Läti armee
I Vabadussõjad, Balti riikide iseseisvus, II II maailmasõda

Jalgrattamuuseum asub Saulkrastis Valge luite (Baltā kāpa), maantee A1 ja Pabaži raudteejaama läheduses. Muuseumikogu koosneb tehniliselt kõige põnevamatest Läti jalgrattaajaloo näidetest. See on Baltimaade suurim jalgrattakollektsioon, kuhu kuulub umbes 60 Lätis valmistatud ja kasutusel olnud jalgratast, sealhulgas sõjaväe näidisrattad. 20. sajandi alguses hakati sõjavägedes laialt kasutama jalgrattaid tänu nende kättesaadavusele ja eelistele. Moodustati spetsiaalseid ratturite üksuseid, mis suutsid kiiresti liikuda. Ratturid suutsid kergemini luureandmeid koguda, korraldada ootamatuid rünnakuid vaenlase vastu ning tegutsesid suurel maa-alal jalaväest osavamalt. Pärast Esimest maailmasõda olid ka Läti armees ratturite üksused, mis kasutasid Lätis toodetud sõjaväejalgrattaid. Ratturite üksusesse kuuluv sõdur pidi vastama rangetele nõuetele. Ta pidi olema vastupidav, hea nägemise ja kuulmisega ning tema süda ja kopsud pidid olema terved. Ta ei tohtinud kaaluda alla 80 kg ning pidi olema 165–180 cm pikk. Läti sõjaväes oli kindlaks määratud, et hea ettevalmistuse saanud rattur pidi päevas läbima 80–100 km ja kui olukord nõudis, siis ka 150 km. Talvel, kui jalgratast kasutada ei saanud, sõideti suuskadel. Rattur pidi päevas suutma suusatada 50–60 km. Paljudest sõjaväe ratturitest said professionaalsed sportlased.

Asub Inčukalnsis, Atmodas tänav 2.

3. juulil 2016 avati Läti esimese iseseisvuslahingu mälestusmärk, mis on pühendatud Läti Landeswehrile (Die Lettländische Landeswehr), kus kohalikud baltisakslased, venelased ja lätlased, kes olid sel ajal üksustes mõlemal poolel, kaitsesid äsjaloodud riiki bolševike Punaarmee vastu. Vendade Haudade Komitee esimees Eižens Upmanis jõudis toona järeldusele, et see võiks olla esimene mälestusmärk Läti ja baltisaksa ühendatud vägedele lahingumälestusmärkides väljaspool kalmistuid. Sel ajal määrati Läti Landeswehri Läti üksuste ülemaks kolonelleitnant Oskars Kalpaks, kelle üksustest kasvas välja ja moodustus Vabadusvõitluse ajal hilisem Läti armee.

1918. aastal langes kogu tänapäeva Läti territoorium Saksa impeeriumi ja selle vägede kätte. 1918. aasta hilissuvel ja sügisel hakkas olukord aga kiiresti Saksamaa vastu pöörduma ning oli selge, et oli vaid aja küsimus, millal Saksamaa on sunnitud Esimeses maailmasõjas lüüasaamist tunnistama. Vene impeerium, mille osa Läti oli kuni Esimese maailmasõjani, oli lakanud eksisteerimast juba varem, 1917. aasta veebruari- ja oktoobrirevolutsiooniga. 18. novembril 1918 kuulutati välja Läti Vabariik. Saksa armee, mis asus pärast Antandi riikidega 11. novembril 1918 sõlmitud vaherahu Läti territooriumil, ei olnud enam motiveeritud edasiseks vaenutegevuseks ja enamik selle sõdureid tahtis lihtsalt kodumaale naasta.

Sellistes oludes oli selge, et Läti kaitsmine sõltub eelkõige Läti elanikkonna endi moodustatud rahvuskaardist. Algselt näitasid Lätis elavad baltisakslased oma hariduse ja suhteliselt suurema iseorganiseerumisvõime tõttu suurimat initsiatiivi sellise rahvuskaardi moodustamisel. Rahvuskaardiga liitusid ka Vene sõdurid. Rahvuskaardi varustamise tagamiseks vormiriietuse, relvade ja muude vajalike ressurssidega sõlmis Läti Ajutine Valitsus 7. detsembril 1918 Saksa esindaja Augustus Vinnigiga lepingu, mis nägi ette rahvuskaardi varustamise Läti territooriumil asuvatest Saksa armee reservidest. See leping näitas muu hulgas, et see rahvuskaart ametliku nimega „Latvijas zemessardze“ või saksa keeles „die Lettländische Landeswehr“ saab olema Läti Vabariigi relvajõud.

