Bermontiade I Vabadussõjad

Asub Riias, Pārdaugavas, Slokase ja Kurzemes puiestee ristumiskohas.

1919. aasta novembri alguses, Läti Vabadussõja ajal, toimusid Pārdaugavas tänavalahingud Läti armee ja Bermonti vägede vahel. Otsustav rünnak Bermonti armeele toimus just selles piirkonnas. 1937. aastal avati Sudrabkalniņšis Kārlis Zāle projekti järgi monument, mis austab 6. Riia jalaväerügemendi langenud sõdureid ja tõstab esile nende sõjalisi omadusi.

See on kujundatud mälestusmüürina – sümboolse kindlustusena, mille väraval on kujutatud lõvi, kes blokeerib teed vaenlase rünnakule. Ehitatud Daugavgrīva kindluse kaitsevalli kiviplokkidest ja raiutud Vabadusmonumendilt järele jäänud graniidist. Mälestuspaiga maksumus oli ligi 35 000 latti. Võrdluseks, selle summa eest sai osta neli Lätis toodetud sõiduautot „Ford - Shield V8 De Luxe“.

Täna saab külastada üht Vabadussõja muljetavaldavamat mälestusmärki.

Läti vabadusvõitluste mälestuspaik. Bermontiaadide ajal 1919. aasta novembris asus siin Krišjānis Berķise juhitud Latgale diviisi juhtimispunkt. Bumbu mäelt rünnanud 6. Riia jalaväerügement vallutas Sudrabkalniņši.

Asub Mārupe vallas, Viesturi golfiklubi ja Boži veehoidla vahelise tee ääres.

Mälestusmärk avati 2013. aastal. Piirkonna ajalugu on seotud Läti armee lahinguga Bermonti vägede vastu 1919. aastal. Adienņi maja lähedal olid lahingupositsioonidel Läti armee üksused.

Vabadussõja ajal puudus Läti valitsusel keerulise olukorra tõttu võimalus armeed vajalikuga varustada. Sõdurite välimus ja relvastus varieerusid. Enamasti põhines varustus sõdurite võimel end ise ülal pidada. 1919. aasta septembri lõpus ja oktoobri alguses saabus Suurbritanniast Läti sõjaväeline tellimus puudujääkide kõrvaldamiseks. Kuu aega hiljem saabus ka Inglise relvastuse saadetis. Esimeste lastidega oli selge, et Suurbritannia vabaneb ebavajalikest varudest. Saadi ka määrdunud, kulunud riideid ja jalanõusid, mis olid sageli liiga väikesed. Kui sõdurid kandsid sobimatuid jalanõusid, tekkisid terviseprobleemid, mis mõjutasid nende lahinguvõimet. Riideid parandati ja õmmeldi. Peamiseks ühendavaks sümboliks olid 11-kiireline päikesemärk mütsil ja punavalge side vasaku käe ümber.

Tänapäeval saab siin külastada mitmeid mälestuspaiku. Paigad on osa maalilisest, spetsiaalselt loodud ajaloo- ja loodusmatkarajalt.

Giid Mikķelis Jakunovs, +371 28353679.

asub Mārupe vallas, golfiklubi „Viesturi“ hoone ees metsateel, golfi harjutusväljaku viida vastas.

Projekti idee autorid on Mārupe piirkonna giid Miķelis Jakunovs ja maatüki “Dumpmaļi” omanik Visvaldis Dumpis.

2014. aasta novembris avati Läti patriootide nädalal, Läti sõdureid mälestades, Dzilnupīte lähedal asuvas metsas Mārupe ja Babīte maakondade piiril, mis on samuti Esimese maailmasõja lahingupaik, teine Läti sõduritele pühendatud monument. Monumendi idee autor ja rahastaja on Visvaldis Dumpis ning selle lõi skulptor Ivars Feldbergs. Mälestuspaiga omanik Visvaldis Dumpis soovib, et inimesed koguneksid siia mitte ainult 14. juunil ja 25. märtsil, vaid ka 10. juulil, riigikaitsejõudude asutamise aastapäeval ja muudel lätlastele olulistel ajaloolistel sündmustel.
9. novembril 2018 avati monumendi lähedal informatiivne stend paiga ajaloo ja vaatamisväärsuste kohta. See on pühendatud paiga ajaloole, jutustades kunagisest Adieņi majast ja seal elanud Ķurbja perekonnast, Esimese maailmasõja sündmustest piirkonnas, aga ka ajaloolistest objektidest, mida looduses enam näha ei saa - Dūči sillast, Dzirnavu tiigist ja veskist ning jahisaunast.

