Lettische Armee
I Die Unabhängigkeitskriege, Erste Unabhängigkeit, II Zweiter Weltkrieg

Das Fahrradmuseum befindet sich an der Fernstraße A1 in Saulkrasti, in der Nähe der Weißen Düne unweit der Bahnstation Pabaži. Ausgestellt sind einige der technisch interessantesten in Lettland vorhandenen Exemplare aus der Entwicklungsgeschichte des Fahrrades. Es handelt sich um die größte Fahrradsammlung im Baltikum mit rund 60 in Lettland hergestellten und genutzten Rädern, darunter auch Militärfahrräder. Anfang des 20. Jahrhunderts begann man die Verfügbarkeit und die Vorteile von Fahrrädern in hohem Maße auch für das Militär zu nutzen. Es wurden eigens schnell bewegliche radfahrende Einheiten zusammengestellt. Radfahrertruppen konnten den Gegner rascher auskundschaften, Überraschungsangriffe ausführen und in einem weiträumigen Territorium schneller operieren als die Infanterie. Nach dem Ersten Weltkrieg verfügte die lettische Armee auch über Radfahrereinheiten mit Rädern aus lettischer Produktion. Angehörige der Radfahrereinheiten hatten strenge Anforderungen zu erfüllen. Die Männer mussten belastbar sein, über ein gutes Seh- und Hörvermögen sowie über ein gesundes Herz und eine gesunde Lunge verfügen. Das minimale Körpergewicht lag bei 80 kg, die geforderte Körpergröße bei 165-180 cm. Die Anforderungen der lettischen Armee sahen vor, dass ein gut ausgebildeter Radfahrer 80 bis 100 km am Tag und im Eiltempo bis zu 150 km zurückzulegen hatte. Im Winter, wenn die Fahrräder nicht benutzt werden konnten, kamen Skier zum Einsatz. Ein Radfahrer musste in der Lage sein, 50-60 km pro Tag auf Skiern zurückzulegen. Viele Militär-Radfahrer wurden Profisportler.

Atroadas, Inčukalnā, Atmodas ielā 2.

2016.gada 3.jūlijā, tika atklāts piemineklis pirmajai kaujai par Latvijas neatkarību, kas veltīts Latvijas zemessardzei (Die Lettländische Landeswehr), kurā plecu pie pleca jaundibināto valsti pret boļševiku Sarkano armiju aizstāvēja vietējie baltvācieši, krievi un latvieši, kuri tolaik gan bija vienībās abās pusēs. Brāļu kapu komitejas priekšsēdētājs Eižens Upmanis tolaik secinājis, ka kauju piemiņas vietās ārpus kapiem šis varētu būt vēsturiski pirmais piemineklis apvienotajiem latviešu un baltvāciešu spēkiem. Tajā laikā par Latvijas zemessardzes jeb landesvēra latviešu vienību komandieri iecēla pulkvežleitnantu Oskaru Kalpaku, no kura vienībām Brīvības cīņu gaitā izaugusi un veidojusies vēlākā Latvijas armija.

1918.gadā visa tagadējās Latvijas teritorija bija nonākusi Vācijas impērijas un tās karaspēka rokās. Tomēr 1918.gada vasaras beigās un rudenī situācija sāka strauji noslēgties Vācijai par sliktu un bija skaidrs, ka tas ir tikai laika jautājums, kad Vācija būs spiesta atzīt sakāvi 1.Pasaules karā. Krievijas impērija, kurā Latvija ietilpa līdz 1. Pasaules karam, bija beigusi pastāvēt jau agrāk, līdz ar 1917.gada februāra un oktobra revolūcijām. 1918.gada 18.novembrī tika proklamēta Latvijas Republika. Vācijas armija, kas atradās Latvijas teritorijā, pēc pamiera noslēgšanas ar Antantes valstīm 1918.gada 11.novembrī, vairs nebija motivēta turpmākai karadarbībai un lielākā daļa tās karavīru vēlējās vienkārši atgriezties dzimtenē.

