Kārlis Zāle (1888-1942), skulptor, Läti monumentaalskulptuuri meister

Riia vennaskalmistu asub Riia linna Põhjarajoonis. Kalmistu laiub 9 ha suurusel maa-alal ja on Läti silmapaistvaim ja oluliseim memoriaalansambel langenud läti sõduritele. Kalmistule on maetud umbes 3000 sõdurit. Vennaskalmistu rajati Esimese maailmasõja ajal, kui siia maeti kolm läti kütti, kes langesid Tīreļpurvsis Saksa armee vastu võideldes. Hiljem maeti vennaskalmistule ka teistes lahingutes ja sõdades langenud läti sõdureid. Memoriaalansambel on ehitatud skulptor Kārlis Zāle kavandi järgi ja see on esimene taoline maastiku-, arhitektuuri- ja skulptuuriansambel Euroopas. Selles on kasutatud kohalikule maastikule, läti talule, folkloorile ja ajaloole iseloomulikke elemente, mis ülistavad sõdurite iseloomujooni ja jutustavad nende teekonnast. Memoriaalansambel avati 1936. aastal ja sellel on kolm osa: „Mõtete tee", mis on 250 m pikkune allee, „Kangelaste terrass" koos igavese tule altari ja tammehiiega ning matmispaik, mida piirab müür, millel on kujutatud ema koos langenud poegadega.

Asub Jaunpiebalga Püha Tooma evangeelse luteri kiriku lähedal.

Nähtav on skulptor Kārlis Zālese ja arhitekt Aleksandrs Birzenieksi loodud monument Vabadussõjas langenud Jaunpiebalga koguduse liikmetele.

Monument avati 29. juunil 1930. Selle projekteerisid skulptor Kārlis Zāle ja arhitekt Aleksandrs Birzenieks, kuid sepistamistööd tehti E. Kurause kiviraidurimas Riias. Monument on kujundatud arhitektuurse kaarekujulisena. Kolmetasandilisel terrassil on kaks massiivse sillusega sammast. Sammaste vahel on figuratiivne reljeef – ema õnnistab kahte haavatud poega.

Jaunpiebalga keskkooli õpetaja Vēsma Johansone poolt J. Lismanisele antud teabe kohaselt asetati monumendi vundamendile urn 125 langenud koguduseliikme nimekirjaga. Tolleaegne ajakirjandus mainis aga ainult 60 langenut. Samal päeval istutati kiriku ümber „Kangelaste salu“ – 60 tammepuud.

Jaunpiebalga evangeelne luterlik Püha Tooma kirik pühitseti sisse 4. juulil 1804, kuid aastatel 1871–1873 ehitati kirik Matthias von Holsti projekti järgi ümber. Selles on 800 istekohta ning altar ja kantsel on tammepuust nikerdatud. Kui Jaunpiebalga kirik tähistas oma 200. aastapäeva, nimetati kirik Püha Tooma järgi.
Jaunpiebalga kirik, mis on riikliku tähtsusega kultuurimälestis ja suurim luteri kirik väljaspool Riiat, on mänginud olulist rolli paljude silmapaistvate loominguliste isiksuste vaimse maailma kujundamisel.

Asub Valmieras Valmiera Dīvalase (Jānise) kalmistul.

Nähtav on skulptor Marta Lange loodud Allaži travertiinist monument, mis avati 26. septembril 1937.

Sambakujulise monumendi tipus on kaldus altar, millel seisab tammelehtedest pärg ja travertiinist nikerdatud kiiver.

Maetud on umbes 80 Läti Vabadussõjas langenud sõdurit, samuti vigastustesse ja haigustesse surnud.

Lähedal asub Kārlis Zālese üks vähemtuntud teoseid – monument „Langenud roosid“, mis on seotud Vennaste kalmistu ansambli loomisega.

Lähedal asub ka kommunistliku terrori ohvrite mälestusmärk – kivi, millel on kiri: "1941. aastal kommunistliku režiimi poolt mõrvatutele" ja valged ristid.

Asub Riias, Pārdaugavas, Slokase ja Kurzemes puiestee ristumiskohas.

