Polkovnik Oskars Kalpaks
I I maailmasõda, I Vabadussõjad

Oskars Kalpaksi muuseum ja mälestuspaik Airītes asub Salduse ja Skrunda vahel, A9 maantee lähedal. Näitus sisaldab ulatuslikku teavet kolonel Oskars Kalpaksi ja tema pataljoni kohta ning tutvustab Läti Rahvusarmee ajalugu ja mälestuspaika Airītes. Näitus näitab kolonel Oskars Kalpaksit kui isiksust, sõdurit ja Läti iseseisvuse eest võitlejat. Ekspositsiooni osana on saadaval ka läti, inglise ja saksa keeles heliprotokollid. Need rõhutavad 1918/1919. aasta ajalooliste sündmuste tähtsust Läti riikluse kaitsmisel. Muuseumihoone on restaureeritud.

Sissepääs on tasuta; giidiga ekskursioon - tasuline. Kompleksis on puhkeala, park, takistusrada, on võimalik võtta mitmesuguseid kursusi, samuti on olemas seminarisaal kuni 30 inimesele.

O.Kalpaka väljak asub Salduse kesklinnas, Lielā ja Striķu tänavate ristumiskohas. 

Endine turuplats on tänapäeval Salduse elanike ja külastajate lemmikpaik, kus toimuvad kontserdid, mälestusüritused ja pidustused. 10. märtsil 1919 sai Saldus esimeseks Läti linnaks, mille vabastas kolonel Oskars Kalpaksi pataljon.

14. märtsil 1919 toimus platsil Läti Separatiivpataljoni esimene paraad. 1992. aastal nimetati plats kolonel Kalpaksi auks tema järgi. 

Läti Sõjamuuseum asub Riia vanalinnas Vabadussamba läheduses ajaloolises hoones, mida nimetatakse Püssirohutorniks. Muuseumis on 11 ekspositsiooni. Näitustele on välja pandud relvi, dokumente, vormiriietust, autasusid ja muid sõjaga seotud või sõdurite igapäevaelu kirjeldavaid esemeid. Läti Sõjamuuseum on üks vanimaid muuseume Lätis. See sai alguse Esimese maailmasõja ajal. Muuseumikogu moodustati peamiselt sõdurite isiklikest või lahinguväljadelt leitud esemetest. Pärast Läti riigi iseseisvumist sai muuseumi peamiseks eesmärgiks luua ekspositsioon Läti sõjaajaloost ja elanikkonna aktiivsest rollist oma maa kaitsmisel. 1937. aastal laiendati muuseumi juurdeehitusega ja see oli tol ajal tehniliselt üks moodsamaid muuseume Euroopas. Püssirohutorn oli kunagi üks Riia kindlustuse tornidest. Seda on Liivatorni nime all mainitud juba 1330. aastal. Algne torn hävis 1621. aastal, kui Riia linna piiras Rootsi sõjavägi. 1650. aastal ehitati püssirohu ja relvade ladustamiseks uus torn. Pärast linna kindlustuse lammutamist on Püssirohutorn Riia kunagise kaitsesüsteemi üheks tähtsaimaks tunnistuseks.

Asub Inčukalnsis, Atmodas tänav 2.

3. juulil 2016 avati Läti esimese iseseisvuslahingu mälestusmärk, mis on pühendatud Läti Landeswehrile (Die Lettländische Landeswehr), kus kohalikud baltisakslased, venelased ja lätlased, kes olid sel ajal üksustes mõlemal poolel, kaitsesid äsjaloodud riiki bolševike Punaarmee vastu. Vendade Haudade Komitee esimees Eižens Upmanis jõudis toona järeldusele, et see võiks olla esimene mälestusmärk Läti ja baltisaksa ühendatud vägedele lahingumälestusmärkides väljaspool kalmistuid. Sel ajal määrati Läti Landeswehri Läti üksuste ülemaks kolonelleitnant Oskars Kalpaks, kelle üksustest kasvas välja ja moodustus Vabadusvõitluse ajal hilisem Läti armee.

