Eesti sõdurite mälestuse hoidmine Lätis
I Vabadussõjad, Taastatud iseseisvus

Asub Veselava kalmistu kabeli kõrval.

Esimene Cēsise lahingu ja langenud Eesti sõdurite mälestuseks püstitatud monument avati 5. augustil 1923.
Selle avamisel osalesid Läti Vabariigi esimene president Jānis Čakste ja Eesti suursaadik Lätis Jūlijs Saljemā.

Kalmistul on 16 Eesti sõduri säilmed, kes langesid 1919. aasta juunis Cēsise lahingutes Balti Landeswehri ja Rauddiviisiga. Neist neli maeti hiljem ümber kodumaale. Monument püstitati kohalike elanike annetuste abil. Selle projekteeris käsitööline Dāvis Gruzde Ķikuri maja omaniku Kārlis Bierņiši järgi.

Asub Plāņi vallas Strenči lähedal, Strenči-Valka maantee 3. kilomeetril.

Idee püstitada monument kohta, kus Eesti armee soomusrongide diviisi ülem kapten Anton Irv langes lahingus bolševike vastu 27. aprillil 1919, tekkis 1930. aastatel. Novembris 1937 andis monumendi ehituskomisjoni žürii 14 konkursile esitatud monumendi kavandi hulgast esikohale skulptor Ernst Jõesaare kavandi.
Monumendi nurgakivi pandi 1939. aastal, mida tõendab autori nimi ja aastaarv, mis on graveeritud aluse esiküljele. Monumendi enda ehitamine algas aga alles kommunistliku okupatsiooni ajal.

Monumendi ehitamise idee naasis pärast mõlema riigi iseseisvuse taastamist ja see avati 23. aprillil 1994.

Monumendi aluse esiküljel on aastaarv "1939", mida eraldab stiliseeritud autorimärk, mis on tehtud skulptori initsiaalidest "EJ". Monumendi teisele küljele on graveeritud tekst "ESHL 1994" (Eesti Söjahaudade Hoolde Lüt).

Märkus: Anton Irvs on maetud Eestisse Viljandi kalmistule.

Asub Priekuļi vallas Cēsis–Valmiera maantee ääres, Rauna jõe silla lähedal.

Vaadata saab kiviraidur Voldemārs Koltovsi valmistatud graniidist mälestusmärgiga mälestuskivi Cēsise lahingus langenud sõduritele.
Avati 2004. aastal, kui tähistati Cēsise lahingu 85. aastapäeva.
Mälestuskivi 110 eesti ja 44 läti sõdurile, kes langesid lahingutes Rauna ja Gauja jõgede kaldal.
Rauna ja Gauja lähedal toimunud lahingutes võitlesid kangelaslikult 3. Eesti diviisi 6. rügement (ülem K.Tallo), 3. rügement (ülem J.Krūss) ja Põhja-Läti brigaadi 2. Cēsise rügement (ülem K.Berķis).

Asub Salaca jõe kaldal, kalmistu lähedal, Upes tänav 3a.

Hauad pühitseti esmakordselt sisse 1927. aasta juunis. 1936. aasta kevadel loodi kohaliku kaardiväe organisatsiooni ettepanekul hauaküngas, kuhu maeti ümber kaks tundmatut Eesti sõdurit. Hauad pühitseti sisse 16. augustil 1936. Nii Saksa kui ka Nõukogude okupatsiooni ajal seisis hauaküngas mahajäetuna, ümbritsetuna pärnadest.

Eesti kaitseministeerium võttis koostöös Läti kaitseministeeriumi ja Massihaudade Komiteega vastu Läti poole ettepaneku koondada kõik langenud Eesti sõdurite individuaalsed matused Mazsalaci, kuhu oli pärast Vabadussõda juba rajatud ansambel kahe Eesti sõduri matustega.

18. juunil 2013 avati sellel kalmistul Läti Vabadussõjas langenud Eesti sõduritele pühendatud Vennaste hauamonument. Monumendi valmistas Saaremaa dolomiidist Eesti ettevõte Dolokivi OÜ SIA Arhitektu birojs Vecumnieks & Bērziņi projekti järgi. Avamisel osalesid Eesti kaitseminister Urmas Reinsalu ja Läti kaitseminister Artis Pabriks.
11. novembril 2015 pühitseti Eesti Sõjameeste Vennaskonna kalmistul sisse 10 uut ümbermatmist Vabaduslahingutes langenud tundmatutele sõduritele.

Asub Alūksnes, Helēnase ja Alsviķu tänavate ristumiskohas.

