Kolonel Kalpaki viimane lahing Airīte lähedal
Kolonel Kalpaks oli sõjaväeringkondades lugupeetud isik ja tõeline patrioot. Just patriotismi vaim ja õnnetu kokkusattumus viisid tema ja saksa pataljonide vahelise saatusliku kokkupõrke, mis kahjuks lõppes kolonel Kalpaksi surmaga.
Kaasaegsed kirjeldasid Kalpaksi kui lahingutes karastunud ja tugevat meest, kes sai kergesti hakkama kõigi sõdurielu raskustega ning oli samal ajal lihtne ja siiras, heasüdamlik inimene. Saksamaalt Kuramaale tulnud kindral Ridiger von der Goltz oli Kalpaksi igapäevasest lihtsusest üllatunud, kuid tunnistas samas, et kolonel oli nende kohtumiste ja läbirääkimiste ajal kavala ilmega. Goltz oli vastu Läti vägede arvulisele suurendamisele, mida Kalpaks loomulikult soovis, sest sakslastel oli Kuramaa ja võimalik, et isegi kogu Läti jaoks oma nägemus ja muud plaanid. Kalpaks seevastu pidas silmas võitlust riikliku iseseisvuse eest ja kuigi läbirääkimisi peeti vastastikuse mõistmise vaimus, olid mõlema huvid diametraalselt vastupidised.
6. märtsil 1919 leidis Airīte lähedal aset traagiline sündmus – tahtmatu tulevahetus Läti ja Saksa üksuste vahel, mis oli arvatavasti arusaamatus ja mille tagajärjel hukkusid kolonel Kalpaks, kapten Nikolajs Grundmanis, nooremleitnant Pēteris Krievs ja Kalpaksidele määratud leitnant Hans Johannes Schrinders. Lahingu kogenud pealtnägija rääkis, et metsas puhkes tõeline põrgulik tulekahju, plahvatasid kahurimürsud, rasked miinipildujamiinid, lendasid kuulide parved... Seetõttu on selle tahtmatu tulevahetuse kohta ka teisi versioone – et see oli tahtlik sõjaline operatsioon Kalpakslaste vägede nõrgestamiseks või isegi hävitamiseks.
1922. aastal avati Airītēsis vabatahtlike annetuste abil Oskars Kalpaksile pühendatud monument, hiljem ehitati muuseumile maja ja paigutati sinna näitus Kalpaksi pataljonist ja selle lahingutest. Muuseum avati 6. septembril 1936, kuid pärast Teist maailmasõda see likvideeriti. Muuseum jätkas tööd 11. novembril 1990 ja seda haldab nüüd Läti Sõjamuuseum.
Allikas - raamat "100 lugu Lätist"
Seotud teemad
Seotud objektid
Oskars Kalpaksi muuseum ja mälestuspaik "Airītes"
Oskars Kalpaksi muuseum ja mälestuspaik Airītes asub Salduse ja Skrunda vahel, A9 maantee lähedal. Näitus sisaldab ulatuslikku teavet kolonel Oskars Kalpaksi ja tema pataljoni kohta ning tutvustab Läti Rahvusarmee ajalugu ja mälestuspaika Airītes. Näitus näitab kolonel Oskars Kalpaksit kui isiksust, sõdurit ja Läti iseseisvuse eest võitlejat. Ekspositsiooni osana on saadaval ka läti, inglise ja saksa keeles heliprotokollid. Need rõhutavad 1918/1919. aasta ajalooliste sündmuste tähtsust Läti riikluse kaitsmisel. Muuseumihoone on restaureeritud.
Sissepääs on tasuta; giidiga ekskursioon - tasuline. Kompleksis on puhkeala, park, takistusrada, on võimalik võtta mitmesuguseid kursusi, samuti on olemas seminarisaal kuni 30 inimesele.
