Jānis Balodis (1881-1965), Läti armee ülemjuhataja, sõjaminister, kindral
I Maailmasõda, I Maailmasõda ja iseseisvumine, II Maailmasõda, IV Nõukogude okupatsioon
Jānis Balodis sündis 20. veebruaril 1881 Vēženiekis Trikāta vallas. Pärast Trikāta kihelkonnakooli lõpetamist 1898. aastal astus ta vabatahtlikuna Vene sõjaväkke, teenides Kaunases Kama 110. jalaväerügemendis. Pärast Vilniuse junkrikooli lõpetamist 1902. aastal ülendati J. Balodi podporiciks ja arvati 100. Ostrovi jalaväerügementi. 1905. aastal osales ta Vene-Jaapani sõjas, misjärel jätkas teenistust Vilniuses 106. Ufa jalaväerügemendis.
Esimese maailmasõja ajal, veebruaris 1915, sai kapten Jānis Balodi Grodno lähedal haavata ja ta langes sakslaste kätte vangi. Pärast vangistusest naasmist astus J. Balodis 1. detsembril 1918 vabatahtlikult Läti Ajutise Valitsuse relvajõududesse ja temast sai Ohvitseride Reservi (hilisem 1. Iseseisvuskompanii) ülem. Osales esimestes lahingutes Lielauce, Skrunda ja Venta lähedal. 28. veebruaril 1919 ülendati sõjaväeteenistuse eest kolonelleitnandiks (kolonelleitnandiks). Pärast kolonel Oskars Kalpaksi surma määrati Jānis Balodi 1. Läti eralduspataljoni (hiljem brigaadi) ülemaks ja peagi pärast seda, 21. märtsil 1919, omistati talle koloneli auaste.
Pärast Cēsise lahinguid, kui Põhja-Läti brigaad 6. juulil 1919 Riiga sisenes ja kaks rühma ühinesid üheks rahvusarmeeks, määrati Balodis vastloodud 1. Kurzeme diviisi ülemaks ja seega ka Läti väeosade ülemaks. idarinne. Sellel ametikohal on ta Latgales ründeoperatsioone sooritanud. 16. oktoobril 1919 määrati ta Läti armee ülemjuhatajaks. Jānis Balozsi juhtimisel hävitas Läti väike armee naaberriikide toel bermontlased ja ajas need välja, seejärel 1920. a. alguses alistas Latgales enamlased. 23. jaanuaril 1920 omistati talle kindrali auaste. 1921. aasta märtsis vallandati Balodis selle likvideerimise ja armee ülemineku tõttu rahuaja nimekirja. 1. juulil 1921 läks ta sõjaväest vabatahtlikult pensionile. Pärast sõjaväelasekarjääri lõppu asus kindral J. Balodis poliitikasse, kellest sai aastatel 1925–1934 Läti Vabariigi Saeima saadik. 26. oktoobril 1925 määrati ta Lāčplēsise Sõjaväe Ordunõukogu liikmeks.
Jānis Balodis pälvis Lāčplēse sõjaväeordeni kõigi kolme klassi ja paljude välismaiste auhindadega. Teenete eest riigi hüvanguks pälvis ta Līvbērze valla Baloži (endine Upesmuiža) talu.
7. detsembril 1931 määrati J. Balodis sõjaministriks. Ta võttis aktiivselt osa Kārlis Ulmanise 15. mai 1934. aasta riigipöördest. Vastavalt 12. märtsi 1936. a seadusele määrati Balodis seaduses sätestatud juhtudel presidendiks.
Nõukogude okupatsiooni ajal juulis 1940 peeti ta kinni ja küüditati koos abikaasaga Sizrani, kus ta elas julgeolekuorganite järelevalve all. 1941. aastal, kui NSV Liidus puhkes II maailmasõda, Balodis arreteeriti ja paigutati Kuibisheva vanglasse. Ta viidi 1946. aastal üle Ivanovo vanglasse ja 1952. aasta märtsis saadeti Vladimiri vanglasse.
Jānis Balodis vabanes vanglast 1956. aastal ja naasis koos abikaasaga Lätti. Elas Saulkrastis, kus suri 8. augustil 1965. aastal. Maetud Riiga, I Metsakalmistule.
