Repressioonid
II II maailmasõda, IV õukogude okupatsioon

Varakļāni juudi kalmistu Kapsētas tänava lõpus.

Näha on kahte monumenti, mille püstitasid pärast sõda Varakļāni juudi kalmistule ellujäänud sugulased ja sõbrad.

Üks neist asub kalmistu aia lähedal, kus toimus juutide massiline hävitamine. Sellel on vene ja jidiši keeles kiri: „Me leiname igavesti oma vanemaid, vendi ja õdesid, kes surid fašistide käe läbi 1941. aastal.“ Teine monument asub kalmistu sees; kohas, kuhu mõrvatud juudid hiljem ümber maeti, on ka sellel jidiši ja vene keeles kiri: „Igavene mälestus Saksa fašistliku terrori ohvritele – Varakļāni juutidele, kes mõrvati julmalt 4. augustil 1941. aastal.“

Natsi-Saksamaa väed sisenesid Varakļānisse 1941. aasta juuli alguses ja juba esimestest päevadest alates algas juutide piiramine ja üksikisikute tapmised. Juudi kalmistu lähedale loodi tingimuslik geto, kuhu kõik juudid pidid kolima. 4. augustil lasi Saksa SD üksus („Arāja komanda”) juudi kalmistu territooriumil kohalike enesekaitsevägede abiga maha praktiliselt kõik Varakļāni juudid (umbes 540 inimest).

Igal aastal augusti esimesel pühapäeval toimub Varakļāni juudi kalmistul mälestusüritus, mis on pühendatud Varakļānis tapetud juutidele.

Kirjanikule ja kultuuriloolasele Melānija Vanagale pühendatud muuseum asub Amata külakoolis Võnnu (Cēsise) vallas. Muuseumis on välja pandud materjalid Vanaga elu, kirjandusliku tegevuse, suguvõsa ja saatuse kohta, seal on videomaterjalid Siberi ja sinna küüditatud lätlaste kohta ning Siberi muldonn, mis viib külastajad rännakule kirjaniku küüditamispaika Krasnojarski krais Tjuhteti rajoonis. Muldonni välimus ja sisseseade annavad realistliku ettekujutuse elust võõrsil. Muldonnis eksponeeritakse ainulaadseid ajaloolisi esemeid, mis on toodud Tjuhteti muuseumist: kasetohust nõu, savikruus ja petrooleumilamp. Muuseumis võib vaadata videointervjuusid piirkonna poliitiliselt represseeritud elanikega ja Melānija Vanaga raamatu „Veļupes krastā“ (Hingede jõe kaldal) kaheksateistkümne tegelasega. Muuseumi virtuaalne näitus „OLE SINA ISE!” (http://esipats.lv) avab viie küüditatud lapse ja nende vanemate kogemust, keda nõukogude võimud süüdistasid alusetult kodumaa reetmises.

Salaspilsi memoriaalansambel ja ajaloonäitus asub Salaspilsi piirkonnas, 1,2 km kaugusel Riia-Daugavpilsi maanteest A6. Salaspilsi memoriaal avati 1967. aastal kohas, kus Teise maailmasõja ajal asus Salaspilsi laager. See on müütidest ja pooltõdedest ümbritsetud koht, mida kasutati nõukogude propaganda jaoks, natside kuritegude ja kommunistliku ideoloogia näidis. Salaspilsis asus karistuslaager, mis oli osa Saksamaa karistusasutuste süsteemist. See sarnanes koonduslaagritega, kuid ei olnud üks neist. Laager loodi selleks, et Riia vanglates poleks liiga palju vange. Laager oli politseivangla laiendus. Siin hoiti vangis erinevaid inimesi, näiteks juute, Punaarmee sõjavange, tööle hilinejaid, poliitvange, kriminaalkurjategijaid, prostituute, Läti vastupanuliikumise liikmeid ja Saksa armees või politseis teeninud balti sõdureid. Laagris võis ühtaegu olla kuni 2200 vangi. Surma põhjustasid peamiselt (~2000) kehv toit, töötingimused, kehaline karistamine ja haigused.

Memoriaal asub Pilistvere kalmistul.

Memoriaali rajamist alustati 1988. aastal talgukorras 300 inimesega. Vabatahtliku ühistööna on seda jätkatud ning memoriaal täieneb aasta-aastalt. Idee rajada selline memoriaal tuli vabadusvõitleja Lagle Parekilt.

Memoriaali keskmes on kividest kuhjatud kivikangur, kuhu on toodud kive kõikjalt Eestist, Siberist ja kaugemaltki paljude väliseestlaste poolt. Kivikangru peatsis on suur rist, mille jalamile sümboolsele hauale põllukive kokku kandes meenutab Eesti rahvas Siberisse küüditatud omakseid.

Kivikangrut ümbritsevad maakonna kivid, mis on kujundatud Aate Helina Õuna poolt ning püstitatud järk-järgult.

Veidi eemal asuvad eraldi mälestuskivid Tšornobõli radiatsiooniohvritele, metsavendadele, tööpataljonlastele, soomepoistele ja vabadusvõitlejatele. Kivid kujundas Endel Palmiste.

Lisaks kivikangrule on memoriaali juurde istutatud mälestuspuude hiis, kuhu on istutatud üle 2000 puu. Mälestushiie  haljastusprojekti autor on tuntud maastikuarhitekt Andres Levald.

