1939 - 1945 II Maailmasõda - ajajoon

Teise maailmasõja algul dek¬lareerisid nii Läti kui Eesti oma neutraalsust. Nõukogude Liidu ja Saksamaa vaheline leping oli kahe totalitaarse režiimi va¬hel juba jaganud mõjusfäärid ja peagi okupeeris NL Balti rii¬gid. Nõukogude võimu vahe¬tasid 1941. a välja sakslased, kuid 1944. a. algas taas nõu¬kogude okupatsioon. Paljud eesti ja läti mehed olid sõjas sunnitud võitlema ühe või tei¬se võõrvõimu poolel.

23. august 1939
Nõukogude Venemaa ja Saksamaa kirjutavad alla mittekallaletungilepingule

Nõukogude Venemaa ja Natsi-Saksamaa kirjutasid alla mittekallaletungilepingule (niinimetatud Molotovi-Ribbentropi või Hitleri-Stalini paktile). Pakti juures olnud salajane protokoll jagas Ida-Euroopa kahe võimu vahel. Balti riigid, Soome, Ida-Poola ja Bessaraabia pidid minema Nõukogude võimu alla, suurem osa Poolast Saksamaale.

1. september 1939
Puhkeb II maailmasõda

Saksamaa tungis Poolasse. 3. septembril kuulutasid Poola liitlased Prantsusmaa ja Suurbritannia Saksamaale sõja. Läti ja Eesti teatasid oma erapooletusest.

28. september 1939
Nõukogude Liit surub Eestile peale vastastikuse abistamise pakti (baaside lepingu)

18. septembril põgenes Tallinna sadamast Poola allveelaev Orzel. Kuna Nõukogude Liit oli 17. septembril Poolasse tunginud, said nad süüdistada Eestit Poolaga koostöö tegemises ja seada seega Eesti erapooletus kahtluse alla. Selle tagajärjel nõuti, et Eestisse rajataks Nõukogude sõjaväebaasid, kus resideeruks 25 000 punaarmeelast. See lihtsustas hilisemat Nõukogude okupatsiooni 1940. aasta juunis.

30. november 1939
Soome ja Nõukogude Liidu vahel puhkes Talvesõda

Nõukogude Liit kasutas Soomet pommitama saadetud lennukite õhkutõusuks Eesti lennuvälju. Samal ajal osales vabatahtlikuna sõjas Soome poolel umbes 100 eestlast. Koos teiste riikide vabatahtlikega teenisid nad peamiselt Soome sõjaväeüksuses Sisu. Eestlased pakkusid Soomele ka materiaalset abi (riideid, tekke, suuski jne).

9. aprillil 1940 ründas Natsi-Saksamaa Taanit ja Norrat. 12 eestlast Sisu üksusest otsustasid norrakaid võitluses sakslastega aidata. 20. mail hukkus üks neist, Arnold Soinla, Narviku lähedal toimunud lahingus. Ta oli Eesti esimene kannatanu II maailmasõjas.

1939–1940
Rohkem kui 61 000 baltisakslase ümberasumine (sks Umsiedlung) Eestist ja Lätist Saksamaale

Kevadel 1941 asus Saksamaale ümber veel 17 500 inimest, järgides NSV Liidu ja Saksamaa vahelist lepingut. 1941. aasta ümberasumise ajal õnnestus ka paljudel mittesakslastel mõlemast riigist põgeneda. Seda liikumist nägi ette Molotovi-Ribbentropi pakt Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, mille kohaselt oleks sakslastest elanikkond Eestis ja Lätis end peagi Nõukogude võimu alt leidnud.

14. juuni 1940
Algab juunipööre

Tuues ettekäändeks neutraliteedi rikkumise, alustas NSV Liit õhu- ja mereblokaadi Eestile ning esitas jõu kasutamise ähvardusel ultimaatumi täiendavate vägede riiki lubamiseks ning Moskva-meelse valitsuse ametisse seadmiseks.