1919. aasta novembri alguses, Läti Vabadussõja ajal, toimusid Pārdaugavas tänavalahingud Läti armee ja Bermonti vägede vahel. Otsustav rünnak Bermonti armeele toimus just selles piirkonnas. 1937. aastal avati Sudrabkalniņšis Kārlis Zāle projekti järgi monument, mis austab 6. Riia jalaväerügemendi langenud sõdureid ja tõstab esile nende sõjalisi omadusi.

See on kujundatud mälestusmüürina – sümboolse kindlustusena, mille väraval on kujutatud lõvi, kes blokeerib teed vaenlase rünnakule. Ehitatud Daugavgrīva kindluse kaitsevalli kiviplokkidest ja raiutud Vabadusmonumendilt järele jäänud graniidist. Mälestuspaiga maksumus oli ligi 35 000 latti. Võrdluseks, selle summa eest sai osta neli Lätis toodetud sõiduautot „Ford - Shield V8 De Luxe“.

Täna saab külastada üht Vabadussõja muljetavaldavamat mälestusmärki.

Asub: Inčukalnsi vald, Inčukalns, Miera tänav, Inčukalnsi kalmistu.

Monumendi avamine: 16. juulil 1944. Monument avati pärast K. Zāle surma. Pealdis: Isamaa langenud partisanidele 1941. aastal (taastatud). Monument taastati 5. novembril 2020. Monument taastati Inčukalnsi piirkondliku nõukogu toel. Restauraator kunstnik Igors Dobičins.

Sündmused: „17. juunil 1940 okupeeris NSV Liit Läti. 14. juunil 1941 viidi läbi küüditamised. 22. juunil 1941 ründas Saksamaa NSV Liitu ja Wehrmachti üksused sisenesid Lätti. Punaarmee ja selle toetajad taandusid. Paljudes Läti paikades – sealhulgas Raganas, Sēja ja Inčukalnsis – organiseerusid endised kaardiväelased ja patriootlikud noored, et kaitsta oma kodusid ja kiirustada Nõukogude okupantide väljatõrjumisega. Kui 1. juulil 1941 Sēja valla „Ziediņi“ (Lilled) linnaosas taas heisati Läti Vaba Riigi lipp, tulistasid Punaarmee eriüksused selle maja perenaise – 39-aastase Elza Viša – Põhja kalmistul ja tema ema – 64-aastase Elza Martinova – Sēja ja Krimulda valla piiril. See tekitas piirkonna elanike seas veelgi suuremat vihkamist ja nördimust ning nad hakkasid...“ koonduda rahva vastupanuliikumisse ja moodustada enesekaitseüksusi, mida nimetati ka esimesteks partisanideks (Inčukalnsi grupi juht oli Maksis Cālītis). Piirkonna võitlejatele lisandusid ka Litene sõjaväelaagrist põgenenud või vabanenud nn Läti territoriaalkorpusest pärit sõdurid ja ohvitserid. Relvastatud kokkupõrge punastega toimus paar päeva hiljem, 4. juulil, ning lahingus hukkusid seitse sõdurit ja Ragana apteekri poeg Pēteris Prašķēvičs. Lisaks sai Ragana lahingus haavata ja langes vangi ka 17-aastane Rēzekne Õpetajate Instituudi tudeng Jānis Porietis, kes piinati, lasti maha ja maeti Straupe lähedale.

Siin Inčukalnsis kaevati välja vendade ühishaud, kuhu toodi ükshaaval kaheksa hobuvankriga valgetest hööveldamata laudadest kirstud, et langenud kangelased saaksid oma kodumaale puhkama matta. Mõni kuu hiljem, juba Saksa okupatsiooni ajal, paigaldati kalmistule Kārlis Zālese (1939. aastast kuni elu lõpuni 19. veebruaril 1942, raske haiguse tõttu valis särav Läti skulptor Inčukalnsi oma elukohaks) kujundatud monument - leinava ema kuju roosisüli kohal. 1950. aastatel lasid kohalikud kommunistlikud aktivistid monumendi õhku. Monument lebas vigastatuna ja liikumatult kuni ärkamisajani, mil 1980. aastate lõpus hakkas üha rohkem inimesi 4. juuli 1941. aasta sündmustest huvituma ja neist rääkima ning nõudis Kārlis Zālese monumendi taastamist. See nõudmine esitati 8. septembril 1988 Inčukalnsi algkoolis kokku kutsutud rahva ja võimuesindajate koosolekul, kus osalesid lisaks Inčukalnsi elanikele ka lähedalasuvate valdade elanikud, samuti Keskkonnakaitseklubi ja Läti Kommunistide Rahvusliidu liikmed Riiast.