Pilistvere ajaloolises pastoraadis, mis on ühtlasi memoriaali peahoone, asub Eesti ajaloomuuseumi koostatud Eesti okupeerimise teemaline püsinäitus ja arhiiv.

Läti sõjaväe Litene suvine laagriplats asub Litene vallas Pededze jõe äärses metsakohas. Litene laagri algusaeg ulatub 1935. aastasse, mil Läti sõjaväe Latgale diviis hakkas siia rajama suvelaagripaika. Maikuust sügiseni harjutasid mitu tuhat sõdurit Litenes lahingutaktikaid ja laskmist. 1941. aasta suvel arreteerisid Punaarmee ja NKVD väed Litene suvelaagris olevad Läti armee ohvitserid. Mitu ohvitseri lasti kohapeal maha, ülejäänud küüditati Siberisse. 14. juunil 1941 arreteeriti ja küüditati Litene ja Ostrovieši laagrist (see asub u 10 km kaugusel Litenest) vähemalt 430 ohvitseri. Ainus ajalooline hoone, mis on laagriajast säilinud, on toiduladu. Teistest hoonetest on säilinud vaid vundamendid. Laagrialale on rajatud vaateplatvorm, kus lehvib Läti lipp, on sisse seatud pingid ja heakorrastatud lõkkekoht. Kaitseministeeriumi ja Riiklike Relvajõudude toetusel on siia paigaldatud suurtükk. Olemas on infotahvlid. Litene laagri sündmustega on seotud mälestuspaik Litene kalmistul – memoriaalansambel „Valumüür”. Läti armee YouTube’i kanalilt võib vaadata videot pealkirjaga „Litene, Läti armee Katõn”.

Kunsti leidub Litene kalmistul.

14. juunil 2001 avati Litene kalmistul arhitektide Dina Grūbe, Benita ja Daiņš Bērziņši ning kiviraidurite Ivars Feldbergsi ja Sandras Skribnovskise loodud mälestusmärk "Valumüür". See sümboliseerib 1941. aastal langenud sõdurite puhkepaika. 1988. aasta oktoobris leiti Litene kihelkonnas Sita silas endise Läti armee suvelaagri territooriumilt 11 ohvitseri tuhk, kelle Nõukogude armee mõrvas 1941. aasta juunis. Kuigi neid ei õnnestunud tuvastada, maeti nad 2. detsembril 1989 pärast Gulbene evangeelses luterlikus kirikus toimunud jumalateenistusel pidulikult ümber Litene kalmistule.

11 valget risti, mälestustahvel ja infotahvlid.

Asub metsas 50 m kaugusel V36 maanteest, lõigul Jugla paberivabriku külast P4 maanteeni.

3. veebruarist 1941 kuni 25. märtsini kaevati sellelt paigalt neljast kaevust välja 23 inimese säilmed. Ohvrid olid tulistatud Riia Tšekaa hoones. Kaevamine toimus 27. aprillil 1944. Sel ajal tuvastati 14 maetut ja tänaseks on uuringute tulemusel kõik sellele paigale maetud isikud tuvastatud.
Valge Rist püstitati sellele kohale 12. juulil 1991 kommunistliku okupatsioonirežiimi ohvrite mälestusmärgina. Valge Risti valmistasid ja püstitasid Rahvarinde liikmed ja Stopiņi rajooni elanikud. 1998. aastal püstitati Valge Risti lähedale skulptor Uldis Sterģise valmistatud mälestuskivi kirjaga "Vene imperialismi ohvritele 1941".

Siia maeti: Jānis Bergmanis (1900-1941), Alberts Bļodnieks (1904-1941), Kārlis Goppers (1876-1941), Arveds Laane (1916-1941), Ernests Ošs-Oše (1882-1941), Jāā4 Pace1, Jā1901-1. (1897-1941), Arnolds Smala (1912-1941), Jāzeps Stoļers (1903-1941), Walfrīds Vanks (1888-1941), Zenons Vjaksa (1904-1941), Viktors Kopilovs (1904-1941), 1 Kārājs189 Prauls (1904-1941). (1904-1941), Evgenijs Simonovs (1896-1941), Eduards-Verners Anerauds (1897-1941), Efraims Gorons (1910-1941), Pēteris āaksa-Timinskis (1913-1941), Paļickis Melbārdis (1941) Izraelis (1911-1941), Jānis Priedītis (1897-1941), Jānis-Arnolds Stālmanis (1913-1941), Aleksandrs Weinbergs (1884-1941).

Muuseumis eksponeeritakse Läti ajalugu Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal aastatel 1940–1991. „Tuleviku maja“ on okupatsioonimuuseumi rekonstrueerimis- ja laienemisprojekt, mille autor on Ameerikas elav tuntud läti arhitekt Gunārs Birkerts, ning sellega seotud uus muuseumiekspositsioon. Okupatsioonimuuseumi väljapanek „KGB ajalugu Lätis“ asub KGB-hoones (Nurgamajas). Läti Okupatsioonimuuseum asutati 1993. aastal. See jutustab pikka aega varjatud loo Läti riigi, rahva ja maa saatusest kahe võõrriigi totalitaarse okupatsioonivõimu all aastatel 1940–1991. 2020. aasta lõpus kuulus muuseumikogusse üle 70 000 ajaloolise eseme (dokumendid, fotod, kirjalikud, suulised ja materiaalsed tõendid, esemed ja mälestusesemed). Muuseumi spetsialistid on salvestanud rohkem kui 2400 videomälestust, mis teeb sellest ühe suurima okupatsiooni käsitleva kogu Euroopas. Lätis, Leedus ja Eestis toimunud sündmused näitavad meile selgelt, mida need rahvad pidid kahe totalitaarse režiimi all kogema.

