Põhja-Läti brigaad I Vabadussõjad

Asub Rūjiena keskväljakul.

Kolme meetri kõrgune hallist Soome graniidist nikerdatud muistse Läti kaardiväelase kuju, mida kutsutakse „Tālavase trompetiks“, asetseb kolme meetri kõrgusel graniidist postamentil, kuid monumendi kogukõrgus ulatub 7,5 meetrini. Esialgsetel visanditel ja maketidel oli K. Zemdega pannud sõdalase kätte mõõga, mis hiljem asendati trompetiga. Monument avati 15. augustil 1937.

See monument peegeldab meie riigi ja armee kujunemise keerulist olukorda ning nende sündmuste hindamist. Vahetult pärast Läti riigi väljakuulutamist algas Punaarmee sissetung ja Kārlis Ulmanise ajutine valitsus leidis varjupaiga Liepājas. 1919. aasta veebruaris algas Eesti armee abiga Läti vabastamine põhjast ning Rūjiena piirkonnas toimusid Tērbatases formeeritavate Läti vägede esimesed mobilisatsioonid, millest kolonel Jorģis Zemitānsi juhtimisel sai Põhja-Läti brigaad. Põhja-Läti brigaad võitles lisaks bolševike vastu ka Landeswehri ja Rauddiviisi vastu Cēsise lahingutes. Rūjiena piirkonnas mobiliseeritud Põhja-Läti sõdurid võitlesid ka järgnevates Vabadussõja lahingutes. Pärast sõda läksid peamised võiduloorberid kindral Jānis Balodisele ja tema juhitud Lõuna-Läti brigaadile, kuid Põhja-Läti brigaad unustati sageli. Ka Rūjienasse kavandatud Põhja-Läti brigaadi monumendi loomine võttis kaua aega ning 1937. aastal avatud monument reklaamiti ametlikult Rūjiena piirkonna vabastamise ja langenud sõdurite mälestuseks, mainimata, et kõik Põhja-Läti brigaadi koosseisu kuulunud rügemendid said alguse Rūjienas.

Monument pole populaarne turismiatraktsioon mitte ainult Läti ja Eesti turistidele, mis on teatud määral lähtepunktiks mitmete teiste Vabadussõja mälestusmärkide külastamiseks Rūjienas, vaid „Tālavas tauretājs“ on ka peatuspaigaks Eesti ja Läti erineva tasemega riigi- ja kohalike omavalitsuste ametnike külastustele.

Rūjiena vabastamise ja langenud sõdurite monument, paremini tuntud kui "Tālavas tauretājs" (Kauge Sarvega Mägi), kanti riiklikult kaitstavate kultuurimälestiste nimekirja 29. oktoobril 1998 riikliku tähtsusega kunstimälestisena (mälestise kaitse registreerimisnumber 4522).

Asub Plāčise keskuses Inčukalnsi - Valkase maantee (A3) lähedal. Bussipeatuse ja Straupese kogukonnakeskuse kõrval.

Nähtav on Teodors Zaļkalnsi loodud monument Põhja-Läti vabastajatele Cēsise lahingus 1919. aastal.

Kolmetasandilisel alusel on kaks travertiinist sammast, millele toetub travertiiniplokk. Selle esiküljel on bareljeef, mis kujutab adra külge rakendatud hobust ja adrameest, kes hoiab paremas käes ohjasid ja vasakus mõõka. Monumendi tagaküljele on raiutud tekst, mis lõpeb luuletaja Eduards Virza ridadega:

Põhja-Läti vabastajatele

KUI ÜKS TERAVILJA SELLELE PÕLLULE KÜLVATAKSE
Sind kiidetakse ja austatakse

Monument avati 8. novembril 1931. Avamisel osales president Alberts Kviesis.

Asub Alūksnes, Helēnase ja Alsviķu tänavate ristumiskohas.

Mälestuskivi avati 29. mail 1999, Alūksne vabastamise 80. aastapäeval. Kivilõiketööd tegi skulptor Ainārs Zelčs.

31. märtsil 1919 asutati Tartu linnas Põhja-Läti brigaad, mille ülesandeks oli vabastada Vidzeme ja Latgale. Brigaadi koosseisu kuulusid ühendatud 1. Valmiera ja 2. Cēsise jalaväerügement, hiljem ka Põhja-Läti partisanide rügement, kaks ratsaväeeskadroni ja kaks suurtükipatareid. 26. mail okupeerisid need väed Valmiera, kuid 27. mail alustas 1. Valmiera jalaväerügement koos 2. Eesti ratsaväerügemendiga rünnakut Alūksne suunas. Bolševikud ei suutnud edasisi rünnakuid tõrjuda ja 29. mail 1919 vabastati Alūksne.

Asub Bertulise kalmistul.