Pie šādiem apstākļiem bija skaidrs, ka Latvijas aizsardzība ir atkarīga pirmkārt no pašas Latvijas iedzīvotāju veidotas zemessardzes. Sākotnēji, pateicoties izglītotībai un salīdzinoši lielākai spējai pašorganizēties, vislielāko iniciatīvu šādas zemessardzes veidošanā izrādīja Latvijā dzīvojošie vācbaltieši. Tāpat zemessardzei pievienojās arī krievu tautības karavīri. Lai nodrošinātu zemessardzes apgādi ar uniformām, ieročiem un citiem nepieciešamajiem resursiem, Latvijas Pagaidu valdība 1918.gada 7.decembrī noslēdza līgumu ar Vācijas pārstāvi Augustu Vinnigu, paredzot zemessardzes nodrošinājumu no Latvijas teritorijā esošajām Vācijas armijas rezervēm. Šis līgums cita starpā norādīja, ka šī zemessardze ar oficiālo nosaukumu – „Latvijas zemessardze” jeb vāciski – „die Lettländische Landeswehr” būs Latvijas Republikas bruņotie spēki.

Pretīm Latvijas zemessardzei stājās divi līdz tam 1. Pasaules karā un Krievijas pilsoņu karā pieredzējušie Latviešu sarkano strēlnieku pulku karavīri (t.i. aptuveni 2000 – 3000 karavīru sastāvā). Neskatoties uz Sarkanās armijas pieredzes un skaitlisko pārsvaru, Latvijas zemessardze sīvās kaujās noturēja Inčukalnu divas dienas, līdz beidzot 1919.gada 1.janvāra vakarā, lai izvairītos no ielenkuma, bija spiesta atkāpties, zaudējot 43 kritušos, kā arī vairākus ievainotos, no kuriem lielākā daļa nonāca lielinieku gūstā, kur tika nogalināti vai nomira no bada vai slimībām.

Autors: Artis Buks. Materiāls: Laukakmens. Piemineklis izgatavots no liela izmēra monolīta akmens, kas tika atrasts Ruļļos pie Jelgavas.

The Latvian Army Summer Camp in Litene is located in the forest in Litene parish, near the Pededze River. The beginnings of the Litene Camp can be traced back to 1935 when the construction of a summer camp complex for the Latgale division of the Latvian Army was started. From May to autumn, several thousand soldiers learned combat tactics and shooting skills in Litene. In the summer of 1941, Latvian Army officers were arrested by Red Army and NKVD troops at an army summer camp in Litene. Several officers were shot on the spot, while others were deported to Siberia. On 14 June 1941, at least 430 officers were arrested and deported to Siberia in the Litene and Ostrovieši camps about 10 kilometres from Litene. The only historical building that has survived from the camp is a food storage facility. Only the foundations remain from the other buildings. There is a viewing platform with the Latvian flag, benches and a well-maintained place for a fire. A demilitarised cannon was installed with the support of the Ministry of Defence and the National Armed Forces. Information boards are in place. The Wall of Pain memorial in the Litene graveyard is also connected with the events at the Litene camp. The YouTube channel of the Latvian Army features a video named ‘Litene, Katyn of the Latvian Army’.

Located in the territory of Vecgulbene manor - in the historical center.

In the interwar period, the garrison of the Latvian Army was located in Gulbene, where the 7th Sigulda Infantry Regiment Battalion was stationed. Aerodromes are especially important in places where important railway and road junctions have been established. In 1937, a newly established unit of the Aviation Regiment was stationed in Gulbene, which became the 6th Division of the Latgale Division Scouts, increasing the number of army units near the eastern border of Latvia.

The conservatory building is visible.

Located at Odzienas Street 2, Pļaviņas.

The permanent exposition "Latvian Army in Pļaviņas in the 20th Century" can be seen.

The building in Pļaviņas, Odzienas Street 2, has a long history - from the time when Stukmaņi wholesaler Hugo Apeltofts started active economic activity in it, thus promoting the development of Pļaviņas city, until the headquarters of the Latvian Eastern Front was established here during the War of Independence. In 1919, the activities of Latvian army units against the Red Army in Latgale were commanded directly from Pļaviņas.

In 1934, a memorial plaque was unveiled near this house with the inscription: "In 1919, the headquarters of the Eastern Front was located in this house, and here General Jānis Balodis took over the command of the Latvian National Army." It was removed and destroyed by the Soviets in 1940, but on June 16, 1990, with the support of the LNNK Plavinas branch, it was restored.

Now, next to the former headquarters building, there is a memorial stall dedicated to 15 cavalry of the Lāčplēsis Military Order born in Pļaviņas region. In Pļaviņas, as well as provides an insight into the life stories of the Knights of the Lāčplēsis War Order.

Not far from the exposition building is the Latgale Division headquarters building, which was built in 1913 by Count Teodors Medems as a Stukmaņi liqueur factory. In 1919 it was taken over by the regime of P. Stučka, where it had also established a prison. After the expulsion of the Bolsheviks, in 1925 the building was taken over by the Latvian Army, which housed the headquarters of the Latgale Division. 10 generals and other officers of the Latvian Army spent their military careers in this building. In 1940, the building was taken over by the Red Army. In the post-war years, it housed a school as well as a municipality. Around 1970, the building was started to be used by the production association "Rīgas Apīrsbs".