Külastajatele on avatud endine KGB ehk NSVLi riigi julgeoleku komitee hoone. KGB-lased vangistasid, kuulasid üle ja mõrvasid siin Läti kodanikke, keda okupatsioonirežiim pidas enda vastasteks. Hoonesse on välja pandud Läti Okupatsioonimuuseumi näitus KGB tegevuse kohta Lätis. Vangikambrites, koridorides, keldris ja sisehoovis korraldatakse ekskursioone. 1911. aastal ehitatud maja on üks Riia kaunemaid hooneid. Rahva seas kutsuti hoonet Nurgamajaks ja see oli Nõukogude okupatsioonirežiimi kõige hirmsam sümbol Lätis, üks NSVLi võimusambaid. KGB tegutses Nurgamajas 1940–1941 ja uuesti aastatel 1945–1991. Poliitiline tagakiusamine puudutas otseselt kümneid tuhandeid Läti elanikke. Võitlus Nõukogude vaenlaste vastu jätkus ka pärast Teist maailmasõda. KGB tegutsemisviis muutus veidi pärast Stalini surma. Füüsiline piinamine asendus psühholoogilise terroriga. Enamik KGB agentidest olid lätlased (52%). Venelased moodustasid suuruselt teise rühma (23,7%). 60,3% agentidest ei olnud kommunistliku partei liikmed. Kõrgharidus oli 26,9% agentidest. Süsteem oli üles ehitatud kohalike elanike kaasamisele, et seeläbi saavutada kontroll ühiskonna üle. Töötajate nimekirjad ja teenistusdokumendid asuvad Venemaal. Need ei ole Läti ametivõimudele ja teadlastele kättesaadavad.

Luuletaja Broņislava Martuževa muuseum on rajatud tema sünnikodusse Indrānis Madona vallas. Muuseumi ekspositsioon asub renoveeritud aidas, kuhu on välja pandud audio- ja videomaterjalid rahvuslikust vastupanuliikumisest, luuletaja tööst põrandaaluse ajakirja väljaandmisel ning luuletuste ja laulude loomisel metsavendadele. Martuževa osales vastupanuliikumises selle algusest peale. Martuževside perekonnakodu Lazdiņas (maja ei ole säilinud) oli Läti Metsavendade Liidu juhi Pēteris Supe ja tema võitluskaaslaste peidupaigaks. Ka luuletaja peitis end viis aastat oma kodu keldris, kohtus metsavendadega, kirjutas luuletusi (sh pühendused metsavendadele Pēteris Supele, Vilis Tomsile, Smilga rühmale, Laivenieksile, Salnsile, Celmiņšile, Bruno Dundursile) ja laule. Nüüd esitab tema laule ansambel Baltie lāči. 1950. aastal andis ta koos Vilis Tomsiga välja põrandaalust ajakirja „Dzimtene" (Kodumaa). Luuletaja kirjutas käsitsi ümber 10 eksemplari ajakirja kõigist ilmunud 11 numbrist. Broņislava Martuževa, tema vend, õde, ema ja Vilis Toms arreteeriti 1951. aastal. Ta naasis Siberist 1956. aastal. Luuleaita tuntakse nii piirkonnas kui kogu Lätis, seda külastavad nii kohalikud elanikud kui turistid. Siin võib läbi luuletaja elutee tutvuda Läti saatusega.

Ajaloonäitust „Põlev südametunnistus” eksponeeritakse Võnnu (Cēsise) lossiplatsi lähedal. See asub nõukogudeaegses ajutises kinnipidamisasutuses ning tutvustab Läti okupatsiooniaega,  tutvustab üllatavaid ja kangelaslikke lugusid sellest, kuidas inimesed režiimile vastupanu osutasid. Hoovi on rajatud mälestussein 643 Võnnu piirkonna elaniku nimega, kes hukkusid Nõukogude repressioonide tõttu, sh 1941. ja 1949. aastal küüditatud, mahalastud või surma mõistetud metsavennad. Näitus tutvustab Läti okupatsiooniaega aastatel 1939–1957. Temaatilised tsitaadid kohalikest ajalehtedest võimaldavad võrrelda kahe okupatsioonirežiimi poliitilist propagandat. Kuus ajutiseks kinnipidamiseks mõeldud kambrit on tänaseni säilinud sellisena, nagu need olid aastatel 1940–1941 ning sõjajärgsetel aastatel. Siin hoiti enne KGB Riia peahoonesse saatmist eeluurimise ja ülekuulamise ajal neid Võnnu piirkonna elanikke, kes olid kinni peetud nõukogudevastase tegevuse tõttu: metsavendi, nende toetajaid, noori, kes levitasid nõukogudevastase sisuga lendlehti ning teisi ”isamaareetureid”. Siin on kõik algupärane: raudustega kambrid, uste sisse ehitatud toiduluugid, puulavatsid, kinnipeetavate käimla, väike köök koos ahjuga, tavapärased nõukogudeaegsed õlivärviga kaetud seinad. 2019. aastal sai väljapanek Läti disaini aastaauhinna konkursil rahvusdisaini kategoorias kolmanda koha.

Asub Vaidava kultuuri- ja käsitöökeskuses.

