Cēsise lahingu algus, käik ja lõpp
Cēsise lahingu võit pidi saama pöördepunktiks Läti ja Eesti võitluses oma riigi iseseisvuse eest. See võit pani lõpu Andrievs Niedra valitsuse ja Saksa kindrali Rüdiger von der Goltzi plaanidele Baltimaid vallutada. Selle asemel jätkas tegevust Liepājas Kārlis Ulmanise juhitud Läti Ajutine Valitsus.
Sündmused Lätis enne Cēsise lahingut
Pärast enam kui nelja aastat kestnud Esimese maailmasõja võitlust ja bolševike riigipööret Venemaal, 18. novembril 1918, nädal pärast Esimese maailmasõja vaherahu, kuulutati Riias välja Läti riik. Ajutise Valitsuse juhiks sai Kārlis Ulmanis. Läti territoorium oli laastatud ja 2,5 miljonist elanikust oli umbes miljon Venemaal põgenikke.
Läti ja osa Eestist olid sakslaste poolt okupeeritud, kuid idapiiril seisid bolševike väed, mis pärast 13. novembri 1918. aasta Bresti rahulepingu tühistamist asusid pealetungile eesmärgiga vallutada Tsaari-Venemaa endised ääremaa kubermangud - Läti ja Eesti. 17. detsembril sisenesid bolševikud Valka ja kuulutasid välja Läti Nõukogude Vabariigi, teine väegrupp suundus aga Daugavpilsi kaudu Riiga. Saksa väed ei osutanud bolševike vastupanu.
Olukorra päästmiseks sõlmis Ajutine Valitsus 7. detsembril Saksa valitsusega lepingu ühiste vägede moodustamiseks võitluseks bolševike vastu. Leping nägi ette 18 Läti kompanii, 3 Läti patarei, 7 Saksa kompanii ja 2 patarei moodustamist, kokku 6000 sõdurit ja 870 hobust. Sakslased täitsid lepingut vaid osaliselt, moodustades peamiselt oma üksusi, kuid ei varustanud lätlasi relvadega. Samal ajal okupeerisid kommunistlikud väed vähem kui kuu aja jooksul Latgale ja Vidzeme ning lähenesid Riiale.
Saksa valitsuse esindaja A. Vinnig teatas vastupidiselt oma varasematele lubadustele ja liitlaste soovile linna vallutamist edasi lükata, et Saksa väed ei hakka Riiat kaitsma. Bolševikud sisenesid Riiga 4. jaanuaril 1919. Kaks Läti kompaniid kolonelleitnant Oskars Kalpaksi juhtimisel taandusid Kuramaa poole. Ajutine Valitsus liikus Liepājasse. Jaanuari lõpus peatati bolševike väed Ventas, umbes 100 km Liepājast ida pool. 1. veebruaril 1919 saabus Liepājasse Saksamaalt Saksa kindral Rüdiger von der Golz. Talle usaldati Landeswehri (mis koosnes Balti Saksa Rahvuskaardist ja vabatahtlikest Saksa kodanikest moodustatud Rauddiviisist) ja Läti Eraldipataljoni juhtimine võitluses bolševike vastu.
Tänu Ajutise Valitsuse pingutustele sai Eraldiseisvast Pataljonist lõpuks brigaad. 3. märtsil 1919 alanud pealetung bolševike vastu parandas olukorda rindel ning kommunistide juhitud väed olid sunnitud järk-järgult Riia poole taanduma.
Olukord oli Eestis palju parem: inimohvrid maailmasõjas olid palju väiksemad, kommunistlike ideede mõju oli väiksem ning Soome toetus võimaldas neil pärast esialgseid ebaõnnestumisi vasturünnakule asuda ja oma riigi territoorium 1919. aasta jaanuaris Punaarmeest puhastada.
Eesti vägedel oli võimalus osaleda Põhja-Läti vabastamises bolševike käest. 18. veebruaril 1919 allkirjastati Eesti valitsuse ja Läti Ajutise Valitsuse vahel leping, mis andis Ajutise Valitsuse täievolilisele esindajale sõjalistes küsimustes kapten Jorģis Zemitānsile ja tsiviilasjade esindajale insener Markus Gailītisele võimaluse organiseerida Läti vägesid Eestis. Tērbatis (nüüdne Tartu) moodustati 1. Läti Valmiera ja 2. Cēsise jalaväerügement. Nii pandi alus Põhja-Läti brigaadile, mis allus operatiivselt Eesti armee 2. diviisi ülemale.
16. aprillil, ajal, mil võitluses bolševike vastu oli tunda esimesi edusamme, korraldasid sakslased Liepājas riigipöörde, kukutades seadusliku Ajutise Valitsuse, mis pidi varjupaika otsima aurulaeval „Saratov“. Sakslastel õnnestus moodustada nukuvalitsus, mida juhtis preester ja kirjanik Andrievs Niedra.
22. mail 1919 vabastasid Saksa üksused Riia bolševike käest. Päev hiljem sisenes linna kolonel Jānis Baložsi brigaad, peatades sakslaste poolt toime pandud tsiviilelanike massimõrvad.
Bolševike valitsus ja Peter Stučka väed põgenesid Latgale poole, sest mais olid Eesti-Läti ühendatud väed vabastanud Põhja-Läti piiriala bolševike käest ning liikusid Ainažist, Rūjienast, Valkast ja Alūksnest alustades Valmiera kaudu Cēsise poole. 1. ja 2. juunil sisenes Cēsise jalaväerügement kindral Krišjānis Berķise juhtimisel. Näis, et Põhja-Läti brigaadil, eestlastel, Landeswehril ja Jānis Baložsi lõunabrigaadil oli üks eesmärk – jätkata võitlust bolševike vastu ja ajada nad Lätist välja. Landeswehr ja Saksa Rauddiviis, selle asemel, et Riiast itta liikuda ja bolševikke jälitada, pöördusid aga põhja poole – Vidzeme'is asuvate Eesti-Läti ühendatud vägede poole.
