Repressioonid
II Maailmasõda, IV Nõukogude okupatsioon

Varakļāni juudi kalmistu Kapsētas tänava lõpus.

Varakļāni juudi kalmistul on pärast sõda kaks mälestussammast püstitatud ellujäänud sugulaste ja sugulaste poolt.

Üks neist asub kalmistu piirdeaia lähedal, kus toimus juutide massiline hävitamine. Selle peal olev kiri vene ja jidiši keeles kõlab: "Me leiname igavesti koos oma vanemate, vendade ja õdedega, kes surid 1941. aastal fašistide käe läbi." Teine monument on surnuaia sees; Kohas, kuhu tapetud juudid hiljem ümber maeti, on ka jidiši- ja venekeelne kiri: "Igavene mälestus saksa-fašistliku terrori ohvritest – 4. augustil 1941 julmalt tapetud Varakļāni juutidest".

Natsi-Saksamaa väed sisenesid Varaklani 1941. aastal. Juuli alguses ja esimestest päevadest peale algas juutide piiramine ja üksikud tapmised. Juudi kalmistu lähedale rajati tinglik geto, kuhu kõik juudid pidid kolima. 4. augustil lasi Saksa SD üksus ("Arāja meeskond") kohalike omakaitsejõudude abiga juudi kalmistu territooriumil maha praktiliselt kõik Varakļāni juudid (umbes 540 inimest).

Iga aasta augusti esimesel pühapäeval toimub Varakļāni juudi kalmistul mälestusüritus, mis on pühendatud Varakļānis tapetud juutidele.

Kirjanikule ja kultuuriloolasele Melānija Vanagale pühendatud muuseum asub Amata külakoolis Võnnu (Cēsise) vallas. Muuseumis on välja pandud materjalid Vanaga elu, kirjandusliku tegevuse, suguvõsa ja saatuse kohta, seal on videomaterjalid Siberi ja sinna küüditatud lätlaste kohta ning Siberi muldonn, mis viib külastajad rännakule kirjaniku küüditamispaika Krasnojarski krais Tjuhteti rajoonis. Muldonni välimus ja sisseseade annavad realistliku ettekujutuse elust võõrsil. Muldonnis eksponeeritakse ainulaadseid ajaloolisi esemeid, mis on toodud Tjuhteti muuseumist: kasetohust nõu, savikruus ja petrooleumilamp. Muuseumis võib vaadata videointervjuusid piirkonna poliitiliselt represseeritud elanikega ja Melānija Vanaga raamatu „Veļupes krastā“ (Hingede jõe kaldal) kaheksateistkümne tegelasega. Muuseumi virtuaalne näitus „OLE SINA ISE!” (http://esipats.lv) avab viie küüditatud lapse ja nende vanemate kogemust, keda nõukogude võimud süüdistasid alusetult kodumaa reetmises.

Salaspilsi memoriaalansambel ja ajaloonäitus asub Salaspilsi piirkonnas, 1,2 km kaugusel Riia-Daugavpilsi maanteest A6. Salaspilsi memoriaal avati 1967. aastal kohas, kus Teise maailmasõja ajal asus Salaspilsi laager. See on müütidest ja pooltõdedest ümbritsetud koht, mida kasutati nõukogude propaganda jaoks, natside kuritegude ja kommunistliku ideoloogia näidis. Salaspilsis asus karistuslaager, mis oli osa Saksamaa karistusasutuste süsteemist. See sarnanes koonduslaagritega, kuid ei olnud üks neist. Laager loodi selleks, et Riia vanglates poleks liiga palju vange. Laager oli politseivangla laiendus. Siin hoiti vangis erinevaid inimesi, näiteks juute, Punaarmee sõjavange, tööle hilinejaid, poliitvange, kriminaalkurjategijaid, prostituute, Läti vastupanuliikumise liikmeid ja Saksa armees või politseis teeninud balti sõdureid. Laagris võis ühtaegu olla kuni 2200 vangi. Surma põhjustasid peamiselt (~2000) kehv toit, töötingimused, kehaline karistamine ja haigused.

Memoriaal asub Pilistvere kalmistul.

Memoriaali rajamist alustati 1988. aastal talgukorras 300 inimesega. Vabatahtliku ühistööna on seda jätkatud ning memoriaal täieneb aasta-aastalt. Idee rajada selline memoriaal tuli vabadusvõitleja Lagle Parekilt.

Memoriaali keskmes on kividest kuhjatud kivikangur, kuhu on toodud kive kõikjalt Eestist, Siberist ja kaugemaltki paljude väliseestlaste poolt. Kivikangru peatsis on suur rist, mille jalamile sümboolsele hauale põllukive kokku kandes meenutab Eesti rahvas Siberisse küüditatud omakseid.

