1918 – 1920 I Maailmasõda ja iseseisvumine - ajajoon
Esimese maailmasõja lõpp tä¬histas ühtlasi ka vabadussõja algust nii Eestis kui Lätis. Kaks noort riiki võitlesid üheaegselt mitme vaenlasega ja tõestasid oma suutlikkust eksisteerida ise¬seisva riigina.
22. november 1918
Nõukogude Venemaa tungib Lätti
Nõukogude Venemaa tühistas Bresti-Litovski rahulepingu, mille kohaselt olid nad Baltimaad Saksamaale andnud. 22. novembril ületas Punaarmee Läti piiri ja 9. detsembril hõivas lahinguta Daugavpilsi linna. Läti punased kütiväed olid osa Punaarmeest.
28. november 1918
Vabadussõja puhkemine
Punaarmee alustas pealetungi Narvale, sellega sai alguse relvastatud konflikt Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel.
29. november 1918
Narvas kuulutatakse välja Eesti Töörahva Kommuun ehk näiliselt iseseisev Eesti nõukogude vabariik
Sisuliselt oli tegu Nõukogude Venemaa marionettriigiga, mis loodi selleks, et näidata Eestis toimuvat kodusõjana. Samal ajal tegid põrandaalused kommunistlikud agitaatorid kogu Vabadussõja vältel aktiivset õõnestustööd Eesti kodurindel.
Detsember 1918
Punaarmee jätkas Põhja-Eestis pealetungi
1918. aasta detsembris jätkus Punaarmee kiire pealetung Põhja-Eestile. Enamlaste kätte langesid üksteise järel Jõhvi, Kunda, Rakvere, Tapa ja Aegvidu. 1919. aasta jaanuaris oli Punaarmee Tallinnast kõigest 40 km kaugusel. Lõuna-Eestis alustas Punaarmee pealetungi 2. detsembril 1918, liikudes kolmes kolonnis (kokku umbes 5000 meest) Pihkvast lääne poole. Esimene kolonn liikus Tartu suunas, teine Võru, Valga, Valmiera suunas ja kolmas tegutses Lätis Põtalovo (Abrene), Gulbene, Plaviņa piirkonnas. 8. detsembril 1918 okupeerisid Punaväed Võru ja 18. detsembril Valga. 22. detsembril langes Tartu, hoolimata Eesti vägede ja Vene Valgekaartlaste Põhjakorpuse arvulisest ülekaalust.
7. detsember 1918
Leping Saksamaaga Läti kaitsejõudude rajamiseks
Värskel Läti riigil polnud sõjaväge, mistõttu tegi Läti ajutine valitsus relvajõudude loomiseks Saksa valitsuse volitatud inimesega lepingu. Sealjuures rajati Raudbrigaad (hiljem Rauddiviis), kuhu kuulusid vabatahtlikud Saksa 8. armeest ja baltisakslaste loodud Landeswehrist, mis hõlmas ka Läti kompaniisid.
17. detsember 1919
Läti valitsuse moodustamine Pēteris Stučka juhtimisel
Enamlaste toetajad Moskvas eesotsas Pēteris Stučkaga kuulutasid välja Läti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi.
23. detsember 1918
Sõjavägede ülemjuhatajaks nimetatakse polkovnik Johan Laidoner, kellele antakse ülesandeks Punaarmee Eestist välja tõrjuda
Jaanuar 1919
Rinde stabiliseerimine
Uueks aastaks oli Punaarmee Eestis kurnatud ja rinne stabiliseeritud. Jaanuari esimesel nädalal Punaarmee pealetung peatati ja korraldati vasturünnak. Samal ajal loodi rindejoone taga Eesti sõjavägi. Korraldati kohustuslik mobilisatsioon ja rindele saadeti uued üksused.
Tallinnasse jõudnud Briti Kuningliku Mereväe eskadron ja Soome vabatahtlikud olid Eestile suureks abiks. Teadmine sellest, et nad ei võitle Nõukogude Venemaaga üksi, tõstis märgatavalt vägede ja rahva moraali.
1919. aasta 5. jaanuariks oli värvatud 14 000 meest ja Eesti väed asusid vasturünnakule. 19. jaanuaril 1919 vabastati Narva ja 22. jaanuariks oli Narva jõgi kogu oma pikkuses Narva-Jõesuust Vasknarvani Eesti vägede käes.
