Rahvuspatrioodist nooremleitnant Vili Gelbist
Leitnantkolonelleitnant Vilis Gelbe (1890-1919) saatus peegeldab meie riigi ja armee kujunemise keerulist olukorda ning nende sündmuste hindamist.
Läti riigi väljakuulutamisega 18. novembril 1918 algas Läti Vabadussõda ja relvajõudude ülesehitamise töö. Läti vabatahtlike sõdurite esimestes ridades oli Kuramaal sündinud mereväeleitnant Vilis Gelbe.
Kohe pärast Läti riigi väljakuulutamist algas Punaarmee pealetung ja Kārlis Ulmanise ajutine valitsus otsis varjupaika Liepājas. Veebruaris 1919 alustati Eesti armee abiga Läti vabastamist põhjast ning Rūjiena lähedal toimusid Tērbatis formeeritavate Läti vägede esimesed mobilisatsioonid, millest kolonel Jorģis Zemitānsi juhtimisel sai Põhja-Läti brigaad. 22. veebruaril 1919 pidi Vilis Gelbe asuma Valmiera ringkonna komandandi kohustuste juurde. Ta oli üks neist, kes praktiliselt töötas Põhja-Läti brigaadi loomise kallal, mis vastavalt Eestiga sõlmitud kokkuleppele moodustati Eesti armee juhtimisel.
Põhja-Läti brigaad võitles Cēsise lahingus lisaks bolševike vägedele ka Landeswehri ja Rauddiviisi vastu. Rūjiena piirkonda mobiliseeritud Põhja-Läti sõdurid võitlesid ka järgnevates Vabadussõja lahingutes.
Valmiera ringkonnaülema, kolonelleitnant V. Gelbe viimane käskkiri anti välja 6. mail 1919. Mis olid tema sunnitud tagasiastumise tegelikud põhjused, mille tõttu ta pidi ametist tagasi astuma, pole teada. Dokumentides ei leitud tema tegude kohta ühtegi kaebust ega noomitust ei kohalikelt elanikelt, tema alluvatelt ega Läti ülemustelt. See on isegi uskumatu nii rasketes tingimustes, milles ta pidi töötama ja olema see „koletis“, kes Läti iseseisvuse ja vabaduse ülla idee nimel oli sunnitud talupoegade peredelt võtma peaaegu viimase toitja, viimase hobuse ja leivatüki. Oma energilise tegutsemise, tundliku mõistmise ja taktitundega pälvis ta aga võimaliku vihkamise ja üldise põlguse asemel põhjalätlaste ja hiljem kogu Läti rahva austuse ja tänu. Põhjuseks võis olla V. Gelbe 27. märtsi aruanne – protest Läti talude rüüstamise vastu Eesti sõdurite ja ohvitseride poolt. See oli julge, isegi hulljulge ja riskantne samm.
Põhja-Läti territooriumi vabastamise jätkudes tekkis võimalus sarnast teenistust läbi viia Limbaži ja Ķirbiži lähedal, kus elas V. Gelbe perekond. Vilis Gelbe tegevuse viimane etapp toimus Limbaži linna ja rajooni komandandi ametikohal (ametisse nimetatud Jānis Miglavase käskkirjaga 2. juunil 1919), mida ta pidi täitma peamiselt Cēsise lahingu ajal, ühes sõja tähtsaimas rajoonis. Kõik tuli uuesti alustada nullist. Esimesed suuremad mobilisatsioonid Limbažis toimusid 5., 6. ja 7. juunil. Vanemleitnant Gelbe pidi hoolitsema ka olukorra kontrollimise eest Gauja jõeni ulatuvas piirkonnas, kuhu olid koondatud vaenlase väed.
10. juunil sõlmiti Cēsises vaherahu, mis pidi kestma 20. juunini. Mõlemad sõdivad pooled kasutasid seda aega oma vägede täiendamiseks.
J. Ozoliņa kirjutab oma 16. juuni aruandes leitnant Gelbi kohta: "...kes on praegu väga hõivatud uue komandandipiirkonna korraldamisega Vidrižis. Uues Vidriži ringkonnas on 18., 19. ja 20. juunil välja kuulutatud inimeste ja hobuste mobilisatsioonid, milles (...) pean ka mina osalema."
