Lahing Skrunda koolis 22. jaanuaril 1919. aastal

4 43609 10333 FTSkrundasmācītājmuižaatrodasVe

Kaptenleitnant Jānis Ķīselise mälestused lahingutest Skrunda kooli juures 22. jaanuaril 1919.a.

Paar päeva hiljem saime Oberstabilt käsu, et peaksime öösel Rhodosega rünnama Skrunda kooli, lööma sealt vastase välja ja proovima ta Skrunda-Salduse maanteel asuvast kogudusemajast välja ajada. Pidime kinkima vaid ühe ehte, kuid Raden lahkus Skrundast täie jõuga.

Kolonel määras Cēsise rünnakule vanemleitnant Puriņši juhtimisel ja neile andsid aru ka mõned meie poisid, Ohvitseride Kompanii. Peale südaööd ületasime täielikus vaikuses üle Venta jää ja läksime otse läbi võsa ja tihniku Skrunda pubisse. Pöörasime maja ümber, et koerad lärmi ei teeks, sest vastase maha jätmist polnud karta - teadsime kindlasti, et enne pubi ega surnuaeda ei saa olla punast. Tunni aja pärast jõudsime pubisse, oleksime pidanud ka siin olema. Kuigi oli juba hommik, oli veel pime. Pubisse sisenedes ehmatasid kohalikud nii ära, et üks vanem onu oli isegi ahju lipsanud ja ahju kaane ette toppinud. Kamp pani valvuri ja hakkas ootama.

Kuna ma olin Radeni ja tema inimestega juba üsna tuttav, siis otsustasin neile natuke peale minna. Nad pidid tulema teel Pullimõisast, nii et ma ei saanud eksida. Tõmbasin oma Mauseri kabuurist välja, ühendasin selle vöö taha, käskisin valvuritel veenduda, et see mind tagasi tulles jalust ei tõstaks, ja läksin edasi. Kõndisin kooli ristmikuni, peatusin, kuulasin - kõik oli vaikne.

Teest umbes 200 meetri kaugusel künkal asub valge kahekorruseline koolimaja. Huvitav on teada, mis seal väljas on. Isegi kui ma kooli lähen, siis ikka kuulen, kui Rhodose inimesed kiirteele tulevad.
Võtsin Mauseri sülle ja allee puude taha varjudes lähenesin aeglaselt koolile. Maja ees on selline suur plats. Kui koolis on punased, oleks pidanud läheduses olema valvur. See on mõnda aega eksisteerinud, ligipääs majja on üsna olemas. Alumise korruse aknad on lukus, midagi pole kuulda. Lähenen uksele ja vajutan aeglaselt nuppu – lahti, aga seest tume, nagu reha põhi. Uksed paremale ja vasakule. Ta hoiab hinge kinni ja see hakkab minus tunnet tekitama või ma tegelikult kuulen, et ta norskab õigesti, nagu oleks mitu inimest maganud. Mul tekib ebamugavus, kui nad on punased, võtavad nad mind nagu tibu. Tulen kiiresti koridorist välja ja kõnnin majanurka. Õues on kuulda mitut hobust ... Ei, siin pole midagi teha. Mööda puid peitu pugedes lähen tagasi kiirteele.

Raden ja tema inimesed on juba sinna jõudmas. Ristteele on jõudnud ka Puriņš koos paari ohvitseriga ja Rādens sunnib meid mööda haudu mööda kõrvalteed jalutama, kuid jääb esialgu platsile. Korraldame pimedas nii kiiresti kui võimalik ja hakkame hoolika valvega liikuma. Kui lahutan, ütlen sakslastele ikka, et mine hoolega kooli, nii et seal on asi kaheldav.

Tulime just surnuaiale, et koolis kohe ringi liikuda ja nii, et me ei saa aru, kus on meie omad, kus punased. Kuulid lendavad ka meist üle, aga on aimata, et need pole meie pihta sihitud. võtame mõnes süvendis haudade ääres positsioonid ja vaatame, mis juhtub. Puriņš saadab Radenile kontaktid. Aga ka siin hakkab üsna paks tuli meile peale valguma.

Noh, vastast teame, nüüd hakkame ka kütma. - Pärast mõnda minutit kooli lähedal metsaservas viibimist valgustavad vähem kui veerand meist kaks eredat tuld ja kaks granaadi, mis lendavad läbi meie keti ja plahvatavad taga. See oli nii puudu! Tulistame veelgi palavamalt, kuid mõne aja pärast märkame, et teine seltskond liigub kooli juurest Skrunda poole. Peagi saabub teade, et Raden lahkub ja me libiseme minema, sest punased on üle. Kurat teab, kui suur see on, aga selge on see, et me oma aukudesse jääda ei saa – bolševikud löövad juba kuulipildujaid ja nende suurtükimürsud panevad granaadid otse meie kõrvale. Puriin käsib ketti osade kaupa minema ja viib selle kõige sirgemat teed pidi Venta kaldale.