11. jaanuaril 1919 hakkasid soomusrongid Rakke-Tartu raudteed mööda Tartu poole liikuma, vabastades linna Kuperjanovi partisanide pataljoni abiga 14. jaanuaril. Pärast Tartu vabastamist tungisid soomusrongid ühes Eesti sõjaväe 2. diviisiga edasi ja jõudsid jaanuari lõpuks Eesti piirile. 1. veebruaril vabastasid Eesti väed Valga ja Võru. 4. veebruaril vallutasid Eesti väed lõunarindel Petseri. 24. veebruaril 1919 raporteeris kindral Laidoner Eestimaa Ajutisele Valitsusele, et vaenlane on Eesti maadelt välja kihutatud.
3. jaanuar 1919
Punaarmee tungib Riiga
Landeswehri vägedel ei õnnestunud Inčukalnsis Riia poole liikuvat Nõukogude sõjaväge tagasi lüüa. Suurem osa kohalikke toetas enamlasi, nii et Ajutine Valitsus oli sunnitud kolima Liepājasse. Sellega liitus Õpilaskompanii, teised üksused taganesid Jelgavasse. Pēteris Stučka juhitud Läti Nõukogude valitsus jõudis Riiga rongiga 3. jaanuari öösel. Järgmised neli kuud valitses Riias, Kuramaal ja Vidzemes punane terror. Levis nälg ja inimesed hakkasid enamlasi vihkama. Pea kogu Läti oli enamlaste valduses, välja arvatud Liepājat ümbritsev ala.
5. jaanuar 1919
Eraldiseisva Läti pataljoni rajamine
Läti Ajutisele valitsusele alluvad üksused taganesid Jelgavasse, kus kolonel Oskars Kalpaksi eestvedamisel loodi esimene iseseisev Läti pataljon. Üksused jätkasid taganemist kuni Venta jõeni.
20. jaanuar 1919
Läti üksused Eestis
Läti ajutise valitsuse esindajad Eestis leppisid Eestimaa Valitsusega kokku Läti sõjaväeüksuste moodustamises Eesti territooriumil, kolonel Jorģis Zemitānse juhtimisel. Üksus nimetati Põhja-Läti Brigaadiks.
31. jaanuar 1919
Paju lahing
Paju lahing peeti Eestimaa Rahvaväe Tartu-Valga grupi ja Punaarmee Läti punaste küttide vahel. Paju mõisa lahingu lõpuks vallutasid Eesti väed Valga linna ja ühes sellega olulise raudteesõlme. Eesti vägesid juhtinud Julius Kuperjanov sai lahingus surmavalt haavata. See oli üks Vabadussõja verisemaid lahinguid. Eesti poolel oli langenuid 34, hiljem haavadesse surnuid 12, kaks meest jäid teadmata kadunuks ja 92 meest sai haavata. Punaarmee kaotas langenute, haavadesse surnute ja teadmata kadunute (ilmselt lahingu lõpus tapetute) näol ligi 30 meest. Haavatuid oli vähemalt 40.
Märts–mai 1919
Kuramaa vabastamine enamlaste käest
Veebruariks võttis Kuramaal ja Põhja-Lätis enamlastevastaste jõudude juhtimise üle kindral Rüdiger von der Goltz. Ta juhtis Läti üksustega Landeswehri, Rauddiviisi ja 6. Saksa reservkorpust. 3. märtsil sooritasid need üksused Kuramaa Ja Zemgale vabastamiseks operatsiooni nimega Tauwetter. 6. märtsil toimunud arusaamatuse tõttu tapeti kolonel Oskars Kalpaks ja kolm teist ohvitseri omade poolt. Läti üksuste juhtimise võttis üle leitnantkolonel Jānis Balodis. Rünnak jätkus ja Punaarmee sunniti mitme lahingu abil taganema Lielupe jõeni.
1919
Lahingud Lõuna-Eestis
1919. aastal toimus suurem osa sõjategevusest Lõuna-Eestis. Põhja-Eestis püsis rinne Narva jõe all kuni sõja lõpuni. Veebruari lõpus alustas Punaarmee uut rünnakut Võru ja Valga suunal, jõudes ajuti linnadest vaid mõne kilomeetri kaugusele.
1919. aasta märtsis moodustati 3. diviis, mida asus juhtima kindralmajor Ernst Põdder. Soomusrongid ja -sõidukid ühes jalaväepataljonidega (Kuperjanovi partisanide pataljon ja Kalevi pataljon) ühendati ning loodi Soomusrongide divisjon, mida asus juhtima kapten Anton Irv ja pärast Irvi surma aprillis kapten Karl Parts.
