Elu Teise maailmasõja ajal Kegumsi poolel
Mälestused nüüdseks kaugest kuninglikust ajastust vilksatasid läbi. Vanemale põlvkonnale tuletas see meelde nende endi kogemusi, nooremale põlvkonnale aga võis see igavust tekitada.
Elasime väga kaunis kohas Daugava vasakul kaldal, umbes kuue kilomeetri kaugusel Ķegumsist. Kohas, kus 12 talu, mida kokku kutsutakse Priedesmuižaks, on ühelt poolt ümbritsetud suure metsaga, teiselt poolt Daugava järsu kaldaga. Meie maja eraldas teistest Ėgupīte jõgi, mida me kutsusime järveks, sest meie maja lähedal oli see laiem ja seda ületasid kaks tammi. Ühe tammi keskosa on siiani ühendatud betoonsillaga, mille päästis hävingust Saksa sõdur. Teise tammi otsad ulatuvad sügavikku ja endine kõrge puusild ei ole enam olemas. Kunagi teenis see kitsarööpmelist raudteed, mida mööda veeti Ķegumsi elektrijaama ehitamiseks kruusa. Pärast sõda teenis sild endiselt, kandes külgedel valitsevat sümboolikat – sirpe ja haamreid. Ėgupīte jõe saba ulatub igihaljasse metsa. Priedesmuiža keskel asub lasteparadiis – suured kruusakarjäärid tiikide ja metsmaasikatega. Metsa servas on kaks selge veega maa-alust allikat.
Juuni 1941. Mu ema nuttis, kui sai teada, et sõda oli alanud. Mu õde oli kümneaastane, mina olin noorem. Meil oli väike talumaja. Ka mu kasuisa Juris Lazda, väga tore ja romantiline mees, aitas kaasa. Ma ei oska enam sündmuste järjestust öelda, aga teatud episoode mäletan hästi.
Põgenike vankrid ja väed mööduvad meie kodudest päeval ja öösel. Inimesed magavad vankrites ja vagunites. Kariloomad on vankrite külge seotud.
Priedesmuiža on sakslasi täis. Öösiti sumisevad pommitajad kõrgel taevas õõnsalt. Prožektorid püüavad neid tabada kiirte ristumiskohtades ja nad tulistavad nagu tohutud välgunooled taeva tumedatesse võlvkeldritesse. Siin ja seal heidavad nad pommi.
Meie maja asus sillast umbes saja meetri kaugusel, seega kartis mu ema, et maja võidakse rüüstada, pani oma asjad kottidesse ja kandis need metsa servas asuvasse keldrisse. Samal ajal kui ta järgmise koti järele tuli, varastas üks mees koti ja jooksis metsa. Läksime emaga metsa ja otsisime paksude kuuskede alt, lootes, et varas oli koti sinna peitnud, et see öösel uuesti kaasa võtta. Leidsime suure purgi tomatipüreed, uue lehttaina, vintpüssi ja veel üht-teist. Kes oleks osanud arvata, et kuuskede all kasvab igasuguseid häid asju. Aga me ei leidnud oma kotti asjadega.
Sillale ega majale pommid ei tabanud, kuid keldri lähedale löödi kaks suurt kraatrit.
Sakslased ei olnud kitsi korraga ühe sea või veise likvideerimisel ning kehtestasid talunikele omamoodi keelu oma kariloomade likvideerimise. Nad panid taluniku poja Kārlise kariloomad üle lugema. Nii käis ta ilmselt vastu tahtmist kõik majad läbi. Ta tuli ka meie majja. Ema oli sel ajal laudas. Kārlis ei läinud lauta, vaid küsis, kas meil on sigu. Ema vastas, et ei ole. Sel hetkel kiljus põrsas valjult. Kārlis naeratas ja ütles: "Ma kirjutan selle üles, et neid pole." Pärast seda püstitas kasuisa metsa tihnikusse põrsale onni ja aediku ning veetis ise selle juures öö.