15. juuni 1940
Nõukogude turvajõud ründavad Maslenki piiripunkti, tapavad sealjuures viis ja võtavad pantvangi 37 läti kodanikku
21. juuni 1940
Ametisse astub Stalini isikliku asetäitja Andrei Võšinski juhitud marionettvalitsus, mis alustab Läti sovetiseerimist

Lavastati täielikult põhiseadusevastased parlamendivalimised, mis toimusid juba juulis. Äsja kokkukutsutud parlament kuulutas Läti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks ja taotles Nõukogude Liitu astumist. Selleks, et näidata riigipööret rahvarevolutsioonina, lavastati suuri avalikke koosolekuid, kus Läti kommunistid pidasid kõnesid ja Punaarmee valvas.

23. juuli 1940
Wellesi deklaratsioon

USA riigisekretäri asetäitja Sumner Welles teatas, et USA ei tunnusta Nõukogude Liidu tegevust Balti riikide poliitilise iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse kaotamisel. See oli lääneriikide mittetunnustamispoliitika algus.

5. august 1940
Läti võetakse Nõukogude Liidu liikmesriigiks

Pärast Punaarmee juuresolekul lavastatud valimisi ainult ühe, NSV Liidu heakskiidetud kandidaatide nimekirjaga, astus ametisse uus parlament. See taotles Lätile luba saada Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu liikmesriigiks ning see anti. Sellega algas ulatuslik Läti sovetiseerimine.

6. august 1940
Eesti võetakse Nõukogude Liidu liikmesvabariigiks

Eesti ühiskonnakorraldus, majandus ja kultuurielu tasalülitati Nõukogude Liidus kehtivaga. Juba kuu aega varem oli alanud maaomandi ümberjagamine ja eraomandi riigistamine. 1940. aasta sügisel tuli käibele NSV Liidu rubla.

Sügis 1940
Läti ja Eesti sõjavägede laialisaatmine

Pärast okupatsiooni nimetati mõlemad sõjaväed ümber rahvavägedeks. Neist said Punaarmee üksused nimega 24. Territoriaalne Laskurkorpus (Läti) ja 22. Territoriaalne Laskurkorpus (Eesti). Väeosade koosseisu vähendati nende ohvitseride ja õpetajate vallandamisega, keda ei nähtud oma ametis Nõukogude režiimile ustavatena. Nõukogude julgeolekuasutused hakkasid niiviisi vallandatute peal järk-järgult repressioone rakendama.

14. juuni 1941
Juuniküüditamine

14. juunil 1941 küüditas Nõukogude režiim rohkem kui 15 000 inimest Lätist ja 10 000 Eestist – nii mehi, naisi kui ka lapsi – loomavagunites Venemaa idapoolsetele aladele. Nende seas oli Eesti riigi- ja omavalitsustegelasi, ohvitsere, Kaitseliidu liikmeid, rahandustegelasi, kaupmehi, politseinikke ja talumehi koos peredega. Eesmärk oli hävitada Eesti vaimne, poliitiline ja majanduslik eliit kui Nõukogude-vastane element. Paljud Läti sõjaväelased ja ohvitserid arreteeriti Litene sõjaväelaagris. Mõnikord kutsutakse seda Läti Katõniks. Eesti ohvitsere ootas sarnane saatus – 13.–14. juunil võeti nad kinni Värska sõjaväelaagris ja küüditati Norilski, kus mitmed neist lasti maha ja teised mõisteti vangi.

22. juuni 1941
Saksamaa alustab rünnakut Nõukogude Liidu vastu

Saksa väed liikusid kiiresti edasi ja põhjustasid Nõukogude vägedele tohutuid kaotusi, kahe nädalaga olid natsiväed okupeerinud kogu Läti. Eestis jätkusid lahingud kuni sügiseni.

Juuni–juuli 1941
Nõukogude vastupanuliikumine ja metsavennad

Sõja algul olid Läti endised sõjaväelased, Aizsargi liikmed, politseinikud ja ka tsiviilisikud end aktiivselt kaitsnud ja Punaarmee röövimistele ja tapmistele vastu astunud. Rahva seas oldi kindlad, et sakslased lasevad riigi iseseisvuse taastada, aga seda ei juhtunud.

Juuni 1941
Eestis algab vastupanuliikumine

Reaktsioonina esimestele küüditamistele organiseeriti mitmel pool Eestis korraga vastupanuliikumisi (metsavendlus).

