Bermontia I Maailmasõda ja iseseisvumine

Asub Riias, Pardaugavas, Sloka ja Kurzeme avenüü ristumiskohas.

1919. aasta novembri alguses, Läti Vabadussõja ajal, toimusid Pardaugavas tänavalahingud Läti armee ja Bermonti vägede vahel. Piirkonnas toimus otsustav rünnak Bermonti armee vastu. 1937. aastal avati Sudrabkalniņas Kārlis Zāle projekti järgi monument, millega austatakse 6. Riia jalaväerügemendi langenud sõdureid ja tõsteti esile sõjalisi jooni.

Kujundatud mälestusmüüriks – sümboolseks kindlustuseks, mille väraval on kujutatud vastase rünnakuteed blokeerivat lõvi. Tellitud Daugavgrīva linnuse kaitsevalli kiviplokkidest ja sepistatud Vabadussamba allesjäänud graniidist. Mälestuspaiga maksumuseks kujunes ligi 35 000 latti. Võrdluseks võiks sellise summa eest soetada 4 Lätis toodetud autot “Ford - Vairogs V8 De Luxe”.

Täna saab näha üht muljetavaldavamat Vabadussõja mälestuspaika.

Läti vabadusvõitluse mälestuspaik. Bermontiaadi ajal 1919. aasta novembris asus siin Krišjānis Berkise juhitud Latgale diviisi komandopunkt. 6. Bumbu mäelt rünnanud Riia jalaväepolk vallutas Hõbemäe.

See asub Mārupe piirkonnas Viesturi golfiklubi ja Božu veehoidla vahelise tee servas.

Mälestusmärk avati 2013. aastal. Piirkonna ajalugu on seotud Läti armee lahinguga Bermonti vägede vastu 1919. aastal. Adainai majast mitte kaugel asusid lahingupositsioonidel Läti armee üksused.

Vabadussõja ajal puudus Läti valitsusel raske olukorra tõttu võimalus varustada sõjaväge vajalike varudega. Sõdurite välimus ja relvastus varieerus. Enamasti põhines varustamine sõdurite suutlikkusel end ise varustada. 1919. aasta septembri lõpus ja oktoobri alguses tuli Suurbritanniast Läti sõjaväekäsk puuduste kõrvaldamiseks. Kuu aega hiljem sai ta kätte ka Inglise relvastuse. Esimeste saadetistega oli selge, et Suurbritannia vabaneb tarbetutest varudest. Vastu saadi ka määrdunud, kulunud riideid ja jalanõusid, sageli liiga väikseid. Sobimatuid jalanõusid kandnud sõdurid põhjustasid terviseprobleeme, mis mõjutasid lahinguvõimet. Rõivas parandati ja õmmeldi uuesti. Peamiseks ühendavaks sümboliks oli 11-kiireline päikesemärk mütsil ja puna-valge käepael vasaku käe ümber.

Tänapäeval on siin näha mitmeid mälestuspaiku. Rajatised on osa maalilisest, spetsiaalselt kujundatud ajaloo ja looduse matkateest.

Giid Miķelis Yakunovs, +371 28353679.

asub Mārupe linnaosas, enne golfiklubi "Viesturi" hoonet metsateel, golfi treeningväljaku sildi vastas.

Projekti idee autorid on Mārupe piirkonna giid Miķelis Jakunovs ja maatüki "Dumpmaļi" omanik Visvaldis Dumpis.

2014. aasta novembris, Läti patriootide nädalal, avati Läti sõdurite auks teine mälestussammas Läti sõduritele Dzilnupīte lähedal, Mārupe ja Babīte maakondade piiril, ühes Esimese Maailma lahingupaigas. Sõda. Monumentide ideeautor ja rahastaja on Visvaldis Dumpis, need on loonud skulptor Ivars Feldbergs. Mälestusmärgi omanik Visvaldis Dumpis soovib, et siia koguneks rahvas mitte ainult 14. juunil ja 25. märtsil, vaid ka 10. juulil, riigikaitseväe asutamise aastapäeval ja muudel lätlastele olulistel ajaloosündmustel.
9. novembril 2018 avati monumendi juures informatiivne stend paiga ajaloost ja vaatamisväärsustest. See on pühendatud paiga ajaloole, jutustades siin kunagi eksisteerinud "Adieņi" majadest ja seal elavast Ķurbja perekonnast, Esimese maailmasõja sündmustest selles piirkonnas, aga ka ajaloolistest objektidest, mida enam ei saa. looduses nähtud – Dūči sild, Dzirnava tiik ja veski, jahivannid.