Aprill oli sõja kõige kriitilisem aeg. Eesti vägedel õnnestus Punaarmee kaks kuud kestnud rünnak tagasi tõrjuda.
16. aprill 1919
Liepaja riigipööre Läti ajutise valitsuse vastu
Lootuses muuta Läti poliitika Saksamaale meelepärasemaks võtsid Pfefferi pataljon ja Landeswehri ründepataljonid von der Goltzi toetusel üle Läti ajutise valitsuse. Ametisse seati saksameelne valitsus eesotsas Oskars Borkovskisega, kelle asemele asus 10. mail Andrievs Niedra. Kārlis Ulmanise juhitud Ajutine Valitsus põgenes Liepāja sadamast Saratovi-nimelisel laeval. Seda kaitsesid Antanti sõjalaevad. Niedra valitsus püsis kuni juuni lõpuni, siis andis pärast Cēsise lahingu kaotust võimu üle Antantile. Ulmanise valitsus naasis Liepājasse 27. juunil ja 8. juulil tõi Saratov nad tagasi Riiga. See periood on Läti ajaloos tuntud kui kolme valitsuse aeg.
23. aprill 1919
Tallinnas koguneb Eesti Asutav Kogu
Selle suurimad saavutused olid põhiseaduse ja maaseaduse vastuvõtmine. Viimase põhjal viidi 1920. aastal läbi radikaalsed maareformid, millega riigistati (valdavalt saksa rahvusest) mõisnike suurmaaomand ja jagati see talurahvale, eeskätt Vabadussõjast osavõtnutele.
Mai 1919
Lahingud Nõukogude Venemaal ja Lätis
Vene valgekaartlaste Põhjakorpus asus ette valmistama pealetungi Petrogradile. Eesti sõjaväejuhtide plaan oli Põhjakorpust aidata ning luua sellega Eesti ja Punaarmee vahele puhvertsoon.
Põhjakorpus alustas rünnakut 13. mail ja juuni alguseks olid nad vallutanud suurema osa Peterburi kubermangust. Põhjakorpuse edu aitas kaasa ka lõunarinde olukorrale, kus Eesti jõududel õnnestus pealetung sooritada. 25. mail okupeerisid nad Pihkva, mis anti järgmisel päeval Vene valgete kätte üle.
17. mail 1919 alustasid Eesti relvajõudude 3. diviisi väeosad pealetungi Valmierale, esialgu polnud see edukas. 22. mail vabastasid Läti üksused, Balti Landeswehr ja Rauddiviis Riia, mis 3. diviisi edasi aitas. Uue rünnaku tagajärjel oli Punaarmee sunnitud taganema ja 26. mail Valmiera vabastati. 29. mail jõudsid väed Limbaži-Smiltene rindejoonele. Rahva ja 2. Võnnu diviisi moraali tõstmiseks marssisid väed 30. mail läbi Võnnu ja 31. mail läbi Rauna küla.
27. mail sooritasid kõik teised Eesti 2. diviisi väed, sealhulgas Läti 1. Volmari Rügement ja hulk Taani vabatahtlikke, rünnaku Lõuna-Eestist Läti poole. Peamine ründejõud oli 1. ratsarügement. Rünnak osutus äärmiselt edukaks: Alūksne vallutamisega 30. mail saavutati ulatuslik läbimurre vaenlase rindejoonel ja kaitserinne nihutati vaenlase tagalasse. 31. mail vallutati Gulbene raudteesõlm, 5. juuniks olid väed jõudud Daugava (Väina) jõeni ning vallutanud Krustpilsi ja Jēkabpilsi Lõuna-Lätis.
5. juuniks olid Eesti väed Punaarmee käest vabastanud suurema osa Põhja-Lätist ning tsiviilvõim anti taas Karlis Ulmanise valitsuse kätte.
22. mai 1919
Riia vabastamine
Pealetung Riiale algas 22. mail Pärast lüüasaamist enamlased põgenesid, jättes Riia ja Vidzeme kiirustades maha ning võttes sisse positsioonid Latgales. Läti Nõukogude valitsus lahkus algul Lätist, aga naasis juulis Rezeknesse.