1918. aastal langes kogu tänapäeva Läti territoorium Saksa impeeriumi ja selle vägede kätte. 1918. aasta hilissuvel ja sügisel hakkas olukord aga kiiresti Saksamaa vastu pöörduma ning oli selge, et oli vaid aja küsimus, millal Saksamaa on sunnitud Esimeses maailmasõjas lüüasaamist tunnistama. Vene impeerium, mille osa Läti oli kuni Esimese maailmasõjani, oli lakanud eksisteerimast juba varem, 1917. aasta veebruari- ja oktoobrirevolutsiooniga. 18. novembril 1918 kuulutati välja Läti Vabariik. Saksa armee, mis asus pärast Antandi riikidega 11. novembril 1918 sõlmitud vaherahu Läti territooriumil, ei olnud enam motiveeritud edasiseks vaenutegevuseks ja enamik selle sõdureid tahtis lihtsalt kodumaale naasta.

Sellistes oludes oli selge, et Läti kaitsmine sõltub eelkõige Läti elanikkonna endi moodustatud rahvuskaardist. Algselt näitasid Lätis elavad baltisakslased oma hariduse ja suhteliselt suurema iseorganiseerumisvõime tõttu suurimat initsiatiivi sellise rahvuskaardi moodustamisel. Rahvuskaardiga liitusid ka Vene sõdurid. Rahvuskaardi varustamise tagamiseks vormiriietuse, relvade ja muude vajalike ressurssidega sõlmis Läti Ajutine Valitsus 7. detsembril 1918 Saksa esindaja Augustus Vinnigiga lepingu, mis nägi ette rahvuskaardi varustamise Läti territooriumil asuvatest Saksa armee reservidest. See leping näitas muu hulgas, et see rahvuskaart ametliku nimega „Latvijas zemessardze“ või saksa keeles „die Lettländische Landeswehr“ saab olema Läti Vabariigi relvajõud.

Läti Rahvuskaardile astus vastu kaks Läti Punaste Laskurrügementi (s.o umbes 2000–3000 sõdurit), kes olid varem kogenud Esimeses maailmasõjas ja Vene kodusõjas. Vaatamata Punaarmee kogemustele ja arvulisele ülekaalule hoidis Läti Rahvuskaart Inčukalnat kaks päeva ägedates lahingutes, kuni lõpuks 1. jaanuari 1919. aasta õhtul piiramise vältimiseks sunniti taanduma, kaotades 43 langenut ja mitu haavatut, kellest enamik langes bolševike kätte vangi, kus nad tapeti või surid nälga või haigustesse.

Autor: Artis Buks. Materjal: põllukivi. Monument on valmistatud suurest monoliitsest kivist, mis leiti Ruļļist Jelgava lähedalt.

Asub Kandavast 17 km kaugusel Matkule vallas Pūcesdzirnavases.

Läti armee kindral Ludvigs Bolšteinsi mälestustuba on loodud Pūcese veski territooriumile, puhkemajja. Kinnistut rentis kunagi Bolšteinide perekond. 19. sajandi lõpust alates tegutsesid siin saeveski, viljaveski ja lambavilla töötlemine.

Ludvigs Bolšteins oli üks kogenumaid Läti sõdureid, kes osales aktiivselt Läti laskurüksuste loomisel. Ta osales Vabadussõjas ja Läti riigi loomisel. Teise maailmasõja alguses oli Ludvigs Bolšteins eeskujuks täielikust koostööst keeldumisest Nõukogude okupatsioonivõimudega. Üks kahest Läti armee kõrgemast ohvitserist, kes sooritas enesetapu, kuna ei soovinud Nõukogude okupatsioonivõimudega koostööd teha. Elav ajalooallikas on kindrali surmakirjad, mis võimaldavad meil paremini mõista isiksust ja olukorda, milles Läti riik Teise maailmasõja alguses oli. Kirjades seisis: "Meie ülemustele. Meie, lätlased, ehitasime uue, väärika hoone – oma riigi. Võõrvõim tahab meid sundida seda ise lammutama. Ma ei saa osaleda." Omakorda oli teise kirja tekst adresseeritud tema emale: "Ema, anna mulle andeks, ma ei saanud teisiti."

