Rahvuspatrioodist nooremleitnant Vili Gelbist
Leitnantkolonelleitnant Vilis Gelbe (1890-1919) saatus peegeldab meie riigi ja armee kujunemise keerulist olukorda ning nende sündmuste hindamist.
Läti riigi väljakuulutamisega 18. novembril 1918 algas Läti Vabadussõda ja relvajõudude ülesehitamise töö. Läti vabatahtlike sõdurite esimestes ridades oli Kuramaal sündinud mereväeleitnant Vilis Gelbe.
Kohe pärast Läti riigi väljakuulutamist algas Punaarmee pealetung ja Kārlis Ulmanise ajutine valitsus otsis varjupaika Liepājas. Veebruaris 1919 alustati Eesti armee abiga Läti vabastamist põhjast ning Rūjiena lähedal toimusid Tērbatis formeeritavate Läti vägede esimesed mobilisatsioonid, millest kolonel Jorģis Zemitānsi juhtimisel sai Põhja-Läti brigaad. 22. veebruaril 1919 pidi Vilis Gelbe asuma Valmiera ringkonna komandandi kohustuste juurde. Ta oli üks neist, kes praktiliselt töötas Põhja-Läti brigaadi loomise kallal, mis vastavalt Eestiga sõlmitud kokkuleppele moodustati Eesti armee juhtimisel.
Põhja-Läti brigaad võitles Cēsise lahingus lisaks bolševike vägedele ka Landeswehri ja Rauddiviisi vastu. Rūjiena piirkonda mobiliseeritud Põhja-Läti sõdurid võitlesid ka järgnevates Vabadussõja lahingutes.
Valmiera ringkonnaülema, kolonelleitnant V. Gelbe viimane käskkiri anti välja 6. mail 1919. Mis olid tema sunnitud tagasiastumise tegelikud põhjused, mille tõttu ta pidi ametist tagasi astuma, pole teada. Dokumentides ei leitud tema tegude kohta ühtegi kaebust ega noomitust ei kohalikelt elanikelt, tema alluvatelt ega Läti ülemustelt. See on isegi uskumatu nii rasketes tingimustes, milles ta pidi töötama ja olema see „koletis“, kes Läti iseseisvuse ja vabaduse ülla idee nimel oli sunnitud talupoegade peredelt võtma peaaegu viimase toitja, viimase hobuse ja leivatüki. Oma energilise tegutsemise, tundliku mõistmise ja taktitundega pälvis ta aga võimaliku vihkamise ja üldise põlguse asemel põhjalätlaste ja hiljem kogu Läti rahva austuse ja tänu. Põhjuseks võis olla V. Gelbe 27. märtsi aruanne – protest Läti talude rüüstamise vastu Eesti sõdurite ja ohvitseride poolt. See oli julge, isegi hulljulge ja riskantne samm.
Põhja-Läti territooriumi vabastamise jätkudes tekkis võimalus sarnast teenistust läbi viia Limbaži ja Ķirbiži lähedal, kus elas V. Gelbe perekond. Vilis Gelbe tegevuse viimane etapp toimus Limbaži linna ja rajooni komandandi ametikohal (ametisse nimetatud Jānis Miglavase käskkirjaga 2. juunil 1919), mida ta pidi täitma peamiselt Cēsise lahingu ajal, ühes sõja tähtsaimas rajoonis. Kõik tuli uuesti alustada nullist. Esimesed suuremad mobilisatsioonid Limbažis toimusid 5., 6. ja 7. juunil. Vanemleitnant Gelbe pidi hoolitsema ka olukorra kontrollimise eest Gauja jõeni ulatuvas piirkonnas, kuhu olid koondatud vaenlase väed.
10. juunil sõlmiti Cēsises vaherahu, mis pidi kestma 20. juunini. Mõlemad sõdivad pooled kasutasid seda aega oma vägede täiendamiseks.
J. Ozoliņa kirjutab oma 16. juuni aruandes leitnant Gelbi kohta: "...kes on praegu väga hõivatud uue komandandipiirkonna korraldamisega Vidrižis. Uues Vidriži ringkonnas on 18., 19. ja 20. juunil välja kuulutatud inimeste ja hobuste mobilisatsioonid, milles (...) pean ka mina osalema."
