rahvuslikes partisanide operatsioonides Jēkabpilsi ja Madona piirkonnas ning oli Rahvusliku Vastupanuliikumise liige, Jēkabpilsi ja Madona piirkonnas asuva üksuse juht. Rihards Pārups langes lahingus Tšekaa vägedega 2. juulil 1946 Vietalva kihelkonnas. Kahjuks on matmiskoht teadmata. Mälestustahvel on paigaldatud Riia Vendade kalmistule. 1945. aasta sügisel moodustati Jēkabpilsi rajoonis rahvuslik partisanide rühmitus, mida juhtis R. Pārups. Oma lühikese tegutsemisaja jooksul osales see enam kui kahekümnes relvastatud kokkupõrkes toonase siseministeeriumi üksustega. Tšekaa polkovnik Kotovi aruandes Riia juhtkonnale öeldakse, et Nõukogude valitsuse tegevus Jēkabpilsi ja Madona rajoonis oli sel ajal grupi tegevuse tagajärjel sisuliselt halvatud. R. Pārupi juhitud rahvuspartisanid leidsid ja hävitasid mitu küüditatute nimekirja, päästes sellega paljude inimeste elusid. Julgeolekukomitee juhtkond, suutmata rahvuspartisanide üksust avalikus lahingus hävitada, infiltreeris sinna neli Tšekaa erigrupi liiget, kes lasid maha üksuse kümme partisani, sealhulgas R. Pārupi. 1947. aastal lasti Jaunkalsnava lähedal maha veel kaks ja 1951. aastal üks selle üksuse liige. Pärast 25 aastat kestnud sunnitööd Mordva laagris suri R. Pārupi juhitud grupi neljateistkümnes partisan paar päeva enne vabanemist.

1. jaanuaril 1946 toimus Kabila ja Renda vahel "Apūznieki" majade juures üks suuremaid lahinguid rahvuslike partisanide ja Tšeka ehk Nõukogude okupatsiooni Riikliku Julgeoleku Komitee vahel. Partisanid, kelle hulgas oli ka rühmaülem Fricis Kārkliņš, läksid metsabrigaadide hobustel heina järele. Ta jättis Ēvalds Pakulisi komandöriks. Scoutid teatasid, et kaevikutele läheneb Tšeka üksus. Pakulis saatis neile vastu partisanide väeosa - 25 hästi relvastatud meest. Vaenlase kuulid hävitasid kolme mehe - Kārlis Kristoldsi, Emītis Šmits'i ja Ādolfs Kūrējs'i - elu, kuid Tšeka poolel langes umbes 50 meest. Kaks langenud meest on maetud metsa, kus need sündmused kunagi toimusid, ja neile on loodud mälestusmärk.

Tänapäeval avastatakse metsades uusi punkreid, mis kunagi varjasid ligi 20 000 inimest, kes ei toetanud nõukogude okupatsiooni ja olid koostööst keeldunud või kes varjasid end metsas muudel põhjustel, näiteks kartuses oma elu, turvalisuse pärast jne. 

Nõukogude partisanide üksus moodustati 30. septembril 1944, kui 19 Saksa 283. politseipataljoni sõdurit Vladimir Semjonovi juhtimisel deserteerusid koos relvadega. Pataljon moodustati 1943. aastal Latgale piirkonna vabatahtlikest ja osales Saksa okupatsioonivõimude partisanide vastastes operatsioonides Läti ja Valgevene territooriumil.

Üksus kandis oma komandöri järgi nime "Semjonovi üksus" ja võttis alles sõja lõpus vastu nime "Punased nooled", mis oli juba pärast Teist maailmasõda nõukogude propaganda poolt levitatud. Detsembriks 1944 oli üksuses 300-400 partisani. Enamik neist olid põgenenud Punaarmee sõdurid, endised leegionärid, sealhulgas kindral Kureli rühma hävitamise järel alles jäänud võitlejad. Ehkki Kurzemes tegutsesid sel ajal paljud Punaarmee luurerühmad, vältisid nad tihedat koostööd, sest partisanide üksuse komandöri ja selle peamise tuumiku tegevus Saksa politsei ridades oli liiga kahtlane. "Punaarmee" tegevus oli suhteliselt nõrgalt organiseeritud ja keskendus pigem sõja lõpu ootamisele. Oma tegevuse käigus teostas ta ulatuslikku kohaliku elanikkonna terroriseerimist.

"Punaste Noorte esimene komandör Vladimir Semjonov uppus 10. detsembri 1944. aasta öösel, kui ta põlvitas üle paisunud Abava jõe. Tema surnukeha leiti alles 1945. aasta kevadel ja maeti maha. Ta maeti ümber Kuldīgas 1961. aastal.

Mälestusmärk asub "Punaste Noorte" ja teiste piirkonna sissilaagrite (umbes 50-70 inimest) asukohas, mis 7. märtsil 1945 piirati ümber ja püüti hävitada Saksa vägede poolt.

Asub Anna kihelkonnas Ezeriņi kalmistu keskosas.

Kalmistul, kus on matuseid peetud alates 1925. aastast, asub Annase kihelkonna valveosakonna kogutud vahenditest püstitatud ja 1933. aastal avatud monument Esimeses maailmasõjas ja Läti Vabadussõjas langenud Annase kihelkonna sõduritele. Kuni Teise maailmasõjani hoolitsesid monumendi korrashoiu eest Annase kihelkonna valvurid, kes käisid igal pühapäeval kalmistul ja langenuid austades asetasid lilli. 18. novembril 1940 lasti monument maha, kuulide jäljed on siiani nähtavad. Tänapäeval korraldatakse kalmistul igal aastal Lāčplēsise päevale pühendatud mälestusüritusi.

2004. aastal avati kalmistul mälestuspaik 1941. ja 1949. aasta poliitiliselt represseeritutele ning 2006. aastal mälestustahvel rahvuspartisanidele.

Ajaloonäitust „Põlev südametunnistus” eksponeeritakse Võnnu (Cēsise) lossiplatsi lähedal. See asub nõukogudeaegses ajutises kinnipidamisasutuses ning tutvustab Läti okupatsiooniaega,  tutvustab üllatavaid ja kangelaslikke lugusid sellest, kuidas inimesed režiimile vastupanu osutasid. Hoovi on rajatud mälestussein 643 Võnnu piirkonna elaniku nimega, kes hukkusid Nõukogude repressioonide tõttu, sh 1941. ja 1949. aastal küüditatud, mahalastud või surma mõistetud metsavennad. Näitus tutvustab Läti okupatsiooniaega aastatel 1939–1957. Temaatilised tsitaadid kohalikest ajalehtedest võimaldavad võrrelda kahe okupatsioonirežiimi poliitilist propagandat. Kuus ajutiseks kinnipidamiseks mõeldud kambrit on tänaseni säilinud sellisena, nagu need olid aastatel 1940–1941 ning sõjajärgsetel aastatel. Siin hoiti enne KGB Riia peahoonesse saatmist eeluurimise ja ülekuulamise ajal neid Võnnu piirkonna elanikke, kes olid kinni peetud nõukogudevastase tegevuse tõttu: metsavendi, nende toetajaid, noori, kes levitasid nõukogudevastase sisuga lendlehti ning teisi ”isamaareetureid”. Siin on kõik algupärane: raudustega kambrid, uste sisse ehitatud toiduluugid, puulavatsid, kinnipeetavate käimla, väike köök koos ahjuga, tavapärased nõukogudeaegsed õlivärviga kaetud seinad. 2019. aastal sai väljapanek Läti disaini aastaauhinna konkursil rahvusdisaini kategoorias kolmanda koha.

Asub Rauna vallas Rauna piirkonnas Daiņkalnis (Mežviju majade lähedal Smiltene piirkonnas Branti vallas).

Mälestuspaigale pääseb ligi ainult üks kord aastas – 16. aprillil! Tee viib läbi eramaa.

Mälestuspaik rajati Rauna kihelkonnas endiste „Daiņkalni“ ja „Graškalni“ majade kohale, mille alluvuses varjas end aastatel 1950–1952 punkrites Dailonis Breikšsi (hüüdnimi Edgars, 1911–1952) juhitud rahvuspartisanide rühm. D. Breikšsi rahvuspartisanide rühm loodi 1948. aastal ja kuni 1950. aastani elasid nad Gatarta kihelkonnas „Jaunvieslavēnis“ koos oma mõisniku Kārlis Lāčisega. 1950. aastal reetis D. Breikšsi partisanide rühma tema enda vend Laimonis ja nad olid sunnitud kolima. Suved elasid nad metsades, talved aga veetsid Rauna kihelkonnas „Daiņkalnis“ metsnik Artūrs Pērkonsi (1907–1952) juures ja lähedalasuvate „Graškalni“ majade alla ehitatud punkrites.

Alates 2002. aastast on Daiņkalni mälestuspaika järk-järgult täiustatud. Igal aastal 16. aprillil toimuvad mälestusüritused Dailonis Breikšsi juhitud rahvuspartisanide mälestuseks. 2003. ja 2004. aasta aprillis avati Daiņkalni ja Graškalni majade lähedale mälestusristid ja -tahvlid. 2016. aasta sügisel – 2017. aasta kevadel rekonstrueeriti mälestuspaik kohalike Raunė elanike abiga arhitekt Z. Butānsi visandite järgi ning endise punkri asukoht kaevati välja ja tugevdati.

Metsavenna talu asub Eesti-Läti piiri vahetus läheduses, Vastse-Roosa külas.

1999. aastal rajatud Metsavenna talu pakub punkriturismi –võimalust osa saada metsavennaretke raames ühest Eesti ajaloo järgust koos metsavenna punkri külastusega. Metsavennaretke käigus saab peidikust otsida metsavendi, viibida punkris, kuulata tõestisündinud lugusid, laulda koos peremehega metsavennalaule ning süüa metsavennaeinet või pidurooga. Peamiseks atraktsiooniks on peente okaspuupalkidega vooderdatud punker, mis on kaevatud mäenõlva sisse. Punkrisse on sisse ehitatud magamisnarid ja pisike laud. Just sarnastes punkrites elasid neljakümnendate teisel poolel ja viiekümnendate alguses sajad vaprad, kuid samas õnnetud mehed oma pealesunnitud hundielu.

Metsavendade matmispaika hakati kavandama 2013. aasta alguses, kui Kaitsepolitseiameti uurimise käigus selgusid Võru lähedalt Reedopalost leitud ühishauas olnute isikud. Tollase Vastseliina valla, Kaitseliidu Võrumaa maleva ja Kaitseministeeriumi koostöös valiti välja koht kalmistul ja tehti vajalikud korrastustööd. Kolmeteistkümne metsavenna matused toimusid 21. septembril 2013. aastal. Aasta hiljem avati siin skulptor Mati Karmini kujundatud mälestuskivid, mis kujutavad endast kivist kuuskesid. 2015. aasta hingedekuu esimesel päeval maeti veel neli metsavenda, kelle säilmed leiti Reedopalo salamatmispaigast ja avati lisaks mälestuskuused kolmes lahingus langenutele. Nende tegelikud hauad on tänaseni teadmata.

Puutlipalo monument ja punkrikoht asub praeguse haldusjaotuse järgi Võru valla Mutsu külas Võrumaal. Puutlipalos toimus 28. märtsil 1953. aastal viimane suurem lahing metsavendade ja Nõukogude julgeolekuvägede vahel. Lahingu käigus langesid kõik kaheksa metsas varjunud inimest – kolm naist ja viis meest. Lahingukohaks olnud punker hävitati ja langenute laibad veeti metsast välja ning maeti teadmata kohta.

