Lugu Peter Cheeveri jõugu tegevusest ja hävingust
P. Chevers koondas enda ümber endised leegioni ohvitserid ning tervitas rühma ka kohalikke Kuramaa elanikke. Nad kõik otsustasid jääda truuks vaba ja iseseisva Läti riigi ideele, mitte alluda võõrale okupatsioonile. Talsi rajooni Vandzene - Upesgriva - Okte valdade territooriumile paigutatud Cheveri rühm üritab vältida laupkokkupõrkeid Tšehhi vägede või lahingupataljoni võitlejatega.
Rahvuslik partisaniliikumine Kurzemes arenes välja vahetult pärast Teise maailmasõja lõppu Euroopas 8. mail 1945, kui paljud inimesed, kes ei suutnud leppida teise Nõukogude okupatsiooniga või keda ähvardasid repressioonid, otsisid varjupaika metsadest. Nende hulgas oli palju endisi leegionäre, sealhulgas Läti 19. relva-SS-diviisi 43. grenaderipolgu 13. raske (tankitõrje) kompanii ülem ja üliõpilaskorporatsiooni "Fraternitas Metropolitana" vilist kapten Pēteris Čevers.
Pärast Natsi-Saksamaa kapituleerumist Kurzemes töötas Pēteris Čevers ("Peeter") kuni 1945. aasta detsembrini Otto Akmenkalej partisanirühmas ja kuni 1948. aasta maini kapten Nikolaj Straume rühmas. Hiljem, juhatades umbes 20-mehelist rahvuspartisanide üksust, koondas P. Chevers enda ümber endised leegioni ohvitserid – ülemleitnant Jānis Guru ("Janka"), leitnant Alfred Laukas ("Vecais"), leitnant Augustus Dundur ("Augustus"), samuti tervitas gruppi kohalikke Kurzeme elanikke. Cheveri rühm asus Talsi maakonna Vandzene-Upesgrivas-Oktese valdade territooriumile, püüdes vältida laupkokkupõrkeid Tšehhi vägede või lahingupataljoni võitlejatega. Kuigi metsavendadel oli lai poolehoidjate ring, kasutati samal ajal kohalike kollaborantide kodudesse röövimise ja röövimise taktikat, millega karistati neid koostöö eest Nõukogude okupatsioonivõimuga. Tševeril oli õnnestunud luua kontakt ka LPSR Riikliku Julgeolekuministeeriumi (VDM) Talsi osakonna töötaja Boriss Moisejeviga ja saada temalt teavet Nõukogude julgeolekuorganite võimalike vastumeetmete kohta.
Tšekiga õnnestus grupi viimane punker avada 3. veebruaril 1950, pärast seda, kui Chevers polnud suutnud keelduda partisanide usaldusväärse toetaja Viļis Gērmanise palvest tähistada koos 1949/1950. aastavahetus.
Nii rikuti metsavendade kirjutamata seadust - mitte avaldada partisanipunkri asukoha kohta teavet kellelegi väljaspool rühma ja mitte viia kedagi punkrisse.
Tšekistid petsid Gärmani ja hoidsid teda kolm päeva vahi all, peksid ja piinasid ning ähvardasid naisele ja tütrele kätte maksta, kuni too nõustus näitama, kus punker asub. Vandzene metsadesse jõudes juhtis Gërmanis tšekistid esialgu valele teele, andes metsavendadele võimaluse põgeneda. Metsas müra kuuldes ei pööranud partisanid aga sellele vajalikku tähelepanu, arvates, et müra tekitajad on kohalikud Vandzene jahimehed. Kui tšekistid said aru, et neid petta, peksid nad sakslast uuesti ja seekord oli ta sunnitud õiges suunas minema. Üks valves olnud metsavendadest läks närvi ja avas tule. LPSR VDM 2-N 2. diviisi ülema major Krūmiņši erioperatsiooni kohta Čevera grupi vastu allakirjutatud akti kohaselt langesid 3. veebruaril 1950 kuus metsavenda lahingus enam kui 300 tšehhiga. väed - Vilis Liepa, Jānis Lapiņš, Ilgvars Lapiņš, Jānis Prauliņš, Valija Biša ja Ilga Siliņa (mõlemad naised, surmavalt haavatud, palusid kaaslastel nad maha lasta, et nad ei peaks kannatama). Teised, kes murdsid välja topeltpiiramisest, lahkusid jälitajatest. Vähemalt kolm langesid partisanide tulest, üks Tšehhi sõdur sai haavata.