Eelnevalt registreerudes saab külastada mälestustuba ja vaadata kindralile pühendatud näitust.

Asub Lubānas, Baznīcase tänav 1, luteri kirikus.

Lubāna kirikus on näha sõdadevahelisel perioodil paigaldatud valgest marmorist mälestustahvel kolonel Oskars Kalpaksile. 22. juunil 1924 avati kirikus mälestustahvel Lubāna keskkooli langenud õpilastele. 1926. aastal avati Lubāna koguduse paigaldatud mälestustahvel koguduse langenud elanikele, samuti mälestustahvel peaminister Hugo Celmiņšile, kes sündis Lubāna kihelkonnas "Nagliņas".

Oskars Kalpaksi ja Hugo Celmiņši igapäevaelu käsitlevaid materjale saab vaadata Lubāna kultuuri- ja ajaloopärandi ning turismiinfokeskuse näitusel.

Polkovniku Oskars Kalpaksi perekonna mälestuspaik Liepsalas asub Madona linna ja Lubānsi järve vahel. Liepsalas asub Kalpaksi lapsepõlvekodu. Mälestuspaik rajati siia 1997. aastal polkovniku vennatütre Ārija Kalpaks-Grundmane (1922–2006) ideede põhjal ja toetusel. Mälestuspaik koosneb erinevatest sümboolse tähendusega keskkonnaobjektidest ja kiviskulptuuridest, mis kujutavad läti eetilisi ja patriootilisi väärtusi. Suurimas hoones on välja pandud näitus, mis on pühendatud Läti Vabadussõja ajaloole ja Läti riigi kahekümne kahele vabadusaastale (1918–1940). Oskars Kalpaksi mälestusmärki asub Visagalsi kalmistul; selle autorid on Kārlis Zāle ja Arnolds Dzirkals ning see avati 1927. aastal. Mälestusmärk koosneb kolme figuuriga kompositsioonist, mille keskel on läti sõdalane kilbi ja mõõgaga, ning temast kahel pool on längu vajunud sõdurid. Skulptuurirühma jalamil asub graniidist alusel pronksplaat, millel on Kalpaksile pühendatud Edvards Virza luuletus. Oskars Kalpaks langes 6. märtsil 1919 Airītese talu lähedal, mis asub Skrundast Saldusesse viiva tee ääres.

Asub Visagala kalmistul Madona maakonnas

Väljapanekul on Oskars Kalpaksi monument, mis avati 10. juulil 1927 Kārlis Zāle ja Arnoldis Dzirkalise poolt – kolmefiguuriline kompositsioon, mille keskel on kujutatud iidse läti sõdalast, kellel on käes kilp ja mõõk, ning tema mõlemal küljel seisavad kaks sõdalast. Skulptuurigrupi jalamil on graniidist alusele kaldu asetatud pronksist tahvel, millele on graveeritud tekst, mis sisaldab ka Edvards Virza Kalpaksile pühendatud luuletust.

Oskars Kalpaks langes 6. märtsil 1919 Skrunda-Salduse maantee ääres asuva „Airītē“ lähedal ja tema säilmed viidi 18. septembril Liepāja Põhjakalmistult Visagalas asuvale perekonnakalmistule.

Monumendi avas kolonel O. Kalpaksi monumendikomitee esimees kindral J. Balodis toonase Vabariigi presidendi G. Zemgalase, peaminister M. Skujenieksi, Saeima spiikri P. Kalniņši, sõjaminister R. Bangerskise ja K. Ulmanise juuresolekul. Monumendi nurgakivi pandi 19. juunil 1925. Monumendi kivi toodi koloneli sünnikodust Siena soost, sellel kivil armastas O. Kalpaks lapsepõlves viiulit mängida.

