Läti Vabariigi väljakuulutamine

Saksa väed okupeerisid tänased Vidzeme ja Latgale alad veebruaris 1918. Märtsis kirjutas Nõukogude Venemaa alla Brest-Litovski rahulepingule, millega loobus Kuramaa, Zemgale ja Sēlija valitsemise õigustest. 1918. a oktoobris esitas Läti rahvuslik-poliitlise liikumise demokraatlik blokk Saksamaale petitsiooni, milles teatas, et lätlased soovivad välja kuulutada rahvusvaheliselt tunnustatud riigi ja Saksa väed peavad lahkuma. Läti Rahvusnõukogu kuulutas iseseisva Läti Vabariigi välja 18. novembril 1918.

Eesti Vabariigi väljakuulutamine

Pärast 1917. a bolševike revolutsiooni (Oktoobrirevolutsioon) lepiti kokku I maailmasõja vaherahus. Eestlased olid juba alustanud rahvuslike väeosade organiseerimisega. Saksamaa rikkus vaherahu ja tungis Eestisse, mis sundis bolševikud Eestist põgenema. 24. veebruaril 1918 kuulutas Eesti tekkinud võimuvaakumis välja oma iseseisvuse. Saksa väed hõivasid Tallinna järgmisel päeval, kuid I maailmasõja lõpul novembris 1918, taastas Eesti Ajutine Valitsus võimu riigis.

Leedu Vabariigi väljakuulutamine

16. veebruaril 1918. aastal kuulutas Leedu Nõukogu välja Leedu riigi taastamise pealinnaga Vilniuses. See juhtus aga ajal, mil riigi territooriumil kehtis tugev Saksa sõjaväerežiim, mis ei loonud tingimusi riigiasutuste organiseerimiseks ega tunnustanud Leedu iseseisvust. Riigi tõeline ülesehitustöö algas alles pärast Saksamaal 11. novembril 1918 toimunud revolutsiooni, mil moodustati Leedu esimene ajutine valitsus. 

Läti vabadussõda

Esimese maailmasõja lõpul tõmbusid Saksa väed Lätist välja, kuid vaid mõni päev pärast vabariigi väljakuulutamist tungis sellele kallale Nõukogude Venemaa Punaarmee. Sõda lõppes rahulepinguga, millele Läti ja Venemaa kirjutasid alla 11. augustil 1920, ja milles Venemaa „tunnustab tingimusteta Läti riigi iseseisvust ja suveräänsust ning loobub vabatahtlikult ja igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Läti rahva ja maa kohta".

Eesti vabadussõda

Punaarmee hõivas piirilinna Narva 28. novembril 1918, mis tähistas sõja algust. Pärast enam kui aastapikkust võitlust mitmel rindel õnnestus Eestil Punaarmee tagasi lüüa. Rahuleping Venemaaga kirjutati alla 2. veebruaril 1920. a Tartus, leping tunnustas Eesti iseseisvust igaveseks ja kaks riiki leppisid kokku riigipiirides.

Leedu iseseisvussõda

Leedu iseseisvussõda hõlmab lahingutegevust bolševike, bermontlaste ja Poola armee vastu aastail 1918–1920. Leedu armee lahingud bolševike vastu toimusid 1918. aasta lõpust kuni 1919. aasta septembrini ja lõppesid Punaarmee väljasaatmisega Leedu territooriumilt ning Venemaa pakkumisega pidada rahuläbirääkimisi. 1919. aasta teisel poolel toimusid Leedu armee lahingud Lääne vabatahtlike armee vastu, mida Põhja-Leedus kutsuti ka "bermontlasteks". Pärast seda, kui Leedu armee bermontlaste üle võidu saavutas, tõmbusid nende üksused Leedu territooriumilt välja. 1920. aasta juulis ja novembris võitles Leedu sõjavägi Poola sõjaväega ja kindral L. Želigovskise väeosadega riigi kaguosas. Pärast neid lahinguid kaotas Leedu Vilniuse ja Vilniuse piirkonna. Poola-Vene sõja ajal, 12. juulil 1920, allkirjastas Leedu rahulepingu, mille kohaselt Venemaa tunnistas Leedu iseseisvust. Pärast 10.–15.jaanuaril 1923 toimunud sõjalist operatsiooni liitis Leedu endaga Klaipėda piirkonna.

