Eesti sõdurite mälestuse hoidmine Lätis
I Maailmasõda ja iseseisvumine, Restored Independence

Asub Veselava kalmistu kabeli kõrval.

Esimene monument Cēsise lahingule ja langenud Eesti sõduritele avati 5. augustil 1923. aastal.
Selle avamisel osalesid Läti Vabariigi esimene president Jānis Čakste ja Eesti suursaadik Lätis Jūlijs Saljema.

Kalmistule maeti 16 eesti sõdurit, kes langesid 1919. aasta juunis Cēsise lahingutes Balti Landesveri ja Rauddiviisiga. Neli neist maeti hiljem kodumaale ümber. Monument ehitati kohalike elanike kogutud annetustest. Selle valmistas meistrimees Dāvis Gruzde Ķikuri majade omaniku Kārlis Bierņši kavandi järgi.

Asub Plāņi vallas Strenči lähedal, Strenči-Valka maantee 3. kilomeetril.

Mõte rajada 27. aprillil 1919. aastal enamlastega peetud lahingu kohale monument, tekkis Eesti soomusväediviisi ülemal kapten Anton Irvsil 1930. aastatel. Skulptuurikomisjoni žürii andis 1937. aasta novembris konkursile laekunud 14 monumendiprojekti hulgast esikoha skulptor Ernst Jõesaarele.
1939. aastal pandi monumendi aluskivi, millest annab tunnistust aluse ette graveeritud autorimärk ja aastaarv. Monumendi enda ehitamist ei saanud aga alustada enne kommunistlikku okupatsiooni.

Monumendi rajamise idee taastati pärast kahe riigi taasiseseisvumist ja see avati 23. aprillil 1994. aastal.

Monumendi aluse ees on aastaarv "1939", mida poolitab skulptori initsiaalidega "EJ" valmistatud stiliseeritud silt. Monumendi teisel küljel on tekst “ESHL 1994” (Eesti Söjahaudade Hoolde Lüt, tlk Eesti Sõjameeste Kalmistu Ühing).

Märge. Antons Irvs on maetud Eestisse Viljandi kalmistule.

Asub Priekuli vallas Cēsise-Valmiera maantee ääres Rauna silla lähedal.

Vaadata saab kiviraidur Voldemārs Koltovi valmistatud graniidist mälestuskivi Cēsise lahingutes langenud sõduritele.
Avastati 2004. aastal, kui tähistati Cēsise lahingu 85. aastapäeva.
Mälestuskivi 110 Eesti ja 44 Läti sõdurile, kes langesid lahingutes Rauna ja Gauja kaldal.
Põhja-Läti brigaadi 3. Eesti diviisi 6. rügement (ülem K.Tallo), 3. rood (ülem J. Krūss) ja 2. Cēsise rügement (ülem K.Berķis) võitlesid kangelaslikult Rauna ja Gauja lähistel toimunud lahingutes.

Asub Salaca jõe kaldal, kalmistu lähedal, Upes tn 3a.

Esimest korda pühitseti kalmistu sisse juunis 1927. 1936. aasta kevadel loodi kohaliku valveorganisatsiooni ettepanekul kalmistumägi, kuhu maeti ümber kaks tundmatut Eesti sõjaväelast. Kalmistu õnnistati sisse 16. augustil 1936. aastal. Nii Saksa kui ka Nõukogude okupatsiooni ajal seisis kalmistu mahajäetuna, ümbritsetud pärnadega.

Eesti kaitseministeerium võttis koostöös Läti kaitseministeeriumi ja vendade kalmistu komiteega vastu Läti poole ettepaneku koondada kõik langenud Eesti sõdurite üksikmatused Mazsalacasse, kus oli juba 2-liikmeline Eesti sõduri ansambel. moodustati pärast vabadusvõitlusi.

18. juunil 2013 avati sellel kalmistumäel Läti Vabadussõjas langenud Eesti sõdurite vennaskalmistu monument. Monumendi valmistas Saaremaa dolomiidist Eesti firma Dolokivi OÜ SIA Arhitektu birojs Vecumnieks & Bērziņi järgi. Avamisel osalesid Eesti kaitseminister Urmas Reinsalu ja Läti kaitseminister Artis Pabriks.
11. novembril 2015 pühitseti 10 uut Vabadussõjas langenud tundmatute sõdurite ümbermatmist.

Asub Alūksnes, Helēnase ja Alsviķu tänavate ristumiskohas.