Sakslased viskasid Negupīte jõkke granaate, mis lasksid kalad õhku. Suuremad kalad saadi kätte, aga väiksemad, kõhud ülespoole pööratud, uhuti valgete lainetena kaldale ja haisesid halvasti.
Kord jalutasime emaga mööda maanteetammi, kui tammi kohal algas tulistamine, kuulid vilistasid. Ema jooksis tammilt alla ja hüüdis mind, et ma talle järgneksin. Siis tuli ilmsiks mu kangekaelne loomus. Ema rääkis hiljem naabritele: "...aga see kärnkonn ei kuula, ta seisab tammil ja väidab, et ta ei karda midagi." Meie, lapsed, jooksime igal pool, hirmu tegelikult polnud ja imekombel ei tabanud meid ükski kuul.
Mõnda aega kästi elanikel kolida Krūmiņi majade keldrisse, ilmselt enesekaitseks. Maja all olev kelder oli väga suur ja paksude seintega. Igal perel oli igast ühest üks. Võtsime kaasa kõige vajalikumad pisiasjad. Ülejäänu jäeti majja saatuse hooleks. Ema mattis kartulid aias olevasse auku ja tasandas maapinna. Ta mattis lauta põranda alla tünni soolatud sealihaga. Kanad hulkusid kõikjal, sealhulgas minu oma kana nimega Špicka. Meil oli ka suur, paks ja ilus kass nimega Janka. Kui me Krūmiņis elasime, muutus Janka olude sunnil metsavennaks.
Sakslased rajasid meie lauta hobusetalli. Oh, kuidas ma neid hobuseid armastasin! Nad pesid neid sealsamas Negupītes.
Kuna mu kasuisa oli nooruses kolportöör, oli meil kodus palju häid raamatuid. Sakslased viskasid raamatud vette, aga meie leidsime metsast raamaturiiuli purunenud klaasiga. Sakslased kaevasid metsa punkrid ja tassisid sinna lähedalasuvatest majadest laudu, toole ja muud mööblit.
Ühel päeval avastas mu ema, et sakslased olid meie kartulid üles kaevanud, neid keetnud ja nende peal pidutsenud. Siis läks ta talli meie lihatünni päästma. Seal seisis hobune. Mu ema käskis saksa tallimeistril see hobune rakendada ja lihatünn Krūmiņisse viia. Sakslane ei vaidlenud vastu ja kuuletus mu emale.
Saksa sõduritele maitsesid kõige rohkem peekon ja munad. Kui kuulsime kanade kaagutamist, siis jooksime mõni sakslane või meie, lapsed, mune otsima. Kes need esimesena leidis, see ka sai. Sakslased kostitasid meid, lapsi, sageli šokolaadiga. Kui mõni kohalik haigestus, läks ta saksa parameediku juurde, kes andis talle isegi ravimeid.
Kord saatis ema mind Lielvārdisse toidukaupu ostma. Pidin umbes kolm kilomeetrit läbi metsa kõndima ja seejärel praamiga üle Daugava jõe sõitma. Tagasiteel laadisin koti tee äärde maha ja vaatasin ringi. Siis nägin sakslasi vankriga minu poole tulemas, kaks hobust ees. Viskasin kõik kotti ja kõndisin nende poole. Kui nad jõudsid kohta, kus ma istusin, peatasid nad oma hobused ja üks sakslane, midagi karjudes ja käega vehkides, jooksis mulle järele. Kui nemad mulle järele jooksevad, siis pean mina jooksma ja jooksen nii kiiresti kui jalad kannavad. Vaatasin tagasi, tema ikka jooksis ja jooksis. Mina ka. Jooksin sakslasele järele ja lõpuks ta peatus. Kodus avastas ema, et olin oma rahakoti rahaga kaotanud. Siis, seepärast sakslane nii väga üritaski mulle järele jõuda.
Teenisime Lielvārdes ja Ķegumsis marju ja seeni korjates veidi raha, mille eest anti niinimetatud punkte. Punktide ettenäitamise eest saime tooteid osta.