20. mail 1989. aastal avati punkrikoha läheduses mälestusmärk langenud metsavendadele. See oli esimene mälestusmärk Eesti vastupanuvõitlejatele, mis püstitati veel Nõukogude okupatsiooni tingimustes, ajal kui ametlikust retoorikast polnud kadunud metsavendade bandiitideks nimetamine. Erinevalt nii mõnestki hiljem püstitatud samalaadsest monumendist, mis lasti okupantide poolt öö varjus õhku, jäi Puutlipalo mälestusmärk tänu oma varjatud asukohale rüüstajatest puutumata. Välja on vahetatud ainult algne nimetahvel, millele lisaks aastakümnete pikkuse salastamise tagajärjel puudunud nimedele oli sattunud ühes varasemas lahingus hukkunu nimi. 

2013. jaanuaris lõpetatud kaitsepolitseiameti uurimise käigus tehtud DNA testide abil selgusid tapetute isikud - kaheksa Puutlipalos langenud metsavenda. Sama aasta Vastupanuvõitluse päeva eel maeti nad Vastseliina kalmistule. 

Saika punkrilahing toimus 07. märtsil 1951. aastal. Neli tundi kestnud lahing on metsavendluse ajaloos üks väheseid, kus ülekaalukate piirajate kaotused elavjõus olid võrreldavad metsavendade kaotustega. Kaheksast metsavennast ainult kahel õnnestus piiramisrõngast välja murda ja varjuda. Nemad langesid kaks aastat hiljem Puutlipalo lahingus. 

2007. aasta jaanipäeval avati kohaliku maantee ääres lahingus langenutele mälestuskivi. Söakamad matkajad leiavad ka punkrikoha, kui liiguvad kivi juurest umbes 700 meetrit metsaradu pidi kagusuunas. Lahingupaiga koordinaadid 57°39'22.2" ja 27°18'49.9"  NB! Vastseliina kalmistul Saika mälestuskuusele raiutud koordinaadid on hetkel valed!

Siin läheduses üritasid 28. septembril 1978. aastal kaks julgeolekutöötajat vangistada 69-aastast August Sabbet, kes oli ennast Nõukogude võimude eest varjanud üle 29 aasta. Elusalt vana metsavenna kättesaamine ei õnnestunud – pärast lühikest rüselust heitis August Sabbe end Võhandu jõkke ja uppus. Tema laip saadi jõest kätte ja viidi Tartusse, kus maeti 20. oktoobril samal aastal Raadi kalmistu aia äärde tähistamata hauda. Täpselt 20 aastat pärast August Sabbe hukkumist avati tema haual mälestusmärk. Võhandu kaldale paigaldati mälestuskivi 2002. aastal. Sabbe püstol on välja pandud Võrumaa muuseumi püsiekspositsiooni metsavendadele pühendatud osas.

Põrgupõhja punker asub Raplamaal, Tiduvere küla lähedal metsas. 

1945. aastaks oli nõukogude vastane relvastatud vastupanuvõitlus organiseeritud mitmes okupeeritud riigis, sh Eestis ning võitlejaid üritati koondada ja rajada vastupanuvõrgustikku. Üheks metsavendade tugipunktiks oli ka 1947. aasta algul ehitatud Põrgupõhja punker.
2015. aastal avati Põrgupõhja metsavendade punkri rekonstruktsioon, mille abil on nüüd huvilistel võimalik tutvuda metsavennaelu argipäevaga. Soovija saab punkris ööbida ja mõtiskleda, milline võis olla elu, kui iga oma sammu tuli varjata.

Mõnekümne meetri kaugusel punkri rekonstruktsioonist on näha 1947. aasta 31. detsembril NKVD hävitatud punkri asukoht ja seda ümbritsenud muldvall ning hukkunud metsavendadele püstitatud mälestuskivi.

Juurdepääs vaba, muuseumituba saab külastada raamatukogu lahtiolekuaegadel. Punkri asukoht on kaitseväe Nursipalu harjutusväljal liikumispiiranguteta alal, õppuste ajal tulistatakse lähikonnas erinevatest relvadest. Autotee on viimases lõigus paremat sõiduoskust eeldav, aga siiski ka sõiduautoga läbitav enamuse ajast. Punkri läheduses võib olla vesine. 

Lükkä (Nursi) punkrilahing toimus 28. detsembril 1945. aastal. Lahingu käigus tapeti üheksa metsavenda ja maapealne punker põles maha. Kolm meest suutsid piiramisrõngast välja murda ja varjuda. Lahingupaik leiti pärast pikki aastaid otsinguid 2008. aastal. Aasta hiljem avati Võru-Valga maantee ääres lahingu mälestuskivi. 2010. aastal tehti esmased väljakaevamised punkrikohas ja sisustati Nursi endises koolimajas lahingule pühendatud muuseumituba (metsavendade kirjutusmasin on praeguseks viidud Võrumaa muuseumi püsiekspositsiooni).

Teise maailmasõja lahingute lõppedes kogunes Ehmja ümbruse meestest kuni kahekümnemeheline metsavendade salk. 1945. aasta lõpus ehitati palkidest punker. Punker oli ehitatud maapinnale ja ümbritseti pinnasevalliga. Punkrit ümbritses madal kraav, mida oli võimalik kasutada hädapärase kaitsekraavina. Punkrikohast kaheksa meetrit loodes asub 80 sentimeetrise läbimõõduga kaev, millel sügavust 2,3 meetrit. 20. jaanuaril 1946. a tabati Ehmja küla ühes talus haarangu käigus viis selle grupi liiget. Mingil põhjusel ei jõudnud info ülejäänud viie meheni, kes varjusid punkris. Juba järgmiseks päevaks oli julgeolekul teada punkri asukoht ja see piirati ülekaalukate jõudude poolt ümber. Metsavennad keeldusid alla andmast ja umbes tund aega kestnud lahingus langesid kõik punkrisolijad. Nende laibad viidi Haapsallu ja maeti hiljem teadmata kohta.

2010. aasta septembris uuriti arheoloog Mati Mandeli juhtimisel arheoloogiliselt läbi punkri põhi. Leiti 60 eset või esemekatket, peamiselt erinevaid padrunihülsse ja kuule, aga ka nööpe, majapidamistarvete jäänukeid jms. 

2011. aasta 18. juunil avati punkrikohas mälestuskivi langenuile. Kivi valmistas Eesti Memento Liidu juhatuse esimees ja Ungru Paekivi tootmisjuht Arnold Aljaste.

Lebavere metsas taasavati 2020. aastal metsavenna punker. Punker on loodud 1944–1954 metsa varjunud metsavenna Martin Tamme ühe punkri eeskujul tema venna Kaljo Tamme mälestuste põhjal. Sellises punkris elas Martin Tamm viimased kuus metsas veedetud aastat. Aastal 2001 lõi Väike-Maarja vald huvilistele külastamiseks punkri, mis oli nüüdseks oma aja ära elanud. Väike-Maarja Muuseumisõprade Seltsi eestvedamisel taastati metsas sama punker ning mälestustahvel.

Info saamiseks ja metsavennapunkri külastamiseks matkajuhiga võtta ühendust Väike-Maarja Muuseumisõprade Seltsiga. Punkri külastamine matkajuhiga on tasuline. 

Ennuksemäe metsavendade punker paikneb Holstre ja Mustla vahel metsades. Metsavendade peidupaiga rajasid 1944. aastal Nõukogude okupatsioonivõimude eest põgenenud vennad Jaan ja Evald Sova, kellega liitusid hiljem kümmekond metsavenda.

21. veebruaril 1945 ründasid punkrit NKVD-lased ning üle kuue tunni kestnud lahingus hukkus seitse metsavenda ja kaks ründajat, viis inimest võeti vangi. Selleks, et metsavendi maa alt välja saada, panid kommunistid punkri põlema. Eesti metsavendluse ajaloos oli Ennuksemäe punker üks suuremaid.

2010. aastal taastas Tarvastu vald punkri ligilähedases suuruses, kuid 31. oktoobril 2016 hävis see taas tules nagu 1945. aastal. Viljandi vallavalitsus otsustas punkri uuesti taastada 2020. aastal ning eelmise sama aasta novembri lõpus hakati punkrit uuesti rajama.

Taastatud punkris on kaks sisse- ja väljapääsu, kuus nari, köetav pliit ning tunnel, mis ühendab punkrit mäe jalamil asuva sissepääsuga. 2021. aastal valminud punker on viis aastat varem põlengus hävinud punkrist oluliselt turvalisem, sest puidu hävimise kaitseks on ehitatud betoonist seinad, lagi ja põrand.

Punker on avatud 24/7. Külastada ja ööbida saab ilma ette registreerimata. 

Rändrahn, millele kinnitatud kolm metallristi, on pühendatud 23. juunil 1951. aastal Emmaste lähedal peetud lahingus hukkunud metsavendadele Priidu Mäele, Evald Pomerantsile ja August Tuutile. Jaanus Rohusaare kavandatud mälestusmärk Emmaste kalmistul avati 2007. aastal.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

Mälestuskivi asub Luulupe külas.

Mälestuskivi, avati 2020. aastal Saaremaa kuulsaima metsavenna Elmar Ilbi ja tema salga mälestuseks. 

Ilp hoidis alates 1944. aastast kuni 1950. aasta 12. augustini okupatsioonivõime Saaremaal ärevuses. Redese Toomson, Feliks Vahter, Aleksander Tuuling ja neist kuulasim Elmar Ilp on nimed, mis kantud koos salga Lendav surm sümboolikaga mälestuskivile, mis nüüdsest Luulupe küla keskel seisab.

Ants Kaljuranna – hüüdnimega Hirmus Ants – mälestuskivi kirikuaias ja metsavendade ühishaud Mihkli kirikuaias.

Mihkel Havi grupi metsavendade ühishaud asub aga Mihkli surnuaial. Mihkli kiriku juurest Vanamõisa suunas 650 meetrit sõites tuleb pöörata põhjasuunda minevale kalmistuteele. Tee pikkus 300 meetrit. Metsavendade haud on peasissekäigu läheduses. 

Ants Kaljurand oli tänu oma väljapaistvale isikule paljude tõestisündinud ja ka väljamõeldud lugude kangelane juba eluajal ning pikki aastaid pärast hukkamist. Ants Kaljurand võttis osa 1941. aasta suvelahingutest Punaarmee vastu, osales lahingutes idarindel ja jätkas pärast Eesti taasokupeerimist  metsavennana vastupanu veel viis aastat, kuni arreteerimiseni 1949. aasta jaanipäeval. Sõjatribunal mõistis ta koos kahe kaasvõitlejaga surma ja ta hukati Tallinnas 13. märtsil 1951. aastal. Tema haud on teadmata nagu lugematutel teistel kommunismiohvritel. Teda meenutav kenotaaf avati Mihkli kiriku juures 2011. aastal. Lisaks mõistis sõjatribunal 18 Hirmsa Antsuga seotud isikut väljasaatmisele, karistusmääraga 10-25 aastat sunnitöölaagris. 

Mihkel Havi juhitud metsavennad langesid haarangu käigus punkrile 23. juunil 1949. aastal. Kuna punker oli sügavas teedeta metsas, siis maeti langenud sealsamas tähistamata hauda, mis suudeti leida alles 2001. aastal ja nad maeti ümber Mihkli kalmistule. 2012. aastal avati nende haual mälestuskivi.

Muuseum asub Võru kesklinnas.

Muuseumi väljapanek tutvustab põhjalikult Võromaa ajalugu muistsetest aegadest kuni 20. sajandi keskpaigani. 

Püsiekspositsioon annab muuhulgas ülevaate Eesti Vabariigi sünnist ja Vabadussõja aegadest Võrumaal. Muuseumis on ka üks Eesti põhjalikeim väljapanek metsavendlusest sh interjöörina sisutatud metsavenna punker.