Mälestuskivi avati 29. mail 1999, Alūksne vabastamise 80. aastapäeval. Kivisepistamise teostas skulptor Ainārs Zelčs.

31. märtsil 1919 asutati Tartus Põhja-Läti brigaad Vidzeme ja Latgale vabastamiseks. Brigaadi koosseisu kuulusid ühendatud 1. Valmiera ja 2. Cēsise jalaväepolk, hiljem ka Põhja-Läti partisanide rügement, kaks ratsaväe eskadrilli ja kaks suurtükipatareid. 26. mail hõivasid need väed Valmiera, kuid 27. mail ründas 1. Valmiera jalaväepolk koos 2. Eesti ratsaväerügemendiga Alūksne suunas. Enamlased ei suutnud edasisi rünnakuid tõrjuda ja 29. mail 1919 Aluksne vabastati.

Võnnu lahingus hukkunud lätlaste ja eestlaste mälestuseks püstitatud võidusammas asub Võnnus (Cēsises) Ühtsuse väljakul (Vienības laukums). Võidusamba 1919. aastal Võnnu lahingus võidelnute auks kavandas arhitekt Pauls Kundziņši ja selle rajamiseks koguti annetusi elanikelt. Võidusambale pandi nurgakivi 22. juunil 1924. Nõukogude okupatsioonirežiimi ajal 1951. aasta 25. märtsi ööl lasti võidusammas õhku ja hävitati täielikult. Aastatel 1959–1990 asus tolleaegsel Võidu väljakul (tänasel Ühtsuse väljakul) skulptor Kārlis Jansonsi loodud Lenini ausammas. 1997. aastal õnnestus Võnnu rajooni volikogu esimehel Māris Niklassil kaasata mälestusmärgi taastamistöödesse Eesti riigiasutused. Eesti riigilt saadi kingituseks mälestusmärgi ehitamiseks vajaminev materjal, Saaremaa dolomiit. Võnnu lahingu 79. aastapäeva pidustuste ajal 22. juunil 1998 pandi Ühtsuse väljakul paika taastatava mälestusmärgi nurgakivi. 15. novembril 1998 avati Võnnus pidulikult taastatud võidusammas (arhitekt Imants Timermanis). Teavet võidusamba kohta saab Võnnu Ajaloo- ja Kunstimuuseumi näituselt „Võnnu ja Läti Vabadussõda” Uues Lossis.

Mälestuspaik lätlaste ja eestlaste ühendatud vägede võidukale lahingule Skangaļi mõisa eest asub umbes 20 kilomeetri kaugusel Võnnust (Cēsisest). Mälestuskivi Võnnu lahingus osalenutele ja Eesti Kalevlaste Maleva võitlejatele avati 22. juunil 2019. Lätlaste ja eestlaste ühendatud sõjaväe siin saavutatud võit lahingus Skangaļi mõisa eest oli Võnnu lahingu pöördepunkt, sest selle tulemusel alustas Niedra valitsuse sõjavägi oma üldist taganemist. Andrievs Niedra valitsus oli saksameelne Läti ajutine valitsus, mis tegutses 1919. aasta 10. maist 26. juunini. Rünnak Landeswehri üksuse vastu algas juba 1919. aasta 22. juuni varahommikul, kui kalevlaste 3. rood tungis soomusrongi dessandiga Skangaļi mõisa ja sai enda valdusesse kaks suurtükki. Vaenlane asus vasturünnakule. Veidi hiljem, keskpäeval, korrati rünnakut ja pärast ägedat lähivõitlust suruti Landeswehri üksus Skangaļi mõisast välja. Sõjasaagiks  saadi kuulipildujad, suures koguses laskemoona ja muud lahinguvarustust. Kaks tundi hiljem vallutasid eestlased tähtsa  teeristi Starti kõrtsi juures. Skangaļi mõisa vallutamisel sai haavata või kaotas elu 58 kalevlast. Mälestuspaiga loomist toetas märkimisväärselt Eesti pool. 