Kivikangrut ümbritsevad maakonna kivid, mis on kujundatud Aate Helina Õuna poolt ning püstitatud järk-järgult.

Veidi eemal asuvad eraldi mälestuskivid Tšornobõli radiatsiooniohvritele, metsavendadele, tööpataljonlastele, soomepoistele ja vabadusvõitlejatele. Kivid kujundas Endel Palmiste.

Lisaks kivikangrule on memoriaali juurde istutatud mälestuspuude hiis, kuhu on istutatud üle 2000 puu. Mälestushiie  haljastusprojekti autor on tuntud maastikuarhitekt Andres Levald.

Pilistvere ajaloolises pastoraadis, mis on ühtlasi memoriaali peahoone, asub Eesti ajaloomuuseumi koostatud Eesti okupeerimise teemaline püsinäitus ja arhiiv.

Läti sõjaväe Litene suvine laagriplats asub Litene vallas Pededze jõe äärses metsakohas. Litene laagri algusaeg ulatub 1935. aastasse, mil Läti sõjaväe Latgale diviis hakkas siia rajama suvelaagripaika. Maikuust sügiseni harjutasid mitu tuhat sõdurit Litenes lahingutaktikaid ja laskmist. 1941. aasta suvel arreteerisid Punaarmee ja NKVD väed Litene suvelaagris olevad Läti armee ohvitserid. Mitu ohvitseri lasti kohapeal maha, ülejäänud küüditati Siberisse. 14. juunil 1941 arreteeriti ja küüditati Litene ja Ostrovieši laagrist (see asub u 10 km kaugusel Litenest) vähemalt 430 ohvitseri. Ainus ajalooline hoone, mis on laagriajast säilinud, on toiduladu. Teistest hoonetest on säilinud vaid vundamendid. Laagrialale on rajatud vaateplatvorm, kus lehvib Läti lipp, on sisse seatud pingid ja heakorrastatud lõkkekoht. Kaitseministeeriumi ja Riiklike Relvajõudude toetusel on siia paigaldatud suurtükk. Olemas on infotahvlid. Litene laagri sündmustega on seotud mälestuspaik Litene kalmistul – memoriaalansambel „Valumüür”. Läti armee YouTube’i kanalilt võib vaadata videot pealkirjaga „Litene, Läti armee Katõn”.

Artrodas Litene kalmistu.

14. juunil 2001 avati Litene kalmistul arhitektide Dina Grūbe, Benita ja Dainis Bērziņši, kiviraidurite Ivars Feldbergsi ja Sandra Skribnovskise loodud mälestusmärk “Valu müür”, mis sümboliseerib 1941. aastal hukkunud sõdurite puhkepaika. 1988. aasta oktoobris leiti Litene vallas Sita Sililas endise Läti armee suvelaagri territooriumilt 1941. aasta juunis Nõukogude armee poolt tapetud 11 ohvitseri põrm. Kuigi neid ei suudetud tuvastada, maeti 2. detsembril 1989. aastal Gulbene Evangeelses Luterlikus kirikus toimunud pühitsemise jumalateenistusel Litene kalmistule pidulikult ümber.

11 valget risti, mälestustahvel ja infostendid.

Asub metsas 50 m maanteest V36, lõigus Jugla paberivabriku külast maanteeni P4.

Ajavahemikus 3. veebruarist 25. märtsini 1941 kirjeldati leiukohas neljas süvendis 23 inimese säilmeid. Ohvreid tulistati Riia tšekihoones. Ekshumeerimine toimus 27. aprillil 1944. aastal. Toona tuvastati 14 matust, tänaseks on uuringute tulemusena tuvastatud kõik sellesse kohta maetud.
Valge Rist püstitati sellele kohale 12. juulil 1991. aastal kommunistliku okupatsiooni ohvrite mälestusmärgina. Valge Risti valmistasid ja paigaldasid Stopiņi maakonna rahvarinded ja elanikud. 1998. aastal püstitati Valge risti lähedale skulptor Uldis Stergi valmistatud mälestuskivi kirjaga "Vene impeeriumi ohvrid 1941. aastal".