Asub Valka vallas, sõites mööda Valka – Rūjiena maanteed (P22) 4. kilomeetril, pöörake paremale ja järgige silte.

Pēteris Radziņš sündis 2. mail 1880 Lugaži kihelkonnas „Jaunvīndēzēs“. Ta õppis Lugaži kihelkonnakoolis, Valka linnakoolis ja Valka Nelsoni reaalkoolis. Ta astus vabatahtlikuna Vene armeesse. 1919. aasta sügisel naasis ta Lätti ja 27. oktoobril määrati ta armee ülemjuhataja staabiülemaks, asudes sellele ametikohale hetkel, mil bermontlased ähvardasid Riiat. Staabiülemana juhtis ta kõiki lahinguid Riias, Zemgales ja Latgales. 5. veebruaril 1920 ülendati ta kindraliks.

Tänapäeval asub perekonna kodu lähedal kindral Pēteris Radziņšile (1880–1930) pühendatud mälestuskivi.

11. novembril 2017 avati Riias Daugava värava nurgal Pēteris Radziņši mälestustahvel.

Video: Kindral P. Radziņši mälestusüritus Riia vendade kalmistul 2019. aastal

Video: 2. mail 2019, kindral Pēteris Radziņši 139. sünniaastapäeval, toimus presidendilossi lähedal 11. novembri muldvallil mälestusüritus, kus mälestustahvlit ümbritsesid auvalve ja huvilised.

Valka Koduloomuuseumi ekspositsioon „Valka – Läti iseseisvuse häll“ kajastab ka kindral Pēteris Radziņši elu ja tegevust.
Lisaks traditsioonilistele kollektsiooni eksponeerimise viisidele kasutatakse näitusel interaktiivseid multimeedialahendusi. Teave ja annotatsioonid tõlgitakse eesti ja inglise keelde.

Alūksne muuseum asub 19. sajandi lõpus uusgooti stiilis ehitatud Alūksne Uues Lossis, mis on riiklik arhitektuurimälestis. Muuseumis on välja pandud näitused „Totalitaarse režiimi ohvrite mälestustuba”, mis jutustab Alūksne valla elanike saatusest Siberis ja Kaug-Idas, ja „Ajastute pidusöök“, mis tutvustab Alūksne ajalugu eelajaloost tänapäevani. Eraldi väljapanek on pühendatud 7. Sigulda jalaväepolgu panusele sõjas, kultuuris ja ühiskonnaelus. 7. Sigulda jalaväepolku hakati moodustama 20. juunil 1919 Naukšēni mõisas. Esialgu moodustati Põhja-Läti Brigaadi reservpataljoni põhjal lahingurühm, kuhu kuulus 22 ohvitseri ja 1580 sõdurit; seda kutsuti Dankersi diviisiks. See kuulus 3. Jelgava polgu 2. pataljoni koosseisu, aga pärast 23. augustit, mil täiendati roodude arvu, 7. Sigulda jalaväepolgu koosseisu. Polk võitles Bermondti vastu ning viidi 5. jaanuaril 1920 üle Latgale rindele enamlaste vastu võitlema. Pärast rahulepingu sõlmimist Nõukogude Venemaaga valvas polk Läti idapiiri. Läti Vabadussõjas kaotas elu üle 200 polgu sõduri, 85 sõdurile anti Karutapja orden. 1921. aastal paigutati 7. Sigulda jalaväepolk Alūksnesse. Polgu staap seati sisse Alūksne Uues Lossis. Pärast Teist maailmasõda võtsid lossi üle Nõukogude julgeolekuasutused. Alates 1950. aastate lõpust on seal tegutsenud kultuuriasutused: täitevkomitee kultuuri- ja kinematograafiaosakond, pioneerimaja, raamatukogu, kino ja muuseum.

Põhjafordid on Liepāja kindluse tuntuim ja visuaalselt kõige muljetavaldavam osa. Selle ajalooline nimetus on Kindlusepatarei nr 1 ja selle ehitas Vene tsaariarmee 19. sajandi lõpus.

Vähem kui 10 aastat pärast Liepāja kindluse ehitamist, 1908. aasta novembris, see likvideeriti, sest selle ehitamist peeti strateegiliseks veaks. Osa kahureid demonteeriti ja viidi Leedus asuvasse Kaunase kindlusesse, osa aga sulatati ümber. Kaitserajatisi detoneeriti kaks korda nende hävitamiseks. Plahvatustest on tänapäevani osaliselt säilinud suurtükipatareid ja maa-alused rajatised. Nii nagu Karosta, olid ka Põhjafordid Nõukogude okupatsiooni ajal suletud sõjaväeala. Põhjaforte külastades tuleb olla väga ettevaatlik. Nagu ka teistel Läti rannikualadel, on ka Karostas Läänemere järsk rannikuala võimalike maalihete tõttu ohtlik. Seetõttu ei ole lubatud kõndida kindluse varemete all.

