Läti armee esimesest ülemjuhatajast Dāvids Sīmansonsist

Dāvids Sīmansons sündis 4. aprillil 1859 Pilātis Valmiera kihelkonnas. Ta lõpetas Limbaži rajooni kooli. 1880. aastal astus ta vabatahtlikult armeesse 115. jalaväerügemendis. 1881. aastal astus D. Sīmansons Riia junkrukooli, mille ta lõpetas 1883. aastal lipnikuna. 1888. aastal sai ta nooremleitnandi auastme. 1891. aastal astus ta Kindralstaabi Akadeemiasse. 1892. aastal sai D. Sīmansons leitnandi auastme, millele järgnesid staabikapteni (1899), kapteni (1901) ja kolonelleitnandi (märtsis 1904) auastmed.

Aastatel 1904–1905 osales D. Sīmansons Vene-Jaapani sõjas; aastatel 1910–1912 oli ta staabi kõrgem ohvitser. 1910. aastal sai ta koloneli auastme ja mais 1915 kindralmajori auastme. Kuni 1917. aasta lõpuni juhtis D. Sīmansons erinevaid armee üksusi - 116. jalaväerügemendi pataljoni, 66. jalaväerügementi, 17. diviisibrigaadi, Kaluga eraldi brigaadi, 135. diviisi ja 4. eraldi diviisi. Samuti sai ta lahingutes mitu korda haavata. 1917. aasta oktoobris lahkus D. Sīmansons teenistusest ja naasis 1919. aasta jaanuaris Riiga. 6. juunil 1919 astus D. Sīmansons, juba kindralina, Läti Ajutise Valitsuse relvajõududesse, 1. Läti eraldi brigaadi.

Oskars Kalpase (1882–1919) tööd jätkas otseselt kolonelleitnant Jānis Balodis (1881–1965), kes 1919. aasta aprillis asutas Kalpaksi pataljoni baasil 1. Läti eraldiseisva brigaadi, mis nagu ka O. Kalpaksi pataljon allus Saksa Landeswehri ülemjuhatusele. Seetõttu algas Läti armee formeerimine alles 10. juulil 1919, pärast Jorģis Zemitānsi (1873–1928) juhitud 1. Läti eraldiseisva brigaadi ja Põhja-Läti brigaadi ühendamist. Selle esimeseks ülemjuhatajaks määrati Venemaalt tulnud kindral Dāvids Sīmansons, kes polnud Läti rügementides teeninud ja kelle tegevus oli Läti avalikkusele vähem tuntud.

Samal ajal, 15. juulist kuni 5. septembrini, oli ta ka Ajutise Valitsuse julgeolekuminister, mille Rahvanõukogu kinnitas, muutis ja täiendas mõned vähemuste esindajad.
Tollane armee ülemjuhataja staabi pressiosakonna ülem – kapten Aleksandrs Plensners – kirjutas, et ta valiti ülemjuhataja ametikohale suures osas kompromissfiguurina, et ta ei peaks pärast Cēsise lahingut, milles J. Baložsi juhitud brigaad ei osalenud ega säilitanud neutraalsust, nn "põhjamaalaste" ja "lõunamaalaste" vaheliste vastuolude keskel valima J. Zemitānsi ja J. Baložsi vahel.

Plesner kirjutas oma muljetest: „[...] Ta oli juba 60-aastane, minu tolleaegses tajus see kõrge iga, aga ma ei osanud seda eriti tajuda. Mulle tundub, et ta esindas hästi Vene regulaarkindrali tüüpi. Mõõgavööga märgataval kõhul. Samas tähelepanelik ja lahke inimeste vastu, ükskõik kes nad ka polnud. Mulle jäi temast hea mulje. Muidugi oli ta sattunud hoopis teistsugusesse atmosfääri ja hoopis teistsugusesse armeesse kui varem. Varasemast vaatenurgast oli temast nüüd saanud mässuliste komandör. Tundus, et see ülesanne talle ei meeldinud. Lihtsalt see oli tema jaoks veel uus ja ebatavaline. Ta pidi sellega harjuma. Ja ta püüdis seda teha märgatava arusaamisega. Näib, et läti veri polnud temas veel kuivanud.“

Sel raskel ajal pidi ülemjuhataja tegelema mitmesuguste uue armee olemasoluga seotud küsimustega – kütuse, meditsiini ja poliitiliste küsimustega.
Ülemjuhataja töö iseärasusi iseloomustab ka see, et alguses esines rügementide numeratsiooniga mõningaid ebaselgusi. Need peegeldasid konkurentsi Läti armee ohvitseride rühmade, juba mainitud nn „põhjapoolsete“ ja „lõunapoolsete“ vahel.

Augusti lõpus osales ülemjuhataja David Simonsons Riias terrorismivastaste jõudude esindajate kohtumisel, kus Poola sõjaväe esindaja Aleksander Miskowski juhtis tähelepanu Bermonti tegelikele kavatsustele. Kohe pärast seda, 30. augustil, esitas Simonsons tagasiastumisavalduse sõjaministri ametikohalt, „sest ta tahab olla ainult armee ülemjuhataja, kuna ta on esialgu võtnud enda kanda vaid sõjaministri kohustused“.
Ilmselt oli Bermonti vägede kriis käärimas; oktoobri alguseks oli valitsusele ja armee ülemjuhatusele juba selge, et konflikt tuleb.

