Läti armee
I Maailmasõda ja iseseisvumine, First Independance, II Maailmasõda

Coat of Arms of Latvian National Armed Forces.

5. jaanuaril 1919 loodi esimene suurim rahvuslik väeosa - Eraldi Läti pataljon kolonelleitnant Oskars Kalpaksi juhtimisel. See märtsis brigaadiks muudetud üksus moodustas koos Eestis organiseeritud ja kolonel Jorgis Zemitansi juhitud Põhja-Läti brigaadiga Läti armee. Värskelt moodustatud armee kasvas ja karastus lahingutes bermontlaste vastu Riia ja Kurzeme lähedal, samuti lahingutes bolševike vastu Latgale rindel.

Nädal pärast I maailmasõja lõppu ja Compjena relvarahu sõlmimist 11. novembril 1918 kuulutati välja iseseisva Läti riigi loomine. Uus ajutine valitsus oli lootnud ilma regulaararmeeta hakkama saada, sest keegi ei kavatsenud rünnata. 13. novembril 1918 tühistas Nõukogude Venemaa Balti territooriumist Saksamaa kasuks loobunud Brestlitovi rahulepingu ja alustas liikumist läände. Ootused, et Saksa armee täidab oma kohustuse kaitsta Lätit bolševike sissetungi eest, ei täitunud.

Vahepeal moodustati Riias Läti Vabariigi Ajutisele Valitsusele lojaalsed väed. 1919. aasta kevadel kuulusid Läti relvajõududesse Landeswehr (Saksa-Balti rahvuskaart), Põhja-Läti brigaad ja Lõuna-Läti brigaad. 10. juulil 1919 ühendas kindral Dāvis Sīmansons kaks brigaadi, saades esimeseks Läti armee ülemjuhatajaks. Seda päeva peetakse Läti sõjaväe loomise päevaks.

1919. aastal relvastati ja arenes Läti sõjavägi kiiresti, relvastust ja varustust saadi Inglismaalt, Poolast ja teistest riikidest. 1920. aasta alguses teenis Läti relvajõududes umbes 52 000 sõdurit. Vabadussõda lõppes 11. augustil 1920, mil sõlmiti rahuleping Nõukogude Venemaaga. Vahetult pärast Vabadussõda hakkas Läti armee liikuma rahuaja olekusse. Läti armee koosnes neljast jalaväediviisist kolme jalaväepolguga ja igaühes üks suurtükiväepolk. Jalaväerügemendid nummerdati ja nimetati Läti linnade järgi. Läti armeel oli ka merevägi, mis koosnes lipulaevast Virsaitis, allveelaevade divisjon kahe allveelaevaga "Ronis" ja "Spidola", samuti miinidivisjon kahe miinijahtijaga "Imanta" ja "Viesturs" ning mitmete toetuslaevadega.

Sõjaväe koosseis moodustati üldise sõjaväeteenistuse alusel, millele allutati kõik Läti kodanikud. Kuni 1931. aastani oli teenistusaeg 18 kuud, hiljem vähendati seda jalaväe puhul 12 kuuni, muude relvaklasside puhul 15 kuuni. Sõjaväge ja mereväge haldas sõjaministeerium. Sõjaväge juhtis armeeülem, kes vastutas sõjaväe väljaõppe ja ettevalmistamise eest.

1. juunil 1940 oli Läti sõjaväes 30 843 meest. 17. juunil 1940 võtsid Nõukogude väed Teise maailmasõja ajal oma kontrolli alla kogu Läti ja Eesti. Läti armee saadeti järk-järgult laiali, erru läksid reservi, arreteeriti ja küüditati Läti sõdureid. 27. septembril 1940 kaotati Läti sõjaministri ametikoht, 9. oktoobril 1940 aga Läti Rahvaarmee juhataja ametikoht.

17. juunil 1989 peeti Riias Läti Riikliku Ülikooli suures saalis Läti Laskurühingu asutamiskonverents. Pärast seda liitus mõne nädalaga Läti Laskurühinguga üle 500 endise sõduri. Sügisel asutati filiaalid ja rühmad Jelgavas, Tukumsis, Liepajas, Bauskas, Balvis, Livanis, Moskvas ja mujal. Algab aktiivne töö sõjaväe asutamiseks ja eksisteerimiseks vajalike seaduste, määruste ja erinevate dokumentide loomise ja väljatöötamisega.

10. septembril 1991 võeti vastu kohustusliku ajateenistuse seadus. Sellest seadusest tulenevalt peavad kõik Läti meeskodanikud vanuses 19-50 läbima kohustusliku ajateenistuse. Vahetult pärast selle seaduse vastuvõtmist, 11. novembril antakse vennaskalmistul esimene sõdurivanne pärast Läti iseseisvuse taastamist.

