Läti armee
I Maailmasõda ja iseseisvumine, Independence of the Baltic States, II Maailmasõda
On January 5, 1919, the first largest national military unit was established - the Separate Latvian Battalion under the command of Lieutenant Colonel Oskars Kalpaks. This unit, which was transformed into a brigade in March, together with the Northern Latvian Brigade, organized in Estonia and commanded by Colonel Jorgis Zemitans, formed the Latvian Army. The newly formed army grew and hardened in the battles against the Bermontians near Riga and Kurzeme, as well as in the battles against the Bolsheviks on the Latgale front.
One week after the end of World War I and the conclusion of the Compiegne armistice on November 11, 1918, the establishment of an independent Latvian state was proclaimed. The new caretaker government had hoped to do without a regular army, as no one was going to attack. On November 13, 1918, Soviet Russia revoked the Brestlitov Treaty of Peace, which had renounced Baltic territory in favor of Germany, and began moving west. Expectations that the German army would fulfill its commitment to defend Latvia against the Bolshevik invasion did not materialize.
Meanwhile, troops loyal to the Provisional Government of the Republic of Latvia were formed in Riga. In the spring of 1919, the Latvian Armed Forces consisted of the Landeswehr (German-Baltic National Guard), the Northern Latvian Brigade and the Southern Latvian Brigade. On July 10, 1919, General Dāvis Sīmansons united the two brigades, becoming the first Commander-in-Chief of the Latvian Army. This day is considered to be the day when the Latvian army was established.
In 1919, the Latvian army was rapidly armed and developed, and armaments and equipment were received from England, Poland and other countries. At the beginning of 1920, about 52,000 soldiers served in the Latvian Armed Forces. The War of Independence ended on August 11, 1920, when a peace treaty was signed with Soviet Russia. Immediately after the War of Independence, the Latvian army began to move to a peacetime state. The Latvian army consisted of four infantry divisions with three infantry regiments and an artillery regiment each. The infantry regiments were numbered and named after Latvian cities. The Latvian army also had a navy consisting of the flagship Virsaitis, a submarine division with two submarines "Ronis" and "Spidola", as well as a mine division with two minesweepers "Imanta" and "Viesturs" and several support ships.
The composition of the army was formed on the basis of the general military service to which all Latvian citizens were subjected. Until 1931, the service period was 18 months, later it was shortened to 12 months for infantry, 15 - for other weapons classes. The army and navy were administered by the Ministry of War. The army commander was in charge of the army, who was responsible for training and preparing the army.
On June 1, 1940, there were 30,843 men in the Latvian army. On June 17, 1940, during World War II, Soviet troops took control of all of Latvia and Estonia. The Latvian army was gradually disbanded, retiring in reserve, arresting and deporting Latvian soldiers. On September 27, 1940, the position of the Minister of War of Latvia was abolished, but on October 9, 1940, the position of Commander of the Latvian People's Army was abolished.
On June 17, 1989, the founding conference of the Latvian Riflemen's Association was held in the Great Hall of the State University of Latvia in Riga. After which, in a few weeks, more than 500 former soldiers joined the Latvian Riflemen's Association. In the autumn, branches and groups were established in Jelgava, Tukums, Liepaja, Bauska, Balvi, Livani, Moscow and elsewhere. Active work is beginning on the creation and development of laws, regulations and various documents that will be necessary for the establishment and existence of the army.
On September 10, 1991, a law on compulsory military service was passed. Due to this law, all male citizens of Latvia, aged 19-50, must perform compulsory military service. Shortly after the adoption of this law, on November 11, the Brothers' Cemetery is given the first oath of soldiers since the restoration of Latvia's independence.
Rohkem teabeallikaid
1. 100 events in the history of Latvia. People and processes 1918-2018. JSC “Latvijas Mediji”, 2018.
2. The blizzard of souls. Digital Museum. Available: https://www.dveseluputenis.lv/lv/laika-skala/notikums/105/sarkanas-armijas-iebrukums-latvija/ [accessed: 08.05.2021.].