Ekspositsioonisaalis vahetuvad temaatilised fondiväljapanekud ja viiakse läbi ajalooteemalisi muuseumitunde.

Pärnu-Jaagupi-Kalli maanteelt viitab silt külavaheteele. Mööda kruusateed sõita  1 kilomeeter, mälestuskivi asub kurvi peal.  

Ertsma punkrilahing toimus 27. veebruaril 1949. aastal. Ertsma küla lähedale ehitatud punkris elas tollal salk metsavendi, Relvastatud Võitluse Liidu juhte ja reamehi. Hommikul kella kuue paiku piirasid NKVD väeosad punkri ümber. Teadaolevalt osales haarangus 15 Eesti NSV julgeolekuministeeriumi töötajat ja 350 sõdurit. Rünnaku tagajärjel hukkus üheksa inimest, üks arreteeriti haavatuna ja ühel õnnestus põgeneda. Haavata saanud metsavend Mihkel Ellermaa saadeti karistust kandma Siberisse. Hukkunute hulgas olid ka Ellermaa naine ja kaheaastane tütar. Vanem tütar oli sel ajal vanaema juures. Senini on teadmata, kuhu mahalastud hiljem maeti. 

Täpselt 45 aastat pärast punkrilahingut, 27. veebruaril 1994 avati Kodesmaa soo serval kunagise punkrikoha lähistel mälestuskivi.

Asub Strazde vallas Kalna kalmistul, on ventspilsi maanteelt selgelt nähtav. Mälestuskivi avati 1. oktoobril 2005.

Rändrahnu sisse raiutud tekst:

SAMAD MÕTTED, MIS MEIE SÜDAMES PÕLEVAD –
LÄTI RAHVA EI KAOTA

LUCIA SAGAMEŽA-NAGELE

RAHVUSPARTISANID
J. KALNOZOLA –
T. DAUGAVIEŠA
Nad võitlesid juhtpositsioonil olevate kommunistlike okupantide vastu
JA PÕHILISED KÄNGURID
STRAZDE, LAUCENE JA LĪBAGU KIHELD
VABA LÄTI EEST
1945–1950

NENDE MÄLESTUSEKS
2005. aastal

Mälestuskivi kõrval on tahvel, millele on graveeritud järgmine tekst:

NÕUKOGUDE TŠEKID
VAHISTATUD, PIINATUD, TAPETUD, VÄLJA SAADETUD
RAHVUSPARTISANID

(Järgnevalt on toodud 30 partisani nimed ja sünniaastad.)

Kalmistule on püstitatud monument rahvuspartisanide mälestuseks. Kivisse on raiutud Puze-Piltene partisanirühmas teeninud partisanide nimed. Monumendi jalamil asuvale graniitplaadile on graveeritud aastaarvud (1945-1953) ja 36 langenud partisani nimed.

23. veebruaril 1946 toimus Tārgale kihelkonnas Vārnuvalkase lähedal verine lahing Läti rahvuspartisanide rühmituse (mida juhtis komandör Brīvnieks) laagris ja Nõukogude okupatsiooniarmee hävitusüksuse vahel. Lahingus langes kuus partisani, kes maeti kohalike elanike poolt salaja metsa. Hiljem maeti sinna ilma kohtu või karistuseta veel kaks mahalastut. Kohalikud kutsusid seda metsanurka Dzelzkalnsi kalmistuks, mida aastaid suutsid leida vaid asjatundjad – ristimärgi järgi kuuses.

1989. aasta suvel paigutasid Läti Rahvusliku Vabastusarmee (LNNK) Ugāle haru liikmed kasepuust riste 23. veebruaril 1946 langenute Puze-Piltene grupi riiklikule matmispaigale Zūri metsa Dzelzkalni piirkonnas ning otsisid langenute sugulasi Lätis ja välismaal.

27. aprillil 1991 pühitses teoloogiaprofessor Roberts Akmentiņš langenute sugulaste ja mitme riigi rahvusorganisatsioonide esindajate osavõtul hauad ning need nimetati Dzelzkalni vendade haudadeks.

Mälestuskivi asub Laumu looduspargi territooriumil. Laumu looduspark pakub mitmekesist meelelahutust kogu perele. See on looduspark, mille on loonud ja hooldavad „Lauma“ kinnistu omanikud ning kus on mitu looduslikke protsesse uurivat rada: taimerada, mesilaste rada, metsarada ja linnurada. Aktiivsematele pargikülastajatele on olemas ka spordirada erinevate takistusradadega, kus saab proovile panna väledust, tasakaalutunnetust, hüppeid ja muid oskusi. Park on hästi hooldatud, seal on kohvik, külalistemaja, kämpingumajad, samuti telkimis-, puhke- ja piknikualad.

Otanki kohalik muuseum asub endise Rude kooli õuel.

Giidi jutustus punkrist ja selle loojatest, nende edasisest saatusest. Vaadata saab endise Rude kooli õpilaste loodud punkri maketti (partisanide endi jutustuse järgi) ja tolleaegse metsaala ruumikaarti, kuhu on märgitud toetajate ja kontaktide majad. Kogutud punkri olmeeksponaadid.

Eelnev registreerimine telefonil 26323014 või e-posti teel lelde.jagmina@gmail.com.

Tšekaa ohvrite matmispaik asub Lībagi kihelkonnas Chumali järve lähedal, Talsi - Lauciene tee lähedal. Aastatel 1946–1947 lasi tšekaa siin maha 14 inimest. On olemas versioon, et mahalastute seas olid ka metsavendade toetajad.

Talsi prokuratuuril on väidetavalt selle juhtumi kohta teavet. Vaja on põhjalikumat uurimist.

Ventspilsi-Mazirbe raudteeliin, samuti Stende-Dundaga pikendus Mazirbesse koos haruga Pitragsi, oli ette nähtud ainult strateegiliste sõjaliste vajaduste rahuldamiseks. Nende liinide ehitamise ajal ja pärast seda evakueeriti kõik tsiviilelanikud piirkonnast. Irbe väina piirkonnas asuvate sõjaliste raudteede peamine ülesanne oli Saksa armee rannikukaitsepositsioonide varustamine relvade ja laskemoonaga.

Need ainult sõjaväe kasutuses olevad sõjaväe raudteed ühendasid ka kolme kõige tähtsamat tuletorni, mis asusid Ovišis, Mikeltornis ja Šlīteres.

Sellest hoolimata korraldati juba I maailmasõja aastatel ka reisijatevedu.

Stende raudteejaamas asub mälestuskivi (1989) 1941. ja 1949. aastal küüditatud lätlastele.

30. oktoobril 1919 hõivasid Stende raudteejaama Bermonti väed. 17. novembril ründasid K. Šnēbergsi juhitud Läti sõjaväe sõdurid jaama, ajades ära vagunid relvade, sõjavarustuse ja viljaga. Nende lahingute eest pälvisid 6 sõdurit ordeni: K. Bumovskis (1891-1976), P. Strautiņš (1883-1969), R. Plotnieks (1891-1965), E. Jansons (1894-1977).

Rubenise Pataljoni Muuseum asub Ugāles. See annab ülevaate Roberts Rubenise pataljonist, mis teenis 1944. aastal kindral Jānis Kurelise alluvuses Kuramaal, ning Kurelise sõdurite tegevusest ja rahvuslikust vastupanuliikumisest. Muuseumis on väljapanek Läti Kesknõukogu ja selle Ventspilsi rühma tegevuse kohta ja seal eksponeeritakse Läti Kesknõukogu memorandumit 188 allkirjaga ja allakirjutanute fotodega; see dokument on kantud UNESCO maailma mälu Läti registrisse. Läti Kesknõukogu oli Läti kõrgeim poliitikajuhtimiskeskus põrandaaluse valitsusega Läti okupatsioonide ajal 1943–1994; see loodi eesmärgiga koordineerida erinevate läti vastupanuliikumiste tegevust Läti riikliku iseseisvuse taastamiseks. Muuseum korraldab ka väljasõite pataljoni ajaloo seisukohalt olulistesse kohtadesse, nt rekonstrueeritud punkri juurde Usma vallas ja lahinguväljadele Renda ja Zlēkase vallas.

Pēteris Prauliņši (1911–1949) Birži kihelkonna rahvuspartisanide rühmitus kuulus Mārtiņš Pokļevinskise (1902–1951) juhitud rühmitusse. Rühm viis läbi mitmeid partisaniaktsioone, mille käigus karistati Nõukogude kaastöölisi ning rekvireeriti okupatsioonivõimude majandusasutuste toitu ja vara. P. Prauliņši rühma partisanid ei järginud piisavalt vandenõu reetmist, paljud isikud külastasid nende asulat, mis lõi võimaluse reetmiseks. Sõjalise kogemuse puudumine oli üks partisaniliikumise puudusi.

P. Prauliņši partisanide rühm Birži kihelkonnas Kalna metsas hävitati 16. mail 1949 Läti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi operatsiooni käigus, milles osalesid ka sõjaväeosad. Metsavennad olid rajanud perimeetrikaitsega punkri, mis oli hästi maskeeritud ja asus määramata kõrgusel soises piirkonnas. Partisanid osutasid Tšekaa vägedele vähemalt 40 minutit ägedat vastupanu, kuid kogu rühm langes: Pēteris Prauliņš, Artūrs Bružuks, Jānis Kalvāns, Edvīns Slikšāns ja Francis Skromanis. Maha lastud metsavennad visati kihelkonnamaja lähedale, kuid nende säilmed maeti hiljem lähedalasuvatesse kruusakarjääridesse. Irma Bružuka sai raskelt haavata, kes võeti vangi ja suri 17. mail Jēkabpilsi haiglas. Ta maeti kalmistu äärde, kuid kui kalmistut pärast Läti taasiseseisvumist laiendati, püstitati tema hauale monument.

Kalna kihelkonna P. Prauliņši grupi partisanide mälestuskivi pühitseti sisse 1998. aasta novembris. P. Prauliņši punkri asukoht asub Kalna kihelkonna Vidsala 99. kvartali 4. sektsioonis. Kivi, millel P. Prauliņš istus, on säilinud.

P. Prauliņši punkri asukoht asub Kalna kihelkonnas Vidsala kvartali 99 4. sektsioonis. Kivi, millel P. Prauliņš istus, on säilinud.

P. Prauliņši (1911-1949) partisanide rühm Birži kihelkonnas Kalna metsas hävitati 16. mail 1949 Läti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi operatsiooni käigus, milles osalesid ka sõjaväeosad. Metsavennad olid rajanud perimeetrikaitsega punkri, mis oli hästi maskeeritud ja asus määramata kõrgusel soises piirkonnas. Partisanid osutasid Tšekaa vägedele vähemalt 40 minutit ägedat vastupanu, kuid kogu rühm langes: Pēteris Prauliņš, Artūrs Bružuks, Jānis Kalvāns, Edvīns Slikšāns ja Francis Skromanis. Maha lastud metsavennad visati kihelkonnamaja lähedale, kuid nende säilmed maeti hiljem lähedalasuvatesse kruusakarjääridesse. Irma Bružuka sai raskelt vigastada, kes langes vangi ja suri 17. mail Jēkabpilsi haiglas. Ta maeti kalmistu õuele, kuid kui kalmistut pärast Läti taasiseseisvumist laiendati, püstitati tema hauale monument.

Pēteris Prauliņši Birži kihelkonna rahvuspartisanide rühmitus kuulus Mārtiņš Pokļevinskise (1902–1951) juhitud rühmitusse. Rühm viis läbi mitmeid partisaniaktsioone, mille käigus karistati Nõukogude kaastöölisi ning rekvireeriti okupatsioonivõimude majandusasutuste toitu ja vara. P. Prauliņši rühmituse partisanid ei järginud piisavalt vandenõuteooriat, paljud isikud külastasid nende asulat, mis lõi võimaluse reetmiseks. Sõjalise kogemuse puudumine oli üks partisaniliikumise puudusi.

