Leedu, Läti ja Eesti militaarajaloo pärand, 1918-1991
Alates Läti ja Eesti riigi moodustamisest ning Leedu iseseisvuse taastamisest pärast I maailmasõja lõppu, Ajast, mil Läti ja Eesti esmakordselt iseseisvuse saavutasid, selle kaotasid ja jälle taastasid, leidub hulgaliselt suuri ajaloosündmusi meenutavaid materjale - lahingupaigad, sõjaväerajatised, fotod ja mälestused. Kokku loovad need mõjusa sõjalise pärandi loo sellest, kuidas I maailmasõja taustal tekkisid kaks uut riiki, kuidas nad iseseisvussõdade ajal oma ellujäämise nimel võitlesid, kuidas neid II maailmasõda laastas, kuidas metsavennad pidasid nõukogude vastast võitlust veel kümme aastat pärast sõja lõppu ja kuidas taastati iseseisvus aastakümneid kestnud okupatsiooni järel. See on lugu poliitilistest sündmustest, inimestest ja nende elust sõdades ja okupatsioonide ajal. 20. sajandi sõjaajalugu on esitatud läbi nelja perioodi:
I maailmasõda / Vabadussõjad (1914-1920)
I maailmasõda (1914-1918)
Enne Eesti ja Läti Vabariigi väljakuulutamist teenisid eesti ja läti sõdurid Vene impeeriumi territooriumidelt, millest hiljem said rahvusriigid I maailmasõja ajal Tsaari-Venemaa armees. Ehkki mõlemad riigid kuulutasid sõja lõpuks välja iseseisvuse, ei toonud see meie rahvastele rahu. Eesti ja Läti pidid oma olemasolu kaitsma mitme poliitilise jõu ambitsioonide eest. Saksamaa püüdis haarata Läti ja Eesti territooriumi, baltisakslased tegid katset rajada oma riiki, Nõukogude Venemaa tahtis annekteerida Balti riike ja endised tsaariarmee ohvitserid tegutsesid eesmärgiga puruks lüüa bolševikud ja tuua Balti kubermangud tagasi Venemaa rüppe.
Läti Vabariigi väljakuulutamine
Saksa väed okupeerisid tänased Vidzeme ja Latgale alad veebruaris 1918. Märtsis kirjutas Nõukogude Venemaa alla Brest-Litovski rahulepingule, millega loobus Kuramaa, Zemgale ja Sēlija valitsemise õigustest. 1918. a oktoobris esitas Läti rahvuslik-poliitlise liikumise demokraatlik blokk Saksamaale petitsiooni, milles teatas, et lätlased soovivad välja kuulutada rahvusvaheliselt tunnustatud riigi ja Saksa väed peavad lahkuma. Läti Rahvusnõukogu kuulutas iseseisva Läti Vabariigi välja 18. novembril 1918.
Eesti Vabariigi väljakuulutamine
Pärast 1917. a bolševike revolutsiooni (Oktoobrirevolutsioon) lepiti kokku I maailmasõja vaherahus. Eestlased olid juba alustanud rahvuslike väeosade organiseerimisega. Saksamaa rikkus vaherahu ja tungis Eestisse, mis sundis bolševikud Eestist põgenema. 24. veebruaril 1918 kuulutas Eesti tekkinud võimuvaakumis välja oma iseseisvuse. Saksa väed hõivasid Tallinna järgmisel päeval, kuid I maailmasõja lõpul novembris 1918, taastas Eesti Ajutine Valitsus võimu riigis.
Leedu iseseisvussõda
Leedu iseseisvussõda hõlmab lahingutegevust bolševike, bermontlaste ja Poola armee vastu aastail 1918–1920.
