Läti Nõukogude Vabariik, 1919-1920
I Maailmasõda ja iseseisvumine

Asub Gulbene ajaloolises keskuses, Gulbene Evangeelse Luterliku Kiriku vastas.

1905. aasta rahutuste ohvrite, Esimeses maailmasõjas ja Läti Vabadussõjas langenud Gulbene koguduse liikmete ja Maliena tribunali ohvrite mälestussammas. Monumendi projekteeris E. Ābeltiņš ja see avati 1929. aastal Gulbene evangeelse luterliku kiriku ees. Pärast Teist maailmasõda pandi monumendile viieharuline täht, seejärel - selle vundamentidele - maaliti pronksiks Nõukogude sõduri kipskujutis ning ausamba taha püstitati langenud Nõukogude sõdurite kalmistu. Kui 1969. aastal Spārīte pargis avati II maailmasõjas langenud Nõukogude sõdurite uued kalmistud, transporditi sinna langenute säilmed, kuid ausamba koht tasandati maaga. 1989. aasta sügisel kaevati välja monumendi vundamendid ja kaevati välja kapsel, millesse 1928. aastal ehitatud tekst. Monument taastati 1992. aastal (skulptor O. Feldbergs).

Ajavahemikus 24. detsembrist 1918 kuni 31. maini 1919, mil 1. (4.) Valmiera jalaväepolk vabastas Gulbene enamlaste käest, asus kirikus Maliena (Vecgulbene) Revolutsiooniline sõjatribunal ja Töölisklubi. See paistis silma oma otsuste ranguse ja surmaotsuste suure arvu poolest, sageli väiksemate kuritegude eest, mille puhul uuriti 349 juhtumit ja esitati süüdistus 606 inimesele.

Näha saab mälestusskulptuuri.

See asub Mārupe piirkonnas Viesturi golfiklubi ja Božu veehoidla vahelise tee servas.

Mälestusmärk avati 2013. aastal. Piirkonna ajalugu on seotud Läti armee lahinguga Bermonti vägede vastu 1919. aastal. Adainai majast mitte kaugel asusid lahingupositsioonidel Läti armee üksused.

Vabadussõja ajal puudus Läti valitsusel raske olukorra tõttu võimalus varustada sõjaväge vajalike varudega. Sõdurite välimus ja relvastus varieerus. Enamasti põhines varustamine sõdurite suutlikkusel end ise varustada. 1919. aasta septembri lõpus ja oktoobri alguses tuli Suurbritanniast Läti sõjaväekäsk puuduste kõrvaldamiseks. Kuu aega hiljem sai ta kätte ka Inglise relvastuse. Esimeste saadetistega oli selge, et Suurbritannia vabaneb tarbetutest varudest. Vastu saadi ka määrdunud, kulunud riideid ja jalanõusid, sageli liiga väikseid. Sobimatuid jalanõusid kandnud sõdurid põhjustasid terviseprobleeme, mis mõjutasid lahinguvõimet. Rõivas parandati ja õmmeldi uuesti. Peamiseks ühendavaks sümboliks oli 11-kiireline päikesemärk mütsil ja puna-valge käepael vasaku käe ümber.

Tänapäeval on siin näha mitmeid mälestuspaiku. Rajatised on osa maalilisest, spetsiaalselt kujundatud ajaloo ja looduse matkateest.

Giid Miķelis Yakunovs, +371 28353679.

Oskars Kalpaksi muuseum ja mälestuspaik Airītes asub Salduse ja Skrunda vahel, A9 maantee lähedal. Näitus sisaldab ulatuslikku teavet kolonel Oskars Kalpaksi ja tema pataljoni kohta ning tutvustab Läti Rahvusarmee ajalugu ja mälestuspaika Airītes. Näitus näitab kolonel Oskars Kalpaksit kui isiksust, sõdurit ja Läti iseseisvuse eest võitlejat. Ekspositsiooni osana on saadaval ka läti, inglise ja saksa keeles heliprotokollid. Need rõhutavad 1918/1919. aasta ajalooliste sündmuste tähtsust Läti riikluse kaitsmisel. Muuseumihoone on restaureeritud.

Sissepääs on tasuta; giidiga ekskursioon - tasuline. Kompleksis on puhkeala, park, takistusrada, on võimalik võtta mitmesuguseid kursusi, samuti on olemas seminarisaal kuni 30 inimesele.

Polkovniku Oskars Kalpaksi perekonna mälestuspaik Liepsalas asub Madona linna ja Lubānsi järve vahel. Liepsalas asub Kalpaksi lapsepõlvekodu. Mälestuspaik rajati siia 1997. aastal polkovniku vennatütre Ārija Kalpaks-Grundmane (1922–2006) ideede põhjal ja toetusel. Mälestuspaik koosneb erinevatest sümboolse tähendusega keskkonnaobjektidest ja kiviskulptuuridest, mis kujutavad läti eetilisi ja patriootilisi väärtusi. Suurimas hoones on välja pandud näitus, mis on pühendatud Läti Vabadussõja ajaloole ja Läti riigi kahekümne kahele vabadusaastale (1918–1940). Oskars Kalpaksi mälestusmärki asub Visagalsi kalmistul; selle autorid on Kārlis Zāle ja Arnolds Dzirkals ning see avati 1927. aastal. Mälestusmärk koosneb kolme figuuriga kompositsioonist, mille keskel on läti sõdalane kilbi ja mõõgaga, ning temast kahel pool on längu vajunud sõdurid. Skulptuurirühma jalamil asub graniidist alusel pronksplaat, millel on Kalpaksile pühendatud Edvards Virza luuletus. Oskars Kalpaks langes 6. märtsil 1919 Airītese talu lähedal, mis asub Skrundast Saldusesse viiva tee ääres.