Välja on pandud näitus, mis on pühendatud 1949. aasta küüditamiste mälestusele ja vaddavlaste osalemisele Riia barrikaadidel 1991. aasta jaanuaris. Näitusel on väljas ka tõendeid maailmasõdade kohta (peamiselt trükitud materjalid).

Loodus- ja ajalooobjektid, mõisad, hariduslugu, kultuur, tähelepanuväärsed inimesed, kolhoosiaegsed materjalid, majapidamistarbed, rahatähed, ajalehed, ajakirjad Vaidava kihelkonna kohta.

Asub Priekuli vallas "Baižēni".

Represseeritute mälestuspaik rajati „Baižēni“ maja lauda varemete kohale, kus 25. märtsi 1949. aasta öösel hoiti kinni 40 Jaunrauna kihelkonna elanikku, et hommikul nende tee viiks neid edasi Lode raudteejaama ja Siberisse.

Represseeritute seas olid alla 1-aastased lapsed ja 87-aastased.

Mälestustahvlil on ka mahalastute või paguluses hukkunute nimed. Lähedal asuvad mälestuskivid Lāčplēsise sõjaordu kavaleridele.

1941. aasta juuniküüditamise ja 1949. aasta märtsiküüditamise mälestuseks on Skrunda raudteejaama juurde püstitatud mälestuskivi ja neljateljelisse vagunisse sisse seatud muuseum. See on esimene vagunimuuseum Lätis, kus on püsiekspositsioon: fotod, kirjad, memuaarid, dokumendid ja küüditatud inimeste valmistatud esemed. Skrunda jaam oli koht, kuhu välja saadetavad inimesed kokku koondati, ja üks kolmest piirkonnajaamast, kuhu toodi inimesi Skrunda ja Kuldīga ümbruskonnast. 1941. aastal küüditati siit Siberisse Krasnojarski kraisse hiljem taasiseseisvunud Läti Vabariigi esimeseks presidendiks saanud Guntis Ulmanise perekond.

Asub aadressil Odzienas tänav 2, Pļaviņas.

Väljas on püsinäitus "Läti armee Pļaviņases 20. sajandil".

Pļaviņases aadressil Odzienase tänav 2 asuval hoonel on pikk ajalugu – alates ajast, mil Stukmaņi hulgimüüja Hugo Apeltofts alustas seal aktiivset majandustegevust, aidates seeläbi kaasa Pļaviņase linna arengule, kuni hetkeni, mil Vabadussõja ajal siia rajati Läti idarinde peakorter. 1919. aastal juhiti just Pļaviņasest Läti armee üksuste operatsioone Punaarmee vastu Latgales.

1934. aastal avati selle maja lähedal mälestustahvel kirjaga: „1919. aastal asus selles majas Idarinde peakorter ja siin võttis kindral Jānis Balodis üle Läti Rahvaväe ülemjuhatuse.“ Nõukogude valitsus eemaldas ja hävitas selle 1940. aastal, kuid 16. juunil 1990 taastati see Läti Rahvusliku Vabastusarmee Pļaviņa haru toel.

Nüüd asub endise peakorteri hoone lähedal mälestussteel, mis on pühendatud Pļaviņa piirkonnas sündinud 15 Lāčplēsise sõjaordu rüütlile, ning ruumidesse on loodud näitus "Läti armee Pļaviņas 20. sajandil", mis jutustab Vabadusvõitluste sündmustest, Läti armee 3. Latgale diviisi peakorteri tegevusest Pļaviņas ning annab ülevaate Lāčplēsise sõjaordu rüütlite elulugudest.

Näitusehoone lähedal asub Latgale diviisi staabihoone, mille ehitas 1913. aastal krahv Teodors Medem Stukmanu liköörivabrikuks. 1919. aastal võttis selle üle P. Stučka režiim, kus asus ka vangla. Pärast bolševike väljatõrjumist võttis hoone 1925. aastal üle Läti armee, kus asus Latgale diviisi staap. Selles hoones veetsid oma sõjaväelise karjääri 10 Läti armee kindralit ja teist ohvitseri. 1940. aastal võttis hoone üle Punaarmee. Sõjajärgsetel aastatel asus seal kool ja omavalitsus. Umbes 1970. aastal hakkas hoonet kasutama tootmisühing „Rīgas Apērbs”.

Näituse külastamine tuleb eelnevalt broneerida telefonil T. 28442692.

Asub Krustpilsi lossis

Näitus "Vabadusvõitlused 20. sajandil" on avatud.
Nõukogude repressioonid. Karmid mälestused. Siin klubitoolil istudes on teil võimalus kuulata katkendeid Jēkabpilsi elaniku Ilmārs Knaģise raamatust „Olid sellised ajad“. Toa ühel seinal libiseb erapooletult Siberisse küüditatud kodanike nimekiri, nagu filmi lõputiitrid. Sealsamas vanal teleril saate vaadata amatöörvideot Lenini monumendi eemaldamisest Jēkabpilsis. Külastajaid huvitab lisaks sisule ka tehnilised võimalused – kuidas see film vanal teleril tehti.

Jēkabpilsi ajaloomuuseumis on võimalik kuulata muuseumispetsialistide ettevalmistatud loenguid või registreeruda ekskursioonile: Jēkabpils ja selle ümbrus Esimese maailmasõja ajal, Jēkabpils 1990. aastal, Barrikaadide aeg, 1949. aasta küüditamised - 70, Jēkabpillased - Lāčplēsise sõjaordu kavalerid jne.
Loengute keskmine kestus on 40 minutit. Lisainfo ja registreerimine loengutele on võimalik telefonil 65221042 või 27008136.