Läti Rahvuskaardile astus vastu kaks Läti Punaste Laskurrügementi (s.o umbes 2000–3000 sõdurit), kes olid varem kogenud Esimeses maailmasõjas ja Vene kodusõjas. Vaatamata Punaarmee kogemustele ja arvulisele ülekaalule hoidis Läti Rahvuskaart Inčukalnat kaks päeva ägedates lahingutes, kuni lõpuks 1. jaanuari 1919. aasta õhtul piiramise vältimiseks sunniti taanduma, kaotades 43 langenut ja mitu haavatut, kellest enamik langes bolševike kätte vangi, kus nad tapeti või surid nälga või haigustesse.

Autor: Artis Buks. Materjal: põllukivi. Monument on valmistatud suurest monoliitsest kivist, mis leiti Ruļļist Jelgava lähedalt.

Läti sõjaväe Litene suvine laagriplats asub Litene vallas Pededze jõe äärses metsakohas. Litene laagri algusaeg ulatub 1935. aastasse, mil Läti sõjaväe Latgale diviis hakkas siia rajama suvelaagripaika. Maikuust sügiseni harjutasid mitu tuhat sõdurit Litenes lahingutaktikaid ja laskmist. 1941. aasta suvel arreteerisid Punaarmee ja NKVD väed Litene suvelaagris olevad Läti armee ohvitserid. Mitu ohvitseri lasti kohapeal maha, ülejäänud küüditati Siberisse. 14. juunil 1941 arreteeriti ja küüditati Litene ja Ostrovieši laagrist (see asub u 10 km kaugusel Litenest) vähemalt 430 ohvitseri. Ainus ajalooline hoone, mis on laagriajast säilinud, on toiduladu. Teistest hoonetest on säilinud vaid vundamendid. Laagrialale on rajatud vaateplatvorm, kus lehvib Läti lipp, on sisse seatud pingid ja heakorrastatud lõkkekoht. Kaitseministeeriumi ja Riiklike Relvajõudude toetusel on siia paigaldatud suurtükk. Olemas on infotahvlid. Litene laagri sündmustega on seotud mälestuspaik Litene kalmistul – memoriaalansambel „Valumüür”. Läti armee YouTube’i kanalilt võib vaadata videot pealkirjaga „Litene, Läti armee Katõn”.

Asub Vecgulbene mõisa territooriumil - ajaloolises keskuses.

Sõdadevahelisel perioodil asus Gulbenes Läti armee garnison, kus paiknes 7. Sigulda jalaväerügemendi pataljon. 1930. aastate keskel alustati sõjalennubaasi loomist, sest sõjalennunduse edukaks toimimiseks tuleb tagada ulatuslik lennuväljade võrgustik ka rahuajal. Lennuväljad on eriti olulised kohtades, kus on rajatud olulised raudtee- ja maanteesõlmed. 11. novembril 1935 alustati siin sõjalennuvälja ehitamist. 1937. aastal paigutati Gulbenesse äsja moodustatud lennurügemendi üksus, millest sai Latgale diviisi 6. luureeskadrill, suurendades armeeüksuste arvu Läti idapiiri lähedal.

Orangerie'i hoone on nähtav.

Asub aadressil Odzienas tänav 2, Pļaviņas.

Väljas on püsinäitus "Läti armee Pļaviņases 20. sajandil".

Pļaviņases aadressil Odzienase tänav 2 asuval hoonel on pikk ajalugu – alates ajast, mil Stukmaņi hulgimüüja Hugo Apeltofts alustas seal aktiivset majandustegevust, aidates seeläbi kaasa Pļaviņase linna arengule, kuni hetkeni, mil Vabadussõja ajal siia rajati Läti idarinde peakorter. 1919. aastal juhiti just Pļaviņasest Läti armee üksuste operatsioone Punaarmee vastu Latgales.

1934. aastal avati selle maja lähedal mälestustahvel kirjaga: „1919. aastal asus selles majas Idarinde peakorter ja siin võttis kindral Jānis Balodis üle Läti Rahvaväe ülemjuhatuse.“ Nõukogude valitsus eemaldas ja hävitas selle 1940. aastal, kuid 16. juunil 1990 taastati see Läti Rahvusliku Vabastusarmee Pļaviņa haru toel.

