1945 - 1991 IV Nõukogude okupatsioon - ajajoon

NSVL hakkas tugevdama oma uut läänepiiri, et takistada inimeste põgenemist ja kaitsta end lääneriikide võimaliku rünnaku eest. Lätti viidi suured sõjaväeüksused. Riias asus Balti sõjaväepiirkonna peakorter ning Liepājast sai peamine mereväebaas, nagu see oli olnud ka keisririigi ajal. Sealne sadam on jäävaba ja seda ei saanud blokeerida, sulgedes sissepääsu lahele, nagu Soome lahe sadamaid. Eesti alad kuulusid koos Leningradi, Novgorodi ja Pihkva oblastiga Leningradi sõjaväeringkonda.

Termineid raudne eesriie ja külm sõda kasutas esimest korda Suurbritannia endine peaminister Winston Churchill oma kõnes Missouri osariigis Fultonis 5. märtsil 1946. Nõukogude Läti ja Eesti piir oli Nõukogude Liidu läänepiir ning NSVL rajas selle äärde palju piirivalvehooneid ja sõjaväebaase. Mererannas oli regulaarne patrull ning mitmes kohas valgustati merd ja rannikut võimsate prožektoritega. Rannikualad olid suletud ja sinna sisenemiseks oli vaja eriluba. Kohalikele teedele pandi üles tõkkepuud ja ehitati piirivalvehooned. Tihedamalt asustatud alade ja linnade elanikel lubati rannas viibida ainult päevaajal ning paljudes kohtades olid sildid, mis hoiatasid inimesi, et nad peavad enne teatud kellaaega lahkuma. Öösel siluti rannas liiva, et märgata välisluurajaid, kes võiksid sealtkaudu maale tulla. Paljudes kohtades keelati pildistamine, eriti rannajoonel asuvate objektide ja tuletornide läheduses. Inimestesse, kes kandsid kaamerat või pildistasid, suhtuti kahtlustavalt.

Siberisse küüditati Eestist 20 480 ja Lätist 42 125 inimest, kes olid pärit peamiselt maapiirkondadest. Ametlikuks põhjenduseks toodi, et nad kuulusid jõukate põllumeeste, nn kulakute hulka. Paljud küüditati seetõttu, et nad olid osalenud partisanide liikumises või seda toetanud. Ka nende pereliikmed küüditati. Eesmärk oli inimesi hirmutada, et nad astuksid kolhoosidesse ehk ühismajanditesse. Küüditatud saadeti Irkutski, Omski, Tomski, Krasnojarski, Novosibirski ja Amuuri piirkonda. Umbes 12% küüditatutest suri paguluses.

Ida ja Lääne vahel algas võidurelvastumine, et näha, kumb pool suudab toota võimsamaid tuumarelvi ja nende arvu lõputult suurendada.

Sureb Nõukogude diktaator Jossif Stalin

Nikita Hruštšov tuli võimule pärast Stalini surma ja pehmendas riiklikku poliitikat, kritiseeris Stalini valitsemist ja algatas poliitilise protsessi, mis sai nimeks Hruštšovi sula. Siberi töölaagrites olevad inimesed rehabiliteeriti järk-järgult ja neil lubati koju tagasi pöörduda. Naftasaaduste ja toorainete ekspordist teenitud raha investeeriti sõjatööstusse ja soodustama hakati maisikasvatust. Seda imporditi teraviljapuuduse kõrvaldamiseks lääneriikidest, sealhulgas Kanadast. Aastatel 1956‒1958 lammutas Nõukogude armee Juminda külas ja selle ümbruses kilomeetrite viisi vanu kivimüüre, et rajada mitmesaja meetri pikkune kai Virve ja Hara küla vahele. Sellest sai peaaegu 100 hektari suurune allveelaevabaas. Hara mereväebaas oli üks kolmest laevade demagnetiseerimisrajatisest maailmas. Selle veealused struktuurid ja kaablisüsteem hõlmasid kogu Hara lahte ja ulatusid Juminda poolsaarelt 18 km kaugusele neutraalsetesse vetesse.

Idabloki riigid kirjutasid alla Varssavi paktile, mis käsitles vastastikust sõjalist abi ja kollektiivset julgeolekut. Varssavi pakt kehtis 1991. aastani, toimis vastukaaluna NATO-le ja oli oluline külma sõja komponent.