Visits to the exhibition must be booked in advance by calling T. 28442692.

Artrodas Litene kalmistu.

14. juunil 2001 avati Litene kalmistul arhitektide Dina Grūbe, Benita ja Dainis Bērziņši, kiviraidurite Ivars Feldbergsi ja Sandra Skribnovskise loodud mälestusmärk “Valu müür”, mis sümboliseerib 1941. aastal hukkunud sõdurite puhkepaika. 1988. aasta oktoobris leiti Litene vallas Sita Sililas endise Läti armee suvelaagri territooriumilt 1941. aasta juunis Nõukogude armee poolt tapetud 11 ohvitseri põrm. Kuigi neid ei suudetud tuvastada, maeti 2. detsembril 1989. aastal Gulbene Evangeelses Luterlikus kirikus toimunud pühitsemise jumalateenistusel Litene kalmistule pidulikult ümber.

11 valget risti, mälestustahvel ja infostendid.

Asub Riias, Pardaugavas, Spilve niitudel Ilguciemsi lähedal.

Spilve on sõjalise pärandi ajaloos kuulus 18. sajandil toimunud Spilve suurlahingu poolest. ja Spilve lennujaam. Alates 20. sajandist kasutati seda lennukite katsetamiseks, kuid I maailmasõjas sai sellest Läti lennunduse ajaloo tunnistaja.

I maailmasõjas kasutati Spilve heinamaid Vene õhuväe vajadusteks võitluses Saksa armee vastu. Läti asutamisega sai lennuväljast rahvusliku lennuväe olulisim baas ja pilootide väljaõppe koht. Lennujaama varasemad nimed olid "Spilve lennujaam" või "Riia lennujaam", hiljem "Riia kesklennujaam". See oli Läti peamine lennujaam kuni Riia lennujaama avamiseni 1975. aastal.

Võimalik, et Riia lähistel asuv Spilve lennujaam ja unistus jõuda tähtede poole on aidanud kaasa paljude Läti pilootide muljetavaldavatele saavutustele. Võib-olla on aga Läti lennunduse algus palju vanem ja seda võib leida Priekulest, kus lätlasest sepp Zviedris omavalmistatud aparaadiga kirikutornist lendu tegi.

Täna on Spilve lennujaam endiselt avatud. Näha saab 1954. aastal ehitatud lennujaamahoonet, mis kehastab nõukogude klassitsismi ehk "Stalini impeeriumi" stiili.

Allikad:

Irbītis, K. Läti lennundus ja selle pioneerid. Riia: Teadus, 2004.

Brūvelis, E. Läti lennunduse ajalugu: 1919-1940. Riia: Teadus, 2003.

Riigiameti "Tsiviillennunduse agentuur" ametlik veebisait. Kättesaadav: https://www.caa.gov.lv/lv/latvijas-aviacijas-vesture-isuma [vaadatud 22.02.2021].

Läti Sõjamuuseum asub Riia vanalinnas Vabadussamba läheduses ajaloolises hoones, mida nimetatakse Püssirohutorniks. Muuseumis on 11 ekspositsiooni. Näitustele on välja pandud relvi, dokumente, vormiriietust, autasusid ja muid sõjaga seotud või sõdurite igapäevaelu kirjeldavaid esemeid. Läti Sõjamuuseum on üks vanimaid muuseume Lätis. See sai alguse Esimese maailmasõja ajal. Muuseumikogu moodustati peamiselt sõdurite isiklikest või lahinguväljadelt leitud esemetest. Pärast Läti riigi iseseisvumist sai muuseumi peamiseks eesmärgiks luua ekspositsioon Läti sõjaajaloost ja elanikkonna aktiivsest rollist oma maa kaitsmisel. 1937. aastal laiendati muuseumi juurdeehitusega ja see oli tol ajal tehniliselt üks moodsamaid muuseume Euroopas. Püssirohutorn oli kunagi üks Riia kindlustuse tornidest. Seda on Liivatorni nime all mainitud juba 1330. aastal. Algne torn hävis 1621. aastal, kui Riia linna piiras Rootsi sõjavägi. 1650. aastal ehitati püssirohu ja relvade ladustamiseks uus torn. Pärast linna kindlustuse lammutamist on Püssirohutorn Riia kunagise kaitsesüsteemi üheks tähtsaimaks tunnistuseks.