Redans ehk Redana linnus asub Karostas, 14. novembra tänaval, umbes 1,5 km kaugusel Põhja-Linnusest, looduskaitsealal "Tosmare".

Ajalooliselt olid redanid kindlustuste elemendid, kus kindlusmüüri pikemad lõigud jagati lühemaks, ehitades V-kujulised positsioonid vaenlase poole, mis võimaldas kindlustusmüüri paremini kaitsta. Karostas Redan on 19. sajandi lõpu Liepaja merekindlus, mis ulatub Tosmare järve poole. Kuna linnus kaotas oma kindlusrolli, lõhuti seda ümbritsevad kindlustused ja linnused osaliselt ja muudeti kasutuskõlbmatuks. Redan jäi aga peaaegu terveks.

1919. aasta novembris, pärast ebaõnnestumist Riias, alustasid Pavel-Bermont Avalovi väed intensiivset rünnakut Liepaja vastu. Lahingut peeti ka Redani juures, kus võitlesid 80 Liepaja sõjasadama komandantuuri sõdurit ülemleitnant Radzini juhtimisel. Kiirrünnakus 14. novembril õnnestus bermontlastel Redan vallutada. Sellele järgnes Läti vägede vasturünnak ja Redan vallutati tagasi.

Juunis, juulis ja augustis ootab Redanis iga päev kell 11.00-17.00 asjatundlik giid, kes on valmis teile Liepāja kindlusest ja Karosta ajaloolistest sündmustest lähemalt rääkima.

Veetorn asub Liepajas, Karostas, aadressil General Baloža 29 - seal, kus tänav ja Lazaretesi tänav kohtuvad. Veetorn oli Karostas oluline ehitis, sest see varustas peaaegu kogu Karosta piirkonda joogiveega. Veetorni täpne ehitusaeg ei ole teada, kuid see võis olla ajavahemikus 1903-1905. Projekti projekteeris tõenäoliselt Peterburi arhitekt Stefan Galenzovski.

Veetorni jõuallikaks oli aurumasin kahe söekatlaga, millest ühte hoiti reservis, mistõttu on torni kõrval sama kõrge korsten. Käigukast käitas nelja pumpa, millest kahte hoiti reservis. Neli puurkaevu varustasid pumbad veega, mis pumpasid seda torni viiendal korrusel asuvasse veehoidlasse ja sealt edasi Karosta ohvitseride korteritesse ja sõdurite kasarmutesse.

Kui Läti armee võttis veetorni juhtimise üle, võttis sõjaministeerium üle ka veetorni juhtimise. Pärast Teist maailmasõda võttis juhtimise üle Nõukogude armee. Alates 1989. aastast on veetorn suletud.

Kuigi torn ei olnud militaarehitis, parandas Läti armee 1919. aasta novembris Briti sõjalaevade suurtükituld võitluses Bermonti vägede rünnaku vastu.

https://industrialheritage.travel/lv/objects/karostas-udenstornis/51

Umbes 30 km pikkune luiteahelik, mida on tänapäeval looduses võimalik jälgida Iļģuciemsist (väikeste katkestustega) Tīreļini, on üks Mereäärse madaliku muljetavaldavamaid pinnavorme, mida harva tajutakse ühtse loodusliku moodustisena. Luited tekkisid ühe viimase Balti jääjärve kaldale, kui Balti jääjärve veed taandusid. Luiteahelik koosneb kahest paralleelsest 50–100 m laiusest luitevööndist. Need on tavaliselt 6–10 m kõrged, kuid nende kõrgeimad punktid ulatuvad 16–19 m üle merepinna. Kleisti, Imanta ja Beberbeķi läheduses on luiteid katvad kaunid männimetsad populaarsed matka-, puhke- ja sportimiskohad ning talvel murdmaasuusatamise koht. Lāčupīte läheduses asuv luiteosa on seotud Bermontiaadide sündmustega. Pārdaugava luite peal asub Lāčupe ehk Lācarase kalmistu . Pinkie ja Babīte vahel on luidete kaitsmiseks loodud Beberbeķi looduspark. Nordeķi-Kalnciemase luideteaheliku lääneosa, mis on umbes 10 km pikk, kannab nime Pikaks luited . Pika luite lähedal (Trenčist lõunas) asuvad Antiņi vendade kalmistu , Läti laskurite haigla ravimiladu ja renoveeritud Läti laskurite kaevikud . Pikast luited lõuna pool asub soostunud metsade ja rabade massiiv, sealhulgas Rāvājs ja Maztīrelis . Maztīrelise vastas asub Ložmetējkalns vaatetorni ja puhkekohaga ning nn Saksa vallilõik . Veelgi kaugemal läänes, Pika luited lähedal, asuvad Läti laskurite vendade kalmistu ja Piķi vendade kalmistu. Suuremate või väiksemate katkestustega on kaevikud nähtavad peaaegu kogu Nordeķi-Kalnciemase luiteaheliku ulatuses. Pika luite edelaosas – lõunast külgnevates soistes metsades – on näha Esimese maailmasõja aegseid pommikraatreid . Kogu Pika luite pikkuses (sellest lõunas) kulgevad väikesed metsarajad, mis sobivad jalutuskäikudeks ja pikemateks matkadeks – suurepärane võimalus uurida Esimese maailmasõja lahingupaiku.

