Jānis Balodis (1881-1965), Läti armee ülemjuhataja, sõjaminister, kindral
I I maailmasõda, I Vabadussõjad, II II maailmasõda, IV õukogude okupatsioon

Mälestuskivi asub Trikāta kalmistu kabeli kõrval.

Trikāta kalmistul säilitatakse kolme silmapaistva Läti kindrali - Roberts Dambītise, Kārlis Goppersi ja Jānis Balodise - mälestust. Trikāta kalmistule on maetud ka kõigi nende kindralite õpetaja Jēkabs Mūrnieks, kellele 1928. aastal püstitati matmispaigale Kārlis Zāle eeskujul valmistatud travertiinist monument.

Lāčplēsise Sõjaväeordu kindraleid ja rüütleid mälestatakse igal aastal tõrvikutega rongkäikudega Trikāta kalmistule, kus on kaks mälestusstelet, millele on graveeritud kokku 17 Trikāta kihelkonnaga seotud Lāčplēsise Sõjaväeordu rüütli nime.
Steel avati 11. novembril 2018.

Video Lāčplēse sõjaordust ja kindral Jānis Balodise ordenite komplektist .

Daugavgrīva kindlus asub Daugavgrīva saarel Buļļupe jõe suubumiskohas Daugavasse, sinna pääseb Birzese tänavalt. Kindlus ehitati 17. sajandil kaitsmaks vaenlaste eest Riiat, olulist haldus-, kaubandus- ja tootmiskeskust. Hiljem sai sellest Läti sõjaväe rannikukaitse peamine kindlustus koos mitme tugipunktiga. Selline kaitserajatiste süsteem on Läti sõjaajaloo pärandi üks väärtuslikumaid objekte. Kindlus on Läti sõjaajaloo tunnistajaks. Näiteks Krimmi sõja ajal (1853–1856) õpetati siin välja läti ja eesti kahurilaevade meeskondi. Nende üksuste peamine eesmärk oli kaitsta kohalikke sadamaid ja rannikut Briti mereväe rünnakute eest. Esimese maailmasõja ajal moodustati siin Daugavgrīva maakaitse roodud. Need olid esimesed läti lahinguüksused, mis tegutsesid veel enne Läti kütipolke. Tänapäeval on võimalik külastada kindluse territooriumi. Lähedal asuvad Komeetfordi kindlustused ja mereäärne looduspark. Teisel pool Daugavat asuvad aga Mangaļsala kaitserajatised.

Asub Inčukalnsis, Atmodas tänav 2.

3. juulil 2016 avati Läti esimese iseseisvuslahingu mälestusmärk, mis on pühendatud Läti Landeswehrile (Die Lettländische Landeswehr), kus kohalikud baltisakslased, venelased ja lätlased, kes olid sel ajal üksustes mõlemal poolel, kaitsesid äsjaloodud riiki bolševike Punaarmee vastu. Vendade Haudade Komitee esimees Eižens Upmanis jõudis toona järeldusele, et see võiks olla esimene mälestusmärk Läti ja baltisaksa ühendatud vägedele lahingumälestusmärkides väljaspool kalmistuid. Sel ajal määrati Läti Landeswehri Läti üksuste ülemaks kolonelleitnant Oskars Kalpaks, kelle üksustest kasvas välja ja moodustus Vabadusvõitluse ajal hilisem Läti armee.

1918. aastal langes kogu tänapäeva Läti territoorium Saksa impeeriumi ja selle vägede kätte. 1918. aasta hilissuvel ja sügisel hakkas olukord aga kiiresti Saksamaa vastu pöörduma ning oli selge, et oli vaid aja küsimus, millal Saksamaa on sunnitud Esimeses maailmasõjas lüüasaamist tunnistama. Vene impeerium, mille osa Läti oli kuni Esimese maailmasõjani, oli lakanud eksisteerimast juba varem, 1917. aasta veebruari- ja oktoobrirevolutsiooniga. 18. novembril 1918 kuulutati välja Läti Vabariik. Saksa armee, mis asus pärast Antandi riikidega 11. novembril 1918 sõlmitud vaherahu Läti territooriumil, ei olnud enam motiveeritud edasiseks vaenutegevuseks ja enamik selle sõdureid tahtis lihtsalt kodumaale naasta.