Lubāna Turismi- ja Kultuuripärandikeskus asub Lubāna kesklinnas. Siin võib tutvuda mitmete näituste ja püsiekspositsioonidega, mis tutvustada piirkonna ajalugu, kultuuri, traditsioone ja sündmusi. Püsiekspositsioonid on pühendatud inimestele, kelle üle Lubānas eriti uhked ollakse. Need tutvustavad luuletajat, rahvusliku vastupanuliikumise liiget ja poliitvangi Broņislava Martuževat; Vabadussõjas osalenud poliitikut Hugo Celmiņšit; Läti sõjaväe esimest ülemjuhatajat Oskars Kalpaksit; fotograafi Alfreds Grāversit; ooperilauljat Jānis Zābersit; luuletajat Jānis Gavarsit; kunstnikku Rūdolfs Pinnist ning folkloristi ja pastorit Mārtiņš Celmiņšit. Giid tutvustab Karutapja ordeni kavaleride ja vabadusvõitlejate elu Lubānas ja selle ümbruskonnas ning nende puhkepaiku Lubāna vanal kalmistul. Keeled: läti, vene. Ette tellides pakutakse ekskursioonidele tõlget saksa ja inglise keelde.

Umbes poolel teel Rudbārži ja Kalvė vahel, A9 maanteega paralleelselt kulgeva vana tee ääres, asub Aizpore kalmistu. 

Seal on monument ja 12 mälestusmärki Oskars Kalpaka pataljoni vabatahtlikele sõduritele, kes elasid ümbritsevates majades.

Kalvene valla Aizpore poolmõis oli kõige kaugem koht, kuhu Läti Erakondlik (Kalpaka) pataljon 22. jaanuaril 1919. aastal taganes. Siin sai pataljon Liepājast oma esimese tugevduse - 35 meest - ja alustas vastupealetungi, jõudes 24. jaanuaril Rudbārži.

Mälestusmärgi püstitamise idee tekkis 1920. aastatel, kui 1. Läti Separatiivpataljoni ehk Kalpaka pataljoni endised sõdurid püstitasid ajutise mälestustahvli - tammeploki koos mälestustahvliga. Toona sündis mõte luua suurem mälestusmärkide ansambel, kuid see sai teoks alles 15. mail 1993, kui avati mälestusmärk - Valguskiir -, mis on hallist graniidist obelisk. 

2,3 m kõrgune mälestusmärk on valmistatud skulptorite Harijs SPRINCIS ja Imants LUKAŽIS (1930 - 2007, maetud Aizpuri kalmistule) poolt, kelle isa oli samuti O. Kalpaka pataljoni sõdur. Mälestustahvlile on graveeritud luuletaja E.VIRZA nimed:

KALPAKAM

AND HIS

SÕDURITELE

1919

25. JAANUARI HOMMIKUL

SIIT PÄEVASTI

KA ALATES

TULI

ÜLE LATVIA

Samal ajal tähistati kalmistule maetud 12 Kalpaku hauad tammepuust mälestustahvlitega, mis 2019. aastal asendati graniidist mälestustahvlitega.

1990. aastate alguses püstitati kalmistule kahe meetri kõrgune mälestusmärk, mille kõrval kasvab tamm, mille istutas 1990. aastate keskel legendaarne näitleja Ēvalds Valters.

Loss asub Rudbāržis, Riia-Liepāja maantee A9 ääres. Hoone ees on Oskars Kalpaka pataljoni tegude mälestuseks mälestustahvel.

Loss ehitati 1835. aastal parun von Firksi perekonna valdusena paruness Thea von Firksi käsul. 15. detsembril 1905 põletasid revolutsionäärid mõisa maha. Kolm aastat hiljem algasid restaureerimistööd arhitekt L. Reiniersi juhtimisel.