Vaherahu polnud veel lõppenud, kuid kõik viitas sellele, et lahingud algavad peagi. V. Gelbe, nagu enamik lätlasi ja eestlasi Põhja-Lätis, ei arvanud, et need lahingud nii pea algavad, ning usaldas sakslastega sõlmitud vaherahu lepingut, mis oli sõlmitud liitlaste vahendusel.
Täielikult mõistes ja teadlik eelseisvate lahingute otsustavusest, valmistus ta nendeks suure pühendumusega, säästmata ei enda ega teiste vägesid. Ta pingutas kogu oma jõu, isegi kui Limburgi elanikel oli raske uskuda läti rahva vabadusse. Ja see tal ka õnnestus.
Vaherahu lõppu ootamata alustas 19. juunil esimesena marssi Limbaži suunas Inčukalnsi lähiümbruses paiknenud Saksa raudteediviisi külgkaitse kapten Blankenburgi juhtimisel.
19. juunil langes Vilis Gelbe Vidriži mõisa lähedal lahingus Saksa Rauddiviisi vägede vastu. Tema jõhkralt moonutatud surnukeha leiti alles 21. juunil.
Ründava Landeswehri ja liitlasvägede risttules leitnant Gelbe ja tema väike sõdurite rühm ei taandunud eestlaste poole, vaid võtsid vapralt vastu esimesed löögid, lükates sakslaste edasitungi Limbaži suunas mitme tunni võrra edasi. Eesti 9. jalaväerügemendil õnnestus löögiks valmistuda, takistades Saksa vägedel Limbaži linna vallutamist, alistades nad ja alustades vaenlase edukat jälitamist. Seega nurjasid nad kogu Saksa strateegilise plaani. Külgkaitse ei suutnud oma peajõududega ühendust luua ning need Limbaži – Lielstraupe – Cēsise – Rauna lahingud 19.–23. juunini 1919 tagasid veenvalt kõigi Cēsise lahingute soodsa tulemuse.
Võttes arvesse kõiki V. Gelbe panuseid Põhja-Läti brigaadi loomisel ja vabadusvõitluses üldiselt, autasustati teda postuumselt Lāčplēsise sõjaordeniga.
Huvitav on see, et esimesed algatused kangelaslikumate vabadusvõitlejate autasustamiseks tulid otse V. Gelbelt – tolleaegselt Valmiera ringkonna komandandilt Rūjienas. See oli juba 1919. aasta aprillis, kui ta oma aruandes J. Zemitānsile soovitas autasustada Rūjiena vapramaid sõdureid Imanta III klassi ordeniga. „Ettepanek väärib tähelepanu, kuid see polnud võimalik, sest sellist ordenit polnud siis veel olemas. Imanta ordu nimi ilmus uuesti 6. märtsil 1920, kui JALiberts (üks Sõjakorra Põhikirja Kehtestamise Komisjoni liikmetest) pakkus julgeolekuminister K. Ulmanisele esitatud ettekandes Sõjakorra kehtestamise kohta välja Imanta ordu nime motoga „Parem uppuda omaenda veres kui hukkuda võõra ikke all!“.
Kuid just Lāčplēsise legend, mille lõid eelmised Läti põlvkonnad, mida hellitasid Pumpurs ja Rainis, sai 1919. aasta lõpus teoks ning Lāčplēsise sõjaordu loodi Vabadussõja kulminatsioonis – 11. novembril 1919.
1916. aasta kevadel hüüdis Kroonlinnast pärit mičman Gelbe:
"Piisab orjade kettide kandmisest,"
Pimedates seintes on päris lämmatav!"
Kuid 1919. aasta suvel olid tema kallid unistused kodumaa vabastamisest kõigist rõhujatest muutumas lootusest reaalsuseks. Tema unistuste täitumine oli nii lähedal...
Gelbe monumendi peal on kiri:
"Inimesed, kes minust mööda lähevad, -
süüdatud armastusest isamaa vastu!
Armsa isamaa eest
"Ma luban oma elu."
Allikas: Jānis Ulmis, „ARMASTUS ISAMAA VASTU...“. Lāčplēsise sõjaordeni kavaler, mereväeleitnant Vilis Gelbe, Põhja-Läti relvajõudude moodustamisest ja Cēsise lahingutest Läti Vabadussõjas, 2018, Kirjastaja: Limbaži muuseum
Seotud ajajoon
Seotud teemad
Seotud objektid
Monument mereleitnandile, L.k.o.k. Vilis Gelb (1890-1919)
Asub Limbažu Jūras iela kalmistul, Jūras iela 56, Limbaži
10. septembril 1922. aastal Läti tollase presidendi Jānis Čakste avatud monument, millel on kirjas poeet Viļas Plūdonise pühendus Vilis Gelbile:
"Kaasmaalased, kes minust mööduvad, süttige isamaa armastuses,
armastatud isamaa eest panen oma elu."