3. National Armed Forces website. Available: https://www.mil.lv/lv/par-mums/vesture [accessed 08.05.202
Связанные объекты
Sõjaväejalgrataste väljapanek Saulkrasti Jalgrattamuuseumis
Jalgrattamuuseum asub Saulkrastis Valge luite (Baltā kāpa), maantee A1 ja Pabaži raudteejaama läheduses. Muuseumikogu koosneb tehniliselt kõige põnevamatest Läti jalgrattaajaloo näidetest. See on Baltimaade suurim jalgrattakollektsioon, kuhu kuulub umbes 60 Lätis valmistatud ja kasutusel olnud jalgratast, sealhulgas sõjaväe näidisrattad. 20. sajandi alguses hakati sõjavägedes laialt kasutama jalgrattaid tänu nende kättesaadavusele ja eelistele. Moodustati spetsiaalseid ratturite üksuseid, mis suutsid kiiresti liikuda. Ratturid suutsid kergemini luureandmeid koguda, korraldada ootamatuid rünnakuid vaenlase vastu ning tegutsesid suurel maa-alal jalaväest osavamalt. Pärast Esimest maailmasõda olid ka Läti armees ratturite üksused, mis kasutasid Lätis toodetud sõjaväejalgrattaid. Ratturite üksusesse kuuluv sõdur pidi vastama rangetele nõuetele. Ta pidi olema vastupidav, hea nägemise ja kuulmisega ning tema süda ja kopsud pidid olema terved. Ta ei tohtinud kaaluda alla 80 kg ning pidi olema 165–180 cm pikk. Läti sõjaväes oli kindlaks määratud, et hea ettevalmistuse saanud rattur pidi päevas läbima 80–100 km ja kui olukord nõudis, siis ka 150 km. Talvel, kui jalgratast kasutada ei saanud, sõideti suuskadel. Rattur pidi päevas suutma suusatada 50–60 km. Paljudest sõjaväe ratturitest said professionaalsed sportlased.
Piemineklis pirmajai kaujai par Latvijas neatkarību
Atroadas, Inčukalnā, Atmodas ielā 2.
2016.gada 3.jūlijā, tika atklāts piemineklis pirmajai kaujai par Latvijas neatkarību, kas veltīts Latvijas zemessardzei (Die Lettländische Landeswehr), kurā plecu pie pleca jaundibināto valsti pret boļševiku Sarkano armiju aizstāvēja vietējie baltvācieši, krievi un latvieši, kuri tolaik gan bija vienībās abās pusēs. Brāļu kapu komitejas priekšsēdētājs Eižens Upmanis tolaik secinājis, ka kauju piemiņas vietās ārpus kapiem šis varētu būt vēsturiski pirmais piemineklis apvienotajiem latviešu un baltvāciešu spēkiem. Tajā laikā par Latvijas zemessardzes jeb landesvēra latviešu vienību komandieri iecēla pulkvežleitnantu Oskaru Kalpaku, no kura vienībām Brīvības cīņu gaitā izaugusi un veidojusies vēlākā Latvijas armija.
1918.gadā visa tagadējās Latvijas teritorija bija nonākusi Vācijas impērijas un tās karaspēka rokās. Tomēr 1918.gada vasaras beigās un rudenī situācija sāka strauji noslēgties Vācijai par sliktu un bija skaidrs, ka tas ir tikai laika jautājums, kad Vācija būs spiesta atzīt sakāvi 1.Pasaules karā. Krievijas impērija, kurā Latvija ietilpa līdz 1. Pasaules karam, bija beigusi pastāvēt jau agrāk, līdz ar 1917.gada februāra un oktobra revolūcijām. 1918.gada 18.novembrī tika proklamēta Latvijas Republika. Vācijas armija, kas atradās Latvijas teritorijā, pēc pamiera noslēgšanas ar Antantes valstīm 1918.gada 11.novembrī, vairs nebija motivēta turpmākai karadarbībai un lielākā daļa tās karavīru vēlējās vienkārši atgriezties dzimtenē.
