Willis Gelbe (ka Ģelbe, 1890-1919), kindralleitnant
I Maailmasõda, I Maailmasõda ja iseseisvumine

Vilis Gelbe sündis 8. novembril 1890 Zemītes. Ta lõpetas kohaliku kooli, Talsi linnakooli, seejärel Engure ja Pēterpilsi merekooli. Ta omandas kaugsõidu tüürimehe diplomi ja pärast Oranienbauma mereväeakadeemia lõpetamist juulis 1918 ka magistri diplomi. Esimese maailmasõja ajal oli ta laevade "Kotka" ja "Argu" komandör, osaledes sakslaste vastastes operatsioonides.

1918. aasta lõpus saabus ta Lätti ja astus Läti relvajõududesse. 1919. aasta alguses töötas Vilis Gelbe bolševike käest vabanenud Põhja-Lätis, kus pidi asuma Valmiera ringkonna ülema kohuseid täitma. Ta oli üks neist, kes praktiliselt töötas Eesti sõjaväe egiidi all Eestiga sõlmitud lepingu alusel moodustatud Põhja-Läti brigaadi loomisel. 1919. aasta mai lõpus saadeti Vilis Gelbe Limbažisse, mille Eesti sõdurid olid juba võitluseta okupeerinud, kuna kommunistid olid põgenenud Valmierasse. Ta oli Limbaži ja seda ümbritseva sõja esimene komandör. Algas esimeste väeosade moodustamine Limbazist, sealhulgas vanemate klasside õpilased. Komandör Vilim Gelbe pidi Limbažis ja selle lähiümbruses töötama väga raskel ajal, mil Cēsise lahinguna tuntud Vidzeme tohutul territooriumil valmistuti sõjaks Saksa Rauddiviisi ja Landesveriga. Tööd takistasid sageli igapäevased konfliktid kohalike elanike ja Eesti sõdurite vahel.

Vilis Gelbe ja tema komandörid osalesid Cēsise lahingutes lahingutes Saksa Rauddiviisi sõduritega. 19. juunil 1919 ründas Gelbe oma meeskonnaga Vidriži mõisas Saksa vägesid ning julgustas oma julgusega sõdureid võitlema, tagades sellega meie vägede parempoolse tiiva. Selle lahingu käigus suri ta kangelasena ja pärast surma 1921. aastal autasustati teda Lāčplēsi sõjaordeni 3. klassiga. Vilis Gelbe on maetud Limbaži kalmistule.

Vilius Gelbe mälestussamba avas 10. septembril 1922 tollane Läti president Jānis Čakste. Viļa Gelbe viimase lahingu paika Vidriži mõisa parki on püstitatud ka mälestusmärk.