Sellistes oludes oli selge, et Läti kaitsmine sõltub eelkõige Läti elanikkonna endi moodustatud rahvuskaardist. Algselt näitasid Lätis elavad baltisakslased oma hariduse ja suhteliselt suurema iseorganiseerumisvõime tõttu suurimat initsiatiivi sellise rahvuskaardi moodustamisel. Rahvuskaardiga liitusid ka Vene sõdurid. Rahvuskaardi varustamise tagamiseks vormiriietuse, relvade ja muude vajalike ressurssidega sõlmis Läti Ajutine Valitsus 7. detsembril 1918 Saksa esindaja Augustus Vinnigiga lepingu, mis nägi ette rahvuskaardi varustamise Läti territooriumil asuvatest Saksa armee reservidest. See leping näitas muu hulgas, et see rahvuskaart ametliku nimega „Latvijas zemessardze“ või saksa keeles „die Lettländische Landeswehr“ saab olema Läti Vabariigi relvajõud.

Läti Rahvuskaardile astus vastu kaks Läti Punaste Laskurrügementi (s.o umbes 2000–3000 sõdurit), kes olid varem kogenud Esimeses maailmasõjas ja Vene kodusõjas. Vaatamata Punaarmee kogemustele ja arvulisele ülekaalule hoidis Läti Rahvuskaart Inčukalnat kaks päeva ägedates lahingutes, kuni lõpuks 1. jaanuari 1919. aasta õhtul piiramise vältimiseks sunniti taanduma, kaotades 43 langenut ja mitu haavatut, kellest enamik langes bolševike kätte vangi, kus nad tapeti või surid nälga või haigustesse.

Autor: Artis Buks. Materjal: põllukivi. Monument on valmistatud suurest monoliitsest kivist, mis leiti Ruļļist Jelgava lähedalt.

Asub aadressil Odzienas tänav 2, Pļaviņas.

Väljas on püsinäitus "Läti armee Pļaviņases 20. sajandil".

Pļaviņases aadressil Odzienase tänav 2 asuval hoonel on pikk ajalugu – alates ajast, mil Stukmaņi hulgimüüja Hugo Apeltofts alustas seal aktiivset majandustegevust, aidates seeläbi kaasa Pļaviņase linna arengule, kuni hetkeni, mil Vabadussõja ajal siia rajati Läti idarinde peakorter. 1919. aastal juhiti just Pļaviņasest Läti armee üksuste operatsioone Punaarmee vastu Latgales.

1934. aastal avati selle maja lähedal mälestustahvel kirjaga: „1919. aastal asus selles majas Idarinde peakorter ja siin võttis kindral Jānis Balodis üle Läti Rahvaväe ülemjuhatuse.“ Nõukogude valitsus eemaldas ja hävitas selle 1940. aastal, kuid 16. juunil 1990 taastati see Läti Rahvusliku Vabastusarmee Pļaviņa haru toel.

Nüüd asub endise peakorteri hoone lähedal mälestussteel, mis on pühendatud Pļaviņa piirkonnas sündinud 15 Lāčplēsise sõjaordu rüütlile, ning ruumidesse on loodud näitus "Läti armee Pļaviņas 20. sajandil", mis jutustab Vabadusvõitluste sündmustest, Läti armee 3. Latgale diviisi peakorteri tegevusest Pļaviņas ning annab ülevaate Lāčplēsise sõjaordu rüütlite elulugudest.

Näitusehoone lähedal asub Latgale diviisi staabihoone, mille ehitas 1913. aastal krahv Teodors Medem Stukmanu liköörivabrikuks. 1919. aastal võttis selle üle P. Stučka režiim, kus asus ka vangla. Pärast bolševike väljatõrjumist võttis hoone 1925. aastal üle Läti armee, kus asus Latgale diviisi staap. Selles hoones veetsid oma sõjaväelise karjääri 10 Läti armee kindralit ja teist ohvitseri. 1940. aastal võttis hoone üle Punaarmee. Sõjajärgsetel aastatel asus seal kool ja omavalitsus. Umbes 1970. aastal hakkas hoonet kasutama tootmisühing „Rīgas Apērbs”.

Näituse külastamine tuleb eelnevalt broneerida telefonil T. 28442692.

Leitud Tirza Kancēnsi kalmistult.

Näha on lõvipeaga monument.

Killustikkivist monument, mille projekteerisid arhitekt Aleksandrs Birzenieks ja skulptor Vilhelms Treijs, tellis Vennaste Kalmistukomitee Tirza osakond ja valmistas kiviraidur Blumbergs. Monument ehitati Tirza koguduse ja Vennaste Kalmistukomitee liikmete annetatud vahenditest. Monumendi fondi annetati 2377 latti. Avati 9. septembril 1928.