Vilis Gelbe (1890-1919) sündis Kurzemes Zemīte kihelkonnas, kuid on tihedalt seotud ka Limbaži poolega, sest Läti Vabadussõja alguses naasis ta Peterburist Lätti ja liitus Põhja-Lätiga. Brigaad.
1919. aasta mais juhatas V. Gelbi Limbaži, temast sai selle piirkonna sõjaväekomandör ja suutis innustada kohalikke mehi ja ka väga noori poisse sõjaväkke astuma.
V. Gelbe tollane tegevus Limbažis ja selle lähiümbruses oli väga oluline, tema tööülesannete hulka ei kuulunud ainult korra tagamine linnas ja selle lähiümbruses, vaid ka mobiliseerimine, sõdurite ja hobuste toiduga varustamine ning paljude muude küsimuste lahendamine, mida ei saa arvesse võtta. korraldustes ja juhistes. Tema organiseeritud komandandi meeskond toimis koordineeritud mehhanismina, et pakkuda Põhja-Läti brigaadile võimalikult tõhusat abi. Komandöri meeskond läks erijuhtudel regulaarväele appi ja ta oli uutele sõduritele eeskujuks. V. Gelbe oli esimene Läti sõjaväe ohvitser, kes tegi ettepaneku autasustada oma alluvaid Imanta ordeni III klassiga. Tellimust veel polnud. Imanta nimi tuli avalikuks alles 20. märtsil 1920, kui kaitseminister Karls Ullmanile esitati sõjaväekorra kehtestamise konspekt. Ordenile valiti aga Lāčplėši nimi.
Vilis Gelbe hukkus Cēsise lahingutes - 19. juunil 1919 luurekäigul. Hiljem pälvis Gelb Láčplēši sõjaordeni, kuid ajaloolaste hinnangul pole tema panust siiani korralikult hinnatud. Seda seletatakse peamiselt Gelbe kuulumisega Põhja-Läti brigaadi.
Nn Lõuna-Läti brigaad, mida algul juhtis Oskars Kaplak, hiljem Jānis Balož, võistles Põhja-Läti brigaadiga, mille ülemaks oli Jorģs Zemitāns.
Monument Läti Vabadussõjas langenud sõdurite mälestuseks
Memoriaal asub Limbažis luterliku Püha Johannese kiriku kõrval, Libiešu tn.2. Memoriaal on pühendatud Limbaži piirkonnast pärit sõdurite ning kindralleitnant Vilis Gelbe (1890-1919) mälestuseks, kes langesid lahingutes Saksa vägedega 19. juunil 1919 Vidrižis. Kindralleitnant Vilis Gelbe monument asub Limbaži kalmistul Jūra tänaval.
![Limbaži. President J. Čakste avab Limbažis Esimeses maailmasõjas langenute mälestusmärgi. Läti Vabadusvõitluse monumendi avamine [1923]. Allikas: Läti Rahvusraamatukogu digikogu "Kadunud Läti".](/g/Poi/00403/44213.png?size=260)
Vidrižis mälestusmärk LKOK Vilis Gelbe ja tema meeskonna kahe sõduri langemise kohas.
Vidrižis Lēdurgasse pöörde lähedal langesid 19. juunil 1919. aastal toimunud vabadusvõitluses lahingus merejalaväe ülemleitnant Vilis Gelbe ja kaks sõdurit.
Vilis Gelbe on maetud Limbaži kalmistule. Vilis Gelbe pälvis Vidrižu mõisas tehtud kangelasteo eest Lāčplēši sõjaordeni III klassi (nr 895).
Praegu on lahingupaigas näha kolm 1989. aastal paigaldatud mälestusristi.