Cēsise lahing
Saksa kindral Rüdiger krahv von der Golz plaanis mitte ainult likvideerida iseseisvad Läti ja Eesti riigid, vaid ka minna Petrogradi, et taastada Venemaa monarhia ja hiljem Antandi riikidele kätte maksta Saksamaa lüüasaamise eest Esimeses maailmasõjas.
Saksa väed ei läinud Rēzekne-Daugavpilsi suunas, vaid sisenesid 2. juunil Ieriķi jaama (12 km Cēsisest) ja nõudsid vaba läbipääsu Cēsisesse. Põhja-Läti brigaad keeldus Eesti armee ülemjuhataja Johan Laidoneriga ühenduses olles sakslasi Cēsisesse laskmast. 3. juunil sisenesid Cēsisesse kaks Landeswehri eskadrilli. Tänu Põhja-Läti brigaadi staabiülema Voldemars Ozolsi tegudele piirati sakslased ümber ja nad lahkusid Cēsisest võitluseta. 5. juunil ründasid sakslased Cēsise ja Ieriķi vahel Eesti soomusrongi. Algas Cēsise lahing, mida saab jagada kahte etappi.
6. juunil kell 3.00 hommikul alustas Landeswehr kiirrünnakut, mida toetas tugev suurtükivägi. 7 km laiust rinnet pidid kaitsma kolm enam-vähem väljaõppinud 2. Cēsise jalaväerügemendi kompaniid ja kolm viimase kahe päeva jooksul formeeritud kompaniid, millest üks oli koolipoiste kompanii – 16–18-aastased poisid, keda toetasid kaks Eesti soomusrongi. Pärast 10-tunnist võitlust ei suutnud Läti väed Saksa kolmekordsele ülekaalule vastu panna ja taandusid Cēsisest lahkudes Rauna jõe paremale kaldale. 8. juunil alustasid saabunud Eesti üksused (6. ja 9. rügement) vasturünnakut, mis ebaõnnestus. 9. juunil alustas Landeswehri rünnakut Rauna sillale, mis samuti ebaõnnestus. 10. juunil sekkus kahe poole konflikti angloameerika liitlasvägede missioon. Lahingud peatati 10 päevaks. Cēsise lahingute teine faas algas Landeswehri ülema major A. Fletcheri ultimaatumiga Eesti armee ülemjuhatajale J. Laidonerile, et Eesti väed tuleks viia Läti etnograafilistele piiridele. Eesti ülemjuhatus sellele ultimaatumile ei vastanud, sest liitlaste nõudmiste kohaselt oli Landeswehri juhtide saabumine läbirääkimisteks Valka kavandatud 20. juuniks.
Lahingud algasid Gauja paremal kaldal 19. juunil keskpäeval, kui Rauddiviisi eelüksused põrkasid Vidriži lähedal kokku Eesti 9. rügemendi luureüksustega. 20. juunil kell 18.30 andis Eesti 3. diviisi ülem Ernests Peders käsu alustada vaenutegevust Landeswehri vastu.
Ööl vastu 20. juunit sai diviisi staap aga teate, et Saksa peaväed on alustanud rünnakut Gauja vasakul kaldal, suunal Cēsisest Jaunrauna ja Veselava poole, ning meeleheitlik võitlus käib Rauna silla, Lode jaama ja Liepa mõisa lähedal.
21. juuni hommikul õnnestus Landeswehril murda rinne 2. Cēsise rügemendi ja 3. Eesti rügemendi vahel. Jaunrauna läheduses pidi 2. Cēsise rügemendi vasak tiib taanduma. Lahingu käiku muutis oluliselt kapten Unti juhitud Kuperjanovi partisanide pataljon. Rongist maandudes alustas see Lode jaamast vasturünnakut Liepa mõisa suunas.
J. Kuprejanovi pataljon, mida toetasid soomusrong ja Läti suurtükipatarei, pidas terve päeva sakslastega peetud lahingus vastu ja õhtul vallutas Liepa mõisa. Vaatamata sellele Eesti partisanide võitlusele õnnestus Landeswehril toimetada läbimurdele (umbes 6 km) piisav arv vägesid, mis jagunes kolmeks osaks. Üks osa, Jaunrauna suunas, suundus Lode jaama, kus see põrkas kokku eelmainitud J. Kuperjanovi pataljoniga. Teine osa liikus edasi Skangaļi mõisa, kuid Saksa luureüksused jõudsid isegi Mūrmuižani (10 km Valmierast); ohustades seega soomusrongide liikumist Valkast Cēsisesse. Kolmas osa, möödudes Eesti 3. rügemendi paremast tiivast, liikus Rauna suunas. Eestlased peatasid selle Saksa grupi Rauna mägismaal.
Skangaļi mõisa piirkonnas, kus oli palju Landeswehri vägesid, tekkis dramaatiline olukord. Olukorra päästis Kaleva pataljoni ja 1. rügemendi II pataljoni võitlejatega ešelon, mis saabus 22. juunil kell 3.00 hommikul. Lode jaamast 3 km põhja pool lahkusid sõdurid laevalt ja suundusid soomusrongi nr 2 dessantrühma toetusel Skangaļi mõisa poole. Kell 6.30 murdsid need väed mõisa sisse, kuid lühikese aja pärast vallutas Landeswehr Skangaļi mõisa tagasi. Sakslaste kaotused – 60 langenut. Langenud, haavatud ja põrutuses kannatanute arv – 62. Landeswehr alustas korratult taandumist Cēsise suunas. Mõni kilomeeter eemal, Starti lähedal, kaotasid sakslased veel 31 langenut. Ka teised Eesti-Läti üksused alustasid aktiivset vaenutegevust. J. Kuperjanovi pataljoni partisanid jätkasid rünnakuid Jaunrauna suunas, lõigates ära 3000 sakslase taganemistee Skangaļist. See lõppes ajaloolise lahingu otsustaval päeval. Vaenlane sai keskel lüüa.
22. juuni hilisõhtul andis Eesti Vabariigi täievoliline esindaja N. Rēks välja korralduse:
"Me ei tohi anda vaenlasele võimalust pärast kahepäevase võitluse käigus saadud lööki organiseeruda ja taasgrupeeruda. Me peame jätkama vaenlase purustamist ja Cēsise vallutamist."