Karosta vangla Liepājas on ainus turistidele avatud sõjaväevangla Euroopas. Hoone ehitati umbes 1900. aasta paiku haigla tarbeks, kuid seda ei kasutatud kunagi oma algsel otstarbel. Hoone kasutati ümber ajutise distsiplinaarkaristuse kandmise kohaks ja seda kasutati kuni 1997. aastani.

Võimud muutusid, kuid asutuse eesmärk jäi samaks, nimelt vangide, sealhulgas Vene tsaariarmee revolutsionääride, meremeeste ja allohvitseride, Saksa desertööride, Stalini-aegsete rahvavaenlaste ning Nõukogude ja Läti armee sõdurite majutamiseks. Karosta vangla on praegu külastajatele avatud ja seal toimuvad ekskursioonid. Ekskursioonidel tutvustatakse vanglat ja külastajad saavad tutvuda selle ajalooga, vaadata vanglat ja karistuskambreid ning kuulda huvitavaid ja isegi kummituslugusid vangla elust. Julgematel hingedel on võimalus mängida reaalsusemängu "Behind the Bars" või proovida kinnistest ruumidest välja pääseda. Ja need, kes ei tunne hirmu, võivad ööbida vanglakambris. Karosta vanglas on Karosta külastuskeskus, nõukogudeaegne puhvet ja suveniiripood. Kogu Karostas on võimalik kasutada giidi teenuseid.

Ainulaadne ekspositsioon Läti esimese vabariigi sõjaväe- ja tsiviilpreemiate ajaloost, samuti erinevatest riiklike ja tsiviilorganisatsioonide tegevusega seotud organisatsioonidest ajavahemikul Läti Vabadussõjast Teise maailmasõjani.

Näitusemajas on eksponeeritud mitusada erinevat ajaloolist tõendit Läti ja välismaistest erakogudest, mis hõlmavad ajavahemikku 1918–1940, avades leheküljed Latgale ja Rēzekne ajaloost.

See asub Preiļi 1. algkooli ruumides.

Näitus "Jāzeps Baško - lennujuht" on loodud 2014. aastal ja on pühendatud silmapaistva kohaliku mehe, lenduri, eskadrilli "Iļja Muromec" komandöri, Läti õhuväe korraldaja, kindral Jāzeps Baško ja 100. sünniaastapäevale. I maailmasõja aastapäev. Muuseumi kogu väljapanek on kujundatud kujundusobjektina - lennuki "Ilja Muromec" 6-kordselt vähendatud mudelina, mille kohta leiab infot tekstide ja piltidena. Näitust rikastavad Läti sõjamuuseumi kogude hoiused ja värskelt hangitud informatsioon Läti riiklikust ajalooarhiivist, Spilve lennundusmuuseumist ning üksikisikute eraarhiivide materjalid.

Kohustuslik eelnev registreerimine tel T. 65322731, T. 25640398. Võimalik on ekskursioon inglise ja vene keeles. Ajaloo- ja tarbekunstimuuseumist saab minna näitusele "Jāzeps Baško – lennujuht".

Ekspositsioonis on infostendid ajalooliste fotode, kaartide ja teabega Läti idarinde peakorteri loomise kohta. Näituse kompositsioon on kokku pandud interjöörielementidest vastavalt ajaloosündmustele.

Näitus "Läti armee Pļaviņšis 20. sajandil" asub Pļaviņšis, Odzienas iela 2, ajaloolises hoones, kus 1919. aasta juulis asus Vabadussõja ajal Läti idarinde staap. Kahekorruseline maja on ristkülikukujulise planeeringuga viilkatusega, hoone on ehitatud punastest tellistest. Tänaseks on algsest fassaadist säilinud maja teine korrus koos nähtavate akendega. Tänapäeval on maja esimese korruse fassaad krohvitud ja värvitud, laiendatud vanu aknaavasid ja kaetud kaupluse "Lats" vaateaknad. Teisel korrusel on ajalooliste puitakende asemele paigutatud plastaknad.

Hoonel on pikk ajalugu - ajast, mil Stukmani hulgimüüja Hugo Apeltofts alustas selles aktiivset majandustegevust, aidates sellega kaasa Pļaviņi linna arengule.

1934. aastal mälestustahvel kirjaga: "1919. aastal asus selles majas idarinde staap ja siin asus kindral Jānis Balodis ülema Läti rahvusarmee juhtima." Nõukogude võim eemaldas selle ja hävitas selle 1940. aastal, kuid 16. juunil 1990 taastati see LNNK Pļaviņu osakonna toel.