Kalna kihelkonna P. Prauliņši rühma partisanide mälestuskivi pühitseti sisse 1998. aasta novembris.

Jēkabpilsi piirkonna Kalna vallas, Sūpes purva lähedal avati Lāčplēsise päeval - 11. novembril 2019. Selle avamisel osalesid Jēkabpilsi piirkonna ja Viesīte piirkonna esindajad, endine rahvuspartisan H. Miezīte, ajaloolane H. Bruņinieks, samuti külalised Leedust ja teised huvilised. Mälestuspaik ja stend asuvad Sūpes purva lähedal, mis on seotud rahvuspartisanide asulate ja lahingute paikadega. Sügavamal metsas asus ka Indāns-Grāvelsoni rühma punker.

Pärast Läti elanikkonna küüditamist 25. märtsil 1949 hävitati rahvuspartisanide varustussüsteem. 1949. aasta suvest kuni 1952. aasta keskpaigani koges Aknīste, Sauka, Elkšņi, Birži ja Viesīte piirkonnas rahvuspartisaniliikumine langust, kuna see kannatas etnilise puhastuse ja Nõukogude armee ning julgeolekuasutuste regulaarsete vasturünnakute all. Jānis Indānsi ja Jānis Grāvelsonsi rahvuspartisanide rühmituse asumine Elkšņi metsas 1949.–1950. aasta talvel oli väga tõsise ja tolle aja kohta ebatüüpilise kaitsesüsteemiga, mida 1950. aastatel ei eksisteerinud kusagil mujal Lätis ega ka naaberriigis Leedus. Indānsi-Grāvelsonsi rühmituse punkrisse olid spetsiaalselt loodud perimeetri kaitsekaevikud ja suurtükipesad. Kõrvuti partisanide sõjalise valmisolekuga ohverdada oma elu võitluses vaenlase vastu on võimalik rääkida ka nende erilisest identiteedist, mis avaldus ka teiste pereliikmete kaasatuses rahvuspartisanide ridadesse.

Indāns-Grāvelsoni ühispartisanide rühma kuulus 12 inimest, sealhulgas viis naist ja üks Leedu partisan: Jānis Indāns, Jānis Edvards Grāvelsons, Alma Grāvelsone, Pēteris Indāns, Kristīne Indāne, Milda Ārija Vietāne, Vasilijs Sokolovs, Voldemārs Otto Sātnieks, Jonda Ķepiņš, Hitnieksl Sātniekss, Jānis Ķepiņš. Žukauskis. Nende viimane lahing toimus 25. veebruaril 1950 Elkšņu metsas, kui lahingus ebaproportsionaalselt tugevate jõudude vastu langes 11 partisani. Ellu jäi vaid Hilda Vietniece (Miezīte), kes tabati ja viibis hiljem kuus aastat Gulagi laagrites vangis.

Mälestuspaik loodi piirkondliku maantee P74 Siliņi - Aknīste äärde, 12 kilomeetri kaugusel Aknīstest, keerates Läti riigimetsale "Žagari ceļa".

Elkšķi kihelkonna põhjaosa ulatuslik metsamassiiv sai juba 1944. aasta suve lõpus kogunemiskohaks inimestele, kes valmistusid relvastatud võitluseks Nõukogude okupatsioonivõimu vastu. 1944. aasta lõpus hakkasid Aknīste piirkonnas moodustuma rahvuspartisanide rühmitused. Sobivaks kohaks partisanide laagri rajamiseks oli Teemantmets , mis asus Elkšķi suure metsa lõunaservas Aknīste suure soo lähedal. Seal, vähem kui 10 kilomeetri kaugusel Aknīste kihelkonnast, rajasid rahvuspartisanid talvitumiseks kolm talvepunkrit. Metsas kogunenud meeste side tagati lähedalasuvate majade - Baltimore'i, Gargrodes'i, Līči, Priedes'i, Krūmi - ning teiste majade elanike, naabrite ja partisanide toetusel.

Partisanide lahing Läti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi sõduritega Teemantmetsas toimus 13. veebruaril 1945. Tšekistid, olles pantvange võtnud, ajasid nad edasi, et paljastada partisanide punkrid. Metsavennad, nähes ohtu, avasid tule, pantvange säästmata. Lahingus langes 10 Nõukogude okupatsioonivägede esindajat, kaheksa rahvuspartisani ja neli pantvangi. Vaatamata metsavendade kaotustele ei õnnestunud tšekistidel partisanide punkreid vallutada. Ellujäänud partisanid ootasid pimedust ja lahkusid asulast. Lahingus haavata saanud tšekistlikud sõdurid ei suutnud oigates lahinguväljalt lahkuda. Pärast seda lahingut, mida võib pidada metsavendade esimeseks "lahinguristimiseks", tundsid partisanid end vendadena ja vintpüss tundus kõigest kallim, nagu ainus usaldusväärne päästja.

Valge Rist ja infostend Teemantmetsas paigaldati Lāčplēsise päeval - 11. novembril 2022. Mälestuspaiga loomist toetasid Jēkabpilsi piirkondlik valitsus, ühing "Tēvzemes sargi" ja Läti Riigimetsad. Infostendi sisu autor on ajaloolane Haralds Bruņinieks.

Sēlija rahvuslike partisanide vendade kalmistu avati 30. oktoobril 2004 Läti kaitseministeeriumi ja Aknīste valla toel. Sinna on maetud 19. detsembril 1949 Kalna kihelkonna Dimantu metsas toimunud lahingus langenud partisanid: Alberts Karankevičs (1914–1949), Vilis Tunķels (1911–1949), Arnolds Tunķels (1926–1949), Osvalds Tunķels (1929–1949), Ēvalds Kundzāns (1927–1949).

2005. aastal maeti siia ümber ka 13. veebruari 1945. aasta lahingus Elkšņi metsas langenud partisanid: Juris Alfreds Voldemārs Lācis (1908-1945), Eduards Kaminskis (1910-1945), Alberts Mežaraups (1945). (1915-1945), Antons Bružiks (1911-1945), Jānis Britāns (1926-1945) ja üks tundmatu. Ühiskalmistul on ka Marta Mežaraupe (1907-1945), Alberts Lācise (1902-1945), Juris Resnītise (1901-1945) ja Pēteris Bite (1907-1945) säilmed, kes langesid Nõukogude okupatsioonivõimude poolt pantvangiks, ning Indāns-Grāvelsonsi grupi langenud partisani Voldemārs Otto Sātnieksi (1911-1950) säilmed. Aknīste vendade kalmistul asub ka mälestusmärk Alfreds Silaraupile (1925-1946), Aknīste kompanii rahvuspartisanile, kes langes Tšekaa operatsiooni käigus 30. juulil 1946 kitsarööpmelisel raudteel Elkšņu metsas.

Sēlija Rahvuspartisanide Vennastekalmistul püstitatud Valge Risti jalamil asub mustast graniidist steel, millel on Läti Rahvuspartisanide Ühingu embleem ja selle alla graveeritud tekst „Sēlija Rahvuspartisanidele. Te ohverdasite oma elu Läti eest võitluses kommunistliku okupatsioonirežiimi vastu aastatel 1944–1954.“ Kalmistul on ka mälestuskivi kirjaga „On pisaraid, mis valatakse vaikides. On arme, mis paranedes ei parane“, mille püstitas Stanislava Šadurska ärkamisaja alguses augu lähedale, kuhu tšekistid matsid eelmisel päeval, 14. veebruaril 1955, langenud rahvuspartisanid ja pantvangid.

Tänapäeval asub endises Susėja kogudusemajas Sanssouci elamukeskus. Hoone fassaadil on endiselt näha jälgi rünnakust, mille jätsid maha rahvuspartisanide poolt 7. juulil 1945 tulistatud kuulid.

Endine Susēja kogudusemaja, mis sel ajal toimis Nõukogude okupatsioonivõimude kohaliku täitevkomiteena, kannatas Sēlija rahvuspartisanide rünnaku all 7. juulil 1945. Rünnak Susēja täitevkomiteele oli osa laiemast rahvuspartisanide kampaaniast ja toimus samaaegselt rünnakutega Vilkupe võivabrikule ja hävitaja Kaunackase majale.

Susėja rahvuspartisanide grupi ülema Albert Kaminskise (1920–1946) juhiste kohaselt pidid metsavennad hävitama kohaliku täitevkomitee julgeoleku, võtma relvad, miilitsa vormiriietuse, dokumendid ja kahjustama telefonisidet. Susėja täitevkomitee rünnakus osales umbes 17 metsavenda Leedu partisanide ülema Jozas Kuveikise juhtimisel. Lahing kestis 15–20 minutit, tulevahetuse käigus langes üks Leedu partisan ja teisel pool hävituspataljoni Jānis Kakarānsi võitleja. Tulevahetuse käigus purunesid täitevkomitee aknad ja kahjustati telefoni.

Teine rünnak Susēja täitevkomiteele toimus 16. juulil 1945, kui toimus pikaajaline tulevahetus metsavendade ja täitevkomitee hoonesse varjunud hävituspataljoni võitlejate vahel. Lahingu käigus tuli viimastele appi rühm Nõukogude sõdureid, kes avasid küljelt kuulipildujatule ja sundisid partisanid taanduma. Lahingus langes vähemalt viis metsavenda ja viis hävitajat. Rünnakud sellele okupatsioonivõimu haldusobjektile kinnitasid partisanisõja relvastatud vastupanu olemust ja olid hoiatuseks rahva vastupanu kohta Nõukogude okupatsioonivõimule.

Susēja rahvuspartisanide üksus moodustati väiksematest killustunud metsavendluse gruppidest, kuna algselt puudus juht, kes oleks suutnud neid ühendada. Lühikest aega püüdis Artūrs Grābeklis koordineerida Susēja partisanide ja hiljem Markejs Gorovņovi tegevust, kes langes 1945. aasta talvel. Susēja rahvuspartisanide üksust tugevdati pärast seda, kui endine leegionär Alberts Kaminskis saabus pärast Saksamaa üldist kapitulatsiooni Kuramaale Sēlijasse. Ta kehtestas rangema distsipliini ja ühendas väiksemad grupid ühiseks võitluseks Nõukogude okupatsioonivõimu vastu. Koostööd tehti ka lähedalasuvate kihelkondade ja piirkondade metsavendluse gruppidega, eriti Gārsene grupi ja Leedu ja Läti piirile asunud Leedu partisanidega.

Relvastatud liikumise algstaadiumis on selge, et metsavennad ei olnud rünnakuteks valmis, kuna nad ei suutnud hõivata ei Kaunacki talu ega tungida Susėja täitevkomitee hoonesse. Partisanid kandsid kaotusi ja ei suutnud pikka aega Tšekaa vägedele vastu panna ning peamine võitlusmeetod oli mõelda õigeaegsele taandumisele. Probleem oli ka partisanide varustamisega. Vaatamata olemasolevatele raskustele suutis Susėja rahvuslik partisanide üksus esimestel sõjajärgsetel aastatel siiski aktiivselt Nõukogude okupatsioonivõimule vastu panna. See partisanirühm lakkas eksisteerimast pärast selle ülema A. Kaminskise langemist 14. mail 1946. Sellele järgnes ka mitmete metsavendade legaliseerimine, samuti liitumine teiste partisanirühmitustega.