Vaherahu polnud veel lõppenud, kuid kõik viitas sellele, et lahingud algavad peagi. V. Gelbe, nagu enamik lätlasi ja eestlasi Põhja-Lätis, ei arvanud, et need lahingud nii pea algavad, ning usaldas sakslastega sõlmitud vaherahu lepingut, mis oli sõlmitud liitlaste vahendusel.
Täielikult mõistes ja teadlik eelseisvate lahingute otsustavusest, valmistus ta nendeks suure pühendumusega, säästmata ei enda ega teiste vägesid. Ta pingutas kogu oma jõu, isegi kui Limburgi elanikel oli raske uskuda läti rahva vabadusse. Ja see tal ka õnnestus.
Vaherahu lõppu ootamata alustas 19. juunil esimesena marssi Limbaži suunas Inčukalnsi lähiümbruses paiknenud Saksa raudteediviisi külgkaitse kapten Blankenburgi juhtimisel.
19. juunil langes Vilis Gelbe Vidriži mõisa lähedal lahingus Saksa Rauddiviisi vägede vastu. Tema jõhkralt moonutatud surnukeha leiti alles 21. juunil.
Ründava Landeswehri ja liitlasvägede risttules leitnant Gelbe ja tema väike sõdurite rühm ei taandunud eestlaste poole, vaid võtsid vapralt vastu esimesed löögid, lükates sakslaste edasitungi Limbaži suunas mitme tunni võrra edasi. Eesti 9. jalaväerügemendil õnnestus löögiks valmistuda, takistades Saksa vägedel Limbaži linna vallutamist, alistades nad ja alustades vaenlase edukat jälitamist. Seega nurjasid nad kogu Saksa strateegilise plaani. Külgkaitse ei suutnud oma peajõududega ühendust luua ning need Limbaži – Lielstraupe – Cēsise – Rauna lahingud 19.–23. juunini 1919 tagasid veenvalt kõigi Cēsise lahingute soodsa tulemuse.
Võttes arvesse kõiki V. Gelbe panuseid Põhja-Läti brigaadi loomisel ja vabadusvõitluses üldiselt, autasustati teda postuumselt Lāčplēsise sõjaordeniga.
Huvitav on see, et esimesed algatused kangelaslikumate vabadusvõitlejate autasustamiseks tulid otse V. Gelbelt – tolleaegselt Valmiera ringkonna komandandilt Rūjienas. See oli juba 1919. aasta aprillis, kui ta oma aruandes J. Zemitānsile soovitas autasustada Rūjiena vapramaid sõdureid Imanta III klassi ordeniga. „Ettepanek väärib tähelepanu, kuid see polnud võimalik, sest sellist ordenit polnud siis veel olemas. Imanta ordu nimi ilmus uuesti 6. märtsil 1920, kui JALiberts (üks Sõjakorra Põhikirja Kehtestamise Komisjoni liikmetest) pakkus julgeolekuminister K. Ulmanisele esitatud ettekandes Sõjakorra kehtestamise kohta välja Imanta ordu nime motoga „Parem uppuda omaenda veres kui hukkuda võõra ikke all!“.
Kuid just Lāčplēsise legend, mille lõid eelmised Läti põlvkonnad, mida hellitasid Pumpurs ja Rainis, sai 1919. aasta lõpus teoks ning Lāčplēsise sõjaordu loodi Vabadussõja kulminatsioonis – 11. novembril 1919.
1916. aasta kevadel hüüdis Kroonlinnast pärit mičman Gelbe:
"Piisab orjade kettide kandmisest,"
Pimedates seintes on päris lämmatav!"
Kuid 1919. aasta suvel olid tema kallid unistused kodumaa vabastamisest kõigist rõhujatest muutumas lootusest reaalsuseks. Tema unistuste täitumine oli nii lähedal...
Gelbe monumendi peal on kiri:
"Inimesed, kes minust mööda lähevad, -
süüdatud armastusest isamaa vastu!
Armsa isamaa eest
"Ma luban oma elu."
Allikas: Jānis Ulmis, „ARMASTUS ISAMAA VASTU...“. Lāčplēsise sõjaordeni kavaler, mereväeleitnant Vilis Gelbe, Põhja-Läti relvajõudude moodustamisest ja Cēsise lahingutest Läti Vabadussõjas, 2018, Kirjastaja: Limbaži muuseum
Seotud ajajoon
Seotud teemad
Seotud objektid
Monument mereväeleitnandile, L.k.o.k. Vilis Gelbes (1890-1919)
Asub Limbaži Jūrase tänava kalmistul, Jūrase tänav 56, Limbaži
Väljapanekul on 10. septembril 1922 toonase Läti presidendi Jānis Čakste poolt avatud monument, millel on luuletaja Vilis Plūdonise pühendus Vilis Gelbile:
"Mu rahvas, kes minust mööda läheb, põleb armastusest oma isamaa vastu,"
"Oma armsa isamaa nimel luban oma elu."