Iga päev saabus Krūmiņi tallu maaköögi toit – kahel rattal sõitev toekas pott. Seejärel rivistusid sõdurid pottidega ritta. Mõtlesin, et võiksin ka sellesse ritta astuda. Leidsin poti ja seisin järjekorra lõpus. Sõdurid naeratasid. Saabus minu kord ja lahke kokk täitis mu poti.
Kord sisenesin Krūmiņi kööki, kus sakslased maja pidasid. Üks sõdur oli küünarnukkideni meega kaetud. Ta pigistas kärgstruktuure ja mesi voolas mööda ta sõrmi kaussi. Omanik oli meekaste ilmselt hoidnud.
Sakslastel oli suures keldrikoridoris telegraaf, kust sõdur edastas krüpteeritud sõnumeid, aga meie, lapsed, seisime suud ammuli ringi. Meid huvitas kõik.
Sakslased paigaldasid Daugava kaldale binoklid ja kui neid seal polnud, rivistusid lapsed binokli juurde ritta ning siis nägime Lielvārdit lähedalt.
Vahel öösiti tulime emaga keldrist välja ja vaatasime kaldalt Daugava vastaskaldal, kus sageli põles mõni maja, lõõmavate tulekahjude peegeldusi. Musta taeva taustal kerkisid sädemed ja suitsusambad.
Kegumsi elektrijaama kohale heisati tohutud õhupallid. Jaama tammi aga pommitati. Seal põles ka midagi, nägin ise suitsupilvi. Hiljem riputati hävinud lõigu kohale jalakäijatele mõeldud köiesild, aga see kõikus tugevalt.
Daugava veed voolasid takistusteta, mistõttu see muutus palju kitsamaks ja madalamaks. Jääplokid lamasid otse jõesängis. Žegupīte keskel paljastusid vana veski müürid sügava süvendiga. Sakslased olid süvendisse uputanud laskemoonakastid. Igaüks võis võtta, mida ja kui palju tahtis. Kastid olid lahti murtud. Need sisaldasid erineva suurusega läikivaid padruneid ja värvilisi märke. Õuele olid jäetud keskmise suurusega koera suurused süütepommid. Külaelanikud keerasid need lahti ja valasid välja kütust. Tühjad pommid olid meile veel kaua pärast sõda sillatoeks. Seal oli ka miine, mis olid suuruselt ja kujult sarnased kookidega. Kui demineerijad saabusid, küsisid nad lastelt, kus miinid asuvad, ja me näitasime neile kõiki omi ning tundsime end seetõttu oluliste inimestena.
NRA. 13.07.2004. Ajal, mil meil oli sõda.
Seotud ajajoon
Seotud teemad
Seotud objektid
Niega (Melderupe) ja selle ümbrus
1940. aastate kaartidel nimetatakse Ėega jõge siiani Melderupiks. Ķegumsi HEJ ehitamisega ujutati üle selle viimased 2,6 km, tekitades jõele enam kui 100 m laiuse pikenduse. Ķegumsi HEJ ehitamiseks kruusa saamiseks rajati Ėega idakaldale karjäär ja üle jõe ehitati raudteesild. Kruus veeti uude HEJ hoonesse kitsarööpmelise raudteega mööda 6 km pikkust raudteeliini. Raudteeala esimesed kaks kilomeetrit on nähtavad nii looduses kui ka LIDAR-kaartidel. Edasi langeb raudteeala kokku tänapäevase Jaunjelgava - Ķegumsi maanteega (P85). Ėega läänekaldal, umbes 0,2 km sillavahtide majast põhja pool (omanikel on mälestusi Teisest maailmasõjast ja sellega seotud sündmustest selles kohas), asub allikas - populaarne veevõtukoht. Ėega läheduses toimus aktiivne sõjategevus 20. sajandi