Fragment Põhja-Läti armee asutamisest Rūjiena poolel
Põhja-Läti armee oli Läti sõjaväeformatsioon Läti Vabadussõja ajal, mis moodustati 3. veebruarist kuni 31. märtsini 1919 Eesti territooriumil ja Eesti armee poolt vabastatud Põhja-Vidzeme piirkondades. Kuni 1919. aasta juulini allus brigaad logistika ja operatsioonide osas Eesti relvajõudude peastaabile ja Eesti armee ülemjuhatajale. Seejärel liideti see Lõuna-Läti brigaadiga, moodustades Läti armee.
Agronoom Murītis oli üks reisijatest, kes seilas 12. jaanuaril Liepājast Rēvelisse (Tallinn) Läti iseseisvuse algusaegade legendaarsel laeval "Maiga". Reisi sündmusi kirjeldab oma memuaarides aktiivne osaleja, agronoom Eduards Duņens.
15. jaanuaril randus „Maiga“ Reveles ning samal päeval külastasid Murītis ja Dunens Läti konsulit Eestis, reverend Jānis Ramanist, kes teatas neile, et Eesti väed on juba vabastanud viis Läti kihelkonda ja et vaja on inimest, kelle poole vägede esindaja saaks pöörduda. Seega tuli Rahvanõukogu liikmena volitusi omav Murītis justkui kutsutuna kohale.
Agronoom Murītis võis oma volituste kohaselt "tegutseda Põhja-Läti vabastatud territooriumil ja teha kõike, mida ta vajalikuks peab, palgata abilisi ja määrata vajadusel ametisse ametnikke kihelkondades".
Pärast lubade saamist sõitsid rūjienlased Eesti sõjaväe transpordirongiga Meizekulli (Moisekull) ja sealt edasi Eesti 6. rügemendi peakorterisse Ķirbeni (Ķirbeļi) jaamas. Kuna Murītisel oli luba organiseerida relvastatud üksusi punaste laskurmeeste vastu võitlemiseks, andsid eestlased talle 5 vintpüssi ja laskemoona, millest üks läks Murītisele. Nii pandi 16. jaanuaril paika Põhja-Läti armee alus. Ametlikult allkirjastati Läti ja Eesti vaheline leping Põhja-Läti vägede moodustamise kohta 18. veebruaril.
Kihelkondade esindajate koosolekul valiti Murītis kõigi nende valitsejate poolt hüljatud mõisate valitsejaks. Kuni Põhja-Läti Tsiviilhalduse loomiseni oli Pēteris Murītis Läti riigi ametlik esindaja vabastatud Põhja-Läti territooriumil.
Eduards Duņēns on kirjeldanud keerulist olukorda Rūjiena piirkonnas ja Murītise mitmekülgset tegevust komandantuuride korraldamisel ja Põhja-Läti armee mobilisatsioonide hõlbustamisel. Just Ķirbeļis kogunesid 26. veebruaril Rūjiena ümbruse vabastatud kihelkondadest esimesse mobilisatsiooni kutsutud noored mehed. Mobilisatsiooni päeval - 26. veebruaril - ilmus üles 16 ohvitseri ning 615 sõdurit ja instruktorit. Mobilisatsiooni kutsutute seas oli ka Pēteris Murītise noorem vend, hilisem Lāčplētise sõjaordeni rüütel Alfrēds Murīts (1899-1984).
Läti Vabadussõja ajal aitas Pēteris Murītis oma tegevusega kaasa Põhja-Läti vabastamisele ning sattus sageli otsesesse surmaohtu.
Dunen E. Põhja-Läti vabadusvõitlused. London Newspaper, nr 706, 1. jaanuar 1960.
Dunēns E. Londoni ajaleht nr 706, 1. jaanuar 1960.
Lāčplēsise Sõjaväeordu kavalerid. Biograafiline sõnaraamat. Riia, 1996, lk 360-361.
