Monument "Leinav ema" Inčukalnsi aukalmistul
Mälestusmärk

Asub: Inčukalnsi vald, Inčukalns, Miera tänav, Inčukalnsi kalmistu.

Monumendi avamine: 16. juulil 1944. Monument avati pärast K. Zāle surma. Pealdis: Isamaa langenud partisanidele 1941. aastal (taastatud). Monument taastati 5. novembril 2020. Monument taastati Inčukalnsi piirkondliku nõukogu toel. Restauraator kunstnik Igors Dobičins.

Sündmused: „17. juunil 1940 okupeeris NSV Liit Läti. 14. juunil 1941 viidi läbi küüditamised. 22. juunil 1941 ründas Saksamaa NSV Liitu ja Wehrmachti üksused sisenesid Lätti. Punaarmee ja selle toetajad taandusid. Paljudes Läti paikades – sealhulgas Raganas, Sēja ja Inčukalnsis – organiseerusid endised kaardiväelased ja patriootlikud noored, et kaitsta oma kodusid ja kiirustada Nõukogude okupantide väljatõrjumisega. Kui 1. juulil 1941 Sēja valla „Ziediņi“ (Lilled) linnaosas taas heisati Läti Vaba Riigi lipp, tulistasid Punaarmee eriüksused selle maja perenaise – 39-aastase Elza Viša – Põhja kalmistul ja tema ema – 64-aastase Elza Martinova – Sēja ja Krimulda valla piiril. See tekitas piirkonna elanike seas veelgi suuremat vihkamist ja nördimust ning nad hakkasid...“ koonduda rahva vastupanuliikumisse ja moodustada enesekaitseüksusi, mida nimetati ka esimesteks partisanideks (Inčukalnsi grupi juht oli Maksis Cālītis). Piirkonna võitlejatele lisandusid ka Litene sõjaväelaagrist põgenenud või vabanenud nn Läti territoriaalkorpusest pärit sõdurid ja ohvitserid. Relvastatud kokkupõrge punastega toimus paar päeva hiljem, 4. juulil, ning lahingus hukkusid seitse sõdurit ja Ragana apteekri poeg Pēteris Prašķēvičs. Lisaks sai Ragana lahingus haavata ja langes vangi ka 17-aastane Rēzekne Õpetajate Instituudi tudeng Jānis Porietis, kes piinati, lasti maha ja maeti Straupe lähedale.

Siin Inčukalnsis kaevati välja vendade ühishaud, kuhu toodi ükshaaval kaheksa hobuvankriga valgetest hööveldamata laudadest kirstud, et langenud kangelased saaksid oma kodumaale puhkama matta. Mõni kuu hiljem, juba Saksa okupatsiooni ajal, paigaldati kalmistule Kārlis Zālese (1939. aastast kuni elu lõpuni 19. veebruaril 1942, raske haiguse tõttu valis särav Läti skulptor Inčukalnsi oma elukohaks) kujundatud monument - leinava ema kuju roosisüli kohal. 1950. aastatel lasid kohalikud kommunistlikud aktivistid monumendi õhku. Monument lebas vigastatuna ja liikumatult kuni ärkamisajani, mil 1980. aastate lõpus hakkas üha rohkem inimesi 4. juuli 1941. aasta sündmustest huvituma ja neist rääkima ning nõudis Kārlis Zālese monumendi taastamist. See nõudmine esitati 8. septembril 1988 Inčukalnsi algkoolis kokku kutsutud rahva ja võimuesindajate koosolekul, kus osalesid lisaks Inčukalnsi elanikele ka lähedalasuvate valdade elanikud, samuti Keskkonnakaitseklubi ja Läti Kommunistide Rahvusliidu liikmed Riiast.

... Inčukalnsi elanikud osalesid aktiivselt monumendi taastamisel – Teodors Ildens, Arvīds Blaus, Pēteris Vorfolomējevs ... ja paljud teised patriootlikud inimesed. 4. juulil 1989 pühitses preester Vaira Bitēna pidulikul tseremoonial äsja taassündinud ülla ja kurva monumendi.