Karlis Hall ja Vabadusmonument

„(..) Zāle isiksus on oma elus ja loomingus arenenud tema sisemisest keskpunktist. Zāle on üks neist inimestest, kes temaga kohtudes tundis kohe välise taga olevat sisemist tuuma, midagi olulist. See tuum oli juurdunud tema elujõusse. Kaasasündinud jõud, Kura esivanemate pärand, on suur kaasavara, mille Laima pani Kursa poja hälli. Loodus oli Zālet selle elujõuga heldelt õnnistanud. Väsimatu elujõud voolas skulptori poosis, igas žestis, näojoonte ilmekas mängus ja keeles, andes kõigele omapärase värskuse ja mahlakuse. Viljakast elujõukihist purskas reipalt ja spontaanselt esile tema fantaasia, purskas esile tema elav mõte. Siit tekkis kõik, mis Zāle elus ja loomingus oli originaalne ja tervislikult ürgne. See purunematu maalähedaste jõudude varu murdis end läbi elu ja ületas raskused. Kunstiloomingus andis see meile võimaluse öelda midagi oma ja midagi uut, silma paista esikohal, saavutades oma monumentaalskulptuuris silmapaistvaid saavutusi. Selles kunstipiirkonnas, Meil puudusid oma traditsioonid, mis oleksid tekkinud moodsa kultuuri ringkonnas, mis hakkas Läti maalikunstipiirkonnas kujunema eelmise sajandi lõpust alates. Seega võisime üsna kergesti alluda vanade kultuurirahvaste mõjule, jäädes jäljendajateks ja järeltulijateks. "Kui seda ei juhtunud, kui meie parimad skulptorid monumentaalskulptuuri valdkonnas suutsid suhteliselt lühikese aja jooksul luua midagi originaalset ja tähelepanuväärset, siis peame selle eest tänama oma elu maalähedast alust. Zāle väljendab seda iidset kihti sügava ja instinktiivse kindlusega. Nii said moodsa kunsti väljendusvormid kasvada maalähedaselt värske ürgsuse juurtest, nähes tänapäeva kultuuri kaunistuste taga iidset tarkust ja ilu selle - tahaks öelda - barbaarses hiilguses ja suuruses (..)"

„(..) Meister ütles, et meie ei tohiks häbeneda ega põgeneda iseenda ja aja eest, milles me seisame, vaid peaksime olema need, kes me oleme – läti kunstnikud. Kui sa oled kunstnik, siis näita oma maa väge, selle õnnistusi ja ilu, näita töötajaid nende pingutustes, näita ema, perekonnakolde hoidjat, isamaa kaitsjat, näita seda kõike austuse, soojade tunnete ja aukartusega, et teised näeksid, kes me oleme ja austaksid meid. Aga kui sa oma saamatutes kujutustes kujutad neid sandikate moodi, kui sa määrid talupoegade ja tööliste nägusid mudaga, pannes nad välja nägema nagu tummad loomad, näitad neid kõveratena ja katkineina nagu orje või kurjategijaid, – sa oled oma rahvast laimanud ja peale sülitanud. Selline loll peaks parem oma pintslid minema viskama ja kraave kaevama minema või tegema mõnda muud, kasulikumat tööd. Kuidas saavad teised sind austada, kui sa ei tea, kuidas iseennast austada? Kunstnikuks olemine ei tähenda elu välisküljel ja juhuslike pisiasjade vahel ringi libisemist, vaid see tähendab looduse ja inimeste tuuma ja tuuma otsimist. Diletandid jäävad suvaliste tühiasjade juurde ega näe peamist, samal ajal kui teised diletandid nokitsevad vormi kallal ja rõõmustavad justkui õnnelike kokkusattumuste üle. Kui mina sülitan, siis mu ila voolab vahel välja mingite keerdkäikude ja tilkadega, aga kas nii peaks tõsine kunstnik oma kunstile lähenema? Nii käituvad ainult amatöörkelmid, kes oma iga rumalust näitavad, aga mitte tõsised maalikunstnikud. Asjatundja ja diletant – need olid kibedad ja põlglikke sõnu Zāle suus. Skulptor ei austanud kunstis ka kerget improvisatsiooni ja tühja entusiasmi. Eriti oma elu viimasel etapil rõhutas Zāle üha enam teadmiste ja tõeliste võimete, oskuste ja meisterlikkuse olulisust. Ta austas kõrgelt akadeemilise kunsti traditsioone. Kord Vendade Haudade Komitee koosolekul lükkas skulptor ümber akadeemik F. vastuväited, et tema loodud hobusepukkidel polnud õiged proportsioonid. Seejärel käskis Zāle tuua sirkli ja mõõtes näitas, et kõik vastab tunnustatud normidele. F. tundis end pärast täiesti kohmetult. Mäletan, et tööde fotosid näidates... akadeemiliste meistrite näitusel Luksemburgi muuseumis rõõmustas Zāle: „Millised teadmised ja oskused siin küll on! Kohe on selge, mida meister saavutada tahtis. Siin on proportsioonid, vormide kujunemise mõistmine, ilumeel. Sellised teosed säilitavad alati oma väärtuse ega väsi. Aga siin kujutavad mõned head inimesed oma amatöörlikus saamatuses ja ettevalmistamatuses ette, et nad loovad suuri kunstiteoseid.“ (..)