Oskars Kalpaksi muuseumi "Loodus - jõu rada"
Loodusrada on loodud muuseumiga piirneval territooriumil ja põhineb O. Kalpaksi muuseumi ja selle ümbruse kujundamise ideel 1936. aastal.Loodusrada on muuseumi külastajatele tasuta.
Loodusrajal on puust skulptuurid, mis on loodud Kuldīga Tehnoloogia- ja Turismitehnikumi poolt korraldatud puidutööliste plein air töötoas ühtsel teemal - "Vabaduse armastuse nimel". Näitusel on ka ümbruskonna kooliõpilaste meeskondade maalitud plein air-tööde "Kaitse oma isamaad!" suures formaadis maalid.
Muuseumi kõige noorematele külastajatele on loodusrada loodud ka mini-air-track.
Skrunda lahingu mälestus- ja lipupäev
Skrunda lahingumälestusmärk asub Skrunda kesklinnas, Oskaras Kalpaka pargis Skrunda kultuurimaja lähedal, Kuldīgase ja Liepājase tänava ristmikul. 2005. aastal püstitati mälestusmärgile kivi, mis meenutab 29. jaanuari 1919. aasta lahingut, mil Oskars Kalpaka juhitud pataljon koos Landeswehri saksa ja vene üksustega vabastas Skrunda enamlaste käest. Alates 2004. aastast on säilinud lipupäeva traditsioon, millega mälestatakse esimest enamlastest vabastatud linna ja selle vabastajaid, kes heiskasid 29. jaanuaril 1919 Skrunda kiriku juures Läti lipu.
Vabadussõja esimestel kuudel kaotas Läti Ajutine Valitsus bolševike surve all kiiresti territooriumi. 22. jaanuaril 1919 vallutasid enamlased Skrunda. Nädal hiljem, 29. jaanuari varahommikul, algas pealetung Skrunda tagasi vallutamiseks. Läti eraldi pataljon kolonelleitnant Oskars Kalpaksi juhtimisel pidi ründama piki Rudbāržu-Skrunda maanteed ja ajama bolševikud Skrundast välja. Sellele pidi järgnema Saksa üksuste külgrünnak, mille ülesandeks oleks hävitada edasitungiv vaenlane, samal ajal kui Vene kompanii ründaks Läti ja Saksa üksuste vahel, kasutades Skrunda kirikut maamärgina. Rünnakut toetas ka Saksa suurtükipatarei. Rünnaku päeval oli 15 kraadi külma, päike paistis eredalt, Kalpakkidel tuli läbida puhas väli ja enamlased varjusid mõisa kivihoonetes. Kui ründajaahel oli umbes 300 meetri kaugusel, avasid enamlased tule, puhkes kahepoolne tulekahju ja Oskars Kalpaksi juhitud sõdurid tungisid kiirelt edasi, sundides vaenlast tule lõpetama ja taganema üle Venta. Pärast umbes 3 tundi kestnud võitlust vallutati Skrunda umbes kell 9 hommikul, kusjuures Läti eripataljonil oli ainult 2 haavatut.
Skrunda lahing oli Läti Ajutise Valitsuse relvastatud Spek-sõdurite moraalile väga tähtis, sest see oli tegelikult esimene märkimisväärne võit lahingutes enamlaste vastu. Pealegi näitas ülem ise, Oskars Kalpaks, selles lahingus erilist julgust, julgustades oma eeskujuga sõdureid mitte kartma.
Kolonel Oskars Kalpaksi viimne puhkepaik
Asub Visagala kalmistul Madona maakonnas
Väljapanekul on Oskars Kalpaksi monument, mis avati 10. juulil 1927 Kārlis Zāle ja Arnoldis Dzirkalise poolt – kolmefiguuriline kompositsioon, mille keskel on kujutatud iidse läti sõdalast, kellel on käes kilp ja mõõk, ning tema mõlemal küljel seisavad kaks sõdalast. Skulptuurigrupi jalamil on graniidist alusele kaldu asetatud pronksist tahvel, millele on graveeritud tekst, mis sisaldab ka Edvards Virza Kalpaksile pühendatud luuletust.