Pie šādiem apstākļiem bija skaidrs, ka Latvijas aizsardzība ir atkarīga pirmkārt no pašas Latvijas iedzīvotāju veidotas zemessardzes. Sākotnēji, pateicoties izglītotībai un salīdzinoši lielākai spējai pašorganizēties, vislielāko iniciatīvu šādas zemessardzes veidošanā izrādīja Latvijā dzīvojošie vācbaltieši. Tāpat zemessardzei pievienojās arī krievu tautības karavīri. Lai nodrošinātu zemessardzes apgādi ar uniformām, ieročiem un citiem nepieciešamajiem resursiem, Latvijas Pagaidu valdība 1918.gada 7.decembrī noslēdza līgumu ar Vācijas pārstāvi Augustu Vinnigu, paredzot zemessardzes nodrošinājumu no Latvijas teritorijā esošajām Vācijas armijas rezervēm. Šis līgums cita starpā norādīja, ka šī zemessardze ar oficiālo nosaukumu – „Latvijas zemessardze” jeb vāciski – „die Lettländische Landeswehr” būs Latvijas Republikas bruņotie spēki.
Pretīm Latvijas zemessardzei stājās divi līdz tam 1. Pasaules karā un Krievijas pilsoņu karā pieredzējušie Latviešu sarkano strēlnieku pulku karavīri (t.i. aptuveni 2000 – 3000 karavīru sastāvā). Neskatoties uz Sarkanās armijas pieredzes un skaitlisko pārsvaru, Latvijas zemessardze sīvās kaujās noturēja Inčukalnu divas dienas, līdz beidzot 1919.gada 1.janvāra vakarā, lai izvairītos no ielenkuma, bija spiesta atkāpties, zaudējot 43 kritušos, kā arī vairākus ievainotos, no kuriem lielākā daļa nonāca lielinieku gūstā, kur tika nogalināti vai nomira no bada vai slimībām.
Autors: Artis Buks. Materiāls: Laukakmens. Piemineklis izgatavots no liela izmēra monolīta akmens, kas tika atrasts Ruļļos pie Jelgavas.
Litenes armijas vasaras nometne
Atrodas Litenes pagastā, mežā, netālu no Pededzes upes.
Litenes armijas vasaras nometne ir valsts nozīmes vēsturiska notikuma vieta.
Vienīgā vēsturiskā ēka, kura saglabājusies no nometnes laikiem - pārtikas noliktava, ēku pamati. Izveidota skatu platforma, kurā plīvo Latvijas karogs, novietoti soli, labiekārtota ugunskura vieta. Ar Aizsardzības ministrijas un Nacionālo bruņoto spēku atbalstu uzstādīts demilitarizēts lielgabals. Izvietotas informācijas plāksnes.
Litenes nometnes vieta būtu apskatāma kopā ar piemiņas vietu Litenes kapos - memoriāls "Sāpju siena".
Aizsākums Litenes nometnei meklējams 1935.gadā, kad Latvijas armijas Latgales divīzijai šeit sāka veidot vasaras nometņu kompleksu. Vairāki tūkstoši karavīru Litenē no maija līdz rudenim apguva kaujas taktikas iemaņas un šaušanas māku. 1941.gada vasarā Litenē armijas vasaras nometnē tika apcietināti Latvijas armijas virsnieki. Vairāki virsnieki tika nošauti uz vietas, pārējie - izsūtīti uz Sibīriju. 1941.gada 14.jūnijā Litenes un Ostroviešu nometnē, kas atradās aptuveni 10 kilometru attālumā no Litenes, apcietināja un deportēja uz Sibīriju vismaz 430 virsniekus.
Youtube kanāla "Latvijas armija" video "Litene - Latvijas armijas Katiņa"
Litenes armijas vasara nometnes teritorijā ir informācijas stendi latviešu un angļu valodā, gida pakalpojumi pieejama latviešu un krievu valodā - T. +371 29269823 un +371 29204507.