mõlemas maailmasõjas. LIDAR-kaartidelt ja loodusest on P85 teest põhja pool ja jõekallastel nähtavad kaevikute asukohad. P85 teest lõunas külgneb Ėega üleujutatud osaga edelast umbes 0,8 km pikkune luiteahelik, mille tippu ja nõlvu on kaevikutega pistetud. Väikese metsatee ääres, mis ühendab P85 teed Liepdegumi majadega, on eraldi luide, mille nõlvadel olevad ristkülikukujulised süvendid viitavad sellele, et siin asusid hooned või laod. Eelmainitud luidet ümbritseb põhjast ja läänest umbes kilomeetri pikkune kaevikute riba. P85 teest lõunas on nähtavad ka inimese loodud negatiivsed reljeefvormid. Žega jõe idakaldal P85 maantee ja Širmeļupīte vahel on looduses tihe kaevikute ja hoonete või/ja ladude võrgustik (erineva suurusega aukude võrgustik), mis on nähtav ka LIDAR-kaartidel. Žegast 1,8 km idas asub Lezmaņi vendade kalmistu. Sinna pääseb mööda väikest metsateed, mis lookleb ümber Žega ja Širmeļupīte. Kolmas (kõige lõunapoolsem) kaevikute joon, mis on märgitud Läti Rahvusraamatukogu kaardile „Zusammendruck Riga, Gezeichet u.gedruckt vd Vermessungs”, on LIDAR-kaartidel ja looduses selgelt nähtav ka tänapäeval – sajand hiljem.
Saksa armee betoonist tulepunkt Ķegumi HPP veehoidla juures Žega jõe suudmes
Asub Ķegumi HEJ veehoidlas Žegumi jõe suudmes (Žegumi maja vastas), selle vasakul kaldal. Üks visuaalselt ja maaliliselt kõige muljetavaldavamaid ning ka paremini säilinud betoonist tulepunkte, mida Daugava lained uhuvad. Seda on näha kaugemalt. Kaldalt on ehitatud jalakäijate sild tulepunkti tippu (mis on rohuga kaetud). Tulepunkti betoonseintesse on ehitatud kitsarööpmelise raudtee (?) rööpad. Sinna pääseb jalakäijate silla kaudu. See on üks Saksa armee Esimese maailmasõja aegse kaitseliini tulepunktidest Daugava vasakul kaldal, mida saab enam-vähem jälgida kogu Daugava vasaku kalda pikkuses. Eelmainitud kaitseliin on ulatuslik sõjaline süsteem, mida pole veel ühtse tervikuna hinnatud. Tulepunkti jäänuseid saab vaadata Ķegumi HEJ ääres paadiga sõites.
Prints Leopoldi tee (Prinz – Leopold Straße)
Esimese maailmasõja paiga (tee) nimi on „Prinz – Leopold Straße” – Prints Leopoldi tee. Ajalooline metsatee või selle asukoht, umbes 7 km pikk, algas Suure Kurfürsteni tammi ja Kaiseri tammi ristumiskohas nn Kurlandi monumendi (Kurland Denkmal) juures ja lookleb läbi metsa Birzgale suunas, ühendudes Esimese maailmasõja kitsarööpmelise raudteeliiniga: Lāčplēsis – Latgale. Maanteest läänes ja Kurlandi monumendist (Kurland Denkmal) umbes 2 km lõunas asub Esimese maailmasõja lasketiir. Tänapäeval saab Prints Leopoldi teed mööda kõndida, jalgrattaga sõita ja sobivates tingimustes autoga sõita. Tee ületab Konupīte jõge ja Žega lisajõge.
Arvatakse, et Saksa armee sõdurid, kes veetsid pikka aega Daugava jõe vasakul kaldal, nimetasid selle tee Baieri vürsti Leopoldi (1846–1930) järgi, kes juhtis Esimese maailmasõja ajal idarindel Saksa ja Austria-Ungari vägesid.
