Lõuna-Läti brigaad või eraldi Läti brigaad
I Vabadussõjad
Lõuna-Läti brigaad ehk eraldi Läti brigaad oli osa Läti Landesveeri (Kodukaitse) vägedest, mis pärast võitu Cēsise lahingus ja Strazdumuiža vaherahu 10. juulil 1919 liideti Põhja-Läti brigaadi ja baltisaksa kodukaitsega, moodustades Läti relvajõud (Läti armee).
21. märtsil 1919 andis Läti Ajutise Valitsuse julgeolekuminister Jānis Zālītis Liepājas välja käsu nr 21, millega Läti eraldi pataljon nimetati ümber Läti armee Lõunagrupiks, moodustades jalaväekompaniidest eraldi brigaadi, sapöörikompanii ja juhtiva suurtükiväeüksuse. Brigaadi ülem oli Jānis Balodis, kes selle käsuga ülendati alates 14. märtsist koloneliks.
Lõuna-Läti brigaad jätkas osalemist Kuramaa ja Zemgale vabastamises bolševike käest. 18. mail 1919 sundis kapten Pauls Zoltsi kompanii Kaugurciemsi lähedal toimunud lahingus kaks bolševike rügementi oma positsioonidelt taanduma ning võidu tulemusel vabastasid Läti eraldi brigaadiüksused praeguse Jūrmala territooriumi ning 22. mail osales brigaad Pinki vabastamises ja 23. mail sisenes Riiga. Pärast Riia vabastamist jätkati brigaadi täiendamist uute üksustega. Brigaad ei osalenud otseselt Cēsise lahingutes.
Juulis 1919, kui moodustati ühtne Läti armee, muudeti Lõuna-Läti brigaad Kuramaa diviisiks.
Rohkem teabeallikaid
Läti Ajutise Valitsuse julgeolekuministri J. Zālītise korraldus (nr 21) kindral J. Baložsi kinnitamise kohta Läti Eraldiseisva Pataljoni ülemaks ja selle ümbernimetamise kohta Läti Armee Lõuna Grupiks. https://web.archive.org/web/20070531202113/http://www.historia.lv/alfabets/L/la/lat_atsev_bat/dok/1919.03.21.htm
Lõuna-Läti brigaad. Vikipeedia. https://lv.wikipedia.org/wiki/Dienvidlatvijas_brig%C4%81de
Ēriks Jēkabsons. Läti Vabadussõda. Läti Ajutise Valitsuse ja selle relvajõudude võitlus Läti iseseisvuse tagamise eest 18.11.1918 kuni 11.08.1920. – Riiklik entsüklopeedia: https://enciklopedija.lv/skirklis/22216-Latvijas-Neatkar%C4%ABbas-kar%C5%A1
Vabadusvõitlus: Läti Vabadussõda (1918–1920) Läti Riikliku Ajalooarhiivi dokumentides, 1. osa, 18. november 1918 – 16. aprill 1919, koost. Ē. Jēkabsons ja J. Šiliņš, Riia, Läti Rahvusarhiiv, 2019.
„Vabadusvõitlus: Läti Vabadussõda (1918–1920) Läti Riikliku Ajalooarhiivi dokumentides“ 2. osa. 16. aprill – 10. juuli 1919, koost. Ē. Jēkabsons ja J. Šiliņš, Riia, Läti Rahvusarhiiv, 2019.
Seotud objektid
LKOK kapteni Pauls Zoltsi individuaalne matmine Mazsalaca kalmistule
Kapten Pauls Zoltsi (1880–1919) individuaalset matust saab vaadata.
9. septembril 1934 avati Zoltsi haual mustast graniidist hauakivi tekstiga.
Kapten Zoltsi nimi on graveeritud ka Kaugurciemsis asuvale monumendile, kus 18. mai 1919. aasta lahingus langes kokku kuus sõdurit Eraldi Üliõpilaspataljoni 2. ehk P.Zoltsi kompaniist.
Läti eraldi brigaadi eraldi õpilaspataljoni 2. kompanii ülem kapten Paulis Zolts, kes langes Kaugurciemsi lähedal 18. mail 1919, maeti esialgu Ķemeri luteri kiriku lähedal asuvale vennaskonna kalmistule. 18. mail 1920 kaevati tema säilmed välja ja viidi Mazsalacasse, kus need 25. mail perekonna kalmistule säilme pandi.
Karosta, Liepāja sõjasadam (ekskursioon)
Karosta on Baltimaade suurim ajalooline sõjaväeala, mis hõlmab peaaegu kolmandiku kogu Liepāja territooriumist. Karosta on ainulaadne sõjaväe- ja kindlustushoonete kompleks Läänemere kaldal, mis on eriline Läti ja kogu maailma ajaloos ja arhitektuuris. Karostas asuvad sellised militaarpärandi objektid nagu Põhjamuul ja -fordid, redaan, Karosta vangla, Karosta veetorn, Püha Nikolai õigeusu merekatedraal ja Oskars Kalpaksi sild.
Kapten Zolti ja õpilassõdurite mälestusmärk
Asub Jurmala linnas, Slokas, Liivi lahe ääres Kaugurciemi luidetes.