Rohkem teabeallikaid
Eric Jacobson. Jānis Balodis. - Rahvuslik entsüklopeedia: https://enciklopedija.lv/skirklis/29969-J%C4%81nis-Balodis
Jānis Balodis. Mälumärkmikud. 1918-1939 aasta, koost. A. Caune, Läti Ajaloo Instituudi kirjastus, Riia, 2015.
Andris Caune. Kindral Jānis Balodis Vene paguluses ja vanglas, 1940–1960, Läti Ajaloo Instituudi kirjastus, Riia, 2016.
Kindral Jānis Balozsi viimased eluaastad Lätis, 1956–1965, Kaasaegsete mälestusi ja tunnistusi, koost. A. Caune, Riia, Läti Ajaloo Instituudi kirjastus, 2014.
Lāčplēsi sõjaväeordu rüütli Jānis Balozise elulugu: http://lkok.com/detail1.asp?ID=2141
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Lāčplēsi sõjaordu kindralite ja rüütlite mälestuspaigad Trikāta vallas
Mälestusstele asub Trikāta kalmistu kabeli kõrval.
Trikāta kalmistul säilitatakse kolme silmapaistva Läti kindrali – Roberts Dambītise, Kārlis Goppersi ja Jānis Balodise – mälestust. Trikāta kalmistule on maetud ka kõigi nende kindralite õpetaja Jēkabs Mūrnieks.
Lāčplēsi sõjaväeordu kindraleid ja rüütleid mälestatakse igal aastal tõrvikurongkäikudega Trikāta kalmistule, kus on kaks mälestussammast, kuhu on graveeritud Trikāta kihelkonnaga seotud 17 Lāčplēsi sõjaväeordu rüütli nimed.
Stela avati 11.11.2018.
Videolugu Lāčplēsi sõjaordust ja kindral Jānis Balodise ordenite komplektist .
Daugavgrīva kindlus
Daugavgrīva kindlus asub Daugavgrīva saarel Buļļupe jõe suubumiskohas Daugavasse, sinna pääseb Birzese tänavalt. Kindlus ehitati 17. sajandil kaitsmaks vaenlaste eest Riiat, olulist haldus-, kaubandus- ja tootmiskeskust. Hiljem sai sellest Läti sõjaväe rannikukaitse peamine kindlustus koos mitme tugipunktiga. Selline kaitserajatiste süsteem on Läti sõjaajaloo pärandi üks väärtuslikumaid objekte. Kindlus on Läti sõjaajaloo tunnistajaks. Näiteks Krimmi sõja ajal (1853–1856) õpetati siin välja läti ja eesti kahurilaevade meeskondi. Nende üksuste peamine eesmärk oli kaitsta kohalikke sadamaid ja rannikut Briti mereväe rünnakute eest. Esimese maailmasõja ajal moodustati siin Daugavgrīva maakaitse roodud. Need olid esimesed läti lahinguüksused, mis tegutsesid veel enne Läti kütipolke. Tänapäeval on võimalik külastada kindluse territooriumi. Lähedal asuvad Komeetfordi kindlustused ja mereäärne looduspark. Teisel pool Daugavat asuvad aga Mangaļsala kaitserajatised.
Esimese Läti iseseisvuslahingu monument
Atroadas, Inčukalns, Atmodase tänav 2.
3. juulil 2016 avati Läti rahvuskaardile (Die Lettländische Landeswehr) pühendatud mälestussammas esimesele lahingule Läti iseseisvuse eest. küljed. Vendade kalmistukomitee esimees Eižens Upmanis jõudis toona järeldusele, et tegemist võib olla ajalooliselt esimese mälestusmärgiga Läti ja Balti ühendvägedele väljaspool kalmistut asuvates lahingute mälestusmärkides. Sel ajal määrati Läti rahvuskaardi ehk Landesveri Läti üksuste ülemaks kolonelleitnant Oskars Kalpaks, kelle üksustest kasvas välja ja kujunes vabadusvõitluste käigus välja hilisem Läti sõjavägi.