Siia maetud: Jānis Bergmanis (1900-1941), Alberts Bļodnieks (1904-1941), Kārlis Goppers (1876-1941), Arveds Laane (1916-1941), Ernests Ošs-Oše (1882-1941), Antons Pacevičs - (1901) 1941), Joseph Poseiko (1897-1941), Arnold Smala (1912-1941), Joseph Stoller (1903-1941), Valfrid Vanx (1888-1941), Zenon Vyaches (1904-1941), Viktor Kopilov (1904-1941) ), Kārlis Prauls (1895-1941), Artūrs Salnājs (1904-1941), Jevgenijs Simonovs (1896-1941), Eduards-Verners Anerauds (1897-1941), Ephraim Gorons (1910-1941), Pēteris1minaks1 (9. -1941), Pēteris Melbārdis (1892-1941), Israel Paļickis (1911-1941), Jānis Priedītis (1897-1941), Jānis-Arnolds Stālmanis (1913-1941), Aleksandrs Veinbergs (1884-1941).

Muuseumis eksponeeritakse Läti ajalugu Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal aastatel 1940–1991. „Tuleviku maja“ on okupatsioonimuuseumi rekonstrueerimis- ja laienemisprojekt, mille autor on Ameerikas elav tuntud läti arhitekt Gunārs Birkerts, ning sellega seotud uus muuseumiekspositsioon. Okupatsioonimuuseumi väljapanek „KGB ajalugu Lätis“ asub KGB-hoones (Nurgamajas). Läti Okupatsioonimuuseum asutati 1993. aastal. See jutustab pikka aega varjatud loo Läti riigi, rahva ja maa saatusest kahe võõrriigi totalitaarse okupatsioonivõimu all aastatel 1940–1991. 2020. aasta lõpus kuulus muuseumikogusse üle 70 000 ajaloolise eseme (dokumendid, fotod, kirjalikud, suulised ja materiaalsed tõendid, esemed ja mälestusesemed). Muuseumi spetsialistid on salvestanud rohkem kui 2400 videomälestust, mis teeb sellest ühe suurima okupatsiooni käsitleva kogu Euroopas. Lätis, Leedus ja Eestis toimunud sündmused näitavad meile selgelt, mida need rahvad pidid kahe totalitaarse režiimi all kogema.

Külastajatele on avatud endine KGB ehk NSVLi riigi julgeoleku komitee hoone. KGB-lased vangistasid, kuulasid üle ja mõrvasid siin Läti kodanikke, keda okupatsioonirežiim pidas enda vastasteks. Hoonesse on välja pandud Läti Okupatsioonimuuseumi näitus KGB tegevuse kohta Lätis. Vangikambrites, koridorides, keldris ja sisehoovis korraldatakse ekskursioone. 1911. aastal ehitatud maja on üks Riia kaunemaid hooneid. Rahva seas kutsuti hoonet Nurgamajaks ja see oli Nõukogude okupatsioonirežiimi kõige hirmsam sümbol Lätis, üks NSVLi võimusambaid. KGB tegutses Nurgamajas 1940–1941 ja uuesti aastatel 1945–1991. Poliitiline tagakiusamine puudutas otseselt kümneid tuhandeid Läti elanikke. Võitlus Nõukogude vaenlaste vastu jätkus ka pärast Teist maailmasõda. KGB tegutsemisviis muutus veidi pärast Stalini surma. Füüsiline piinamine asendus psühholoogilise terroriga. Enamik KGB agentidest olid lätlased (52%). Venelased moodustasid suuruselt teise rühma (23,7%). 60,3% agentidest ei olnud kommunistliku partei liikmed. Kõrgharidus oli 26,9% agentidest. Süsteem oli üles ehitatud kohalike elanike kaasamisele, et seeläbi saavutada kontroll ühiskonna üle. Töötajate nimekirjad ja teenistusdokumendid asuvad Venemaal. Need ei ole Läti ametivõimudele ja teadlastele kättesaadavad.

Luuletaja Broņislava Martuževa muuseum on rajatud tema sünnikodusse Indrānis Madona vallas. Muuseumi ekspositsioon asub renoveeritud aidas, kuhu on välja pandud audio- ja videomaterjalid rahvuslikust vastupanuliikumisest, luuletaja tööst põrandaaluse ajakirja väljaandmisel ning luuletuste ja laulude loomisel metsavendadele. Martuževa osales vastupanuliikumises selle algusest peale. Martuževside perekonnakodu Lazdiņas (maja ei ole säilinud) oli Läti Metsavendade Liidu juhi Pēteris Supe ja tema võitluskaaslaste peidupaigaks. Ka luuletaja peitis end viis aastat oma kodu keldris, kohtus metsavendadega, kirjutas luuletusi (sh pühendused metsavendadele Pēteris Supele, Vilis Tomsile, Smilga rühmale, Laivenieksile, Salnsile, Celmiņšile, Bruno Dundursile) ja laule. Nüüd esitab tema laule ansambel Baltie lāči. 1950. aastal andis ta koos Vilis Tomsiga välja põrandaalust ajakirja „Dzimtene" (Kodumaa). Luuletaja kirjutas käsitsi ümber 10 eksemplari ajakirja kõigist ilmunud 11 numbrist. Broņislava Martuževa, tema vend, õde, ema ja Vilis Toms arreteeriti 1951. aastal. Ta naasis Siberist 1956. aastal. Luuleaita tuntakse nii piirkonnas kui kogu Lätis, seda külastavad nii kohalikud elanikud kui turistid. Siin võib läbi luuletaja elutee tutvuda Läti saatusega.