Flugplatz der lettischen Militärluftfahrt
Das Hotel liegt auf dem Territorium des Herrenhauses Vecgulbene - im historischen Zentrum.
In der Zwischenkriegszeit befand sich die Garnison der lettischen Armee in Gulbene, wo das 7. Bataillon des Sigulda-Infanterie-Regiments stationiert war. Flugplätze sind besonders wichtig an Orten, an denen wichtige Eisenbahn- und Straßenknotenpunkte eingerichtet wurden. 1937 wurde in Gulbene eine neu gegründete Einheit des Luftfahrtregiments stationiert, die zur 6. Division der Scouts der Latgale-Division wurde und die Anzahl der Armeeeinheiten nahe der Ostgrenze Lettlands erhöhte.
Das Wintergartengebäude ist sichtbar.
Ausstellung "Lettische Armee in Pļaviņas im 20. Jahrhundert"
Befindet sich in der Odzienas-Straße 2, Pļaviņas.
Zu sehen ist die Dauerausstellung „Lettische Armee in Pļaviņas im 20. Jahrhundert“.
Das Gebäude in Pļaviņas, Odzienas-Straße 2, hat eine lange Geschichte – von der Zeit, als der Stukmaņi-Großhändler Hugo Apeltofts darin eine aktive wirtschaftliche Tätigkeit aufnahm und so die Entwicklung der Stadt Pļaviņas förderte, bis hier während des 20. Jahrhunderts das Hauptquartier der lettischen Ostfront errichtet wurde Unabhängigkeitskrieg. 1919 wurden die Aktivitäten lettischer Armeeeinheiten gegen die Rote Armee in Latgale direkt von Pļaviņas aus kommandiert.
1934 wurde in der Nähe dieses Hauses eine Gedenktafel mit der Inschrift enthüllt: "1919 befand sich in diesem Haus das Hauptquartier der Ostfront, und hier übernahm General Jānis Balodis das Kommando über die lettische Nationalarmee." Es wurde 1940 von den Sowjets entfernt und zerstört, aber am 16. Juni 1990 mit Unterstützung der LNNK-Niederlassung Plavinas wiederhergestellt.
Heute befindet sich neben dem ehemaligen Hauptquartier ein Gedenkstand, der 15 Kavalleristen des Lāčplēsis-Militärordens gewidmet ist, die in der Region Pļaviņas geboren wurden.In Pļaviņas gibt es einen Einblick in die Lebensgeschichten der Ritter des Lāčplēsis-Kriegsordens.
Unweit des Ausstellungsgebäudes befindet sich das Hauptquartier der Latgale-Division, das 1913 von Graf Teodors Medems als Likörfabrik von Stukmaņi erbaut wurde. 1919 wurde es vom Regime von P. Stučka übernommen, wo es auch ein Gefängnis eingerichtet hatte. Nach der Vertreibung der Bolschewiki wurde das Gebäude 1925 von der lettischen Armee übernommen, die das Hauptquartier der Division Lettgallen beherbergte. 10 Generäle und andere Offiziere der lettischen Armee verbrachten ihre militärische Laufbahn in diesem Gebäude. 1940 wurde das Gebäude von der Roten Armee übernommen. In den Nachkriegsjahren beherbergte es eine Schule sowie eine Gemeinde. Um 1970 wurde das Gebäude von der Produktionsvereinigung "Rīgas Apīrsbs" genutzt.
Besuche der Ausstellung müssen im Voraus telefonisch unter T. 28442692 gebucht werden.
Gedenkwand des Schmerzes
Artrodas Litene-Friedhof.