Leedu armee lahingud bolševike vastu toimusid 1918. aasta lõpust kuni 1919. aasta septembrini ja lõppesid Punaarmee väljasaatmisega Leedu territooriumilt ning Venemaa pakkumisega pidada rahuläbirääkimisi. 1919. aasta teisel poolel toimusid Leedu armee lahingud Lääne vabatahtlike armee vastu, mida Põhja-Leedus kutsuti ka "bermontlasteks". Pärast seda, kui Leedu armee bermontlaste üle võidu saavutas, tõmbusid nende üksused Leedu territooriumilt välja. 1920. aasta juulis ja novembris võitles Leedu sõjavägi Poola sõjaväega ja kindral L. Želigovskise väeosadega riigi kaguosas. Pärast neid lahinguid kaotas Leedu Vilniuse ja Vilniuse piirkonna. Poola-Vene sõja ajal, 12. juulil 1920, allkirjastas Leedu rahulepingu, mille kohaselt Venemaa tunnistas Leedu iseseisvust. Pärast 10.–15.jaanuaril 1923 toimunud sõjalist operatsiooni liitis Leedu endaga Klaipėda piirkonna.
Vabadussõjad (1918-1920)
Esimese maailmasõja lõpp tähistas ühtlasi ka vabadussõja algust nii Eestis kui Lätis. Samal ajal sõdis Leedu armee bolševistliku Venemaa, Vene ja Saksa vabatahtlike sõjaväeüksuste ning Poola vägede vastu. Kaks noort riiki võitlesid üheaegselt mitme vaenlasega ja tõestasid oma suutlikkust eksisteerida iseseisva riigina.
Läti vabadussõda
Esimese maailmasõja lõpul tõmbusid Saksa väed Lätist välja, kuid vaid mõni päev pärast vabariigi väljakuulutamist tungis sellele kallale Nõukogude Venemaa Punaarmee. Sõda lõppes rahulepinguga, millele Läti ja Venemaa kirjutasid alla 11. augustil 1920, ja milles Venemaa „tunnustab tingimusteta Läti riigi iseseisvust ja suveräänsust ning loobub vabatahtlikult ja igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Läti rahva ja maa kohta".
Eesti vabadussõda
Punaarmee hõivas piirilinna Narva 28. novembril 1918, mis tähistas sõja algust. Pärast enam kui aastapikkust võitlust mitmel rindel õnnestus Eestil Punaarmee tagasi lüüa. Rahuleping Venemaaga kirjutati alla 2. veebruaril 1920. a Tartus, leping tunnustas Eesti iseseisvust igaveseks ja kaks riiki leppisid kokku riigipiirides.
Leedu iseseisvussõda
Informācija sekos...
1920 – 1940 Balti riikide iseseisvus
Pärast sõjategevuse lõppu hakkasid kolm Balti riiki (ja Soome, mida sel ajal peeti sageli piirkonna osaks) sõjas tekitatud kahjust taastuma. Samuti tehti jõupingutusi uute valitsusasutuste moodustamiseks ja rahvusliku identiteedi kujundamiseks. Sõjapõgenikud pöördusid koju tagasi, viidi ellu põllumajandusreforme, uuendati ja laiendati tööstust ja taristut ning suurendati eksporti. Toimusid vabad ja demokraatlikud valimised ning riigid võtsid Euroopa demokraatlike riikide eeskujul vastu põhiseaduse ja seadused. Haridus, kirjandus ja kultuur õitsesid taas. Riigid arendasid ka oma sõjaväge ja poolsõjaväelisi jõude. Kuigi 1930. aastate keskpaigaks oli kõigis kolmes Balti riigis võimul mittedemokraatlik režiim, säilis enamik kodanikuõigusi. Uue maailmasõja lähenedes muutuks aga autoritaarsus ja nõrk koostöö Balti riikide vahel kolme riigi iseseisvuse jaoks üha saatuslikumaks, eriti sõjalises mõttes.