Seega möödus 23. juuni tähistatuna Eesti-Läti ühendatud vägede rünnakuga Gauja mõlemal kaldal.
Kell 7.30 vallutati Cēsis ja kell 8.00 alustas vasturünnakut ka Gauja paremal kaldal asuv Eesti 6. rügement. Sama päeva õhtul aeti vaenlane Cēsisest 50 km tagasi Inčukalnsi. 26. juunil aeti Saksa väed ka nendest positsioonidest Riia äärelinna. 3. juulil allkirjastati liitlaste poolt peale sunnitud Strazdumuiža vaherahu, mis päästis sakslased täielikust hävingust ja andis neile võimaluse alustada oktoobris uuesti võitlust uue Läti riigi vastu Avalovi-Bermonti lipu all. Täna võime kindlalt öelda, et Cēsise lahingutes võitlesid lätlased Eesti ja eestlased Läti iseseisvuse eest.
Esimese maailmasõja võidukate riikide – USA, Inglismaa ja Prantsusmaa – roll Läti ja Eesti vabade riikide loomisel
Liitlaste poolt välja kuulutatud rahvaste enesemääramise õigus oli mõeldud vaenlase – Saksa, Austria-Ungari ja Türgi impeeriumide – hävitamiseks ning raskuste tekitamiseks Saksamaa okupeeritud Ida-Euroopa aladel, kuid ei olnud mõeldud omaenda ja Venemaa impeeriumi purustamiseks. Liitlaste – Inglismaa, Prantsusmaa ja USA – vahel puudus ühtsus ka Läti ja Eesti staatuse küsimuses. Vaid lühikest aega – kuni 31. detsembrini 1918 – toetasid britid Venemaa piirialade iseseisvust.
Ameeriklaste ja prantslaste huvides oli taastada Vene impeerium, et säilitada oma investeeritud kapital. Liitlaste surve tõttu otsustas Briti valitsus lõpetada Venemaa piiririikide ajutiste valitsuste aktiivse toetamise, kasutades neid ainult nõukogude- ja saksavastastes kombinatsioonides. Seda saab õigustada Antandi 26. mai 1919. aasta otsusega Balti rahvaste autonoomia tunnustamise kohta Vene impeeriumi koosseisus.
Alles siis, kui sakslased Lätis liitlastele kontrollimatuks muutusid (23. ja 24. mail Liepājas arreteerisid sakslased Antandi ohvitsere ja instruktoreid), otsustasid liitlased pärast 5.–7. juuni Liepāja läbirääkimisi kasutada sakslaste ohjeldamiseks Läti-Eesti rahvuslikke relvajõude. See oli vajalik ka seetõttu, et Saksamaa rünnak ühendatud vägedele oli katkestanud bolševike jälitamise ja see ei olnud Antandi huvides. 22. juunil otsustas Saksa Rahvusnõukogu sõlmida Antandiga rahulepingu. Seega olid eestlased ja lätlased, võideldes oma huvides, osutanud Antandile väärtusliku teene, takistades Saksamaa katset haarata Baltimaades absoluutne võim. Alles 25. juunil otsustas Antandi tippjuhtkond, et sakslasi ei tohiks enam toetada. 28. juunil allkirjastasid sakslased nende eest alandava Versailles' rahulepingu.
Läti 1919 - erinevad valitsused Vabadussõja ajal
Läti territooriumil asus Peter Stučka juhitud ja Punaarmee toetatud Läti Sotsialistliku Nõukogude Vabariigi valitsus. P. Stučka valitsuse eesmärk oli vabastada äsjaloodud riigi territoorium ja kindlustada seal Nõukogude võim.
Kuramaal oli Andriev Niedra juhitud saksameelne valitsus, mida toetasid Saksa Landeswehr ja Rauddiviis. Selle valitsuse eesmärk oli bolševikud Lätist välja ajada, vallutada võimalikult palju territooriumi ja säilitada Saksa võim Baltikumis.
Kolmas – Kārlis Ulmanise juhitud Läti Ajutine Valitsus oli pärast 16. aprilli Saksa riigipööret leidnud varjupaiga aurulaeval „Saratov“. Kuramaal Jānis Baložsi juhitud Lõuna-Läti brigaad ja Põhja-Lätis kolonel Jorģis Zemitānsi juhitud Põhja-Läti brigaad jäid K. Ulmanise valitsusele truuks. Poliitiliselt olid mõlemad brigaadid lojaalsed Läti Ajutisele Valitsusele, kuid sõjaliselt allus Lõuna-Läti brigaad kindral von der Golzile, kes juhtis ka Landeswehri ja Rauddiviisi, Põhja-Läti brigaad aga Eesti armee ülemjuhatajale kindral Johan Laidonerile.
Tālis Pumpuriņš, Cēsise ajaloo- ja kunstimuuseum
Edgar Andersoni ajaloolised materjalid
Seotud ajajoon
Seotud teemad
Seotud objektid
Võidusammas Võnnus (Cēsises)
Võnnu lahingus hukkunud lätlaste ja eestlaste mälestuseks püstitatud võidusammas asub Võnnus (Cēsises) Ühtsuse väljakul (Vienības laukums). Võidusamba 1919. aastal Võnnu lahingus võidelnute auks kavandas arhitekt Pauls Kundziņši ja selle rajamiseks koguti annetusi elanikelt. Võidusambale pandi nurgakivi 22. juunil 1924. Nõukogude okupatsioonirežiimi ajal 1951. aasta 25. märtsi ööl lasti võidusammas õhku ja hävitati täielikult. Aastatel 1959–1990 asus tolleaegsel Võidu väljakul (tänasel Ühtsuse väljakul) skulptor Kārlis Jansonsi loodud Lenini ausammas. 1997. aastal õnnestus Võnnu rajooni volikogu esimehel Māris Niklassil kaasata mälestusmärgi taastamistöödesse Eesti riigiasutused. Eesti riigilt saadi kingituseks mälestusmärgi ehitamiseks vajaminev materjal, Saaremaa dolomiit. Võnnu lahingu 79. aastapäeva pidustuste ajal 22. juunil 1998 pandi Ühtsuse väljakul paika taastatava mälestusmärgi nurgakivi. 15. novembril 1998 avati Võnnus pidulikult taastatud võidusammas (arhitekt Imants Timermanis). Teavet võidusamba kohta saab Võnnu Ajaloo- ja Kunstimuuseumi näituselt „Võnnu ja Läti Vabadussõda” Uues Lossis.