Kapten Cheveru ja veel seitse partisani tabati 1. novembril 1950 Engure metsamassiivis, kus endise leegionileitnandi Arvīdas Gailīši (agendi-sõdalase hüüdnimi oli "Grosbergs") võltspartisanide rühmitus oli end lähedale seadnud. Sinna kuulusid LPSR VDM-i töötajad ja "metsavendade" rolli täitnud agent-sõdurid.
Vandzene partisanid ja nende toetajad. Perekonna Blum tragöödia ja "Valdu" majade mõistatus / Artikkel (lsm.lv)
Uldis Neiburgs (dr. hist., Läti Ajaloo Instituudi teadur)
Seotud ajajoon
Seotud teemad
Seotud objektid
Pēteris Čeversi metsavendade punker
Peter Cheveri rahvuslike partisanide punker asub Lauciene vallas, umbes 4 km kaugusel Talsi-Upesgrīva maanteest. Punkrisse viib puuhakkeega kaetud rada. Renoveeritud 31 ruutmeetri suurune punker on valmistatud betoonkarkassist, mis on viimistletud pooleldi palkidest, et luua autentne tunne.
Kapten Cheveri rühm lõpetas Vangzene lähedal metsas asuva punkri ehitamise 1949. aasta oktoobri lõpus. See pidi üle elama 1949-50. aasta talve. 3. veebruaril 1950 reetis kohalik metsaülem partisanid ja punkrit ründas Tšeka üksus, kuhu kuulus üle 300 sõduri. Sel ajal oli punkris 19 inimest - 17 meest ja kaks naist. Selles ebavõrdses lahingus langes kuus partisani, kuid teistel õnnestus end läbi murda kahe ahelaga Tšeka piiramisrõngast, võideldes end läbi murda. Talve lõpuks varjusid partisanid koos oma toetajatega ümberkaudsetesse majadesse, kuid kevadel ühines grupp taas, kuni see 1950. aasta novembris vallutati ja hävitati. Pärast Tšeka vägede rünnakut lõhuti punker õhku ja enne, kui seda sai uuesti üles ehitada, jäi alles vaid veega täidetud kaev.
Nikolaj Straume rahvuspartisanide mälestuskivi
Mälestuskivi asub Slokas-Talsu maanteel Ridelu veski lähedal.
Kapten Nikolaj Straume ("Buks") rahvuspartisanide rühm moodustati varsti pärast Saksa sõjaväe kapituleerumist ja tegutses Tukumsi ja Talsi rajooni metsades. Rühma põhikoosseisu moodustasid Läti Leegioni ohvitserid ja sõdurid, kellega liitusid ka kohalikud elanikud. 38 osaleja nimed on teada. 1945. aasta detsembris rajas rühm Lauciena valda talvepunkri 10-12 võitlejale. 1946. aasta jaanuaris üritasid Nõukogude Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi väed laagrit ümber piirata, kuid kogu rühm pääses ümbritsemisest edukalt kaotusteta. 1947. aasta märtsist kuni 1948. aasta oktoobrini viisid Nõukogude väed läbi mitmeid operatsioone, mille käigus arreteeriti rahvuspartisanide toetajaid ja tapeti mitmes lahingus võitlejaid. Nikolaj Straume lasti maha 13. oktoobril 1948. aastal.
Nikolajs Straume oli Talsa ja Tukumi rahvuspartisanide rühmade ühisaktsiooni üks juhte.
