Elu Kegumsi poolel II maailmasõja ajal
Lõhkevad mälestused kaugest sõjaajast. Vanema põlvkonna jaoks tuletaks see meelde nende endi kogemusi, võib-olla oleks noortest igav.
Elasime väga ilusas kohas Daugava vasakul kaldal, umbes kuue kilomeetri kaugusel Ķegumsist. Kohas, kus 12 talukohta, koos nimega Priedesmuiža, on ühelt poolt ümbritsetud suure metsaga ja teiselt poolt Daugava järsu kaldaga. Meie maja eraldas teistest Negupiit, mida me nimetasime järveks, sest see oli meie maja juures laiem, mida läbis kaks tammi. Ühe tammi keskosa ühendab siiani betoonsild, mille päästis Saksa sõdur. Teise tammi otsad ulatuvad põhja ja endise kõrge puitsilla üle see enam ei uhkusta. Kunagi teenindas see kitsarööpmelist raudteed, millele ehitati toetusi Ķegumsi elektrijaama ehitamiseks. Pärast sõda teenis sild endiselt, kandes külje peal domineerivaid sümboleid - sirpe ja vasaraid. Negupiite saba ulatub igihaljasse metsa. Keset männimõisa asub laste paradiis - suured lohud tiikide ja metsmaasikatega. Metsaservades on kaks maa-alust selge veega allikat.
juuni 1941. Ema sai nuttes teada, et sõda on alanud. Mu õde oli kümneaastane, mina noorem. Meil on väike talu. Abiks on ka kasuisa Juris Lazda, väga tore ja romantiline inimene. Sündmuste jada ei oska enam öelda, aga mõned episoodid on hästi meeles.
Põgenikekärud ja väed liiguvad läbi meie kodude päeval ja öösel. Inimesed jäävad sealsamas vankrites ja maakides magama. Kariloomad seotuna käru taha.
Männimõis on sakslasi täis. Öösiti möirgavad kõrgel õhus õõnsad pommitajad. Prožektorid püüavad neid tabada kiirte ristumiskohtades ja tulistavad nagu tohutu välk taeva tumedates võlvides. Viska pomme siia-sinna.
Meie maja asus sillast umbes saja meetri kaugusel, nii et ema kardab, et ta võib maja ümber ukerdada, kottidesse panna ja metsaserva keldrisse tassida. Kuni tuli järgmine kott, varastas üks mees koti ja jooksis metsa. Käime emaga metsas ja otsime suurte jõulukuuskede all lootuses, et varas peidab koti sinna, et saaks selle öösel uuesti võtta. Leidsime suure purgi tomatipüreed, uue poufi, püssi ja muid asju. Kes oleks võinud arvata, et kuuskede all kasvab igasugu häid asju. Kuid me ei leidnud oma kotti.
Ükski pomm ei tabanud silda ega ka maja, kuid keldris löödi välja kaks suurt lehtrit.
Sakslased ei häbenenud sigu või veiseid välja juurida sellise keelu alusel, nagu näiteks keeld talupidajatel loomi ise hävitada. Krūmiņi omanikul Kārlisel paluti loomad loetleda. Seega käis ta ilmselt vastu tahtmist mööda maja ringi. Tuli ka meie majja. Ema oli sel ajal laudas. Kārlis pole laudas kukk, aga küsis, kas meil sigu on. Ema vastas, et ei ole. Sel hetkel irvitas siga kõvasti. Kārlis naeratas ja ütles: "Ma kirjutan, et ei ole." Pärast seda korraldas kasuisa sea jaoks metsatihnikusse onni ja perimeetri ning ööbis tema juures.
Sakslased viskasid Negupītet granaatidega ja lasid õhku kalu. Suuremad võtsid, aga väiksemad ajasid kõhu üles, kuna valged lained kaldaid mööda uhtusid ja haisesid.
Kord jalutasime emaga mööda kiirteetammi, kui üle tammi tulistamine algas, siis kuulid vilistasid üksi. Ema jooksis tammist alla ja kutsus järgi. Siis tuli ilmsiks mu kangekaelne olemus. Ema ütles hiljem naabritele, "aga see ei kuula, seisab valli peal ja väidab, et ei karda kedagi." Meie, lapsed, ei kartnud igal pool ja imekombel ei tabanud meid ükski kuul.