Läti iseseisvus

Pärast sõda oli Läti riigi esimene ülesanne jõuda Eesti, Leedu ja Poolaga kokkuleppele uue riigi piirides. See saavutati, ehkki mitte ilma vaidlusteta. 1922. aastaks olid paljud riigi ülesehitamisega seotud ülesanded täidetud: esimene valitud parlament, Läti uus põhiseadus (Satversme), riiklik valuuta latt, presidendi amet, rahvusvaheline tunnustus ja Rahvasteliidu liikmesus. Elatustase paranes järk-järgult koos tootmise ja ekspordiga. 1934. aasta mais toimus Lätist viimasena kolmest Balti riigist autoritaarne riigipööre, kuid Kārlis Ulmanise režiim osutus üsna mõõdukaks. Läti sõjaväge, laevastikku ja õhujõude arendati edasi ning neile anti uut tüüpi relvi. Ādažisse loodi sõjalise väljaõppe ala ja kogu süsteem, mille eesmärk oli kaitsta Riia lahe rannikut. Vabatahtlik Maakaitse sai poolsõjaväelise jõuna oluliseks. Plaaniti ehitada kaitseliinid NSV Liidu ja Saksamaa vastu, kuid praktikas seda ei tehtud.

Eesti iseseisvus

 Eesti suutis oma ala sissetungijatest kiiremini vabastada kui teised Balti riigid ja Eesti esimene põhiseadus võeti vastu 1920. aastal. Erinevalt Lätist ja Leedust olid Eestis peaministri ja presidendi ametid sisuliselt ühendatud riigivanema ametis, kes koos valitsusega kandis Riigikogu ees vastutust, nii et Riigikogul oli ebatavaliselt suur mõjuvõim. Eestis viidi läbi sarnane maareform nagu Lätis. Peagi hoogustus Eestis radikaalne kommunistide liikumine ja 1924. aastal arreteeris valitsus mitusada liikumise juhti. 1. detsembril 1924. aastal üritas Nõukogude Liit Tallinnas riigipöörde läbi viia, kuid valitsus taastas korra 5 tunniga. Riigi majandus arenes ja inimeste elatustase tõusis. Eestis tegutses Kaitsevägi ja vabatahtlik Kaitseliit. 1930ndate alguses kasvas ühiskonnas soov kehtestada presidentaalne riigikord, mida toetas paremäärmuslik Eesti Vabadussõjalaste Keskliit, mille liikmeid kutsuti vapsideks. 1934. aasta märtsis viis riigivanem Konstantin Päts Kaitseväe ja Riigikogu toetusel läbi riigipöörde. 1938. aastal võeti vastu uus põhiseadus ja Riigikogu alustas taas tööd. Ühtlasi loodi Vabariigi Presidendi institutsioon.

Leedu iseseisvus

Aastatel 1920–1922 tegutsenud Leedu Asutav Seim võttis vastu riigi põhiseaduse, pani aluse maareformile ja võttis vastu olulisemad kodanike avalikku elu reguleerivad riiklikud õigusaktid. 1921. aastal sai Leedust Rahvasteliidu täisliige. Aastad 1920–1926 tähendavad Leedu jaoks demokraatiaperioodi, mil riiki juhtis demokraatlikult valitud Leedu Seim ja Seimi liikmete valitud presidendid. Asutavas, I ja II seimis oli enamus kristlik-demokraatlikul erakonnal, III Seimis aga sotsiaaldemokraatide ja talurahvapartei koalitsioonil. 17. detsembri öösel 1926. aastal toimus Leedus sõjaväeline riigipööre, mille korraldasid Leedu rahvuslaste liidu ja kristlik-demokraatliku parteiga seotud sõjaväelased. Pärast riigipööret võttis riigis võimust autokraatlik poliitiline süsteem ja riigi presidendiks sai Antanas Smetona, kes valitses riiki 1940. aastani. Sel perioodil olid A. Smetona valitsemise hoobadeks sõjavägi ja Leedu rahvuslaste liit.

