Vilis Gelbe (ka Gelbe, 1890-1919), mereväeleitnant
I I maailmasõda, I Vabadussõjad
Vilis Gelbe sündis 8. novembril 1890 Zemītes. Ta lõpetas kohaliku kooli, Talsi linnakooli ning seejärel Engure ja Pēterpilsi merekoolid. Ta sai kaugsõidu tüürimehe diplomi ja pärast Oranienbaumi merekooli lõpetamist 1918. aasta juulis ka kaptenidiplomi. Esimese maailmasõja ajal oli ta laevade "Kotka" ja "Arguņ" komandör, osaledes operatsioonides sakslaste vastu.
1918. aasta lõpus saabus ta Lätti ja liitus Läti relvajõududega. 1919. aasta alguses tegutses Vilis Gelbe bolševike käest vabastatud Põhja-Lätis, kus ta pidi üle võtma Valmiera ringkonna komandandi kohustused. Ta oli üks neist, kes praktiliselt töötas Põhja-Läti brigaadi loomise kallal, mis vastavalt Eestiga sõlmitud kokkuleppele moodustati Eesti armee juhtimisel. 1919. aasta mai lõpus komandeeriti Vilis Gelbe Limbažisse, mille Eesti sõdurid olid juba võitluseta okupeerinud, kuna kommunistid olid Valmierasse põgenenud. Ta oli Limbaži ja ümbruskonna esimene sõjakomandör. Algas esimeste sõjaväeosade formeerimine Limbaži elanikest, sealhulgas vanemate klasside kooliõpilastest. Komandör Vilis Gelbe pidi Limbažis ja ümbruskonnas tegutsema väga raskel ajal, mil käisid ettevalmistused sõjaks Saksa Rauddiviisi ja Landeswehriga Vidzeme avaral territooriumil, mida tunti Cēsise lahinguna. Tööd raskendasid sageli igapäevased konfliktid kohalike elanike ja Eesti sõdurite vahel.
Cēsise lahingu ajal osalesid Vilis Gelbe ja tema komandandi mehed lahingutes Saksa Rauddiviisi sõduritega. 19. juunil 1919 läks Gelbe koos oma meeskonnaga Vidriži mõisa lähedal ründama Saksa arvuliselt vähemuses vägesid, oma vaprusega julgustas ta sõdureid võitlema, kindlustades seeläbi meie vägede parema tiiva. Selles lahingus langes ta kangelassurma ja talle anti 1921. aastal postuumselt Lāčplēsise sõjaordeni 3. klass. Vilis Gelbe on maetud Limbaži kalmistule.
Vilis Gelbe hauakivi avas 10. septembril 1922 toonane Läti president Jānis Čakste. Vilis Gelbe viimase lahingu toimumiskohta Vidriži mõisapargis püstitati ka mälestusmärk.
Rohkem teabeallikaid
Jānis Ulmis "Armastatud isamaa eest...: Lāčplēsi sõjaordu kavaler, mereväeleitnant Vilis Gelbe Põhja-Läti relvajõudude moodustamisest ja Läti Vabadussõja Cēsise lahingutest". Limbaži: Limbaži muuseum, 2018.
Jānis Ulmis. Lāčplēsise sõjaordeni kavaler, mereväeleitnant Vilis Gelbe, Põhja-Läti relvajõudude formeerimisel ja Läti Vabadussõja Cēsise lahingutes. (Raamatukatkendid): https://limbazi.lv/novads/vesture/cesu-kaujas/6841-lacplesa-kara-ordena-kavaliera-juras-virsleitnantavila-gelbes-loma-ziemellatvijas-brunoto-speku-izveide-un-latvijas-atbrivosanas-kara-cesu-kaujas-landesvera-kara
Lāčplēsi sõjaordu kavaleri Vilis Gelbe elulugu: http://lkok.com/detail1.asp?ID=533
Seotud objektid
Mälestusmärk Vidrižis kohas, kus langesid LKOK Vilis Gelbe ja kaks tema meeskonna sõdurit.
Vidrižis, Lēdurgale pööramisel, langesid Vabadussõja ajal 19. juunil 1919 lahingus mereväe leitnant Vilis Gelbe ja kaks sõdurit.
Vilis Gelbe maeti Limbaži kalmistule. Kangelasteo eest Vidriži mõisa lähedal pälvis Vilis Gelbe Lāčplēsi sõjaordeni III klassi (nr 895).
Praegu on lahingupaigas näha kolm Pemini risti, mis paigaldati 1989. aastal.
22. juunil 1934 avati mõisapargis kasvava vahtrapuu lähedal kunstnik Stefans Bercsi järgi valmistatud pronksist mälestustahvel. Juba kommunistliku okupatsiooni alguses 1940. aasta sügisel kadus mälestustahvel. Hukkus ka vaher, mille külge see oli naelutatud. Ärkamisaja alguses, 19. juunil 1989, Gelbe ja kahe tema meeskonna sõduri – kapral Krustiņši ja reamees Krūze – surma 70. aastapäeval, paigaldati Keskkonnakaitseklubi ja Läti Rahvarinde Limbaži rajooni harude eestvõttel ristteele, kus kunagi asus mälestustahvel, kolm Jānis Eglītise valmistatud rahvapärases stiilis puust risti. Limbaži rajooni täitevkomitee otsusega 1991. aasta aprillis kanti see mälestuspaik kohaliku tähtsusega ajaloomälestiste nimekirja.