Nüüd asub endise peakorteri hoone lähedal mälestussteel, mis on pühendatud Pļaviņa piirkonnas sündinud 15 Lāčplēsise sõjaordu rüütlile, ning ruumidesse on loodud näitus "Läti armee Pļaviņas 20. sajandil", mis jutustab Vabadusvõitluste sündmustest, Läti armee 3. Latgale diviisi peakorteri tegevusest Pļaviņas ning annab ülevaate Lāčplēsise sõjaordu rüütlite elulugudest.

Näitusehoone lähedal asub Latgale diviisi staabihoone, mille ehitas 1913. aastal krahv Teodors Medem Stukmanu liköörivabrikuks. 1919. aastal võttis selle üle P. Stučka režiim, kus asus ka vangla. Pärast bolševike väljatõrjumist võttis hoone 1925. aastal üle Läti armee, kus asus Latgale diviisi staap. Selles hoones veetsid oma sõjaväelise karjääri 10 Läti armee kindralit ja teist ohvitseri. 1940. aastal võttis hoone üle Punaarmee. Sõjajärgsetel aastatel asus seal kool ja omavalitsus. Umbes 1970. aastal hakkas hoonet kasutama tootmisühing „Rīgas Apērbs”.

Näituse külastamine tuleb eelnevalt broneerida telefonil T. 28442692.

Kunsti leidub Litene kalmistul.

14. juunil 2001 avati Litene kalmistul arhitektide Dina Grūbe, Benita ja Daiņš Bērziņši ning kiviraidurite Ivars Feldbergsi ja Sandras Skribnovskise loodud mälestusmärk "Valumüür". See sümboliseerib 1941. aastal langenud sõdurite puhkepaika. 1988. aasta oktoobris leiti Litene kihelkonnas Sita silas endise Läti armee suvelaagri territooriumilt 11 ohvitseri tuhk, kelle Nõukogude armee mõrvas 1941. aasta juunis. Kuigi neid ei õnnestunud tuvastada, maeti nad 2. detsembril 1989 pärast Gulbene evangeelses luterlikus kirikus toimunud jumalateenistusel pidulikult ümber Litene kalmistule.

11 valget risti, mälestustahvel ja infotahvlid.

Asub Riias Pārdaugavas Iļģuciemsi lähedal Spilve niitudel.

Spilve on sõjanduspärandi ajaloos kuulus 18. sajandil toimunud suurejoonelise Spilve lahingu ja Spilve lennuvälja poolest. Alates 20. sajandist kasutati seda lennukite katsetamiseks, kuid Esimese maailmasõja ajal sai sellest Läti lennunduse ajaloo tunnistaja.

Esimese maailmasõja ajal kasutas Spilve niite Vene armee õhuvägi võitluses Saksa armee vastu. Läti loomisega sai lennuväljast riigi tähtsaim õhuväebaas ja pilootide väljaõppepolügoon. Lennuvälja varasemad nimed olid "Spilvese lennusadam" või "Riia lennusadam", hiljem "Riia kesklennujaam". See oli Läti peamine lennujaam kuni "Riia" lennujaama avamiseni 1975. aastal.

Võib-olla on Riia lähedal asuv Spilve lennuväli ja unistus tähtede poole püüdlemisest aidanud kaasa paljude Läti pilootide muljetavaldavatele saavutustele. Võib-olla on Läti lennunduse algus aga palju vanem ja seda võib otsida Priekulest, kus Läti sepp Zviedris tegi kirikutornist omatehtud seadmega lennu.

Tänapäeval on Spilve lennuväli endiselt kasutusel. Näha saab 1954. aastal ehitatud lennujaamahoonet, mis kehastab nõukogude klassitsismi ehk „Stalini impeeriumi“ stiili.

Allikad:

Irbītis, K. Läti lennundus ja selle pioneerid. Riia: Zinātne, 2004.

Brūvelis, E. Läti lennunduse ajalugu: 1919-1940. Riia: Zinātne, 2003.

Tsiviillennundusameti ametlik veebisait. Saadaval aadressil: https://www.caa.gov.lv/lv/latvijas-aviacijas-vesture-isuma [vaadatud 22.02.2021].