   II maailmasõda Lätis

Nõukogude Liit esitas Lätile ultimaatumi nõudmisega paigutada riiki piiramatul arvul vägesid. Nõukogude okupatsioon algas 17. juunil 1940. Saksa armee tungis sisse 1941. a suvel. Nõukogude armee võttis Riia tagasi 13. oktoobril 1944 ja Saksa armee taganes Kuramaale, kus nad jäid piiramisrõngasse kuni sõja lõpu ja Saksamaa kapituleerumiseni.

II maailmasõda Eestis

Eesti oli samuti määratud nõukogude mõjusfääri ja jagas Läti saatust, esiteks alludes ultimaatumile, millele teiseks järgnes 17. juunil 1940 alanud nõukogude okupatsioon. 1941. a juulis tõrjusid pealetungivad Saksa väed Punaarmee Eestist välja. 1944. a alguses algas nõukogude vägede pealetung ja II maailmasõja kõige dramaatilisemad lahingud Eesti pinnal toimusid Narva jõel. 22. septembril sisenes Punaarmee Tallinna ja algas 47 aasta pikkune nõukogude okupatsioon.

II maailmasõda Leedus

 Pärast Saksamaa ja Venemaa vahelist piiri- ja sõpruslepingut sattus Leedu Venemaa huvisfääri ning pärast sovettide ultimaatumi vastuvõtmist 15. juunil 1940 oli NSV Liidu poolt okupeeritud. Pärast Saksa-Vene sõja algust okupeeris Saksmaa 22. juunil 1941. aastal Leedu, kehtestades sõjalise okupatsioonirežiimi, sooritades sõjakuritegusid ja viies läbi holokausti. 1944. aasta suvel okupeeris Punaarmee Leedu ja algas teine nõukogude okupatsioon, mis kestis kuni külma sõja lõpuni.

Rahvuslik partisaniliikumine Lätis

Vastupanuliikumine Lätis oli reaktsioon okupatsioonirežiimi kuritegude vastu ning katse taastada Läti iseseisvust. Kõige ägedamad lahingud nõukogude vägede vastu toimusid 1945. aastal Stompaki soos Latgales ja Kabiles Vidzemes. Partisanivõitlus kestis Lätis 1950. aastate teise pooleni.

Rahvuslik partisaniliikumine Eestis

Paljud eestlased lootsid, et lääneriigid ei luba Eesti taasokupeerimist ja nõukogude võim lõpeb peagi. Metsavennad lahkusid kodudest, rajasid punkrid ja peidupaigad metsades ning korraldasid rünnakuid nõukogude asutuste vastu. Relvastatud Võitluse Liit loodi 1946. a eesmärgiga taastada Eesti iseseisvus. Viimased suured Nõukogude julgeoleku operatsioonid metsavendade vastu toimusid 1953. aastal, üksikuid haaranguid tehti veel kuni 1957. aastani.

Rahvuslik partisaniliikumine Leedus

Aastail 1944–1953 toimus Leedus partisanisõda, milles osales umbes 150 000 partisani ja nende toetajat. Leedu partisanid olid hästi organiseeritud ja relvastatud, nad kandsid sõjaväevormi ja jätkasid sõdadevahelise perioodi Leedu armee traditsioone, sõdisid nõukogude ja administratiivtöötajate, hävituspataljonide, NKVD ja Punaarmee üksuste vastu, valmistasid ette varitsusi ja rünnakuid. Leedu partisaniliikumine lõi ühtse juhtimisstruktuuri, avaldas poliitilise sisuga poliitilisi deklaratsioone, kuulutusi ja ajalehti, millest olulisim oli 16. veebruari 1949. aasta Leedu vabadusvõitluse liikumise deklaratsioon.