Hinnainfo

Jēkabpilsi ajaloomuuseum asub Krustpilsi lossis. 1940. aastal, pärast Läti liitmist NSV Liiduga, paiknes Krustpilsi lossis 126. laskurdiviis. Teise maailmasõja ajal asus lossis Saksa laatsaret ja pärast 1944. aasta augustit Punaarmee sõjaväehaigla. Pärast sõda asusid Krustpilsi lossis ja sellega külgnevates mõisahoonetes Nõukogude armee 16. kaugluurelennurügemendi ja 15. õhuväe keskladud.

Alūksne muuseum asub 19. sajandi lõpus uusgooti stiilis ehitatud Alūksne Uues Lossis, mis on riiklik arhitektuurimälestis. Muuseumis on välja pandud näitused „Totalitaarse režiimi ohvrite mälestustuba”, mis jutustab Alūksne valla elanike saatusest Siberis ja Kaug-Idas, ja „Ajastute pidusöök“, mis tutvustab Alūksne ajalugu eelajaloost tänapäevani. Eraldi väljapanek on pühendatud 7. Sigulda jalaväepolgu panusele sõjas, kultuuris ja ühiskonnaelus. 7. Sigulda jalaväepolku hakati moodustama 20. juunil 1919 Naukšēni mõisas. Esialgu moodustati Põhja-Läti Brigaadi reservpataljoni põhjal lahingurühm, kuhu kuulus 22 ohvitseri ja 1580 sõdurit; seda kutsuti Dankersi diviisiks. See kuulus 3. Jelgava polgu 2. pataljoni koosseisu, aga pärast 23. augustit, mil täiendati roodude arvu, 7. Sigulda jalaväepolgu koosseisu. Polk võitles Bermondti vastu ning viidi 5. jaanuaril 1920 üle Latgale rindele enamlaste vastu võitlema. Pärast rahulepingu sõlmimist Nõukogude Venemaaga valvas polk Läti idapiiri. Läti Vabadussõjas kaotas elu üle 200 polgu sõduri, 85 sõdurile anti Karutapja orden. 1921. aastal paigutati 7. Sigulda jalaväepolk Alūksnesse. Polgu staap seati sisse Alūksne Uues Lossis. Pärast Teist maailmasõda võtsid lossi üle Nõukogude julgeolekuasutused. Alates 1950. aastate lõpust on seal tegutsenud kultuuriasutused: täitevkomitee kultuuri- ja kinematograafiaosakond, pioneerimaja, raamatukogu, kino ja muuseum.

Asub Drabeši vallas Amata piirkonnas endise Amata jaamahoone lähedal.

Külastada saab küüditatute mälestuspaika koos infostendi ja väljakuga.

Lätist küüditati 25. märtsil 1949 ja järgnevatel päevadel kokku 33 ešelonis üle 42 tuhande inimese.
27. märtsil 1949 kell kaks öösel lahkus Amata jaamast 62 vagunit - pikk ešelon nr 97322, milles oli 329 meest, 596 naist ja 393 last.

Keskseks objektiks saab 1318 erineva suuruse ja värviga metallposti. Igaüks neist sümboliseerib inimest, kes küüditati toonastest Cēsise ja Alūksne maakondadest 25. märtsil 1949. Igal postil on küüditatu ees- ja perekonnanimi, sünniaasta ja kihelkond – kust nad küüditati. Praegu on küüditatute endi või nende sugulaste toel paigaldatud 394 posti ning vaja on veel 932 posti.
Idee autoril Pēteris Ozolsil on samuti oma veerg, aga ikka tolleaegse perekonnanimega - Ozoliņš, kes viidi Kosa kihelkonnast "Pērkoņiemile" kuueaastaselt koos perega 26. märtsil 1949.
Infostendil on teave 1949. aasta küüditamise ja okupeeritud Balti riikides NSV Liidu repressiivorganite poolt läbi viidud operatsiooni "Priboi" (Rannalaine) kohta, mis oli küüditamise aluseks.

Asub Palsmane luteri kiriku lähedal.

Külastamist väärt monumendid - Läti Vabadussõjas langenutele ja kadunuks jäänud inimestele, Teises maailmasõjas langenutele ja kadunuks jäänud inimestele ning monument 1949. aastal küüditatud Palsmane kihelkonna elanikele.
Läti Vabadussõjas langenud ja kadunuks jäänud Palsmane kihelkonna elanike mälestusmärk avati 1927. aastal. Selle avas kindral Eduards Aire (1876–1933).
Monumendi loomiseks annetasid raha Palsmane, Mēra ja Rauza kihelkondade ühendused ja avalik-õiguslikud organisatsioonid.

Asub Rauna vallas Rauna piirkonnas Daiņkalnis (Mežviju majade lähedal Smiltene piirkonnas Branti vallas).

Mälestuspaigale pääseb ligi ainult üks kord aastas – 16. aprillil! Tee viib läbi eramaa.