Mõnda aega olid elanikud sunnitud kolima Krūmiņi maja keldrisse, mõnikord enesekaitseks. Maja all olev kelder oli väga suur ja paksude seintega. Igal perel oli üks jaoskond. Vajaliku haugi võtsime kaasa. Ülejäänud jäi saatuse majja. Ema mattis kartulid auku ja tasandas maa. Soolatud sealiha tünn lõigatakse põranda all olevasse kuuri. Kana läks kuhugi, ka minu enda kana Špicka nimel. Meil oli ka suur paks ilus kõuts Janka. Krūmiņis elades muutus Janka olude sunnil metsavennaks.
Sakslased rajasid meie lauta hobusetalli. Oi, kuidas mulle need hobused meeldisid! Nad ujusid seal Negupītes.
Kuna kasuisa oli nooruses kollektsionäär, oli meil kodus palju häid raamatuid. Sakslased viskasid raamatud vette, aga meie leidsime metsast klaasikildudega raamatukapi. Metsas heitsid sakslased punkreid maha ning tõid lähedalasuvatest majadest maha lauad, toolid ja muu mööbli.
Ühel päeval avastas mu ema, et sakslased olid meil kartulid välja kaevanud, keetnud ja lõbutsenud. Siis läksime talli oma lihatünni päästma. Sealsamas seisis hobune. Ema käskis Saksa korrapidajal hobune hobuse juurde viia ja lihatünn Krūmiņisse viia. Sakslane ei vaielnud millegi vastu ja kuuletus emale.
Saksa sõdurid maitsesid kõige paremini peekoni ja munaga. Kui kuulsime lobisevat kana, siis sakslane või meie, lapsed, jooksime mune otsima. Kes selle esimesena leidis, tegi. Vanad inimesed austasid meid, lapsi, sageli šokolaadiga. Kui mõni kohalik haigestus, pöördus ta saksa parameediku poole, kes andis talle isegi rohtu.
Ema saatis mind kunagi Lielvārdesse toodete järele. Läbi metsa tuli kõndida umbes kolm kilomeetrit, seejärel sõita praamiga üle Daugava. Tagasiteel laadisin oma koti tee ääres maha. Siis näen, kuidas sakslased sõidavad täkuga, kaks hobust ees. Pakkisin kõik kotti ja läksin nende poole. Jõudes kohale, kus ma istusin, peatavad nad hobused ja sakslane jookseb millegi järele ja viibutab käega. Kui järgi jooksen, siis pean minema jooksma ja ma näen, mida mu jalad kannavad. Vaatan tagasi, ta ikka jookseb ja jookseb. mina ka. Jooksin selle minema ja lõpuks ta peatus. Kodus sai ema teada, et olen rahakoti kaotanud. Siis seepärast püüdis sakslane mind kinni püüda.
Veidi raha saime Lielvārdes ja Ķegumsis marja- ja seenekorjamise tasusid korjates, mille eest jagati nn punkte. Tooteid oli võimalik osta punktide esitamisega.
Krūmiņi talusse sisenes iga päev maaköök - põhjalik kahe rattaga boiler. Siis rivistusid sõdurid pottidega. Mõtlesin, et võiksin ka selle järjekorraga liituda. Leidsin poti üles ja jõudsin rivi lõppu. Sõdurid naeratavad. Minu kord tuleb ja lahke kokk valab mu potti täis.
Kord sisenesin sakslaste juhitava Krūmiņi kööki. Sõdur surus meega küünarnukid kokku. Ta pigistab rakke ja mesi voolab kausis mööda sõrmi. Mesi oli ilmselt omaniku hoiustanud.
Suure keldri koridoris oli sakslaste jaoks telegraaf, kus sõdur andis krüpteeritud sõnumeid üle, aga meie, lapsed, seisime ringi, suu tilgad. Meid huvitas kõik.
Daugava kaldale panid sakslased binokli püsti ja kui teda kohal polnud, rivistusid lapsed binokli juurde ja siis nägime Lielvārdet lähedalt.
Vahel läksime öösiti emaga keldrist välja ja vaatasime Daugava vastaskaldal tuld, kus sageli põles maja. Musta taeva taustal tõusid sädemed ja suitsukübarad.
Ķegumsi elektrijaama kohale asetati tohutud õhupallid. Küll aga pommitati jaamatammid. Ka seal põles midagi, ise nägin suitsumulle. Hiljem oli üle lagunenud lõigu vantsild, kuid see kõikus kõvasti.