Rohkem teabeallikaid

1. 100 sündmust Läti ajaloos. Inimesed ja protsessid 1918-2018. JSC “Latvijas Mediji”, 2018.

2. Hingede tuisk. Digimuuseum. Kättesaadav: https://www.dveseluputenis.lv/lv/laika-skala/notikums/105/sarkanas-armijas-iebrukums-latvija/ [vaadatud: 08.05.2021.].

3. Riiklike relvajõudude veebisait. Saadaval: https://www.mil.lv/lv/par-mums/vesture [vaadatud 08.05.202

Seotud objektid

Sõjaväejalgrataste väljapanek Saulkrasti Jalgrattamuuseumis

Jalgrattamuuseum asub Saulkrastis Valge luite (Baltā kāpa), maantee A1 ja Pabaži raudteejaama läheduses. Muuseumikogu koosneb tehniliselt kõige põnevamatest Läti jalgrattaajaloo näidetest. See on Baltimaade suurim jalgrattakollektsioon, kuhu kuulub umbes 60 Lätis valmistatud ja kasutusel olnud jalgratast, sealhulgas sõjaväe näidisrattad. 20. sajandi alguses hakati sõjavägedes laialt kasutama jalgrattaid tänu nende kättesaadavusele ja eelistele. Moodustati spetsiaalseid ratturite üksuseid, mis suutsid kiiresti liikuda. Ratturid suutsid kergemini luureandmeid koguda, korraldada ootamatuid rünnakuid vaenlase vastu ning tegutsesid suurel maa-alal jalaväest osavamalt. Pärast Esimest maailmasõda olid ka Läti armees ratturite üksused, mis kasutasid Lätis toodetud sõjaväejalgrattaid. Ratturite üksusesse kuuluv sõdur pidi vastama rangetele nõuetele. Ta pidi olema vastupidav, hea nägemise ja kuulmisega ning tema süda ja kopsud pidid olema terved. Ta ei tohtinud kaaluda alla 80 kg ning pidi olema 165–180 cm pikk. Läti sõjaväes oli kindlaks määratud, et hea ettevalmistuse saanud rattur pidi päevas läbima 80–100 km ja kui olukord nõudis, siis ka 150 km. Talvel, kui jalgratast kasutada ei saanud, sõideti suuskadel. Rattur pidi päevas suutma suusatada 50–60 km. Paljudest sõjaväe ratturitest said professionaalsed sportlased.

Esimese Läti iseseisvuslahingu monument

Atroadas, Inčukalns, Atmodase tänav 2.

3. juulil 2016 avati Läti rahvuskaardile (Die Lettländische Landeswehr) pühendatud mälestussammas esimesele lahingule Läti iseseisvuse eest. küljed. Vendade kalmistukomitee esimees Eižens Upmanis jõudis toona järeldusele, et tegemist võib olla ajalooliselt esimese mälestusmärgiga Läti ja Balti ühendvägedele väljaspool kalmistut asuvates lahingute mälestusmärkides. Sel ajal määrati Läti rahvuskaardi ehk Landesveri Läti üksuste ülemaks kolonelleitnant Oskars Kalpaks, kelle üksustest kasvas välja ja kujunes vabadusvõitluste käigus välja hilisem Läti sõjavägi.

1918. aastal oli kogu praeguse Läti territoorium langenud Saksa keisririigi ja selle vägede kätte. 1918. aasta suve lõpus ja sügisel hakkas olukord Saksamaa jaoks aga halvasti lõppema ning oli selge, et on vaid aja küsimus, millal Saksamaa on sunnitud tunnistama kaotust I maailmasõjas. Vene impeerium, mille koosseisu kuulus ka Läti enne I maailmasõda, oli lakanud eksisteerimast varem, 1917. aasta veebruari- ja oktoobrirevolutsioonidega. 18. novembril 1918 kuulutati välja Läti Vabariik. Pärast relvarahu Antantiga 11. novembril 1918 ei olnud Läti territooriumil olnud Saksa armeel enam motivatsiooni edasiseks sõjapidamiseks ning enamik selle sõdureid soovis lihtsalt koju tagasi pöörduda.

Sellistes oludes oli selge, et Läti kaitse sõltus eelkõige Läti rahva moodustatud rahvuskaardist. Esialgu näitasid oma hariduse ja suhteliselt suurema iseorganiseerumisvõime tõttu suurimat initsiatiivi sellise rahvuskaardi loomisel Lätis elavad baltisakslased. Vene sõdurid liitusid ka rahvuskaardiga. Rahvuskaardi varustamise tagamiseks vormiriietuse, relvade ja muude vajalike vahenditega sõlmis Läti Ajutine Valitsus 7. detsembril 1918 Saksa esindaja August Vinnigiga lepingu, mis nägi ette Rahvuskaardi varustamist alates 2018. a. Saksa armee reservid Lätis. Selles lepingus oli muu hulgas kirjas, et rahvuskaart, ametlikult tuntud kui Läti rahvuskaart või saksa keeles die Lettländische Landeswehr, on Läti Vabariigi relvajõud.