Mälestuspaik rajati Rauna kihelkonnas endiste „Daiņkalni“ ja „Graškalni“ majade kohale, mille alluvuses varjas end aastatel 1950–1952 punkrites Dailonis Breikšsi (hüüdnimi Edgars, 1911–1952) juhitud rahvuspartisanide rühm. D. Breikšsi rahvuspartisanide rühm loodi 1948. aastal ja kuni 1950. aastani elasid nad Gatarta kihelkonnas „Jaunvieslavēnis“ koos oma mõisniku Kārlis Lāčisega. 1950. aastal reetis D. Breikšsi partisanide rühma tema enda vend Laimonis ja nad olid sunnitud kolima. Suved elasid nad metsades, talved aga veetsid Rauna kihelkonnas „Daiņkalnis“ metsnik Artūrs Pērkonsi (1907–1952) juures ja lähedalasuvate „Graškalni“ majade alla ehitatud punkrites.

Alates 2002. aastast on Daiņkalni mälestuspaika järk-järgult täiustatud. Igal aastal 16. aprillil toimuvad mälestusüritused Dailonis Breikšsi juhitud rahvuspartisanide mälestuseks. 2003. ja 2004. aasta aprillis avati Daiņkalni ja Graškalni majade lähedale mälestusristid ja -tahvlid. 2016. aasta sügisel – 2017. aasta kevadel rekonstrueeriti mälestuspaik kohalike Raunė elanike abiga arhitekt Z. Butānsi visandite järgi ning endise punkri asukoht kaevati välja ja tugevdati.

Asub Drusti luteri kiriku lähedal.

Monument avati 19. juunil 1932.

14. juunil 1931 pandi monumendi nurgakivi, millele graveeriti tekst „Sajad aastad tulevad ja lähevad, kangelased ohverdavad isamaa eest“. Selle alla oli paigaldatud tsingitud plekist kapsel mälestuskirjaga, millele olid alla kirjutanud tollane armee staabiülem kindral Aleksandrs Kalejs, langenud sõdurite vanemad ja teised tseremoonial viibinud aukülalised.

Kommunistliku okupatsiooni ajal reljeefi all olev tekst tsementeeriti, kuid koguduseliikmed peitsid pronksist tahvli ära. Ärkamisaja alguses puhastasid Läti Rahvarinde kohalikud aktivistid kirja ja asetasid säilinud tahvli oma kohale.

Drusti kogudusest on tuvastatud 41 liiget, kes langesid Esimeses maailmasõjas ja Läti Vabadussõjas.

Kiriku müüri niššidesse on paigutatud kommunistliku terrori ohvrite mälestustahvlid - tammepuust raamitud 58 drustenlase ja gatartlase nime - nende nimed, kelle hauad on teadmata.

Rubenise pataljoni sõdurite kalmistu asub Kuldīga - Sabile maantee ääres, Renda doktoritöö endise asukoha vastas. Tee ääres on viit ja mälestuskivi asub teest vaid mõnesaja meetri kaugusel.

Leitnant Roberts Rubenise pataljon oli üks kindral Jānis Kurelise moodustatud väeosa osadest, mis ei alistunud Saksa vägedele ja osutas ägedat Saksa vastupanu. Usma perioodil suurenes pataljoni arvuline koosseis 650 meheni, koos nelja täielikult varustatud kompanii, kiirabi ja farmimeeskonnaga. Juhtkond: leitnant R. Rubenis, leitnant Filipsons, reamees A. Druviņš, reamees Šulcs, reamees Briedis, reameesseersant J. Rubenis, reamees J. Bergs, reamees Jaunzems.

14. novembrist kuni 9. detsembrini 1944 toimusid Ugāle, Usma, Renda ja Zlēki kihelkondades ägedad lahingud politseikindral Friedrich Jekelni juhitud Saksa 16. armee, SD ja SS üksuste ning leitnant Roberts Rubenise juhitud Kureli üksuse eraldi pataljoni vahel. Renda ja Zlēki lähedal toimunud lahingutes hävitati umbes 250 Saksa sõdurit, rubenlased aga umbes 50 kaotust.

Pärast leitnant Rubenise surma teatas Druvinš oma meestele, et tegutseb edaspidi vabatahtlikkuse alusel ja selle tulemusel otsustasid mitukümmend meest Rubenise pataljonist lahkulöömise teel lahku lüüa. 20.-21. novembril 1944 võttis Saksa SD üksus vangi 11-liikmelise grupi, kes pärast ülekuulamist viidi kohalikku metsa ja lasti maha.

Kalmistule on püstitatud monument rahvuspartisanide mälestuseks. Kivisse on raiutud Puze-Piltene partisanirühmas teeninud partisanide nimed. Monumendi jalamil asuvale graniitplaadile on graveeritud aastaarvud (1945-1953) ja 36 langenud partisani nimed.

23. veebruaril 1946 toimus Tārgale kihelkonnas Vārnuvalkase lähedal verine lahing Läti rahvuspartisanide rühmituse (mida juhtis komandör Brīvnieks) laagris ja Nõukogude okupatsiooniarmee hävitusüksuse vahel. Lahingus langes kuus partisani, kes maeti kohalike elanike poolt salaja metsa. Hiljem maeti sinna ilma kohtu või karistuseta veel kaks mahalastut. Kohalikud kutsusid seda metsanurka Dzelzkalnsi kalmistuks, mida aastaid suutsid leida vaid asjatundjad – ristimärgi järgi kuuses.

1989. aasta suvel paigutasid Läti Rahvusliku Vabastusarmee (LNNK) Ugāle haru liikmed kasepuust riste 23. veebruaril 1946 langenute Puze-Piltene grupi riiklikule matmispaigale Zūri metsa Dzelzkalni piirkonnas ning otsisid langenute sugulasi Lätis ja välismaal.