Ajaloonäitust „Põlev südametunnistus” eksponeeritakse Võnnu (Cēsise) lossiplatsi lähedal. See asub nõukogudeaegses ajutises kinnipidamisasutuses ning tutvustab Läti okupatsiooniaega,  tutvustab üllatavaid ja kangelaslikke lugusid sellest, kuidas inimesed režiimile vastupanu osutasid. Hoovi on rajatud mälestussein 643 Võnnu piirkonna elaniku nimega, kes hukkusid Nõukogude repressioonide tõttu, sh 1941. ja 1949. aastal küüditatud, mahalastud või surma mõistetud metsavennad. Näitus tutvustab Läti okupatsiooniaega aastatel 1939–1957. Temaatilised tsitaadid kohalikest ajalehtedest võimaldavad võrrelda kahe okupatsioonirežiimi poliitilist propagandat. Kuus ajutiseks kinnipidamiseks mõeldud kambrit on tänaseni säilinud sellisena, nagu need olid aastatel 1940–1941 ning sõjajärgsetel aastatel. Siin hoiti enne KGB Riia peahoonesse saatmist eeluurimise ja ülekuulamise ajal neid Võnnu piirkonna elanikke, kes olid kinni peetud nõukogudevastase tegevuse tõttu: metsavendi, nende toetajaid, noori, kes levitasid nõukogudevastase sisuga lendlehti ning teisi ”isamaareetureid”. Siin on kõik algupärane: raudustega kambrid, uste sisse ehitatud toiduluugid, puulavatsid, kinnipeetavate käimla, väike köök koos ahjuga, tavapärased nõukogudeaegsed õlivärviga kaetud seinad. 2019. aastal sai väljapanek Läti disaini aastaauhinna konkursil rahvusdisaini kategoorias kolmanda koha.

Asub Vaidava Kultuuri- ja Käsitöökeskuses.

Seal on välja pandud ekspositsioon, mis on pühendatud 1949. aasta küüditamiste mälestusele, aga ka riialaste osalemisele 1991. aasta jaanuaribarrikaadidel Riias. Näitusel on näha ka tõendeid maailmasõdadest (peamiselt trükised).

Loodus- ja ajalooobjektid, mõisad, hariduslugu, kultuur, silmapaistvad isikud, kolhoosiaegsed materjalid, majapidamistarbed, rahatähed, ajalehed, ajakirjad Vaidava kihelkonna kohta.

Asub Priekuli vallas "Baižēni".

"Baižēni" maja aida varemete asemele loodi represseeritute mälestuspaik, kus ööl vastu 25. märtsi 1949 hoiti 40 Jaunrauna valla elanikku, et asuda teele Lode raudteejaama ja Siber hommikul.

Represseeritute hulka kuulusid alla 1-aastased ja 87-aastased lapsed.

Mälestustahvlile on kirjas ka paguluses mahalastud või hukkunute nimed. Selle kõrval on mälestuskivid Lāčplēsi sõjaordu rüütlitele.

1941. aasta juuniküüditamise ja 1949. aasta märtsiküüditamise mälestuseks on Skrunda raudteejaama juurde püstitatud mälestuskivi ja neljateljelisse vagunisse sisse seatud muuseum. See on esimene vagunimuuseum Lätis, kus on püsiekspositsioon: fotod, kirjad, memuaarid, dokumendid ja küüditatud inimeste valmistatud esemed. Skrunda jaam oli koht, kuhu välja saadetavad inimesed kokku koondati, ja üks kolmest piirkonnajaamast, kuhu toodi inimesi Skrunda ja Kuldīga ümbruskonnast. 1941. aastal küüditati siit Siberisse Krasnojarski kraisse hiljem taasiseseisvunud Läti Vabariigi esimeseks presidendiks saanud Guntis Ulmanise perekond.

Asub aadressil Odzienas tänav 2, Pļaviņas.

Vaadata saab püsiekspositsiooni "Läti armee Pļaviņas 20. sajandil".

Pļaviņas, Odzienas tänav 2 asuval hoonel on pikk ajalugu - ajast, mil Stukmaņi hulgimüüja Hugo Apeltofts alustas selles aktiivset majandustegevust, edendades sellega Pļaviņas linna arengut, kuni aastani, mil siia rajati Läti idarinde peakorter. Vabadussõda. 1919. aastal juhiti Läti armee üksuste tegevust Punaarmee vastu Latgales otse Pļaviņasest.