Monument mereväeleitnandile, L.k.o.k. Vilis Gelbes (1890-1919)
Asub Limbaži Jūrase tänava kalmistul, Jūrase tänav 56, Limbaži
Väljapanekul on 10. septembril 1922 toonase Läti presidendi Jānis Čakste poolt avatud monument, millel on luuletaja Vilis Plūdonise pühendus Vilis Gelbile:
"Mu rahvas, kes minust mööda läheb, põleb armastusest oma isamaa vastu,"
"Oma armsa isamaa nimel luban oma elu."
Vilis Gelbe (1890-1919) sündis Kuramaal Zemīte kihelkonnas, kuid oli tihedalt seotud ka Limbaži poolega, sest kui Läti Vabadussõda algas, naasis ta Peterburist Lätti ja liitus Põhja-Läti brigaadiga.
1919. aasta mais juhtis V. Gelbi Limbaži, temast sai piirkonna sõjaväekomandör ning ta suutis inspireerida kohalikke mehi ja isegi väga noori poisse armeega liituma.
V. Gelbe tegevus Limbažis ja selle ümbruses oli sel ajal väga oluline; tema ülesannete hulka kuulus lisaks korra hoidmisele linnas ja selle ümbruses ka mobiliseerimine, sõdurite ja hobuste varustamine toiduga ning paljude muude küsimuste lahendamine, mida käskudesse ja juhistesse ei saanud lisada. Tema organiseeritud komandandi meeskond toimis koordineeritud mehhanismina, et pakkuda Põhja-Läti brigaadile võimalikult tõhusat abi. Komandandi meeskond läks regulaararmeele appi erijuhtudel ja ta oli eeskujuks uutele sõduritele. V. Gelbe oli Läti armee esimene ohvitser, kes tegi ettepaneku autasustada oma alluvaid III klassi Imanta ordeniga. Ordenit polnud siis veel olemas. Imanta nimi ilmus avalikkuse ette alles 20. märtsil 1920, kui julgeolekuminister Kārlis Ulmanisele esitati ettekanne sõjaväelise ordeni kehtestamise kohta. Ordeni jaoks valiti aga Lāčplēsise nimi.
Cēsise lahingu ajal hukkus Vilis Gelbe – 19. juunil 1919 luuremissioonil. Hiljem autasustati Gelbet Lāčplēsise sõjaordeniga, kuid ajaloolaste arvates pole tema panust piisavalt hinnatud. See on peamiselt tingitud Gelbe kuulumisest Põhja-Läti brigaadi.
Nn Lõuna-Läti brigaad, mida algselt juhtis Oskars Kaplaks ja hiljem Jānis Baložs, konkureeris Põhja-Läti brigaadiga, mida juhtis Jorģis Zemitāns.
Monument Läti Vabadussõjas langenud sõdurite mälestuseks
Memoriaal asub Limbažis luterliku Püha Johannese kiriku kõrval, Libiešu tn.2. Memoriaal on pühendatud Limbaži piirkonnast pärit sõdurite ning kindralleitnant Vilis Gelbe (1890-1919) mälestuseks, kes langesid lahingutes Saksa vägedega 19. juunil 1919 Vidrižis. Kindralleitnant Vilis Gelbe monument asub Limbaži kalmistul Jūra tänaval.
![Limbaži. President J. Čakste avab Limbažis Esimeses maailmasõjas langenute mälestusmärgi. Läti Vabadusvõitluse monumendi avamine [1923]. Allikas: Läti Rahvusraamatukogu digikogu "Kadunud Läti".](/g/Poi/00403/44213.png?size=260)
Seotud lood
Rahvuspatrioodist nooremleitnant Vili Gelbist
Leitnantkolonelleitnant Vilis Gelbe (1890-1919) saatus peegeldab meie riigi ja armee kujunemise keerulist olukorda ning nende sündmuste hindamist.
Läti riigi väljakuulutamisega 18. novembril 1918 algas Läti Vabadussõda ja relvajõudude ülesehitamise töö. Läti vabatahtlike sõdurite esimestes ridades oli Kuramaal sündinud mereväeleitnant Vilis Gelbe.
Cēsise lahingu algus, käik ja lõpp
Cēsise lahingu võit pidi saama pöördepunktiks Läti ja Eesti võitluses oma riigi iseseisvuse eest. See võit pani lõpu Andrievs Niedra valitsuse ja Saksa kindrali Rüdiger von der Goltzi plaanidele Baltimaid vallutada. Selle asemel jätkas tegevust Liepājas Kārlis Ulmanise juhitud Läti Ajutine Valitsus.