Kalpaka viimasest lahingust Airīte lähedal

Oskars Kalpaksi muuseum ja mälestuspaik Airītes asub Salduse ja Skrunda vahel, A9 maantee lähedal. Näitus sisaldab ulatuslikku teavet kolonel Oskars Kalpaksi ja tema pataljoni kohta ning tutvustab Läti Rahvusarmee ajalugu ja mälestuspaika Airītes. Näitus näitab kolonel Oskars Kalpaksit kui isiksust, sõdurit ja Läti iseseisvuse eest võitlejat. Ekspositsiooni osana on saadaval ka läti, inglise ja saksa keeles heliprotokollid. Need rõhutavad 1918/1919. aasta ajalooliste sündmuste tähtsust Läti riikluse kaitsmisel. Muuseumihoone on restaureeritud.

Sissepääs on tasuta; giidiga ekskursioon - tasuline. Kompleksis on puhkeala, park, takistusrada, on võimalik võtta mitmesuguseid kursusi, samuti on olemas seminarisaal kuni 30 inimesele.

Loodusrada on loodud muuseumiga piirneval territooriumil ja põhineb O. Kalpaksi muuseumi ja selle ümbruse kujundamise ideel 1936. aastal.Loodusrada on muuseumi külastajatele tasuta.

Loodusrajal on puust skulptuurid, mis on loodud Kuldīga Tehnoloogia- ja Turismitehnikumi poolt korraldatud puidutööliste plein air töötoas ühtsel teemal - "Vabaduse armastuse nimel". Näitusel on ka ümbruskonna kooliõpilaste meeskondade maalitud plein air-tööde "Kaitse oma isamaad!" suures formaadis maalid.

Muuseumi kõige noorematele külastajatele on loodusrada loodud ka mini-air-track.

Skrunda lahingumälestusmärk asub Skrunda kesklinnas, Oskaras Kalpaka pargis Skrunda kultuurimaja lähedal, Kuldīgase ja Liepājase tänava ristmikul. 2005. aastal püstitati mälestusmärgile kivi, mis meenutab 29. jaanuari 1919. aasta lahingut, mil Oskars Kalpaka juhitud pataljon koos Landeswehri saksa ja vene üksustega vabastas Skrunda enamlaste käest. Alates 2004. aastast on säilinud lipupäeva traditsioon, millega mälestatakse esimest enamlastest vabastatud linna ja selle vabastajaid, kes heiskasid 29. jaanuaril 1919 Skrunda kiriku juures Läti lipu.

Vabadussõja esimestel kuudel kaotas Läti Ajutine Valitsus bolševike surve all kiiresti territooriumi. 22. jaanuaril 1919 vallutasid enamlased Skrunda. Nädal hiljem, 29. jaanuari varahommikul, algas pealetung Skrunda tagasi vallutamiseks. Läti eraldi pataljon kolonelleitnant Oskars Kalpaksi juhtimisel pidi ründama piki Rudbāržu-Skrunda maanteed ja ajama bolševikud Skrundast välja. Sellele pidi järgnema Saksa üksuste külgrünnak, mille ülesandeks oleks hävitada edasitungiv vaenlane, samal ajal kui Vene kompanii ründaks Läti ja Saksa üksuste vahel, kasutades Skrunda kirikut maamärgina. Rünnakut toetas ka Saksa suurtükipatarei. Rünnaku päeval oli 15 kraadi külma, päike paistis eredalt, Kalpakkidel tuli läbida puhas väli ja enamlased varjusid mõisa kivihoonetes. Kui ründajaahel oli umbes 300 meetri kaugusel, avasid enamlased tule, puhkes kahepoolne tulekahju ja Oskars Kalpaksi juhitud sõdurid tungisid kiirelt edasi, sundides vaenlast tule lõpetama ja taganema üle Venta. Pärast umbes 3 tundi kestnud võitlust vallutati Skrunda umbes kell 9 hommikul, kusjuures Läti eripataljonil oli ainult 2 haavatut.

