Läti Nõukogude Vabariik 1918-1920 I Vabadussõjad

Asub Gulbene ajaloolises keskuses, Gulbene evangeelse luterliku kiriku vastas.

Monument 1905. aasta rahutuste ohvritele, Esimeses maailmasõjas ja Läti Vabadussõjas langenud Gulbene koguduse liikmetele ning Maliena tribunali ohvritele. Monumendi projekteeris E. Ābeltīns ja see avati 1929. aastal Gulbene evangeelse luterliku kiriku vastas. Pärast Teist maailmasõda paigutati monumendile viieharuline täht, seejärel selle jalamile pronksist kipsist kujutis Nõukogude sõdurist ning monumendi taha rajati langenud Nõukogude sõdurite kalmistu. Kui 1969. aastal avati Spārīte pargis uus Teises maailmasõjas langenud Nõukogude sõdurite kalmistu, viidi langenute säilmed sinna, kuid monumendi asukoht tasandati maapinnaga. 1989. aasta sügisel kaevati monumendi vundamendid välja ja toodi välja 1928. aastal sinna müüritud kapsel tekstiga. Monument restaureeriti 1992. aastal (skulptor O. Feldbergs).

Ajavahemikul 24. detsembrist 1918 kuni 31. maini 1919, mil 1. (4.) Valmiera jalaväerügement vabastas Gulbene bolševike käest, asus kirikus Maliena (Vecgulbene) Revolutsiooniline Sõjatribunal ja Töölisklubi. Selle tegevust iseloomustas otsuste karmus ja suur hulk surmaotsuseid, sageli väiksemate süütegude eest - uuriti 349 juhtumit, milles süüdistati 606 inimest.

Näha on mälestusskulptuuri.

Asub Mārupe vallas, Viesturi golfiklubi ja Boži veehoidla vahelise tee ääres.

Mälestusmärk avati 2013. aastal. Piirkonna ajalugu on seotud Läti armee lahinguga Bermonti vägede vastu 1919. aastal. Adienņi maja lähedal olid lahingupositsioonidel Läti armee üksused.

Vabadussõja ajal puudus Läti valitsusel keerulise olukorra tõttu võimalus armeed vajalikuga varustada. Sõdurite välimus ja relvastus varieerusid. Enamasti põhines varustus sõdurite võimel end ise ülal pidada. 1919. aasta septembri lõpus ja oktoobri alguses saabus Suurbritanniast Läti sõjaväeline tellimus puudujääkide kõrvaldamiseks. Kuu aega hiljem saabus ka Inglise relvastuse saadetis. Esimeste lastidega oli selge, et Suurbritannia vabaneb ebavajalikest varudest. Saadi ka määrdunud, kulunud riideid ja jalanõusid, mis olid sageli liiga väikesed. Kui sõdurid kandsid sobimatuid jalanõusid, tekkisid terviseprobleemid, mis mõjutasid nende lahinguvõimet. Riideid parandati ja õmmeldi. Peamiseks ühendavaks sümboliks olid 11-kiireline päikesemärk mütsil ja punavalge side vasaku käe ümber.

Tänapäeval saab siin külastada mitmeid mälestuspaiku. Paigad on osa maalilisest, spetsiaalselt loodud ajaloo- ja loodusmatkarajalt.

Giid Mikķelis Jakunovs, +371 28353679.

Oskars Kalpaksi muuseum ja mälestuspaik Airītes asub Salduse ja Skrunda vahel, A9 maantee lähedal. Näitus sisaldab ulatuslikku teavet kolonel Oskars Kalpaksi ja tema pataljoni kohta ning tutvustab Läti Rahvusarmee ajalugu ja mälestuspaika Airītes. Näitus näitab kolonel Oskars Kalpaksit kui isiksust, sõdurit ja Läti iseseisvuse eest võitlejat. Ekspositsiooni osana on saadaval ka läti, inglise ja saksa keeles heliprotokollid. Need rõhutavad 1918/1919. aasta ajalooliste sündmuste tähtsust Läti riikluse kaitsmisel. Muuseumihoone on restaureeritud.

Sissepääs on tasuta; giidiga ekskursioon - tasuline. Kompleksis on puhkeala, park, takistusrada, on võimalik võtta mitmesuguseid kursusi, samuti on olemas seminarisaal kuni 30 inimesele.

Asub Madona piirkonna Murmastiene vallas Meža Strodi külas, Varakļānist 6 km kaugusel.