Läti Sõjamuuseum asub Riia vanalinnas Vabadussamba läheduses ajaloolises hoones, mida nimetatakse Püssirohutorniks. Muuseumis on 11 ekspositsiooni. Näitustele on välja pandud relvi, dokumente, vormiriietust, autasusid ja muid sõjaga seotud või sõdurite igapäevaelu kirjeldavaid esemeid. Läti Sõjamuuseum on üks vanimaid muuseume Lätis. See sai alguse Esimese maailmasõja ajal. Muuseumikogu moodustati peamiselt sõdurite isiklikest või lahinguväljadelt leitud esemetest. Pärast Läti riigi iseseisvumist sai muuseumi peamiseks eesmärgiks luua ekspositsioon Läti sõjaajaloost ja elanikkonna aktiivsest rollist oma maa kaitsmisel. 1937. aastal laiendati muuseumi juurdeehitusega ja see oli tol ajal tehniliselt üks moodsamaid muuseume Euroopas. Püssirohutorn oli kunagi üks Riia kindlustuse tornidest. Seda on Liivatorni nime all mainitud juba 1330. aastal. Algne torn hävis 1621. aastal, kui Riia linna piiras Rootsi sõjavägi. 1650. aastal ehitati püssirohu ja relvade ladustamiseks uus torn. Pärast linna kindlustuse lammutamist on Püssirohutorn Riia kunagise kaitsesüsteemi üheks tähtsaimaks tunnistuseks.

Vaba Riigi Aarete Kamber asub Rēzekne lossivaremete kõrval.

Ainulaadne näitus sisaldab sadu erinevaid ajaloolisi tunnistusi Läti ja välismaistest erakogudest, hõlmates perioodi 1918–1940, paljastades sündmusi Latgale ja Rēzekne ajaloos. See tutvustab Läti esimese vaba riigi sõjaväe- ja tsiviilautasude ajalugu, aga ka erinevaid organisatsioone, mis on seotud riiklike ja kodanikuorganisatsioonide tegevusega ajavahemikul Läti Vabadussõjast kuni Teise maailmasõjani.

Siin eksponeeritud Läti Vaba Riigi sõjaväe- ja tsiviilautasude ning sümboolika on Läti suurim.

Teisel korrusel asub Vahetuv Näitusesaal, kus vähemalt kord aastas toimub uus näitus. Seni on külastajatel olnud võimalus näha ainulaadset portselanist esemete kollektsiooni, Prantsusmaalt pärit luksuskellasid ja maale, mis kujutavad Latgale erinevaid maastikke.

Näitus “Jāzeps Baško – Gaisa Fūrmanis” (“Jāzeps Baško – Air Cab man”) on pühendatud “Iļja Muromeci” eskadrilli komandöri ja Läti õhuväe korraldaja kindral Jāzeps Baško 125. sünniaastapäevale ning I maailmasõja 100. aastapäevale.

Muuseumikollektsiooni näitus meenutab disainobjekti – Ilja Murometsi lennuki mudelit, mida on kuus korda vähendatud ning millel on esitatud teave tekstide ja piltide kujul. Näitust rikastavad eksponaadid Läti Sõjamuuseumi kollektsioonidest ning äsja omandatud teave Läti Riiklikust Ajalooarhiivist, Spilve Lennundusmuuseumist ja eraisikute eraarhiividest. Jāzeps Baško on õigustatult üks enim autasustatud lätlasi ja globaalse lennunduse pioneere. Ta püstitas Ilja Murometsi lennukiga neli maailma lennundusrekordit. Tema nimi on kirjutatud Pariisis Louis Blérioti kuldraamatusse ehk maailma parimate lendurite kuldraamatusse. Jāzeps Baškole on antud kõik omaaegsed Vene impeeriumi ordenid, Lätis – Kolme Tähe orden III klassi, Viestursi orden II klassi, Kodukaitse Teeneteristi, samuti Tšehhoslovakkia, Eesti, Soome ja Poola kõrgeimad autasud.

Ta teenis Vene impeeriumi armees, bolševike Punaarmees, ja astus 1921. aastal Läti armeesse. Pärast Läti okupeerimist läks ta teenistusest erru.

Läti armee loomisele pühendatud näitus asub Pļaviņases. Näitust majutaval hoonel on pikk ajalugu. Stukmaņi (nüüd Pļaviņas) raudteejaama rajamisega alustati piirkonda elamute ehitamist ja üks neist, 1900. aastal ehitatud maja, oli kaupmees Hugo Appeltofti maja. Hoone ehitati kaupmehe elamuks, kuid hiljem sai sellest Läti armee sünnikoht.