Am 14. Juni 2001 wurde auf dem Litene-Friedhof das von den Architekten Dina Grūbe, Benita und Dainis Bērziņš, den Steinmetzen Ivars Feldbergs und Sandra Skribnovskis geschaffene Denkmal „Wall of Pain“ enthüllt, das die Ruhestätte der 1941 getöteten Soldaten symbolisiert. Im Oktober 1988 wurde die Asche von 11 Offizieren gefunden, die im Juni 1941 von der sowjetischen Armee getötet wurden, auf dem Gebiet des ehemaligen Sommerlagers der lettischen Armee in Sita Silila, Gemeinde Litene. Obwohl sie nicht identifiziert werden konnten, wurde der Litene-Friedhof am 2. Dezember 1989 beim Weihegottesdienst in der evangelisch-lutherischen Gulbene-Kirche feierlich umgebettet.
11 weiße Kreuze, Gedenktafel und Informationsstände.
Pagalvės oro uostas
Įsikūręs Rygoje, Pārdaugavoje, Spilvės pievose netoli Iļģuciems.
Spilvė karinio paveldo istorijoje garsėja ambicingu Spilvės mūšiu XVIII a. ir Spilvės aerodromas. Nuo XX amžiaus jis buvo naudojamas orlaivių bandymams, o Pirmojo pasaulinio karo metais tapo Latvijos aviacijos istorijos liudininku.
Pirmojo pasaulinio karo metais Spilvės pievas naudojo Rusijos kariuomenės oro pajėgos kovoje su vokiečių kariuomene. Sukūrus Latviją, aerodromas tapo svarbiausia šalies oro pajėgų baze ir pilotų poligonu. Ankstesni oro uosto pavadinimai buvo „Spilvės oro uostas“ arba „Rygos oro uostas“, vėliau „Rygos centrinis oro uostas“. Tai buvo pagrindinis oro uostas Latvijoje iki Rygos oro uosto atidarymo 1975 m.
Galbūt prie įspūdingų ne vieno Latvijos piloto pasiekimų prisidėjo prie Rygos esantis Spilvės aerodromas ir svajonė pasiekti žvaigždes. Galbūt, tačiau Latvijos aviacijos užuomazga gerokai senesnė ir ją galima rasti Priekulėje, kur latvių kalvis Zviedris savadarbiu aparatu išskrido iš bažnyčios bokšto.
Šiandien Spilvės oro uostas veikia. Galima pamatyti 1954 metais pastatytą oro uosto pastatą, kuris įkūnija sovietinį klasicizmą arba „Stalino imperijos“ stilių.
Šaltiniai:
Irbītis, K. Latvijos aviacija ir jos pradininkai. Ryga: Mokslas, 2004.
Brūvelis, E. Latvijos aviacijos istorija: 1919-1940. Ryga: Mokslas, 2003.
Oficiali valstybinės agentūros „Civilinės aviacijos agentūra“ svetainė. Prieiga: https://www.caa.gov.lv/lv/latvijas-aviacijas-vesture-isuma [žiūrėta 2021 02 22].
Latvian War Museum
The Latvian War Museum is located in the Old Town not far from the Freedom Monument in a historic defence building called the ‘Powder Tower’. There are 11 exhibits in the museum. There are various weapons, documents, uniforms, awards, badges and other items detailing the everyday life of a soldier in war. The Latvian War Museum is one of the oldest museums in Latvia. Its origins can be found in World War I. Museum’s collection was made up mainly of personal items of soldiers or items found on battlefields. After Latvia gained its independence the main goal of the museum became to create an exposition on the military history of Latvia and the active role of the population in protecting their land. In 1937 the museum was expanded and was technically one of the most modern museums in Europe at that time. The Powder Tower was one of the fortification towers of Riga. Some evidence dates back to 1330 where it has been mentioned as the ‘Sand Tower’. The tower was destroyed in 1621 when Riga was besieged by the Swedish Army. But in 1650 a new tower for storing gunpowder and weapons was built. After the city’s fortifications were taken down, the Powder Tower remains as one of the most important pieces of evidence of the Riga defence system.
Karostos karinis kalėjimas
Liepojos Karostos kalėjimas yra vienintelis karinis kalėjimas Europoje, atviras turistams. Pastatytas apie 1900 m. ligoninės reikmėms, pastatas niekada nebuvo naudojamas pagal pradinę paskirtį. Statinys buvo perskirtas kaip vieta laikinoms drausminėms nuobaudoms atlikti ir buvo naudojamas iki 1997 m.
