Peter Cheeversi grupi tegevus ja hävitustöö lugu

Kuramaa rahvuslik partisaniliikumine arenes välja vahetult pärast Teise maailmasõja lõppu Euroopas 8. mail 1945, kui paljud inimesed, kes ei suutnud leppida teise Nõukogude okupatsiooniga või keda ähvardasid repressioonid, otsisid varjupaika metsades. Nende seas oli palju endisi leegionäre, sealhulgas 19. Läti SS-diviisi 43. grenaderirügemendi 13. raske (tankitõrje) kompanii ülem ja üliõpilaskorporatsiooni "Fraternitas Metropolitana" filistinist kapten Pēteris Čevers.

Pärast Natsi-Saksamaa alistumist Kuramaal tegutses Pēteris Čevers ("Pēteris") Otto Akmeņkalējsi partisanide rühmas kuni detsembrini 1945 ja kapten Nikolajs Straume rühmas kuni maini 1948. Hiljem, juhtides umbes 20-mehelist rahvuspartisanide üksust, kogus P. Čevers enda ümber endised leegioni ohvitserid – vanemleitnant Jānis Guru ("Janka"), leitnant Alfred Laukase ("Vecais"), leitnant Augustus Dundurs ("Augusts") – ning võttis rühma vastu ka kohalikke Kuramaa elanikke. Čeveri rühm paigutati Talsi rajooni Vandzene - Upesgrīva - Okte kihelkondade territooriumile, püüdes vältida frontaalseid kokkupõrkeid Tšekaa vägede või hävituspataljonide võitlejatega. Kuigi metsavendadel oli lai toetajaskond, kasutasid nad ka taktikat kohalike kollaborantide kodude rüüstamine ja nende rüüstamine, karistades neid seega koostöö eest Nõukogude okupatsioonivõimudega. Čeveril oli õnnestunud luua kontaktid ka Läti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi (VDM) Talsi osakonna töötaja Boriss Moisejeviga ning saada temalt teavet Nõukogude julgeolekuorganite võimalike vastumeetmete kohta.

Tšekal õnnestus grupi viimane punker avastada 3. veebruaril 1950, pärast seda, kui Čevers ei suutnud keelduda usaldusväärse partisanide toetaja Vilis Ģērmanise palvest tähistada koos 1949./1950. aasta vahetust.

See rikkus metsavendade kirjutamata reeglit – mitte avaldada partisanide punkri asukoha kohta teavet kellelegi väljaspool rühma liikmeid ja mitte kedagi punkrisse viia.

Tšekistid petsid Đērmanist nii, et ta arreteeris ja hoidis teda kolm päeva vahi all, pekstes ja piinates teda ning ähvardades tappa tema naise ja tütre, kuni ta nõustub neile punkri asukohta näitama. Vandzene metsadesse jõudes juhtis Đērmanis tšekistid esialgu valele teele, andes metsavendadele võimaluse põgeneda. Metsast müra kuuldes ei pööranud partisanid sellele aga piisavalt tähelepanu, arvates, et lärmakad olid kohalikud Vandzene jahimehed. Kui tšekistid taipasid, et neid petetakse, peksid nad Đērmanist uuesti ja seekord oli ta sunnitud õiges suunas minema. Üks valvel olnud metsavendadest kaotas julguse ja avas tule. Läti NSV VDM-i 2-N üksuse 2. diviisi ülema major Krūmiņši allkirjastatud akti kohaselt erioperatsiooni kohta Čevera grupi vastu langes 3. veebruaril 1950 lahingus enam kui 300-mehelise Tšekaa väega kuus metsavenda – Vilis Liepa, Jānis Lapiņš, Ilgvars Lapiņš, Jānis Prauliņš, Valija Biša ja Ilga Siliņa (mõlemad surmavalt haavatud naised palusid oma kaaslastel nad maha lasta, et nad ei peaks kannatama). Ülejäänud, murdes end välja kahekordsest piiramisest, põgenesid jälitajate eest. Vähemalt kolm langesid partisanide tule all ja üks Tšekaa sõdur sai haavata.

Kapten Čever ja seitse teist partisanit vangistati 1. novembril 1950 Engure metsamassiivis, kus juhuslikult paiknes lähedal võltspartisanide rühm, mida juhtis endine Leegioni leitnant Arvīds Gailītis (agendi-võitleja hüüdnimi "Grosbergs"). Sinna kuulusid Läti NSV VDM-i operatiivtöötajad ja agendid-võitlejad, kes teesklesid end "metsavendadena".