Monument on valmistatud massiivsetest graniitplokkidest kandilise samba kujul ning jätab mulje jõu ja iseseisvuse sümbolist. Monumendi pronksist osad ja kaunistused lõi skulptor Vilhelms Trejs. Materjal: graniit, pronks, vorm: arhitektuurne kompositsioon vasksepistetega. Monumendi ühel küljel on pronksist lõvipea ja tahvel kirjaga: "Selles pühas paigas on heade inimeste voorus loonud endale vaimse eluaseme.". Teisel küljel on kirjutatud: "Tirza kihelkonna poegade igaveseks mälestuseks, kes langesid sõjas ja vabadusvõitluses. Anno 1928.".
On teada, et monument pühitseti avatseremoonial 9. septembril 1928 auväärse Edgars Bergsi poolt. Avatseremoonial osales ka legendaarne kindral Jānis Balodis, kes on silmapaistev tegelane Läti ajaloos. Ta oli Latgales bermontlaste ja Punaarmee vastu peetud lahingutes armee ülemjuhataja. Pärast 1934. aasta riigipööret oli ta riigis teine inimene ja jäi rahva mällu selliseks ka pärast 1940. aastat.

2008. aastal restaureeriti monument Tirza Arendusühingu abiga.

Läti Vabadussõja ajal (1918–1920) moodustati Balvi piirkonnas kohalike elanike algatusel Balvi partisanide divisjon, mis peagi muudeti Latgale partisanide rügemendiks.

Rügemendi monumendi idee tekkis juba 1927. aastal. 1933. aastal ehitas endine Latgale partisanide rügemendi sõdur ja kiviraidur Jānis Pilmanis omal kulul monumendile 5 meetri kõrguse kivist pjedestaali. Pronksist monumendi enda lõi kunstnik Kārlis Jansons.

Rügemendi langenud sõdurite mälestuseks pühendatud monument avati 14. augustil 1938 kindral Jānis Balodise osavõtul. Kuigi monumendi ametlik nimi oli „Valvepartisan“, hakkas rahvasuus monumenti peagi lihtsalt „Balva Stanislavaks“ kutsuma.

Pärast Läti okupeerimist NSV Liidu poolt lammutati monument Abrene maakonna täitevkomitee otsusega 1941. aasta kevadel. Kõrge postament lammutati, kuid pronksist monument ise jäi Balvi politseihoovi.

Saksa okupatsiooni ajal monumendi postamenti ei restaureeritud, kuid pronksmonument ise paigutati oma eelmisele asukohale. Pärast Nõukogude okupantide teist tagasitulekut 1944. aastal hävitati monument täielikult.

Kui Läti taasiseseisvus, kogusid Balvi elanikud annetusi Latgale partisanide monumendi taastamiseks. 11. novembril 1993 avati Balvis kunstnik Kārlis Jansonsi poja Andrejs Jansonsi taastatud monument.

Monumendi pjedestaali tagaküljele lisati täiendav mälestustahvel tekstiga "Renoveeritud ka 1940–1954 Latgale rahvusliku vabadusvõitleja austamiseks".

Läti Sõjamuuseum asub Riia vanalinnas Vabadussamba läheduses ajaloolises hoones, mida nimetatakse Püssirohutorniks. Muuseumis on 11 ekspositsiooni. Näitustele on välja pandud relvi, dokumente, vormiriietust, autasusid ja muid sõjaga seotud või sõdurite igapäevaelu kirjeldavaid esemeid. Läti Sõjamuuseum on üks vanimaid muuseume Lätis. See sai alguse Esimese maailmasõja ajal. Muuseumikogu moodustati peamiselt sõdurite isiklikest või lahinguväljadelt leitud esemetest. Pärast Läti riigi iseseisvumist sai muuseumi peamiseks eesmärgiks luua ekspositsioon Läti sõjaajaloost ja elanikkonna aktiivsest rollist oma maa kaitsmisel. 1937. aastal laiendati muuseumi juurdeehitusega ja see oli tol ajal tehniliselt üks moodsamaid muuseume Euroopas. Püssirohutorn oli kunagi üks Riia kindlustuse tornidest. Seda on Liivatorni nime all mainitud juba 1330. aastal. Algne torn hävis 1621. aastal, kui Riia linna piiras Rootsi sõjavägi. 1650. aastal ehitati püssirohu ja relvade ladustamiseks uus torn. Pärast linna kindlustuse lammutamist on Püssirohutorn Riia kunagise kaitsesüsteemi üheks tähtsaimaks tunnistuseks.

Asub Daugavpilsi kindluses, hoone seinal, parkla vastas.