Asub Madona rajoonis Murmastiene vallas Meža Strodu külas Varakļānist 6 km kaugusel.

1. Liepaja jalaväerügemendi lahinguväljal, kus 1919. aastal sõditi "punase" armee vastu, on näha vabadusvõitluste monument. Sellest kohast mitte kaugel sai lahingus raskelt haavata maamees Aleksandrs Lakstīgala. Tema kodu lähedalt leiti surnud mees. Seetõttu valiti selle monumendi asukoht.

16. augustil 1936 avati vabadusvõitluste mälestuseks graniidist võidusammas (nimetati tolleaegseks ajakirjanduseks), millele oli graveeritud sõnad: "1. meie kodumaa iga nurk – nii nüüd meie oma." Selle paigaldas Rēzekne vahirügemendi juhtkond, pühitses Rēzekne vahirügemendi vanempastor Vincents Tomašūnas koos kohaliku praostkonna Kalinkaga. Avavõlad võttis vastu Zemgale diviisi komandör ja Lāčplēsise ordu rüütel Žanis Bach. 1950. aastal see lammutati ja hävis. 16. novembril 1996 pühitseti taastatud monument, ühtlasi ka Läti Vabariigi väljakuulutamise 78. aastapäeva auks.

Asub Varakļāni linna kalmistul, luterlikus osas.

Ventspilsi 2. jalaväepolgu mälestussammas Vabadussõjas langenud sõdurite mälestuseks.

1937. aastal maeti lähedalasuvast metsaservast Varakļāni kalmistule ümber kaks Ventspilsi 2. jalaväerügemendi tundmatut sõdurit, kes olid luure käigus bolševike poolt vangi võetud ja hiljem tapetud. 8. septembril 1937 ehitas hauale ausamba arhitektuuritudeng Ansis Bērziņš. Tellistest ja graniidist ehitatud seitsme meetri kõrgune monument sobib kokku samal päeval pühitsetud Art Deco kalmistu värava ja kabeliga.

Asub Rūjiena keskväljakul.

Kolme meetri kõrgune hallis Soome graniidis raiutud muistse läti eestkostja kujutis, mida kutsutakse “Tālava trompetistiks”, on asetatud kolme meetri kõrgusele graniidist postamendile, monumendi kogukõrgus ulatub aga 7,5 meetrini. Esialgsetel eskiisidel ja makettidel oli K. Zemdega oma kätesse pannud mõõga, mis hiljem asendati trompetiga. Monument avati 15. augustil 1937. aastal.

See monument peegeldab keerulist olukorda meie riigi ja sõjaväe moodustamisel, samuti nende sündmuste hindamisel. Vahetult pärast Läti riigi väljakuulutamist tungis Punaarmee sisse ja Kārlis Ulmanise ajutine valitsus rajas Liepājasse pelgupaiga. 1919. aasta veebruaris algas Eesti sõjaväe abiga Läti vabastamine põhjast ning Rūjiena piirkonnas toimus esimene mobilisatsioon Tartus moodustatud Läti vägedele, millest sai Põhja-Läti brigaad kolonel Jorgise juhtimisel. Zemitans. Põhja-Läti brigaad võitles Cēsise lahingutes mitte ainult bolševike, vaid ka Landeswehri ja Rauddiviisi vastu. Rūjiena ümbrusesse mobiliseeritud sõdurid võitlesid ka järgnenud Vabadussõjas. Peamised loorberid võitsid pärast sõda kindral Jānis Balodis ja tema juhitud Lõuna-Läti brigaad, kuid Põhja-Läti brigaadi unustas ta sageli. Rūjienasse kavandatud Rūjiena mälestussammast ehitati pikka aega ja 1937. aastal avatud monument populariseeriti ametlikult kui Rūjiena vabastamise ja langenud sõdurite mälestuse mälestussammas, rääkimata selle algusest. kõik rügemendid Põhja-Lätis.

Monument pole mitte ainult populaarne vaatamisväärsus Läti ja Eesti turistide seas, mis on mingil määral lähtepunktiks mitmete teiste Vabadussõja mälestuspaikade külastamisel Rūjienas, vaid "Tālavas taurētājs" on peatuspaigaks ka eestlaste külastustele. ja erineva tasemega Läti ametnikud.

Rūjiena vabastajate ja langenud sõdurite mälestussammas, laiemalt tuntud kui “Tālava trompet”, kanti 29. oktoobril 1998 riikliku tähtsusega kunstimälestisena riigi kaitse alla võetud kultuurimälestiste nimekirja (mälestise kaitse kanne). number 4522).

Karosta on Baltimaade suurim ajalooline sõjaväeala, mis hõlmab peaaegu kolmandiku kogu Liepāja territooriumist. Karosta on ainulaadne sõjaväe- ja kindlustushoonete kompleks Läänemere kaldal, mis on eriline Läti ja kogu maailma ajaloos ja arhitektuuris. Karostas asuvad sellised militaarpärandi objektid nagu Põhjamuul ja -fordid, redaan, Karosta vangla, Karosta veetorn, Püha Nikolai õigeusu merekatedraal ja Oskars Kalpaksi sild.