Skrunda kooli lahing 22. jaanuaril 1919

4-43609-10333-FTSkrundasmācītājmuižaatrodasVe.jpg

Kaptenleitnant Jānis Ķīselise mälestused lahingutest Skrunda kooli juures 22. jaanuaril 1919.a.

Mõni päev hiljem saime Oberstabilt käsu, et me peaksime koos rädenlastega öösel ründama Skrunda kooli, sealt vaenlane välja lööma ja püüdma neid Skrunda-Saldus maantee ääres asuvast kogudusemajast välja ajada. Meil oli vaja anda ainult üks kompanii, aga Skrunda rädenlased läksid kogu oma jõuga minema.

Kolonel määras Cēsise sõdurid leitnant Puriņši juhtimisel rünnakule ja ka mõned meie omad, ohvitseride kompanii poisid, pakkusid end vabatahtlikult nendega liituma. Pärast südaööd ületasime täielikus vaikuses Venta jää ja läksime otse läbi igasuguste põõsaste ja tihnikute Skrunda pubisse. Läksime majade ümber tiiruga, et koerad lärmi ei teeks, sest polnud vaja karta vaenlase mahajätmist – teadsime kindlalt, et pubi ega surnuaia ees ei saa olla ühtegi punast. Umbes tunni aja pärast jõudsime pubisse, kus peaksid olema ka Rādenise sõdurid. Kuigi oli juba hommik, oli ikka veel täiesti pime. Kui pubisse sisenesime, olid kohalikud nii hirmul, et üks eakas onu oli isegi leivaahju pugenud ja ise ahju suu ette plekk-kaane pannud. Puriņš pani valvuri kohale ja hakkas ootama.

Kuna ma olin Raedeni ja tema inimestega juba üsna tuttav, otsustasin nende poole natuke maad minna. Nad pidid tulema Vērši mõisa teed mööda, et ma kuhugi ära ei eksidaks. Võtsin oma Mauseri kabuurist välja, panin selle vööle, käskisin valvuritel olla ettevaatlikud, et nad mind tagasiteel alt ei veaks, ja läksin edasi. Kõndisin kooli ristmikuni, peatusin, kuulatasin – kõik oli vaikne.

Umbes 200 meetri kaugusel teest kõrgub künkal valge kahekorruseline koolimaja. Huvitav on teada, mis seal on. Kui ma kooli jalutan, kuulen ikka veel Rādenist pärit inimesi mööda maanteed tulemas.
Võtsin Mauseri kätte ja peitsin end allee puude taha, lähenesin aeglaselt koolile. Maja ees oli suur väljak. Kui koolis olid punased, pidi läheduses olema valvur. Pärast mõnda aega seismist lähenesin majale otse selle juurde. Esimese korruse aknad olid lukus ja ma ei kuulnud midagi. Lähenesin uksele ja keerasin aeglaselt nuppu – see oli lahti, aga sees oli pime, nagu reha alumine osa. Uksed paremal ja vasakul. Seisin seal hinge kinni pidades ja mulle hakkas tunduma, või õigemini, kuulsin paremal pool mitut inimest norskamas, nagu oleksid nad sügavas unes. Tundsin end ebamugavalt, kui nad oleksid punased, võtaksid nad mind nagu kana. Tormasin kiiresti koridorist välja ja kõndisin maja nurka. Kuulsin õuel mitut hobust klõbistamas... Ei, ma ei saanud siin üksi midagi teha. Puude taha peitu pugedes suundusin tagasi maanteele.

Radens ja ta mehed on juba kohale jõudnud. Puriņš on samuti paari ohvitseriga ristteele jõudnud ja Radens käsib meie meestel surnuaiast mööda kõrvalteed minna, aga ta ise jääb esialgu paigale. Me korraldame end kiiresti, nii palju kui võimalik pimedas, ja korraliku julgestuse korral hakkame liikuma. Lahku minnes käsin sakslastel koolile ettevaatlikult läheneda, see asi on seal kahtlane.

Olime just kalmistule lähenenud, kui see kohe kooli ümber avaneb ja samal ajal nii, et ei saa aru, kus meie omad ja kus punased on. Kuulid lendavad ka meie kohal, aga on tunda, et need pole meile suunatud. Võtame positsioonid sisse kalmistu ääres mõnes augus ja jälgime, mis juhtub. Puriņš saadab oma sideohvitserid Rādenisse. Aga siin hakkab ka meie peale üsna tihe tuli langema.

Nüüd me tunneme vaenlast, nüüd hakkame ka meie tulistama. — Mõni minut hiljem, metsa servas, kooli lähedal, meist vähem kui veerand versta kaugusel, süttivad kaks eredat tuld ja kaks granaati lendavad üle meie keti, möirates ja plahvatades tagalas. Sellest piisas! Me tulistame veelgi kuumemalt, aga mõne aja pärast märkame, et teine grupp liigub koolist Skrunda poole eemale ja tulistab. Peagi saabub ka teade, et Raedens lahkub ja et meiegi peaksime taganema, sest punased on arvulises vähemuses. Kurat teab, kui suur see arvuline vähemus on, aga on selge, et me ei saa oma koobastes püsida — bolševikud panevad juba oma kuulipildujad tööle ja nende suurtükiväerühm asetab granaate otse meie kõrvale. Purins annab käsu ketile osade kaupa lahkuda ja juhib seda mööda kõige otsemat teed Venta kallastele.