Mälestusmärk Võnnu lahingus langenuile
Mälestusmärk Võnnu lahingus langenud eesti ja läti sõduritele asub Priekuļi piirkonnas Liepas Rūpniecībase tänava lõpus, umbes 1 km Lode raudteejaamast lõuna poole. Mälestusmärgile pandi nurgakivi 22. septembril 1929 ja see avati 11. augustil 1935. See on valmistatud Allaži allikalubjast Liepa vallas Julla talus elanud skulptori Augusts Julla kavandi järgi: see kujutab kõrgreljeefina ühe käega adrale toetuvat talupojast sõdurit, kelle teises käes on ülestõstetud mõõk. Sõduri näo loomiseks kasutati skulptori isa Jānis Julla surimaski. Liepa valla ajaloo uurija Aivars Vilnis on märganud, et linnulennult on näha, et mälestusmärgi vundament, selle juurde viiv tee ja trepp moodustavad noole kuju, mis on suunatud Liepa mõisa (Lindenhoffi) poole, kus paiknesid Võnnu lahingus sakslaste positsioonid. On muidugi kaheldav, kas see oli tõesti autori omaaegne kavatsus, kuid kindlasti rikastab see mälestusmärgi tänast tõlgendust. Mälestusmärgi kõrval asuvad Läti ainsad looduslikud liivakivikaared, mida nimetatakse Suureks Põrguks (Lielā Ellīte), Liepa Põrguks (Liepas Ellīte) ja Kuradi Ahjuks (Velna ceplis).
Võnnu Ajaloo- ja Kunstimuuseumi väljapanek Uues Lossis
Võnnu Ajaloo- ja Kunstimuuseum asub keset Võnnu (Cēsise) vanalinna Uues Lossis. Muuseumis on välja pandud kahest osast koosnev püsiekspositsioon „Võnnu, Läti ajaloo sümbol”. Näitus „Puna-valge-punane lipp Võnnu ja Läti ajaloos” tutvustab Läti rahvuslipu lugu 13. sajandist 20. sajandini, mil sellest sai riigisümbol, Läti kütipolkude lippe ja rahvusvärvide kasutamise traditsioone Läti Vabadussõja ajal. Näitus „Võnnu ja Läti Vabadussõda” annab ülevaate Võnnu roodu asutamisest 1918. aasta detsembris, eestlaste ja lätlaste ühisest võitlusest 1919. aasta Võnnu lahingus, ajast, mil Võnnu oli Bermondtiaadi ajal lühikest aega Läti ajutiseks pealinnaks, ning Võnnu võidusamba ajaloost. Põgenemistoas „Võnnu lahingu legendid” on osalejatel tund aega mõistatuste lahendamiseks ja peidetud esemete otsimiseks, et leida toast väljapääs. 8. detsembril 1918 asutas vanemleitnant Artūrs Jansons Võnnu lossis Võnnu roodu, mis oli üks esimesi Läti relvajõudude üksusi. 8. detsembril 1933 avati Võnnu Uues Lossis, kus tookord asus 8. Daugavpilsi jalaväepolgu staap ja garnisoni ohvitseride klubi, roodule pühendatud mälestusplaat, millega võib nüüd tutvuda muuseuminäitusel.
Võnnu polgu koolipoiste roodu mälestusmärk
Mälestusmärk Võnnu lahingus langenud Võnnu polgu koolipoiste roodu sõduritele asub Palasta ja Bērzainesi tänavate ristumiskohas Võnnus (Cēsises). Mälestusmärgi rajamise ettepaneku tegi Võnnu polgu koolipoiste roodu sõdurite ühing. See avati 26. mail 1938. Mälestusmärk on loodud kunagise roodu sõduri ja kunstniku Jānis Rozenbergsi ideekavandi järgi. Meetrikõrgusele allikalubjast postamendile on asetatud 1,8 meetri kõrgune koolipoisi vormi riietatud sõduri vaskskulptuur, mille on loonud skulptor Rūdolfs Āboltiņš ja vasksepp Jānis Zibens. Sõduri jalgade juurde on asetatud öökull, tarkuse ja teadmiste sümbol, kes kükitab sõdima läinud koolipoisi raamatute peal ja kaitseb neid. Skulptuur lammutati teise Nõukogude okupatsiooni ajal 1952. aastal. Selle asukoha lähedale püstitati 1957. aastal skulptor Kārlis Jansonsi kujundatud ausammas nimega „Komnoor-lipukandja”. Mälestusmärk taasavati 11. novembril 1992 oma ajaloolise asukoha lähedal. Samal aastal võeti maha okupatsioonirežiimi poolt püstitatud komnoore ausammas.
Monument Koolilaste Kompanii lahingu toimumiskohas
Cēsis-Āraiši maantee ääres, endise Livu kogudusemaja lähedal.
Näha on monument, mis on pühendatud Cēsise rügemendi vabatahtlikule õpilaskompaniile, kes osales 1919. aastal Cēsise lahingus.
Monument avati 29. mail 1930 endise Livu kogudusemaja lähedal.
Monumendi projekti töötas välja endine tudengvabatahtlik K. Dzirkalis ja paigaldustööd teostas A. Sproģise ettevõte Cēsises.
Pronksdetailid valmistas autori joonise järgi M. Pluka ja need valati Riias V. Minutase tehases. Pärast Teist maailmasõda monument hävis.
6. juunil 1989 restaureeritud monumendi autoriteks olid skulptorid A. Jansons ja M. Baltiņa ning arhitekt I. Timermanis.