1918. aastal oli kogu praeguse Läti territoorium langenud Saksa keisririigi ja selle vägede kätte. 1918. aasta suve lõpus ja sügisel hakkas olukord Saksamaa jaoks aga halvasti lõppema ning oli selge, et on vaid aja küsimus, millal Saksamaa on sunnitud tunnistama kaotust I maailmasõjas. Vene impeerium, mille koosseisu kuulus ka Läti enne I maailmasõda, oli lakanud eksisteerimast varem, 1917. aasta veebruari- ja oktoobrirevolutsioonidega. 18. novembril 1918 kuulutati välja Läti Vabariik. Pärast relvarahu Antantiga 11. novembril 1918 ei olnud Läti territooriumil olnud Saksa armeel enam motivatsiooni edasiseks sõjapidamiseks ning enamik selle sõdureid soovis lihtsalt koju tagasi pöörduda.
Sellistes oludes oli selge, et Läti kaitse sõltus eelkõige Läti rahva moodustatud rahvuskaardist. Esialgu näitasid oma hariduse ja suhteliselt suurema iseorganiseerumisvõime tõttu suurimat initsiatiivi sellise rahvuskaardi loomisel Lätis elavad baltisakslased. Vene sõdurid liitusid ka rahvuskaardiga. Rahvuskaardi varustamise tagamiseks vormiriietuse, relvade ja muude vajalike vahenditega sõlmis Läti Ajutine Valitsus 7. detsembril 1918 Saksa esindaja August Vinnigiga lepingu, mis nägi ette Rahvuskaardi varustamist alates 2018. a. Saksa armee reservid Lätis. Selles lepingus oli muu hulgas kirjas, et rahvuskaart, ametlikult tuntud kui Läti rahvuskaart või saksa keeles die Lettländische Landeswehr, on Läti Vabariigi relvajõud.
Läti rahvuskaardiga astusid vastamisi kaks Läti punase laskurrügemendi sõdurit (ehk ligikaudu 2000–3000 sõdurit), kes olid varem kogenud I maailmasõda ja Venemaa kodusõda. Vaatamata Punaarmee kogemustele ja arvulisele ülekaalule hoidis Läti rahvuskaart Inčukalnsit kaks päeva ägedates võitlustes, kuni lõpuks, 1. jaanuari õhtul 1919, sunniti piiramise vältimiseks erru minema, kaotades 43 hukkunut ja mitu. haavatud, kellest enamik võeti bolševike vangi, kus nad tapeti või surid nälga või haigustesse.
Autor: Artis Buks. Materjal: rahn. Monument on valmistatud suurest monoliitsest kivist, mis leiti Jelgava lähedalt Rollsist.
Ekspositsioon "Läti armee Pļaviņas 20. sajandil"
Asub aadressil Odzienas tänav 2, Pļaviņas.
Vaadata saab püsiekspositsiooni "Läti armee Pļaviņas 20. sajandil".
Pļaviņas, Odzienas tänav 2 asuval hoonel on pikk ajalugu - ajast, mil Stukmaņi hulgimüüja Hugo Apeltofts alustas selles aktiivset majandustegevust, edendades sellega Pļaviņas linna arengut, kuni aastani, mil siia rajati Läti idarinde peakorter. Vabadussõda. 1919. aastal juhiti Läti armee üksuste tegevust Punaarmee vastu Latgales otse Pļaviņasest.
1934. aastal avati selle maja juures mälestustahvel, millel oli kiri: "1919. aastal asus selles majas idarinde staap ja siin võttis kindral Jānis Balodis üle Läti rahvusväe juhtimise." Nõukogude võim eemaldas selle ja hävitas selle 1940. aastal, kuid 16. juunil 1990 LNNK Plavinase osakonna toel taastati.
Nüüd on endise staabihoone kõrval mälestussammas, mis on pühendatud 15 Pļaviņase piirkonnas sündinud Lāčplēsi sõjaväeordu kavalerile, Pļaviņases, samuti annab ülevaate Lāčplēsi sõjaordu rüütlite elulugudest.
Ekspositsioonihoonest mitte kaugel asub Latgale diviisi staabihoone, mille krahv Teodors Medems ehitas 1913. aastal Stukmaņi likööritehaseks. 1919. aastal võttis selle üle P. Stučka režiim, kus oli rajatud ka vangla. Pärast enamlaste väljasaatmist võttis hoone 1925. aastal üle Läti armee, kus asus Latgale diviisi staap. Selles hoones veetsid oma sõjalise karjääri 10 Läti armee kindralit ja muud ohvitseri. 1940. aastal läks hoone Punaarmee valdusse. Sõjajärgsetel aastatel asus selles nii kool kui ka vald. 1970. aasta paiku hakkas hoonet kasutama tootmisühing "Rīgas Apīrsbs".