Läti Vabadussõja ajal oli Rudbārži loss baasiks ja peakorteriks lahinguoperatsioonidel Venta jõe kaldal, mida juhtis kolonel Oskars Kalpaksi 1. eraldi Läti pataljon.

Hiljem kasutati lossi Läti sõjaväe sõdurite puhkebaasina. 1938. aastal ehitati loss ümber.

Teise maailmasõja ajal asus hoones Saksa sõjaväe sõdurite haigla ja sõjajärgsetel aastatel - metsatööliste kool. 1962. aastal sai lossist Rudbārži kool, mis 1991. aastal sai Oskars Kalpaksi nime. Rudbārži mõisa kangelaste saal restaureeriti 2016. aastal. Praegu on kool suletud, kuid lähiaastatel on kavas hoonesse rajada Oskars Kalpaksi nimeline sõjaväe kutsekeskkool.

Skrunda lahingumälestusmärk asub Skrunda kesklinnas, Oskaras Kalpaka pargis Skrunda kultuurimaja lähedal, Kuldīgase ja Liepājase tänava ristmikul. 2005. aastal püstitati mälestusmärgile kivi, mis meenutab 29. jaanuari 1919. aasta lahingut, mil Oskars Kalpaka juhitud pataljon koos Landeswehri saksa ja vene üksustega vabastas Skrunda enamlaste käest. Alates 2004. aastast on säilinud lipupäeva traditsioon, millega mälestatakse esimest enamlastest vabastatud linna ja selle vabastajaid, kes heiskasid 29. jaanuaril 1919 Skrunda kiriku juures Läti lipu.

Vabadussõja esimestel kuudel kaotas Läti Ajutine Valitsus bolševike surve all kiiresti territooriumi. 22. jaanuaril 1919 vallutasid enamlased Skrunda. Nädal hiljem, 29. jaanuari varahommikul, algas pealetung Skrunda tagasi vallutamiseks. Läti eraldi pataljon kolonelleitnant Oskars Kalpaksi juhtimisel pidi ründama piki Rudbāržu-Skrunda maanteed ja ajama bolševikud Skrundast välja. Sellele pidi järgnema Saksa üksuste külgrünnak, mille ülesandeks oleks hävitada edasitungiv vaenlane, samal ajal kui Vene kompanii ründaks Läti ja Saksa üksuste vahel, kasutades Skrunda kirikut maamärgina. Rünnakut toetas ka Saksa suurtükipatarei. Rünnaku päeval oli 15 kraadi külma, päike paistis eredalt, Kalpakkidel tuli läbida puhas väli ja enamlased varjusid mõisa kivihoonetes. Kui ründajaahel oli umbes 300 meetri kaugusel, avasid enamlased tule, puhkes kahepoolne tulekahju ja Oskars Kalpaksi juhitud sõdurid tungisid kiirelt edasi, sundides vaenlast tule lõpetama ja taganema üle Venta. Pärast umbes 3 tundi kestnud võitlust vallutati Skrunda umbes kell 9 hommikul, kusjuures Läti eripataljonil oli ainult 2 haavatut.

Skrunda lahing oli Läti Ajutise Valitsuse relvastatud Spek-sõdurite moraalile väga tähtis, sest see oli tegelikult esimene märkimisväärne võit lahingutes enamlaste vastu. Pealegi näitas ülem ise, Oskars Kalpaks, selles lahingus erilist julgust, julgustades oma eeskujuga sõdureid mitte kartma.
 

Loodusrada on loodud muuseumiga piirneval territooriumil ja põhineb O. Kalpaksi muuseumi ja selle ümbruse kujundamise ideel 1936. aastal.Loodusrada on muuseumi külastajatele tasuta.

Loodusrajal on puust skulptuurid, mis on loodud Kuldīga Tehnoloogia- ja Turismitehnikumi poolt korraldatud puidutööliste plein air töötoas ühtsel teemal - "Vabaduse armastuse nimel". Näitusel on ka ümbruskonna kooliõpilaste meeskondade maalitud plein air-tööde "Kaitse oma isamaad!" suures formaadis maalid.