Läti iseseisvus
Pärast sõda oli Läti riigi esimene ülesanne jõuda Eesti, Leedu ja Poolaga kokkuleppele uue riigi piirides. See saavutati, ehkki mitte ilma vaidlusteta. 1922. aastaks olid paljud riigi ülesehitamisega seotud ülesanded täidetud: esimene valitud parlament, Läti uus põhiseadus (Satversme), riiklik valuuta latt, presidendi amet, rahvusvaheline tunnustus ja Rahvasteliidu liikmesus. Elatustase paranes järk-järgult koos tootmise ja ekspordiga. 1934. aasta mais toimus Lätist viimasena kolmest Balti riigist autoritaarne riigipööre, kuid Kārlis Ulmanise režiim osutus üsna mõõdukaks. Läti sõjaväge, laevastikku ja õhujõude arendati edasi ning neile anti uut tüüpi relvi. Ādažisse loodi sõjalise väljaõppe ala ja kogu süsteem, mille eesmärk oli kaitsta Riia lahe rannikut. Vabatahtlik Maakaitse sai poolsõjaväelise jõuna oluliseks. Plaaniti ehitada kaitseliinid NSV Liidu ja Saksamaa vastu, kuid praktikas seda ei tehtud.
Eesti iseseisvus
Leedu iseseisvus
Aastatel 1920–1922 tegutsenud Leedu Asutav Seim võttis vastu riigi põhiseaduse, pani aluse maareformile ja võttis vastu olulisemad kodanike avalikku elu reguleerivad riiklikud õigusaktid. 1921. aastal sai Leedust Rahvasteliidu täisliige.
Aastad 1920–1926 tähendavad Leedu jaoks demokraatiaperioodi, mil riiki juhtis demokraatlikult valitud Leedu Seim ja Seimi liikmete valitud presidendid. Asutavas, I ja II seimis oli enamus kristlik-demokraatlikul erakonnal, III Seimis aga sotsiaaldemokraatide ja talurahvapartei koalitsioonil.
17. detsembri öösel 1926. aastal toimus Leedus sõjaväeline riigipööre, mille korraldasid Leedu rahvuslaste liidu ja kristlik-demokraatliku parteiga seotud sõjaväelased. Pärast riigipööret võttis riigis võimust autokraatlik poliitiline süsteem ja riigi presidendiks sai Antanas Smetona, kes valitses riiki 1940. aastani. Sel perioodil olid A. Smetona valitsemise hoobadeks sõjavägi ja Leedu rahvuslaste liit.
II maailmasõda (1939-1945)
Teise maailmasõja puhkedes kuulutasid Balti riigid välja oma neutraalsuse. Eelnimetatud deklaratsioonid aga riikide iseseisvust ei päästnud, sest NSV Liit ja Natsi-Saksamaa olid salaprotokolliga sõlminud mittekallaletungilepingu ja omavahel ära jaganud huvisfäärid. 1939. aasta oktoobris sõlmis NSVL kõigi kolme Balti riigiga vastastikuse abistamise lepingud ja paigutas eelnimetatud riikidesse oma sõjaväe garnisonid. 1940. aasta augustis muudeti kõik kolm Balti riiki Nõukogude Vabariikideks ja neis algasid sovetiseerimisprotsessid. Natsid tõrjusid Nõukogude Liidu välja 1941. aastal, et naasta 1944. aastal. Paljud Eesti, Läti ja Leedu mehed olid sunnitud võitlema mõlemal poolel.
II maailmasõda Lätis
Nõukogude Liit esitas Lätile ultimaatumi nõudmisega paigutada riiki piiramatul arvul vägesid. Nõukogude okupatsioon algas 17. juunil 1940. Saksa armee tungis sisse 1941. a suvel. Nõukogude armee võttis Riia tagasi 13. oktoobril 1944 ja Saksa armee taganes Kuramaale, kus nad jäid piiramisrõngasse kuni sõja lõpu ja Saksamaa kapituleerumiseni.