Üle Rauna jõe viiv raudteesild asub Priekuļi vallas maantee P20 läheduses. Seda võib näha Võnnu-Valmiera maantee paremal pool. Raudteesild ei ole mõeldud jalakäijatele, see on valve all. 1889. aastal ehitatud Riia-Valka raudteeliinil asuv kivisild on kõrgeim omalaadne raudtee-ehitis Baltimaades. See on 24 meetrit kõrge ja 78,9 meetrit pikk. Rongid peavad sillal hoidma kiirust 80 km/h. Kiiremini sõita ei ole lubatud ning aeglasemalt sõites ei pruugi rong suuta toime tulla tõusuga mõlemas silla otsas ning võib hakata tagasi libisema. 1919. aasta juunis Eesti ja Läti vabadussõdade ajal kasutati raudteesilda, et saata Eesti sõjaväele, mille koosseisu kuulus ka Põhja-Läti Brigaad, tagavaravägesid Valka rinde tagalast. Kui 2. Võnnu jalaväepolk oli sunnitud Võnnust taganema, tugevdasid selle üksused oma positsioone Rauna jõe kaldal. Raudteesild oli kindlustuse osa ja tagas lahingu ajal Eesti soomusrongide liikumise. Teise maailmasõja ajal, kui Lätis vahetusid okupatsioonivõimud, lasksid põgenevad punaarmeelased 4. juulil 1941 silla õhku. Saksa armee sapöörid taastasid silla nädala ajaga. Teise maailmasõja järgse Nõukogude okupatsiooni ajal oli Rauna sild sõjalis-strateegilise tähtsusega ja seda valvati rangelt.

Mälestusmärk Viljandi koolipoiste roodu sõduritele, kes langesid Stalbe lähedal, asub Riia-Limbaži maantee läheduses, Stalbe-Stūrīši teel, mis viib Pārgauja piirkonnavalitsuseni (paremal). Graniidist mälestusmärgil on läti ja eesti keeles kirjas: „19.–21.06.1919 peatas 6. polgu Viljandi koolipoiste üksus Stalbe lahingus vaenlase rünnakud.” Mälestusmärk avati 19. juunil 2009. Selle idee autor on M. Niklass. Mälestusmärgi valmistas kiviraidur V. Koltovs. Eesti 6. polk võitles Võnnu lahingus Stalbe juures Landeswehri ja Rauddiviisi vastu. Stalbe mõisa läheduses proovisid sakslased rindejoonest läbi tungida, kuid olid sunnitud pärast kaks päeva kestnud ebaõnnestunud katseid taganema. Igal aastal algab Karutapja päeva tähistamine Stalbes tõrvikurongkäiguga Viljandi koolipoiste roodu sõduritele pühendatud mälestusmärgi juurde.

Metsalahingu puhkeala asub peamises Võnnu lahingu paigas Amata silla juures. Külastajatele pakutakse kuulata lugusid Võnnu lahingust ja osaleda mitmesugustes tegevustes, näiteks matkadel ja väljasõitudel tähtsaimatesse Võnnu lahingu paikadesse ning meeskonnalahingus. Lõpetuseks võivad külastajad nautida kosutavat sõdurisuppi. Amata raudteesild etendas väga olulist rolli kogu Vabadussõjas, sest siin toimus Eesti sõjaväe esimene kokkupõrge Landeswehriga. 5. juunil 1919 toimus Amata raudteesilla juures teisel pool jõge Eesti sõjaväe soomusrongide esimene lahing Landeswehri üksustega. Landeswehr teadis, et läheneb soomusrong, mineeris raudteesilla ja võttis sisse positsioonid Amatase talu juures jõe kaldal ning oli valmis võimalikuks sõjategevuseks. Amata sild oli piiriks eesti vägede ja saksaste vahel.

Ööl vastu 23. juunit 1919, Võnnu lahingu ajal, jättis Landeswehr Võnnu (Cēsise) maha ja taganes Amata jõe äärde. Taganedes põletasid sakslased maha Võnnu Läti Seltsimaja ja õhkisid Amata silla.

Asub Cēsise Lejase kalmistul, Lenču tänav 15, Cēsis.

Üks olulisemaid Esimese maailmasõja ja Vabadussõja mälestuspaiku Cēsises on Alumisel kalmistul asuv vendade kalmistu.
Kalmistu on 1927. aastal Cēsise kunstniku ja mõtleja Augustus Julla (1872-1958) ehitatud Vennaskalmistu monument, mis on pühendatud aastatel 1915-1920 Vennaskalmistule maetud sõduritele.

Cēsise Alumise kalmistu vendade kalmistule on maetud umbes 200 sõdurit. Nende hulgas teadmata arv Esimeses maailmasõjas langenud läti laskureid ja vene sõdureid, samuti saksa (10), poola jt rahvusest sõdureid. Selle Läti kalmistu ajal maeti nendele kalmistutele 5. (2.) Cēsise jalaväerügemendi 22 langenud sõdurit, samuti 11 vabadusvõitlejat, kes langesid teistes Läti armee üksustes. Vennaskalmistule on maetud 2 eestlast, 15 enamlaste ohvrit ja ka läti punapüssimeest.

