Eesti merevägi abistab Läti vägesid Vabadussõja ajal

Cēsise poole, edasise võimaliku liikumisega kirdeosas, Rauddiviisi ja Saksa-Balti Landesveri suunas, nägid eestlased Eestile tõelist ohtu. Seetõttu saatis Eesti armee ülemjuhataja Johann Laidoner märkimisväärsed jõud Cēsise poole, tugevdades neid soomusrongidega. Arvestada tuleb ka sellega, et Tallinnal oli Briti mereväebaas ja üks Saksamaa eesmärke oli nõrgendada Suurbritannia laevastiku kohalolekut Läänemerel või isegi saavutada selle täielik tagasitõmbumine varem Saksa kontrolli all olnud aladelt.

Eesti relvajõudude ülemjuhataja Johann Laidoner ja mereväe juhataja Johan Pitka otsustasid mitte rünnata Riia lähedal asuvaid Saksa vägesid ootamatult merelt, toetades ja abistades nii Eesti ja Läti maavägesid. Kui eestlased sellest kavatsusest Briti liitlaste esindajat Tallinnas teavitasid, said nad vastuseks, et see võib olla suur viga, mida hiljem on raske parandada. Kuna intriigid olid kulisside taga, lootsid britid ilmselt von der Goltzi sõjavägesid edasi viia ja kasutada nende huve Venemaa bolševike vägede kukutamiseks. Raskes poliitilises olukorras otsustasid eestlased aga selle plaani ellu viia ja valmistusid sõjaliseks operatsiooniks Daugavgrīva ründamiseks.

26. juunil 1919 asus teele Eesti eskadron. See koosneb hävitajast Lennukist, suurtükist Lembit, miinipildujatest Olev ja Kalev, kahuriga relvastatud jäämurdjast Tasuja, mis on kinnitatud lodja külge laskemoona ja kütusega. Nende merevägedega peaks liituma ka mereväe hävitaja Vambola. 28. juunil jõuab eskaader Pärnu jõeni ja viskab sinna ankruid, Vambola läheneb praamile ja täiendab oma kütusevarusid. Jätkates oma liikumise varjamiseks kalda lähedale jäämist, läheneb Eesti eskadron Gauja suudmele ja viskab sinna ankruid, et rünnakuks valmistuda.

2. juuli varahommikul, kui maaväed juba ründavad Riia eeslinnu, antakse kahur Lembit käsk siseneda Daugava suudmesse ja vaigistada Saksa ranniku patareid, sest sel ajal on teada, et Eesti maaüksustel on jõudis juba Milgravisesse. Lembit valiti sellepärast, et sellel on väike süvis ja ta suudab hästi manööverdada. Kui Lembit on täpse tulega hävitanud Saksamaa ranniku patareid, osaleb lahingus hävitaja Vambola, kes läheneb Daugavgrīva kindlusele ja vaigistab selle Saksa kahurid. Eesti laevu ründavad seejärel kaks Saksa lennukit, kuid mõlemad tulistatakse õhutõrjerelvadega alla. Sakslased põgenevad Daugavgrīva kindluse eest ja eestlased satuvad relvastatud ja Daugava lahinguks mõeldud sakslaste moodustatud jõelaevastiku kätte. Need on kuulipildujatega ja isegi väikeste kahuritega relvastatud jõelaevad. Osa oma meeskondi nendele laevadele üle viies lähevad Eesti meremehed Daugavast üles Bolderājale ja kui nad tule avavad, hõivavad seal Saksa rannapatarei. Sakslased peavad vastu ja hävitatakse, kuid mõned vangistatud ja haavatud viiakse Daugava suudmes suurtesse laevadesse. Saksa vägede jaoks vähendasid need ootamatud merelöögid oluliselt nende lahinguvõimet ja ohustasid nende armee varustamist üle Daugava, nad demoraliseerisid võitlusvaimu ja võtsid neilt soovi võitlust jätkata.

Eesti mereväe ülem Johan Pitka tunnistas hiljem, et see merelahinguoperatsioon oli üks edukamaid ja olulisemaid kogu Eesti Landeswehri sõja ajal. Imekombel tunnistavad samad eestlased, et see eestlaste jaoks oluline lahinguoperatsioon Daugava suudmes toimus kaotusteta.

Huvitav on ka see, et eestlased maabusid ka Mangaļsala kaldal, mille elanikud jälgisid lahinguid Daugava teisel kaldal umbes 2 kilomeetri kauguselt. Enne sõda said Eesti kalurid oma rannikust Pärnust Narva jaanipäevast Miķeliseni kestnud lõhepüügi ajal sellel Läti rannikul sageli kasumit. Ja selgus, et eesti sõdurite seas oli lõhepüüdjaid ja nad kohtusid Mangaļsalas tuntud Läti kaluritega, kes olid enne maailmasõda kalastusretkedel käinud. Nad kohtusid taas heade ja vanade sõpradena. Ja kuidas mitte - kui sõda oleks lõppenud.