Vilis Gelbe (1890-1919) sündis Kuramaal Zemīte kihelkonnas, kuid oli tihedalt seotud ka Limbaži poolega, sest kui Läti Vabadussõda algas, naasis ta Peterburist Lätti ja liitus Põhja-Läti brigaadiga.
1919. aasta mais juhtis V. Gelbi Limbaži, temast sai piirkonna sõjaväekomandör ning ta suutis inspireerida kohalikke mehi ja isegi väga noori poisse armeega liituma.
V. Gelbe tegevus Limbažis ja selle ümbruses oli sel ajal väga oluline; tema ülesannete hulka kuulus lisaks korra hoidmisele linnas ja selle ümbruses ka mobiliseerimine, sõdurite ja hobuste varustamine toiduga ning paljude muude küsimuste lahendamine, mida käskudesse ja juhistesse ei saanud lisada. Tema organiseeritud komandandi meeskond toimis koordineeritud mehhanismina, et pakkuda Põhja-Läti brigaadile võimalikult tõhusat abi. Komandandi meeskond läks regulaararmeele appi erijuhtudel ja ta oli eeskujuks uutele sõduritele. V. Gelbe oli Läti armee esimene ohvitser, kes tegi ettepaneku autasustada oma alluvaid III klassi Imanta ordeniga. Ordenit polnud siis veel olemas. Imanta nimi ilmus avalikkuse ette alles 20. märtsil 1920, kui julgeolekuminister Kārlis Ulmanisele esitati ettekanne sõjaväelise ordeni kehtestamise kohta. Ordeni jaoks valiti aga Lāčplēsise nimi.
Cēsise lahingu ajal hukkus Vilis Gelbe – 19. juunil 1919 luuremissioonil. Hiljem autasustati Gelbet Lāčplēsise sõjaordeniga, kuid ajaloolaste arvates pole tema panust piisavalt hinnatud. See on peamiselt tingitud Gelbe kuulumisest Põhja-Läti brigaadi.
Nn Lõuna-Läti brigaad, mida algselt juhtis Oskars Kaplaks ja hiljem Jānis Baložs, konkureeris Põhja-Läti brigaadiga, mida juhtis Jorģis Zemitāns.
Monument Läti Vabadussõjas langenud sõdurite mälestuseks
Memoriaal asub Limbažis luterliku Püha Johannese kiriku kõrval, Libiešu tn.2. Memoriaal on pühendatud Limbaži piirkonnast pärit sõdurite ning kindralleitnant Vilis Gelbe (1890-1919) mälestuseks, kes langesid lahingutes Saksa vägedega 19. juunil 1919 Vidrižis. Kindralleitnant Vilis Gelbe monument asub Limbaži kalmistul Jūra tänaval.
![Limbaži. President J. Čakste avab Limbažis Esimeses maailmasõjas langenute mälestusmärgi. Läti Vabadusvõitluse monumendi avamine [1923]. Allikas: Läti Rahvusraamatukogu digikogu "Kadunud Läti".](/g/Poi/00403/44213.png?size=260)
Mälestusmärk Vidrižis kohas, kus langesid LKOK Vilis Gelbe ja kaks tema meeskonna sõdurit.
Vidrižis, Lēdurgale pööramisel, langesid Vabadussõja ajal 19. juunil 1919 lahingus mereväe leitnant Vilis Gelbe ja kaks sõdurit.
Vilis Gelbe maeti Limbaži kalmistule. Kangelasteo eest Vidriži mõisa lähedal pälvis Vilis Gelbe Lāčplēsi sõjaordeni III klassi (nr 895).
Praegu on lahingupaigas näha kolm Pemini risti, mis paigaldati 1989. aastal.