Daugava veed voolasid takistusteta, mistõttu muutus see palju kitsamaks ja madalamaks. Jääplokid lebasid otse voodil. Ņegupīte keskel paljastus vana sügava süvendiga veskimüür. Sakslased olid laskemoona kastid auku uputanud. Igaüks võis seal võtta, mida ja kui palju tahtis. Kastid läksid lahti. Neil olid erineva suurusega heledad padrunid ja värvilised märgistused. Keskmise suurusega tulekerad jäid õue. Külarahvas keeras need lahti ja valas kütust välja. Tühjad pommid aitasid meil silda veel kaua pärast sõda toetada. Oli ka kaevandusi, mis olid suuruse ja kuju poolest sarnased kookidega. Kui demineerijad kohale jõudsid, küsisid nad lastelt, kus miinid on ja me kõik näitasime neid suurele alale, nii et tundsime end tähtsana.
NRA. 13.07.2004 Kui meil oli sõda.
Seotud ajajoon
Seotud teemad
Seotud objektid
Nega (Melderupe) ja selle ümbrus
Negat nimetatakse 1940. aastatest pärit kaartidel endiselt Melderupiks. Koos Ķegumi HEJ ehitamisega ujutati üle selle viimased 2,6 km, mis tekitas enam kui 100 m laiuse jõe laienduse. Kruusaga Ķegumi HEJ rajamise tagamiseks rajati Nega idakaldale karjäär, üle jõe rajati raudteesild. Kruus veeti kitsarööpmelise raudtee abil mööda 6 km pikkust raudteetrassi HEJ uuele ehitusele. Esimesed kaks kilomeetrit raudteeplatsist on nähtavad nii looduses kui ka LIDAR kaartidel. Edasi ühtib raudteekoht moodsa Jaunjelgava – Ķegumi maanteega (P85). Neguse läänekaldal, põhjas, umbes 0,2 km põhja pool sillavahtide majadest (omanikel on mälestused Teisest maailmasõjast ja sellega seotud sündmustest selles kohas), asub allikas - populaarne veevõtukoht. punkt. Aktiivne sõjaline tegevus toimus Nega ümbruses mõlemal 20. sajandil. maailmasõdades. Kui vaadata LIDARI kaarte ja loodust, siis kaevikute asukohad on nähtavad maanteest P85 põhja pool ja jõe kaldal. P85 maanteest lõuna pool külgneb edelast Nega üleujutatud osaga 0,8 km pikkune luitehari, mille tipp ja nõlvad on täpilised kaevikutega. P85 maanteed Liepdegumu majadega ühendava väikese metsatee poolsel küljel on luite, mille nõlvadel olevad ristkülikukujulised lohud näitavad, et siin asusid hooned või laod. Mainitud düüni ümbritseb põhjast ja läänest umbes kilomeetri pikkune kraaviriba. Inimtekkelised negatiivsed pinnavormid on nähtavad ka maanteest P85 lõuna pool. Tihe kaevikute ja hoonete või/või laohoonete võrgustik (erineva suurusega süvendite võrgustik on looduses ja on näha ka LIDAR-i kaartidel Nega idakaldal maantee P85 ja Širmeļupīti vahel. Negast 1,8 km ida pool asub vendade Lezmani surnuaed. Nende juurde saab minna mööda väikest metsateed , mis avaneb ņegase ja Širmeļupīte läheduses. Kolmas kaevikurida (kõige kaugemal lõunas) märgitud Läti Rahvusraamatukogu kaardile "" Zusamendruck Riga, Gezeichet u.gedruckt vd Vermessungs"" on LIDAR kaartidel ja looduses selgelt nähtav ka tänapäeval – sajand hiljem.
Saksa armee betoonist tulepunkt Kegumi HEJ veehoidlas Nega sissevoolu lähedal
See asub Ķegumi HEJ veehoidlas Nega sissevoolu juures (Nega majade ees), selle vasakul kaldal. Üks visuaalselt ja maastikuliselt muljetavaldavamaid ning ühtlasi kõige paremini säilinud betoonkaminaid, mida uhuvad Daugava lained. Seda on näha suuremalt tükilt. Kaldast on rajatud sild (rohuga võsastunud) tulepunkti tippu. Tuletõrjemaja betoonseintesse surutud kitsarööpmelised raudtee(?) rööpad. Sisse pääseb silla poolt. Tegemist on esimese maailmasõja aegse Saksa armee kaitseliini ühe tulepunktiga Daugava vasakkaldal, mis on enam-vähem jälgitav kogu Daugava vasakkalda pikkuses. Eelnimetatud kaitseliin on mastaapne sõjaline süsteem, mida pole siiani tegelikult tervikuna hinnatud. Tulekahju jäänuseid saab näha paadiga Ķegumi HEJ-l.