Susēja kompanii rahvuspartisanide mälestusmärk avati 11. novembril 1997 Sēlija rahvuspartisanide ajaloo uurija Gunārs Blūzmase algatusel. Langenud Susēja rahvuspartisanide nimede kõrval on jämedalt töödeldud rändrahnu sisse risti märgi all raiutud tekst: „Siili peas käskisin ma sul kaitsta oma isamaad.“ Monumendil on mainitud 16. juulil 1945 Susēja täitevkomitee rünnakus langenuid - Jānis Grābeklis (1923-1945), Ādolfs Rācenis (1919-1945), Broņislavs-Arvīds Bīriņš (1919-1945), hilisem nimi9 (nimi Edgars45 Ērglis) ja Edgars20. lisandusid mõrvatud Līna Kaminska (1917-1945) ja Albert Kaminskas (1920-1946). Monumendil puuduvad Arnolds Dombrovskise (1923-1945) ja teiste Susēja rahvuspartisanide rühmades tegutsenud rahvuspartisanide nimed, kes langesid aastatel 1945-1946.

Rubene kihelkonnas Slate'i rahvuspartisanidele pühendatud valge rist steeliga pühitseti sisse 25. oktoobril 2002.

See oli lätlaste ja leedulaste ühendrühmitus, mida juhtis Jāzeps Fričs (1920–1947). Rühma kuulusid ka Leedu partisanide komandör Jozas Streikus (1923–1962), Jānis Ruzga (1924–1948) ja teised rahvuspartisanid, kes osutasid Slatesis ja ümbritsevates kihelkondades aktiivset vastupanu Nõukogude okupatsioonirežiimile.

Mälestuskivi 2. juulil 1945 Doonau lahingus langenud rahvuspartisanidele Jānis Abaronas, Vladislavs Būkas, Pēteris Bernāns, Alberts Klimanis, Vladislavs Dilāns ja Juris Timšāns, kes hiljem Rubene vallas põletati.

Dunava lahing puhkes pärast seda, kui 30. juuni ja 1. juuli õhtul Ataugas Dunava kihelkonnas toimunud kokkupõrgetes metsameeste ja Nõukogude okupatsioonivõimude esindajate vahel hukkusid kaks Läti NSV Siseministeeriumi Rahvakomissariaadi ohvitseri ja üks miilits. 2. juulil pidasid Eduards Platkanise juhitud 16 rahvuspartisani lahingut hävitajate, miilitsameeste ja Tšekaa vägedega Rubene tee kurvis Dunava kalmistu taga. Mõni päev hiljem põletasid Tšekaa ohvitserid kättemaksuks maha Atauga majad ja põletasid avalikult Rubene kihelkonnamaja lähedal Dunava lahingus langenud kuue rahvuspartisani surnukehad.

Rubene koguduse saal, mille lähedal tšekistid põletasid 2. juulil 1945 Doonau lahingus langenud kuue rahvuspartisani surnukehad. Hirmutamise eesmärgil sunniti seda aktsiooni pealt vaatama ka Rubene koguduse saali töötajaid.

Mälestuskivile on raiutud rist ja kiri:

"Ma suren usu ja vaba Läti eest. Jānis Abarons, Vladislavs Būka, Pēteris Bernāns, Alberts Klimanis, Vladislavs Dilāns, Juris Timšāns langesid ja põlesid 1945. aasta 2. juuli lahingus."

Läti Isamaakaitse (partisanide) ühingu Ilūkste partisanide rügemendi rahvuspartisanidele Boleslavs Mikulānsile (1918–1951) ja Antons Starisele (1909–1953) pühendatud monument avati 1. novembril 2003 Dunava kihelkonnas Celminiekis asuvas Kuršu talus Sēlijast pärit rahvuspartisanide uurija Gunārs Blūzma algatusel.

B. Mikulāns oli alates 1944. aasta augustist aktiivne mitmes rahvuslikus partisanirühmituse liikmeskonnas, sealhulgas Bebrene kompaniis ja 1949. aastal Dignāja rühmas. Aastatel 1949/1950 varjas B. Mikulāns end koos A. Stariga koos Jānis Brakovkaga Kura säärel Bebrene Celminieki suure metsa serval. Kui B. Mikulāns läks 9. mail 1951 tooteid tooma, mõrvas ta Tšekaa 2. N-üksuse ohvitser Švarojs. A. Stari sooritas enesetapu 1953. aasta märtsis pärast seda, kui Tšekaa ohvitserid Kura sääre piirasid.

Graniidist mälestussiletil langenud rahvuspartisanide B. Mikulānsi ja A. Starase nimede kõrval on graveeritud kiri: "Langenud võitluses kommunistliku režiimi vastu".

Valge rist steeliga Asare kihelkonnas Emsiņi kalmistul allee alguses. Pühitsetud sisse 10. septembril 2005.

Pühendatud Läti-Leedu rahvusliku partisanide rühmituse ülematele võitluses Nõukogude okupatsioonivõimu vastu.

Mälestusstele on graveeritud Oskars Kalniese (1915-1945) (langes 10. jaanuaril 1945 Dīviņase lähedal) ja Jāzeps Fričise (1920-1947) (kukkus 7. septembril 1947 Abarkalnis) nimed.

Mitte ainult Läti metsad, vaid ka majad peidavad endiselt teavet rahvuspartisanide võitluse taktika ja meetodite kohta. Metsavendade peidupaiku pole Lätis säilinud, seega on tegemist ainulaadse leiuga, mis annab sellele ka kultuurilise ja ajaloolise tähtsuse. Rahvuspartisanid olid enamasti oma parimas eas mehed, kellel oli soov luua suhteid vastassooga. Vaevalt oleksid nad suutnud kõiki raskusi taluda, kui neil poleks olnud võitluses kõrval seisva naise tuge. See aitas vastu pidada partisanisõja raskustele, mis sageli põhines ka surmale määratud olemise teadvusel. Kahjuks olid enamik neist suhetest traagilised.

Metsavendade rühmituse liige Alfreds Blumbergs (1917–1949) oli romantilises suhtes Gārsene kihelkonna elaniku Milda Purenega (1913–2010), kellelt ta sai toitu, mis sai teatavaks ka Nõukogude julgeolekuorganitele. 27. juulil 1949 rajas Läti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi sõjaväeosa Gārsene kihelkonnas Puķīši majade õuele peidupaiga. Tšekaaga koostööd tegema sunnitud M. Purene reetis Alfreds Blumbergsi, kes langes tema vastu suunatud Tšekaa operatsiooni käigus.

Valge rist steeliga Läti ja Leedu rahvuspartisanidele Prode kihelkonnas. Püstitatud kohta, kuhu tšekistid matsid langenud rahvuspartisanide surnukehad kruusakarjääridesse. Mälestusmärk on pühendatud mitmesajale Läti ja Leedu rahvuspartisanile, kes panid vastu Nõukogude okupatsioonile.

Steelil on läti ja leedu keeles kiri: "Au Läti ja Leedu rahvuspartisanidele. Võitluses kommunistliku okupatsioonirežiimi vastu aastatel 1944–1953 olid nad ühtsed ja ohverdasid end koos vabaduse eest."

Mälestuspaik pühitseti sisse 5. septembril 2007. Seda täiustati ja täiendati mälestustahvliga 24. aprillil 2013 Läti relvajõudude juhataja kindralleitnant Raimonds Graubese ja Leedu relvajõudude juhataja kindralleitnant Arvīdas Pociuse ning teiste mõlema riigi relvajõudude esindajate osavõtul. Mälestuspaiga rajas Läti Rahvuslik Partisanide Ühing koos Leedu Vabadusvõitlejate Ühinguga koostöös Subate ja Obelise omavalitsustega.

Sõites mööda Ilūkste–Subate maanteed, 5 km kaugusel Eglainest, köidab autojuhtide tähelepanu silt „Sārtene kalmistu“ („Červonka kalmistu“). Selle sildi järel näeme kalmistu serval Valget Risti ja steeli, mille jalamil loeme läti ja leedu keeles kirja: „Sulle, Isamaa. Ilūkste rahvuspartisanide Leedu kompaniile“ ning edasi loeme 25. juunil ja 28. septembril 1945 Nõukogude okupatsioonirežiimi vastu peetud võitluses langenud Leedu rahvuspartisanide nimesid.

Kalmistualale edasi jalutades köidab reisijaid 1932. aastal püstitatud monument langenud Leedu sõduritele, kelle säilmed maeti siia ümber 1931. aastal. Leedu piirilinn Rokiškis on juba mitu aastakümmet aktiivselt tegelenud selle mälestuspaiga hooldamisega, avaldades austust oma kaasmaalastele, kes langesid võitluses vabaduse ja iseseisvuse eest. Leedu Sõdurite Kalmistu Vabatahtlike Ühing ja selle esinaine Rimante Narvaišienė on kalmistu korrashoiu ja mälestusürituste korraldamise eest eriliselt hoolt kandnud juba üle 25 aasta. Kuigi vana daam on juba mitu aastat lahkunud, jätkuvad traditsioonid.

6,5 meetri kõrgune monument ehitati 1932. aastal Leedu riigi vahenditest. Monumenti kroonib neitsi Maarja kuju – Leedu sümbol, kes hoiab käes Püha Jüri bareljeefiga tahvlit, tema jalge ees langenud sõdur vintpüssiga. All keskel on ristilöödud Kristuse kujutis.

Monumendi lõi leedu skulptor Stasis Stanišauskas.

Valge rist ja stele Pilskalne kihelkonnas Ludvigova kalmistul.

Bebrene kompaniiülem Salimons Gabris (1916–1945) ning rahvuspartisanid Alberts Strods (1925–1945), Staņislavs Voitiškis (1903–1945) ja Ludvigs Tamanis (1917–1945), kelle nimed on mälestussiletilt loetavad, langesid 3. (4) augustil 1945 Ludvigova lähedal, juhtides Leedu saadikuid Ilūkste rügemendi staapi.

Mälestuspaiga pühitses sisse 5. augustil 2005 Ilūkste katoliku koguduse prelaat Jānis Krapāns.

Monument püstitati rahvuspartisanide Juris Medveckase (1924–1947) ja Gunārs Vanadziņši (1926–1947) viimase lahingu toimumiskohta Timšāni maja lähedal Pilskalne kihelkonnas.

J. Medveckis teenis Teise maailmasõja ajal Läti Leegionis, pälvis lahingutes kangelaslikkuse eest II klassi Raudristi, kuid liitus hiljem Sēlija rahvuslike partisanidega. G. Vanadziņš hoidus 1944. aasta septembris Punaarmeesse mobiliseerimisest, liitus Albert Kaminskise metsavendade üksusega (1920–1946), kuid pärast Susēja grupi lagunemist töötas ta Jāzeps Fričise rahvuslikus partisanide grupis (1920–1947). Hiljem osales ta koos J. Medveckisega mitmetes Nõukogude okupatsioonivõimu vastastes aktsioonides.

Monumendil on 1. (2) detsembril 1947 langenud rahvuspartisanide nimed ja kiri: "Panin nad siili pähe. Kaitse oma isamaad. Doonau rahvuspartisanidele. Langenud lahingus Tšekaa vägedega."

Dvite Rahvuslik Partisanide Kompanii moodustati 1945. aasta aprillis endise Läti armee asetäitja Otto Sudrabiņši juhtimisel. Kompanii koosnes neljast rühmast, mis olid moodustatud Dvite, Pilskalne, Bebrene ja Dunava kihelkondade elanikest. 16./17. juuni öösel pidasid Dvite kompanii partisanid Jadvigova lähedal lahingu Nõukogude okupatsioonivõimude esindajatega, vabastades kaks vangi võetud partisanide toetajat ja tappes kaheksa kohalikku miilitsat ja hävitajat. Juunis liideti Dvite kompanii Ilūkste partisanide rügemendi 1. pataljoniga, mida juhtis endine Läti armee asetäitja Staņislavs Urbāns ja mille juhtimisel juhtis endine leegionär Jānis Stūriškas. Kompanii koosseis muutus pidevalt, eri aegadel kuulus sinna umbes 70 rahvuslikku partisani, sealhulgas naised.