Asub Valmiera Püha Siimoni luteri kiriku välisseinal.

Mälestustahvel avati 26. mail 2011, tähistades Valmiera bolševike käest vabastamise aastapäeva. Tahvel on pühendatud 26. mail 1919 bolševike lahingus langenud Viljandi koolinoorte sõdurile Viktor Andersonile.

23. september 1928 Siimoni kirikus avati graniitplaat Läti vabastamisel ja maailmasõjas langenud Valmiera-Veide koguduse liikmetele. Tahvel hävis Nõukogude okupatsiooni ajal. 11. novembril 1995 avati uus mälestustahvel.

11. augustil 1935 toimus St. Siimoni kirikus avati ja pühitseti graniitplaat 70 Valmiera-Valmiermuiža koguduse liikmele. Tahvel hävis Nõukogude okupatsiooni ajal. Uus avati 1995. aastal.

Mälestusmärk Võnnu lahingus langenud eesti ja läti sõduritele asub Priekuļi piirkonnas Liepas Rūpniecībase tänava lõpus, umbes 1 km Lode raudteejaamast lõuna poole. Mälestusmärgile pandi nurgakivi 22. septembril 1929 ja see avati 11. augustil 1935. See on valmistatud Allaži allikalubjast Liepa vallas Julla talus elanud skulptori Augusts Julla kavandi järgi: see kujutab kõrgreljeefina ühe käega adrale toetuvat talupojast sõdurit, kelle teises käes on ülestõstetud mõõk. Sõduri näo loomiseks kasutati skulptori isa Jānis Julla surimaski. Liepa valla ajaloo uurija Aivars Vilnis on märganud, et linnulennult on näha, et mälestusmärgi vundament, selle juurde viiv tee ja trepp moodustavad noole kuju, mis on suunatud Liepa mõisa (Lindenhoffi) poole, kus paiknesid Võnnu lahingus sakslaste positsioonid. On muidugi kaheldav, kas see oli tõesti autori omaaegne kavatsus, kuid kindlasti rikastab see mälestusmärgi tänast tõlgendust. Mälestusmärgi kõrval asuvad Läti ainsad looduslikud liivakivikaared, mida nimetatakse Suureks Põrguks (Lielā Ellīte), Liepa Põrguks (Liepas Ellīte) ja Kuradi Ahjuks (Velna ceplis).

Teelõik Viļaka – Vientuļi (P35) on vasakul pool teed, Jaškova haua kabeli juures.

Vabadussõjas langenud Läti ja Eesti sõdurite mälestussammas.

Skulptor Kārlis Zemdega 1920. aastal Jaškovis vabadusvõitluses langenud sõdurite mälestuseks loodud monument avati esmakordselt 22. septembril 1935 1929. aastal rajatud vendade Viļaka haudadel.
Vabadusvõitlus Punaarmee vastu Viļakase rajoonis algas Läti armee ja Latgale partisanide rügemendi rünnakuga 9. jaanuaril 1920. aastal. Sellel osalesid ka Eesti sõdurid. Viļak vabastati juba 9. jaanuaril, kuid lahingud temast ida pool kestsid veel mitu päeva. Nii enne kui ka pärast Vilakase vabastamist maeti langenud sõdurid erinevatesse kohalikele elanikele teadaolevatesse paikadesse. Läti riigi stabiliseerudes hakkas Viļakas mõtlema vendade ühishaudade rajamisele. Juba 18. novembrist 1923, pärast praost P.Apšinīksi peetud pidulikku jumalateenistust katoliku kirikus, suundus suur rongkäik äsja moodustatud vendade matmispaika mäel, nn Jaškovi. Viļaka ümbrus. Peagi rajati monumendi vundament, algas monumendi annetuste kogumine. Langenud sõdurite haudade väljaselgitamine võttis aega, alles 3. novembril 1929 toimus ümbermatmine tulevastesse vendade haudadesse. Neisse maeti Viļakase ümbruses langenud 31 Läti ja 14 Eesti sõdurit, 1935. aastal oli monument valmis ja 22. septembril pühitseti see pidulikult sisse.
Sõjaeelsetel Läti iseseisvusaastatel olid kõik Viļaka kihelkonna tähtsamad riiklikud sündmused seotud vennashaudade ja selle monumendiga.
Mälestis hävis sõjajärgsetel nõukogude võimu aastatel, kuid selle graniidist osad, kuigi kahjustatud, säilisid. Monument taastati 11. novembril 1990 – Lāčpleši päeval.

