Läti armee kindrali, kahekordse Lāčplēsise sõjaordu kavaleri Pēteris Radziņši mälestuseks

Jānis Radziņš - Pēteris Radziņši vanem vend, perekonna kodu "Jaunvīndedži" viimane omanik : "Poisikesena mõõtsime sageli oma jõudu. Pēteris ei andnud kunagi alla ja püüdis isale tõestada, et ta on sama tugev kui mina. Ta õppis koolis suurepäraselt. Juba Lugaži kihelkonnakoolis oli tal soov saada "ohvitseriks". Pärast Valka rajooni kooli lõpetamist ei loobunud Pēteris oma kavatsusest ja valmistus iseõppimise teel Pihkva sõjakooli eksamiteks. Hommikust õhtuni ta töötas, aga pühapäeviti ja keskpäeval uuris raamatuid. Töölised nurisesid vahel, et haritud inimene teeb lihtsaid töid. Mu vend vastas ikka: "Ma tahan tööga leiba teenida, seepärast ma töötangi.""

Jānis Radziņš ütleb oma noorema venna suhetest rääkides: "Mu vend suri vallalisena, kuigi tal oli elus mitu soodsat võimalust abielluda. Kui ma küsisin vennalt abiellumise kohta, vastas ta alati: "Sõduril pole sõja ajal oma naist kuhugi panna.""

„Kuni viimase ajani, enne oma surma, elas Peter kaks nädalat meie juures. Ta poleks nii pea linna naasnud, kui ta poleks kogemata saabunud raadiosõnumist teada saanud, et tal on vaja kiiresti tunnistajana sõjaväekohtusse ilmuda. Kindral oli kohtukutses öeldut valesti mõistnud, miks reis oli ootamatu. See valmistas talle nähtavat muret. Ta ei tahtnud veel oma maakodust lahkuda. Kuid kohusetäitmise sunnil lahkus ta isakodust ja sugulaste juurest – igaveseks.“

Kindral Jānis Balodis - Pēteris Radziņši kolleeg ja sõber : "26. oktoobri õhtul saabus peakorterisse energiline ja intelligentse välimusega härrasmees lihtsates mustades erariietes. Ta tutvustas end peakorteris - kolonel Radziņš. Ma tundsin Radziņši juba ammustest aegadest ja see oli ka kokkusattumus! See polnud esimene kord, kui me kohtusime suures Vene armees - Radziņi, Baloži, Ozoli, kes otsisid üksteist üles oma läti perekonnanimede järgi. "Kust te pärit olete?" - "Mina olen Valkast." "Aga ma olen Trikates." Nii meist, juhuslikult kohtunud Valceni elanikest, said sõbrad."

„Kindral Radziņš jääb meie ajalukku sõjajuhina – tal on sama palju teene kui armee loojal ja koolitajal. Me ei tohi unustada, et meie rahvusarmee ühendas ohvitsere erinevatest armeedest, erineva hariduse ja traditsioonidega – kõik nad tuli ühendada üheks koordineeritud Läti ohvitseride korpuseks. Selles töös olid eriti olulised Radziņši suurepärased teadmised, mida ta täiendas järjekindla pühendumusega kuni oma viimase tunnini. Need elavad meie rahvussõduris seni, kuni eksisteerib meie rahvas, ja see on tema surematus, mille ta ise ehitas ja mida keegi ei saa temalt ära võtta.“

Kolonelleitnant Aleksandrs Plesners : „Vestlustes ei uhkusta ta kunagi oma kogemuste ja isiksusega. Vastupidi, ta ainult uurib ja jälgib teisi ja toimuvat. Ta on iga talle määratud ülesandega rahul ja ülemjuhataja peab teda pikalt veenma, et ta võtaks staabiülema ülesanded enda kanda. Mitte et ta tunneks end nendeks ettevalmistamata, vaid ta teab, et teised on siin juba pikka aega töötanud, tuntumaks saanud ja arvatavasti on ka alluvate usaldus suurem. Ja tõepoolest, kummalisel kombel, alguses mitte ilma eelarvamusteta, jälgivad alluvad ja teised uut, harjumatut staabiülemat. Tema välimus, mis oli veelgi vähem apollonlik kui hiljem, tema õhukesed, sihvakad ja tihedalt kokku tõmmatud jalad ning ennekõike tema käekiri, mis meenutab põliselaniku kritseldusi ja on alguses täis vene lauseid, sõnu ja tähti – kõik see tundub alguses muigamist esile kutsuvat.“