Muuseumi kõige noorematele külastajatele on loodusrada loodud ka mini-air-track.

Tänapäeval on Jaunmuiža, varem Jaunāmuiža, asustatud koht Kuldīga vallas ja asub 7 kilomeetri kaugusel Skrunda - Ezere maantee ääres. Asula on rajatud Jaunā mõisa (Neuhof) endise poolmõisa asemele.

3. märtsil 1919 toimus selle koha eest äge lahing kolonel Oskars Kalpaksi juhitud 1. Läti Eraldipataljoni üksuste ja 2. Nõukogude Läti Laskurirügemendi üksuste vahel.

3. märtsil 1919 algas operatsioon "Tauwetter", Kuramaa vabastamine, mille käigus Saksa armee VI reservkorpus koos Landeswehri ja selle 1. Läti pataljoniga alustas rünnakut kogu rindel, eesmärgiga suruda enamlaste üksused tagasi Lielupe'ile. 3. märtsi varahommikul ületasid 1. Läti Eraldipataljoni üksused - Cēsise kompanii, üliõpilaskompanii ja ratsaväediviis, mida tugevdas Saksa Hauptmann Mülleri suurtükipatarei, Lėnai juures Venta ja ründasid Jaunai mõisa, mida kaitses 2. Nõukogude Läti Laskurirügemendi 2. pataljon. Mitu tundi kestnud lahingu käigus, hõivates järk-järgult Jaunā muiza ümbruses asuvaid maju, jõudsid Kalpaka juhitud üksused Jaunā muizasse ja katkestasid Skrunda-Pampali maantee, katkestades vaenlase liikumise ja surudes vaenlase ida poole. Jaunāmuižas sai pataljon trofeedena pataljoni staabi ja laskemoona. Pataljon võttis positsioonid lähedal asuvate majade juures sisse ja kindlustas end. 5. märtsil algas enamlaste vasturünnak, mis õhtuks peatati. 6. märtsil jätkas pataljon rünnakut, võttes Skrunda kooli ja tungides edasi Airite - Aizupji piirkonna suunas.

Mõisalinnus asub Lēnu külas, Venta jõe ääres. Praegu on loss eraomanduses ja seetõttu saab seda näha vaid eemalt.

Mõisahoonet kasutas 1. Läti lahingpataljon tugipunktina jaanuari lõpust kuni 3. märtsini 1919. aastal.  Läti Eraldiseisev pataljon pidi vabastama Leni mõisa ümbruse, et saaks Jaunmuiža vastas asuvat jõge ületada. 

Mõis kuulus parun Friedrich von Firksile, kellele kuulusid ka Rudbāržzi ja Sieksate mõisad. Mõisahoone ehitati 19. sajandil.  Parunile oli Lēnu loss peamiselt jahi- ja nädalavahetuste puhkekohaks. 

Aastatel 1927-1937 oli lossis kool ja nõukogude okupatsiooni ajal kolhoosi puukuur. 1965. aastal avati kogukonnakeskus. Hoonete ansambel on kannatanud mitmeid muudatusi ja park ei ole säilinud. Säilinud on mitmed kõrvalhooned. 

Mälestusmärk asub Lēņis, Lēņi mõisa lähedal maantee ristmikul.

Mälestusmärk avati 8. novembril 2007. Selle kujundas skulptor Maija Engele. Mälestusmärgi autor ja rahastaja on Jānis Blūms, kelle isa, 1. eraldi Läti pataljoni 1. ratsadivisjoni 1. leitnant Paulis Blūms organiseeris ja juhtis 3. märtsil 1919. aastal jõe ületamist 10 mehe abiga.

Igal aastal 3. märtsil kogunevad siia noored kaitseväelased, sõjaväelased ja teised huvilised 1. Läti Eraldiseisva Pataljoni mälestusüritusele.