Läti rahvuskaardiga astusid vastamisi kaks Läti punase laskurrügemendi sõdurit (ehk ligikaudu 2000–3000 sõdurit), kes olid varem kogenud I maailmasõda ja Venemaa kodusõda. Vaatamata Punaarmee kogemustele ja arvulisele ülekaalule hoidis Läti rahvuskaart Inčukalnsit kaks päeva ägedates võitlustes, kuni lõpuks, 1. jaanuari õhtul 1919, sunniti piiramise vältimiseks erru minema, kaotades 43 hukkunut ja mitu. haavatud, kellest enamik võeti bolševike vangi, kus nad tapeti või surid nälga või haigustesse.

Autor: Artis Buks. Materjal: rahn. Monument on valmistatud suurest monoliitsest kivist, mis leiti Jelgava lähedalt Rollsist.

Läti sõjaväe suvelaagriplats Litenes

Läti sõjaväe Litene suvine laagriplats asub Litene vallas Pededze jõe äärses metsakohas. Litene laagri algusaeg ulatub 1935. aastasse, mil Läti sõjaväe Latgale diviis hakkas siia rajama suvelaagripaika. Maikuust sügiseni harjutasid mitu tuhat sõdurit Litenes lahingutaktikaid ja laskmist. 1941. aasta suvel arreteerisid Punaarmee ja NKVD väed Litene suvelaagris olevad Läti armee ohvitserid. Mitu ohvitseri lasti kohapeal maha, ülejäänud küüditati Siberisse. 14. juunil 1941 arreteeriti ja küüditati Litene ja Ostrovieši laagrist (see asub u 10 km kaugusel Litenest) vähemalt 430 ohvitseri. Ainus ajalooline hoone, mis on laagriajast säilinud, on toiduladu. Teistest hoonetest on säilinud vaid vundamendid. Laagrialale on rajatud vaateplatvorm, kus lehvib Läti lipp, on sisse seatud pingid ja heakorrastatud lõkkekoht. Kaitseministeeriumi ja Riiklike Relvajõudude toetusel on siia paigaldatud suurtükk. Olemas on infotahvlid. Litene laagri sündmustega on seotud mälestuspaik Litene kalmistul – memoriaalansambel „Valumüür”. Läti armee YouTube’i kanalilt võib vaadata videot pealkirjaga „Litene, Läti armee Katõn”.

Läti sõjalennuvälja lennuväli

Asub Vecgulbene mõisa territooriumil - ajaloolises keskuses.

Sõdadevahelisel perioodil asus Gulbenes Läti armee garnison, kus asus 7. Sigulda jalaväerügemendi pataljon. Lennuväljad on eriti olulised kohtades, kus on rajatud olulised raudtee- ja maanteesõlmed. 1937. aastal asus Gulbenesse vastloodud Lennurügemendi üksus, millest sai Latgale diviisi skautide 6. diviis, suurendades armeeüksuste arvu Läti idapiiri lähedal.

Näha on talveaeda hoone.

Ekspositsioon "Läti armee Pļaviņas 20. sajandil"

Asub aadressil Odzienas tänav 2, Pļaviņas.

Vaadata saab püsiekspositsiooni "Läti armee Pļaviņas 20. sajandil".

Pļaviņas, Odzienas tänav 2 asuval hoonel on pikk ajalugu - ajast, mil Stukmaņi hulgimüüja Hugo Apeltofts alustas selles aktiivset majandustegevust, edendades sellega Pļaviņas linna arengut, kuni aastani, mil siia rajati Läti idarinde peakorter. Vabadussõda. 1919. aastal juhiti Läti armee üksuste tegevust Punaarmee vastu Latgales otse Pļaviņasest.

1934. aastal avati selle maja juures mälestustahvel, millel oli kiri: "1919. aastal asus selles majas idarinde staap ja siin võttis kindral Jānis Balodis üle Läti rahvusväe juhtimise." Nõukogude võim eemaldas selle ja hävitas selle 1940. aastal, kuid 16. juunil 1990 LNNK Plavinase osakonna toel taastati.

Nüüd on endise staabihoone kõrval mälestussammas, mis on pühendatud 15 Pļaviņase piirkonnas sündinud Lāčplēsi sõjaväeordu kavalerile, Pļaviņases, samuti annab ülevaate Lāčplēsi sõjaordu rüütlite elulugudest.