Mälestusmärk püstitati 1934. aastal, see hävis Nõukogude okupatsiooni ajal, kuid taastati 1989. aastal. Kaugurciemsis toimus 18. mai 1919. aasta hommikul lahing Läti Rahvusvägede, kapten Paulis Zoltsi juhitud kompanii (~145 meest) ja Punaarmee vägede vahel. Sündmus on eriline selle poolest, et lahing toimus äärmiselt ebasoodsates tingimustes, näidates üles sõjalist julgust ja usku Läti riiki.
Lahingule eelneval ööl puhkes torm, mille tagajärjel kattis positsioone ja relvi liiv. Lisaks saadi ebapiisav laskemoon. Kui vaenlane ründas, asusid kapten Zoltsi sõdurid otsustaval hetkel vasturünnakule, kasutades vintpüssi tääke ja saavutades võidu.
Zolts oli kogenud Läti ohvitser, kes oli osalenud Vene-Jaapani sõjas, Esimeses maailmasõjas ja Läti Vabadussõjas. Tema vend oli samuti sõdur, samas kui tema poeg oli Teise maailmasõja ajal meditsiinitudeng ning teenis Saksa armee Läti Leegionis meedikuna ja kukkus raskelt haavatud sõdurit oma positsioonidelt maha kandes.
Tänapäeval saab külastada lahingupaigale rajatud mälestuspaika. Lähedal asub kaunis mereäärne mets ja meri, mis võimaldab meeldivas keskkonnas ajalugu tundma õppida.
Mälestuskivi kindral Jānis Baložsi brigaadi lahingupaigas
Kindral Jānis Baložsi brigaadi lahingupaiga mälestuskivi asub metsas Riia - Liepāja (A9) maantee lähedal, Batari maja lähedal.
Mälestuskivi avati 1936. aastal piduliku tseremooniaga, kus osalesid toonane transpordiminister B. Einbergs ja teised kõrged Riia ametnikud ning Džūkste kihelkonna avalikkus, mälestades siin 22. märtsil 1919 toimunud lahingut. Monumendile graveeritud kiri on: „Siin toimus 22. märtsil 1919 1. eraldi Baloži brigaadi lahing, milles langes 10 ja sai haavata 28 sõdurit.“
Lahing toimus Eraldi Läti Brigaadi ja 10. Nõukogude Läti Laskurrügemendi vahel, mis koosnes 90 protsendi ulatuses lätlastest. Vabadusvõitluse ajal oli see üks neist lahingutest, kus lätlased võitlesid lätlaste vastu. Bolševikud olid end sisse seadnud Batari majades. Nad hakkasid tulistama Kalnciemsi suunas liikuvaid brigaadi sõdureid. Tule ägenedes paiknes brigaad lahinguks. Lahingu peamist raskust kandsid Eraldi Üliõpilaskompanii ja Läti Iseseisvuspataljon. Lahingu venides põrkasid üliõpilaskompanii rühm ja kapten E. Graudiņši äsja moodustatud kompanii möödasõidumanöövrit sooritades metsas kokku vaenlasega, kes sooritas sarnast manöövrit. Äges lahingus, mis mõnes kohas muutus lähivõitluseks, alistati vaenlane. Sel ajal avas brigaadile määratud Saksa Milleri patarei tule Batari majade pihta. Pärast suurtükituld ajas brigaad vaenlase kiire rünnakuga positsioonidelt minema.
Ajaleht „Brīvā Zeme” (18.05.1936) avaldas endise võitleja mälestused: „Brigaadi ratsavägi oli just avamaale ratsutanud, kui neid kohtas tugev vaenlase tule. Pärast seda oli selge, et tegemist oli väga tugevate vaenlase jõududega. Kindral J. Baložsi käsul paiknesid pataljonid rivistusid ja alustasid võitlust, sattudes lähivõitlusse, kuna brigaadi sõdurite täägid otsustasid selle kahetunnise lahingu kalpaklaste jaoks hiilgavaks võiduks. See lahing oli väga oluline, sest see tasandas sakslaste tõttu ohtlikuks muutunud rindel olukorra ja tagasid, et punaste laskurrügemendid ei sisenenud enam Zemgale tasandikule.”
Kindral J. Baložsi brigaad võitis lahingu, kaotades 10 sõdurit, sealhulgas Kārlis Baronsi (1900.8.III – 1919.22.III), Dainade isa Krišjānis Baronsi lapselapselapse, kes on maetud Riia Vendade kalmistule. Lahingus langes 50 Nõukogude Läti laskurrügemendi sõdurit.
Seotud lood
Cēsise lahingu algus, käik ja lõpp
Cēsise lahingu võit pidi saama pöördepunktiks Läti ja Eesti võitluses oma riigi iseseisvuse eest. See võit pani lõpu Andrievs Niedra valitsuse ja Saksa kindrali Rüdiger von der Goltzi plaanidele Baltimaid vallutada. Selle asemel jätkas tegevust Liepājas Kārlis Ulmanise juhitud Läti Ajutine Valitsus.
Läti armee esimesest ülemjuhatajast Dāvids Sīmansonsist
Raamatus „Läti armee ülemad“ avaldatud esseed veenavad meid, et ajalugu mõjutavad oluliselt konkreetsed isikud. Kuigi nad viibisid lühikest aega kõige olulisemate ajaloosündmuste epitsentris, suutsid tõelised Läti patrioodid oma rikkaliku sõjalise kogemusega palju ära teha Läti armee loomisel ja tugevdamisel ning ajaloosündmuste pöördepunktides.
See lugu räägib Läti armee esimesest ülemjuhatajast Dāvids Sīmansonsist (1859–1933).