Oskars Kalpaks langes 6. märtsil 1919 Skrunda-Salduse maantee ääres asuva „Airītē“ lähedal ja tema säilmed viidi 18. septembril Liepāja Põhjakalmistult Visagalas asuvale perekonnakalmistule.
Monumendi avas kolonel O. Kalpaksi monumendikomitee esimees kindral J. Balodis toonase Vabariigi presidendi G. Zemgalase, peaminister M. Skujenieksi, Saeima spiikri P. Kalniņši, sõjaminister R. Bangerskise ja K. Ulmanise juuresolekul. Monumendi nurgakivi pandi 19. juunil 1925. Monumendi kivi toodi koloneli sünnikodust Siena soost, sellel kivil armastas O. Kalpaks lapsepõlves viiulit mängida.
Lubāna Turismi- ja Kultuuripärandikeskus
Lubāna Turismi- ja Kultuuripärandikeskus asub Lubāna kesklinnas. Siin võib tutvuda mitmete näituste ja püsiekspositsioonidega, mis tutvustada piirkonna ajalugu, kultuuri, traditsioone ja sündmusi. Püsiekspositsioonid on pühendatud inimestele, kelle üle Lubānas eriti uhked ollakse. Need tutvustavad luuletajat, rahvusliku vastupanuliikumise liiget ja poliitvangi Broņislava Martuževat; Vabadussõjas osalenud poliitikut Hugo Celmiņšit; Läti sõjaväe esimest ülemjuhatajat Oskars Kalpaksit; fotograafi Alfreds Grāversit; ooperilauljat Jānis Zābersit; luuletajat Jānis Gavarsit; kunstnikku Rūdolfs Pinnist ning folkloristi ja pastorit Mārtiņš Celmiņšit. Giid tutvustab Karutapja ordeni kavaleride ja vabadusvõitlejate elu Lubānas ja selle ümbruskonnas ning nende puhkepaiku Lubāna vanal kalmistul. Keeled: läti, vene. Ette tellides pakutakse ekskursioonidele tõlget saksa ja inglise keelde.
Polkovniku Oskars Kalpaksi sünnikoht Liepsalas ja viimane puhkepaik Visagalsi kalmistul
Polkovniku Oskars Kalpaksi perekonna mälestuspaik Liepsalas asub Madona linna ja Lubānsi järve vahel. Liepsalas asub Kalpaksi lapsepõlvekodu. Mälestuspaik rajati siia 1997. aastal polkovniku vennatütre Ārija Kalpaks-Grundmane (1922–2006) ideede põhjal ja toetusel. Mälestuspaik koosneb erinevatest sümboolse tähendusega keskkonnaobjektidest ja kiviskulptuuridest, mis kujutavad läti eetilisi ja patriootilisi väärtusi. Suurimas hoones on välja pandud näitus, mis on pühendatud Läti Vabadussõja ajaloole ja Läti riigi kahekümne kahele vabadusaastale (1918–1940). Oskars Kalpaksi mälestusmärki asub Visagalsi kalmistul; selle autorid on Kārlis Zāle ja Arnolds Dzirkals ning see avati 1927. aastal. Mälestusmärk koosneb kolme figuuriga kompositsioonist, mille keskel on läti sõdalane kilbi ja mõõgaga, ning temast kahel pool on längu vajunud sõdurid. Skulptuurirühma jalamil asub graniidist alusel pronksplaat, millel on Kalpaksile pühendatud Edvards Virza luuletus. Oskars Kalpaks langes 6. märtsil 1919 Airītese talu lähedal, mis asub Skrundast Saldusesse viiva tee ääres.
Mälestuskivi Oskaras Kalpaka platsil Salduses
O.Kalpaka väljak asub Salduse kesklinnas, Lielā ja Striķu tänavate ristumiskohas.