Nüüd asub endise staabihoone lähedal mälestussatel, mis on pühendatud 15 Pļaviņi maakonnas sündinud Lāčplėši sõjaväeordu kavalerile. Jaoskond. Selles hoones veetsid oma sõjaväelise karjääri 10 Läti armee kindralit ja muud ohvitseri. 1940. aastal läks hoone Punaarmee valdusse. Sõjajärgsetel aastatel asus selles nii kool kui ka vald. 1970. aastate paiku oli hoone kasutuses tootmisühistu "Rīgas Aprekups".

Näituse külastamine tuleb eelnevalt broneerida tel. +371 28442692.

Latgale suurtükiväerügemendi sõjaväekasarmud ehitati arhitekt Werner Wittandi projekti järgi 1931. aastal kolmekorruselise moodsa hoonena. See monoliitne raudbetoonehitis oli üks esimesi Lätis. Need on säilinud, asuvad Krustpilsi mõisa territooriumil lossipargi kõrval. Tänapäeval on säilinud kolmekorruseline hoone Jēkabpilsi valla majandamata kinnistu. Aknanurgad ilma akendeta, hoonesse sissepääs ei ole võimalik, hoone on väljast vaadeldav. Vald on teostanud katusevahetustöid. Tulevikus on kavas hoone restaureerida, paigutades sinna erinevaid organisatsioone, ning võõrandada ärimeestele.

Latgale suurtükiväerügement koosnes kahest diviisist, igas diviisis oli kaks suurtükki ja üks haubitsapatarei, kokku oli rügemendis 16 suurtükki ja kaheksa haubitsat. Ülejäänud rügemendile määratud suurtükiväeüksused olid hoiul säilinud ladudes ja olid ette nähtud kolmanda diviisi formeerimiseks sõja korral.

Nüüd on siin võsa ja võsa, kuid 1930. aastatel asus siin Riia garnisoni sõjaväe suvelaager. Mõnel pool on veel näha ristkülikukujulisi valle. Nendes kohtades asusid neljas pikas reas sõdurite telgid, mille keskel olid väikesed tänavad. Ridade otstes seisid garnisoni üksuste logod – need olid valatud betoonist, kaunistused ja pealdised aga väikestest värvilistest kivikestest. Telkide ümber olevad kaldteed olid vajalikud mitte ainult niiskuse hoidmiseks, vaid ka sõjalistel eesmärkidel. Kui dessantväed peaksid sisenema Mangalsalasse, kasutataks neid katte all kaevikutena, et kaitsta territooriumi vaenlase eest. Kuigi siin toimus tõeline sõjaline õppus, valitses õhus romantiline idüll, mis on nähtav ka omaaegsetel fotodel. Noored mängisid võrkpalli. Ohvitseride suvilate hoovides olid hästi hooldatud lehtlad ja lillepeenrad. Sõdurite lähedased külastasid neid pühade ajal, tuues maasikakorve ja värsket leiba. Kõik sõid oma eineid enamasti õues laudades värskes õhus.

Sellesse piirkonda ehitas Läti armee 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate alguses sõjaväelaagri Mangalsalal töötanud ohvitseridele ja sõduritele. Hiljem läks linn koos Mangalsala sõjaväebaasiga Nõukogude Liidu omandusse. Siin elasid ilma konkreetse staatuseta tsiviilisikud, kuid hiljem loodi sotsiaalkorterid vähekindlustatud inimestele. Paremal pool oli jalgpalliväljak ja väikesed aiad, kuid aja jooksul muutusid need heinamaadeks ja soodeks. Hiljem tekkisid siia eramud ja autoremonditöökoda. Kuni 1960. aastateni ei kuulunud Mangaļsala üldse Riia koosseisu, vaid pigem Mangaļi kihelkonna osa. Sel ajal tegeleti siin kalapüügiga või töötati sõjaväebaasis, sest põllumajandus oli praktiliselt võimatu – Mangalsalal on põllumaa pindala vaid 3,8%. Kunagi kulges linna kitsarööpmeline raudtee otse mööda Mangaļsalas tänavat, kuid tänav ise oli asfalteeritud. Nüüd on teekate asfaldikihi alla peidetud. Tee lõpus on sadamaala ja endine sõjaväemuul. Kunagi sildusid seal sõjaväelaevad, mille vahele rajati käiguteed.

Vaadatav väljast mööda Mangaļsalas tänavat kõndides.