Vabadusvõitluse monument asub 1. Liepāja jalaväerügemendi lahingupaigas, kus nad võitlesid 1919. aastal Punaarmee vastu. Mitte kaugel sellest kohast sai kohalik elanik Aleksandrs Lakstīgala lahingus raskelt haavata. Ta leiti surnuna lähedalasuva maja lähedalt. Seetõttu valitigi monumendi asukoht just selliseks.

16. augustil 1936 avati Vabadusvõitluste mälestuseks graniidist võidumonument (nagu seda tolleaegses ajakirjanduses kutsuti), millele olid graveeritud sõnad: "1. Liepāja jalaväerügemendi lahingute, ohvrite ja võitude paik Latgales, 26. augustil 1919 ostsime oma verega iga nurga oma sünnimaast – see on nüüd meie oma." Selle püstitas Rēzekne kaardiväerügemendi juhtkond ja pühitses sisse Rēzekne kaardiväerügemendi vanempreester Vincents Tomašūnas koos kohaliku koguduse preestri Kalinkasega. Avaparaadi võõrustas Zemgale diviisi ülem, Lāčplēsise ordu kavaler Žanis Bachs. 1950. aastal see lammutati ja hävitati. 16. novembril 1996 avati pidulikult taastatud monument, samuti Läti Vabariigi väljakuulutamise 78. aastapäeva auks.

Asub Rūjiena keskväljakul.

Kolme meetri kõrgune hallist Soome graniidist nikerdatud muistse Läti kaardiväelase kuju, mida kutsutakse „Tālavase trompetiks“, asetseb kolme meetri kõrgusel graniidist postamentil, kuid monumendi kogukõrgus ulatub 7,5 meetrini. Esialgsetel visanditel ja maketidel oli K. Zemdega pannud sõdalase kätte mõõga, mis hiljem asendati trompetiga. Monument avati 15. augustil 1937.

See monument peegeldab meie riigi ja armee kujunemise keerulist olukorda ning nende sündmuste hindamist. Vahetult pärast Läti riigi väljakuulutamist algas Punaarmee sissetung ja Kārlis Ulmanise ajutine valitsus leidis varjupaiga Liepājas. 1919. aasta veebruaris algas Eesti armee abiga Läti vabastamine põhjast ning Rūjiena piirkonnas toimusid Tērbatases formeeritavate Läti vägede esimesed mobilisatsioonid, millest kolonel Jorģis Zemitānsi juhtimisel sai Põhja-Läti brigaad. Põhja-Läti brigaad võitles lisaks bolševike vastu ka Landeswehri ja Rauddiviisi vastu Cēsise lahingutes. Rūjiena piirkonnas mobiliseeritud Põhja-Läti sõdurid võitlesid ka järgnevates Vabadussõja lahingutes. Pärast sõda läksid peamised võiduloorberid kindral Jānis Balodisele ja tema juhitud Lõuna-Läti brigaadile, kuid Põhja-Läti brigaad unustati sageli. Ka Rūjienasse kavandatud Põhja-Läti brigaadi monumendi loomine võttis kaua aega ning 1937. aastal avatud monument reklaamiti ametlikult Rūjiena piirkonna vabastamise ja langenud sõdurite mälestuseks, mainimata, et kõik Põhja-Läti brigaadi koosseisu kuulunud rügemendid said alguse Rūjienas.

Monument pole populaarne turismiatraktsioon mitte ainult Läti ja Eesti turistidele, mis on teatud määral lähtepunktiks mitmete teiste Vabadussõja mälestusmärkide külastamiseks Rūjienas, vaid „Tālavas tauretājs“ on ka peatuspaigaks Eesti ja Läti erineva tasemega riigi- ja kohalike omavalitsuste ametnike külastustele.

Rūjiena vabastamise ja langenud sõdurite monument, paremini tuntud kui "Tālavas tauretājs" (Kauge Sarvega Mägi), kanti riiklikult kaitstavate kultuurimälestiste nimekirja 29. oktoobril 1998 riikliku tähtsusega kunstimälestisena (mälestise kaitse registreerimisnumber 4522).

Karosta on Baltimaade suurim ajalooline sõjaväeala, mis hõlmab peaaegu kolmandiku kogu Liepāja territooriumist. Karosta on ainulaadne sõjaväe- ja kindlustushoonete kompleks Läänemere kaldal, mis on eriline Läti ja kogu maailma ajaloos ja arhitektuuris. Karostas asuvad sellised militaarpärandi objektid nagu Põhjamuul ja -fordid, redaan, Karosta vangla, Karosta veetorn, Püha Nikolai õigeusu merekatedraal ja Oskars Kalpaksi sild.