Monument on pühendatud Läti Sõjakooli 14 kadetile, kes langesid 1919. aasta novembris Bermonti vägede vastu peetud lahingutes.
Läti Sõjakooli esimese lõpetamise 15. aastapäeva tähistamiseks avas asepeaminister Marģerts Skujenieks 20. mail 1935 ja sõjaväe kaplan Pēteris Apkalns pühitses sisse kunstnik Jānis Borkovskise projekteeritud püramiidikujulise (375x400x400 cm) travertiiniplaatidega kaetud monumendi, mille ääres Vareļi maja lähedal asus 15. aastapäeval Läti sõjakooli asepeaminister Marģerts Skujenieks.
Mälestise kirjeldus: Monument on rajatud 3 m kõrgusele muldvallile, kus idaküljel on 20 astmega sissepääsutrepp ja jalamil – 4 massiivset travertiini astet. Monumendile oli sellel küljel kinnitatud liivakivitahvel (100x140 cm), millel oli tekst: „1919. aastal Läti iseseisvuse eest langenud kadetid: Palms Otto, Palms Pauls, Dēliņš Jānis, Pelšs Pēteris, Erdmans Ansis, Skalde Gustavs, Skudruls Verijs, Olģerts, Irbe Jūlners Evalds, Lācis Nikolajs, Beļiņka Gustavs, Dzelzkalns Roberts.
Vastasküljel – lääneküljel – oli sama tahvel graveeringuga: "Sõjakool", lõunaküljel oli Sõjakooli rinnaplaat – kilp, millel oli vande all ülestõstetud käes ristatud mõõk, ja põhjaküljel – Sõjakooli kadettide esimene rinnaplaat.
Pärast Teist maailmasõda (1951. aastal) monument õhiti. Laimonis Zalcmanise juhtimisel see restaureeriti ja avati 17. novembril 1990. Põhja- ja lääneküljele kinnitati vanad detailid, lõunaküljel aga taastas skulptor R. Kalniņa-Grīnberga kadettide rindkere tähenduse. Langenute nimedega purustatud liivakiviplaat paigutati muldkeha jalamile trepi lähedale. Taastatud monumendi autor on Gunārs Heimanis, insener Edmunds Krūms.
2013. aastal restaureeris Ozolnieki vald Kultuurkapitali fondi kaasrahastusega monumendi. Restaureerimistöid tegi restauraator Ivo Graudums.
Tööd viidi läbi vastavalt Edgars Purviņši väljatöötatud monumendi restaureerimise metoodikale – teostati monumendi pinna ja pinkide üldpuhastus, kahjustatud vuukide taastamine, südamikseina remont, kahjustatud voodripaneelide vahetamine ja kaitsetöötlus. Eelmainitud tööde tulemusel on monument pikaajaliselt kaitstud ebasoodsate ilmastikutingimuste ja kahjulike keskkonnamõjude eest, monumendi visuaalne välimus ja teabe lugemise võimalus on paranenud.

Jānis Vītiņš (1894-1941) polnud mitte ainult suurepärane laulja, vaid ka kangelaslik sõdur. Kangelaslikkuse eest Bolderaja lähistel toimunud lahingutes 1921. aastal autasustati Jānis Vītiņšit Lāčplēsise sõjaordeniga.
Spārni linnamägi koos majaga „Guntiņas“ kinkis Läti riik J. Vītiņšile 1930. aastatel tema kangelastegude eest Läti vabadusvõitluses. Mälestusmärk avati 21. juunil 2019 Īles Spārni linnamäe jalamil.