Juuli–oktoober 1941
Toimub nn suvesõda

Suvesõjas võitlesid Eesti iseseisvuslased (metsavennad ja Omakaitse) ning itta tungiv Saksa 18. Armee Nõukogude Liidu 8. Armee ja NKVD vägede vastu. Mitmel pool Eestis jõuti võimuvaakumit ära kasutada ja viivuks Eesti omavalitsusasutused taastada.

3. august 1941
Punaarmees moodustatakse Läti Laskurkorpus

24. Territoriaalne Laskurkorpus taganes Venemaale ja saadeti laiali. Sellest sai 201. Läti Laskurdiviis, kuhu kuulusid vabatahtlikud ja mobiliseeritud NSV Liidus elavad lätlased.

14. august 1941
USA president Franklin D. Roosevelt ja Suurbritannia peaminister Winston Churchill allkirjastavad Atlandi harta

Selles lubati sõja lõppedes endale mitte uusi alasid nõuda ega annekteerimist tunnustada ning austada rahvaste õigust valida endale ise valitsemisvorm. Siiski olid Balti riigid ainsad, kelle iseseisvust ei taastatud isegi mitte sümboolselt.

28. august 1941
Toimus raske Juminda merelahing

Nõukogude Liit püüdis Balti laevastikku Tallinnast Leningradi evakueerida, kaasas konvoilaevad Eesti ja Läti kodanikega (kollaboratsionistid, ajateenijad, sõjateenistus). Laevastik sattus miiniväljale ning Soome ja Saksamaa korraldasid sellele pommi- ja torpeedorünnakuid. Ligi 200 alusest läks põhja üle 60, mille pardal oli rohkem kui 30 000 inimest. Kannatanute täpne arv ei ole teada.

September 1941 – oktoober 1944
Saksa okupatsioon Eestis

Esimesed Saksa väed ületasid Eesti lõunapiiri 5. juulil 1941. 21. oktoobriks oli kogu Eesti Saksa vägede võimu all. Saksamaa kehtestas okupatsioonirežiimi, kus olid samal ajal ametis nii tsiviil- kui ka sõjaväevalitsus.

11. november 1941
Juutide mõrvamine Riias

Riia getosse kogunenud juudid tapeti. Holokaustis hukati Läti pinnal umbes 73 000 juuti Lätist ja 16 000 teistest riikidest (andmed Läti Okupatsioonimuuseumist).

28. august 1942
Saksa vägede alla kuuluva Eesti Leegioni moodustamine

Nõukogude võimude vastu võitlemiseks värvati esimesed mehed ida- ja politseipataljonidest. Leegion pidi olema ühe rügemendi suurune ja koosnema kolmest pataljonist (igaühes neli kompaniid), granaadiheitjatest ja tankitõrjekompaniist. Leegion, mis nimetati Brigaadiks, loodi märtsis 1943. Jaanuaris 1944 laiendati see divisjoniks.

10. veebruar 1943
Saksa vägede alla kuuluva Läti Leegioni moodustamine

Kuna Saksa väed kandsid idarindel suuri kaotusi, saadeti nende asemele natside okupeeritud aladelt mobiliseeritud mehi. Alates 1941. aastast olid vabatahtlikud moodustanud politseipataljone, aga 1943. aastal hakkas Saksa võim lätlasi oma sõjaväkke mobiliseerima, mis oli vastuolus 1907. aasta Haagi Konventsiooniga. Selle käigus loodi ka Läti Leegion.

1943–1945
Katsed Läti iseseisvuse taastamiseks

13. augustil 1943 loodi Läti Kesknõukogu, mille eesmärgiks oli taastada Läti Vabariigi iseseisvus. 17. märtsil 1944 kirjutasid selle liikmed alla memorandumile, et kuulutada vajadust Läti suveräänsuse taastamise järele. Mõned allakirjutanutest arreteeris natside Gestapo, sealhulgas nõukogu esimehe Konstantīns Čakste. Arreteeritud saadeti algul Salaspilsi vangilaagrisse ning seejärel Ida-Preisimaale Stutthofi kontsentratsioonilaagrisse. Läti Kesknõukogu aitas leida paate üle Läänemere pagevatele põgenikele. 1944. aasta suvel loodi kindral Jānis Kurelise juhitud sõjaväeüksus, mis sai sakslastelt loa Nõukogude vägede rindejoone taga vaenlase tähelepanu kõrvale juhtida. Rahvuslikud jõud nägid seda kui luba omaenda vägede taasloomiseks, mis võiksid Lätit pärast Saksamaa taganemist kaitsta. 1944. aasta oktoobri lõpu ja detsembri alguse vahel likvideerisid sakslased Kurelise väeosa. Novembris ja detsembris toimusid eriti tähtsad lahingud ühe Läti pataljoni vastu, mille eesotsas oli leitnant Roberts Rubenis.

