Kārlis Zāle (1888-1942), skulptor, Läti monumentaalskulptuuri meister

See asub Riia kesklinnas Brīvībase väljakul.

Vabaduse monument on üks silmapaistvamaid Läti ajaloo, arhitektuuri ja kunsti monumente. See ehitati Kārļis Zaalese projekti järgi avalike annetuste alusel. Avati 1935. aastal Läti rahva vabaduse ja isamaa-armastuse sümbolina. Koos Riia vendade hauaansambliga kuulub see monumentaalarhitektuuri ja skulptuuri kõige väärtuslikumate näidete hulka.

Vabaduse monument väljendab Läti kultuuri eetilisi ja esteetilisi väärtusi. Sümbolid peegeldavad vabaduse filosoofilist olemust ja läti rahvuse ajaloolisi ettekujutusi iseseisvusvõitluse etappidest. Näitab füüsilise ja vaimse jõu kehastust. Kangelaskeel räägib läti rahvusest kui iseseisvast, aktiivsest ajaloo tegijast ja oma saatuse määrajast.

Selle asemel oli algselt Vene tsaari Peeter I monument. Esimeses maailmasõjas lammutati see laevaga Petrogradi toimetamiseks. Laeva torpedeeris Saksa allveelaev ja see uppus Eesti territooriumil Wormsi saare lähedal. Nõukogude okupatsioonirežiim plaanis Vabadussamba mitu korda lammutada, kuid see ei teostunud.

Tänapäeval saab näha üht Läti sümbolit ja jälgida sõjaväe auvahtkonna traditsioone.

Riia vennaskalmistu asub Riia linna Põhjarajoonis. Kalmistu laiub 9 ha suurusel maa-alal ja on Läti silmapaistvaim ja oluliseim memoriaalansambel langenud läti sõduritele. Kalmistule on maetud umbes 3000 sõdurit. Vennaskalmistu rajati Esimese maailmasõja ajal, kui siia maeti kolm läti kütti, kes langesid Tīreļpurvsis Saksa armee vastu võideldes. Hiljem maeti vennaskalmistule ka teistes lahingutes ja sõdades langenud läti sõdureid. Memoriaalansambel on ehitatud skulptor Kārlis Zāle kavandi järgi ja see on esimene taoline maastiku-, arhitektuuri- ja skulptuuriansambel Euroopas. Selles on kasutatud kohalikule maastikule, läti talule, folkloorile ja ajaloole iseloomulikke elemente, mis ülistavad sõdurite iseloomujooni ja jutustavad nende teekonnast. Memoriaalansambel avati 1936. aastal ja sellel on kolm osa: „Mõtete tee", mis on 250 m pikkune allee, „Kangelaste terrass" koos igavese tule altari ja tammehiiega ning matmispaik, mida piirab müür, millel on kujutatud ema koos langenud poegadega.

Asub Jaunpiebalga Püha Tooma evangeelse luterliku kiriku lähedal.

Ausamba Vabadussõjas langenud Jaunpiebalga koguduse liikmetele on loonud skulptor Kārlis Zāle ja arhitekt Aleksandrs Birzenieks.

Monument avati 29. juunil 1930. aastal. Selle projekteerisid skulptor Kārlis Zāle ja arhitekt Aleksandrs Birzenieks, kuid sepistamistööd tehti Riias E. Kurau kivikarjääris. Monument on kujundatud arhitektuurse kaarena. Kolmetasandilisel terrassil on kaks tugeva kattega sammast. Sambade vahel on kujundlik sakk – Ema õnnistab kahte haavatud poega.

Jaunpiebalga Keskkooli õpetaja Vēsma Johansone J. Lismanisele antud andmetel on monumendi vundamenti pandud urn 125 langenud koguduseliikme nimekirjaga. Toona mainiti ajakirjanduses vaid 60 inimest. Samal päeval istutati kiriku ümber "kangelaste metsatukk" - 60 tamme.

Jaunpiebalga Tooma evangeelne luterlik kirik pühitseti sisse 4. juulil 1804, kuid aastatel 1871–1873 ehitati kirik Matthias von Holsti projekti järgi ümber. Sellel on 800 istekohta ning tammepuidust altar ja kantsel. Kui Jaunpiebalga kirik tähistas oma 200. aastapäeva, sai kirik Tooma nime.
Jaunpiebalga kirik, mis on riikliku tähtsusega kultuurimälestis ja suurim luteri kirik väljaspool Riiat, on mänginud olulist rolli paljude silmapaistvate loovisiksuste vaimse maailma kujundamisel.

Asub Valmiera Dīvala (Jāņa) kalmistul Valmieras.

Allaži paekivisse skulptor Marta Lange valmistatud monument avati 26. septembril 1937. aastal.