Tālis Pumpuriņš, Cēsise ajaloo- ja kunstimuuseum
Seotud ajajoon
Seotud teemad
Seotud objektid
Monument "Kauge maa trompetimängija"
Asub Rūjiena keskväljakul.
Kolme meetri kõrgune hallist Soome graniidist nikerdatud muistse Läti kaardiväelase kuju, mida kutsutakse „Tālavase trompetiks“, asetseb kolme meetri kõrgusel graniidist postamentil, kuid monumendi kogukõrgus ulatub 7,5 meetrini. Esialgsetel visanditel ja maketidel oli K. Zemdega pannud sõdalase kätte mõõga, mis hiljem asendati trompetiga. Monument avati 15. augustil 1937.
See monument peegeldab meie riigi ja armee kujunemise keerulist olukorda ning nende sündmuste hindamist. Vahetult pärast Läti riigi väljakuulutamist algas Punaarmee sissetung ja Kārlis Ulmanise ajutine valitsus leidis varjupaiga Liepājas. 1919. aasta veebruaris algas Eesti armee abiga Läti vabastamine põhjast ning Rūjiena piirkonnas toimusid Tērbatases formeeritavate Läti vägede esimesed mobilisatsioonid, millest kolonel Jorģis Zemitānsi juhtimisel sai Põhja-Läti brigaad. Põhja-Läti brigaad võitles lisaks bolševike vastu ka Landeswehri ja Rauddiviisi vastu Cēsise lahingutes. Rūjiena piirkonnas mobiliseeritud Põhja-Läti sõdurid võitlesid ka järgnevates Vabadussõja lahingutes. Pärast sõda läksid peamised võiduloorberid kindral Jānis Balodisele ja tema juhitud Lõuna-Läti brigaadile, kuid Põhja-Läti brigaad unustati sageli. Ka Rūjienasse kavandatud Põhja-Läti brigaadi monumendi loomine võttis kaua aega ning 1937. aastal avatud monument reklaamiti ametlikult Rūjiena piirkonna vabastamise ja langenud sõdurite mälestuseks, mainimata, et kõik Põhja-Läti brigaadi koosseisu kuulunud rügemendid said alguse Rūjienas.
Monument pole populaarne turismiatraktsioon mitte ainult Läti ja Eesti turistidele, mis on teatud määral lähtepunktiks mitmete teiste Vabadussõja mälestusmärkide külastamiseks Rūjienas, vaid „Tālavas tauretājs“ on ka peatuspaigaks Eesti ja Läti erineva tasemega riigi- ja kohalike omavalitsuste ametnike külastustele.
Rūjiena vabastamise ja langenud sõdurite monument, paremini tuntud kui "Tālavas tauretājs" (Kauge Sarvega Mägi), kanti riiklikult kaitstavate kultuurimälestiste nimekirja 29. oktoobril 1998 riikliku tähtsusega kunstimälestisena (mälestise kaitse registreerimisnumber 4522).
Vabadussõjas langenud sõdurite mälestusmärk
Asub Bertulise kalmistul.
Näha on Läti Vabadussõjas langenud sõdurite mälestusmärki.
Avati 4. augustil 1934. Monumendi autoriteks olid Teodors Šķiņķis ja Ludis Švalbe.
Võidu triumfi sümboliseeriva monumendi esiküljele on kinnitatud pronksist mõõk, tammelehtedest pärg ja neli tähte (auseklīši), mis sümboliseerivad Läti nelja ajaloolist piirkonda – Vidzemet, Kuramaad, Zemgalet ja Latgalet.
Teisel pool, sümboliseerides mineviku kannatuste teed, on obeliski külge kinnitatud pronksist rist, mis oli algselt mähitud okastraadist krooni. Krooni jaoks kasutatud okastraat toodi Surmasaarelt.
Monument restaureeriti 1989. aasta suvel ja kõik pronksist osad valmistati nullist.