Kirik asub Lēnu külas, Nīkrāce vallas, Skrunda vallas, Skrunda - Embute maantee ääres.

Kiriku lähedal asub Venta jõgi, mille kaldaid 1919. aasta veebruaris valvasid 1. Eraldiseisva Läti pataljoni sõdurid. Kuna pataljoni arvukus ei võimaldanud pidevat rindejoont, valvasid rindejoont vahipostid. Üks neist asus samuti jõe kaldal kiriku lähedal. Kirikutornid olid kasulikud ümbruskonna ja jõe teise kalda jälgimiseks.

Skrunda kool asub Pumpuris, Skrunda - Ezeres maantee 3. kilomeetril. Kool on eraomandis ja seetõttu saab seda vaadata kaugemalt. 

1919. aasta jaanuaris ja märtsis võitles 1. Läti Eraldipataljon kooli lähedal Nõukogude Läti 2. laskurirügemendi üksustega.

Lahing Skrunda kooli juures toimus 22. jaanuaril 1919. Taganeva bolševike ülekaalu ees asusid Saksa ja Läti üksused Venta läänekaldal, samal ajal kui bolševike väed koondusid Saldusesse, et valmistuda laiemaks operatsiooniks, saates samal ajal osa oma jõududest Skrunda suunas. Selleks, et haarata initsiatiiv ja püüda enamlaste vägesid tükeldada, pidi 22. jaanuaril 1. Läti lahingpataljoni Cēsise kompanii, mida tugevdasid 15 ohvitserikompanii sõdurit ja Saksa Radeni kompanii Skrunda rindesektoris, ründama Salduse suunas. Skrunda kool oli määratud mõlema kompanii kogunemiskohaks. Rünnaku ettevalmistusetapil üllatati aga mõlemad kompaniid enamlaste rünnakuga, mis sundis saksa ja läti üksusi taganema Rudbārži poole.

Teine kokkupõrge Skrunda kooli juures toimus 6. märtsil 1919, kui kolonel Oskars Kalpaksi juhitud pataljoni Cēsise ja üliõpilaskompaniid üllatasid vaenlase ja vallutasid Skrunda kooli ning jätkasid edasiliikumist Dutēni, Engurnieki ja Airīte suunas.

Skrunda-Ezeresi tee ääres, kooli lähedal, kus tee ületab Klūga jõge, on väike, 19. sajandi lõpust pärit iidne kivisild kahe poolkaarega, millest jõgi läbib. Varem kasutati üle silla viivat teed, kuid nüüdseks on see järk-järgult rohtu täis kasvanud, kuna nüüd kasutatakse kõrval asfaltkattega teed ja silda. Sellelt kivisillalt avaneb suurepärane vaade, mida rikastavad kivine jõesäng ja paksude puudega kaetud kaldad. Ala on visuaalselt väga atraktiivne ja sobib jalgratta- või jalutuskäiguteeks. 

Ülesannete rada "Õpilasfirma tee" on atraktsioon O.Kalpaksi muuseumi territooriumil, kus on 7 erineva raskusastmega ülesannet, mida tuleb täita meeskondades (minimaalne osalejate arv ühe meeskonna kohta - 3).

Lielauce luteri kiriku varemete kõrval asub Oskar Kalpaki pataljoni esimesele lahingule pühendatud monument. See püstitati Kalpaki pataljoni lahingu toimumiskohta, mis toimus 15. jaanuari öösel vastu 16. jaanuari 1919. Lahingus tõrjusid Kalpaki pataljoni kaks kompaniid terve bolševike pataljoni ja ratsaväeeskadroni rünnaku. See oli Kalpaki pataljoni esimene oluline lahing. Kuna Landeswehr kaotas Auce lahingu, otsustati taanduda ja rinne loodusliku takistuse – Venta jõe – juures hoida.