II maailmasõda Eestis
Eesti oli samuti määratud nõukogude mõjusfääri ja jagas Läti saatust, esiteks alludes ultimaatumile, millele teiseks järgnes 17. juunil 1940 alanud nõukogude okupatsioon. 1941. a juulis tõrjusid pealetungivad Saksa väed Punaarmee Eestist välja. 1944. a alguses algas nõukogude vägede pealetung ja II maailmasõja kõige dramaatilisemad lahingud Eesti pinnal toimusid Narva jõel. 22. septembril sisenes Punaarmee Tallinna ja algas 47 aasta pikkune nõukogude okupatsioon.
II maailmasõda Leedus
Pärast Saksamaa ja Venemaa vahelist piiri- ja sõpruslepingut sattus Leedu Venemaa huvisfääri ning pärast sovettide ultimaatumi vastuvõtmist 15. juunil 1940 oli NSV Liidu poolt okupeeritud. Pärast Saksa-Vene sõja algust okupeeris Saksmaa 22. juunil 1941. aastal Leedu, kehtestades sõjalise okupatsioonirežiimi, sooritades sõjakuritegusid ja viies läbi holokausti. 1944. aasta suvel okupeeris Punaarmee Leedu ja algas teine nõukogude okupatsioon, mis kestis kuni külma sõja lõpuni.
Rahvuslik partisaniliikumine, metsavennad (1944 -1957)
Nõukogude okupatsioonirežiimi alguses keeldusid paljud mehed koostööst, varjasid end metsas ja jätkasid võitlust punavõimu vastu. Paljud kartsid repressioone Saksa või Soome armees teenimise pärast.
Rahvuslik partisaniliikumine Lätis
Vastupanuliikumine Lätis oli reaktsioon okupatsioonirežiimi kuritegude vastu ning katse taastada Läti iseseisvust. Kõige ägedamad lahingud nõukogude vägede vastu toimusid 1945. aastal Stompaki soos Latgales ja Kabiles Vidzemes. Partisanivõitlus kestis Lätis 1950. aastate teise pooleni.
Rahvuslik partisaniliikumine Eestis
Paljud eestlased lootsid, et lääneriigid ei luba Eesti taasokupeerimist ja nõukogude võim lõpeb peagi. Metsavennad lahkusid kodudest, rajasid punkrid ja peidupaigad metsades ning korraldasid rünnakuid nõukogude asutuste vastu. Relvastatud Võitluse Liit loodi 1946. a eesmärgiga taastada Eesti iseseisvus. Viimased suured Nõukogude julgeoleku operatsioonid metsavendade vastu toimusid 1953. aastal, üksikuid haaranguid tehti veel kuni 1957. aastani.
Rahvuslik partisaniliikumine Leedus
Aastail 1944–1953 toimus Leedus partisanisõda, milles osales umbes 150 000 partisani ja nende toetajat. Leedu partisanid olid hästi organiseeritud ja relvastatud, nad kandsid sõjaväevormi ja jätkasid sõdadevahelise perioodi Leedu armee traditsioone, sõdisid nõukogude ja administratiivtöötajate, hävituspataljonide, NKVD ja Punaarmee üksuste vastu, valmistasid ette varitsusi ja rünnakuid. Leedu partisaniliikumine lõi ühtse juhtimisstruktuuri, avaldas poliitilise sisuga poliitilisi deklaratsioone, kuulutusi ja ajalehti, millest olulisim oli 16. veebruari 1949. aasta Leedu vabadusvõitluse liikumise deklaratsioon.