Mälestuskivi avati 29. mail 1999, Alūksne vabastamise 80. aastapäeval. Kivilõiketööd tegi skulptor Ainārs Zelčs.

31. märtsil 1919 asutati Tartu linnas Põhja-Läti brigaad, mille ülesandeks oli vabastada Vidzeme ja Latgale. Brigaadi koosseisu kuulusid ühendatud 1. Valmiera ja 2. Cēsise jalaväerügement, hiljem ka Põhja-Läti partisanide rügement, kaks ratsaväeeskadroni ja kaks suurtükipatareid. 26. mail okupeerisid need väed Valmiera, kuid 27. mail alustas 1. Valmiera jalaväerügement koos 2. Eesti ratsaväerügemendiga rünnakut Alūksne suunas. Bolševikud ei suutnud edasisi rünnakuid tõrjuda ja 29. mail 1919 vabastati Alūksne.

Võnnu lahingus hukkunud lätlaste ja eestlaste mälestuseks püstitatud võidusammas asub Võnnus (Cēsises) Ühtsuse väljakul (Vienības laukums). Võidusamba 1919. aastal Võnnu lahingus võidelnute auks kavandas arhitekt Pauls Kundziņši ja selle rajamiseks koguti annetusi elanikelt. Võidusambale pandi nurgakivi 22. juunil 1924. Nõukogude okupatsioonirežiimi ajal 1951. aasta 25. märtsi ööl lasti võidusammas õhku ja hävitati täielikult. Aastatel 1959–1990 asus tolleaegsel Võidu väljakul (tänasel Ühtsuse väljakul) skulptor Kārlis Jansonsi loodud Lenini ausammas. 1997. aastal õnnestus Võnnu rajooni volikogu esimehel Māris Niklassil kaasata mälestusmärgi taastamistöödesse Eesti riigiasutused. Eesti riigilt saadi kingituseks mälestusmärgi ehitamiseks vajaminev materjal, Saaremaa dolomiit. Võnnu lahingu 79. aastapäeva pidustuste ajal 22. juunil 1998 pandi Ühtsuse väljakul paika taastatava mälestusmärgi nurgakivi. 15. novembril 1998 avati Võnnus pidulikult taastatud võidusammas (arhitekt Imants Timermanis). Teavet võidusamba kohta saab Võnnu Ajaloo- ja Kunstimuuseumi näituselt „Võnnu ja Läti Vabadussõda” Uues Lossis.

Mälestuspaik lätlaste ja eestlaste ühendatud vägede võidukale lahingule Skangaļi mõisa eest asub umbes 20 kilomeetri kaugusel Võnnust (Cēsisest). Mälestuskivi Võnnu lahingus osalenutele ja Eesti Kalevlaste Maleva võitlejatele avati 22. juunil 2019. Lätlaste ja eestlaste ühendatud sõjaväe siin saavutatud võit lahingus Skangaļi mõisa eest oli Võnnu lahingu pöördepunkt, sest selle tulemusel alustas Niedra valitsuse sõjavägi oma üldist taganemist. Andrievs Niedra valitsus oli saksameelne Läti ajutine valitsus, mis tegutses 1919. aasta 10. maist 26. juunini. Rünnak Landeswehri üksuse vastu algas juba 1919. aasta 22. juuni varahommikul, kui kalevlaste 3. rood tungis soomusrongi dessandiga Skangaļi mõisa ja sai enda valdusesse kaks suurtükki. Vaenlane asus vasturünnakule. Veidi hiljem, keskpäeval, korrati rünnakut ja pärast ägedat lähivõitlust suruti Landeswehri üksus Skangaļi mõisast välja. Sõjasaagiks  saadi kuulipildujad, suures koguses laskemoona ja muud lahinguvarustust. Kaks tundi hiljem vallutasid eestlased tähtsa  teeristi Starti kõrtsi juures. Skangaļi mõisa vallutamisel sai haavata või kaotas elu 58 kalevlast. Mälestuspaiga loomist toetas märkimisväärselt Eesti pool. 