27. aprillil 1991 pühitses teoloogiaprofessor Roberts Akmentiņš langenute sugulaste ja mitme riigi rahvusorganisatsioonide esindajate osavõtul hauad ning need nimetati Dzelzkalni vendade haudadeks.

Liepājas asus kommunistliku okupatsioonirežiimi institutsioon, miilits, hoones aadressil Republikas tänav 19, mida Liepāja elanikud olid alates selle ehitamisest 20. sajandi alguses nimetanud "Siniseks imeks". Tšekaa peakorter asus seevastu aadressil Toma tänav 19. Vahetult pärast okupatsiooni sai see sotsiaalse nimetuse "Punane ime".

Kommunistliku režiimi kuritegude uurimise käigus on seni kindlaks tehtud, et Liepāja Tšeka hoones ehk „Punases Imes“ ega vanglas ei ole otseselt toimunud ühtegi hukkamist ega kohtuvälist hukkamist. Kõik kinnipeetavad, kes viibisid nendes kohtades seoses vaenutegevuse puhkemisega Läti territooriumil alates 23. juunist 1941, viidi üle Venemaa vanglatesse. See mõjutas nii nn „poliitiliste“ kuritegude eest vahistatud kinnipeetavaid kui ka kriminaalkurjategijaid, olenemata sellest, kas isik oli uurimise all või oli juba karistuse kandnud.

Vangide üleandmine määrati NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissari Vsevolod Merkulovi 23. juuni 1941. aasta käskkirjaga nr 2455/M, mis oli adresseeritud Läti NSV, Eesti NSV ja mitme Ukraina NSV oblasti NKGB ülematele. Tulistamise põhjus oli kohutav ja traagiline – vange ei olnud enam võimalik Venemaale üle anda, kuid neid ei lubatud ka ellu jätta. Seetõttu toimusid sõja ajal elanike kohtuvälised mahalaskmised ka Liepājas, sarnaselt Riia keskvanglale, Valmiera vanglale, Valka ja Rēzekne miilitsale ning Ludza lähedal asuvale Greizā kalnsile. Eelmainitud kuritegu pandi toime „Sinises imes“ – Liepāja miilitsa hoones aadressil Republikas tänav 19.

Metsavendade punker asub Riia-Pihkva maantee (A2) ääres 76 km kaugusel Riiast ja 11 km kaugusel Võnnust (Cēsisest). Läti metsavennad olid kohalikest elanikest koosnevad väikesed relvastatud rühmad, kes võitlesid aastatel 1944–1956 Läti alal iseseisvalt NSVLi okupatsioonirežiimi vastu. Need olid inimesed, kes ei saanud või ei tahtnud elada Nõukogude Liidus ja kes olid sunnitud end metsades varjama. Kokku tegutses Lätis umbes 20 193 metsavenda. Punkri rajamisel võeti arvesse endiste metsavendade lugusid ja mälestusi elust metsades, kui nad end pärast 1945. aastat seal peitsid ja iseseisva Läti riigi eest võitlemist jätkasid. Punkris on relvastuse ja majapidamistarvete näitus. Siin võib tutvuda metsavendade isiklike asjade, relvade ja fotodega. Giidi jutustust täiendavad videointervjuud metsavendadega. Punkri juures asub pikniku- ja lõkkekoht. Võimalik on ette tellida lõkkel tehtud suppi ja veeta õhtu lõkke ääres välikino vaadates.

Näitust eksponeeritakse Aizkraukle valla endises kultuurimajas. See kajastab nõukogude inimese eluolu, töö-, puhke- ja kultuurielu ning tutvustab Aizkraukle (nõukogude ajal kandis nime Stučka) ajalugu ning Pļaviņi hüdroelektrijaama rajamise lugu. Külastajad saavad tutvuda punanurgaga: nõukogudeaegsete propagandamaterjalide, parteifunktsionääri kontori ja tavalise nõukogudeaegse korteriga, kus asub elutuba, köök, vannituba ja tualett vastava sisustusega. Mõned ruumid on pühendatud nõukogudeaegsele meditsiinile, turismile, spordile ja repressioonidele. Ekspositsiooni keskel on avar saal nõukogude ajal toodetud sõidukitega. Aizkraukle Ajaloo- ja Kunstimuuseum alustas kolmekorruselise ekspositsiooni loomist 2016. aastal. Tänapäeval on see Baltimaade suurim Nõukogude okupatsiooni perioodile pühendatud väljapanek.

Mälestuspaik Aglona katoliku gümnaasiumi lähedal, kus natsid 22. augustil 1941 tulistasid maha 544 Daugavpilsi psühhiaatriahaigla patsienti ja 48 Grīva lastekodu last. Kõik nad viidi Daugavpilsist Aglonasse, kus nad paigutati katoliku gümnaasiumi ruumidesse kuni mõrvani. Lastud maeti kahte auku.

Selle mõrva, nagu ka juutide tapmise piirkonnas, mõistis Aglona dekaan, preester Alois Brock (1898–1943) oma jutlustes avalikult hukka. Sel põhjusel arreteerisid natsivõimud ta 30. detsembril 1941. Kolm kuud hiljem vabastati A. Brock, kuid arreteeriti uuesti 25. mail 1942. A. Brock suri 28. aprillil 1944 koonduslaagris Neuengammes (Saksamaal) või Mauthausenis (Austrias).

Mälestuspaigas on mõned hauakivid ja krutsifiks läti ja vene keeles mälestustahvliga.