22. juunil 1934 avati mõisapargis kasvava vahtrapuu lähedal kunstnik Stefans Bercsi järgi valmistatud pronksist mälestustahvel. Juba kommunistliku okupatsiooni alguses 1940. aasta sügisel kadus mälestustahvel. Hukkus ka vaher, mille külge see oli naelutatud. Ärkamisaja alguses, 19. juunil 1989, Gelbe ja kahe tema meeskonna sõduri – kapral Krustiņši ja reamees Krūze – surma 70. aastapäeval, paigaldati Keskkonnakaitseklubi ja Läti Rahvarinde Limbaži rajooni harude eestvõttel ristteele, kus kunagi asus mälestustahvel, kolm Jānis Eglītise valmistatud rahvapärases stiilis puust risti. Limbaži rajooni täitevkomitee otsusega 1991. aasta aprillis kanti see mälestuspaik kohaliku tähtsusega ajaloomälestiste nimekirja.
Monument "Kauge maa trompetimängija"
Asub Rūjiena keskväljakul.
Kolme meetri kõrgune hallist Soome graniidist nikerdatud muistse Läti kaardiväelase kuju, mida kutsutakse „Tālavase trompetiks“, asetseb kolme meetri kõrgusel graniidist postamentil, kuid monumendi kogukõrgus ulatub 7,5 meetrini. Esialgsetel visanditel ja maketidel oli K. Zemdega pannud sõdalase kätte mõõga, mis hiljem asendati trompetiga. Monument avati 15. augustil 1937.
See monument peegeldab meie riigi ja armee kujunemise keerulist olukorda ning nende sündmuste hindamist. Vahetult pärast Läti riigi väljakuulutamist algas Punaarmee sissetung ja Kārlis Ulmanise ajutine valitsus leidis varjupaiga Liepājas. 1919. aasta veebruaris algas Eesti armee abiga Läti vabastamine põhjast ning Rūjiena piirkonnas toimusid Tērbatases formeeritavate Läti vägede esimesed mobilisatsioonid, millest kolonel Jorģis Zemitānsi juhtimisel sai Põhja-Läti brigaad. Põhja-Läti brigaad võitles lisaks bolševike vastu ka Landeswehri ja Rauddiviisi vastu Cēsise lahingutes. Rūjiena piirkonnas mobiliseeritud Põhja-Läti sõdurid võitlesid ka järgnevates Vabadussõja lahingutes. Pärast sõda läksid peamised võiduloorberid kindral Jānis Balodisele ja tema juhitud Lõuna-Läti brigaadile, kuid Põhja-Läti brigaad unustati sageli. Ka Rūjienasse kavandatud Põhja-Läti brigaadi monumendi loomine võttis kaua aega ning 1937. aastal avatud monument reklaamiti ametlikult Rūjiena piirkonna vabastamise ja langenud sõdurite mälestuseks, mainimata, et kõik Põhja-Läti brigaadi koosseisu kuulunud rügemendid said alguse Rūjienas.
Monument pole populaarne turismiatraktsioon mitte ainult Läti ja Eesti turistidele, mis on teatud määral lähtepunktiks mitmete teiste Vabadussõja mälestusmärkide külastamiseks Rūjienas, vaid „Tālavas tauretājs“ on ka peatuspaigaks Eesti ja Läti erineva tasemega riigi- ja kohalike omavalitsuste ametnike külastustele.
Rūjiena vabastamise ja langenud sõdurite monument, paremini tuntud kui "Tālavas tauretājs" (Kauge Sarvega Mägi), kanti riiklikult kaitstavate kultuurimälestiste nimekirja 29. oktoobril 1998 riikliku tähtsusega kunstimälestisena (mälestise kaitse registreerimisnumber 4522).
Põhja-Läti vabastajate monument
Asub Plāčise keskuses Inčukalnsi - Valkase maantee (A3) lähedal. Bussipeatuse ja Straupese kogukonnakeskuse kõrval.
Nähtav on Teodors Zaļkalnsi loodud monument Põhja-Läti vabastajatele Cēsise lahingus 1919. aastal.
Kolmetasandilisel alusel on kaks travertiinist sammast, millele toetub travertiiniplokk. Selle esiküljel on bareljeef, mis kujutab adra külge rakendatud hobust ja adrameest, kes hoiab paremas käes ohjasid ja vasakus mõõka. Monumendi tagaküljele on raiutud tekst, mis lõpeb luuletaja Eduards Virza ridadega:
Põhja-Läti vabastajatele
KUI ÜKS TERAVILJA SELLELE PÕLLULE KÜLVATAKSE
Sind kiidetakse ja austatakse
Monument avati 8. novembril 1931. Avamisel osales president Alberts Kviesis.