Näha on Läti Vabadussõjas langenud sõdurite mälestusmärki.
Avati 4. augustil 1934. Monumendi autoriteks olid Teodors Šķiņķis ja Ludis Švalbe.

Võidu triumfi sümboliseeriva monumendi esiküljele on kinnitatud pronksist mõõk, tammelehtedest pärg ja neli tähte (auseklīši), mis sümboliseerivad Läti nelja ajaloolist piirkonda – Vidzemet, Kuramaad, Zemgalet ja Latgalet.

Teisel pool, sümboliseerides mineviku kannatuste teed, on obeliski külge kinnitatud pronksist rist, mis oli algselt mähitud okastraadist krooni. Krooni jaoks kasutatud okastraat toodi Surmasaarelt.

Monument restaureeriti 1989. aasta suvel ja kõik pronksist osad valmistati nullist.

Valka Koduloomuuseum asub Rīga tänavas Valka linnas, Liivimaa kihelkonnakooliõpetajate seminari ajaloolises hoones. Aastatel 1853–1890 tegutses siin Liivimaa kihelkonnakooliõpetajate seminar. Aastani 1881 juhtis seda läti pedagoog ja koorikultuuri rajaja Jānis Cimze. Pärast õpetajate seminari sulgemist on hoonet kasutatud hariduse, kultuuri ja ühiskonnaeluga seotud tegevusteks. Alates 1970. aastast asub hoones Valka Koduloomuuseum. Muuseumi püsiekspositsioon „Valka – Läti iseseisvuse häll“ jutustab Valka ühiskondlikest ja poliitilistest sündmustest aastatel 1914–1920, mil Läti sai iseseisvaks riigiks. Näitus kajastab Läti riigi loomisele eelnevaid korraldustöid ja Põhja-Läti Brigaadi moodustamist Valkas. Näitus annab ülevaate Valka linnast, pagulastest, Läti Põllumeeste Liidu loomisest (1917), Läti Ajutisest Rahvusnõukogust (1917), Läti Ajutisest Rahvusteatrist (1918), Nõukogude Läti Ajutisest Valitsusest, Põhja-Läti Brigaadi asutamisest (1919) ning kindral Pēteris Radziņšist. Lisaks traditsioonilisele väljapanekule kasutatakse näitusel edukalt ka interaktiivseid multimeedialahendusi.

Asub Limbaži Jūrase tänava kalmistul, Jūrase tänav 56, Limbaži

Väljapanekul on 10. septembril 1922 toonase Läti presidendi Jānis Čakste poolt avatud monument, millel on luuletaja Vilis Plūdonise pühendus Vilis Gelbile:

"Mu rahvas, kes minust mööda läheb, põleb armastusest oma isamaa vastu,"
"Oma armsa isamaa nimel luban oma elu."

Vilis Gelbe (1890-1919) sündis Kuramaal Zemīte kihelkonnas, kuid oli tihedalt seotud ka Limbaži poolega, sest kui Läti Vabadussõda algas, naasis ta Peterburist Lätti ja liitus Põhja-Läti brigaadiga.

1919. aasta mais juhtis V. Gelbi Limbaži, temast sai piirkonna sõjaväekomandör ning ta suutis inspireerida kohalikke mehi ja isegi väga noori poisse armeega liituma.

V. Gelbe tegevus Limbažis ja selle ümbruses oli sel ajal väga oluline; tema ülesannete hulka kuulus lisaks korra hoidmisele linnas ja selle ümbruses ka mobiliseerimine, sõdurite ja hobuste varustamine toiduga ning paljude muude küsimuste lahendamine, mida käskudesse ja juhistesse ei saanud lisada. Tema organiseeritud komandandi meeskond toimis koordineeritud mehhanismina, et pakkuda Põhja-Läti brigaadile võimalikult tõhusat abi. Komandandi meeskond läks regulaararmeele appi erijuhtudel ja ta oli eeskujuks uutele sõduritele. V. Gelbe oli Läti armee esimene ohvitser, kes tegi ettepaneku autasustada oma alluvaid III klassi Imanta ordeniga. Ordenit polnud siis veel olemas. Imanta nimi ilmus avalikkuse ette alles 20. märtsil 1920, kui julgeolekuminister Kārlis Ulmanisele esitati ettekanne sõjaväelise ordeni kehtestamise kohta. Ordeni jaoks valiti aga Lāčplēsise nimi.

Cēsise lahingu ajal hukkus Vilis Gelbe – 19. juunil 1919 luuremissioonil. Hiljem autasustati Gelbet Lāčplēsise sõjaordeniga, kuid ajaloolaste arvates pole tema panust piisavalt hinnatud. See on peamiselt tingitud Gelbe kuulumisest Põhja-Läti brigaadi.