Üle Rauna jõe viiv raudteesild asub Priekuļi vallas maantee P20 läheduses. Seda võib näha Võnnu-Valmiera maantee paremal pool. Raudteesild ei ole mõeldud jalakäijatele, see on valve all. 1889. aastal ehitatud Riia-Valka raudteeliinil asuv kivisild on kõrgeim omalaadne raudtee-ehitis Baltimaades. See on 24 meetrit kõrge ja 78,9 meetrit pikk. Rongid peavad sillal hoidma kiirust 80 km/h. Kiiremini sõita ei ole lubatud ning aeglasemalt sõites ei pruugi rong suuta toime tulla tõusuga mõlemas silla otsas ning võib hakata tagasi libisema. 1919. aasta juunis Eesti ja Läti vabadussõdade ajal kasutati raudteesilda, et saata Eesti sõjaväele, mille koosseisu kuulus ka Põhja-Läti Brigaad, tagavaravägesid Valka rinde tagalast. Kui 2. Võnnu jalaväepolk oli sunnitud Võnnust taganema, tugevdasid selle üksused oma positsioone Rauna jõe kaldal. Raudteesild oli kindlustuse osa ja tagas lahingu ajal Eesti soomusrongide liikumise. Teise maailmasõja ajal, kui Lätis vahetusid okupatsioonivõimud, lasksid põgenevad punaarmeelased 4. juulil 1941 silla õhku. Saksa armee sapöörid taastasid silla nädala ajaga. Teise maailmasõja järgse Nõukogude okupatsiooni ajal oli Rauna sild sõjalis-strateegilise tähtsusega ja seda valvati rangelt.

Mälestusmärk Viljandi koolipoiste roodu sõduritele, kes langesid Stalbe lähedal, asub Riia-Limbaži maantee läheduses, Stalbe-Stūrīši teel, mis viib Pārgauja piirkonnavalitsuseni (paremal). Graniidist mälestusmärgil on läti ja eesti keeles kirjas: „19.–21.06.1919 peatas 6. polgu Viljandi koolipoiste üksus Stalbe lahingus vaenlase rünnakud.” Mälestusmärk avati 19. juunil 2009. Selle idee autor on M. Niklass. Mälestusmärgi valmistas kiviraidur V. Koltovs. Eesti 6. polk võitles Võnnu lahingus Stalbe juures Landeswehri ja Rauddiviisi vastu. Stalbe mõisa läheduses proovisid sakslased rindejoonest läbi tungida, kuid olid sunnitud pärast kaks päeva kestnud ebaõnnestunud katseid taganema. Igal aastal algab Karutapja päeva tähistamine Stalbes tõrvikurongkäiguga Viljandi koolipoiste roodu sõduritele pühendatud mälestusmärgi juurde.

Metsalahingu puhkeala asub peamises Võnnu lahingu paigas Amata silla juures. Külastajatele pakutakse kuulata lugusid Võnnu lahingust ja osaleda mitmesugustes tegevustes, näiteks matkadel ja väljasõitudel tähtsaimatesse Võnnu lahingu paikadesse ning meeskonnalahingus. Lõpetuseks võivad külastajad nautida kosutavat sõdurisuppi. Amata raudteesild etendas väga olulist rolli kogu Vabadussõjas, sest siin toimus Eesti sõjaväe esimene kokkupõrge Landeswehriga. 5. juunil 1919 toimus Amata raudteesilla juures teisel pool jõge Eesti sõjaväe soomusrongide esimene lahing Landeswehri üksustega. Landeswehr teadis, et läheneb soomusrong, mineeris raudteesilla ja võttis sisse positsioonid Amatase talu juures jõe kaldal ning oli valmis võimalikuks sõjategevuseks. Amata sild oli piiriks eesti vägede ja saksaste vahel.

Ööl vastu 23. juunit 1919, Võnnu lahingu ajal, jättis Landeswehr Võnnu (Cēsise) maha ja taganes Amata jõe äärde. Taganedes põletasid sakslased maha Võnnu Läti Seltsimaja ja õhkisid Amata silla.

Asub Cēsise alumisel kalmistul, Lenču tänav 15, Cēsis.

Üks olulisemaid Esimese maailmasõja ja Vabadussõja mälestusmärke Cēsises on Lejas Kapises asuv Vennaste kalmistu.
Kalmistul asub Vennaste kalmistu monument, mille kujundas Cēsise kunstnik ja volikogu liige Augusts Julla (1872–1958), avati 1927. aastal ja mis on pühendatud Vennaste kalmistule aastatel 1915–1920 maetud sõduritele.

Cēsise Leja kalmistu vendade haudadele on maetud umbes 200 sõdurit. Nende hulgas on teadmata arv Esimeses maailmasõjas langenud läti laskureid ja vene sõdureid, samuti saksa (10), poola ja teiste rahvuste sõdureid. Läti vabastusvõitluste ajal maeti sellele kalmistule 22 5. (2.) Cēsise jalaväerügemendi sõdurit, samuti 11 vabadusvõitlejat, kes langesid teistes Läti armeeüksustes. Vendade haudadel puhkavad ka 2 eestlast, 15 bolševike ohvrit ja läti punased laskurid.