Nõukogude okupatsioon ja külm sõda 1945–1991
Külma sõja ajal (1947–1987/1991) sattusid Nõukogude Liidu okupeeritud Balti riigid raudse eesriide taha, mis jagas maailma kaheks vaenulikuks osaks. Nõukogude võim muutis Eesti, Läti ja Leedu selle sõja "mängumaaks", koondades siia tohutu hulga sõdureid ja sõjalise infrastruktuuri. Ehitati sõjaväelennuvälju, sadamaid, tuumarelvabaase. Hinnanguliselt oli okupeeritud Balti riikides 200 000–350 000 Nõukogude Liidu sõdurit. Läti oli üks enim militariseeritud piirkondi kogu Nõukogude Liidus: seal asutatud enam kui 3000 sõjaväeosast oli enamik koondunud Kurzeme piirkonda ja Läänemere ranniku äärde, samuti Jelgava ja Riia piirkonda. Balti riigid, eriti Läti ja Eesti, ujutati üle teistest liiduvabariikidest pärit venekeelsete migrantidega. Osa neist läks tööle suurtesse tööstusettevõtetesse, millest märkimisväärne osa oli seotud sõjaliste vajaduste rahuldamisega. Selle kõige loomiseks ja ülalpidamiseks pidid Balti riigid eraldama märkimisväärse osa oma eelarvest (40–60%), kuigi nad maksid NSV Liidu eelarvesse alati rohkem, kui sealt neile laekus. Sõjaväebaaside tegevuse tagajärjeks on suur keskkonnareostus. Toimus sugugi mitte vähem agressiivne ideoloogiline ja propagandavõitlus. Üheks selle näiteks oli suure hulga enne nõukogude okupatsiooni loodud omariikluse ja religioossete monumentide hävitamine. Aastail 1990–1991 saavutasid Balti riigid iseseisvuse, kiirendades sellega Nõukogude Liidu kokkuvarisemist.
Nõukogude okupatsioon ja iseseisvuse taastamine Lätis
Okupatsiooni ajal oli Lätis 3009 väeüksust enam kui 700 paigas, hõivates 3% riigi territoorriumist. 1990. a. oli Lätis umbes 80 000 sõjaväelast ja 223 militaarstruktuuride allüksust. Liikumine Läti iseseisvuse taastamiseks algas 1987. aastal. Nõukogude Läti Ülemnõukogu võttis 4. mail 1990 vastu deklaratsiooni Läti iseseisvuse taastamise kohta.
Nõukogude okupatsioon ja iseseisvuse taastamine Eestis
Teise maailmasõja järel paigutati Eestisse 120 000 nõukogude sõjaväelast. Nõukogude armeel oli 1665 sõjaväebaasi, mis hõlmasid umbes 900 km2 ehk 5% Eesti pindalast. Eesti NSV Ülenõukogu võttis 20. augustil 1991 vastu iseseisvusdeklaratsiooni, millega taastati Eesti Vabariik.
Lietuvas Republikas proklamēšana
Informācija sekos...
Restored Independence 1991-...
The three Baltic States fully restore their independence, and the occupying regime collapsed. For several years, there had to be a serious battle over difficult compromises with the heir to the occupant military, Russia, about the withdrawal of its armed forces. This was ultimately done by 1995. Estonia, Latvia and Lithuania begin to solve the consequences of the occupation, to restore halted institutions or establish new ones. This also included internal and external security organisations. Western countries offered a helping hand by offering knowledge and equipment. There was unbending movement toward the return to Europe’s political heights, and joining the Euro-Atlantic alliance so as to ensure that the experiences of the 1930s, during which the countries were all alone, would not be repeated. Membership in the EU, NATO and the euro zone represents a form of “life insurance,” particularly when, during the 21st century, authoritarian Russia began its aggression against Georgia and Ukraine. This time, however, the Baltic “sisters” are a part of the community of allies and the Western world. They are no longer alone.