Prints Leopold Straße (Prinz – Leopold Straße)
Koha (tee) nimi Esimese maailmasõja ajal - "Prinz - Leopold Straße" - Prints Leopoldi tee. Umbes 7 km pikkune ajalooline metsatee ehk koht, mis sai alguse Große Kurfürsten Dammi ja Kaiser Dammi ristmikult nn Kurland Denkmali lähedalt ja lookleb läbi metsa Birzgale poole, ühendades Esimese maailmasõja aegse kitsarööpmelise raudteeliiniga: Lāčplēsis – latgali. Maanteest lääne pool ja Kurland Denkmali kohast umbes 2 km lõuna pool asub Esimese maailmasõja lasketiir. Tänapäeval saab Prince Leopoldi teel kõndida, sõita jalgrattaga ja sõita (sobivates tingimustes). Tee läbib Konupīti ja Nega lisajõge.
Arvatakse, et Saksa armee sõdurid, kes viibisid pikka aega Daugava vasakkalda rindel, andsid sellele teele nime Saksa ja Austria-Ungari vägesid juhtinud Baieri vürsti Leopoldi (1846 - 1930) järgi. Idarindel Esimese maailmasõja ajal.
Otomaras Oškalnsi punkri võimalik asukoht
Kõrvaline ja raskesti ligipääsetav koht - suur metsamassiiv Nega jõest umbes 200 m lääne pool ja Nega üleujutusest umbes 0,5 km edelas. Soovitatav on nimetatud kohta minna jalgsi või jalgrattaga, kasutades LIDAR kaarte ja geograafilisi koordinaate. Nimetatud kohas on umbes kilomeetri pikkune (W-E suunas) ja poole kilomeetri laiune (N-S suunas) okasmetsaga kaetud sisemaa luitevall. Luitemassiivi põhja- ja idanõlvade tipus on hästi säilinud kaevikud, mis arvatavasti pärinevad Teisest maailmasõjast. Harijs Jaunzems (endine Ķegumsi HEJ insener) usub, et selles piirkonnas asus Otomaras Oškalnsi moodustatud Punaarmee partisanide üksuse punker (täpne koht pole teada).
Große Kurfürsten Damm
Esimese maailmasõja kaartidele märgitud ligikaudu 4 km pikkune lääne-ida suunaline metsatee sai alguse endisest Kurland Denkmalist (Kurland Denkmal) või hiljem rahvasuus tuntud kui Ema monumendist ja lõppes kahel teel (looduslikult läbitav) Hütten Straße. ja Morgen Straße ristmikud. Ligikaudu 2 km pikkune see ulatub sirge metsa-mullateena, 0,8 km kruusateena (kattub Läti riigimetsade moodustatud Egles - Kaulupes teega) ja ülejäänud osa - maantee, mida ei saa autotranspordiga juhtida. , kuid saab jalutada looduses või saab sõita jalgrattaga - alates. Teise kaardi (Zusamendruck Riga, 1: 100 000) ja LIDARi kaartide järgi otsustades asus Suure Kurfirsti tammi ja Morgen Straße ristmikul Esimese maailmasõja aegse Saksa sõjaväe laager või ladu (Lager).
Arvatakse, et nimi, mis sündis siin Saksa armee viibimise ajal Esimese maailmasõja ajal, pärineb Kurfürstendammist - Berliini ühe keskse puiestee nimest (Brandenburgi kuurvürsti mälestuseks), mis tänapäeval on turistide seas populaarne vaatamisväärsuste ja ostukoht. Avenüü nime mainiti esmakordselt aastatel 1767–1787.
Tomese Evangeelne Luterlik Kirik
Esimene teadaolev kirik ehitati Tomele 1644. aastal. 1907-1908 puithoone asemele ehitati parun Schillingu raha eest kivikirik. 1956. aastal kirik lammutati ja selle kividest ehitati kolhoosi kanafarm. Tänapäeval nähtav kirik, mis asub endise Tomese põhikooli (kool suleti pärast koolireformi, sinna rajati Ķegumi maakonnamuuseum) ja Tomese kalmistu vahel, on ehitatud aastatel 1999–2003. Hirvepere (USA) eestvõttel. Praeguse altarimaali maalis kegulane Sandijs Greiškans Ata Grunde järgi 1932. aastal. tehtud altarimaali fotod. Oreli kinkis kirikule luteri kogudus Rootsist.
Läti Rahvusraamatukogu (LNB) "Kadunud Lätist" võib leida foto, millel on Tomas kirik Esimese maailmasõja ajal pärast selle hävitamist 1916. aastal. Sama aasta lahingutes sai kannatada ka kiriku kõrval asuv Tomese algkool.
