Kārlis Zāle ja vabadussammas

“(..) Elu ja töö käigus on Saali isiksus välja kujunenud oma sisemisest keskmest. Saal on üks neist inimestest, kellega koos sai kohe tunda sisemist tuuma, mis on oluline. See tuum peitus tema elujõus. kaasasündinud jõud, kursuse esivanemate pärand, on suur kaasavara, mille Laima Kursuse poja hälli pani. Loodus oli saali varustanud raiskava loodusega. Väsimatu elavus voolas skulptori põrandal, igas žestis, ilmekas näojoonte mängus ja keeles, andes kõigele erilise värskuse ja mahlakuse. Tema fantaasia sädeles vilkalt ja spontaanselt viljakast elukihist. Siit tuli kõik see, mis oli Saali elus ja töös algupärane ja eluterve primitiivne. See rikkumata talupoegade vägede varu murdis teelt ja võitis ebaõnne. Loomingulises töös andis see võimaluse öelda midagi omast ja midagi uut, silma paista esikohal, saavutades silmapaistvaid saavutusi meie monumentaalskulptuuris. Selles kunstipiirkonnas ei olnud meil oma moodsa kultuuri ringis kasvanud traditsioone, mis hakkasid kujunema Läti maalikunsti piirkonnas alates eelmise sajandi lõpust. Nii võisime kergesti alluda muistsete kultuurrahvaste mõjule, jäädes jäljendajateks ja järglasteks. "Kui seda ei juhtunud, kui suhteliselt lühikese ajaga suutsid meie parimad skulptorid luua monumentaalskulptuuri vallas midagi ainulaadset ja tähelepanuväärset, on see tingitud meie elu maalähedasest vundamendist. Seda iidset kihti väljendab Zāle sügava ja instinktiivne turvalisus. võiks kasvada maalähedase värske primitiivsuse juurtest, vaadates kaugemale tänapäeva kultuurikaunistuse iidsest tarkusest ja ilust selle – ma ütleks – barbaarses hiilguses ja suursugususes...

„(..) Meie, ütles meister, ei pea häbenema ja põgenema iseenda ja seisva aja eest, vaid peame olema need, kes me oleme – lät avalikud artistid. Kui oled kunstnik, näita oma maa väge, selle õnnistusi ja ilu, näita töölistele nende pingutusi, näita pereemadele, isamaa eestkostjatele, näita seda kõike väärikalt, soojade tunnetega ja austus teiste ees, et nad näeksid, kes me oleme, ja meid võiks austada. Aga kui sa muudad oma näod oma rumala näoga moonutatud ja lööd talupoegade ja tööliste nägu mudaga ja muudad nad halvatud loomadeks ja näitad neid orjade ja kurjategijatena? Ei tee paha ka harjad minema visata ja kraave kaevama või mõnda muud kasulikku tööd teha. Kuidas saavad teised sind austada, kui sa ei oska ennast austada? Kunstnikuks olemine ei tähenda elust ja juhuslikest detailidest läbi libisemist, vaid see tähendab tuuma ja tuuma otsimist loodusest ja inimestest. Dilettant jääb suvaliste detailide juurde ega näe peamist, aga teine diletant viskab vormiga nalja ja rõõmustab justkui õnnelike juhuste üle. Kui ma sülitan, purskab mu sülitamine mõnikord tundmatute keerdkäikudega, kuid kas sellele võib läheneda tõsine kunstnik oma kunsti pärast? Seda teevad ainult diletantlikud etturid, kes oma lollust eputavad, aga mitte tõsised maalijad. Härrasmees ja diletant – need sõnad olid Saali suus kibedad ja põlastusväärsed. Samuti ei pidanud skulptor kunstis lugu kergest improvisatsioonist ja tühjast põnevusest. Eriti elu viimastel etappidel rõhutas Hall üha enam teadmiste ja tõelise võimekuse, oskuste ja meisterlikkuse tähtsust. Ta austas kõrgelt akadeemilise kunsti traditsioone. Samas lükkas skulptor vennaskalmistu komisjoni koosolekul ümber akadeemik F. vastuväited, et tema loodud hobupõrandad pole õiges proportsioonis. Seejärel lasi saali sõrmus tuua ja mõõta, et kõik on tunnustatud normidega kooskõlas. F. tundis end siis puhtalt kohmetuna. Mäletan, et Luksemburgi muuseumis akadeemilise valdkonna magistrite töödest fotosid näidates rõõmustas saal: “Millised teadmised ja oskused siin! Kohe on selge, mida meister saavutada tahtis. Seal on proportsioonid, arusaam vormide kujunemisest, ilumeel. Sellised tööd säilitavad ikkagi oma väärtuse ega väsi. Aga meie juures kujutab mõni tubli oma oskamatuses ja ettevalmistamatuses ette, et me teeme suurepäraseid kunstiteoseid."(..)"