„Kõige pisemadki piisad lõhuvad isegi kõige kõvema kivi. Ja kui palju väikluspiisku, kui palju kurja rumalust on selle suure, üksildase südame pihta valatud, muutes selle targemaks, tundetumaks. „Radziņš on politiseeriv kindral. Radziņš korraldab vandenõusid, Radziņš pole riigipööret läbi viinud ainult seetõttu, et tal puudus julgus. Radziņšil pole armees kohta,“ – see kõik võis teistele naljakas tunduda, kuid Radziņši enda jaoks oli see ikkagi valus solvang. Oma parimates veendumustes ja helgemates kavatsustes kaheldes, keda keegi tõsiselt ei kaitsnud, oli ta sunnitud üha sügavamale iseendasse ja oma üksindusse tõmbuma.

Kolonel Teodors Andersons : „Pēteris Radziņš luges palju, mitte ainult sõjandusalaseid, vaid ka filosoofilisi artikleid. Teda huvitasid ka religioossed teemad. Temaga oli meeldiv vestelda. Arutasime sageli väga erinevaid teemasid. Oma loomult oli ta väga tundlik ja võttis sageli iga pisiasja südamesse, kuigi ta seda kunagi väliselt ei näidanud ja tundus olevat ükskõikne. Seetõttu koges ta sageli pettumusi. Sõjandusspetsialisti ja armeeelu tundjana on ta väga hinnatud.“

„Lahkunud mees elas kogu selle aja väga vaikselt ja elas korralikku elu. Õhtuti istusime sageli koos. Ta käis harva pidudel ja ballidel. Talle ei meeldinud teistega sõbruneda, aga ta armastas alati üksi olla. Ta oli ohvitser, kes pühendas oma töö ja teadmised meie armee moodustamisele. Seltskonnas, kus ta harva esines, oli ta rõõmsameelne, siiras ja vastutulelik. Ta armastas naerda ja nalja visata. Ta oli abivalmis kõigile, kes tema poole pöördusid. Elus sulgus ta sageli endasse, aga vajadusel ei kartnud ta oma mõtteid avalikult väljendada, kuigi see tekitas vahel probleeme ja rünnakuid. Ma tean teda kui suurt patriooti.“

Lähedane sõjakaaslane : „Loomu poolest silmatorkavalt endassetõmbunud, alati tööle tulnud, ei otsinud ta seltskonda. Kuid inimestega suheldes oli ta, nagu tõeline eurooplane, alati lahke, naeratav ja säravalt vaimukas. Sõpradega avatum, kuid reserveeritum, mitte kunagi familiaarne. Ta ei öelnud kunagi ühtegi ebavajalikku sõna, ei tööl ega isiklikes vestlustes. Kui ta ei nõustunud, kannatas ta tavaliselt vaikides ja naeratas irooniliselt või selgitas lühidalt ja selgelt oma arvamust. Tema vastused tabasid alati märki. Alati tasakaalukas ja enesekindel, kindla iseloomuga mees, oskas ta oma närvilisusest üle saada ega teinud ka teisi närviliseks.“

„Me pole kunagi näinud kindral Radzinast vihase ja erutatuna,“ ütlevad ta kolleegid ühel häälel. Vahel teeskles ta karmi suhtumist, kui teenistus seda nõudis, kuid ta ei andnud oma vihale kunagi voli. Ta ei tõstnud kunagi häält, mis tavaliselt oli teraselt terav.