Keitėsi galios, tačiau įstaigos paskirtis liko ta pati – apgyvendinti kalinius, tarp jų revoliucionierius, Rusijos caro armijos jūrininkus ir puskarininkius, vokiečių dezertyrus, Stalino laikų žmonių priešus, sovietų ir latvių armijų karius. Karostos kalėjimas šiuo metu atviras lankytojams, čia vyksta ekskursijos su gidu. Ekskursijos parodo kalėjimą, o lankytojai gali susipažinti su jo istorija, apžiūrėti kalėjimą ir bausmės kameras bei išgirsti įdomių ir net vaiduokliškų pasakojimų apie gyvenimą kalėjime. Drąsesnės sielos turi galimybę žaisti realybės žaidimą „Už grotų“ arba bandyti išeiti iš uždarų patalpų. O tie, kurie nepažįsta baimės, gali nakvoti kalėjimo kameroje. Karostos kalėjime veikia Karostos lankytojų centras, sovietmečio bufetas, suvenyrų parduotuvė. Gido paslaugos teikiamos visoje Karostoje.
Vaba Riigi aarete maja
Ainulaadne ekspositsioon Läti esimese vabariigi sõjaväe- ja tsiviilpreemiate ajaloost, samuti erinevatest riiklike ja tsiviilorganisatsioonide tegevusega seotud organisatsioonidest ajavahemikul Läti Vabadussõjast Teise maailmasõjani.
Näitusemajas on eksponeeritud mitusada erinevat ajaloolist tõendit Läti ja välismaistest erakogudest, mis hõlmavad ajavahemikku 1918–1940, avades leheküljed Latgale ja Rēzekne ajaloost.
Preiļi Ajaloo- ja Tarbekunstimuuseumi näitus "Jāzeps Baško - õhubuss"
See asub Preiļi 1. algkooli ruumides.
Näitus "Jāzeps Baško - lennujuht" on loodud 2014. aastal ja on pühendatud silmapaistva kohaliku mehe, lenduri, eskadrilli "Iļja Muromec" komandöri, Läti õhuväe korraldaja, kindral Jāzeps Baško ja 100. sünniaastapäevale. I maailmasõja aastapäev. Muuseumi kogu väljapanek on kujundatud kujundusobjektina - lennuki "Ilja Muromec" 6-kordselt vähendatud mudelina, mille kohta leiab infot tekstide ja piltidena. Näitust rikastavad Läti sõjamuuseumi kogude hoiused ja värskelt hangitud informatsioon Läti riiklikust ajalooarhiivist, Spilve lennundusmuuseumist ning üksikisikute eraarhiivide materjalid.
Kohustuslik eelnev registreerimine tel T. 65322731, T. 25640398. Võimalik on ekskursioon inglise ja vene keeles. Ajaloo- ja tarbekunstimuuseumist saab minna näitusele "Jāzeps Baško – lennujuht".
Näitus "Läti armee Pļaviņas 20. sajandil"
Ekspositsioonis on infostendid ajalooliste fotode, kaartide ja teabega Läti idarinde peakorteri loomise kohta. Näituse kompositsioon on kokku pandud interjöörielementidest vastavalt ajaloosündmustele.
Näitus "Läti armee Pļaviņšis 20. sajandil" asub Pļaviņšis, Odzienas iela 2, ajaloolises hoones, kus 1919. aasta juulis asus Vabadussõja ajal Läti idarinde staap. Kahekorruseline maja on ristkülikukujulise planeeringuga viilkatusega, hoone on ehitatud punastest tellistest. Tänaseks on algsest fassaadist säilinud maja teine korrus koos nähtavate akendega. Tänapäeval on maja esimese korruse fassaad krohvitud ja värvitud, laiendatud vanu aknaavasid ja kaetud kaupluse "Lats" vaateaknad. Teisel korrusel on ajalooliste puitakende asemele paigutatud plastaknad.