Hiljem eemaldati ohutuskaalutlustel pronksist mõõk ja tahvel ning asendati puidust osadega.
Rauna lähedal Cēsise lahingus langenud Läti ja Eesti sõdurite mälestuskivi
Asub Priekuļi vallas Cēsis–Valmiera maantee ääres, Rauna jõe silla lähedal.
Vaadata saab kiviraidur Voldemārs Koltovsi valmistatud graniidist mälestusmärgiga mälestuskivi Cēsise lahingus langenud sõduritele.
Avati 2004. aastal, kui tähistati Cēsise lahingu 85. aastapäeva.
Mälestuskivi 110 eesti ja 44 läti sõdurile, kes langesid lahingutes Rauna ja Gauja jõgede kaldal.
Rauna ja Gauja lähedal toimunud lahingutes võitlesid kangelaslikult 3. Eesti diviisi 6. rügement (ülem K.Tallo), 3. rügement (ülem J.Krūss) ja Põhja-Läti brigaadi 2. Cēsise rügement (ülem K.Berķis).
Esimene monument Cēsise lahingu ja langenud eesti sõdurite mälestuseks
Asub Veselava kalmistu kabeli kõrval.
Esimene Cēsise lahingu ja langenud Eesti sõdurite mälestuseks püstitatud monument avati 5. augustil 1923.
Selle avamisel osalesid Läti Vabariigi esimene president Jānis Čakste ja Eesti suursaadik Lätis Jūlijs Saljemā.
Kalmistul on 16 Eesti sõduri säilmed, kes langesid 1919. aasta juunis Cēsise lahingutes Balti Landeswehri ja Rauddiviisiga. Neist neli maeti hiljem ümber kodumaale. Monument püstitati kohalike elanike annetuste abil. Selle projekteeris käsitööline Dāvis Gruzde Ķikuri maja omaniku Kārlis Bierņiši järgi.
Cēsise vendade kalmistu
Asub Cēsise alumisel kalmistul, Lenču tänav 15, Cēsis.
Üks olulisemaid Esimese maailmasõja ja Vabadussõja mälestusmärke Cēsises on Lejas Kapises asuv Vennaste kalmistu.
Kalmistul asub Vennaste kalmistu monument, mille kujundas Cēsise kunstnik ja volikogu liige Augusts Julla (1872–1958), avati 1927. aastal ja mis on pühendatud Vennaste kalmistule aastatel 1915–1920 maetud sõduritele.
Cēsise Leja kalmistu vendade haudadele on maetud umbes 200 sõdurit. Nende hulgas on teadmata arv Esimeses maailmasõjas langenud läti laskureid ja vene sõdureid, samuti saksa (10), poola ja teiste rahvuste sõdureid. Läti vabastusvõitluste ajal maeti sellele kalmistule 22 5. (2.) Cēsise jalaväerügemendi sõdurit, samuti 11 vabadusvõitlejat, kes langesid teistes Läti armeeüksustes. Vendade haudadel puhkavad ka 2 eestlast, 15 bolševike ohvrit ja läti punased laskurid.
Mälestusmärk Viljandi koolipoiste roodule
Mälestusmärk Viljandi koolipoiste roodu sõduritele, kes langesid Stalbe lähedal, asub Riia-Limbaži maantee läheduses, Stalbe-Stūrīši teel, mis viib Pārgauja piirkonnavalitsuseni (paremal). Graniidist mälestusmärgil on läti ja eesti keeles kirjas: „19.–21.06.1919 peatas 6. polgu Viljandi koolipoiste üksus Stalbe lahingus vaenlase rünnakud.” Mälestusmärk avati 19. juunil 2009. Selle idee autor on M. Niklass. Mälestusmärgi valmistas kiviraidur V. Koltovs. Eesti 6. polk võitles Võnnu lahingus Stalbe juures Landeswehri ja Rauddiviisi vastu. Stalbe mõisa läheduses proovisid sakslased rindejoonest läbi tungida, kuid olid sunnitud pärast kaks päeva kestnud ebaõnnestunud katseid taganema. Igal aastal algab Karutapja päeva tähistamine Stalbes tõrvikurongkäiguga Viljandi koolipoiste roodu sõduritele pühendatud mälestusmärgi juurde.
Monument Läti Vabadussõjas langenud sõdurite mälestuseks
Memoriaal asub Limbažis luterliku Püha Johannese kiriku kõrval, Libiešu tn.2. Memoriaal on pühendatud Limbaži piirkonnast pärit sõdurite ning kindralleitnant Vilis Gelbe (1890-1919) mälestuseks, kes langesid lahingutes Saksa vägedega 19. juunil 1919 Vidrižis. Kindralleitnant Vilis Gelbe monument asub Limbaži kalmistul Jūra tänaval.
![Limbaži. President J. Čakste avab Limbažis Esimeses maailmasõjas langenute mälestusmärgi. Läti Vabadusvõitluse monumendi avamine [1923]. Allikas: Läti Rahvusraamatukogu digikogu "Kadunud Läti".](/g/Poi/00403/44213.png?size=260)
Monument mereväeleitnandile, L.k.o.k. Vilis Gelbes (1890-1919)
Asub Limbaži Jūrase tänava kalmistul, Jūrase tänav 56, Limbaži
Väljapanekul on 10. septembril 1922 toonase Läti presidendi Jānis Čakste poolt avatud monument, millel on luuletaja Vilis Plūdonise pühendus Vilis Gelbile:
"Mu rahvas, kes minust mööda läheb, põleb armastusest oma isamaa vastu,"
"Oma armsa isamaa nimel luban oma elu."
Vilis Gelbe (1890-1919) sündis Kuramaal Zemīte kihelkonnas, kuid oli tihedalt seotud ka Limbaži poolega, sest kui Läti Vabadussõda algas, naasis ta Peterburist Lätti ja liitus Põhja-Läti brigaadiga.
1919. aasta mais juhtis V. Gelbi Limbaži, temast sai piirkonna sõjaväekomandör ning ta suutis inspireerida kohalikke mehi ja isegi väga noori poisse armeega liituma.