Juuni 1919
Toimub Landeswehri-vastane kampaania
Kui Riia oli enamlaste käest vabastatud, liikusid Rauddiviis ja Landeswehri väed edasi kirde poole. Juuni alguses kohtusid nad Eesti sõjaväe ja Põhja-Läti Brigaadi üksustega. Selle kokkupõrke käigus lõid Eesti väed kindralmajor Rüdiger von der Goltzi ja tema väegruppi, kuhu kuulus ka palju baltisaksa aadlikke Läti ja Eesti aladelt. Kui Karlis Ulmanise valitsus võimule tuli, kindlustas Eesti endale Landeswehri võitmisega Läti Vabariigi näol sõbraliku lõunanaabri. Kuna Ida-Läti oli veel Punaarmee valduses ja Läti vägedel oli vaja aega ümberkorraldusteks, otsustas Eesti sõjaväe ülemjuhatus neid Läti rinde kaitsmisega aidata kuni 1919. aasta detsembrini.
19.–23. juuni 1919
Põhja-Lätis peetakse Eesti vägede ja Saksa Landeswehri vahel maha Cēsise (Võnnu) lahing
Pärast kokkupõrkeid juuni alguses ja kümnepäevast relvarahu ei jõutud kokkuleppele kummagi poole õiguses neil aladel viibida; see viis tugevama kokkupõrkeni Läti, Eesti ja Saksa vägede vahel. Cēsise lähistel toimunud lahingust võtsid osa Läti valitsuse ajutised üksused ja Eesti sõjavägi, kes alistasid Saksa Landeswehri ja Rauddiviisi. Alistatud üksused taganesid Riiga ning pärast 3. juulil Stradzdumuižas sõlmitud vaherahu siirdusid Zemgalesse. Baltisakslastest moodustatud Landeswehr korraldati ümber Läti sõjaväeüksuseks ning saadeti Latgalesse rindele. Lahingu viimast päeva, 23. juunit, tähistatakse Eestis kui võidupüha.
10. juuli 1919
Läti sõjaväe moodustamine
Läti sõjaväe moodustamiseks ühendati kolonel Jānis Balodise juhitud Lõuna-Läti Brigaad ja kolonel Jorģis Zemitānse juhitud Põhja-Läti Brigaad. Esialgu kahest diviisist koosnenud sõjaväe eesotsa asus kindral Dāvids Simansons. Augustis hakati ette valmistama kolmanda diviisi loomist ning neljas moodustati 1920. aasta jaanuaris. Sõjaväge täiendati suurtükiväe, ratsaväe, ehitus- ja tehnikaüksuste, lennuväe ja mereväega.
Juuli–august 1919
Pihkva ja Peterburi kubermangude vallutamine
1919. aasta mais tehtud rünnaku tagajärjel sai Põhjadiviis enda kätte suurema osa Pihkva ja Peterburi kubermangudest. Eesti ja Briti laevastikud ja ingerisoomlastest moodustatud rügement olid Loodearmeele abiks.
Mai lõpus sooritas Punaarmee vasturünnaku, augusti lõpuks olid Loodearmee valduses aga ka Jamburgi ja Oudova oblastid.
8. oktoober 1919
Sõda Bemondt-Avalovi vastu
Riia poole tungis Lääne-Venemaa vabatahtlike armee, mida juhtis Pavel Bermondt-Avalov. Ta oli edasipüüdlik ohvitser, kes lootis enamlastele vastu hakata ja tsaarivõimu Venemaal taastada. Tema sõjavägi koosnes endistest Vene sõjavangidest Saksamaal ja Saksa vabakorpustest, kes ühinesid sellega pärast lüüasaamist Cēsise lahingutes.
Lahingus Bermont-Avalovi vastu pakkus Antant Lätile sõjalist, materiaalset ja tehnilist abi. Eesti saatis appi ühe soomusrongi. Rinne oli Riia kesklinnas umbes kuu aega.
September–november 1919
Loodearmee
1919. aasta septembris hakkas Loodearmee kavandama uut pealetungi Petrogradile. Eesti valitsus otsis aga võimalust Nõukogude Venemaaga rahu teha, see oleks seadnud ohtu Loodearmee viibimise Eestis ja Loode-Venemaal. 28. septembril 1919 alustatud rünnak oli edukas. 21. oktoobriks jõudsid väed Petrogradi. Briti ja Eesti laevastikud toetasid pealetungi merelt. Eesti ülemjuhatus saatis Loodearmee aitamiseks umbes 2000-pealise rügemendi, kes vallutaks Krasnaja Gorka lähedal asunud merekindluse. Lõunarindel sooritasid Eesti väed pealetungi Ostrovile ja Porhovile, et Loodearmee rünnakut Petrogradile lihtsamaks teha, aga karmide maastiku- ja ilmaolude tõttu need rünnakud ebaõnnestusid. Eesti sõdurid ei tahtnud sügavale Venemaale minna – maad oli võtmas sõjaväsimus. Oktoobri lõpuks sai Loodearmeel jaks otsa ning sõjavägi ühes paljude Loode-Venemaa sõjapõgenikega põgenes Eestisse.