1945. aasta augustis liideti Ilūkste partisanide rügement Läti Isamaakaitse (partisanide) ühingu 2. diviisi koosseisu. 27./28. septembri öösel katkestas Ilūkste partisanide rügemendi staabikompaniist ja Dvite kompaniist moodustatud 25-meheline partisanide üksus sideliinid Ilūkste ja Bebrenega, kuid seejärel okupeeris Dvite täitevkomitee ja politseijaoskonna, blokeeris hävitaja Vuškānsi maja ja rekvireeris kohalikust poest kaupa. Dvite kompanii kui eraldi üksus lakkas eksisteerimast 1946. aasta alguses, kui lootuse kaotades lääneriikide abile legaliseeris suur osa Ilūkste rügemendi partisanidest end, kuid mõned neist jätkasid vastupanu Nõukogude okupatsioonivõimule kuni 1955. aastani.

Läti Isamaakaitse (partisanide) Ühingu Ilūkste partisanide rügemendi Dvite kompanii mälestuskivi avati 10. juulil 2010. Selle kavandi töötas välja Sēlija rahvuspartisanide uurija Gunārs Blūzma ja monumendi sepistas Jersika kiviraidur Imants Laizāns. Sellele kirjutatakse: „27./28. septembril 1945 okupeerisid rahvuspartisanid Dvite ja peatasid ajutiselt Nõukogude okupatsiooni. Sinu eest, isamaa.“

2000. aastal Dignāja kihelkonna Slīterāni kalmistul avatud mälestusstele rahvuspartisanide J. Grāversi rühmituse Lidija Gibže (1924-1950), Jānis Grāversi (1915-1950), Voldemārs Blāzes (langes 1948) liikmetele.

Steelil on Tšekaa erirühmaga lahingus langenud rahvuspartisanide nimed ja kiri "Panin nad siilile pähe... Sõnad vaikivad, rinnad lakkavad hingamast. Ainult kuulid kihutavad edasi, vilistades... Rahvuspartisanid, kes langesid Läti rahva vabaduse eest."

Zebrene kihelkonna Renģe mõisapargis avati 1. septembril 1995 mälestusmärk Nõukogude okupatsioonirežiimi vastu võidelnutele ja kommunistliku repressiooni ohvritele. Karedal rändrahnul on kujutatud rist ja sellele on graveeritud sõnad: „Zebrene punase terrori ohvritele, Teises maailmasõjas langenud rahvuslikele võitlejatele.“ Mälestusmärgi loomist toetas rahaliselt organisatsioon „Daugavas Vanagi“.

Bērze kihelkonna Virkuse kalmistul asuv Īle rahvuslike partisanide vendade kalmistu rajati 14. novembril 1992, kui siia maeti 15 partisani, kes langesid 17. märtsil 1949 Īle lahingus. See sai võimalikuks pärast seda, kui 18. juulil 1992 kaevas rahvuskaart koos organisatsiooniga "Daugavas Vanagi" ja Läti ajaloo-uuringute töörühmaga "Ziemeļblāzma", osavõtul teiste rahvuslikult meelestatud organisatsioonide esindajate osalusel, välja 15 Läti ja Leedu metsavenna säilmed, kes olid maetud õhitud partisanide punkrisse Zebrene kihelkonna Īle metskonnas.

Īle lahingus langenud rahvuspartisanide mälestuskivi avati 29. mail 1993. Selle kujundas Alfons Kalniņš ("Edgars"), üks 17. märtsi 1949. aasta lahingus ellujäänud osalejatest. Korrapärase kujuga graniidist plaadil on kujutatud mõõka ja tõusvat päikest ning sellele on graveeritud 15 langenud rahvuspartisani nimed ja kiri:

„Päike tõusis mõõgast. Siin lebavad Läti ja Leedu rahvuspartisanid, kes langesid Īle lahingus 17. märtsil 1949.“

Hauakivi Bruno Druķile, Naudīte kihelkonnast pärit rahvuspartisanile, kes langes kokkupõrkes Nõukogude okupatsioonivõimude relvastatud üksustega 30. juunil 1941. Graniidist steel tekstiga: „Partisan Bruno Druķisele. Langes 30. juunil 1940. See maa on meie rahva püha pärand. Ja õnnistatud on see, kes tema eest langeb. Naudīte kihelkond“. B. Druķise portreega keraamiline medaljon purustati ja hävis pärast Teist maailmasõda.

Pärast Saksa-NSVL sõja algust kogunes 27. juunil 1941 Ružēni metsa umbes kümme kohalikku kaardiväelast, kes moodustasid Žanis Gelsonsi juhitud rahvuspartisanide üksuse. Järgmisel päeval okupeerisid partisanid Naudīte kihelkonna täitevkomitee ja kohaliku masina- ja hobuserendijaama, võttes enda valdusse sealsed traktorid, põllumajandustehnika ja hobused. 30. juunil üritas Naudīte partisanide üksus Meļļi lähedal teel peatada kahe ohvitseri juhitud Punaarmee sõdurite kolonni. Kokkupõrke käigus langesid nii Nõukogude ohvitserid kui ka Läti armee ratsaväerügemendi erukapral Bruno Druķis.

Läti ja Leedu rahvuspartisanide mälestuspaik endise Ukru kihelkonnakooli lähedal avati ja pühitseti 21. oktoobril 2006. Sinna on püstitatud valge rist, mille jalamil on graniidist steel, millele on graveeritud kahe Läti ja kahe Leedu rahvuspartisani nimed ning tekst: „Sinule, isamaa. Ukru kihelkonna rahvuspartisanidele 1944–1954. Võitluses kommunistliku okupatsioonirežiimi vastu 26. oktoobril 1948 langesid Ukru kihelkonnas Eidis-Eduards Ozols, Kristaps Siļķe, Alfonsas Bugnius ja Kostas Norvaitis.“

Mälestusmärgi rajas Läti Rahvuslik Partisanide Ühing (LNPA) koostöös Leedu Vabadusvõitlejate Ühinguga (LLKS). Selle avamisel osalesid Ukru vallavolikogu esimees Ainārs Āriņš, LNPA esimees Ojārs Stefans, LLKS esindaja Jons Čepons ja teised kohalviibijad.

Hauakivi Jēkabnieki valla rahvuspartisanile Harijs Ginterile, kes langes 28. juunil 1941. Hauale on paigaldatud tahvel tekstiga: „Harijs Ginter. Sündinud 30. VIII 1912. Langes kodumaa eest 28. VI 1941. Kallis ema, mida sa nutad, kustuta soomused, mine magama. Asjatult, asjatult ootad oma poega, asjatult valad kibedaid pisaraid.“ Hauakivi restaureeriti 2016. ja 2024. aastal Zaļenieki valla Ūziņi raamatukogu juhataja Gunita Kulmane algatusel ja tema isiklikel kuludel.

Pärast Saksa-NSVL sõja puhkemist 22. juunil 1941 moodustati Jēkabnieki vallas korra tagamiseks ja Nõukogude okupatsioonivõimu lõpetamiseks rahvuspartisanide üksus, mida juhtis valverühma ülem V. Ritums. Algselt täiendati nõrka relvastust – paar püstolit ja vintpüssi – Kalnanši lähedal ja mujal vangi võetud Punaarmee sõdurite trofeerelvadega. Suur kokkupõrge Nõukogude relvastatud formeeringutega toimus 28. juunil 1941 Gudēnis, kus Jēkabnieki valla valvur ja rahvuspartisan H. Gīnters vangistati ja surnuks piinati.

Kommunistliku režiimi poolt 1941. aastal represseeritud Jelgava 1. Keskkooli noorte vastupanuliikumise liikmete mälestuspaik rajati 2007. aastal ühiskondlik-poliitilise aktivisti ja ajaloolase Andris Tomašūnsi algatusel. Jelgava 1. Gümnaasiumi (nüüdne Jelgava Tehnikakõrgkool) lähedal asuvale mälestuspaigale on istutatud tamm ja asetatud rändrahn, millele on graveeritud järgmine tekst: „Mälestustamm Jelgava gümnaasiumiõpilastele, riikliku vastupanuliikumise osalejatele – neile, kes hukkusid Siberis aastatel 1940–1948. T. Bergs, V. Einfelds, A. Gaišs, I. Leimanis, J. Liepiņš, J. Jegermanis, I. Kārkliņš, O. Ošenieks, F. Skurstenis, A. Saldenais, A. Valkīrs, J. Valūns. 2000. O. Valkīrs, V. Treimanis ja 1. Gümnaasium“.

Jelgava õpilaste vastupanuorganisatsioon „Vaba Läti“ asutati salaja 30. septembril 1940 kuue Jelgava 1. keskkooli 11. klassi õpilase poolt Fričas Skurstenise korteris aadressil Slimnīcas tänav 11-4. Organisatsiooni juhtis Juris Valūns ja selle liikmete arv oli umbes 20 inimest. Nad kogunesid ebaseaduslikele koosolekutele, kus arutati organisatsiooni struktuuri ja tegevust. Noored trükkisid nõukogudevastase loosungi „Valmistuge!“, mida kleebiti 14. oktoobril üle linna 100 eksemplari. 25. oktoobrist 1940 kuni 6. novembrini arreteerisid Nõukogude julgeolekuorganid kolmteist Jelgava 1. keskkooli õpilast, kes vangistati Jelgava vanglas ja keda kuulati pikka aega üle. 1941. 1942. aastal viidi kinnipeetavad NSV Liitu, kus 7. veebruaril 1942 mõistis NSVL Siseasjade Rahvakomissariaadi erikoosolek nad 10 aastaks vangi. Ainult Voldemārs Treimanis jäi ellu ja naasis Lätti, teised Jelgava 1. Keskkooli vastupanuorganisatsiooni liikmed surid Gulagi laagrites aastatel 1942–1943.

Jānis Rozentālsi – Jānis Freimanise rahvuspartisanide rühmituse liikmete mälestuspaik rajati 1996. aastal Iecava kihelkonda, J. Freimanise metsavendade rühma punkri kohale. Valge kasepuust risti all oleval betoonalusel on kiri "Läti vabaduse eest langenud rahvuspartisanidele" ja metsavendade – Jānis Freimanise, Jānis Kāpostiņši ja Laimonis Zīraksi – nimed, kes langesid 11. jaanuaril 1950 endise Garoza kihelkonna territooriumil, Jelgava rajooni territooriumil. Monumendi taga on punkri asukoht nähtav, kuid väljaku serval on stend Bauska muuseumi ajaloolase Raits Ābelnieksi koostatud teabega J. Rozentālsi ja Dūmiņši vendade rahvuspartisanide rühma kohta, mis tegutses Iecava, Misa ja Zālīte kihelkondades aastatel 1944–1947.

Jānis Rozentālsi juhitud metsavendade üksus moodustati 1945. aasta suvel, kuid septembriks oli selles juba 11 partisani. See metsavendade rühmitus tegutses Bauska rajooni Iecava ja Zālīte kihelkondades ning Jelgava rajooni Garoza, Salgale ja Pēternieki kihelkondades. 13. augustil 1948 õnnestus tšekistidel tappa üksuseülem ja tema vend, vangistada veel kolm partisani, kuid selle rühmituse ülejäänud metsavennad jätkasid võitlust okupantide vastu Jānis Freimanise juhtimisel.