V. Gelbe tegevus Limbažis ja selle ümbruses oli sel ajal väga oluline; tema ülesannete hulka kuulus lisaks korra hoidmisele linnas ja selle ümbruses ka mobiliseerimine, sõdurite ja hobuste varustamine toiduga ning paljude muude küsimuste lahendamine, mida käskudesse ja juhistesse ei saanud lisada. Tema organiseeritud komandandi meeskond toimis koordineeritud mehhanismina, et pakkuda Põhja-Läti brigaadile võimalikult tõhusat abi. Komandandi meeskond läks regulaararmeele appi erijuhtudel ja ta oli eeskujuks uutele sõduritele. V. Gelbe oli Läti armee esimene ohvitser, kes tegi ettepaneku autasustada oma alluvaid III klassi Imanta ordeniga. Ordenit polnud siis veel olemas. Imanta nimi ilmus avalikkuse ette alles 20. märtsil 1920, kui julgeolekuminister Kārlis Ulmanisele esitati ettekanne sõjaväelise ordeni kehtestamise kohta. Ordeni jaoks valiti aga Lāčplēsise nimi.
Cēsise lahingu ajal hukkus Vilis Gelbe – 19. juunil 1919 luuremissioonil. Hiljem autasustati Gelbet Lāčplēsise sõjaordeniga, kuid ajaloolaste arvates pole tema panust piisavalt hinnatud. See on peamiselt tingitud Gelbe kuulumisest Põhja-Läti brigaadi.
Nn Lõuna-Läti brigaad, mida algselt juhtis Oskars Kaplaks ja hiljem Jānis Baložs, konkureeris Põhja-Läti brigaadiga, mida juhtis Jorģis Zemitāns.
Mälestusmärk Vidrižis kohas, kus langesid LKOK Vilis Gelbe ja kaks tema meeskonna sõdurit.
Vidrižis, Lēdurgale pööramisel, langesid Vabadussõja ajal 19. juunil 1919 lahingus mereväe leitnant Vilis Gelbe ja kaks sõdurit.
Vilis Gelbe maeti Limbaži kalmistule. Kangelasteo eest Vidriži mõisa lähedal pälvis Vilis Gelbe Lāčplēsi sõjaordeni III klassi (nr 895).
Praegu on lahingupaigas näha kolm Pemini risti, mis paigaldati 1989. aastal.
22. juunil 1934 avati mõisapargis kasvava vahtrapuu lähedal kunstnik Stefans Bercsi järgi valmistatud pronksist mälestustahvel. Juba kommunistliku okupatsiooni alguses 1940. aasta sügisel kadus mälestustahvel. Hukkus ka vaher, mille külge see oli naelutatud. Ärkamisaja alguses, 19. juunil 1989, Gelbe ja kahe tema meeskonna sõduri – kapral Krustiņši ja reamees Krūze – surma 70. aastapäeval, paigaldati Keskkonnakaitseklubi ja Läti Rahvarinde Limbaži rajooni harude eestvõttel ristteele, kus kunagi asus mälestustahvel, kolm Jānis Eglītise valmistatud rahvapärases stiilis puust risti. Limbaži rajooni täitevkomitee otsusega 1991. aasta aprillis kanti see mälestuspaik kohaliku tähtsusega ajaloomälestiste nimekirja.
Mälestuspaik Skangaļi mõisas
Mälestuspaik lätlaste ja eestlaste ühendatud vägede võidukale lahingule Skangaļi mõisa eest asub umbes 20 kilomeetri kaugusel Võnnust (Cēsisest). Mälestuskivi Võnnu lahingus osalenutele ja Eesti Kalevlaste Maleva võitlejatele avati 22. juunil 2019. Lätlaste ja eestlaste ühendatud sõjaväe siin saavutatud võit lahingus Skangaļi mõisa eest oli Võnnu lahingu pöördepunkt, sest selle tulemusel alustas Niedra valitsuse sõjavägi oma üldist taganemist. Andrievs Niedra valitsus oli saksameelne Läti ajutine valitsus, mis tegutses 1919. aasta 10. maist 26. juunini. Rünnak Landeswehri üksuse vastu algas juba 1919. aasta 22. juuni varahommikul, kui kalevlaste 3. rood tungis soomusrongi dessandiga Skangaļi mõisa ja sai enda valdusesse kaks suurtükki. Vaenlane asus vasturünnakule. Veidi hiljem, keskpäeval, korrati rünnakut ja pärast ägedat lähivõitlust suruti Landeswehri üksus Skangaļi mõisast välja. Sõjasaagiks saadi kuulipildujad, suures koguses laskemoona ja muud lahinguvarustust. Kaks tundi hiljem vallutasid eestlased tähtsa teeristi Starti kõrtsi juures. Skangaļi mõisa vallutamisel sai haavata või kaotas elu 58 kalevlast. Mälestuspaiga loomist toetas märkimisväärselt Eesti pool.
Metsalahingu puhkeala ja raudteesild üle Amata jõe
Metsalahingu puhkeala asub peamises Võnnu lahingu paigas Amata silla juures. Külastajatele pakutakse kuulata lugusid Võnnu lahingust ja osaleda mitmesugustes tegevustes, näiteks matkadel ja väljasõitudel tähtsaimatesse Võnnu lahingu paikadesse ning meeskonnalahingus. Lõpetuseks võivad külastajad nautida kosutavat sõdurisuppi. Amata raudteesild etendas väga olulist rolli kogu Vabadussõjas, sest siin toimus Eesti sõjaväe esimene kokkupõrge Landeswehriga. 5. juunil 1919 toimus Amata raudteesilla juures teisel pool jõge Eesti sõjaväe soomusrongide esimene lahing Landeswehri üksustega. Landeswehr teadis, et läheneb soomusrong, mineeris raudteesilla ja võttis sisse positsioonid Amatase talu juures jõe kaldal ning oli valmis võimalikuks sõjategevuseks. Amata sild oli piiriks eesti vägede ja saksaste vahel.