Nõukogude Liit katsetas oma esimest mandritevahelist ballistilist raketti 1957. aastal ja USA tegi seda aasta hiljem. Seda tüüpi rakette kasutati tuumalõhkepeade transportimiseks ja neid arendati kiiresti. 1960. aastate lõpus rajati Lätti mitu lühi- ja pikamaarakettide baasi, mis asusid näiteks Alūksnes, Bārtas, Vaiņodes, Mārcienas, Tirzas, Ēmbūtes ja Ķekavas. 1989. aastal hoiti Lätis 185 tuumalõhkepead, mida oleks neist baasidest saanud lääne pihta tulistada. Tuumarelvi hoiti ka Tukumsi sõjalennuväljal ja erilises ülisalajases laohoones.

1962. aasta sügisel puhkenud Kuuba raketikriis oleks peaaegu viinud tuumasõjani Nõukogude Liidu ja USA vahel. USA otsus viia oma raketid Türki õhutas Nõukogude Liitu paigutama rakette ja allveelaevu Kuubale. See kahe suurriigi vaheline kriis õnnestus diplomaatiliste vahenditega lahendada, kuid selleks kulus kaks nädalat, mil maailm oli katastroofi äärel. Kõigist strateegilistest rakettidest paigutati Eestisse ainult ballistilised keskmaaraketid R-12 Dvina. Raketibaasid töötasid paarikaupa: Lintsi‒Piirsalu, Kadila‒Rohu, Uniküla‒Rooni ja Nursi‒Sänna. Erandiks oli Valgamaal Vilaskis asuv maa-alune R-12U rajatis. See oli ainus baas, kus rakette hoiti vertikaalsetes maa-alustes šahtides.

Eestis asus kokku 70 õhutõrjesüsteemi ja keskmaaraketti, mida opereeriti eri juhtimiskeskustest.

1962. aastal avati Paldiski linnas Nõukogude mereväe tuumaallveelaevade õppekeskus nr 93 (sõjaväeosa nr 56190 Paldiski aatomiallveelaevade õppekeskus).

Brežnevi ajal oli suur poliitiline ja majanduslik stagnatsioon. Sai selgeks, et 1961. aastal antud lubadust saavutada täielik kommunism ei ole võimalik täita ja seetõttu pakkus valitsus välja hoopis „arenenud sotsialismi“ idee. Toidust ja paljust muust oli puudus, mistõttu loodi talongisüsteem. Nõukogude majanduse jaoks oli suur probleem võidurelvastumine Ameerika Ühendriikidega, mida NSVL tegelikult endale lubada ei saanud. Valitsuse ja kommunistliku partei funktsionääride ning teenindava personali kaitsmiseks ehitati salajasi maa-aluseid punkreid, et nad saaksid riigi ja sõjategevuse juhtimist jätkata. Kremliga oli otsesidesüsteem. Suurim Nõukogude Läti valitsuse ja väejuhtide maa-alune punker asus Līgatnes. Sama hästi valvatud ja salajane oli Smārde vallas asuva Valguma järve ümbrus, kuhu 1968. aastal ehitati NSV Liidu Ministrite Nõukogu juhtidele puhkekeskus. 1964. aastal suleti ja salastati kõrvalistele isikutele Paldiski linn ja Pakri saared. Isegi Paldiski linna elanikkonna suurus (umbes 14 000 inimest) oli salastatud teave.

Nõukogude mereväe Storoževoi-nimelisel miiniallveelaeval puhkes ülestõus, mille korraldas laeva poliitilise üksuse vanemohvitser Valeri Sablin. Tema plaan oli suunduda Leningradi ja teha midagi sarnast, mida oli teinud ristleja Aurora Nõukogude revolutsiooni ajal ‒ luua tuleviku nimel uus ja parem ühiskond. Teel Leningradi peeti allveelaev kinni ja ülestõusu korraldaja mõisteti surma.