“(..) Zāle pööras ühelt poolt tähelepanu tõsistele vormiuuringutele, liigutuste mõistmisele ja anatoomilisele ehitusele, teisalt aga keskendus ta kompositsioonile. Tudengitele, kes on juba ette kujutanud, et oleme valmis kunstnikud, kellel on lubatud teha, mida tahavad, ütles Zāle lihtsalt, et nad ei raiska siin akadeemias aega. Akadeemias tuleb õppida skulptuuri eriala, omandada teadmised ja kunst. Kodus on väga hea teha seda, mis kõigile meeldib ja mis pähe tuleb. Professor Zāle suutis suure entusiasmiga läheneda õpilastele, surumata maha nende individuaalset taju, vaid uurides, mida teha ja kuidas oma ülesandele läheneda. Esimest korda avasid paljud silmad ja soodsaid tulemusi võis lühikese aja jooksul näha õpilaste tööde näitusel. Saalis süveneti kompositsiooni tähendusse, vormide ülesehitusse, figuuride liikumisesse, väljendusse ja iseloomustusse. Kui õpilane oli mõistnud, mida ühest esseest otsida, sai rangete loodusvormide uurimine hoopis teise tähenduse. Nii õpetas ta õpilasi oma kujunemist teadlikult kontrollima, aga mitte mõtet lihtsalt kopeerida looduse nähtavust (...)”

„(..) Ta võttis osa 1924. ja 1925. aastal toimunud vabadussamba ideekonkursist. 1925. aastal otsustas valitsuskabinet, et Vabadussammas tuleb püstitada saali järele, kuid see otsus jäi ellu viimata. Nende aastate ümber oli palju intriige ja kära, kuid kindlat positiivset tulemust polnud. Konkursil, nagu ka Vennaskalmistu tööl, oli aga Saali arengus oluline roll. Ta sai märkimisväärse kogemuse, sai palju kaalumist ja mõtlemist, oma ideede väljaselgitamist, mida hiljem ellu viia. Meistril ja mõnel tema lähimal sõbral oli linnas oma kohtumispaik • Maderniekas, Brīvības tn 13. Siia kogunesid ka koostööpartnerid, kuna see oli selle kunstnike ühenduse kodu. Seal arutati üksikasjalikult päevasündmusi ja kunstilisi küsimusi; kirjutas või arutas mõnda head artiklit. Siin oli "staap", kus monumendivõistluse käigus arutati olukorda, rõõmustades edu üle ja flirtides ebaõnnestumistega. Monumendi küsimusest loobuti 1930. aastal. Viimane ausamba projekteerimise konkurss toimus 1930. aastal. kui saal sai I preemia.Sel ajal kerkis monumendi platsile kõrge kasarm - valgusküllaste akendega töökoda. Paljude kiviraidurite ja käsitööliste peitlid koputati nii maas kui ka platvormidel. alti, rebides tahke graniidimassi. See oli nagu veider muinasjuttude riik, kus vaimus oli näha looja tahet mateeriasse sukelduda ja sinna jääda. Avarate tubade tugitooli paistis päikesevalgus ja selles särasid hiiglaste valged põrandad, kõik ootasid vaikses pidulikkuses oma täitumise hetke. Ümberringi olid laiali laotatud kiviplokid, mille osad olid: käed, vöökoht, pead, tõeline membraandisiecta – nagu ütleb ladina luuletaja. Need muljed jäid töötoas kustumatuks. Vabaduse monument valmis. Vahepeal oli saal omandanud maja Avotu tänaval. Selle sissetulekuks oli meistri ja tema perekonna eksistentsi toetamine, et saaks edaspidi iseseisvalt elada ja töötada, kuna kunstniku kavatsused olid rikkalikud ja ulatuslikud (...).

“(..) Minevik ja olevik on kangelaslikkuse helides ühe jagamatu lauluna sees Vabadussambas. Suures hingetõmbes väljendub see kogu rahva elu: töö, vaimuotsingud, perekond, sõjavägi; Lāčplēsi - metsikute jõudude esineja, laulja-vaideloti; orjuse köidikuid ja särava kolme tähega Vabaduse kuvandit avavad ka ajaloolised stseenid. Legendi imeline valgus paistab kõikjal. Seda räägivad ka paljud teised Saali viimaste aastate tööd. siinsetes tegelikkuse kujundites otsib meister olemust ja tõstab reaalsuse enda legendi pühalikuks ja lihtsaks iluks (..)”