Bermontia I Maailmasõda ja iseseisvumine

Asub Riias, Pardaugavas, Sloka ja Kurzeme avenüü ristumiskohas.

1919. aasta novembri alguses, Läti Vabadussõja ajal, toimusid Pardaugavas tänavalahingud Läti armee ja Bermonti vägede vahel. Piirkonnas toimus otsustav rünnak Bermonti armee vastu. 1937. aastal avati Sudrabkalniņas Kārlis Zāle projekti järgi monument, millega austatakse 6. Riia jalaväerügemendi langenud sõdureid ja tõsteti esile sõjalisi jooni.

Kujundatud mälestusmüüriks – sümboolseks kindlustuseks, mille väraval on kujutatud vastase rünnakuteed blokeerivat lõvi. Tellitud Daugavgrīva linnuse kaitsevalli kiviplokkidest ja sepistatud Vabadussamba allesjäänud graniidist. Mälestuspaiga maksumuseks kujunes ligi 35 000 latti. Võrdluseks võiks sellise summa eest soetada 4 Lätis toodetud autot “Ford - Vairogs V8 De Luxe”.

Täna saab näha üht muljetavaldavamat Vabadussõja mälestuspaika.

See asub Mārupe piirkonnas Viesturi golfiklubi ja Božu veehoidla vahelise tee servas.

Mälestusmärk avati 2013. aastal. Piirkonna ajalugu on seotud Läti armee lahinguga Bermonti vägede vastu 1919. aastal. Adainai majast mitte kaugel asusid lahingupositsioonidel Läti armee üksused.

Vabadussõja ajal puudus Läti valitsusel raske olukorra tõttu võimalus varustada sõjaväge vajalike varudega. Sõdurite välimus ja relvastus varieerus. Enamasti põhines varustamine sõdurite suutlikkusel end ise varustada. 1919. aasta septembri lõpus ja oktoobri alguses tuli Suurbritanniast Läti sõjaväekäsk puuduste kõrvaldamiseks. Kuu aega hiljem sai ta kätte ka Inglise relvastuse. Esimeste saadetistega oli selge, et Suurbritannia vabaneb tarbetutest varudest. Vastu saadi ka määrdunud, kulunud riideid ja jalanõusid, sageli liiga väikseid. Sobimatuid jalanõusid kandnud sõdurid põhjustasid terviseprobleeme, mis mõjutasid lahinguvõimet. Rõivas parandati ja õmmeldi uuesti. Peamiseks ühendavaks sümboliks oli 11-kiireline päikesemärk mütsil ja puna-valge käepael vasaku käe ümber.

Tänapäeval on siin näha mitmeid mälestuspaiku. Rajatised on osa maalilisest, spetsiaalselt kujundatud ajaloo ja looduse matkateest.

Giid Miķelis Yakunovs, +371 28353679.

asub Mārupe linnaosas, enne golfiklubi "Viesturi" hoonet metsateel, golfi treeningväljaku sildi vastas.

Projekti idee autorid on Mārupe piirkonna giid Miķelis Jakunovs ja maatüki "Dumpmaļi" omanik Visvaldis Dumpis.

2014. aasta novembris, Läti patriootide nädalal, avati Läti sõdurite auks teine mälestussammas Läti sõduritele Dzilnupīte lähedal, Mārupe ja Babīte maakondade piiril, ühes Esimese Maailma lahingupaigas. Sõda. Monumentide ideeautor ja rahastaja on Visvaldis Dumpis, need on loonud skulptor Ivars Feldbergs. Mälestusmärgi omanik Visvaldis Dumpis soovib, et siia koguneks rahvas mitte ainult 14. juunil ja 25. märtsil, vaid ka 10. juulil, riigikaitseväe asutamise aastapäeval ja muudel lätlastele olulistel ajaloosündmustel.
9. novembril 2018 avati monumendi juures informatiivne stend paiga ajaloost ja vaatamisväärsustest. See on pühendatud paiga ajaloole, jutustades siin kunagi eksisteerinud "Adieņi" majadest ja seal elavast Ķurbja perekonnast, Esimese maailmasõja sündmustest selles piirkonnas, aga ka ajaloolistest objektidest, mida enam ei saa. looduses nähtud – Dūči sild, Dzirnava tiik ja veski, jahivannid.

Asub Valka vallas, sõites mööda maanteed Valka - Rūjiena (P22) 4 kilomeetrit, paremale järgides viitasid.

Pēteris Radziņš sündis 2. mail 1880. aastal Lugavise vallas Jaunvīndedzes. Õppis Lugaži vallakoolis, Valka linnakoolis ja Valka Nelsoni reaalkoolis. Astus vabatahtlikuna Vene sõjaväkke. 1919. aasta sügisel naasis ta Lätti ja määrati 27. oktoobril sõjaväe ülemjuhataja staabiülemaks, asudes sellele ametikohale ajal, mil bermontlased Riiat ähvardasid. Staabiülemana on ta juhtinud kõiki Riia, Zemgale ja Latgale lahinguid. Ülendati 5. veebruaril 1920 kindraliks.