1934. aastal avati selle maja juures mälestustahvel, millel oli kiri: "1919. aastal asus selles majas idarinde staap ja siin võttis kindral Jānis Balodis üle Läti rahvusväe juhtimise." Nõukogude võim eemaldas selle ja hävitas selle 1940. aastal, kuid 16. juunil 1990 LNNK Plavinase osakonna toel taastati.

Nüüd on endise staabihoone kõrval mälestussammas, mis on pühendatud 15 Pļaviņase piirkonnas sündinud Lāčplēsi sõjaväeordu kavalerile, Pļaviņases, samuti annab ülevaate Lāčplēsi sõjaordu rüütlite elulugudest.

Ekspositsioonihoonest mitte kaugel asub Latgale diviisi staabihoone, mille krahv Teodors Medems ehitas 1913. aastal Stukmaņi likööritehaseks. 1919. aastal võttis selle üle P. Stučka režiim, kus oli rajatud ka vangla. Pärast enamlaste väljasaatmist võttis hoone 1925. aastal üle Läti armee, kus asus Latgale diviisi staap. Selles hoones veetsid oma sõjalise karjääri 10 Läti armee kindralit ja muud ohvitseri. 1940. aastal läks hoone Punaarmee valdusse. Sõjajärgsetel aastatel asus selles nii kool kui ka vald. 1970. aasta paiku hakkas hoonet kasutama tootmisühing "Rīgas Apīrsbs".

Näituse külastused tuleb eelnevalt broneerida telefonil T. 28442692.

Asub Krustpilsi palees

Vaadatav näitus "Vabadusvõitlused 20. sajandil"
Nõukogude repressioonid. Rasked mälestused. Siin klubitoolis istudes saab kuulata katkendeid Jēkabpilsist pärit Ilmars Knaģi raamatust "Need olid ajad". Ühel toa seinal libiseb kiretult nimekiri Siberisse küüditatud linlastest nagu tiitrid pärast filmi. Seal saab vanast telerist vaadata amatöörvideot Jēkabpilsis asuva Lenini monumendi teisaldamisest. Külastajaid ei huvita mitte ainult sisu, vaid ka tehnilised võimalused – kuidas see film vanasse telerisse sattus.

Jēkabpilsi ajaloomuuseumis on võimalik kuulata muuseumispetsialistide koostatud loenguid või kandideerida ekskursioonile: Jēkabpils ja selle ümbrus Esimeses maailmasõjas, Jēkabpils 1990, barrikaadide aeg, küüditamised 1949 - 70 , Jēkabpillased Lāčplēši sõjaväeordu kavalerid jne.
Loengute keskmine kestus on 40 min. Info ja loengutele registreerimine tel 65221042, 27008136.

Info hindade kohta

Jēkabpilsi ajaloomuuseum asub Krustpilsi lossis. 1940. aastal, pärast Läti liitmist NSV Liidu koosseisu, asus Krustpilsi lossis 126. laskurdiviis. Teise maailmasõja ajal asus lossis Saksa haigla, pärast 1944. aasta augustit Punaarmee sõjahaigla. Krustpilsi lossi koos kõrvalasuvate mõisahoonetega hõivasid pärast sõda Nõukogude armee 16. kaugluurepolgu ja 15. lennuväe kesklaod.

Alūksne muuseum asub 19. sajandi lõpus uusgooti stiilis ehitatud Alūksne Uues Lossis, mis on riiklik arhitektuurimälestis. Muuseumis on välja pandud näitused „Totalitaarse režiimi ohvrite mälestustuba”, mis jutustab Alūksne valla elanike saatusest Siberis ja Kaug-Idas, ja „Ajastute pidusöök“, mis tutvustab Alūksne ajalugu eelajaloost tänapäevani. Eraldi väljapanek on pühendatud 7. Sigulda jalaväepolgu panusele sõjas, kultuuris ja ühiskonnaelus. 7. Sigulda jalaväepolku hakati moodustama 20. juunil 1919 Naukšēni mõisas. Esialgu moodustati Põhja-Läti Brigaadi reservpataljoni põhjal lahingurühm, kuhu kuulus 22 ohvitseri ja 1580 sõdurit; seda kutsuti Dankersi diviisiks. See kuulus 3. Jelgava polgu 2. pataljoni koosseisu, aga pärast 23. augustit, mil täiendati roodude arvu, 7. Sigulda jalaväepolgu koosseisu. Polk võitles Bermondti vastu ning viidi 5. jaanuaril 1920 üle Latgale rindele enamlaste vastu võitlema. Pärast rahulepingu sõlmimist Nõukogude Venemaaga valvas polk Läti idapiiri. Läti Vabadussõjas kaotas elu üle 200 polgu sõduri, 85 sõdurile anti Karutapja orden. 1921. aastal paigutati 7. Sigulda jalaväepolk Alūksnesse. Polgu staap seati sisse Alūksne Uues Lossis. Pärast Teist maailmasõda võtsid lossi üle Nõukogude julgeolekuasutused. Alates 1950. aastate lõpust on seal tegutsenud kultuuriasutused: täitevkomitee kultuuri- ja kinematograafiaosakond, pioneerimaja, raamatukogu, kino ja muuseum.