Mälestuskivi loodi skulptor Iveta Smiltniece juhendamisel ja see sümboliseerib Jānis Vītiņši panust Lätisse:

"See on pooleks lõigatud rändrahn, mille ühel küljel on kujutatud Jānis Vītiņši sõjalisi vägitegusid ja teisel küljel tema saavutusi ooperimuusikas."

"Jānis Vītiņš sündis 14.10.1894 Pullās, Dzērve vallas, tänapäeval Cīrava vallas. Suri: 29.11.1941 Astrahanis, Venemaa Nõukogude Föderatiivses Sotsialistlikus Vabariigis, KPFSR. Mõisteti Astrahani vanglas mahalaskmise läbi.

J. Vītiņš sündis talunik Fričise perre, kus kasvasid üles veel kolm last – Kārlis, Matilde ja Bille (Betija). Ta õppis Rāva algkoolis, Činka kommertskoolis Liepājas ja astus Pihkva lipnikekooli. Abielust Ernaga sündis 1922. aastal poeg Gunārs (Gunards).

Esimese maailmasõja ajal, 1915. aastal, mobiliseeriti J. Vītiņš Vene armeesse. Ta teenis 9. Uurali jalaväerügemendis, alates 1917. aastast 2. eraldi raske suurtükiväe diviisis. Vabadussõja ajal, 1919. aastal, mobiliseeriti J. Vītiņš Läti armeesse, kus ta teenis vanemleitnandi auastmes. J. Vītiņš oli Rahvuskaardi organiseerija ja väljaõpetaja (alates veebruarist 1919), hiljem teenis ta äsja moodustatud vägedes ja eraldi pataljonis. Teenistusaastatel hakkas J. Vītiņš avalikkuse ees laulma, liitudes vokaalkvartetiga.

Kui Liepājas loodi Läti Rahvanõukogu, sai J. Vītiņšist selle Sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni liige. 1919. aasta suvel määrati ta Riia äsjamoodetud vägede vabatahtlike kompanii formeerijaks ja hiljem määrati ta sellise kompanii esimeseks ülemaks. Ta oli ka sõjaväepolitsei ülem, seejärel viidi üle 8. Daugavpilsi jalaväerügementi. Bermontiaadide ajal sai J. Vītiņš lahingutes Läti maanteel haavata.

1920. aastal, pärast demobiliseerimist, astus J. Vītiņš Läti Konservatooriumi, õppis laulmist (Ernests Witting'i käe all), laulis samal ajal Rahvusooperi kooris ja peagi usaldati talle väiksemaid rolle. Tema debüüt oli Wilhelmi roll Ambroise Thomase ooperis "Mignon". 1929. aastal palkas ta Zagrebi Ooperimaja (Jugoslaavia). Oma karjääri jooksul esitas tenor J. Vītiņš 36 ooperirolli, enamiku neist 1930. aastatel, kui ta oli nõutud artist paljude Euroopa linnade ooperimajades. Aastatel 1931–1937 esines laulja lavanime Jan Wittin all Saksamaal – Berliini Volksoperis, Dessaus, Leipzigis, Kölnis, Duisburgis, Stettinis, Breslaus, Essenis, aga ka Tšehhoslovakkias, Jugoslaavias, Šveitsis ja Hollandis.

1940. aastal, Nõukogude okupatsiooni tingimustes, liitus J. Vītiņš vastupanuliikumisega „Isamaa kaitsjad“. 06.03.1941 arreteeriti J. Vītiņš oma elukohas Riias Baložu tänaval, süüdistatuna valelikult Saksamaa heaks spioneerimises. 15.03. mõistis Stalingradi garnisoni sõjatribunal lauljale Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei kriminaalkoodeksi paragrahvi 58.1-a alusel „kodumaa reetmise eest“ raskeima karistuse. Surmanuhtlus viidi täide 29. (12?) novembril 1941 Astrahani vanglas. J. Vītiņši lesk ja poeg represseeriti (küüditati).

2018. aastal austati silmapaistva tenori ja patrioodi mälestust ooperi „André Chenier“ etendusega Sigulda ooperimuusikafestivalil. J. Vītiņši nimi on kirjutatud mälestusstelele, mis avati 11.11.2018 Aizpute Misiņkalnsi pargis. 2019. aastal avati mälestusmärk J. Vītiņši maja juures Spārni lossimäe jalamil Īle vallas. Läti Rahvusooperi ja Balleti majas on J. Vītiņši nimi kirjutatud toolile 14. reas, 1. kohal.

Rahvuslik entsüklopeedia, autor Daiga azvērsīte.