Nõukogude okupatsioon ja iseseisvuse taastamine Lätis

Okupatsiooni ajal oli Lätis 3009 väeüksust enam kui 700 paigas, hõivates 3% riigi territoorriumist. 1990. a. oli Lätis umbes 80 000 sõjaväelast ja 223 militaarstruktuuride allüksust. Liikumine Läti iseseisvuse taastamiseks algas 1987. aastal. Nõukogude Läti Ülemnõukogu võttis 4. mail 1990 vastu deklaratsiooni Läti iseseisvuse taastamise kohta.

Nõukogude okupatsioon ja iseseisvuse taastamine Eestis

Teise maailmasõja järel paigutati Eestisse 120 000 nõukogude sõjaväelast. Nõukogude armeel oli 1665 sõjaväebaasi, mis hõlmasid umbes 900 km2 ehk 5% Eesti pindalast. Eesti NSV Ülenõukogu võttis 20. augustil 1991 vastu iseseisvusdeklaratsiooni, millega taastati Eesti Vabariik.

Nõukogude okupatsioon ja Leedu iseseisvuse taastamine

Arvatakse, et esimese nõukogude okupatsiooni ajal (1940–1941) oli Leetu paigutatud umbes 150 000 nõukogude sõdurit. Teise nõukogude okupatsiooni ajal (1944–1990) hõivasid nõukogude sõjaväeosade baasid 68 000 ha ehk 1,2 protsenti Leedu territooriumist. Okupatsiooni lõpus võis Leedu territooriumil olla 34 600 okupatsiooniarmee sõdurit, umbes 1000 tanki, 180 lennukit ja 1901 soomusmasinat. See moodustas viis diviisi, 295 eraldi lahingu- ja teenistusüksust. 11. märtsil 1990 võttis Leedu Vabariigi ülemnõukogu vastu akti iseseisva Leedu riigi taastamisest ja kuulutas Leedu taas iseseisevaks riigiks.

Taastatud Läti iseseisvus

Järkjärguline eraldumine NSV Liidust oli raske ülesanne. 1991. aasta jaanuaris ründas Nõukogude sõjavägi Vilniuses meeleavaldajaid ja Läti NSV ülemnõukogu kutsus Läti rahvast üles kaitsma Riia riiklikult olulisi objekte võimalike Nõukogude võimu rünnakute eest. Terve aasta vältel toimusid rünnakud Läti piiridel asuvate tollirajatiste vastu. Viimane katse säilitada nn punast impeeriumi tehti 1991. aasta augustis, kuid Moskva putš ebaõnnestus ja rahvusvaheline üldsus tunnustas Läti täielikult taastatud iseseisvust. Taastati põhiseadus, seim (parlament), latt (omavääring) ja relvajõud ning loodi ka rahvuskaart. Pikkade ja raskete läbirääkimiste tulemusena taandus Venemaa armee 1994. aasta septembriks. Erandiks oli Skrunda radarijaam, kust viimane sõdur lahkus 1999. aasta oktoobris. Läti seadis sihiks Euroopa Liidu ja NATO liikmesuse ning tal õnnestus nende kahe organisatsiooniga liituda 2004. aastal. Reformiti riigi juhtimis- ja majandussüsteemi. Sõjaväge arendati edasi ja see hakkas osalema rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides. Kohustuslik ajateenistus lõpetati, kuid pärast Venemaa varjatud sissetungi Ukrainasse otsustati kaitsekulutusi suurendada. Pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse taastati ajateenijate värbamine riiklikesse relvajõududesse. Osteti uut sõjavarustust ja ehitati taristut, et suurendada Läti ja Lätti paigutatud NATO vägede lahinguvõimet. Peaaegu kõik Nõukogude võimu sümbolitega mälestusmärgid lammutati 1990. aastatel.