Asub Amata maakonnas Drabešu vallas endise Amata jaamahoone lähedal.

Vaadata saab küüditatute mälestusmärki koos infotahvli ja väljakuga.

Lätist viidi 25. märtsil 1949 ja sellele järgnevatel päevadel 33 ešeloniga kokku üle 42 tuhande inimese.
27. märtsil 1949 kell kaks öösel tuli ešelon nr. 97322, kus on 329 meest, 596 naist, 393 last.

Keskseks objektiks saab 1318 erineva suuruse ja värviga metallposti. Igaüks neist sümboliseerib 25. märtsil 1949 tollastest Cēsi ja Alūksne maakondadest võetud inimest. Igal veerul nimi, perekonnanimi, sünniaasta ja vald – kust inimene saadeti. Hetkel on küüditatute endi või nende lähedaste toel paigaldatud 21 posti.
Oma sammas on ka idee autoril Pēteris Ozolasel endal, kes 25. märtsil 1949 kuueaastaselt koos perega võeti Kosi kihelkonnast "Pērkonių".
Infotahvlilt saab lugeda infot 1949. aasta küüditamise ja NSV Liidu repressiivorganite poolt okupeeritud Balti riikides läbiviidud operatsiooni "Priboi" (Rannalaine) kohta, mis oli küüditamise aluseks.

Asub Palsmane luteri kiriku lähedal.

Vaadatavad monumendid - Läti Vabadussõjas langenute ja kadunute, Teises maailmasõjas langenute ja kadunute ning 1949. aastal küüditatud Palsmane valla elanike monument.
Monument avati 1927. aastal Läti Vabadussõjas langenud ja kadunuks jäänud Palsmane valla elanikele. Selle avastas kindral Eduard Aire (1876–1933).
Raha monumendi loomiseks on annetanud Palsmane, Mērsi ja Rauža valdade ühendused ja ühiskondlikud organisatsioonid.

Asub "Daiņkalni", Rauna vallas, Rauna linnaosas (Smiltene linnaosa, Brantu valla "Mežviju" maja lähedal.

Mälestuspaigale pääseb vaid korra aastas - 16. aprillil! Tee viib läbi eravalduse.

Mälestuspaik asub Rauna vallas endiste “Daiņkalni” ja “Graškalni” majade kohas, mille all varjus 1950. aastast kuni 1950. aastani loodud punkrites rahvuspartisanide rühm, mida juhtis Dailonis Breiks (hüüdnimi Edgars, 1911-1952). 1952. aastal. D.Breiksi rahvuspartisanide rühmitus loodi 1948. aastal ja kuni 1950. aastani elasid nad Gatarta kihelkonnas "Jaunvieslavēnis" koos peremehe Kārlis Lāčsiga. 1950. aastal andis D.Brixise partisanide rühma tema enda vend Laimonis üle, mistõttu nad olid sunnitud kolima. Suviti elati metsas, talved aga Rauna vallas “Daiņkalnis” metsnik Artūrs Pērkonsi (1907-1952) juures ja kõrval asuvates maja alla rajatud “Graškalni” punkrites.

Alates 2002. aastast on Daiņkalnsi mälestuspaika järk-järgult täiustatud. Igal aastal 16. aprillil toimuvad mälestusüritused, millega mälestatakse Dailonis Breiksi juhitud rahvuspartisanid. 2003. ja 2004. aasta aprillis püstitati Daiņkalni ja Graškalni majade juurde mälestusristid ja -tahvlid. 2016. aasta sügisel - 2017. aasta kevadel rekonstrueeriti kohalike raunēnlaste abiga mälestuspaik arhitekt Z.Butānsi eskiisi järgi, samuti kaevati välja ja tugevdati endise punkri asukoht.

See asub Drustu luteri kiriku lähedal.

Monument avati 19. juunil 1932. aastal.