Asub Valmiera Püha Siimoni luteri kiriku välisseina lähedal.

Mälestustahvel avati 26. mail 2011, tähistades Valmiera bolševike käest vabastamise aastapäeva. Tahvel on pühendatud Viljandi õpilaste kompanii sõdurile Viktors Andersonile, kes langes kirikutornis 26. mail 1919 bolševike vastu võideldes.

23. septembril 1928 avati Püha Siimoni kirikus graniidist tahvel Valmiera-Veide koguduse liikmetele, kes langesid Läti vabastamisel ja Esimeses maailmasõjas. Tahvel hävis Nõukogude okupatsiooni ajal. Uus tahvel avati 11. novembril 1995.

11. augustil 1935 avati ja pühitseti Püha Siimona kirikus graniidist tahvel Valmiera - Valmiermuiža koguduse 70 liikme mälestuseks. Tahvel hävis Nõukogude okupatsiooni ajal. Uus avati 1995. aastal.

Mälestusmärk Võnnu lahingus langenud eesti ja läti sõduritele asub Priekuļi piirkonnas Liepas Rūpniecībase tänava lõpus, umbes 1 km Lode raudteejaamast lõuna poole. Mälestusmärgile pandi nurgakivi 22. septembril 1929 ja see avati 11. augustil 1935. See on valmistatud Allaži allikalubjast Liepa vallas Julla talus elanud skulptori Augusts Julla kavandi järgi: see kujutab kõrgreljeefina ühe käega adrale toetuvat talupojast sõdurit, kelle teises käes on ülestõstetud mõõk. Sõduri näo loomiseks kasutati skulptori isa Jānis Julla surimaski. Liepa valla ajaloo uurija Aivars Vilnis on märganud, et linnulennult on näha, et mälestusmärgi vundament, selle juurde viiv tee ja trepp moodustavad noole kuju, mis on suunatud Liepa mõisa (Lindenhoffi) poole, kus paiknesid Võnnu lahingus sakslaste positsioonid. On muidugi kaheldav, kas see oli tõesti autori omaaegne kavatsus, kuid kindlasti rikastab see mälestusmärgi tänast tõlgendust. Mälestusmärgi kõrval asuvad Läti ainsad looduslikud liivakivikaared, mida nimetatakse Suureks Põrguks (Lielā Ellīte), Liepa Põrguks (Liepas Ellīte) ja Kuradi Ahjuks (Velna ceplis).

Asub Viļaka – Vientuļi teelõigu (P35) vasakul küljel, Jaškova kalmistu kabeli lähedal.

Vabadussõjas langenud Läti ja Eesti sõdurite mälestusmärk.

Skulptor Kārlis Zemdega loodud monument 1920. aasta Vabadussõjas Jaškovos langenud sõdurite mälestuseks avati esmakordselt 22. septembril 1935 Viļaka vendade kalmistul, mis rajati 1929. aastal.
Vabadusvõitlus Punaarmee vastu Viļaka piirkonnas algas Läti armee ja Latgale partisanide rügemendi rünnakuga 9. jaanuaril 1920. Selles osalesid ka Eesti sõdurid. Viļaka vabastati 9. jaanuaril, kuid võitlus sellest idas jätkus veel mitu päeva. Nii enne kui ka pärast Viļaka vabastamist maeti langenud sõdureid erinevatesse kohalikele elanikele teadaolevatesse kohtadesse. Läti riigi stabiliseerudes hakati mõtlema ühise vennaskonna kalmistu rajamisele Viļakasse. Juba 18. novembril 1923, pärast pidulikku jumalateenistust katoliku kirikus, mille pidas dekaan P. Apšinīks, suundus suur rongkäik äsjaloodud vennaskonna kalmistule mäenõlval, nn Jaškovis - Viļaka vahetus läheduses. Peagi ehitati monumendi vundamendid ja hakati monumendi jaoks annetusi koguma. Langenud sõdurite haudade kindlakstegemine võttis aega ja alles 3. novembril 1929 toimus ümbermatmine tulevasele vennaskonna kalmistule. Sinna maeti 31 Läti ja 14 Eesti sõdurit, kes langesid Viļaka piirkonnas. 1935. aastal oli monument valmis ja see pühitseti pidulikult 22. septembril.
Läti iseseisvusaja sõjaeelsetel aastatel olid kõik Viļaka kihelkonna olulised riiklikud sündmused seotud vennastehaudade ja selle monumendiga.
Monument hävitati sõjajärgsetel Nõukogude võimu aastatel, kuid selle graniidist osad, ehkki kahjustatud, säilitati. Monument taastati 11. novembril 1990 - Lāčplēsise päeval.