Sõda Afganistanis algas 1979. aastal, mil Nõukogude Liit toetas Afganistani Demokraatlikku Vabariiki sõjas mudžahiidide vastu, keda toetas USA. Sõda lõppes 1989. aastal Mihhail Gorbatšovi ajal Nõukogude vägede täieliku tagasitõmbumisega. Okupeeritud Lätist saadeti Afganistani umbes 3600 sõdurit, kellest hukkus üle 60, Eestist 1652 ja hukkus 36. Afganistani sõja ja jätkuva venestamise tagajärjel Nõukogude võimu vastu suunatud pahameel kasvas. Kui 1980. aasta septembris keelasid võimud osaliselt populaarse punkbändi Propeller kontserdi, korraldas umbes 500 noort Tallinnas marsi, kus hüüdsid nõukogudevastaseid loosungeid ja võtsid maha Nõukogude sümboolikat.

Brežnev suri ja tema asemele astusid kuni 1985. aastani Andropov ja Tšernenko.

Need kaks riigijuhti olid vanad mehed ega püsinud võimul kaua. Nõukogude võimuladvikus käis tihe võitlus.

Skrundasse paigaldati 1968. aastal Kaugradarijaam Dnestr-M. 1970. aastatel see moderniseeriti ning sellest sai Dnepri jaam. 1984. aastal hakati Skrundas asuvas salajases keskuses, mis sai hüüdnimeks Kombinat, rajama uut ja moodsat radarijaama Darjal. Eesmärk oli tuvastada ja jälgida lääneriikide väljasaadetud ballistilisi rakette. Hoone lammutati kontrollitud plahvatusega 4. mail 1995. Skrunda radarina tuntud keskus ei asunud kunagi tööle. Vanad radarijaamad töötasid mõlemapoolse kokkuleppe järgi kuni 1998. aasta kevadeni.

Perestroika ja glasnost viisid tohutute majandusmuutuste ja ülesehitamiseni. Perestroika (ümberehitus) tähendas poliitilisi ja majanduslikke reforme ja glasnost (avalikkus) suure hulga informatsiooni avalikustamist erinevate küsimuste, poliitiliste süsteemide tausta jm kohta. Nõukogude sõjavägi kaotas jõu, staatuse ja rahastuse. Esimeseks eraettevõtlusvormiks olid ühistud. Järgmine kümnend sai tuntuks metsikute 90ndatena.

Tšornobõli tuumajaamas toimus plahvatus ning õnnetust varjati mitu päeva, kuni meeletult tõusnud kiirgustaset märgati nii kaugel nagu Rootsis. Lätist värvati üle 6000 ja Eestist üle 4700 inimese, kes Tšornobõli päästeoperatsioonile appi saadeti.

23. augustil 1989 toimus Balti ketiks nimetatud massimeeleavaldus, et näidata maailmale Eesti, Läti ja Leedu vabadusesoovi ning juhtida tähelepanu pool sajandit varem Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel allkirjastatud Molotovi-Ribbentropi paktile, mille salaprotokollid olid viinud Balti riikide okupeerimise ja annekteerimiseni Nõukogude Liidu poolt. Balti kett oli inimkett, mille moodustas umbes kaks miljonit inimest, kes seisis käsikäes enam kui 600 kilomeetri pikkuses reas.

Kommunistliku partei, sõjaväe ja julgeolekuteenistuste reageerimisjõud moodustasid Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee, mis püüdis kukutada Mihhail Gorbatšovi valitsust ja peatada tema katseid Nõukogude Liitu moderniseerida. OMONi jõud ja sõjavägi võtsid üle Riia peamised sidevahendid. Sellal kui soomussõidukid Riia Toomväljakule sisenesid, kiitis Läti Ülemnõukogu heaks Läti Vabariigi põhiseaduse, kinnitades, et 1922. aasta põhiseadus taastati täielikult ja see kehtib endiselt.

22. augustil tunnustas Läti iseseisvust Island, järgnesid Venemaa ja Taani 24. augustil, Euroopa Ühendus 27. augustil, Ameerika Ühendriigid 2. septembril ja NSVL 6. septembril. 20. augusti hilisõhtul kinnitas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Eesti Vabariigi taastamise ja kutsus inimesi üles kaitsma strateegilisi kohti, näiteks Tallinna teletorni.

Vene Föderatsioonist sai NSV Liidu majanduslik ja juriidiline pärija ning Nõukogude sõjaväest Lätis ja Eestis Vene sõjavägi.