Skrunda lahing oli Läti Ajutise Valitsuse relvastatud Spek-sõdurite moraalile väga tähtis, sest see oli tegelikult esimene märkimisväärne võit lahingutes enamlaste vastu. Pealegi näitas ülem ise, Oskars Kalpaks, selles lahingus erilist julgust, julgustades oma eeskujuga sõdureid mitte kartma.
 

Asub Visagala kalmistul, Madona linnaosas

10. juulil 1927 avati Oskars Kalpaksile Kārlis Zāle ja Arnolds Dzirkaļsi valmistatud monument - kolmest figuurist koosnev kompositsioon, mille keskmes on muistne läti sõdalane kilbi ja mõõgaga käes, kuid mõlemal. sides on vehklev sõdur. Skulptuurigrupi jalamile on graniitalusele asetatud pronkstahvel, millele on graveeritud tekst, millel on ka Kalpakile pühendatud Edward Virza luuletus.

Oskars Kalpaks langes 1919. aastal. 6. märtsil "Airīte" lähedal, Skrunda - Saldus maantee poolsel küljel, 18. septembril viidi tema säilmed Liepāja põhjakalmistult üle Visagala perekonnakalmistule.

Monumendi avas kolonel O. Kalpaksi monumendikomisjoni esimees kindral J. Balodis, osalesid tollane president G. Zemgale, peaminister M. Skujenieks, Riigikogu esimees P. Kalniņš, sõjaminister R. Bangerskim ja K. Ulmanis. Monumendi aluskivi pandi 19. juunil 1925. aastal. Monumendi kivi on võetud polkovniku kodumajast Siena rabast, sellel kivil armastas O. Kalpaks lapsena viiulit mängida.

Lubāna Turismi- ja Kultuuripärandikeskus asub Lubāna kesklinnas. Siin võib tutvuda mitmete näituste ja püsiekspositsioonidega, mis tutvustada piirkonna ajalugu, kultuuri, traditsioone ja sündmusi. Püsiekspositsioonid on pühendatud inimestele, kelle üle Lubānas eriti uhked ollakse. Need tutvustavad luuletajat, rahvusliku vastupanuliikumise liiget ja poliitvangi Broņislava Martuževat; Vabadussõjas osalenud poliitikut Hugo Celmiņšit; Läti sõjaväe esimest ülemjuhatajat Oskars Kalpaksit; fotograafi Alfreds Grāversit; ooperilauljat Jānis Zābersit; luuletajat Jānis Gavarsit; kunstnikku Rūdolfs Pinnist ning folkloristi ja pastorit Mārtiņš Celmiņšit. Giid tutvustab Karutapja ordeni kavaleride ja vabadusvõitlejate elu Lubānas ja selle ümbruskonnas ning nende puhkepaiku Lubāna vanal kalmistul. Keeled: läti, vene. Ette tellides pakutakse ekskursioonidele tõlget saksa ja inglise keelde.

Polkovniku Oskars Kalpaksi perekonna mälestuspaik Liepsalas asub Madona linna ja Lubānsi järve vahel. Liepsalas asub Kalpaksi lapsepõlvekodu. Mälestuspaik rajati siia 1997. aastal polkovniku vennatütre Ārija Kalpaks-Grundmane (1922–2006) ideede põhjal ja toetusel. Mälestuspaik koosneb erinevatest sümboolse tähendusega keskkonnaobjektidest ja kiviskulptuuridest, mis kujutavad läti eetilisi ja patriootilisi väärtusi. Suurimas hoones on välja pandud näitus, mis on pühendatud Läti Vabadussõja ajaloole ja Läti riigi kahekümne kahele vabadusaastale (1918–1940). Oskars Kalpaksi mälestusmärki asub Visagalsi kalmistul; selle autorid on Kārlis Zāle ja Arnolds Dzirkals ning see avati 1927. aastal. Mälestusmärk koosneb kolme figuuriga kompositsioonist, mille keskel on läti sõdalane kilbi ja mõõgaga, ning temast kahel pool on längu vajunud sõdurid. Skulptuurirühma jalamil asub graniidist alusel pronksplaat, millel on Kalpaksile pühendatud Edvards Virza luuletus. Oskars Kalpaks langes 6. märtsil 1919 Airītese talu lähedal, mis asub Skrundast Saldusesse viiva tee ääres.