Taastatud Esti iseseisvus

Eestis algas üleminekuperiood 30. märtsil 1990. aastal ja see oli võrreldes teiste Balti riikidega rahulikum. Kui riigi iseseisvus augustiputši ajal välja kuulutati, püstitati strateegiliste objektide ümber barrikaadid ja inimesed kogunesid neid kaitsma. Nõukogude OMON ründas Eesti tolliasutusi. Eesti esimesed okupatsioonijärgsed presidendi- ja Riigikogu valimised toimusid 1992. aastal pärast uue põhiseaduse vastuvõtmist. Taastati Eesti Kaitsevägi ja Kaitseliit. Vene armee viis oma väed riigist välja 1994. aasta septembriks, kuigi protsess ei kulgenud probleemideta. Paldiski tuumaallveelaevade õppekeskus suleti aasta hiljem. Eesti oli esimene Balti riik, mis saavutas 1998. aastal Euroopa Liidu kandidaatriigi staatuse, ning 2004. aastal astusid Eesti, Läti ja Leedu ühiselt Euroopa Liitu ja NATOsse. Erinevalt oma lõunanaabritest ei tühistanud Eesti kohustuslikku ajateenistust. Eesti väeosad võtavad osa rahvusvahelistest sõjaväe- ja rahuvalvemissioonidest ja alates 2014. aastast on Eesti oma riigikaitset jõudsalt arendanud, keskendudes küberkaitsele. 2022. võeti Eestis maha Nõukogude Liidu sümbolitega monumendid.

Taastatud Leedu iseseisvus

11. märtsil 1990. aastal  sai Leedust esimene Nõukogude Liidu vabariik, kes taastas oma iseseisvuse, esitades sellega väljakutse nõukogude impeeriumile. Kohe hakati moodustama iseseisva riigi eksisteerimiseks vajalikke struktuure, sealhulgas riigikaitset. 1990. aasta aprillis asutati Kaitsedepartemang. Sellel oli oma hind: 1990. aastal kuulutati Leedu vastu välja majandusblokaad; 1991. aasta traagilised sündmused (13. jaanuaril, 31. juuli, 21. augustil jt), mil kaotasid oma elu Leedu iseseisvuse kaitsjad.

Läbirääkimistel Venemaa (endiste nõukogude) vägede väljaviimise üle võttis Leedu põhimõttelise seisukoha, et nende vägede viibimine Leedu territooriumil oli ja on ebaseaduslik ning et okupatsioonivägede õigusi Leedus kasutatud või ehitatud hoonetele ja muudele struktuuridele ei tunnistata. 31. augustil 1993 ületas viimane Vene sõjaväeešelon piiri – Leedu võttis oma territooriumi täielikult oma kontrolli alla.

Teine märkimisväärne võit, mis annab tunnistust Leedu orientatsioonist demokraatlikele väärtustele ning soovist kaitsta oma iseseisvust ja riiklust, oli riigi liitumine Euroopa Liidu ja NATO-ga 2004. aastal. Hävituslennukite paigutamisega Šiauliai (Zokniai) lennubaasi algas NATO Balti õhuturbe missioon kolme Balti riigi õhuruumi kontrollimiseks. 2014. aastal laiendati seda missiooni Ämari (Eesti) ja Malborki (Poola) lennubaasidega.

Venemaa kasvav agressiivsus ajendas Leedu relvajõudude suundumuste ümberorienteerumist: lisaks osalemisele rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides hakati tugevdama riigi oma kaitsevõimet. Rakendatakse uusi kaitsestrateegiaid, soetatakse täiustatud sõjatehnikat ja tugevdatakse üldist avalikkuse valmisolekut agressiooniks.

Peaaegu kõik nõukogude kangelastele, nõukogude süsteemile ja ka suurele isamaasõjale pühendatud mälestusmärgid Leedus lammutati aastail 1990–1993. Siiski jäeti alles Teise maailmasõjaaegsed nõukogude sõdurite matmispaigad, mis olid loodud nõukogude ideoloogia põhimõtete kohaselt. 21. sajandi esimesel kümnendil asus naaberriik rahastuste abil neid Leedus rekonstrueerima ja potentsiaalseteks pehme jõu vahenditeks muutma. Umbes 2010. aastal sellised jõupingutused peatati. Need kohad pälvisid taas tähelepanu aastail 2022–2023, mil neilt eemaldati nõukogude "vabastajatele" pühendatud mälestusmärgid.