Restored Independence of Latvia
Gradual separation from the USSR was a difficult task. In January 1991, the Soviet military attacked protesters in Vilnius, and the Soviet Latvian Supreme council called on the people of Latvia to defend nationally important objects in Rīga against potential Soviet attacks. For a full year, there were attacks against customs facilities on Latvia’s borders. The last attempt to preserve the “Red Empire” occurred in August 1991, but the putsch in Moscow failed, and Latvia’s fully restored independence was recognised by the international community. The Constitution, Saeima [Parliament], lats [national currency] and armed forces were reestablished, and the National Guard was also established. Long and difficult negotiations achieved the withdrawal of the Russian army by September 1994. The exception was a radar station at Skrunda, which was left by the last soldier in October 1999. Latvia set its sights on European Union and NATO membership, and it succeeded in joining the two organisations in 2004. There were reforms to national governance and economic systems. The army was developed further, and it began to take part in international military operations. Mandatory drafting into the military ended, but after Russia’s hidden invasion of Ukraine, it was decided to increase defence spending. After the full Russian invasion into Ukraine, drafting into the National Armed Forces was reinstated. New military equipment was purchased, and infrastructure was built to enhance the battle capabilities of Latvia and NATO troops that were posted to Latvia. Nearly all of the monuments with Soviet power symbols were dismantled during the 1990s.
Restored Independence of Estonia
Estonia’s period of transition began on March 30, 1990, and it was comparatively more peaceful. After the announcement of the full restoration of independence during the August putsch, barricades were set up around strategic objects in Estonia, and crowds gathered there to defend them. Soviet “OMON” forces also attacked Estonian customs facilities. Estonia organised its first post-occupation parliamentary and presidential elections in 1992 after the adoption of a new constitution. The country renewed its armed forces and Defence League. It was hard to get the Russian army to withdraw from Estonia by September 1994. The exception was a submarine base at Paldiski, which was closed one year later. Estonia was the first Baltic State to become a candidate country of the European Union in 1998. In the event, however, it joined the EU and NATO together with Latvia and Lithuania in 2004. Estonia, unlike its southern neighbours, did not repeal mandatory military service. Troops took part in international military and peacekeeping operations. Since 2014, Estonia has strengthened the development of its military, particularly focusing on digital defence. In 2022, it dismantled monuments which contained Soviet occupation symbols.
Restored Independence of Lithuania
On 11 March 1990, Lithuania became the first republic of the Soviet Union to regain its independence and challenge the Soviet empire. The structures necessary for the existence of an independent state, including national defence, were immediately established. The Ministry of National Defence was established in April 1990. This came at a price: the economic blockade of Lithuania in 1990; and the tragic events of 1991 (13 January, 31 July, 21 August, and others), which claimed the lives of the defenders of Lithuanian independence.
During the negotiations on the withdrawal of the Russian (former Soviet) troops, Lithuania maintained the principled position that the presence of these troops on Lithuanian territory was, and is, illegitimate.
Lithuania also did not recognise the occupying army's right to the buildings and other structures it used or constructed in Lithuania. On 31 August 1993, the last departing Russian military echelon crossed the Lithuanian border and Lithuania took full control of its territory.
Lithuania's accession to the European Union and NATO in 2004 was another significant victory, demonstrating Lithuania's commitment to democratic values and its willingness to defend its independence and statehood. NATO's Baltic Air Policing Mission was launched with the deployment of fighter jets at the Šiauliai (Zokniai) air base to control the airspace over the three Baltic states. In 2014, the mission was expanded to include Ämari (Estonia) and Malbork (Poland) air bases.
Russia's growing aggression has prompted developments in the Lithuanian armed forces. In addition to participating in international military operations, the country's defence capabilities have been strengthened: new defence strategies are being implemented, advanced military equipment is being acquired, and society's overall preparedness for aggression is being increased.
Almost all monuments in Lithuania dedicated to Soviet heroes, the Soviet system and the 'Great Patriotic War' were demolished between 1990 and 1993. However, the burial sites of Soviet soldiers from the Second World War, which were built according to the principles of Soviet ideology, remained. In the first decade of the 21st century, Lithuania's neighbouring state began to rebuild them, using funds to turn them into potential soft power tools. These efforts were stopped around 2010. The sites received renewed attention in 2022 and 2023, with the removal of monuments to Soviet 'liberators'.