"Latvijas Kareivī" 1938. aasta numbris 147 on artikkel "Põmamaa linnadest ja küladest", kus mainitakse Tomese kirikut: "Edasi viib tee mööda Tomese kirikust, mis 1916. a. hävitasid venelased, arvates, et seal on sakslaste vaatluspost. 1922. aastal on väike kogudus – umbes 250 liiget. asus suure hooga kirikut taastama ning ehitas 10 aastaga uue torni ja altari kunstnik Grunde altarimaaliga. Nüüd jätab kirik oma valgete seinte, pruunide akna- ja ukseraamide ning korraliku interjööriga meeldiva mulje“.
Endine Tomese algkool
Endine Tomese algkool asub Baldones - Tomese maantee (V4, Esimese maailmasõja kaardil nimega "Düna Straße"), Tomese evangeelse luterliku kiriku ja Tomese kalmistu vahel. Kool, nagu ka naaberkirik, sai kannatada Esimese maailmasõja lahingutes (1916). Läti Rahvusraamatukogu (LNB) "Kadunud Lätis" on näha foto esimesest Tomese koolist Siliņi majas (1925). 1926. aastal ehitas praeguse kivist koolimaja. Pärast koolireformi kool suleti. Tänapäeval asub siin Ķegumi maakonna muuseum ja raamatukogu. 2017. aasta 13. detsembril avati muuseumi sisehoovis Regina Ezerile pühendatud skulptuur "Inimene vajab koera", mille skulptuur on Aigars Zemītis. Hoone seinal on mälestustahvel Siberisse küüditatud Tome elanikele.
Rattamägi
Tomesi külast lääne pool asuva sisemaa luidete massiivi kõrgeim punkt on Rata mägi (67,8 m üle merepinna). Selle läheduses kasvavad heledad männimetsad, kust avaneb hea vaade muljetavaldavate luidete seljatagadele ja nõlvadele. Läti riigimetsade (LVM) puhkealast "Sēņotāju māja" on lihtne jalgsi (0,6 km) jõuda Rata mäele. Kahel pool väikest metsateed, mida mööda mäe poole läheme, on loodus (ja LIDARi kaartidel) üle 40 sarnase suurusega nelinurkse süvendi ja kolm umbes 50 m pikkust kraavilaadset kaevikut. Võimalik, et Esimese maailmasõja ajal asus siin Saksa sõjaväe ladu, mida kolmest küljest ümbritsesid lähedalasuvad luited. Arvatakse, et Rattamäe kõrgeimas punktis asuvad betoonkonstruktsioonid on kunagise tulevaatlus- (või triangulatsiooni?) torni jäänused, mille puitosad kinnitati betoonsammaste külge. Nõukogudeaegsest perioodikast leiab artikli suusamatkast Rata mägedes. Rata Kalnase ümbruses toimuvad iga-aastased seenelkäimise meistrivõistlused.
Šautuve (laskegalerii)
Väidetavalt - Esimese maailmasõja Saksa sõjaväe laskeharjutuste läbiviimiseks rajatud vabaõhulasketiir. Leidub Neguse vahelises suurimas metsamassiivis, endises Kurland Denkmalis nn Prints Leopoldi tänaval (Prinz – Leopold Straße). Asjatundmatul võib objekti olla raske leida, seetõttu on soovitav kasutada otsinguks geograafilisi koordinaate. Lasketiiru ümbrus on kaetud noorte männipuudega, ümbruses elavad hundid (nende väljaheited leiate). LIDAR kaardid ja loodus näitavad lasketiirust kagus 1,5 km pikkust katkematut kaevikute rida, loodes aga lühikeste (umbes 50 m pikkuste) ja katkendlike kaevikute rida kuni Ķegumi HEJ-ni.
Objekt esineb looduses ligikaudu 300 m pikkuse sirge, kirde-edela suunalise "käiguna", mida ümbritsevad mõlemalt poolt kuni 2 m kõrgused vallid, mis on kasvanud samblike ja sammaldega. Kõrgeim vall on lasketiiru lõpus (3-4 m). Lasketiiru ümbritsevad sama suured ristkülikukujulised süvendid. Esimese maailmasõja aegsel kaardil on see asukoht sildiga "Schießst". Arvatavasti oli see laskeharjutusväljak (saksa keeles "Schießstand" - lasketiir). Tomi suunas (kuni Tomeini) on mainitud kaardile märgitud veel kaks võttekohta. Tomei on leitud ja näha looduses kõige lähemal.