Valgus hakkab kuduma. Punane jalavägi meid päris peale ei suru, aga nende suurtükivägi katab nüüd otsesihtimisega meie järgmist ketti. Vanemleitnant Kundziņš kõnnib minu ees ja veidi vasakul. Kohe kukub granaat sellele otse kandadele, urgitseb maasse ja plahvatab. Daam hüppab püsti, sõna otseses mõttes viskab õhku tossu ja kukub. Valmis! Tormasin selle juurde, aga siin ta kohe tõuseb ja astub edasi! Ükski killustik seda ei puudutanud.

Kuni Venta endani saatsid punased meid tules ja osaliselt ka teisel pool kuni lõpuks peatusid. Tulime sisse Aeglaselt väsinud, kuid terved. Kolonel (Kalpaks) oli mures ja tahtis meid aidata, sest isegi põlengujärgses pimeduses tundis ta, et meil ei lähe hästi. Päev oli alanud läbikukkumisega ja peagi tulid hullemad uudised: punased olid Skrundast Radeni välja löönud ja olid juba siinpool Ventat. Nüüd oli halb, aga veel hullem oli see, et saime Oberstabilt käsu minna Aizpuri koju Rudbārži taha.

 
Loo jutustaja: Jānis Ķīselis; Loo ülestähendaja: Valdis Kuzmins
Kasutatud allikad ja viited:

Jelly J, Võitluses kodumaa eest.

 

Seotud objektid

Lahing Skrunda koolis

Skrunda kool asub Pumpuris, Skrunda - Ezeres maantee 3. kilomeetril. Kool on eraomandis ja seetõttu saab seda vaadata kaugemalt. 

1919. aasta jaanuaris ja märtsis võitles 1. Läti Eraldipataljon kooli lähedal Nõukogude Läti 2. laskurirügemendi üksustega.

Lahing Skrunda kooli juures toimus 22. jaanuaril 1919. Taganeva bolševike ülekaalu ees asusid Saksa ja Läti üksused Venta läänekaldal, samal ajal kui bolševike väed koondusid Saldusesse, et valmistuda laiemaks operatsiooniks, saates samal ajal osa oma jõududest Skrunda suunas. Selleks, et haarata initsiatiiv ja püüda enamlaste vägesid tükeldada, pidi 22. jaanuaril 1. Läti lahingpataljoni Cēsise kompanii, mida tugevdasid 15 ohvitserikompanii sõdurit ja Saksa Radeni kompanii Skrunda rindesektoris, ründama Salduse suunas. Skrunda kool oli määratud mõlema kompanii kogunemiskohaks. Rünnaku ettevalmistusetapil üllatati aga mõlemad kompaniid enamlaste rünnakuga, mis sundis saksa ja läti üksusi taganema Rudbārži poole.

Teine kokkupõrge Skrunda kooli juures toimus 6. märtsil 1919, kui kolonel Oskars Kalpaksi juhitud pataljoni Cēsise ja üliõpilaskompaniid üllatasid vaenlase ja vallutasid Skrunda kooli ning jätkasid edasiliikumist Dutēni, Engurnieki ja Airīte suunas.

Skrunda-Ezeresi tee ääres, kooli lähedal, kus tee ületab Klūga jõge, on väike, 19. sajandi lõpust pärit iidne kivisild kahe poolkaarega, millest jõgi läbib. Varem kasutati üle silla viivat teed, kuid nüüdseks on see järk-järgult rohtu täis kasvanud, kuna nüüd kasutatakse kõrval asfaltkattega teed ja silda. Sellelt kivisillalt avaneb suurepärane vaade, mida rikastavad kivine jõesäng ja paksude puudega kaetud kaldad. Ala on visuaalselt väga atraktiivne ja sobib jalgratta- või jalutuskäiguteeks. 


 

Skrunda mõisa ja Skrunda ekspositsiooni lokaator

Ekspositsioon Skrunda raadiolokatsioonijaama ja Läti Rahvarinde tegevuse kohta on välja pandud Skrunda mõisa. Skrunda raadiolokatsioonijaam, mille varjunimi oli kombinaat, oli NSVLi läänesektoris asuv rakettide hoiatussüsteem. Kohanimi Skrunda-2 tähistab NSVLi sõjaväelastele ehitatud linna Skrundast 5 km Kuldīga poole. Selles tegutses radarijaam Dņepr ja sinna rajati uus moodne jaam Darjal. Ehitus peatati ja Darjali radarijaam õhiti 4. mail 1995. Radarijaam Dņepr suleti riikidevahelise lepingu alusel 31. augustil 1998.