Otomars Oškalnsi punkri võimalik asukoht
Kõrval asuv ja raskesti ligipääsetav koht on suur metsamassiiv, mis asub umbes 200 m Žega jõest läänes ja umbes 0,5 km Žega lammiala edelas. Soovitatav on nimetatud kohta minna jalgsi või jalgrattaga, kasutades LIDAR-kaarte ja geograafilisi koordinaate. Nimetatud kohas asub umbes kilomeetri pikkune (lääne-ida suunas) ja poole kilomeetri laiune (põhja-lõuna suunas) looduslik luiteahelik, mis on kaetud okasmetsaga. Luitemassiivi põhja- ja idanõlvade ülemistes osades on hästi säilinud kaevikud, mis arvatavasti pärinevad Teisest maailmasõjast. Harijs Jaunzems (endine Ķegumi hüdroelektrijaama insener) usub, et selles piirkonnas asus Otomars Oškalnsi moodustatud Punaarmee partisanide üksuse punker (täpne punkt pole teada).
Suur valimistamm (Große Kurfürsten Damm)
Umbes 4 km pikkune lääne-ida suunaline metsatee, mis kannab sama nime ja on Esimese maailmasõja kaartidel märgitud, algas endise Kuramaa monumendi (Kurland Denkmal) või hiljem rahvakeeli Mātīte monumendi juurest ja lõppes kahe tee (looduses läbitav) Hütten Straße ja Morgen Straße ristmikul. See kulgeb umbes 2 km sirge metsa-muldteena, 0,8 km kruusateena (mis langeb kokku Läti Riigimetsade ehitatud Egles-Kaulupe teega) ja ülejäänud osa rajana – rajana –, mis ei ole autoga läbitav, kuid on läbitav looduses või jalgrattaga. Teise kaardi (Zusammendruck Riga, 1: 100 000) ja LIDAR-kaartide järgi otsustades asus Esimese maailmasõja ajal Suure Kuramaa tammi ja Morgen Straße ristmikul Saksa sõjaväelaager või laod (Lager).
Nimi, mis sai alguse Esimese maailmasõja ajal Saksa armee siin paiknemisest, arvatakse tulevat Kurfürstendammi järgi, mis oli üks Berliini keskseid puiesteid (nimetatud Brandenburgi kuurvürstide järgi) ja on tänapäeval populaarne turismi- ja ostukeskus. Puiestee nime mainiti esmakordselt aastatel 1767–1787.
Tome'i Evangeelne Luterlik Kirik
Esimene teadaolev kirik Tomes ehitati 1644. aastal. Aastatel 1907–1908 ehitati parun Schillingi rahaga puithoone asemele kivikirik. 1956. aastal kirik lammutati ja selle kividest ehitati kolhoosi kanala. Tänapäeval nähtav kirik, mis asub endise Tome algkooli (kool suleti pärast koolireformi, sinna asutati Ķegumi piirkondlik muuseum) ja Tome kalmistu vahel, ehitati aastatel 1999–2003 Brieži perekonna (USA) algatusel. Praeguse altarimaali maalis Sandijs Greiškāns Ķegumsist Ata Grunde 1932. aastal tehtud altarimaali foto põhjal. Oreli annetas kirikule Rootsist pärit luteri kogudus.
Läti Rahvusraamatukogu (LNB) kollektsioonis „Kadunud Läti“ on foto Tome kirikust Esimese maailmasõja ajal pärast selle hävitamist 1916. aastal. Samal aastal sai lahingutes kannatada ka kiriku kõrval asuv Tome algkool.
1938. aasta „Latvijas Kareivī” numbris on artikkel „Pa ddimtās zemes istēlstam un ciemiem”, milles mainitakse Tome kirikut: … „Lisaks viib tee mööda Tome kirikust, mille venelased 1916. aastal hävitasid, arvates, et see oli Saksa vaatluspost. Väike kogudus – umbes 250 liiget – asus 1922. aastal suure energiaga kirikut renoveerima ning ehitas 10 aasta jooksul uue torni ja altari koos kunstnik Grunde altarimaaliga. Nüüd jätab kirik oma valgete seinte, pruunide akna- ja uksepiitade ning korraliku sisemusega meeldiva mulje”.