Asub Valka vallas, sõites mööda maanteed Valka - Rūjiena (P22) 4 kilomeetrit, paremale järgides viitasid.

Pēteris Radziņš sündis 2. mail 1880. aastal Lugavise vallas Jaunvīndedzes. Õppis Lugaži vallakoolis, Valka linnakoolis ja Valka Nelsoni reaalkoolis. Astus vabatahtlikuna Vene sõjaväkke. 1919. aasta sügisel naasis ta Lätti ja määrati 27. oktoobril sõjaväe ülemjuhataja staabiülemaks, asudes sellele ametikohale ajal, mil bermontlased Riiat ähvardasid. Staabiülemana on ta juhtinud kõiki Riia, Zemgale ja Latgale lahinguid. Ülendati 5. veebruaril 1920 kindraliks.

Tänapäeval on peremaja juures näha kindral Pēteris Radziņšile (1880 - 1930) pühendatud mälestuskivi.

11. novembril 2017 avati Riias, Daugava värava nurgal mälestustahvel Pēteris Radziņšile.

Video: Kindral P. Radziņši mälestusüritus Riia vendade kalmistul 2019. aastal

Video: 2. mail 2019, kindral Pēteris Radziņši 139. sünniaastapäeval, toimus presidendilossi juures 11. novembri kallasrajal mälestusüritus auvahtkonna ja huviliste mälestustahvli katmisel.

Valka koduloomuuseumi ekspositsioon “Valka – Läti iseseisvuse häll” kajastab ka kindral Pēteris Radziņši elu ja loomingut.
Lisaks traditsioonilistele kollektsiooni eksponeerimise viisidele kasutatakse näitusel interaktiivseid multimeedialahendusi. Info ja annotatsioonid tõlgitud eesti ja inglise keelde.

Alūksne muuseum asub 19. sajandi lõpus uusgooti stiilis ehitatud Alūksne Uues Lossis, mis on riiklik arhitektuurimälestis. Muuseumis on välja pandud näitused „Totalitaarse režiimi ohvrite mälestustuba”, mis jutustab Alūksne valla elanike saatusest Siberis ja Kaug-Idas, ja „Ajastute pidusöök“, mis tutvustab Alūksne ajalugu eelajaloost tänapäevani. Eraldi väljapanek on pühendatud 7. Sigulda jalaväepolgu panusele sõjas, kultuuris ja ühiskonnaelus. 7. Sigulda jalaväepolku hakati moodustama 20. juunil 1919 Naukšēni mõisas. Esialgu moodustati Põhja-Läti Brigaadi reservpataljoni põhjal lahingurühm, kuhu kuulus 22 ohvitseri ja 1580 sõdurit; seda kutsuti Dankersi diviisiks. See kuulus 3. Jelgava polgu 2. pataljoni koosseisu, aga pärast 23. augustit, mil täiendati roodude arvu, 7. Sigulda jalaväepolgu koosseisu. Polk võitles Bermondti vastu ning viidi 5. jaanuaril 1920 üle Latgale rindele enamlaste vastu võitlema. Pärast rahulepingu sõlmimist Nõukogude Venemaaga valvas polk Läti idapiiri. Läti Vabadussõjas kaotas elu üle 200 polgu sõduri, 85 sõdurile anti Karutapja orden. 1921. aastal paigutati 7. Sigulda jalaväepolk Alūksnesse. Polgu staap seati sisse Alūksne Uues Lossis. Pärast Teist maailmasõda võtsid lossi üle Nõukogude julgeolekuasutused. Alates 1950. aastate lõpust on seal tegutsenud kultuuriasutused: täitevkomitee kultuuri- ja kinematograafiaosakond, pioneerimaja, raamatukogu, kino ja muuseum.