14. juunil 1931 pandi ausamba aluskivi, millel on tekst "Sajad aastad tulevad ja lähevad, kangelased ohverdavad end isaduse nimel". Selle alla on põimitud tsingitud plekk-kapsel mälestuskirjaga, millele on alla kirjutanud tollane staabiülem kindral Aleksanders Kalējs, langenud sõdurite vanemad ja teised tseremoonia aukülalised.

Kommunistliku okupatsiooni ajal saki all olev tekst tsementeeriti, pronksist sakk aga peideti koguduseliikmete poolt ära. Kui ärkamine algas, puhastasid kohalikud Läti Rahvarinde aktivistid sildi ja asetasid säilinud saki oma kohale.

Selgunud on 41 Esimeses maailmasõjas ja Läti Vabadussõjas hukkunud Drustu koguduse liiget.

Kiriku seina niššidesse on paigutatud kommunistliku terrori ohvrite mälestustahvlid – tammesse raiutud 58 drusteni ja gatartlase nimega – inimeste nimed, kelle hauad on teadmata.

Rubeni pataljoni sõdurite hauad asuvad Kuldīga - Sabile maantee ääres. Teest vaid mõnesaja meetri kaugusel asuvad teeviit ja kivi kirjaga "Sinu maa ja vabaduse eest".

Leitnant Robert Rubenise pataljon oli kindral Jānis Kurelise moodustatud väeosa üks osadest, mis ei alistunud Saksa vägedele ja osutas sakslaste ägedat vastupanu. Usma perioodil suurenes pataljoni arvuline koosseis 650 meheni koos nelja täisvarustuses kompanii, kiirabi ja farmimeeskonnaga. Juhtkoosseis: leitnant R. Rubenis, leitnant Filipsons, vv A. Druviņš, vv Šults, vv Briedis, vv. seersant J. Rubenis, J. Bergs, vv Jaunzems.

14. novembrist kuni 9. detsembrini 1944 toimusid Ugāle, Usma, Renda ja Zlēki kihelkondades ägedad lahingud politseikindral Friedrich Jekelni juhtimisel tegutsevate Saksa 16. armee üksuste, SD ja SS-üksuste ning sõjaväelase pataljoni vahel. Kurjala üksus, mida juhatas leitnant Roberts Rubenis. Renda ja Zleki lähedal toimunud lahingutes hukkus umbes 250 Saksa sõdurit, samas kui rubenelaste kaotused olid umbes 50 inimest.

Pärast leitnant Rubenise surma teatas Druviņš oma meestele, et jätkab tööd vaba tahte põhimõttel ning selle tulemusena langetas mitukümmend meest otsuse Rubenise pataljonist eralduda. 20.-21.11.1944 langes Saksa SD-üksuse poolt vangi 11-liikmeline rühm, kes pärast ülekuulamisi viidi kohalikku metsa ja tulistasid.

RAHVUSLIKE PARTISAANIDE EEST
OLEN TEIE SEAS TAGASI PESUPUHAS
SEST SEE OLI TEINE POOL SEE LÄKS
OMA KIHELKONNAS JA SINU ESIvanemate TEEDEL
OOTA MIND TAGASI
Monumendi jalamil olevale graniitplaadile on graveeritud aastanumbrid (1945 - 1953) ja 36 langenud partisani nimed.

23. veebruaril 1946 toimus Vārnuvalkase lähedal Tārgale kihelkonnas verine lahing nende laagripaigas komandör Brīvnieksi juhitud Läti rahvuspartisanide rühma ja Nõukogude okupatsiooniarmee võitlejadiviisi vahel. Lahingus sai surma kuus partisani ja kohalikud elanikud matsid nad salaja sinna metsa. Hiljem maeti sinna ilma kohtu ja otsuseta veel kaks mahalastud. Kohalikult kutsuti seda metsanurka Dzelzkalnsi haudadeks, mida oskasid aastaid leida vaid eksperdid - kuusepuu ristimärgi järgi.
Kalmistule on paigaldatud rahvuspartisanide mälestussammas. Kivi raiutud nimed Puze-Pilteni partisanirühmas töötanud partisanidele. Selle kõrval on ka mälestuskivi leitnant Robert Rubenile.
1989. aasta suvel asetasid LNNK Ugāle filiaali liikmed Zūru meža Dezkalni piirkonnas 23. veebruaril 1946 langenud Puzes-Piltenese grupi rahvuslikule matmispaigale kasest ristid ja otsisid langenute sugulased Lätis ja välismaal.
27. aprillil 1991 pühitses langenute omaste, mitme riigi rahvuslike organisatsioonide esindajate osavõtul hauad teoloogiaprofessor Roberts Akmentiņši poolt ja nimetati need Raudvendade haudadeks.
20. juunil 1992 avati kalmistul August Adleri pühitsetud monument. Monumendi valmistas Kārlis Stepans LNNK Ugāle filiaali kavandatud kavandi järgi väikeste muudatustega. Kulud katsid paar inimest. Monumendi paigaldasid ja vundamendi lõid Ventspilsi kaardiväerügemendi valvurid, LNNK ja LDV Ugāle filiaalide liikmed. Monumendi ülemisse ossa on graveeritud tekst:

Liepajas asus kommunistliku okupatsioonirežiimi institutsioon miilits Republikas tänav 19, majas, mis oli kasutusel alates selle ehitamisest 20. sajandil. alguses nimetasid Liepāja inimesed seda "Siniseks imeks". Seevastu tšeki peakorter asus aadressil Toma tänav 19. Varsti pärast okupatsiooni omandas see ühiskonnas nime "Punane ime".

Senise kommunistliku režiimi kuritegude uurimise käigus on tuvastatud, et ei otse Liepaja Cheka majas ehk "Punases imes" ega ka vanglas ei ole toimunud hukkamisi ega kohtuväliseid tulistamisi. Kõik nendes kohtades viibinud kinnipeetavad viidi alates 23. juunist 1941. aastal seoses sõja algusega Läti territooriumil üle Venemaa vanglatesse. See puudutas nii kinnipeetavaid, kes vahistati nn "poliitiliste" kuritegude eest, kui ka kriminaalkurjategijaid, sõltumata sellest, kas isik oli uurimise all või oli juba karistuse saanud.

Vangide üleviimine määrati NSVL Riikliku Julgeoleku Rahvakomissari Vsevolod Merkulovi 23. juuni 1941 korraldusega nr 2455/M, mis oli adresseeritud Läti NSV, Eesti NSV NKGB ja mitmete NKGB ülematele. Ukraina NSV piirkonnad. Tulistamise põhjus oli kohutav ja traagiline – kinnipeetavaid polnud enam võimalik Venemaale toimetada, kuid ellu neid jätta ei saanud. Seetõttu toimusid sõja ajal Liepājas elanike kohtuvälised mahalaskmised, sarnaselt Riia keskvanglas, Valmiera vanglas, Valka ja Rēzekne miilitsas ning Ludza lähedal Greizai Kalanis. Nimetatud kuritegu leidis aset "Sinise ime" - Liepāja miilitsamajas, Republikas tänav 19.

Metsavendade punker asub Riia-Pihkva maantee (A2) ääres 76 km kaugusel Riiast ja 11 km kaugusel Võnnust (Cēsisest). Läti metsavennad olid kohalikest elanikest koosnevad väikesed relvastatud rühmad, kes võitlesid aastatel 1944–1956 Läti alal iseseisvalt NSVLi okupatsioonirežiimi vastu. Need olid inimesed, kes ei saanud või ei tahtnud elada Nõukogude Liidus ja kes olid sunnitud end metsades varjama. Kokku tegutses Lätis umbes 20 193 metsavenda. Punkri rajamisel võeti arvesse endiste metsavendade lugusid ja mälestusi elust metsades, kui nad end pärast 1945. aastat seal peitsid ja iseseisva Läti riigi eest võitlemist jätkasid. Punkris on relvastuse ja majapidamistarvete näitus. Siin võib tutvuda metsavendade isiklike asjade, relvade ja fotodega. Giidi jutustust täiendavad videointervjuud metsavendadega. Punkri juures asub pikniku- ja lõkkekoht. Võimalik on ette tellida lõkkel tehtud suppi ja veeta õhtu lõkke ääres välikino vaadates.

Näitust eksponeeritakse Aizkraukle valla endises kultuurimajas. See kajastab nõukogude inimese eluolu, töö-, puhke- ja kultuurielu ning tutvustab Aizkraukle (nõukogude ajal kandis nime Stučka) ajalugu ning Pļaviņi hüdroelektrijaama rajamise lugu. Külastajad saavad tutvuda punanurgaga: nõukogudeaegsete propagandamaterjalide, parteifunktsionääri kontori ja tavalise nõukogudeaegse korteriga, kus asub elutuba, köök, vannituba ja tualett vastava sisustusega. Mõned ruumid on pühendatud nõukogudeaegsele meditsiinile, turismile, spordile ja repressioonidele. Ekspositsiooni keskel on avar saal nõukogude ajal toodetud sõidukitega. Aizkraukle Ajaloo- ja Kunstimuuseum alustas kolmekorruselise ekspositsiooni loomist 2016. aastal. Tänapäeval on see Baltimaade suurim Nõukogude okupatsiooni perioodile pühendatud väljapanek.