... Inčukalnsi elanikud osalesid aktiivselt monumendi taastamisel – Teodors Ildens, Arvīds Blaus, Pēteris Vorfolomējevs ... ja paljud teised patriootlikud inimesed. 4. juulil 1989 pühitses preester Vaira Bitēna pidulikul tseremoonial äsja taassündinud ülla ja kurva monumendi.

Mälestuskivi asub Trikāta kalmistu kabeli kõrval.

Trikāta kalmistul säilitatakse kolme silmapaistva Läti kindrali - Roberts Dambītise, Kārlis Goppersi ja Jānis Balodise - mälestust. Trikāta kalmistule on maetud ka kõigi nende kindralite õpetaja Jēkabs Mūrnieks, kellele 1928. aastal püstitati matmispaigale Kārlis Zāle eeskujul valmistatud travertiinist monument.

Lāčplēsise Sõjaväeordu kindraleid ja rüütleid mälestatakse igal aastal tõrvikutega rongkäikudega Trikāta kalmistule, kus on kaks mälestusstelet, millele on graveeritud kokku 17 Trikāta kihelkonnaga seotud Lāčplēsise Sõjaväeordu rüütli nime.
Steel avati 11. novembril 2018.

Video Lāčplēse sõjaordust ja kindral Jānis Balodise ordenite komplektist .

Vabadusmonument oli ärkamisaja sündmuste üks keskseid sümboolseid punkte. 14. juunil 1987 korraldas inimõiguste rühmitus Helsinki-86 Vabadusmonumendi juurde loata avaliku lillede asetamise tseremoonia. Kaks kuud hiljem, 23. augustil, kutsus Helsinki-86 üles Hitleri-Stalini pakti 48. aastapäeva tähistamiseks Vabadusmonumendi juurde miitingule. Selle miitingu käigus peksis ja arreteeris Nõukogude politsei meeleavaldajaid. Järgnevatel aastatel said lillede asetamise tseremooniatest Vabadusmonumendi juurde osa kõigi suuremate meeleavalduste ja muude massiürituste korraldamisel .

Asub Riia kesklinnas Vabaduse väljakul.

Vabadusmonument on üks silmapaistvamaid Läti ajaloo, arhitektuuri ja kunsti monumente. See ehitati Kārlis Zāle projekti järgi avalike annetuste toel. See avati 1935. aastal Läti rahva vabaduse ja kodumaa-armastuse sümbolina. Koos Riia vendade kalmistu ansambliga kuulub see monumentaalarhitektuuri ja -skulptuuri väärtuslikemate näidete hulka.

Vabadusmonument väljendab Läti kultuuri eetilisi ja esteetilisi väärtusi. Sümbolid peegeldavad vabaduse filosoofilist olemust ja Läti rahva ajaloolisi ettekujutusi iseseisvusvõitluse etappidest. Need osutavad füüsilise ja vaimse jõu kehastusele. Kangelaslik keel jutustab loo Läti rahvast kui iseseisvatest, aktiivsetest ajaloo loojatest ja oma saatuse määrajatest.

Selle asemel asus algselt Vene tsaari Peeter I monument. Esimese maailmasõja ajal lammutati see ja transporditi laevaga Petrogradi. Laeva torpeedotas Saksa allveelaev ja see uppus Vormsi saare lähedal. Nõukogude okupatsioonivõim plaanis Vabadusmonumenti mitu korda lammutada, kuid seda ei tehtud.

Tänapäeval saab näha ühte Läti sümbolit ja järgida armee auvalve traditsioone.

Kanali kaldale Vabadusmonumendi kõrvale on loodud taktiilne Vabadusmonument. Selle erilise pronksist miniatuuri lõi skulptor Ivars Miķelsons mõõtkavas 1:50.