Endine Tome algkool
Endine Tome algkool asub Baldone-Tome tee (V4, Esimese maailmasõja kaardil nimega „Düna Straße“), Tome evangeelse luterliku kiriku ja Tome kalmistu vahel. Kool, nagu ka kõrvalasuv kirik, kannatas Esimese maailmasõja lahingutes (1916). Läti Rahvusraamatukogu (LNB) näitusel „Kadunud Läti“ on väljas foto esimesest Tome koolist Siliņi majas (1925). Praegune koolihoone ehitati 1926. aastal. Pärast koolireformi kool suleti. Tänapäeval asub seal Ķegumi piirkondlik muuseum ja raamatukogu. 13. detsembril 2017 avati muuseumihoovis Aigars Zemītise loodud Regina Ezerale pühendatud skulptuur „Inimene vajab koera“. Hoone seinale on paigaldatud mälestustahvel Siberisse küüditatud Tome elanikele.
Rata mägi
Tomese külast läänes asuva sisemaa luidemassiivi kõrgeim punkt on Rata mägi (67,8 m merepinnast). Selle läheduses kõrguvad heledad männimetsad, mis võimaldavad head vaadet muljetavaldavate luidete seljanditele ja nõlvadele. Rata mäele pääseb kergesti jalgsi (0,6 km) Läti Riigimetsa (LVM) puhkealalt „Sēņotāju māja“. Mõlemal pool väikest metsateed, mida mööda mäe poole liigume, on looduses (ja LIDAR-kaartidel) näha üle 40 sarnase suurusega ristkülikukujulise süvendi ja kolm umbes 50 m pikkust kraavilaadset kaevikut. Võimalik, et Esimese maailmasõja ajal asus siin Saksa sõjaväe ladu, mida kolmest küljest ümbritsesid lähedalasuvad luited. Arvatakse, et Rata mäe kõrgeimas punktis asuvad betoonkonstruktsioonid on endise tulevaatlustorni (või triangulatsioonitorni?) jäänused, mille puitosad olid kinnitatud betoonpostide külge. Nõukogudeaegses perioodikas on leitud artikkel suusareisist Rata mägedesse. Rata mägede läheduses peetakse iga-aastast seenekorjamise meistrivõistlust.
Lasketiir (Schießstand)
See asub suuremas metsamassiivis Żega, endise Kurlandi monumendi (Kurland Denkmal) vahel nn Prints Leopoldi tänava (Prinz – Leopold Straße) lähedal. Objekti leidmine võib olla algajatel keeruline, seega on otsinguks soovitatav kasutada geograafilisi koordinaate.
Väidetavalt oli see Esimese maailmasõja ajal Saksa armee poolt laskeharjutuste tegemiseks ehitatud vabaõhu lasketiir. Esimese maailmasõja aegsetel kaartidel on see koht tähistatud kui „Schießst“. Arvatakse, et see oli laskeharjutuste koht (saksa keeles „Schießstand“ – lasketiir). Tomi suunas (Tomile) on eelmainitud kaardil märgitud veel kaks lasketiiru. Tomile lähimat saab looduses näha.
Lasketiiru ümbrus on kaetud noorte mändide kasvuga, piirkonnas elavad hundid (nende väljaheiteid võib leida). LIDAR-kaartidel ja looduses on lasketiirust kagus nähtav 1,5 km pikkune pidev kaevikute rida, kuid loodes ulatub lühikeste (umbes 50 m pikkuste) ja katkendlike kaevikute rida kuni Ķegumsi hüdroelektrijaamani. Looduses paistab objekt umbes 300 m pikkuse sirge kirde-edelasuunalise „käiguna“, mida mõlemalt poolt ümbritsevad kuni 2 m kõrgused samblike ja samblaga võsastunud vallid. Kõrgeim vall asub lasketiiru lõpus (3–4 m). Lasketiiru ümbritsevad sama suured ristkülikukujulised augud.