Monument avati 19. augustil 1934 pataljoni endise võitleja, põllumajandusminister J. Kauliņši juuresolekul. Monumendi projekteeris arhitekt P. Dreimanis ja valmistas J. Sieriņš. Monument on valmistatud hallidest graniidist plokkidest, mille ees on mustast graniidist tahvel järgmise kirjaga: „Kolonel Kalpaki pataljoni lahing toimus siin ööl vastu 15. jaanuari 1919.“ Lahingus hukkus neli sõdurit.

Monument hävis 1950. aastate alguses ja tahvel purustati. See restaureeriti 1991. aastal, kasutades originaalset pooleks lõigatud tahvlit. Taastatud monumendil ei ole tahvel enam kiriku, vaid Lielauce keskuse poole.

Lielauce mõis koos pargiga on objekt, mis on Läti ajaloos seotud esimese Kalpaksi lahinguga, mis toimus Vabadussõja ajal jaanuaris 1919, ja selle võiduga. Praegune mõisahoonete ansambel moodustati põhiliselt 19. sajandi alguses. Mõisahoone ehitati algselt ampiirstiilis kahekorruselise kivikatusega hoonena. Kompleksi taluhooned asuvad mõisapargist kaugemal. Säilinud on valitseja maja, mis hiljem ehitati ümber kultuurikeskuseks, tallid, teenijate maja ja tiigi ääres asuv jääkelder. 1801. aastal ehitatud aitast on säilinud vaid vundamendid, kuid käbiahju mahud, kuigi ümber ehitatud, on hästi säilinud. Vaadata saab ka mõisa vankrikuuri ehk sõdurite aita.

Pärast Läti riigi loomist anti Lielauce mõisahoone koos sellega külgneva järve, pargi, hoonete ja teatud metsaalaga esmalt lastekodu asutamiseks, kuid seda ei loodud. 1926. aasta novembris võttis Läti Ülikooli Põllumajandusteaduskonna metsandusosakond üle Lielauce lossi, mille Keskne Maakomitee oli andnud õppepraktikate korraldamiseks, koos selle pargi ja 59 hektari suuruse maaga. Pärast Teist maailmasõda, kuni 2009. aastani, asus siin Lielauce algkool, kuid samal ajal ka LLU teenindushotell. Praegu kuuluvad mõis ja park SIA „Mudiale”. Kuni mõisa tehniline seisukord pole paranenud, ei ole see külastajatele avatud.

15. jaanuari 1919. aasta öösel pidas Kalpaksi pataljon Lielauce'i all esimese lahingu, tõrjudes punaste rünnaku. See oli Kalpaksi pataljoni esimene märkimisväärne lahing, mil võit andis sõduritele eriti tugeva moraalse tõuke.

Taganemise käigus, 12. jaanuaril, jõudis Läti eraldi pataljon Lielauce mõisa lossi ja sättis end sinna puhkama, rajades ümbritsevatele teedele valvepostid. 16. jaanuari varahommikul märkasid valvurid Dobele maantee ääres lähenevat vaenlast ja suutsid lossis viibijaid hoiatada. Esimesena asus lahingusse ohvitseride reservkompanii, mis oli sisse võtnud positsioonid mõisahoone lähedal. Kaheks osaks jagunenud Cēsise kompanii üritas vaenlast piirata. Alguses taandusid bolševikud, kuid seejärel alustasid vasturünnakut, mille Cēsise kompanii suutis tõrjuda. Vaenlane oli sunnitud taanduma. Esimene võit bolševike üle oli saavutatud. Kuigi kalpaklased kandsid neli kaotust (leitnant Kārlis Dambītis, leitnant Fridrihs Liepa, sõjakirjutaja Vilis Cīrulis ja instruktor Jānis Būvmeistars) ja kaheksa haavatut, julgustas lahingu tulemus sõdureid vaenlasega võitlemist jätkama. Kahjuks oli Läti eraldi pataljon samal päeval sunnitud oma positsioonid maha jätma, kuna Saksa Raedeni kompanii kaotas lahingu Vecauces ja taandus.