Hoonel on pikk ajalugu - ajast, mil Stukmani hulgimüüja Hugo Apeltofts alustas selles aktiivset majandustegevust, aidates sellega kaasa Pļaviņi linna arengule.
1934. aastal mälestustahvel kirjaga: "1919. aastal asus selles majas idarinde staap ja siin asus kindral Jānis Balodis ülema Läti rahvusarmee juhtima." Nõukogude võim eemaldas selle ja hävitas selle 1940. aastal, kuid 16. juunil 1990 taastati see LNNK Pļaviņu osakonna toel.
Nüüd asub endise staabihoone lähedal mälestussatel, mis on pühendatud 15 Pļaviņi maakonnas sündinud Lāčplėši sõjaväeordu kavalerile. Jaoskond. Selles hoones veetsid oma sõjaväelise karjääri 10 Läti armee kindralit ja muud ohvitseri. 1940. aastal läks hoone Punaarmee valdusse. Sõjajärgsetel aastatel asus selles nii kool kui ka vald. 1970. aastate paiku oli hoone kasutuses tootmisühistu "Rīgas Aprekups".
Näituse külastamine tuleb eelnevalt broneerida tel. +371 28442692.
Latgale suurtükiväerügemendi sõjaväekasarmud
Latgale suurtükiväerügemendi sõjaväekasarmud ehitati arhitekt Werner Wittandi projekti järgi 1931. aastal kolmekorruselise moodsa hoonena. See monoliitne raudbetoonehitis oli üks esimesi Lätis. Need on säilinud, asuvad Krustpilsi mõisa territooriumil lossipargi kõrval. Tänapäeval on säilinud kolmekorruseline hoone Jēkabpilsi valla majandamata kinnistu. Aknanurgad ilma akendeta, hoonesse sissepääs ei ole võimalik, hoone on väljast vaadeldav. Vald on teostanud katusevahetustöid. Tulevikus on kavas hoone restaureerida, paigutades sinna erinevaid organisatsioone, ning võõrandada ärimeestele.
Latgale suurtükiväerügement koosnes kahest diviisist, igas diviisis oli kaks suurtükki ja üks haubitsapatarei, kokku oli rügemendis 16 suurtükki ja kaheksa haubitsat. Ülejäänud rügemendile määratud suurtükiväeüksused olid hoiul säilinud ladudes ja olid ette nähtud kolmanda diviisi formeerimiseks sõja korral.
Riia garnisoni armee telklaager
Nüüd on siin võsa ja võsa, kuid 1930. aastatel asus siin Riia garnisoni sõjaväe suvelaager. Mõnel pool on veel näha ristkülikukujulisi valle. Nendes kohtades asusid neljas pikas reas sõdurite telgid, mille keskel olid väikesed tänavad. Ridade otstes seisid garnisoni üksuste logod – need olid valatud betoonist, kaunistused ja pealdised aga väikestest värvilistest kivikestest. Telkide ümber olevad kaldteed olid vajalikud mitte ainult niiskuse hoidmiseks, vaid ka sõjalistel eesmärkidel. Kui dessantväed peaksid sisenema Mangalsalasse, kasutataks neid katte all kaevikutena, et kaitsta territooriumi vaenlase eest. Kuigi siin toimus tõeline sõjaline õppus, valitses õhus romantiline idüll, mis on nähtav ka omaaegsetel fotodel. Noored mängisid võrkpalli. Ohvitseride suvilate hoovides olid hästi hooldatud lehtlad ja lillepeenrad. Sõdurite lähedased külastasid neid pühade ajal, tuues maasikakorve ja värsket leiba. Kõik sõid oma eineid enamasti õues laudades värskes õhus.