Asub Rīgas tänava pool Krustpilsi lossi vastas.

Jēkabpilsis, Daugava jõe paremal kaldal, püstitati monument „Isamaa eest langenutele 1918–1920“, ettepaneku Vabadussõjas langenud sõduritele monumendi püstitamiseks tegi Läti Vendade Kalmistukomitee Krustpilsi osakond 12. juunil 1923. Monumendi loomiseks andis Krustpilsi koguduse juhatus 12. novembril 1923 Vendade Kalmistukomiteele üle tsaar Aleksander II monumendi kiviosa koguduse juhatuse hoone lähedal, kuhu monument oli püstitatud pärisorjuse kaotamise auks. Läti siseministeerium lubas Vendade Kalmistukomitee Krustpilsi osakonnal annetusi koguda. Kokku annetati 2400 latti, puudu oli 1200 latti. Neid loodeti saada monumendi avamise päeval korraldatud basaarilt ja seltskondlikult õhtult.

Monumendi projekt usaldati arhitekt Aleksandrs Birznieksile. Arhitekti plaanis oli luua monument kohalikust materjalist - dolomiidist naastudest. Monumendi mahu moodustasid kaks kontsentrilist, massiivset dolomiidist naastmüüritisest poolringi, millest välimine oli Daugava-poolsel küljel madalam, kaldasse raiutud ja moodustas terrassi. Selle keskel asus punastest tellistest tulerist. Peamise poolringi keskele, altariks, ehitati graniidist tahvlid tekstiga "Neile, kes langesid isamaa eest 1918-1920" ja kujutasid Daugava lainete kohal tõusvat päikest ning mida raamisid Läti sildid. Monumendi keskosa moodustas skulptor V. Treijsi loodud langenud sõduri mask. Latgale suurtükiväerügemendi tegevülema, kolonelleitnant Jākobsons, lubas monumendi ehitamiseks kasutada Daugava paremal kaldal asuvat väljakut Krustpilsi lossi vastas tingimusel, et väljak jääb Latgale suurtükiväerügemendi omandiks.

1925. aastal sõlmis Läti Vennaste Kalmistukomitee Krustpilsi haru Riiast pärit ärimehe V. Treijaga lepingu monumendi ehitamiseks Krustpilsi. 26. juulil 1925 pandi monumendile nurgakivi. 27. september 1925 on Krustpilsi elanike jaoks püha. Monument avati ja pühitseti sisse Krustpilsi koguduse luteri pastor K. Skujiņš. Osalesid sõjaminister R. Bangerskis, Latgale suurtükiväerügemendi ülem kolonel Kire, kindral K. Berķis jt. Monumendi ehitamiseks kasutati 11 kuupmeetrist lubjakivist naastu, mis murti Asote lähedal.

1950. aastatel hävis osaliselt monument „Neile, kes langesid isamaa eest 1918–1920“ – lammutati ülemine osa – muistsete Läti sõdurite mask, pealdised määriti maha, tuleristi märk hävitati. Omakorda juba kolmanda ärkamisaja alguses lisasid Läti Rahvarinde (LTF) Krustpilsi haru aktivistid esimestel LTF-i ringkonnakonverentsidel resolutsiooni nõudmise taastada monument Krustpilsis. Juba 11. novembril 1989 toimus monumendi asukohas mälestushetk, kus Jēkabpilsi elanikud mälestasid oma lāčplēšisid.

1992. aasta alguses alustati monumendi restaureerimistöid. Cēsise kommunaalettevõtte tehases valmistatakse vajaliku suuruse ja kujuga graniidist tükke. Graniit töödeldi E. Nīmanise ja V. Treikmanise jooniste järgi. Monumendi restaureerimise tehnilist järelevalvet teostab arhitekt Māra Steķe. Riias valas monumendi pronksist osad skulptor Inta Berga. Kõik tööd rahastati Jēkabpilsi linna vahenditest. Restaureeritud monumendi pühitsesid sisse tolleaegne Jēkabpilsi ja Krustpilsi evangeelse luterliku koguduse dekaan Modris Plāte ja Jēkabpilsi katoliku koguduse preester Jānis Bratuškins 18. novembril 1992.

See avati Krustpilsis 27. septembril 1925. Monumendi projekteeris arhitekt Aleksandrs Birzenieks. Monumendile on graveeritud kiri "Neile, kes langesid isegi isamaa eest 1918–1920". Nõukogude okupatsioonivõimud lammutasid monumendi osaliselt 1941. aastal ja hävitasid selle täielikult umbes 1950. aastal. Monument taastati 18. novembril 1992.