See asub Riia tänava serval Krustpilsi palee vastas.

Daugava paremal kaldal Jēkabpilsis tegi ettepaneku vabadusvõitluses langenud sõdurite mälestussamba püstitamiseks mälestusmärgile "Isamaa eest langenud 1918 - 1920" Läti vendade haudade komitee Krustpilsi osakond. 12. juunil 1923. aastal. Monumendi loomiseks andis Krustpilsi Vallavalitsus 12. novembril 1923 käsutusse tsaar Aleksander II mälestussamba kiviosa kogudusevalitsuse maja juures, kuhu monument paigaldati pärisorjuse kaotamise auks. vennashaudade komiteest. Läti siseministeerium lubas vennashaudade komitee Krustpilsi filiaalil annetusi koguda. Kokku annetati 2400 latti, puudu oli 1200. Neid loodeti saada monumendi avamispäeval korraldatud basaarilt ja seltskonnaõhtult.

Monumendi projekt on usaldatud arhitekt Aleksanders Birznieksile. Arhitekti plaanides oli luua monument kohalikust materjalist – dolomiitnaastudest. Monumendi mahu moodustasid kaks kontsentrilist massiivset dolomiitnaastudest müüritisest poolringi, millest väline Daugava poolne oli madalam, raius kaldasse ja moodustas terrassi. Selle keskel oli punastest tellistest tulerist. Peamise poolringi keskel altarina graniitplaadid tekstiga: "Isamaa eest langenud 1918 - 1920" ja kujutavad Daugava lainete kohal tõusvat päikest, raamitud Läti sümbolitega. Monumendi keskosa moodustas langenud sõduri mask, mille sepistas skulptor V. Trejs. Latgale suurtükiväerügemendi ülema kohusetäitja kolonelleitnant Jākobsons lubas monumendi ehitamiseks kasutada Daugava paremal kaldal Krustpilsi lossi vastas asuvat väljakut tingimusel, et väljak jääb Latgale suurtükiväe omandisse. rügement.

1925. aastal sõlmis Läti vendade haudade komitee Krustpilsi osakond Riia ärimehe V. Treijaga lepingu Krustpilsi monumendi ehitamiseks. 26. juulil 1925 pandi monumendi vundament. 27. september 1925 on ristisõdijatele püha. Monumendi avamine toimub selle pühitsemisega Krustpilsi koguduse luteri kirikuõpetaja K. Skujiņši poolt. Monumendi ehitamisel osalevad sõjaminister R. Bangerskis, Latgale suurtükiväerügemendi ülem kolonel Kire, kindral K. Berķis jt.

20. sajandil 1950. aastatel hävis osaliselt monument "Isamaa eest langenud 1918 - 1920" - ülemine osa lammutati - muistsete läti sõdurite mask, määrdunud pealdised, hävinud tuleristi märk. Seevastu juba kolmanda ärkamisaja alguses kirjutasid Läti Rahvarinde (LTF) Krustpilsi osakonna aktivistid esimestel LTF rajoonikonverentsidel resolutsioonis nõude taastada Krustpilsis asuv monument. Juba 11. novembril 1989 toimus monumendi asukohas mälestusüritus, mille käigus jēkabpilslased meenutasid oma Lāčplēši.

1992. aasta alguses alustati monumendi restaureerimistöödega. Vajaliku suuruse ja kujuga graniiditükid valmistatakse Cēsise kommunaalettevõtte kombinaadis. Graniiti töödeldi E. Nīmanise ja V. Treikmanise jooniste järgi. Monumendi taastamise tehnilist järelevalvet teostab arhitekt Māra Steķe. Riias valas skulptor Inta Berga monumendi pronksdetailid. Kõik tööd rahastati Jēkabpilsi linna rahastamisest. Restaureeritud mälestussamba pühitsesid 18. novembril 1992. aastal sisse Jēkabpilsi ja Krustpilsi evangeelse luterliku kiriku tollane praost Modris Plāte ja Jēkabpilsi katoliku kiriku pastor Jānis Bratuškins.

Krustpilis avati 27.09.1925. Monumendi projekteeris arhitekt Aleksandar Birzenieks. Monumendile on raiutud kiri "Isamaa eest langenud 1918-1920". Nõukogude okupatsioonivõim lammutas monumendi osaliselt 1941. aastal, täielikult hävis see 1950. aasta paiku. Monument renoveeriti 18. novembril 1992. aastal.