Bauska kaitsjate mälestusmärk 1944. aastal avati 14. septembril 2012 endise Bauska vabatahtlike pataljoni sõduri Imants Zeltiņši algatusel ning tema ja kohaliku omavalitsuse rahalisel toel. Kolmetasandilisele betoonalusele kinnitatud punasest graniidist steelile on graveeritud tekst: „Bauska kaitsjatele teise Nõukogude okupatsiooni vastu 1944.28.07.–14.09.“ ja „Läti peab olema Läti riik. Kārlis Ulmanis.“ Monumendi avamisele järgnesid Venemaa ja Valgevene välisministeeriumide ning kohaliku Venemaa massimeedia protestid, kuid 2024. aasta kevadel ründasid monumenti isegi vandaalid. Sellest hoolimata toimub selles kohas igal aastal 14. septembril kell 14.00 Bauska kaitsjatele pühendatud mälestusüritus.

1944. aasta juuli lõpus, kui Nõukogude väed Bauskale lähenesid, polnud linnas olulisi Saksa vägesid, kuna linn oli hiljuti olnud sügaval tagalas. Bauska kohese langemise hoidis ära Bauska rajooni ülema ja kaardiväerügemendi ülema major Jānis Uļuksi otsustav tegevus, kes moodustas juuli lõpus Bauska vabatahtlike pataljoni, mis koosnes 13. Bauska kaardiväerügemendi kaardiväest, politseinikest ja vabatahtlikest. Pataljon asus kaitsepositsioonidele Lielupe jõe kaldal Jumpravmuižas Ziedoņi laiu vastas ja esimesel päeval pidi see astuma lahingusse ründava Punaarmeega. Algselt oli pataljon väga halvasti relvastatud ja enamik automaatrelvi tuli hankida trofeedena. Mõni päev hiljem liitusid sõjategevusega ka 23., 319. ja 322. Läti politseipataljonid. Kuni augusti keskpaigani osales Bauska kaitsmisel teise Nõukogude okupatsiooni vastu ka väljaõppe- ja meditsiinikompaniidest moodustatud 15. Läti SS reserv- ja täiendusbrigaadi pataljon. Kokku osales Bauska lahingutes 3000–4000 Läti sõdurit, kes lahingute lõpus pidid silmitsi seisma kümnekordse ülekaaluga. Nõukogude vägedel õnnestus Bauska vallutada alles 14. septembril, pärast poolteist kuud kestnud Läti ja Saksa sõdurite vastupanu.

Bauska lossiaia mälestusansambel avati Läti Vabariigi 90. aastapäeval – 18. novembril 2008. Mälestuspaik loodi Bauska piirkonna poliitiliselt represseeritud klubi „Rēta“ idee järgi. Kaheosaline hallist graniidist monument valmistati arhitekt Inta Vanaga projekti järgi Bauska linnavalitsuse ja annetajate vahenditest. Sellele on graveeritud tekst: „Nõukogude okupatsioonirežiimi vastu võitlejatele, 1940–1990 arreteeritutele, küüditatutele ja piinatutele“. Igal aastal 25. märtsil ja 14. juunil toimuvad selles kohas 1941. ja 1949. aasta küüditamise ohvritele pühendatud mälestusüritused.

Tšekaa repressioonide ohvrite maja ja mälestustahvel Bauska hoones aadressil Plūdoņa tänav 54, kus pärast Teist maailmasõda Nõukogude okupatsiooni ajal asus Bauska rajooni, hiljem rajooni Tšekaa. Siin vangistati ja keldrites kuulati üle rahvuspartisanid ja nende toetajad ning tapetud partisanid visati tuvastamiseks ja kohalike elanike hirmutamiseks sisehoovi. Mälestustahvel avati pärast 2000. aastat ning sellel on kujutatud stiliseeritud okastraati, vanglatrelle ja teksti: „Saapatallad kolisevad, sada inimest oigab... Iga päev on mälestus, mida süda ei unusta. Nõukogude okupatsiooni ajal asus selles hoones repressiooniasutuse (NKVD, „Tšekaa“) Bauska rajooni osakond, kus inimestelt võeti ära kodumaa, kodu, perekond, vabadus ja elu.“ Okupatsiooni ajal oli selle maja kõrval mälestustahvel kolmele langenud okupatsioonivõimu esindajale, kes kaotasid elu rahvuspartisani – Jānis Gudžase – ebaõnnestunud alistamise katses.

Läti ja Leedu rahvuspartisanide mälestuspaik avati 11. septembril 2011. Sellel on valgeks värvitud metallist rist, mille jalamil on graniidist stele neljateistkümne rahvuspartisani nimedega ja tekstiga: "Sinu eest, isamaa. Läti ja Leedu rahvuspartisanid. Langesid võitluses kommunistide kommunistide vastu, Īsccup, Panceuneo, īstemaati. Pabirži kihelkonnad (Leedu) aastatel 1945–1954 Jānis Gudža, Teodors Auniņš, Pēteris Varens, Žanis Strautiņš, Miķelis Dombrovskis, Vilis Krūmiņš, Olģerts Trans, Laimonis Auniņš, Jānis Ulinskis, Jānis Anilonis, Povilas Glindārs “Voldūšs, Petras Gibrāvišas. "Direktor." Teie hauad on teadmata.

Mälestuspaiga rajas Läti Rahvuslik Partisanide Ühing Bauska piirkondliku omavalitsuse toel ning risti valmistas oma rahaga Dobelest pärit täppismehaanik Harijs Frīdemans.

Läti ja Leedu rahvuspartisanide mälestuspaik avati 25. mail 2007. Sellel on valgeks värvitud rist, mille jalamil on graniidist steel, millele on raiutud kümne rahvuspartisani nimed ja tekst: „Sinu eest, isamaa! Panėmune rahvuspartisanidele. Langesid võitluses kommunistliku okupatsioonirežiimi vastu aastatel 1944–1952. Jānis Dručka, Andrejs Bojasts, Arvīds Melducis, Augusts Juškēvičs, Willi Fischer, Stanislovas Naudžius – „Mykolas“, Juozas Krikščiūnas – „Karlis“, Juozas Balčiūnas – „Klemute“, Augustas Pareizis – „Kazys“, „Juozupas“, Jonas Sirbike – „Janis““. Mälestuspaiga projekteeris Läti Rahvuspartisanide Ühing arhitekt Gunārs Blūzma projekti järgi.

Monument asub Skaistkalne katoliku kiriku ja endise Kaputsiini ordu Väikeste Vendade kloostrihoone lähedal – kohas, kus rahvuslikud partisanid ja nende toetajad pärast Teist maailmasõda munkade toel varjusid. 2011. aastal avatud ja pauliinse isa Jānis Vīlaksi poolt pühitsetud mälestustahvlil on kiri: „Kaputsiini ordu mungad – rahvusliku vastupanuliikumise toetajad Kārlis Gumpenbergs OMC (1904–1980), Miķelis Jermacāns OMC (1911–1986), Kārlis Kiselevskis OMC (1906–1979), Miķelis Kļaviņš OMC (1906–1986), Jānis Pavlovskis OMC (1914–2001). Nad pakkusid aastatel 1945–1947 Riias, Skaistkalnes ja Viļakas peavarju ja tuge rahvuslikele partisanidele ja ebaseaduslikult viibivatele isikutele.“

Kaputsiinide mälestuskivi pühitsemine toimus 8. oktoobril 2011. Kivi pühitses Skaistkalne katoliku kiriku pauliinist isa, preester Jānis Vīlaks. Üritusel osalesid Läti Rahvusliku Partisanide Ühingu esimees Ojārs Stefans, Skaistkalne vallavalitsuse juhataja Ineta Skustā ja teised kohalikud elanikud.

Kurmene kogudusemaja lähedal asuv rahvuspartisanide mälestusmärk avati 4. mail 2023 NSV Liidu okupatsioonivägede mälestusmärgi kohal, mis lammutati vastavalt Läti Vabariigi Saeima poolt 2022. aasta juunis vastu võetud seadusele „Nõukogude ja natsirežiimi ülistavate esemete eksponeerimise ja nende lammutamise keelamise kohta Läti Vabariigi territooriumil“. Mälestusmärgile on paigaldatud valgeks värvitud puust rist, mille jalamil on mustast graniidist steel, millele on raiutud tekst: „Kurmene ja ümbritsevate valdade rahvuspartisanidele 1944–1953. Nad murravad meid, aga ei painuta meid.“

Mälestusmärgist paremal on paigaldatud stend Kurmene rahvuspartisanide kohta käiva teabega, mille on koostanud Bauska muuseumi ajaloolane Raits Ābelnieks. Mälestuspaik rajati kohalike elanike algatusel ning Bauska piirkonna eakate ühingu Kurmene kihelkonna osakonna ja Bauska piirkonna nõukogu toel.

Bauska piirkonna idaosas – Skaistkalne, Kurmene, Bārbele ja Valle kihelkondades – toimus aktiivne võitlus Nõukogude okupatsioonirežiimi ja võimude repressioonide vastu. Selles piirkonnas oli alates teisest Nõukogude okupatsioonist 1944. aasta sügisel palju mehi, kes end võimude eest varjasid. Mežabrāļi elanikud olid valmis võimude katsetele neid kinni püüda vastu seisma, seega varustati neid relvade ja laskemoonaga. Sel ajal oli seda lihtne teha, sest endistel lahinguväljadel selliste kaupade puudust ei olnud.

Üksikute rühmituste vahel loodi kontakte ja moodustati suuremaid partisaniüksusi. Nendega liitusid Kuramaa endised Läti Leegioni sõdurid, kes pärast Saksamaa alistumist polnud relvi maha pannud ja alistunud, vaid jätkasid võitlust okupantide vastu. Ajavahemikul juulist septembrini moodustati umbes 20-meheline rahvuslik partisaniüksus, mille tuumiku moodustasid Kurmene kihelkonna elanikud. Sinna kuulusid ka mehed ja noored Bārbelest, Skaistkalnest, Vallest ja naabruses asuvast Mazzalve kihelkonnast Jēkabpilsi rajoonis.

Üksuse ülemaks sai Ludvigs Putnieks, sündinud 1912. aastal Kurmene vallast "Nagliņiem", tema asetäitjaks oli endine leegionär Viktors Ančevs samast vallast "Mūrniekim". 1930. aastatel juhtis L. Putnieks isamaalise noorteorganisatsiooni "Latvijas Vanagi" Kurmene osakonda.

See partisaniüksus pani 1945. aasta sügisel ja talvel toime mitu rünnakut okupatsioonivõimude ametnike vastu, samuti röövis kaastöölisi ning riigile kuuluvaid piimatööstusi ja poode. Seda tehti selleks, et metsavendade ülalpidamine ei oleks raskeks koormaks nende niigi peaaegu täielikult pankrotis sugulastele ja teistele toetajatele. Mitmed hävituspataljonide, nn "istrebikeste" võitlejad ning okupatsioonivõimude lisandid Kurmene kihelkonna partisanide külanõukogus ja Skaistkalne kihelkonna täitevkomitees langesid partisanide kuulide läbi. Selline partisanide tegevus vähendas oluliselt kaastööliste valmisolekut okupatsioonivõimude käske täita.

Siiski infiltreeriti L. Putnieksi partisanigruppi agent, mida tõestavad hilisemad sündmused. 14. jaanuaril 1946, kui V. Ančevs külastas oma ema „Mūrniekis“, saabusid sinna miilitsad ja „Istrebiķe“ teda kinni pidama. Puhkes tulevahetus, milles metsavend ja tema ema ebavõrdses lahingus hukkusid.
2. veebruaril ründasid NSV Liidu sisevägede 288. laskurrügemendi üksused Kurmene kihelkonna piiri lähedal Mazzalve kihelkonna metsas partisanide punkreid. Verises lahingus ülekaaluka ülekaalu vastu langesid Jānis Teodors Meija Valle kihelkonnast, Vilips Saulītis Skaistkalne kihelkonnast, Arnolds Freimanis Kurmene kihelkonnast, Fricis Galviņš Mazzalve kihelkonnast ja tundmatu Riia elanik hüüdnimega Ika või Jonelis. Teistel metsavendadel õnnestus lahingukära sees taanduda ja kaduda. Ründajate kaotuste kohta pole andmeid leitud. Järgnevates tšekistide operatsioonides tapeti või võeti vangi veel mitu partisani.