Armee linn
Sellesse piirkonda ehitas Läti armee 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate alguses sõjaväelaagri Mangalsalal töötanud ohvitseridele ja sõduritele. Hiljem läks linn koos Mangalsala sõjaväebaasiga Nõukogude Liidu omandusse. Siin elasid ilma konkreetse staatuseta tsiviilisikud, kuid hiljem loodi sotsiaalkorterid vähekindlustatud inimestele. Paremal pool oli jalgpalliväljak ja väikesed aiad, kuid aja jooksul muutusid need heinamaadeks ja soodeks. Hiljem tekkisid siia eramud ja autoremonditöökoda. Kuni 1960. aastateni ei kuulunud Mangaļsala üldse Riia koosseisu, vaid pigem Mangaļi kihelkonna osa. Sel ajal tegeleti siin kalapüügiga või töötati sõjaväebaasis, sest põllumajandus oli praktiliselt võimatu – Mangalsalal on põllumaa pindala vaid 3,8%. Kunagi kulges linna kitsarööpmeline raudtee otse mööda Mangaļsalas tänavat, kuid tänav ise oli asfalteeritud. Nüüd on teekate asfaldikihi alla peidetud. Tee lõpus on sadamaala ja endine sõjaväemuul. Kunagi sildusid seal sõjaväelaevad, mille vahele rajati käiguteed.
Vaadatav väljast mööda Mangaļsalas tänavat kõndides.
Zugehörige Geschichten
Läti armee esimese ülemjuhataja David Simansoni jaoks
Raamatu "Läti armeeülemad" esseed veenavad, et ajalugu mõjutavad oluliselt konkreetsed inimesed. Kuigi lühiajaliselt tähtsamate ajaloosündmuste epitsentris suutsid tõelised Läti patrioodid oma rikkaliku sõjalise kogemusega palju ära teha Läti armee moodustamisel ja tugevdamisel ning ajalooliste sündmuste pöördel.
See lugu räägib Läti armee esimesest ülemjuhatajast David Simansonist (1859-1933).
Läti armee kindrali, kahekordse Lāčplēsi sõjaordu kavaler Pēteris Radziņši mälestuseks
Kindral Pēteris Radziņš, sündinud Valka rajooni Lugka vallas lihtsas talupidaja peres, kus ta õppis põllutöid tegema. Ta oli väga tark noormees, pärast kooli lõpetamist otsustas ta sõja kasuks ja sellest sai alguse tema armee Läti päästmine Bermonti vägede käest. P.Radziņš oli Läti armee üks silmapaistvamaid ohvitsere ning teda autasustati arvukate Läti ja välismaiste ordenite ja mälestusmärkidega.
Armee kohalolek Mangalsalas
Mäletan eredaid muljeid Läti sõjaväe kohalolekust Mangalsalas. Kirjeldatud on nii linnuseid kui ka Sapieri rajatud raudbetoonist kindlustust. Mälestused kirjeldavad sõdurite igapäevaelu, elurütmi ja ilmestavad keskkonda Mangalsalas. Mangalsala sõdurite ja Läti sõjaväe külaskäik
Mälestusi Sõjamuuseumi loomise algusest
Jutustaja kirjeldab sõjamuuseumi loomise tingimusi. Nimetatakse probleeme ja kogumistööd.
United Aviation Festival – tõeline rahvuspüha
Jutustaja kirjeldab üht Läti populaarseimat ja enim külastatud üritust - lennufestivali Spilves. Kirjeldab festivali kulgu ja ulatust. Rõhutatakse lennunduse populaarsust Lätis.
Sudrabkalniņši avatseremooniast
Väljavõte kindral Jānis Balozsi pöördumisest Sudrabkalniņši monumendi avamispäeval. Avaürituse täistekst, president Kārlis Ulmanise ja kindral Jānis Balozsi kõned on kirjeldatud täistekstina. Mälestused valiti seetõttu, et see näitab selgelt Sudrabkalniņši ümbruses sõdiva Läti armee seisu.
Daugavgriva kindlusest
Jutustaja kirjeldab sündmust Daugavgrīva linnuses I maailmasõja ajal, kui seda pommitasid Saksa armee õhujõud. Kindlus oli üks strateegilisi objekte, mis püsis olulisena kuni II maailmasõja lõpuni.