Ludza koduloomuuseumi näitus „Elagu sa igavesti Lätis! 1918–1945“ peegeldab olulist ajaloolist etappi Ida-Latgale arengus aastatel 1918–1945. Näitusel on väljas mitmesugused esemed sellest ajaloolisest ajastust. Nende hulgas on esemeid, mis kunagi kuulusid Ludza elanikule ja Vabadusvõitluses osalenud R. Kalniņšile. Ruumi kunstiline kujundus võimaldab külastajatel tunda tolleaegset atmosfääri, mil Lätit haaras massiküüditamise laine. Seda ajaloolist etappi kujutav keskne reliikvia on represseeritud katoliku preestri Kazimirs Vitanise valmistatud puust rist. Teise maailmasõja lahinguvälja installatsioon loob tolleaegse emotsionaalselt elava atmosfääri. Näituse külastajad saavad tutvuda ka Nõukogude armee ja Saksa armee sõjaauhindadega. Näitusel eksponeeritud Ludza vanad fotod annavad külastajatele aimu linna kuvandist enne ja pärast Teist maailmasõda.

Mälestustahvel endises Rēzekne vanglas, avatud 1965. aastal. Pühendatud kolmekümnele mehele Audriņi külast Makašēni kihelkonnast, kes lasti avalikult maha selles kohas 4. jaanuaril 1942. Tahvlile on graveeritud 30 maha lastud mehe nimed.

Vahetult enne seda avastati, et Audriņi külas peitsid end põgenenud Punaarmee sõjavangid. Nende vangistamise ajal puhkenud relvastatud kokkupõrgetes hukkus 4 abipolitseinikku. Natside okupatsioonivõimud käskisid kättemaksuks juhtunu eest tappa kõik Audriņi elanikud ja küla maha põletada. Avalik hukkamine Rēzeknes oli osa kättemaksukampaaniast.

2004. aasta augustis avati Preiļis Cēsu tänaval holokausti memoriaal. Arhitekt oli Sergejs Rižs ning idee autor ja rahastaja oli kohalik elanik David Zilbermanis, kes elab Ameerika Ühendriikides. Memoriaal asub juudi kodanike haudade ja juudi elanike laskekraavide vahelisel alal.

Esimesed juudid saabusid Preiļisse 19. sajandi alguses, kui hakkas tekkima Preiļi linn. 1935. aasta rahvaloenduse andmetel oli Preiļi 1662 elanikust 847 (51%) juute. Enamik neist olid kaupmehed, käsitöölised ja intelligentsid – arstid ja õpetajad.

Kui Saksa natsiarmee 28. juulil 1941 linna sisenes, hävitati 9. ja 10. augustil Preiļist ja selle ümbrusest üle 720 juudi. Pärast sõda naasis osa juute Preiļisse, kuid kogukonda ei taastatud enam kunagi.

2013. ja 2014. aastal tegid Saksa noorteühingu LOT õpilased ja selle juht Klaus Peter Rex juudi kodanike kalmistul koristus- ja mälestusmärkide puhastustöid. Koostati kalmistu kaart. 2015. aastal avati David Zilbermanise algatusel, tema rahastuse ja annetuste toel Preilis juudi kogukonnale mälestuskaar juudi kodanike kalmistu sissepääsu juures, teel holokausti memoriaali juurde.

2018. aastal viis Preiļi Mälestusselts (esimees Sergejs Rižs) läbi kaevamistöid juutide tapmise paigas juudi kodanike kalmistu kõrval. Avastati kolm auku. Pärast konserveerimist saab materiaalseid tõendeid vaadata Preiļi Ajaloo- ja Tarbekunstimuuseumi peanäitusel Raina puiesteel 28. Muuseumi spetsialistid pakuvad külastajatele haridusprogrammi „Holokausti üle mõtlemine tähendab iseenda üle mõtlemist“. Programm algab muuseuminäitusel ja lõpeb holokausti ohvrite memoriaali juures. Memoriaali koos kalmistuga kasutatakse avalikkuse harimiseks vabaõhumuuseumina.

Preiļi poliitiliselt represseeritute monument asub Rooma-Katoliku kiriku väravate juures oleval väljakul ja avati 22. augustil 1993. Monumendi autor on skulptor Vija Dzintare. Monumendil on kujutatud leinavat naist, kes põlvitab ja katab surnut tekiga. Monumendi kõrval asuvasse kivisse on raiutud luuletaja Kārlis Skalbe sõnad:

Paljud märtrid valiti välja
Sulle, mu väike isamaa,
Kes koos ema nimega on püha
Sosista valutunnil: "Läti!"

Kuna just selles kohas olid Nõukogude okupatsioonivõimud 1940. aastatel avalikkusele vaatamiseks välja pannud maha lastud rahvuspartisanide säilmed elanikkonna hirmutamise eesmärgil, täiendati mälestuspaika 2018. aastal. Monumendi kõrvale paigutati kaks rändrahnu, mis sümboliseerivad rahvuspartisanide mälestust. Rändrahnud lõi skulptor Ivo Folkmanis. Ühele neist on graveeritud Preiļi Poliitiliselt Represseeritute Seltsi „Saatuse Tee“ logo ja teisele kiri „Rahvusliku Vastupanuliikumise langenud liikmete mälestuseks“.

Igal aastal toimuvad siin 25. märtsil ja 14. juunil poliitiliste repressioonide ohvrite mälestusteenistused.