Ekspositsioonihoonest mitte kaugel asub Latgale diviisi staabihoone, mille krahv Teodors Medems ehitas 1913. aastal Stukmaņi likööritehaseks. 1919. aastal võttis selle üle P. Stučka režiim, kus oli rajatud ka vangla. Pärast enamlaste väljasaatmist võttis hoone 1925. aastal üle Läti armee, kus asus Latgale diviisi staap. Selles hoones veetsid oma sõjalise karjääri 10 Läti armee kindralit ja muud ohvitseri. 1940. aastal läks hoone Punaarmee valdusse. Sõjajärgsetel aastatel asus selles nii kool kui ka vald. 1970. aasta paiku hakkas hoonet kasutama tootmisühing "Rīgas Apīrsbs".

Näituse külastused tuleb eelnevalt broneerida telefonil T. 28442692.

Valu mälestusmüür

Artrodas Litene kalmistu.

14. juunil 2001 avati Litene kalmistul arhitektide Dina Grūbe, Benita ja Dainis Bērziņši, kiviraidurite Ivars Feldbergsi ja Sandra Skribnovskise loodud mälestusmärk “Valu müür”, mis sümboliseerib 1941. aastal hukkunud sõdurite puhkepaika. 1988. aasta oktoobris leiti Litene vallas Sita Sililas endise Läti armee suvelaagri territooriumilt 1941. aasta juunis Nõukogude armee poolt tapetud 11 ohvitseri põrm. Kuigi neid ei suudetud tuvastada, maeti 2. detsembril 1989. aastal Gulbene Evangeelses Luterlikus kirikus toimunud pühitsemise jumalateenistusel Litene kalmistule pidulikult ümber.

11 valget risti, mälestustahvel ja infostendid.

Seotud lood

Läti armee esimese ülemjuhataja David Simansoni jaoks

Raamatu "Läti armeeülemad" esseed veenavad, et ajalugu mõjutavad oluliselt konkreetsed inimesed. Kuigi lühiajaliselt tähtsamate ajaloosündmuste epitsentris suutsid tõelised Läti patrioodid oma rikkaliku sõjalise kogemusega palju ära teha Läti armee moodustamisel ja tugevdamisel ning ajalooliste sündmuste pöördel.
See lugu räägib Läti armee esimesest ülemjuhatajast David Simansonist (1859-1933).

Läti armee kindrali, kahekordse Lāčplēsi sõjaordu kavaler Pēteris Radziņši mälestuseks

Kindral Pēteris Radziņš, sündinud Valka rajooni Lugka vallas lihtsas talupidaja peres, kus ta õppis põllutöid tegema. Ta oli väga tark noormees, pärast kooli lõpetamist otsustas ta sõja kasuks ja sellest sai alguse tema armee Läti päästmine Bermonti vägede käest. P.Radziņš oli Läti armee üks silmapaistvamaid ohvitsere ning teda autasustati arvukate Läti ja välismaiste ordenite ja mälestusmärkidega.

Armee kohalolek Mangalsalas

Mäletan eredaid muljeid Läti sõjaväe kohalolekust Mangalsalas. Kirjeldatud on nii linnuseid kui ka Sapieri rajatud raudbetoonist kindlustust. Mälestused kirjeldavad sõdurite igapäevaelu, elurütmi ja ilmestavad keskkonda Mangalsalas. Mangalsala sõdurite ja Läti sõjaväe külaskäik

Mälestusi Sõjamuuseumi loomise algusest

Jutustaja kirjeldab sõjamuuseumi loomise tingimusi. Nimetatakse probleeme ja kogumistööd.

United Aviation Festival – tõeline rahvuspüha

Jutustaja kirjeldab üht Läti populaarseimat ja enim külastatud üritust - lennufestivali Spilves. Kirjeldab festivali kulgu ja ulatust. Rõhutatakse lennunduse populaarsust Lätis.

Sudrabkalniņši avatseremooniast

Väljavõte kindral Jānis Balozsi pöördumisest Sudrabkalniņši monumendi avamispäeval. Avaürituse täistekst, president Kārlis Ulmanise ja kindral Jānis Balozsi kõned on kirjeldatud täistekstina. Mälestused valiti seetõttu, et see näitab selgelt Sudrabkalniņši ümbruses sõdiva Läti armee seisu.

Daugavgriva kindlusest

Jutustaja kirjeldab sündmust Daugavgrīva linnuses I maailmasõja ajal, kui seda pommitasid Saksa armee õhujõud. Kindlus oli üks strateegilisi objekte, mis püsis olulisena kuni II maailmasõja lõpuni.