Katkend Põhja -Läti armee asutamisest Rūjiena poolel
Põhja -Läti armee oli Läti sõjaline formatsioon Läti Vabadussõja ajal, mis loodi Eesti territooriumil ja Põhja -Vidzeme vabanenud piirkondades 3. veebruarist kuni 31. märtsini 1919. Kuni 1919. aasta juulini oli brigaad logistika ja operatsioonide osas allutatud Eesti kaitseväe peastaabile ja Eesti armee ülemjuhatajale. Seejärel ühendati see Lõuna -Läti brigaadiga, moodustades Läti armee.
Agronoom Murītis oli nende reisijate seas, kes 12. jaanuaril sõitsid Liepājast Rēvelisesse (Tallinn) koos Läti iseseisvuse algusest pärit legendaarse laevaga "Maiga". Reisiga seotud sündmusi on mälestustes kirjeldanud nende aktiivne osaleja agronoom Eduards Dunnens.
15. jaanuaril peatus "Maiga" Rēvē ja samal päeval külastasid Murītis ja Duņens Läti konsulit Eestis pastorit Jānis Ramani, kes teatas, et Eesti väed on juba vabastanud viis Läti kihelkonda ja vajavad meest, kelle poole pöörduda. Nii hakati kutsuma Muritist, kellel oli volitused rahvanõukogu liikmena.
Oma volituste kohaselt suutis agronoom Murītis "tegutseda Põhja -Läti vabastatud territooriumil ja teha seda, mida peab vajalikuks, võtta vastu oma abilised ja määrata ametnikud kihelkondadesse, kus see oleks vajalik".
Pärast lubade saamist suundusid rüjanlased Eesti sõjaväe transpordirongiga rongiga Moisekulli ja seejärel 6. Eesti maleva staabi Ķirbeni jaama. Kuna Murītisel lubati punaste vintpüssidega võitlemiseks korraldada relvastatud üksusi, andsid eestlased 5 vintpüssi ja laskemoona, millest üks oli Murītis. Nii pandi 16. jaanuaril alus Põhja -Läti armeele. Läti ja Eesti vaheline leping Põhja -Läti vägede moodustamise kohta allkirjastati ametlikult 18. veebruaril.
Kihelkondade esindajate koosolekul valiti Murīte kõigi mõisade valitsejaks, millest haldajad olid loobunud. Kuni Põhja -Läti tsiviilhalduse loomiseni oli Pēteris Murītis Läti riigi ametlik esindaja Põhja -Läti vabastatud territooriumil.
Eduards Duņēns kirjeldas rasket olukorda Rūjiena ümbruses ja Muritise mitmetahulist tegevust, aidates korraldada komandandiametit ja edendades Põhja -Läti armee mobilisatsiooni. Just Ķirbeļos 26. veebruaril kutsusid esimesele mobilisatsioonile kutsutud noored kokku Rūjiena piirkonnast vabanenud kihelkondadest. Mobilisatsiooni päeval - 26. veebruaril esitas avalduse 16 ohvitseri ja 615 sõdurit ja instruktorit. Sellele mobilisatsioonile kutsutud isikute seas oli ka Pēteris Muritise noorem vend, hiljem Lāčplēsise sõjaväe ordurüütel Alfreds Murīts (1899 - 1984).
Läti Vabadussõja ajal aitas Pēteris Murītis kaasa Põhja -Läti vabastamisele ja sattus sageli otsesesse ohtu.
Duņens E. Vabadusvõitlused Põhja -Lätis. Londoni ajaleht, nr. 706, 1. jaanuar 1960.
Dunnen E. Londoni ajaleht nr 706, 1. jaanuar 1960.
Lāčplēsise sõja ordeni rüütlid. Biograafiline sõnaraamat. Riia, 1996, lk 360-361.
Tālis Pumpuriņš, Cēsise ajaloo- ja kunstimuuseum
Seotud ajajoon
Seotud teemad
Seotud objektid
Rūjiena ja Põhja-Läti brigaadi "Tālavas taurētājs" langenud sõdurite vabastamise monument
Asub Rūjiena keskväljakul.
Kolme meetri kõrgune hallis Soome graniidis raiutud muistse läti eestkostja kujutis, mida kutsutakse “Tālava trompetistiks”, on asetatud kolme meetri kõrgusele graniidist postamendile, monumendi kogukõrgus ulatub aga 7,5 meetrini. Esialgsetel eskiisidel ja makettidel oli K. Zemdega oma kätesse pannud mõõga, mis hiljem asendati trompetiga. Monument avati 15. augustil 1937. aastal.
See monument peegeldab keerulist olukorda meie riigi ja sõjaväe moodustamisel, samuti nende sündmuste hindamisel. Vahetult pärast Läti riigi väljakuulutamist tungis Punaarmee sisse ja Kārlis Ulmanise ajutine valitsus rajas Liepājasse pelgupaiga. 1919. aasta veebruaris algas Eesti sõjaväe abiga Läti vabastamine põhjast ning Rūjiena piirkonnas toimus esimene mobilisatsioon Tartus moodustatud Läti vägedele, millest sai Põhja-Läti brigaad kolonel Jorgise juhtimisel. Zemitans. Põhja-Läti brigaad võitles Cēsise lahingutes mitte ainult bolševike, vaid ka Landeswehri ja Rauddiviisi vastu. Rūjiena ümbrusesse mobiliseeritud sõdurid võitlesid ka järgnenud Vabadussõjas. Peamised loorberid võitsid pärast sõda kindral Jānis Balodis ja tema juhitud Lõuna-Läti brigaad, kuid Põhja-Läti brigaadi unustas ta sageli. Rūjienasse kavandatud Rūjiena mälestussammast ehitati pikka aega ja 1937. aastal avatud monument populariseeriti ametlikult kui Rūjiena vabastamise ja langenud sõdurite mälestuse mälestussammas, rääkimata selle algusest. kõik rügemendid Põhja-Lätis.
Monument pole mitte ainult populaarne vaatamisväärsus Läti ja Eesti turistide seas, mis on mingil määral lähtepunktiks mitmete teiste Vabadussõja mälestuspaikade külastamisel Rūjienas, vaid "Tālavas taurētājs" on peatuspaigaks ka eestlaste külastustele. ja erineva tasemega Läti ametnikud.
Rūjiena vabastajate ja langenud sõdurite mälestussammas, laiemalt tuntud kui “Tālava trompet”, kanti 29. oktoobril 1998 riikliku tähtsusega kunstimälestisena riigi kaitse alla võetud kultuurimälestiste nimekirja (mälestise kaitse kanne). number 4522).
Vabadussõjas langenud sõdurite mälestussammas
Asub Bertulise kalmistul.
Vaadata saab mälestussammast Läti Vabadussõjas langenud sõduritele.
Avastati 4. augustil 1934. aastal. Monumendi kujundasid Teodors Šķiņķis ja Luda Švalbe.
Võidu triumfi sümboliseeriva monumendi ees on pronksmõõk, tammelehepärg ja neli tähte (kõrvarõngaid), mis sümboliseerivad nelja Läti ajaloolist piirkonda - Vidzemet, Kurzemet, Zemgalet ja Latgalet.
Teisel küljel, mis sümboliseerib mineviku kannatuste rada, on obeliskile kinnitatud pronksist rist, mis oli algselt mähitud okastraadist pärjaga. Pärja jaoks kasutatud okastraat toodi Surmasaarelt.
Monument taastati 1989. aasta suvel ja kõik pronksdetailid tehti ümber.
