Läti armee kindrali, kahekordse Lāčplēsi sõjaordu kavaler Pēteris Radziņši mälestuseks

Jānis Radziņš - põlismaja “Jaunvīndedži” viimase omaniku Pēteris Radziņši vanem vend : “Poisidena mõõtsime sageli oma jõudu. Peeter ei andnud kunagi alla ja püüdis isale tõestada, et ta on sama tugev kui mina. Ta õppis koolis hästi. Juba Lugaži kihelkonnakoolis ei saanud ta mõistusest "ohvitseri". Pärast Valka kreiskooli lõpetamist ei loobunud Peeter oma kavatsusest ja valmistus katseteks Pihkva sõjakoolis iseõppimise teel. Hommikust õhtuni tööl, aga pühapäeval ja keskpäeval raamatutega. Töölised vahel nurisesid, et haritud mees teeb lihtsaid töid. Mu vend vastas: "Ma tahan tööga elatist teenida, nii et ma töötan."

Rääkides noorema venna suhetest, ütleb Jānis Radziņš: „Mu vend suri vana mehena, kuigi tema elus oli mitu soodsat juhust abielluda. Kui küsisin oma vennalt abiellumise kohta, vastas ta alati: "Sõduril pole sõja ajal naist kuhugi panna."

«Kuni viimase ajani, enne oma surma, elas Peter meie juures kaks nädalat. Ta poleks niipea linna naasnud, kui ta poleks juhusliku raadiovastuvõtu tõttu teada saanud, et tal on kiiresti vaja tunnistajana kohtusse ilmuda. Kohtukutses oli kohtukutse kindral valesti aru saanud, miks reis ootamatu oli. See valmistas talle suurt muret. Talukohast ta veel lahku minna ei tahtnud. Kuid oma kohustusest kutsutuna lahkus ta igaveseks isamajast ja sugulastest. ”

Kindral Jānis Balodis - Pēteris Radziņši kolleeg ja sõber : “26. oktoobri õhtul saabus staapi energiline ja intelligentse välimusega lihtsates mustades erariietes härrasmees. Ta ilmus peakorteri ette – kolonel Radziņš. Tunnen Radziņšit iidsetest aegadest ja see oli ka juhus! See polnud esimene kord, kui kohtusime suures Vene sõjaväes - Radziņi, Baloži, Ozoli, kes otsisid üksteist läti perekonnanime järgi. "Kust sa pärit oled?" - "Ma olen Valkast." "Aga ma olen Trikate kandist." Nii sõbrunesime valencialastega, kes juhuslikult kohtusid.

„Kindral Radziņš ei sisene meie ajalukku ainult sõjapealikuna – tal pole vähematki teenet armee loojana ja koolitajana. Ei maksa unustada, et meie rahvusarmeesse sulandusid erinevate armeede, erineva hariduse ja traditsioonidega ohvitserid - nad kõik tuli sulatada üheks koordineeritud Läti ohvitseriks. Selles töös olid eriti olulised Radziņši silmapaistvad teadmised, mida ta järjekindla töökusega täiendas kuni viimase tunnini. See elab meie rahvussõduris seni, kuni meie rahvas eksisteerib ja see on tema surematus, mille ta ise on ehitanud ja mida keegi ei saa tema eest võtta.

Kolonel-leitnant Alexander Plesner : "Ta ei rääkinud kunagi vestlustes oma seiklustest ja isikust. Vastupidi, ta ainult uurib ja jälgib teisi ja toimuvat. Ta on rahul iga tööga, mis talle antakse, ja ülemjuhatajal on kaua aega veenda teda staabiülema rolli asuma. Mitte sellepärast, et ta tunneks end nendeks ette valmistamata, vaid ta teab, et teised on siin pikka aega töötanud, tuntumaks saanud ja eeldatavasti oma alluvaid rohkem usaldanud. Ja tõepoolest, uudishimulikul kombel jälgivad alluvad ja teised alguses, eelarvamusteta, uut, võõrast personaliülemat. Tema välimus, mis oli tollal veelgi vähem apolloonialik kui hiljem, tema peenikesed, sihvakad ja tihedalt mähitud jalad ning kõigele vaatamata esmakordne kritseldust meenutav ja algul venekeelseid lauseid täis käekiri. sõnad ja tähed - kõik alguses võrgutab nagu irve. "

"Kõige väiksemad tilgad lõhestavad ka kõige kõvema kivi. Ja kui palju tilka väiklust, kui palju kurja rumalust pole selle suure, üksildase südame vastu raisatud, muutes selle targemaks, tundetumaks. «Horn on politiseeriv kindral. Horn korraldab vandenõusid, Horn pole riigipööret sooritanud vaid sellepärast, et tal on iiveldust napilt. Radziņšil pole sõjaväes kohta ", - see kõik võis teistele tunduda naljakas, kuid Radziņši enda jaoks oli see valus solvang. Oma parimatest veendumustest ja helgeimatest kavatsustest küsitletud, ei kaitstud kedagi tõsiselt, ta oli sunnitud end üha sügavamale endasse ja oma üksindusse sulgema. "

Kolonel Teodors Andersons : „Pēteris Radziņš luges palju, mitte ainult sõjalisi, vaid ka filosoofilisi artikleid. Teda huvitasid ka religioossed küsimused. Tore oli temaga rääkida. Arutasime sageli väga erinevaid küsimusi. Ta oli loomult väga tundlik ja võttis sageli iga detaili südamele, kuigi väljapoole ei näidanud ta seda kunagi välja ja tundus ükskõikne. Seetõttu koges ta sageli pettumusi. Militaarspetsialisti ja sõjaväeelu tundjana on ta kõrgelt hinnatud. "

«Kogu selle aja elas lahkunu väga vaikselt ja elas inimväärset elu. Õhtuti istusime sageli koos. Harva käis pidudel ja pidudel. Pole hea meel olla teistega sõber, kuid armastas alati üksi olla. Ta oli ohvitser, kes andis oma töö ja teadmised meie armee loomisele. Ühiskonnas, kus seda harva esines, oli see rõõmsameelne, südamlik ja vastutulelik. Armastas naerda ja nalja teha. See oli abiks kõigile, kes selle poole pöördusid. Elu lõppes sageli iseenesest, kuid seal, kus vaja, ei peljatud oma mõtteid avalikult välja öelda, kuigi see tekitas vahel pahandusi ja rünnakuid. Tean seda suure patrioodina. "

Lähedane sõjakaaslane : “Iseloomult silmatorkavalt kinnine, tuli igaveseks tööle, ta ei otsinud ühiskonda. Kuid inimestega suheldes oli ta tõelise eurooplasena alati lahke, naeratav, sädelevalt vaimukas. Sõprade vastu avameelsem, samas reserveeritud, mitte kunagi tuttav. Tööl ega eravestlustes ei öeldud ühtegi asjatut sõna. Kui ta ei nõustunud, kannatas ta tavaliselt vaikselt ja irvitas irooniliselt või selgitas oma mõtet lühidalt ja ühemõtteliselt. Tema vastused tabavad alati sihtmärki. Alati kaalutud ja kontrollitud range iseloomuga mees, teadis, kuidas oma pöördumatusest üle saada ega ajanud teisi närvi.

"Me pole kunagi näinud kindral Radziņšit vihasena ja ärritununa," ütlevad töökaaslased ühel häälel. Vahel teeskles ta teenistuse palve peale karmi käitumist, kuid ei lasknud oma vihast lahti. Pole kunagi tõstnud häält, mis oli tavaliselt terase terav.