Hakkab koitma. Punane jalavägi ei avalda meile küll päris pealetungi, aga nende suurtükivägi katab nüüd meie pealetungivat liini otsesihikuga. Minust eespool ja veidi vasakul kõnnib kiirete sammudega vanemleitnant Kundziņš. Kohe kukub talle kandadele granaat, läbistab maa ja plahvatab. Kundziņš hüppab püsti, teeb sõna otseses mõttes saltosid õhku ja kukub. Valmis! Torman talle kallale, aga ta hüppab kohe jalule ja kõnnib edasi! Mitte ükski šrapnellitükk pole teda puudutanud.

Punased saatsid meid tulega kuni Venta jõeni ja seejärel ka teisel pool, kuni nad lõpuks peatusid. Jõudsime Lenėsesse väga väsinuna, aga kõik terved. Kolonel (Kalpaks) oli mures ja tahtis meile appi minna, sest isegi pimedas oli ta ainuüksi tule järgi märganud, et meil ei lähe hästi. See päev oli alanud ebaõnnestunult ja peagi saabus veelgi hullem uudis: punased olid Rādeni Skrundast välja löönud ja olid juba Venta jõe siinpool. See oli halb, aga veelgi hullem oli see, et saime Oberstabilt käsu minna Rudbārži taga asuvate Aizpuri majade juurde.

Loo jutustaja: Jānis Ķīselis; Loo ülestähendaja: Valdis Kuzmins
Kasutatud allikad ja viited:

Kīselis J, Võitluses kodumaa eest.

Seotud objektid

Lahing Skrunda koolis

Skrunda kool asub Pumpuris, Skrunda - Ezeres maantee 3. kilomeetril. Kool on eraomandis ja seetõttu saab seda vaadata kaugemalt. 

1919. aasta jaanuaris ja märtsis võitles 1. Läti Eraldipataljon kooli lähedal Nõukogude Läti 2. laskurirügemendi üksustega.

Lahing Skrunda kooli juures toimus 22. jaanuaril 1919. Taganeva bolševike ülekaalu ees asusid Saksa ja Läti üksused Venta läänekaldal, samal ajal kui bolševike väed koondusid Saldusesse, et valmistuda laiemaks operatsiooniks, saates samal ajal osa oma jõududest Skrunda suunas. Selleks, et haarata initsiatiiv ja püüda enamlaste vägesid tükeldada, pidi 22. jaanuaril 1. Läti lahingpataljoni Cēsise kompanii, mida tugevdasid 15 ohvitserikompanii sõdurit ja Saksa Radeni kompanii Skrunda rindesektoris, ründama Salduse suunas. Skrunda kool oli määratud mõlema kompanii kogunemiskohaks. Rünnaku ettevalmistusetapil üllatati aga mõlemad kompaniid enamlaste rünnakuga, mis sundis saksa ja läti üksusi taganema Rudbārži poole.

Teine kokkupõrge Skrunda kooli juures toimus 6. märtsil 1919, kui kolonel Oskars Kalpaksi juhitud pataljoni Cēsise ja üliõpilaskompaniid üllatasid vaenlase ja vallutasid Skrunda kooli ning jätkasid edasiliikumist Dutēni, Engurnieki ja Airīte suunas.

Skrunda-Ezeresi tee ääres, kooli lähedal, kus tee ületab Klūga jõge, on väike, 19. sajandi lõpust pärit iidne kivisild kahe poolkaarega, millest jõgi läbib. Varem kasutati üle silla viivat teed, kuid nüüdseks on see järk-järgult rohtu täis kasvanud, kuna nüüd kasutatakse kõrval asfaltkattega teed ja silda. Sellelt kivisillalt avaneb suurepärane vaade, mida rikastavad kivine jõesäng ja paksude puudega kaetud kaldad. Ala on visuaalselt väga atraktiivne ja sobib jalgratta- või jalutuskäiguteeks. 


 

Skrunda mõisa ja Skrunda ekspositsiooni lokaator

Ekspositsioon Skrunda raadiolokatsioonijaama ja Läti Rahvarinde tegevuse kohta on välja pandud Skrunda mõisa. Skrunda raadiolokatsioonijaam, mille varjunimi oli kombinaat, oli NSVLi läänesektoris asuv rakettide hoiatussüsteem. Kohanimi Skrunda-2 tähistab NSVLi sõjaväelastele ehitatud linna Skrundast 5 km Kuldīga poole. Selles tegutses radarijaam Dņepr ja sinna rajati uus moodne jaam Darjal. Ehitus peatati ja Darjali radarijaam õhiti 4. mail 1995. Radarijaam Dņepr suleti riikidevahelise lepingu alusel 31. augustil 1998.