Valle kalmistul asuv hauakivi püstitati siia 4. juulil 1941 rahvuspartisanile Edmunds Vigmanisele, kes maeti siia 30. juulil 1941 ja langes 30. juunil kokkupõrkes Nõukogude relvastatud üksustega. Tahvlil on keraamiline medaljon, millel on E. Vigmanise foto kaardiväe vormiriietuses ja järgmine kiri: „Vigmanis Edmunds. Sündinud 6. aprillil 1907. Langes Valles partisanilahingutes 30. juunil 1941. Kaasmaalased, kes minust mööduvad, põlevad armastusest isamaa vastu. Armsa isamaa eest luban ma oma elu.“

Pärast Saksa-NSVL sõja algust ja Taurkalne valla täitevkomitee töötajate põgenemist kogunesid kohalikud elanikud 30. juunil Valles Taurkalne vallamaja juurde, heiskasid lipumasti Läti lipu ja moodustasid 25-mehelise rahvuspartisanide üksuse, mis oli küll osaliselt relvastatud vintpüsside ja haavlipüssidega ning mida juhtis valvur Osvalds Ivanovskis. Samal päeval toimus Jaunbruntālie lähedal kokkupõrge umbes kahekümne Punaarmee sõduriga, mille käigus saadi juurde trofeerelvi ning viis sõdurit hukkus, kaheksa sai haavata ja ülejäänud Punaarmee sõdurid aeti laiali. Lahingus langes rahvuspartisan, Jaunbuki omanik Edmunds Vigmanis, haavata said aga O. Ivanovskis ja Bārzdiņi omanik Jānis Krūmiņš.

Rahvuspartisanide mälestuskivi asub Koknese kihelkonnas, kaks kilomeetrit Bormanist läänes, Skudri maja lähedal. Mälestuskivi avati 13. oktoobril 2006 kohas, kus 25. septembril 1949 langesid kolm Osvalds Kārkliņši juhitud rahvuspartisanide rühmituse võitlejat. Betoonalusele paigaldatud graniidist mälestusmärgile on graveeritud tekst:

„Sinule, isamaa!“

OSVALDS KÄRKLINSI GRUPID

RAHVUSPARTISANIDEL

1945–1952.

LAHING TŠEKA VÄGEDEGA

Koknese valla „sipelgate“ juures

Langes 25. septembril 1949

ALBERT GROSSBERG

JANIS KALNIŃS

ALOIS PINTANS

Tšekistani mehed lasid maha „Lazdāri“ elaniku

"ILMARS MELDERIS".

Arendole mõisa on ajalooallikates esmakordselt mainitud 16. sajandil. Aja jooksul on mõisa omanikud mitu korda vahetunud. Mõis on kuulunud Grappenbruckide, Lydinghausen-Wulfide ja Plater-Zyberkide perekondadele. Mõisahoone sai oma praeguse ilme aastatel 1895–1901 toimunud ümberehituse käigus. 14. jaanuaril 1921 võõrandati mõis põllumajandusreformi seaduse alusel ja anti Kalupe vallavalitsuse käsutusse. Mõisa mõisnikumaja renoveeriti ning 1925. aastal asutati sinna algkool ja lastekodu, teenijate majas aga sõjainvaliidide kodu. Kool ja invaliidide kodu tegutsesid kuni 1975. aastani.

1995. aastal ostsid Arendole mõisa mõisnike hoone eraomanikud ja alustati selle restaureerimist. Alates 2002. aastast tegutseb mõisas ühing „Es Latgalei” (Mina olen Latgale poolt), mis hoolitseb selle säilitamise ja arendamise eest.

Mõisa külastajatel on võimalus tutvuda renoveeritud ruumidega ja Latgale suurima antiiksete esemete koguga, samuti tutvuda 20. sajandi ajalooliste sündmustega Latgales. Erinäitus on pühendatud Kalupe kihelkonna endisele politseinikule Jānis Babrisele (1904–1982), kes 14. juunil 1941 osutas vastupanu küüditamisüksusele, tulistas miilitsaagendi Slicsi ja haavas kommunistliku partei täievolilist esindajat Jozānsi.

Arendole mõis pakub ööbimisvõimalusi ja rendipinda erinevateks üritusteks.

Mälestuskivi asub Jersika raudteejaama lähedal. Sellele on graveeritud kiri: „LTS(p)A – Latvijas Tēvzemes sargu (partisānu) apvienības cīnītiesjiem” (Läti Isamaa Kaitsjate Liidu (partisanide) võitlejatele). Partisanide Liit ühendas kuue Läti ringkonna rahvuspartisane võitluses kommunistliku okupatsioonirežiimi vastu aastatel 1945–1955. Mälestuskivi on esimene peatus matkal „Jersika-Vanagi. Nacionālo partizānu leģendām pa pēdām.” (Jersika-Vanagi. Rahvuspartisanide legendide rajal). Marsruut algab Jersika jaamast ja pakub ülevaate rahvuspartisaniliikumise ajaloost, selle silmapaistvamatest tegelastest ja nende tegevusest. Edasi rajal: metsa peidetud rahvuspartisanide punkri asukoht; Isamaakaitseväe (partisanide) ühingu asutamiskoht, nagu on mainitud tunnistustes; ja metsas asuv mälestuskoht „Avotnīca” (latgali keeles „Olūtneica”), kus on tehtud lõke. Matka sihtkohaks on Vanagi kirik, kus teenis preester Antons Juhņevičs. Siin on filmitud „Segvārds Vientulis” (teise nimega Erak) (produtsent Normunds Pucis). Film jutustab preestri loo, kes osales sõjajärgses Latgales rahvuslikus partisanide võitluses. Marsruudil on ka tõendeid endiste talude kohta: majesteetlikud tammed ja hoonete varemed.

See läbib metsi, soode, rabasid, niite ja külavaheteid. Matka kogupikkus on umbes 22 km ja selle läbimiseks kulub 6 tundi.

Vanagi küla endine algkool, kogudusemaja ja kirik annavad tunnistust Vanagi kihelkonna ajaloo ühest kangelaslikumast leheküljest. 1944. aasta sügisel, pärast Nõukogude okupatsiooni naasmist Lätisse, algas Latgale rahva vastupanu Nõukogude võimule. Sel ajal teenis Vanagi kihelkonnas preestrina Antons Juhņevičs (1905–1947), särav isiksus, terava mõistuse, patriotismi ja sügava jumalausuga. Oma jumalateenistustel kutsus ta üles vastupanule Nõukogude võimule ja pakkus oma kirikus varjupaika repressioonide eest põgenejatele. 28. jaanuaril 1945 toimus Vanagi kiriku läheduses relvastatud lahing rahvuspartisanide ja Nõukogude julgeolekuametnike – tšekistide vahel. Pärast neid sündmusi liitus ka A. Juhņevičs rahvuspartisanidega ja sai hüüdnime „Vientulis“ all üheks Läti Isamaa Partisanide Liidu juhiks. Külastajad saavad näha kirikut ja kogudusemaja ning jalutada kiriku lähedal asuvas metsas partisanide radadel.

Eelnevalt broneerides saab kogudusemaja kõrval nautida pidulikku einet – lõkkel valmistatud putru. Endises Vanagi algkoolis, mis on praegu Vanagi teabe- ja tugikeskus, saab vaadata režissöör Normunds Pucise 2014. aastal valminud dokumentaalfilmi "Segvārds Vientulis" (Alias Loner). Kooli koridorides on väljas filmi valmimist tutvustav suureformaadiline fotonäitus.

Preiļi poliitiliselt represseeritute monument asub Rooma-Katoliku kiriku väravate juures oleval väljakul ja avati 22. augustil 1993. Monumendi autor on skulptor Vija Dzintare. Monumendil on kujutatud leinavat naist, kes põlvitab ja katab surnut tekiga. Monumendi kõrval asuvasse kivisse on raiutud luuletaja Kārlis Skalbe sõnad:

Paljud märtrid valiti välja
Sulle, mu väike isamaa,
Kes koos ema nimega on püha
Sosista valutunnil: "Läti!"

Kuna just selles kohas olid Nõukogude okupatsioonivõimud 1940. aastatel avalikkusele vaatamiseks välja pannud maha lastud rahvuspartisanide säilmed elanikkonna hirmutamise eesmärgil, täiendati mälestuspaika 2018. aastal. Monumendi kõrvale paigutati kaks rändrahnu, mis sümboliseerivad rahvuspartisanide mälestust. Rändrahnud lõi skulptor Ivo Folkmanis. Ühele neist on graveeritud Preiļi Poliitiliselt Represseeritute Seltsi „Saatuse Tee“ logo ja teisele kiri „Rahvusliku Vastupanuliikumise langenud liikmete mälestuseks“.

Igal aastal toimuvad siin 25. märtsil ja 14. juunil poliitiliste repressioonide ohvrite mälestusteenistused.

Lätis 1950. aastate keskpaigani kestnud rahvuslik partisanisõda ei möödunud ka Sēlija piirkonnast, kus Secese ja Sēlpilsi kihelkondades tegutses alates 1944. aasta sügisest aktiivselt Pormaļi vendade partisanirühm "Vilkaci".

Pormaļi Vendade Rahvuspartisanide Grupp moodustati 1944. aasta sügisel, kui Paulis ja Jānis Pormaļi ületasid Saksa armee vastuluuregrupi "Zeppelin" koosseisus rindejoone Koknese lähedal ja ületasid Daugava, naastes oma sünnilinna Sece valda Jēkabpilsi rajooni.

1945. aasta veebruaris takistasid partisanid mõisnik Kļavinskise vahistamist, rünnates Vīgante kooli lähedal tšekistide rühma, võtsid vangi ja mõistsid surma Secese mootortehnilise jaama direktori Kārlis Tauriņši, kes oli aktiivselt osalenud 14. juuni 1941. aasta küüditamistes ning ähvardas pärast Venemaalt naasmist lätlasi taas Siberisse küüditamisega.

1945. aasta suvel pöördusid partisanid ka Nõukogude Liidu organiseeritud Secese metsade metsaraie vastu, tulistades korduvalt metsatöödele määratud relvastatud töölisi, keda juhtis kohalik kommunistliku partei organisaator Turčins. Samuti oli ulatuslikult kahjustatud raudteerööpaid ja põllumajandustehnikat, saboteerides viljapeksu. Riigipühadel riputasid partisanid kõrgeimatele kohtadele isevalmistatud Läti riigilipud.

Pormaļi vendade partisanirühmitus andis metsas välja ka mitu numbrit illegaalset ajalehte „Vilkaču Sauciens“.

Nõukogude julgeolekuvõimud olid Pormalõ vendade alistumise eest isegi välja kuulutanud 10 tuhande rubla suuruse preemia.

11. augustil 1946 piirasid tšekistid reetmise tagajärjel Pormalyse vennad kohaliku metsniku majas sisse. Paulis lahkus majast tagaukse kaudu, kuid Jānis pääses põgenema, joostes läbi rukkipõllu metsa.

16. oktoobril 1946 õnnestus tšekistidel meelitada lõksu partisanirühmituse juht Pauli Pormali, kes langes Sece kihelkonnas asuva "Taimiņi" maja lähedale.

8. augustil 1948 mõistis Balti sõjaringkonna sõjatribunal Jānis Pormālisele kahekümne viie aasta pikkuse vangistuse. Ta veetis kaheksateist pikka aastat Nõukogude Liidu orjalaagrites Vorkutas, Taišetis ja Mordvas ning sai Lätti naasta alles 1965. aastal.