Eesti merevägi abistab Läti vägesid Vabadussõjas

Rauddiviisi ja baltisaksa Landeswehri edasiliikumine Cēsise suunas koos võimaliku edasiliikumisega kirdesuunas oli eestlaste jaoks reaalne oht Eestile. Seetõttu saatis Eesti armee ülemjuhataja Johan Laidoner Cēsise suunas märkimisväärsed jõud, tugevdades neid soomusrongidega. Samuti tuleb arvestada, et Briti mereväebaas asus Tallinnas ja üks Saksamaa eesmärke oli nõrgestada Briti laevastiku kohalolekut Läänemerel või isegi saavutada selle täielik lahkumine varem Saksamaa kontrolli all olnud aladelt.

Eesti relvajõudude ülemjuhataja Johan Laidoner ja mereväe juhataja Johan Pitka otsustasid Riia lähedal asuvaid Saksa vägesid viivitamatult merelt rünnata, toetades ja abistades seeläbi Eesti ja Läti maavägesid. Kui eestlased sellest plaanist teavitasid Tallinnas viibivat Briti liitlasvägede esindajat, said nad vastuseks, et see võib olla suur viga, mida on hiljem raske parandada. Kuna kulisside taga keesid poliitilised intriigid, lootsid britid sel ajal ilmselt von der Goltzi sõjaväge edasi suunata ja seda oma huvides Venemaal bolševike vägede hävitamiseks kasutada. Kuid keerulises poliitilises olukorras otsustasid eestlased selle plaani siiski ellu viia ja valmistasid ette sõjalise operatsiooni Daugavgrīva ründamiseks.

26. juunil 1919 asus Eesti eskaader teele. Selle koosseisu kuulusid hävitaja Lennuk, suurtükipaat Lembit, miinitraalerid Olev ja Kalev, suurtükiväega jäämurdja Tasuja, mille külge oli kinnitatud praam laskemoona ja kütusega. Plaanitud oli, et selle mereväeüksusega liitub ka hävitaja Vambola. 28. juunil jõudis eskaader Pärnu jõeni ja heitis seal ankru, Vambola lähenes praamile ja täiendas oma kütusevarusid. Jätkates ranniku lähedal püsimist oma liikumise varjamiseks, lähenes Eesti eskaader Gauja jõe suudmele ja heitis seal ankru, et rünnakuks valmistuda.

2. juuli varahommikul, kui maaväed juba Riia eeslinna ründasid, anti suurtükilaevale Lembit käsk siseneda Daugava jõe suudmesse ja vaigistada Saksa kaldapatareid, kuna sel ajal oli teada, et Eesti maaväed olid juba jõudnud Mīlgrāvisse. Lembit valiti madala süvise ja hea manööverdamisvõime tõttu. Kui Lembit oli Saksa kaldapatareid täpse tulega hävitanud, astus lahingusse hävitaja Vambola, mis lähenes Daugavgrīva kindlusele ja vaigistas oma Saksa suurtükid. Sel ajal üritasid kaks Saksa lennukit rünnata Eesti laevu, kuid mõlemad lasti õhutõrjerelvadega alla. Sakslased põgenesid ja lahkusid Daugavgrīva kindlusest ning sakslaste moodustatud jõeflotill, mis oli relvastatud ja mõeldud Daugava lahinguteks, sattus eestlaste kätte. Need on väikesed jõelaevad, mis on relvastatud kuulipildujate ja isegi väikeste kahuritega. Olles osa oma meeskondadest nendele paatidele ümber paigutanud, suundusid Eesti meremehed mööda Daugavat üles Bolderājasse ja avasid tule ning vallutasid seal Saksa kaldapatarei. Sakslased osutavad vastupanu ja hävitatakse, kuid osa vangistatud ja haavatutest viiakse Daugava suudmes suurtele laevadele. Saksa vägede jaoks vähendasid need ootamatud rünnakud merelt oluliselt nende lahinguvõimet ja ohustasid nende armee varustust üle Daugava, need demoraliseerisid nende võitlusvaimu ja võtsid ära soovi võitlust jätkata.

Hiljem tunnistas Eesti mereväe ülem Johan Pitka, et see merelahinguoperatsioon oli üks edukamaid ja olulisemaid kogu Eesti Landeswehri sõja jooksul. Imekombel, tunnistavad eestlased ise, toimus see oluline lahinguoperatsioon Daugava jõe suudmes eestlastele kaotusteta.

Huvitav on ka see, et eestlased randusid ka Mangalsalal, mille elanikud jälgisid Daugava teisel kaldal toimuvat võitlust umbes kahe kilomeetri kauguselt. Enne sõda reisisid Eesti kalurid oma rannikult Pärnust Narvani lõhepüügihooajal, mis kestis jaanipäevast mihklipäevani, sageli sellele Läti rannikule kasumit otsima. Ja selgus, et Eesti sõdurite seas oli selliseid lõhepüüdjaid ning nad kohtasid Mangalsalal tuttavaid Läti kalureid, kellega nad olid enne maailmasõda kalapüügireisidel käinud. Nad kohtusid taas heade ja vanade sõpradena. Ja kuidas nad oleksid saanudki mitte kohtuda – kui sõda oli lõppenud.