O.Kalpaka väljak asub Salduse kesklinnas, Lielā ja Striķu tänavate ristumiskohas. 

Endine turuplats on tänapäeval Salduse elanike ja külastajate lemmikpaik, kus toimuvad kontserdid, mälestusüritused ja pidustused. 10. märtsil 1919 sai Saldus esimeseks Läti linnaks, mille vabastas kolonel Oskars Kalpaksi pataljon.

14. märtsil 1919 toimus platsil Läti Separatiivpataljoni esimene paraad. 1992. aastal nimetati plats kolonel Kalpaksi auks tema järgi. 

Asub Lubānas, Baznīcase tänav 1, luteri kirikus.

Lubāna kirikusse püstitati sõdadevahelisel ajal valgest marmorist mälestustahvel kolonel Oskars Kalpaksile. Sündis Hugo Celmins.

Lubāna kultuuripärandi ja turismiinfokeskuse ekspositsioonis saab igapäevaselt näha materjale Oskars Kalpaksi ja Hugo Celmiņši kohta.

Asub Smiltene luteri kalmistul, Valnu tn 11.

Vabadussõjas langenute Smiltene mälestussammas avati ja pühitseti 7. novembril 1937. aastal. Monument on ehitatud betoonist ja vooderdatud Allaži paeplaatidega. Monumendi aluseks on arhitekt Werner Vitandi ja skulptor Matiss Plucki eskiis.

Monumendi ette maeti 31. oktoobril 1937 perekonna kalmistult ümber 6. märtsil 1919 lahingus langenud Lāčplēsi sõjaväeordu rüütli vanemleitnandi Peter Krievi säilmed. 7. novembril 1937 asetati tema haua lähedale mustast graniidist mälestustahvel.

Kalmistule on maetud mitu langenud Läti laskurit ja Vabadussõjas langenud Läti sõjaväe sõdureid. Smiltenes ev.lut. Mõlemal pool altarit asuvas kirikus pühitses praost Kārlis Kundziņš 2. oktoobril 1927 2 valgest marmorist mälestustahvlit.

Mõisalinnus asub Lēnu külas, Venta jõe ääres. Praegu on loss eraomanduses ja seetõttu saab seda näha vaid eemalt.

Mõisahoonet kasutas 1. Läti lahingpataljon tugipunktina jaanuari lõpust kuni 3. märtsini 1919. aastal.  Läti Eraldiseisev pataljon pidi vabastama Leni mõisa ümbruse, et saaks Jaunmuiža vastas asuvat jõge ületada. 

Mõis kuulus parun Friedrich von Firksile, kellele kuulusid ka Rudbāržzi ja Sieksate mõisad. Mõisahoone ehitati 19. sajandil.  Parunile oli Lēnu loss peamiselt jahi- ja nädalavahetuste puhkekohaks. 

Aastatel 1927-1937 oli lossis kool ja nõukogude okupatsiooni ajal kolhoosi puukuur. 1965. aastal avati kogukonnakeskus. Hoonete ansambel on kannatanud mitmeid muudatusi ja park ei ole säilinud. Säilinud on mitmed kõrvalhooned. 

Ülesannete rada "Õpilasfirma tee" on atraktsioon O.Kalpaksi muuseumi territooriumil, kus on 7 erineva raskusastmega ülesannet, mida tuleb täita meeskondades (minimaalne osalejate arv ühe meeskonna kohta - 3).