Ööl vastu 23. juunit 1919, Võnnu lahingu ajal, jättis Landeswehr Võnnu (Cēsise) maha ja taganes Amata jõe äärde. Taganedes põletasid sakslased maha Võnnu Läti Seltsimaja ja õhkisid Amata silla.
Raudteesild üle Rauna jõe
Üle Rauna jõe viiv raudteesild asub Priekuļi vallas maantee P20 läheduses. Seda võib näha Võnnu-Valmiera maantee paremal pool. Raudteesild ei ole mõeldud jalakäijatele, see on valve all. 1889. aastal ehitatud Riia-Valka raudteeliinil asuv kivisild on kõrgeim omalaadne raudtee-ehitis Baltimaades. See on 24 meetrit kõrge ja 78,9 meetrit pikk. Rongid peavad sillal hoidma kiirust 80 km/h. Kiiremini sõita ei ole lubatud ning aeglasemalt sõites ei pruugi rong suuta toime tulla tõusuga mõlemas silla otsas ning võib hakata tagasi libisema. 1919. aasta juunis Eesti ja Läti vabadussõdade ajal kasutati raudteesilda, et saata Eesti sõjaväele, mille koosseisu kuulus ka Põhja-Läti Brigaad, tagavaravägesid Valka rinde tagalast. Kui 2. Võnnu jalaväepolk oli sunnitud Võnnust taganema, tugevdasid selle üksused oma positsioone Rauna jõe kaldal. Raudteesild oli kindlustuse osa ja tagas lahingu ajal Eesti soomusrongide liikumise. Teise maailmasõja ajal, kui Lätis vahetusid okupatsioonivõimud, lasksid põgenevad punaarmeelased 4. juulil 1941 silla õhku. Saksa armee sapöörid taastasid silla nädala ajaga. Teise maailmasõja järgse Nõukogude okupatsiooni ajal oli Rauna sild sõjalis-strateegilise tähtsusega ja seda valvati rangelt.
Raudteesild üle Amata
Asub Drabeši vallas Cēsise piirkonnas puhkeala "Meža koujas" läheduses.
Amata jõe kohal on näha raudteesild.
Amata jõel asuv raudteesild mängib Vabadussõja vältel väga olulist rolli, kuna esimene lahing Eesti armee soomusrongide ja Balti Landeswehri üksuste vahel toimus siin 5. juunil 1919. Landeswehr, teades soomusrongi lähenemist, mineeris raudteesilla ja asus positsioonidele jõekaldal asuvates "Amata" majades, valmis võimalikuks vaenutegevuseks. Amata jõel asuv sild oli piiriks Eesti vägede ja sakslaste vahel.
Amata silla sündmuste kohta pole säilinud ajaloolisi tõendeid. Kuna lätlased nendes sündmustes ei osalenud, pole nende kohta ka mälestusi, on mälestusi Eesti sõduritelt, muudest allikatest. Võib öelda, et see oli Eesti-Ameerika ühine lahing Landeswehri vastu, sest Eesti soomusrongis oli Ameerika ohvitser, kes hiljem võitles ka Teises maailmasõjas. Üldiselt osalesid Cēsise lahingutes paljud tulevased ohvitserid ja Teise maailmasõja ülemad, eriti Saksa poolel.
Eesti soomusrong saabus Cēsisesse 2. juunil 1919 ja suundus päev hiljem Ieriķisse, kus peeti läbirääkimisi Landeswehriga, mis olid viljatud, ning 5. juunil, kui soomusrong taas Amata sillale lähenes, algas kokkupõrge sakslastega. Soomusrong osales päev hiljem ka Cēsise lähedal toimunud lahingutes, kus see aitas Koolilaste kompanii sõdureid, keda ähvardas piiramine. Kuigi sakslased üritasid rongi taganemistee katkestamiseks rööpaid lammutada, õnnestus sel üle Rauna silla taanduda.
23. juuni öösel 1919 Cēsise lahingu käigus hülgas Landeswehr Cēsise ja taandus Amata jõe äärde. Taganemise ajal põletasid sakslased maha Cēsise Läti Seltsi hoone ja õhkisid Amata jõe kohal asuva silla.
Põhja-Läti vabastajate monument
Asub Plāčise keskuses Inčukalnsi - Valkase maantee (A3) lähedal. Bussipeatuse ja Straupese kogukonnakeskuse kõrval.
Nähtav on Teodors Zaļkalnsi loodud monument Põhja-Läti vabastajatele Cēsise lahingus 1919. aastal.
Kolmetasandilisel alusel on kaks travertiinist sammast, millele toetub travertiiniplokk. Selle esiküljel on bareljeef, mis kujutab adra külge rakendatud hobust ja adrameest, kes hoiab paremas käes ohjasid ja vasakus mõõka. Monumendi tagaküljele on raiutud tekst, mis lõpeb luuletaja Eduards Virza ridadega:
Põhja-Läti vabastajatele
KUI ÜKS TERAVILJA SELLELE PÕLLULE KÜLVATAKSE
Sind kiidetakse ja austatakse
Monument avati 8. novembril 1931. Avamisel osales president Alberts Kviesis.
Vabadussõjas langenud sõdurite mälestusmärk
Asub Raiskumsi kalmistul kabeli lähedal.
Cēsise lahingutes langenud sõdurite mälestusmärk avati 7. septembril 1930. Monumendi raius kohalikust punakashallist graniidist Cēsise kiviraidur A. Sproģis oma kavandi järgi. Monument restaureeriti 2001. aastal.
Cēsise lahingu 93. aastapäeva mälestusüritusel paljastas erukolonelleitnant Ēvalds Krieviņš kohalviibijaile, et just Raiskumi kihelkonnas Auciemmuiža lähedal otsustati 1919. aastal mitte ainult Vidzeme, vaid ka Läti ja osaliselt ka Euroopa saatus.
„Siin pidas Eesti rügement kangelaslikult vastu Rauddiviisi rünnakule ja tulistas alla esimese Vabadussõja lennuki,“ ütleb Ēvalds Krieviņš.