Tänapäeval on peremaja juures näha kindral Pēteris Radziņšile (1880 - 1930) pühendatud mälestuskivi.

11. novembril 2017 avati Riias, Daugava värava nurgal mälestustahvel Pēteris Radziņšile.

Video: Kindral P. Radziņši mälestusüritus Riia vendade kalmistul 2019. aastal

Video: 2. mail 2019, kindral Pēteris Radziņši 139. sünniaastapäeval, toimus presidendilossi juures 11. novembri kallasrajal mälestusüritus auvahtkonna ja huviliste mälestustahvli katmisel.

Valka koduloomuuseumi ekspositsioon “Valka – Läti iseseisvuse häll” kajastab ka kindral Pēteris Radziņši elu ja loomingut.
Lisaks traditsioonilistele kollektsiooni eksponeerimise viisidele kasutatakse näitusel interaktiivseid multimeedialahendusi. Info ja annotatsioonid tõlgitud eesti ja inglise keelde.

Läti pikim muuli - Põhja muuli - ehitati 19. sajandi lõpus Liepaja merekindluse ja sõjasadama väga oluliseks osaks. Muuli pikkus on 1800 meetrit, laius 7,35 meetrit.

Põhjamuuli on üks esimesi keiser Aleksander III sadamastruktuure, mis ehitati aastatel 1890-1892 enne Karosta kanali väljakaevamist. Koos põhjamuuli, lõunamuuli ja lõunamuuliga moodustas muuli Liepaja eeslinnuse.

Liepaja kindluspatarei nr 3 asus Karosta põhjamuuli kõrval ja oli kavandatud suurima relvastusega. Platvormid ehitati neljale 6-tollisele (152 mm) Canet'i süsteemi 1892. aasta mudeli suurtükile, viiele 11-tollisele (280 mm) 1887. aasta mudeli suurtükile ja kahele 57 mm Nordenfeldi tankitõrjekahurile, samuti 18 9-tollisele (229 mm) suurtükile ja mürskudele.

Tänapäeval mõjutab patarei 3 kõige rohkem valitsev lõuna-põhja suunaline merevool, mis tekitab põhjapaisu taga keerisefekti, mille tulemuseks on suurtükiplatvormi vundamentide väljapestud.

Põhjamuuli kaitseb Liepaja sadamaala loodetuulte eest. See on Liepaja elanike ja külastajate lemmikpaik päikeseloojangute vaatamiseks, kalastamiseks ja mere vaatlemiseks erinevates ilmastikutingimustes. Eriti suurejooneline on see tormide ajal.

Põhja muuli juures on piisavalt parkimiskohti. Seal on ka tualettruumid ja kohvik, kust avaneb ainulaadne vaade merele.

Alūksne muuseum asub 19. sajandi lõpus uusgooti stiilis ehitatud Alūksne Uues Lossis, mis on riiklik arhitektuurimälestis. Muuseumis on välja pandud näitused „Totalitaarse režiimi ohvrite mälestustuba”, mis jutustab Alūksne valla elanike saatusest Siberis ja Kaug-Idas, ja „Ajastute pidusöök“, mis tutvustab Alūksne ajalugu eelajaloost tänapäevani. Eraldi väljapanek on pühendatud 7. Sigulda jalaväepolgu panusele sõjas, kultuuris ja ühiskonnaelus. 7. Sigulda jalaväepolku hakati moodustama 20. juunil 1919 Naukšēni mõisas. Esialgu moodustati Põhja-Läti Brigaadi reservpataljoni põhjal lahingurühm, kuhu kuulus 22 ohvitseri ja 1580 sõdurit; seda kutsuti Dankersi diviisiks. See kuulus 3. Jelgava polgu 2. pataljoni koosseisu, aga pärast 23. augustit, mil täiendati roodude arvu, 7. Sigulda jalaväepolgu koosseisu. Polk võitles Bermondti vastu ning viidi 5. jaanuaril 1920 üle Latgale rindele enamlaste vastu võitlema. Pärast rahulepingu sõlmimist Nõukogude Venemaaga valvas polk Läti idapiiri. Läti Vabadussõjas kaotas elu üle 200 polgu sõduri, 85 sõdurile anti Karutapja orden. 1921. aastal paigutati 7. Sigulda jalaväepolk Alūksnesse. Polgu staap seati sisse Alūksne Uues Lossis. Pärast Teist maailmasõda võtsid lossi üle Nõukogude julgeolekuasutused. Alates 1950. aastate lõpust on seal tegutsenud kultuuriasutused: täitevkomitee kultuuri- ja kinematograafiaosakond, pioneerimaja, raamatukogu, kino ja muuseum.