6. oktoobril volitas armee ülemjuhataja D. Sīmansons krüpteeritud telegrammis sõjaväe esindaja Mārtiņš Hartmanist paluma Poola armee juhtkonnal avada vaenutegevus Bermonti üksuste vastu, mis "tulivad Kuramaalt ja Leedust" kirdesuunas. 8. oktoobril alustasid Bermonti väed rünnakut Riiale.
Juba 11. oktoobril toimus Kaitseministeeriumis kohtumine ülemjuhataja D. Sīmansonsi ja Prantsuse ning Suurbritannia esinduste juhtide vahel seoses Bermonti üleskutsega sõlmida vaherahu ja leppida kokku ühistegevuses Punaarmee vastu. Arvamused läksid lahku ja vastust ei saadetud kohe. D. Sīmansons keeldus vaid paar päeva hiljem. 14.–15. oktoobril alustasid Latgale diviisi osad rünnakut üle Daugava sildade, kandes raskeid kaotusi, ja samal ajal vallutati liitlaste flotilli suurtükiväe toel Daugavgrīva ja Bolderāja.

1926. aastal autasustati D. Sīmansonsi Lāčplēsise 3. klassi sõjaordeniga selle eest, et ta 9.–10. oktoobril "päästis ta oma mõistlike ja energiliste tegudega sõdurid ohust, viis kõik meie üksused Daugava paremale kaldale, jättes vaenlasele trofeed. Omakasupüüdmatute tegudega pidas ta vastu kõigile vaenlase ülekaalukatele löökidele ja alustas peagi rünnakut, mille tulemusel vabastati Daugavgrīva ja Bolderaja, mis aitas suurel määral kaasa kogu Riia vabastamisele".

15. oktoobril esitas D. Sīmansons valitsusele palve enda vabastamiseks. Bermonti rünnaku alguses toimunud ebaõnnestumised osutusid tema tervisele liiga tõsiseks.

Järgmisel päeval arvati ta reservi. Plensner tunnistas, et Simansons oli kutsutud taganema. Otsustades Zemitānsile vastu hakata ja teda Riiast taganemise käsu eest karistada, oli ta tegutsenud vastupidiselt valitsuse kavatsustele, kes soovis linna kaitsta.

Zemitāns oli andnud tagasiastumiskäsu Ulmanise käsul. Kaudselt kinnitab seda asjaolu, et välisminister Zigfrīds Anna Meierovics pakkus Poolasse lahkudes Balodisele ülemjuhataja ametikohta juba 14. oktoobril, ning ka see, et 17. oktoobril, kui Balodis Riiga saabus, ei ilmunud Sīmansons ilmselt solvununa ja haigusele viidates peakorterisse ametikohta üle andma.

Ajaloolane Edgars Andersons usub, et Sīmansons asendati Balodisega Ulmanise algatusel. Tähelepanuväärne on see, et pärast Bermonti väljasaatmist Lätist tänas Ulmanis Sīmansonsi veel kord "armee organiseerimistöö eest, mille kindral oli alustanud ja mis nüüd lõpule viiakse".

Alates detsembrist 1920 oli Sīmansons Kaitseministeeriumi (sõjaministeeriumi) nõukogu liige ja alates 1924. aastast nõukogu esimehe kohusetäitja.

1921. aasta lõpus kirjutas toonane sõjanõukogu esimees Kārlis Goppers oma tunnistuses: „Puhas südametunnistus ja põhimõtete selgus ei luba tal peatuda praegustel lahendamata asjaoludel, mis teda sageli häirivad ja muret tekitavad. Suur eneseohverdus sõjas on tema tervisele mõjunud ning see ei võimalda tal enam arendada töös harjunud energiat ja vastupidavust.“

1925. aasta veebruaris saadeti Sīmansons puhkusele. 1930. aasta suvel märkis ajakirjandus: „Päikesepaistelistel päevadel võib Esplanaadi alleedel või Vērmaņa aia roheluses kohata kindralivormis vana sõdurit. Kepile toetudes astub ta iga sammu, justkui kannaks ta oma pika elu ja sõduriaastate koormat. Paljudel pole aimugi, et see vana mees on vanim Läti sõdur ja ka meie vanim kindral.“

David Simonsons suri 13. jaanuaril 1933 Riia sõjaväehaiglas, kuhu ta oli paigutatud juba 1932. aasta lõpus. Kindral toodi Riia katedraalist välja ja maeti sõjaväeliste auavaldustega Vendade kalmistule "Ema Läti" kuju kõrvale.

2013. aastal paigaldati Limbažis, endise linnavolikogu hoone (Baumaņa Kārļa laukums 1) fassaadi lähedusse D. Sīmansonsi mälestustahvel.

Oma sõjaväelise karjääri jooksul pälvis D. Sīmansons autasusid - Läti 3. klassi Lāčplēsise sõjaordeni, Kaitsjate teeneteristi; Vene Püha Georgi mõõga, Püha Vladimiri 3. ja 4. klassi ordeni, Püha Stanislavi 2. ja 3. klassi ordeni ning Püha Anna 3. klassi ordeni.