Läti Vabadussõjas langenud Eesti sõdurite mälestusmärk
Asub Salaca jõe kaldal, kalmistu lähedal, Upes tänav 3a.
Hauad pühitseti esmakordselt sisse 1927. aasta juunis. 1936. aasta kevadel loodi kohaliku kaardiväe organisatsiooni ettepanekul hauaküngas, kuhu maeti ümber kaks tundmatut Eesti sõdurit. Hauad pühitseti sisse 16. augustil 1936. Nii Saksa kui ka Nõukogude okupatsiooni ajal seisis hauaküngas mahajäetuna, ümbritsetuna pärnadest.
Eesti kaitseministeerium võttis koostöös Läti kaitseministeeriumi ja Massihaudade Komiteega vastu Läti poole ettepaneku koondada kõik langenud Eesti sõdurite individuaalsed matused Mazsalaci, kuhu oli pärast Vabadussõda juba rajatud ansambel kahe Eesti sõduri matustega.
18. juunil 2013 avati sellel kalmistul Läti Vabadussõjas langenud Eesti sõduritele pühendatud Vennaste hauamonument. Monumendi valmistas Saaremaa dolomiidist Eesti ettevõte Dolokivi OÜ SIA Arhitektu birojs Vecumnieks & Bērziņi projekti järgi. Avamisel osalesid Eesti kaitseminister Urmas Reinsalu ja Läti kaitseminister Artis Pabriks.
11. novembril 2015 pühitseti Eesti Sõjameeste Vennaskonna kalmistul sisse 10 uut ümbermatmist Vabaduslahingutes langenud tundmatutele sõduritele.
Monument Drusti koguduse liikmete mälestuseks, kes langesid Esimeses maailmasõjas ja Läti vabadusvõitluses
Asub Drusti luteri kiriku lähedal.
Monument avati 19. juunil 1932.
14. juunil 1931 pandi monumendi nurgakivi, millele graveeriti tekst „Sajad aastad tulevad ja lähevad, kangelased ohverdavad isamaa eest“. Selle alla oli paigaldatud tsingitud plekist kapsel mälestuskirjaga, millele olid alla kirjutanud tollane armee staabiülem kindral Aleksandrs Kalejs, langenud sõdurite vanemad ja teised tseremoonial viibinud aukülalised.
Kommunistliku okupatsiooni ajal reljeefi all olev tekst tsementeeriti, kuid koguduseliikmed peitsid pronksist tahvli ära. Ärkamisaja alguses puhastasid Läti Rahvarinde kohalikud aktivistid kirja ja asetasid säilinud tahvli oma kohale.
Drusti kogudusest on tuvastatud 41 liiget, kes langesid Esimeses maailmasõjas ja Läti Vabadussõjas.
Kiriku müüri niššidesse on paigutatud kommunistliku terrori ohvrite mälestustahvlid - tammepuust raamitud 58 drustenlase ja gatartlase nime - nende nimed, kelle hauad on teadmata.
Lielstraupe loss
Lielstraupe loss asub keset Straupet. Loss on külastajatele avatud ja pakub ajarännakut läbi sajandite koos orienteerumisülesandega lossi labürintides. Võnnu lahingu ajal asus Lielstraupe lossis Rauddiviisi (saksa keeles Eiserne Division) Paul Ludwig Ewald von Kleisti lahingugrupi komandopunkt. Lahingu ajal külastasid lossi major Josef Bischoff, kapten Heinz Guderian ja teised. Lossist juhiti Stalbe-suunalist rünnakut 21.–22. juunil 1919. Rauddiviis oli Läti Vabadussõja ajal Saksa palgasõdurite väeosa, mis moodustati demobiliseeritud Saksa Keisririigi 8. armee sõduritest ja vabatahtlikest palgasõduritest. See oli Saksa vabakorpuse tuntuim üksus ning 1919. aastal üks kõige paremini väljaõpetatud ja võitlusvõimelisemaid sõjaväeosasid Lätis. Nõukogude võimu perioodil tegutses aastatel 1949–1959 mõisalossis Lielstraupe masina- ja traktorijaama juhatus. Sel ajal seati lossi sisse õpperuumid ja traktoristide ühiselamu; töökojad asusid kunagises mõisatallis. Aastatel 1963–2018 tegutsesid lossis meditsiiniasutused ning Straupe narkoloogilise haigla kohta tavatseti Lätis rääkida, et siin ravitakse isegi seinu.
Koolikompanii esimese langenud sõduri Edgars Krieviņši mälestusmärk
Asub Valmiera kesklinna kalmistul kabeli lähedal (Miera tänav 1/3, Valmiera)
Cēsise rügemendi 8. (üliõpilas)kompanii sõdur LKOK Edgars Krieviņš (1899–1919) suri 7. juunil 6. juunil 1919 Cēsise lahingus saadud vigastustesse, kui ta vaenlase rünnakul ülejäänud üksuste taandumist kattis.
Mälestusmärk Cēsise maleva õpilaskompanii asutamiskohas
Asub aadressil Leona Paeglesi tänav 1, punastest tellistest hoone fassaadi lähedal.
Mälestusmärgi autor on kunstnik Solveiga Vasiļjeva ning idee põhineb õienupu motiivil. Nagu kunstnik märgib, sümboliseerib see just kujunema hakanud isiksusi – õpilasi, kes peavad oma lühikeses elus langetama olulise, vastutusrikka ja raske otsuse.
Mälestusmärgi kujul on õienupu välimised kroonlehed geomeetrilise kujuga, teravate nurkadega, mis on kontrastiks punga sees asuvatele pehmetele, ümaratele nurkadele. Mälestusmärgi kõrgus on kuni 1,5 m. Mälestusmärk avati 26. mail 2011 Valmieras kohas, kus 1919. aastal moodustati Cēsise rügemendi kadettkompanii.
Läti piirjooned on laotud tehislikest sillutuskividest, millele on asetatud pikali tahvel Cēsise rügemendi õpilaste kompanii lipu ja tekstiga:
"Selles kohas 26. mail 1919
Asutati "Cēsise rügemendi koolikompanii"
