Kindral Jānis Baložsi elu pärast pagendusest naasmist

31. juulil 1940 kirjutas peaministri kohusetäitja Vilis Lācis isiklikult korralduse endise Läti sõjaministri, kindral J. Baložsi ja tema perekonna väljasaatmiseks Läti Nõukogude Sotsialistlikust Vabariigist. Samal päeval arreteeriti kindral ja tema abikaasa ning viidi Venemaal Sõzrani. Kuni 1952. aastani viibisid mõlemad abikaasad erinevates Venemaa vanglates. Alles 1952. aastal toimus „komöödia“ – kohtuprotsess, milles süüdistatavad isegi ei osalenud ja kus nii J. Balodis kui ka tema abikaasa Elvīra Balodi mõisteti 25 aastaks vangi „kodumaa reetmise“ eest. 1954. aastal, pärast 13,5 aastat vangistust, anti J. Balodisile ja E. Balodisile amnestia, kuid nad pidid jääma Vladimirisse. Pärast seda sisenesid nii Elvīra kui ka Jānis mitu korda ebaseaduslikult Lätti, kuid nad arreteeriti uuesti ja saadeti etapiviisiliselt tagasi Vladimirisse. Alles 1960. aasta kevadel, pärast 11 palve esitamist Nõukogude valitsusele Moskvas, lubatakse mõlemal Baložil seaduslikult Lätti naasta. Neil õnnestub end registreerida Baloži nõo, proua Ozola juures Riias, endises Sinka majas Tērbatas tänaval. Mõlemad peavad elama vaid 80-rublasest pensionist.

J. Balodis ja tema abikaasa veetsid suved Saulkrastis aastatel 1959–1965 ning viimased neli aastat rentisid nad poolt väikesest suvemajast kaunis ja maalilises kohas metsa servas Ķīšupīte lisajõe Pupaļurga lähedal, praeguses Krasta tänav 10. Praegu laiuvad siin asfalteeritud tänavad ja majade read, kuid tol ajal laiusid maja ümber niidud ning neil karjatasid lehmad ja lambad. See suvemaja ehitati 1960. aastal ja kuulus Maksim ja Marta Šibasele. Omanikud elasid teisel korrusel koos oma poja ja ämmaga, samal ajal kui kindral J. Balodis koos oma abikaasa Elvira ja talujuhataja Marijaga, keda samuti peeti pereliikmeks, puhkas esimesel korrusel. Neil on siin elutuba ja magamistuba.

Tol ajal polnud kõigil julgust võtta vastu pagulusest naasnuid, rääkimata kindralist! Kindral Jānis Francis, kes elas sel ajal Saulkrastis aadressil Alfrēda Kalniņa tänav 4, aitas kindral Balodisel suveresidentsi leida. Endine välisminister Munters ja tema abikaasa olid Saulkrastis Balodise sagedased külalised.

Marta Šibasė mälestustest ajalehes "Mājas Viesis" saame teada, et proua Baloža Elvīra armastas lilli, ta istutas neid maja ümber ja hoolitses nende eest. Baložadele meeldis ka seeni korjata, nad korjasid männimetsast puravikuid, tulikaid ja kaselehti. Nad valmistasid maitsvat seenesuppi, mis proua Baložale eriti meeldis.

Saulkrastis lõõgastudes kuulab kindral palju raadiot, eriti õhtuseid uudiseid. Nad loevad koos ka raamatut: abikaasa loeb valjusti, naine aga lehitseb lehti.

1961. ja 1962. aasta suvel külastas kindral koos sõpradega oma sünnilinna Trikātat, tegi ekskursioone Venta ja Daugava jõe kallastel, külastas Staburagi ja kindral O. Kalpaksi mälestuspaika "Airītes". Samuti käis ta mitmepäevasel reisil Vilniuses ja Trakais Leedus.

8. märtsil 1963 sattus J. Balodis õnnetusse. Riias elades läks ta hommikuti kioskisse ajalehte tooma. Ta kukkus libedal tänaval ja murdis jala. Haiglas ravi kestis juuli keskpaigani. Sel ajal hakkasid kindralil tekkima ka maksaprobleemid. Haiguse ajal igatses ta väga Saulkrastit, kus ta sai päikese käes soojeneda ja lõõgastuda. Seda õnnestus tal teha alles suve teisel poolel.

J. Balodis suri 8. augustil 1965 Saulkrastis, ta viidi Krasta tn 10 majast ära ja maeti II Meža kalmistule.
Vaatamata Nõukogude võimude katsetele Baložsi matuste kohta käivat infot maha vaikida, ümbritsesid Valget Kindralit tema viimaste riituste ajal mitu tuhat inimest.