Näituse külastused tuleb eelnevalt broneerida telefonil T. 28442692.
Vabadussõjas langenud Tirza koguduse liikmete mälestussammas
Asub Tirza kalmistul.
Näha on lõvipeaga monument.
Vendade kalmistukomitee Tirza filiaali tellimusel arhitekt Aleksandrs Birzeniekise ja skulptor Wilhelm Treysi projekteeritud purustatud rändrahnust monument, sepp Blumbergsi monument. Monument valmis Tirza koguduse ja vennaskalmistu komitee liikmete annetatud vahenditega. Mälestise fondi annetati 2377 latti. Avatud 9. septembril 1928. aastal.
Monument on valmistatud massiivsetest graniitplokkidest ristkülikukujulise samba kujul ning jätab mulje tugevuse ja iseseisvuse sümbolist. Monumendi pronksosad ja kaunistused on loonud skulptor Wilhelm Trejs. Materjal: graniit, pronks, kuju: arhitektuurne kompositsioon vasesepistega. Monumendi ühel küljel on pronksist lõvipea ja tahvel kirjaga: "Selles pühas paigas on suurmeeste voorus loonud endale pika kodu." Teisel pool on kirjutatud: "Sõjas ja vabadussõjas langenud Tirza koguduse poegade igaveseks mälestuseks. Anno 1928."
Teatavasti pühitses monumendi avamistseremoonial 9. septembril 1928 peapiiskop Edgar Berg. Avatseremooniast võttis osa ka legendaarne kindral Jānis Balodis, kes on Läti ajaloo silmapaistev isiksus. Ta oli sõjaväe ülemjuhataja lahingutes bermontlaste ja punaarmee vastu Latgales. Ta oli riigis teine inimene pärast 1934. aasta riigipööret ja jäi selleks ka pärast 1940. aastat.
2008. aastal restaureeriti Tirza Arenguseltsi abiga monument.
Monument Latgale partisanide rügemendi 1919-1920 langenud sõduritele
Latgale partisanide rügemendile pühendatud monument.
Läti Vabadussõja (1919-1920) ajaloos moodustati "rohelistest" rügementidest juba 1918. aasta lõpus Latgale partisanide polk, mille häll oli kunagi endise Balvi rajooni territooriumil.
Monument avati esmakordselt 14. augustil 1938 kindral Jānis Balodise osavõtul. Monumendi autor on kunstnik Kārlis Jansons.
1940. aastal hävitasid kommunistid monumendi, pärast nõukogude võimu kehtestamist otsustas Abrene rajooni täitevkomitee 1941. aasta kevadel monumendi lammutada, kuid partisani kujutis maeti Balva miilitsa õuele. Saksa ajal monument taastati, kuid Punaarmee tagasi tulles lõhuti monument teist korda maha, viidi minema ja hävitati. Kui Läti taasiseseisvus, kogusid balvenlased annetusi Latgale partisanide monumendi taastamiseks. 11. novembril 1993 avati Balvosel kunstnik Kārļis Jansonsi poja Andrej Jansonsi restaureeritud monument.
Läti Sõjamuuseum
Läti Sõjamuuseum asub Riia vanalinnas Vabadussamba läheduses ajaloolises hoones, mida nimetatakse Püssirohutorniks. Muuseumis on 11 ekspositsiooni. Näitustele on välja pandud relvi, dokumente, vormiriietust, autasusid ja muid sõjaga seotud või sõdurite igapäevaelu kirjeldavaid esemeid. Läti Sõjamuuseum on üks vanimaid muuseume Lätis. See sai alguse Esimese maailmasõja ajal. Muuseumikogu moodustati peamiselt sõdurite isiklikest või lahinguväljadelt leitud esemetest. Pärast Läti riigi iseseisvumist sai muuseumi peamiseks eesmärgiks luua ekspositsioon Läti sõjaajaloost ja elanikkonna aktiivsest rollist oma maa kaitsmisel. 1937. aastal laiendati muuseumi juurdeehitusega ja see oli tol ajal tehniliselt üks moodsamaid muuseume Euroopas. Püssirohutorn oli kunagi üks Riia kindlustuse tornidest. Seda on Liivatorni nime all mainitud juba 1330. aastal. Algne torn hävis 1621. aastal, kui Riia linna piiras Rootsi sõjavägi. 1650. aastal ehitati püssirohu ja relvade ladustamiseks uus torn. Pärast linna kindlustuse lammutamist on Püssirohutorn Riia kunagise kaitsesüsteemi üheks tähtsaimaks tunnistuseks.