Vabadussõja ajal, 1919. aasta juulis, kasutati hoonet Läti idarinde peakorterina. Selle sündmuse mälestuseks avati 17. juunil 1934 hoone juures mälestustahvel kirjaga: „1919. aastal oli see maja idarinde ülema peakorter ja siin asus kindral Janis Balodis ülema rolli Läti rahvusarmee üle.“ Tahvel restaureeriti 16. juunil 1990. 10. juunil 2019 püstitati endise peakorterihoone ette Pļaviņase piirkonnas sündinud Lāčplēsise ordeni kavaleritele pühendatud mälestussammas.

Näitusel on väljas infostendid ajalooliste fotode, kaartide ja teabega Läti idarinde peakorteri rajamise kohta.

Latgale suurtükiväerügemendi armee kasarmud ehitati kolmekorruselise moodsa hoonena arhitekt Verners Vitandsi projekti järgi 1931. aastal. See monoliitsest raudbetoonist hoone oli üks esimesi Lätis. Need on säilinud, asudes Krustpilsi mõisa territooriumil lossipargi kõrval. Tänapäeval on säilinud kolmekorruseline hoone Jēkabpilsi omavalitsuse hallatav vara. Aknaavad on ilma akendeta, hoonesse sisenemine pole võimalik, hoonet saab väljastpoolt vaadata. Omavalitsus on teostanud katusevahetustöid. Tulevikus on plaanis hoone renoveerida, paigutades sinna erinevaid organisatsioone, ja anda see ettevõtjatele kasutamiseks üle.

Latgale suurtükiväerügement koosnes kahest diviisist, igal diviisil oli kaks suurtükki ja üks haubitsapatarei, kokku rügemendis 16 suurtükki ja kaheksa haubitsat. Ülejäänud rügemendile määratud suurtükiväeüksused hoiti konserveeritud ladudes ja olid mõeldud sõja korral kolmanda diviisi formeerimiseks.

Nüüd on siin põõsad ja võsa, aga eelmise sajandi kolmekümnendatel asus siin Riia garnisoni sõjaväe suvelaager. Mõnes kohas võib siiani näha ristkülikukujulisi valle. Nendes kohtades olid sõdurite telgid, mis olid paigutatud nelja pika ritta, mille keskel olid väikesed tänavad. Ridade otstes seisid garnisoniüksuste logod – need olid valatud betoonist, kuid kaunistused ja pealdised olid tehtud väikestest värvilistest kividest. Telkide ümber olevad vallid olid vajalikud mitte ainult niiskuse säilitamiseks, vaid ka sõjalistel eesmärkidel. Kui dessantväed sisenesid Mangaļsalasse, kasutati neid kaevikutena, mille varjus kaitsti territooriumi vaenlase eest. Kuigi siin toimus tõeline sõjaline väljaõpe, valitses õhus romantiline idüll, mida on näha ka tolleaegsetel fotodel. Noored mängisid võrkpalli. Ohvitseride suvilate hoovides olid hoolitsetud lehtlad ja lillepeenrad. Nädalavahetustel külastasid sõdureid nende lähedased, tuues korve maasikaid ja värsket leiba. Enamasti söödi toitu õues värskes õhus laudade taga.

Selles naabruskonnas ehitas Läti armee 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate alguses Mangalsala vägede ohvitseridele ja sõduritele sõjaväelaagri. Hiljem läks laager koos Mangalsala sõjaväebaasiga Nõukogude Liidu omandisse. Siin elasid tsiviilisikud ilma kindla staatuseta, kuid hiljem loodi sotsiaalkorterid madala sissetulekuga inimestele. Paremal pool oli jalgpalliväljak ja väikesed aiad, kuid aja jooksul muutusid need niitudeks ja soodeks. Hiljem ilmusid siia eramud ja autoteenindus. Kuni 1960. aastateni ei kuulunud Mangalsala üldse Riia, vaid Mangali kihelkonna koosseisu. Sel ajal tegelesid siinsed inimesed kalapüügiga või töötasid sõjaväebaasis, sest põllumajandus oli praktiliselt võimatu – haritava maa pindala Mangalsalal on vaid 3,8%. Kunagi kulges laagrist mööda Mangalsala tänavat kitsarööpmeline raudtee, kuid tänav ise oli sillutatud. Nüüd on teekate peidetud asfaldikihi alla. Tee lõpus on sadamaala ja endine sõjaväekai. Kunagi olid seal sildunud sõjaväelaevad ja nende vahele ehitati jalakäijate sillad.

Väljastpoolt näha, mööda Mangaļsalase tänavat jalutades.