Jaanuar 1944
Punaarmee üksused jõuavad Leningradist taganeva Saksamaa 18. armee kannul Eesti piirile
2. veebruar – 26. juuli 1944
Narva lahing

Punaarmee edasitungi takistamisse Narva jõelt andsid suure panuse Saksa vägede koosseisus moodustatud eestlaste üksused.

Märts 1944
Nõukogude Liidu lennuvägi pommitab Tallinna, Narvat, Tartut ja Pärnut

Narva vanalinna ehitised hävitati õhurünnakute käigus peaaegu täielikult, aga inimesed olid Narvast kui rindelinnast evakueeruma hakanud juba 25. jaanuaril 1944. Tallinnale oli toimunud juba mitu Nõukogude lennuväe rünnakut, kuid suurim neist oli 9. ja 10. märtsil 1944. Pommitamiste tagajärjel hukkus ametlike teadete kohaselt Tallinnas 757, raskeid vigastusi sai 213 ja kergemaid 446 inimest. Hävis 1549 ja kannatada sai 3350 hoonet, jättes umbes 20 000 inimest peavarjuta. Ka Tartule tegid Nõukogude lennuväed mitu rünnakut. 25.–26. märtsi pommitamises sai surma umbes 100 tsiviilisikut ning hävis umbes 80 hoonet.

Juuli–august 1944
Punaarmee naaseb Lätti ja Eestisse

Punaarmee okupeeris Rēzekne ja Daugavpilsi ning hakkas liikuma Riia poole. Juuli lõpus jõudis Punaarmee Leedust tehtud kiire rünnaku abil Tukumsi ning jättis sellega sakslaste väeosa Nord Vidzemesse ja Eestisse lõksu. Augusti algul tungis Punaarmee Kirde-Lätti ja jõudis kuu lõpuks Emajõe äärde, kus rinne peatus.

25. juuli – 10. august 1944
Toimub Sinimägede lahing ehk lahing Tannenbergi liinil

Juuli lõpus alustas Punaarmee pealetungi Narva rindelõigus, et murda Saksa vägede kaitse ja vallutada Eesti. Saksa väed jätsid Narva maha ning jäid kaitsepositsioonile Sinimägedes Tannanbergi liinil. Ühes ohvriterohkemas Eesti pinnal peetud heitluses kaitses oma kodumaad Saksa vägede koosseisus ka tuhandeid eestlasi. Läbimurret saavutamata lõpetas Punaarmee 10. augustil Sinimägede ründamise. Lahingu tähtsus Eestile seisnes selles, et rinde peatumine andis paljudele eestlastele lisaaega läände põgenemiseks. Poolte kaotused pole täpselt teada, kuid Narva, Jõhvi ja Toila kalmistutele on maetud ligikaudu 2000 Saksa sõjaväelast, Punaarmee kalmistutele on maetud aga 20 000 punaarmeelast.

Sügis 1944
Suur põgenemine

Umbes 70 000 eestlast ja 170 000–180 000 lätlast põgenes Saksamaale ja Rootsi. Sügisel põgenemine Eestist vaibus, aga Kuramaalt põgeneti veel kuni sõja lõpuni. Sihtriigis paigutati nad põgenikelaagritesse. Rootsis toimus põgenike kohalikku ühiskonda integreerimine kiiremini, aga sõjas laastatud Saksamaal tuli paljudel jääda laagritesse 1940. aastate lõpuni. Nõukogude Liidu agressiivne repatrieerimispoliitika tekitas hirmu sunniviisilise tagasisaatmise ees. See tõi kaasa teise põgenemislaine, kui liiguti edasi USA-sse, Kanadasse jm. Paljud pidid põgenema ookeaniületuseks kõlbmatute laevadega (nn viikingitega).