„(..) Ühelt poolt keskendus Zāle tõsisele vormiuuringule, liikumise ja anatoomilise struktuuri mõistmisele, kuid teisalt seadis ta oma töö keskmesse kompositsiooni. Tudengitele, kes juba kujutasid end ette valmis kunstnikena, kellel lubati teha, mida nad heaks arvasid, ütles Zāle lihtsalt, et nad ei raiskaks oma aega siin akadeemias. Akadeemias tuleks õppida skulptuurikunsti, omandada teadmisi, oskusi. Kodus saab väga hästi teha seda, mis meeldib ja mis pähe tuleb. Suure entusiasmiga oskas professor Zāle tudengitele läheneda, ilma et see suruks alla nende individuaalset taju, vaid selgitaks, mida tuleks teha ja kuidas oma ülesandele läheneda. Paljudel neist avanesid siin esimest korda silmad ja soodsad tulemused olid juba lühikese aja jooksul tudengite tööde näitusel nähtavad. Zāle pani nad süvenema kompositsiooni tähendusse, vormide struktuuri, liikumise, väljendusse ja figuuride iseloomustusse. Kui tudengil oli ettekujutus sellest, mida teatud kompositsioonis leidub, omandas loodusvormide range uurimine hoopis teistsuguse tähenduse. Seega ta... õpetas oma õpilasi teadlikult oma loomingut juhtima, mitte lihtsalt looduse välimust mõttetult kopeerima (..)”

„(..) Ta osales Vabadusmonumendi projekteerimisvõistlusel aastatel 1924 ja 1925. 1925. aastal otsustas valitsuskabinet, et Vabadusmonument tuleks ehitada Zāle projekti järgi, kuid seda otsust ei ellu viidud. Nende asjade ümber toimus neil aastatel palju, intriige ja kära, kuid kindlat positiivset tulemust ei olnud. Võistlus, nagu ka töö Vendade kalmistul, oli aga Zāle arengu jaoks oluline. Ta sai märkimisväärseid kogemusi, tal oli palju, mille üle mõelda ja järele mõelda, selgitada oma ideid, mida hiljem ellu viia. Meistril ja mõnel tema lähimal sõbral oli linnas oma kohtumispaik – Madernieksi juures, Brīvības tänaval 13. Siin kogunesid ka kaastöötajad, sest see oli selle kunstnike ühenduse residents. Seal arutati üksikasjalikult päevasündmusi ja kunstiküsimusi; kirjutati või arutati häid artikleid. Toimus „torgete pidamise“ üritus, kus arutati monumendi projekteerimisvõistluse ajal tekkinud olukorda, rõõmustati oma õnnestumiste üle ja uhkustati ebaõnnestumiste üle. Zāle ka… osales neil aastatel kooperatiivi arengus üsna aktiivselt. Nii rühma vanemad kui ka nooremad kunstnikud kuulasid tema mõtteid alati tähelepanelikult. Kuni 1930. aastani oli Vabadusmonumendi küsimus kõrvale jäetud. Kui tuntud riigi- ja avaliku elu tegelased selle teema uue jõuga ette võtsid, saavutati vajalik lahendus. 1930. aastal toimus monumendi kavandite viimane konkurss, kus Zāle võitis esikoha. Seda kavandit täiustati ja koostöös arhitekt Štālbergiga valmis see 4 aastaga. Sel ajal kerkis monumendi väljakule kõrge barakk – töökoda eredate akendega. Püstitatava töö tuum kasvas järk-järgult. Zāle valmistas maketid Polotski tänaval asuvas moodsalt sisustatud uues töökojas, kivide raiumine toimus siin. Monumendi südamiku ümber olevad sambad ja trepid viisid korruselt korrusele; paljude kiviraidurite ja meistrite abiliste peitlid kõlisesid maapinnal ja platvormidel. Pneumaatilised peitlid mürisesid, rebides tükkideks graniidist massiivi. See oli nagu kummaline muinasjutumaa, kus Looja tahe pani vaimus nähtud vormid mateeriasse vajuma ja sinna jääma. Päikesevalgus voolas avarate ruumide hämarusse ja selles virvendasid hiiglaste valged tribüünid, igaüks neist oodates vaikses pidulikkuses oma täitumise hetke. Ümberringi lamasid laiali pillutatud kiviplokid, mille osad olid juba valmis: käed, vöökohad, pead, tõeliselt membra disiecta – nagu ütleb ladina luuletaja. Need muljed jäid kustumatult töökoja külastajate mällu. Vabadusmonument oli valmis. Zāle oli vahepeal omandanud maja Avotu tänaval. Selle tulu pidi tagama meistri ja tema perekonna eksistentsi, et nad saaksid tulevikus iseseisvalt elada ja töötada, sest kunstniku kavatsused olid rikkad ja laialdased (..).

„(..) Minevik ja olevik, nagu üks jagamatu laul, on kätketud Vabadusmonumendi kangelaseepose helidesse. Ühes suures hingetõmbes väljendab see kogu rahva elu: tööd, vaimseid otsinguid, perekonda, sõjalist jõudu; Lāčplēsis – metsikute jõudude esitaja, laulja-laulukirjutaja; orjuse ahelate murdjad ja Vabaduse kujutis kolme särava tähega, avanevad ka ajaloolised stseenid. Muinasjuttude imeline valgus paistab siin kõikjal. Sama annavad edasi ka paljud teised Zāle viimaste aastate teosed. Siin otsib meister reaalsuse kujundites olemust ja ülendab reaalsuse enda muinasjutu pidulikuks ja lihtsaks iluks (..)“