Endine turuplats on tänapäeval Salduse elanike ja külastajate lemmikpaik, kus toimuvad kontserdid, mälestusüritused ja pidustused. 10. märtsil 1919 sai Saldus esimeseks Läti linnaks, mille vabastas kolonel Oskars Kalpaksi pataljon.
14. märtsil 1919 toimus platsil Läti Separatiivpataljoni esimene paraad. 1992. aastal nimetati plats kolonel Kalpaksi auks tema järgi.
Lubāna luteri kiriku juures asuvad Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas langenud Lubāna elanike mälestustahvlid
Asub Lubānas, Baznīcase tänav 1, luteri kirikus.
Lubāna kirikus on näha sõdadevahelisel perioodil paigaldatud valgest marmorist mälestustahvel kolonel Oskars Kalpaksile. 22. juunil 1924 avati kirikus mälestustahvel Lubāna keskkooli langenud õpilastele. 1926. aastal avati Lubāna koguduse paigaldatud mälestustahvel koguduse langenud elanikele, samuti mälestustahvel peaminister Hugo Celmiņšile, kes sündis Lubāna kihelkonnas "Nagliņas".
Oskars Kalpaksi ja Hugo Celmiņši igapäevaelu käsitlevaid materjale saab vaadata Lubāna kultuuri- ja ajaloopärandi ning turismiinfokeskuse näitusel.
Vabadussõjas langenud Smilteni elanike mälestuseks püstitatud monument
Asub Smiltene luteri kalmistul aadressil Vaļņu tänav 11.
Vabadussõjas langenud Smilteni elanike mälestuseks püstitatud monument avati ja pühitseti 7. novembril 1937. Monument on ehitatud betoonist ja kaetud Allaži travertiiniplaatidega. Monumendi projekteerisid arhitekt Verners Witands ja skulptor Matīss Plukas.
Monumendi ette maeti 31. oktoobril 1937 perekonna haualt ümber Lāčplēsise sõjaordu kavaleri leitnant Pēteris Krievsi säilmed, kes langes 6. märtsil 1919 Airītē lahingus. 7. novembril 1937 paigutati tema hauale mustast graniidist mälestustahvel.
Kalmistule on maetud mitu Vabadussõjas langenud Läti laskurit ja Läti armee sõdurit. Smiltene evangeelses luterlikus kirikus pühitses dekaan Kārlis Kundziņš 2. oktoobril 1927 altari mõlemal küljel kaks valgest marmorist mälestustahvlit.
Lēnu mõis
Mõisalinnus asub Lēnu külas, Venta jõe ääres. Praegu on loss eraomanduses ja seetõttu saab seda näha vaid eemalt.
Mõisahoonet kasutas 1. Läti lahingpataljon tugipunktina jaanuari lõpust kuni 3. märtsini 1919. aastal. Läti Eraldiseisev pataljon pidi vabastama Leni mõisa ümbruse, et saaks Jaunmuiža vastas asuvat jõge ületada.
Mõis kuulus parun Friedrich von Firksile, kellele kuulusid ka Rudbāržzi ja Sieksate mõisad. Mõisahoone ehitati 19. sajandil. Parunile oli Lēnu loss peamiselt jahi- ja nädalavahetuste puhkekohaks.
Aastatel 1927-1937 oli lossis kool ja nõukogude okupatsiooni ajal kolhoosi puukuur. 1965. aastal avati kogukonnakeskus. Hoonete ansambel on kannatanud mitmeid muudatusi ja park ei ole säilinud. Säilinud on mitmed kõrvalhooned.
Oskara Kalpaka muuseumi sõjalis-õpetusliku ülesande rada "Koolibri kompanii tee"
Ülesannete rada "Õpilasfirma tee" on atraktsioon O.Kalpaksi muuseumi territooriumil, kus on 7 erineva raskusastmega ülesannet, mida tuleb täita meeskondades (minimaalne osalejate arv ühe meeskonna kohta - 3).