Põhjafordid on Liepāja kindluse tuntuim ja visuaalselt kõige muljetavaldavam osa. Selle ajalooline nimetus on Kindlusepatarei nr 1 ja selle ehitas Vene tsaariarmee 19. sajandi lõpus.

Vähem kui 10 aastat pärast Liepāja kindluse ehitamist, 1908. aasta novembris, see likvideeriti, sest selle ehitamist peeti strateegiliseks veaks. Osa kahureid demonteeriti ja viidi Leedus asuvasse Kaunase kindlusesse, osa aga sulatati ümber. Kaitserajatisi detoneeriti kaks korda nende hävitamiseks. Plahvatustest on tänapäevani osaliselt säilinud suurtükipatareid ja maa-alused rajatised. Nii nagu Karosta, olid ka Põhjafordid Nõukogude okupatsiooni ajal suletud sõjaväeala. Põhjaforte külastades tuleb olla väga ettevaatlik. Nagu ka teistel Läti rannikualadel, on ka Karostas Läänemere järsk rannikuala võimalike maalihete tõttu ohtlik. Seetõttu ei ole lubatud kõndida kindluse varemete all.

Redans ehk Redana linnus asub Karostas, 14. novembra tänaval, umbes 1,5 km kaugusel Põhja-Linnusest, looduskaitsealal "Tosmare".

Ajalooliselt olid redanid kindlustuste elemendid, kus kindlusmüüri pikemad lõigud jagati lühemaks, ehitades V-kujulised positsioonid vaenlase poole, mis võimaldas kindlustusmüüri paremini kaitsta. Karostas Redan on 19. sajandi lõpu Liepaja merekindlus, mis ulatub Tosmare järve poole. Kuna linnus kaotas oma kindlusrolli, lõhuti seda ümbritsevad kindlustused ja linnused osaliselt ja muudeti kasutuskõlbmatuks. Redan jäi aga peaaegu terveks.

1919. aasta novembris, pärast ebaõnnestumist Riias, alustasid Pavel-Bermont Avalovi väed intensiivset rünnakut Liepaja vastu. Lahingut peeti ka Redani juures, kus võitlesid 80 Liepaja sõjasadama komandantuuri sõdurit ülemleitnant Radzini juhtimisel. Kiirrünnakus 14. novembril õnnestus bermontlastel Redan vallutada. Sellele järgnes Läti vägede vasturünnak ja Redan vallutati tagasi.

Juunis, juulis ja augustis ootab Redanis iga päev kell 11.00-17.00 asjatundlik giid, kes on valmis teile Liepāja kindlusest ja Karosta ajaloolistest sündmustest lähemalt rääkima.

Veetorn asub Liepajas, Karostas, aadressil General Baloža 29 - seal, kus tänav ja Lazaretesi tänav kohtuvad. Veetorn oli Karostas oluline ehitis, sest see varustas peaaegu kogu Karosta piirkonda joogiveega. Veetorni täpne ehitusaeg ei ole teada, kuid see võis olla ajavahemikus 1903-1905. Projekti projekteeris tõenäoliselt Peterburi arhitekt Stefan Galenzovski.

Veetorni jõuallikaks oli aurumasin kahe söekatlaga, millest ühte hoiti reservis, mistõttu on torni kõrval sama kõrge korsten. Käigukast käitas nelja pumpa, millest kahte hoiti reservis. Neli puurkaevu varustasid pumbad veega, mis pumpasid seda torni viiendal korrusel asuvasse veehoidlasse ja sealt edasi Karosta ohvitseride korteritesse ja sõdurite kasarmutesse.

Kui Läti armee võttis veetorni juhtimise üle, võttis sõjaministeerium üle ka veetorni juhtimise. Pärast Teist maailmasõda võttis juhtimise üle Nõukogude armee. Alates 1989. aastast on veetorn suletud.

Kuigi torn ei olnud militaarehitis, parandas Läti armee 1919. aasta novembris Briti sõjalaevade suurtükituld võitluses Bermonti vägede rünnaku vastu.

https://industrialheritage.travel/lv/objects/karostas-udenstornis/51