16. september 1944
Hitler nõustub Mandri-Eesti maha jätma ja taganema
17. september 1944
Emajõe rindelt algab Punaarmee pealetung

Emajõe rindelt algas Punaarmee pealetung, milles osales ka 8. Eesti Laskurkorpus. Saksa väed taandusid kiiresti nii Kagu-Eestist kui ka Narva jõelt ja Sinimägedest. Sellega jäeti Eesti üksused raskesse olukorda.

18. september 1944
Ametisse astub Otto Tiefi valitsus

Hetkelist võimuvaakumit ära kasutades loodud valitsus oli Eesti Vabariigi viimane põhiseaduslik valitsus enne iseseisvuse taastamist 20. augustil 1991. Eksiilis jätkanud valitsuse tähtsus seisneb Eesti Vabariigi riikliku järjepidevuse katkematus kandmises.

22. september 1944
Punaarmee vallutab Tallinna
25. september – 6. oktoober 1944
More lahing

Vidzemes asuvas Mores toimus äge lahing. Läti Leegioni 19. diviis ja Saksa väed takistasid Punaarmee Riiga jõudmist. Seetõttu said ka Saksa väed Kuramaale taganeda.

Oktoober 1944 – mai 1945
Kurzeme lahingud – Saksa armee piiramine Kuramaal

Sellal kui Saksa väed Riiast Kuramaale taganesid, toimus Kuramaa rindel kuus suuremat lahingut. Propagandistlikel põhjustel nimetasid pooled seda eri moodi – Nõukogude Liit Kuramaa katlaks ja sakslased Kuramaa kindluseks. Punaarmeel ei õnnestunud Kuramaad täielikult vallutada kuni saksa vägede täieliku kapituleerumiseni. Paljud Kuramaa põgenikud evakueeriti Ventspilsi ja Liepāja sadamatest Saksamaale ning teised põgenesid kalapaatidel erapooletusse Rootsi.

8. oktoober 1944
Saaremaal toimus Tehumardi öölahing

Saaremaal toimus Tehumardi öölahing, millest sai üks Saaremaa II maailmasõja kõige julmemaid lahinguid, kus mõlemad pooled kandsid raskeid kaotusi.

13. oktoober 1944
Punaarmee vallutab Riia
15.–22. oktoober 1944
Dobele ja Džūkste lähistel toimub esimene Kuramaa lahing
27. oktoober – 27. november 1944
Priekule, Vaiņode ja Auce lähistel toimub teine Kuramaa lahing
15. detsember 1944
Viimased Saksa üksused lahkuvad Ruhnu saarelt

19. detsembriks oli kogu Eesti Nõukogude võimu all.

21.-31. detsember 1944
Salduse, Vaiņode and Lestene lähistel toimub kolmas Kuramaa lahing

Neid lahinguid nimetatakse sageli teisteks jõululahinguteks, viitega 1916. aasta Läti küttide jõululahingutele.

25. jaanuar – 23. veebruar 1944
Liepāja and Salduse lähedal toimub neljas Kuramaa lahing
12. veebruar – 14. märts 1944
Džūkste, Irlava, Priekule ja Salduse lähedal toimub viies Kuramaa lahing
17. märts – 3. aprill 1944
Salduse and Blīdene lähistel toimub kuues Kuramaa lahing
8. mai 1945
II maailmasõja lõpp Euroopas, Saksamaa kapituleerumine

Saksamaa kapituleerus 8. mail Reimsis ja Saksa väeosa Kurland Kuramaal kirjutas Ezermaļi talus Ezere vallas Salduse maakonnas alla kapitulatsiooniaktile. 137 000 Saksa väeosa ja 9000 Läti Leegioni liiget alistusid. Umbes 4000 leegioni liiget otsustas liituda rahvuslike partisaniliikumistega. Sõjapõgenike ja nende filtreerimise jaoks loodi mitukümmend laagrit. Vange kasutati sõjakahjustuste likvideerimiseks või saadeti Siberi vangilaagritesse, kus paljud surid. Ellujäänuid hakati järk-järgult vabastama kuni 1953. aastani. Kuramaa ja teiste okupeeritud alade tsiviilisikud läbisid samuti filtratsiooni, kus kontrolliti nende isikuandmeid ja taheti teada saada, mida nad natsiokupatsiooni ajal teinud olid.