Mälestustahvel teatab, et selles majas (Oficieru tänaval olid ohvitseride majad) elas Vabadussõja ajal Läti armee ülemjuhataja kindral Jānis Balodis (1881–1965). Järgmise tekstiga mälestustahvel avati sõdadevahelisel perioodil – 29. septembril 1936, kui Läti armee asus Daugavpilsi kindluses.

See eemaldati pärast 1940. aastat, kuid Daugavpilsi pärandiühing paigaldas selle uuesti 2020. aastal.

Kindral Jānis Baložsi brigaadi lahingupaiga mälestuskivi asub metsas Riia - Liepāja (A9) maantee lähedal, Batari maja lähedal.

Mälestuskivi avati 1936. aastal piduliku tseremooniaga, kus osalesid toonane transpordiminister B. Einbergs ja teised kõrged Riia ametnikud ning Džūkste kihelkonna avalikkus, mälestades siin 22. märtsil 1919 toimunud lahingut. Monumendile graveeritud kiri on: „Siin toimus 22. märtsil 1919 1. eraldi Baloži brigaadi lahing, milles langes 10 ja sai haavata 28 sõdurit.“

Lahing toimus Eraldi Läti Brigaadi ja 10. Nõukogude Läti Laskurrügemendi vahel, mis koosnes 90 protsendi ulatuses lätlastest. Vabadusvõitluse ajal oli see üks neist lahingutest, kus lätlased võitlesid lätlaste vastu. Bolševikud olid end sisse seadnud Batari majades. Nad hakkasid tulistama Kalnciemsi suunas liikuvaid brigaadi sõdureid. Tule ägenedes paiknes brigaad lahinguks. Lahingu peamist raskust kandsid Eraldi Üliõpilaskompanii ja Läti Iseseisvuspataljon. Lahingu venides põrkasid üliõpilaskompanii rühm ja kapten E. Graudiņši äsja moodustatud kompanii möödasõidumanöövrit sooritades metsas kokku vaenlasega, kes sooritas sarnast manöövrit. Äges lahingus, mis mõnes kohas muutus lähivõitluseks, alistati vaenlane. Sel ajal avas brigaadile määratud Saksa Milleri patarei tule Batari majade pihta. Pärast suurtükituld ajas brigaad vaenlase kiire rünnakuga positsioonidelt minema.

Ajaleht „Brīvā Zeme” (18.05.1936) avaldas endise võitleja mälestused: „Brigaadi ratsavägi oli just avamaale ratsutanud, kui neid kohtas tugev vaenlase tule. Pärast seda oli selge, et tegemist oli väga tugevate vaenlase jõududega. Kindral J. Baložsi käsul paiknesid pataljonid rivistusid ja alustasid võitlust, sattudes lähivõitlusse, kuna brigaadi sõdurite täägid otsustasid selle kahetunnise lahingu kalpaklaste jaoks hiilgavaks võiduks. See lahing oli väga oluline, sest see tasandas sakslaste tõttu ohtlikuks muutunud rindel olukorra ja tagasid, et punaste laskurrügemendid ei sisenenud enam Zemgale tasandikule.”

Kindral J. Baložsi brigaad võitis lahingu, kaotades 10 sõdurit, sealhulgas Kārlis Baronsi (1900.8.III – 1919.22.III), Dainade isa Krišjānis Baronsi lapselapselapse, kes on maetud Riia Vendade kalmistule. Lahingus langes 50 Nõukogude Läti laskurrügemendi sõdurit.

Läti armee loomisele pühendatud näitus asub Pļaviņases. Näitust majutaval hoonel on pikk ajalugu. Stukmaņi (nüüd Pļaviņas) raudteejaama rajamisega alustati piirkonda elamute ehitamist ja üks neist, 1900. aastal ehitatud maja, oli kaupmees Hugo Appeltofti maja. Hoone ehitati kaupmehe elamuks, kuid hiljem sai sellest Läti armee sünnikoht.

Vabadussõja ajal, 1919. aasta juulis, kasutati hoonet Läti idarinde peakorterina. Selle sündmuse mälestuseks avati 17. juunil 1934 hoone juures mälestustahvel kirjaga: „1919. aastal oli see maja idarinde ülema peakorter ja siin asus kindral Janis Balodis ülema rolli Läti rahvusarmee üle.“ Tahvel restaureeriti 16. juunil 1990. 10. juunil 2019 püstitati endise peakorterihoone ette Pļaviņase piirkonnas sündinud Lāčplēsise ordeni kavaleritele pühendatud mälestussammas.

Näitusel on väljas infostendid ajalooliste fotode, kaartide ja teabega Läti idarinde peakorteri rajamise kohta.