11. novembril 1919 otsustas Eesti ajutine valitsus Loodearmee laiali saata. Siiski jäid lahinguvalmis üksused rindele kuni Vabadussõja lõpuni.
Aitamaks Läti sõjaväge lahingus Bermonti-Avalovi Läänearmeega saadeti 11. oktoobril 1919 Soomusrongide divisjonist Riiga kaks soomusrongi koos 11 kahuri, 60 kuulipilduja ja umbes 400 mehega. Rongid lahkusid, kui Läti sõjavägi ohjad enda kätte võttis ja vasturünnaku sooritas.
November 1919
Viimased lahingud Nõukogude Venemaaga
Novembris oli Punaarmee taas Eesti piiril ning 1919. aasta novembris ja detsembris peeti Viru rindel Vabadussõja kõige julmemad lahingud. Nõukogude sõjaväe juhatus saatis Eestiga sõdima kaks armeed, kokku 60 000 meest. Eesti astus neile vastu 20 000 mehega. Lõunarindel oli olukord rahulik. Nõukogude Venemaa ei suutnud Eesti kaitsejõude purustada ja 31. detsembril 1919 sõlmiti ajutine relvarahu.
11. november 1919
Võit Riias
Bermont-Avalov ja tema mehed löödi Riiast välja. Selle sündmuse auks on loodud Karutapja (Lāčplēsise) orden. Lätis tähistatakse seda päeva tänapäevani.
25. november 1919
Sõda Saksamaaga
Pärast Saksa vägede alistamist Kuramaal kuulutas Läti ajutine valitsus Saksamaale sõja. 15. juunil 1920 sõlmiti Läti ja Saksamaa vahel suhete taastamise vaheleping. Riia ründamine lükkas edasi Latgale vabastamist, mis oli Läti parlamendivalimiste korraldamise oluline eeltingimus.
5. detsember 1919
Algavad rahuläbirääkimised Nõukogude Venemaaga
3. jaanuar 1920
Latgale vabastamine enamlaste käest
1919. aasta augusti lõpus avas Poola armee Daugavpilsist lõuna pool rinde enamlaste vastu. Detsembris leppisid Läti ja Poola kokku koostööoperatsioonis Latgale vabastamiseks. See algas 3. jaanuaril, kui poolakad ründasid Daugavpilsi. 9. jaanuaril algas Läti pealetung Põhja-Latgales, aga 20. jaanuaril alustasid Läti armee ja Landeswehr Rēzekne vabastamist.
3. jaanuar 1920
Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel hakkab kehtima vaherahu
31. detsembril 1919 kirjutati Tartu rahukõnelustel alla relvarahule, mis nägi ette kõigi Eesti ja Nõukogude Venemaa vaheliste sõjaliste operatsioonide lõppemise, algusega 1920. aasta 3. jaanuaril kell 10.30. Relvarahu nägi ette sõjategevuse peatamise kuni 10. jaanuarini, misjärel võis kumbki pool seda 24-tunnise etteteatamisega jätkata. Õnneks seda ei juhtunud ja 2. veebruaril 1920 allkirjastati Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahuleping.
1. veebruar 1920
Salajane relvarahu
Läti ja Nõukogude Venemaa vahel hakkab kehtima salajane relvarahu. Lätil oli vaja lepingut salajas hoida, et vältida lahknevusi Poola ja Antanti riikidega. Algasid rahuläbirääkimised Nõukogude Venemaaga.
2. veebruar 1920
Tartu rahulepingu allkirjastamine
Tartu rahulepinguga tunnustas Venemaa Eesti iseseisvust igaveseks ajaks ja loobus kõigist taotlustest Eesti ala valitsemiseks.
11. august 1920
Läti Vabadussõja lõpp
Pärast pikki ja keerulisi rahuläbirääkimisi allkirjastati 11. augustil Nõukogude Venemaaga rahuleping. Nõukogude Venemaa lubas igaveseks ajaks loobuda Läti alade ja inimeste valitsemise taotlusest. Läti Vabadussõda kestis 628 päeva.