22. juunil 1934 avati mõisapargis kasvava vahtra juures kunstnik Stefan Berci valmistatud pronksist mälestustahvel. Juba kommunistliku okupatsiooni alguses, 1940. aasta sügisel, kadus mälestustahvel. Suri ka vaher, mille külge see oli löödud. Taastumise alguses, 19. juunil 1989, Gelbe ja tema meeskonna kahe sõduri - kapral Krustiņši ja sõdur Krūza - 70. surma-aastapäeval ristteel, kus varem asus mälestustahvel. Keskkonnakaitseklubi ja Läti Rahvarinde Limbažu rajooni filiaalid paigaldasid kolm Jānis Eglīši valmistatud rahvapärases stiilis puuristi. Limbažu rajooni täitevkomitee otsusega 1991. aasta aprillis kanti see mälestuspaik kohaliku tähtsusega ajaloomälestiste nimekirja.
Rūjiena ja Põhja-Läti brigaadi "Tālavas taurētājs" langenud sõdurite vabastamise monument
Asub Rūjiena keskväljakul.
Kolme meetri kõrgune hallis Soome graniidis raiutud muistse läti eestkostja kujutis, mida kutsutakse “Tālava trompetistiks”, on asetatud kolme meetri kõrgusele graniidist postamendile, monumendi kogukõrgus ulatub aga 7,5 meetrini. Esialgsetel eskiisidel ja makettidel oli K. Zemdega oma kätesse pannud mõõga, mis hiljem asendati trompetiga. Monument avati 15. augustil 1937. aastal.
See monument peegeldab keerulist olukorda meie riigi ja sõjaväe moodustamisel, samuti nende sündmuste hindamisel. Vahetult pärast Läti riigi väljakuulutamist tungis Punaarmee sisse ja Kārlis Ulmanise ajutine valitsus rajas Liepājasse pelgupaiga. 1919. aasta veebruaris algas Eesti sõjaväe abiga Läti vabastamine põhjast ning Rūjiena piirkonnas toimus esimene mobilisatsioon Tartus moodustatud Läti vägedele, millest sai Põhja-Läti brigaad kolonel Jorgise juhtimisel. Zemitans. Põhja-Läti brigaad võitles Cēsise lahingutes mitte ainult bolševike, vaid ka Landeswehri ja Rauddiviisi vastu. Rūjiena ümbrusesse mobiliseeritud sõdurid võitlesid ka järgnenud Vabadussõjas. Peamised loorberid võitsid pärast sõda kindral Jānis Balodis ja tema juhitud Lõuna-Läti brigaad, kuid Põhja-Läti brigaadi unustas ta sageli. Rūjienasse kavandatud Rūjiena mälestussammast ehitati pikka aega ja 1937. aastal avatud monument populariseeriti ametlikult kui Rūjiena vabastamise ja langenud sõdurite mälestuse mälestussammas, rääkimata selle algusest. kõik rügemendid Põhja-Lätis.
Monument pole mitte ainult populaarne vaatamisväärsus Läti ja Eesti turistide seas, mis on mingil määral lähtepunktiks mitmete teiste Vabadussõja mälestuspaikade külastamisel Rūjienas, vaid "Tālavas taurētājs" on peatuspaigaks ka eestlaste külastustele. ja erineva tasemega Läti ametnikud.
Rūjiena vabastajate ja langenud sõdurite mälestussammas, laiemalt tuntud kui “Tālava trompet”, kanti 29. oktoobril 1998 riikliku tähtsusega kunstimälestisena riigi kaitse alla võetud kultuurimälestiste nimekirja (mälestise kaitse kanne). number 4522).
Põhja-Läti vabastajate monument
Asub Placa kesklinnas Inčukalnsi – Valka maantee (A3) ääres. Kõrval bussipeatus ja Straupe rahvamaja.
Vaadata saab Teodors Zaļkalnsi 1919. aastal Cēsise lahingus Põhja-Läti vabastajatele valmistatud monumenti.
Kolmeastmelisel alusel on kaks paekivituge, millele toetub paekiviplokk. Selle ees on alumisel osal kujutatud adra külge rakmestatud hobust ja paremas käes ohjasid ning vasakus mõõka hoidvat adrat. Monumendi tagaküljele graveeritud tekst, mille lõpetavad luuletaja Eduards Virza read:
PÕHJA-LÄTI VÄLJASTUSELE
KUI TERVILJAD ON NENDEL PÕLDUDEL SEEME
TEID AUSTATAKSE JA AUSTATAKSE
Monument avati 8. novembril 1931. aastal. Avatseremooniast võttis osa president Alberts Kviesis.