Seotud lood
Kindral Jānis Balozsi elukäik pärast küüditamisest naasmist
Kui venelased üritasid 1940. aastal Läti valitsuselt peale suruda sõjaväebaasi lepingut, mis muudaks Läti armeel Punaarmeele vastupanu peaaegu võimatuks, püüab kindral J. Balodis saavutada sellesse lepingusse mõningaid muudatusi. Kuid see ebaõnnestub. Kuid kindrali pahalased kasutavad seda asjaolu, et hiljem J. Balodit peaaegu reeturiks parandada. Pärast konflikti riigipeaministri ja peaminister K. Ulmanisega vabastati kindral 5. aprillil 1940 sõjaministri kohalt. Seejärel otsustab J. Balodis osaleda demokraatliku bloki koosseisus Riigikogu valimistel, kuid sellest ei tule midagi välja, sest valimistel võib kandideerida ainult üks nimekiri - kommunistide kandidaatide nimekiri. Lätist saab 14. liiduvabariik.
Oskars Kalpaksi mälestuseks
Oskars Kalpaksi mälestust säilitatakse paljudes kohtades - sellest annavad tunnistust tema kohalikud Liepsalu majad, monument Visagala kalmistul, mälestusüritused ja kaunid kontserdid 6. märtsil, Meirāni Kalpaksi algkool, tänavad Lubāna, Madona jt linnades jm. Kuid selles artiklis - Oscar Kalpaksi mälestuse säilimisest 20. – 30. aastat.
Cēsise lahingute algus, käik ja lõpp
Võit Cēsise lahingutes pidi saama pöördepunktiks lätlaste ja eestlaste võitluses oma riigi iseseisvuse eest. See võit ületas piiri Andriev Niedra valitsuse ja Saksa kindrali Riediger von der Goltzi Baltikumi vallutamise plaanide vahel. Selle asemel alustas tegevust Liepājas Kārlis Ulmanise Ajutine Valitsus.
Läti armee kindrali, kahekordse Lāčplēsi sõjaordu kavaler Pēteris Radziņši mälestuseks
Kindral Pēteris Radziņš, sündinud Valka rajooni Lugka vallas lihtsas talupidaja peres, kus ta õppis põllutöid tegema. Ta oli väga tark noormees, pärast kooli lõpetamist otsustas ta sõja kasuks ja sellest sai alguse tema armee Läti päästmine Bermonti vägede käest. P.Radziņš oli Läti armee üks silmapaistvamaid ohvitsere ning teda autasustati arvukate Läti ja välismaiste ordenite ja mälestusmärkidega.
Sudrabkalniņši avatseremooniast
Väljavõte kindral Jānis Balozsi pöördumisest Sudrabkalniņši monumendi avamispäeval. Avaürituse täistekst, president Kārlis Ulmanise ja kindral Jānis Balozsi kõned on kirjeldatud täistekstina. Mälestused valiti seetõttu, et see näitab selgelt Sudrabkalniņši ümbruses sõdiva Läti armee seisu.
Pommimägi
Bumbu mägi on kõrge küngas Riias, Bolderāja luidetes Kleistu metsas. Läti vabadusvõitluste mälestusmärk. Bermontiaadi ajal 1919. aasta novembris asus siin Krišjānis Berkise juhitud Latgale diviisi komandopunkt. Bumbu mäelt rünnanud 6. Riia jalaväerügement vallutas Sudrabkalniņa. 1939. aastal püstitati mälestustahvel, mis hävitati 1969. aastal. Mälestuspaik taastati 1989. aastal.
Läti skulptori Kārlis Zāle vähemtuntud teoste eest Dīvalsi ja Trikāta vanadel kalmistutel
Skulptor Kārlis Zāle (1888-1942) üks vähetuntud teoseid on aastatel 1939-1940 loodud paekivist skulptuur "Roosid roosid", mis on seotud Vendade kalmistuansambli loomisega.