Nn Lõuna-Läti brigaad, mida algselt juhtis Oskars Kaplaks ja hiljem Jānis Baložs, konkureeris Põhja-Läti brigaadiga, mida juhtis Jorģis Zemitāns.

Asub Valmieras, Ģīme loodusraja lähedal Leona Paeglesi tänaval.

Gauja jõe ületav terasraamiga raudsild ehitati 1911. aastal. See ühendas 114 km pikkust marsruuti Ainaži-Valmiera-Smiltene, mis viimati valmis 1971. aastal.

Pärast Riia vabastamist 22. mail 1919 taandusid Nõukogude Läti armee osad kogu rindel ilma tõsisemat vastupanu osutamata. 26. mail okupeerisid Eesti Rahvusväe ja kolonel Jorgis Zemitānsi juhitud Põhja-Läti Brigaad Valmiera. „Suured tegijad õhkisid umbes kell kuus pärastlõunal raudteesilla. Kell 7.50 süütasid nad ka mõlemad puusillad põlema. See ei takistanud Eesti vägedel sama päeva õhtul Valmiera mõisast linna sisenemast* [...]”

Tänapäeval on raudsild populaarne puhke- ja jalutuskoht ning osa jalgrattateest "Roheline Raudtee".

* Esimesena saabus 6. Eesti jalaväerügemendi kadettide kompanii, keda saatis mitu soomusmasinat.

Asub Kiriku tänaval Püha Anna kiriku vastas.

Näha on Esimeses maailmasõjas ja Läti Vabadussõjas langenud sõdurite mälestusmärki.

1. mail 1923 istutati Mazsalaca luteri kiriku vastas „Kangelaste salu“, kus igale langenud sõdurile pühendati tammepuu. Likerti andmetel istutati kokku 97 tammepuud – 23 Vabadussõjas langenutele ja 74 Esimeses maailmasõjas langenutele. Tolleaegne ajakirjandus mainis aga 106 tamme istutamist.

21. augustil 1927 avati „Kangelaste salus“ arhitekt Pauls Kundziņši projekteeritud betoonmonument, mille ehitamises osales ka skulptor Vilhelms Treijs.

Monument asub Mazsalaca Püha Anna kiriku kõrval, mis ehitati spetsiaalselt valitud kohta, et selle sihvakas (58,6 m) ilus torn oleks kaugelt näha. Kirik on hästi säilinud, kuna nõukogude ajal seda ei hävitatud ega kohandatud muuks otstarbeks.

Asub Alūksne järve kaldal Pskevase tänava (Kolbergi tänava) ääres.

22. juunil 1923 avas Läti president Jānis Čakste mälestussamba 7. Sigulda jalaväerügemendi langenud sõduritele. Monumendi kujundas kunstnik Jūlijs Miesnieks.

Samuti parandasid ja hooldasid rügemendi sõdurid monumendi ümbrust. Sõdurid kogunesid monumendi juurde rügemendi aastapäeva tähistamise eelõhtul, kui nad süütasid püha tule, samuti rügemendi aastapäeva päeval pärast paraadi ja eestpalvet Garnisoni kalmistul.

Aastatel 1940/1941 eemaldasid ja hävitasid bolševikud mälestustahvli, kuid monument ise lammutati 1953. aastal ja selle kivid ehitati kasarmuhoone nurgavundamentidesse.
Ärkamisaja alguses koristati 1989. aasta sügisel hävinud monumendi ümbrus, mis asus sel ajal veel NSV Liidu okupatsioonivägede territooriumil. 11. novembril avati monumendi endises asukohas ajutine graniidist mälestusmärk, millele oli graveeritud tekst: "7. Sigulda jalaväerügemendi monument taastatakse selles asukohas 11. novembril 1989."

Tänu Alūksne vendade kalmistukomitee juhi U. Veldre algatusele alustati monumendi restaureerimistöid ja restaureeritud monument avati 16. oktoobril 2009.
Erinevalt algsest monumendist loodi obeliskile rügemendi rinnaplaadi asemel rist. Mõlemad monumendi reljeefid sepistas skulptor Ainārs Zelčs. Restaureeritud monumendi jaoks kasutati nii osi 22 originaalsest obeliskiplokist, mis leiti Rahvuslike Relvajõudude Jalaväekooli territooriumilt, kui ka äsjavalminud plokke.

20. juunil 2019 avati 7. Sigulda jalaväerügemendi sajanda aastapäeva ürituste raames monumendimäe jalamil rügemendi monumendi mälestuspaik ja üksuse langenud sõduritele pühendatud graniidist mälestustahvel, millele on graveeritud tekst: "Teie tugev vaim on alati meiega...". Mälestuspaik ehitati Rahvusrelvajõudude jalaväekooli personali annetatud vahenditest.