Sammasmonumenti sulgeb kaldaltar, millel on tammepärg ja paekivist kiiver.

Maetakse ligikaudu 80 Läti Vabadussõjas hukkunud sõdurit, samuti vigastustesse ja haigustesse surnuid.

Läheduses on üks vähemtuntud Kārlis Zāle teoseid - monument “Katkised roosid”, mis on seotud vendade kalmistuansambli rajamisega.

Seal on ka kommunistliku terrori ohvrite mälestusmärk - kivi, millel kiri: "1941. aasta kommunistliku režiimi palgamõrvarid" ja valged ristid.

Asub Riias, Pardaugavas, Sloka ja Kurzeme avenüü ristumiskohas.

1919. aasta novembri alguses, Läti Vabadussõja ajal, toimusid Pardaugavas tänavalahingud Läti armee ja Bermonti vägede vahel. Piirkonnas toimus otsustav rünnak Bermonti armee vastu. 1937. aastal avati Sudrabkalniņas Kārlis Zāle projekti järgi monument, millega austatakse 6. Riia jalaväerügemendi langenud sõdureid ja tõsteti esile sõjalisi jooni.

Kujundatud mälestusmüüriks – sümboolseks kindlustuseks, mille väraval on kujutatud vastase rünnakuteed blokeerivat lõvi. Tellitud Daugavgrīva linnuse kaitsevalli kiviplokkidest ja sepistatud Vabadussamba allesjäänud graniidist. Mälestuspaiga maksumuseks kujunes ligi 35 000 latti. Võrdluseks võiks sellise summa eest soetada 4 Lätis toodetud autot “Ford - Vairogs V8 De Luxe”.

Täna saab näha üht muljetavaldavamat Vabadussõja mälestuspaika.

Asub: Inčukalnsi linnaosa, Inčukalns, Miera tänav, Inčukalnsi kalmistu.

Monument avati 16. juulil 1944. aastal. Monument avastati pärast K. Zāle surma. Sissekirjutus: 1941. aastal Isamaale langenud partisanide kohta (taastatud). Monument restaureeriti 05.11.2020. Monument taastati Inčukalnsi maanõukogu toetusel. Restauraator kunstnik Igor Dobitšin.

Sündmused: “1940. 17. juunil okupeeris Läti NSV Liit. 14. juunil 1941 toimusid küüditamised. 22. juunil 1941 ründas Saksamaa NSV Liitu ja osa Wehrmachtist sisenes Lätti. Punaarmee ja tema toetajad taganesid. Paljudes Läti paikades – sealhulgas Raganas, Sējas ja Inčukalnsis – organiseerusid endised valvurid ja isamaalised noored, et kaitsta oma kodu ja kiirustada Nõukogude okupante. Kui 1. juulil 1941. aastal külvatud kihelkonnas "Ziediņi" heisati uuesti Läti Vabariigi lipp, lasid Punaarmee eriüksused Põhjakalmistul maha selle majaomaniku - 39-aastase Elza Viša. aga Sēja ja Krimulda valla piiril tema ema - 64-aastane Elza Martinovu. Piirkonna elanikud tekitasid veelgi enam vaenu ja pahameelt ning asuti koonduma rahva vastupanuliikumisse ning moodustama omakaitseüksusi, mida kutsuti ka esimesteks partisanideks (Inčukalnsi rühma juht oli Maksis Cālītis). Maakonna võitlejatega ühinesid ka Litene sõjaväelaagrist põgenenud või nn Läti territoriaalkorpusest vabanenud sõdurid ja ohvitserid. Relvastatud kokkupõrge punastega leidis aset paar päeva hiljem, 4. juulil, langesid seitse sõdurit ja Ragana apteekri Pēteris Prašķēvičsi poeg. Lisaks sai Ragana lahingus haavata ja vangistati 17-aastane Rēzekne õpetajate instituudi üliõpilane Jānis Porietis, keda piinati, lasti maha ja maeti Straupe lähedal.

Siinsamas Inčukalnsis kaevati välja vendade ühishaud, kuhu toodi kaheksa hobuvankriga valgetest hööveldamata laudadest kirstud, et kodumaale langenud kangelasi laduda. Paar kuud hiljem, juba Saksa okupatsiooni ajal, püstitas kalmistule monument Kārlis Zāle (aastast 1939 kuni elu lõpuni 19. veebruaril 1942 valis geniaalne Läti skulptor raske haiguse tõttu Inčukalnsi omaks. elukoht) - leinava ema kujutis roosisüli kohal. 1950. aastatel lasid kohalikud kommunistliku partei aktivistid monumendi õhku. Monument oli kannatada saanud ja seisis kuni ärkamisajani, mil 80. aastate lõpul hakkasid inimesed üha enam huvi tundma ja rääkima 4. juuli 1941 sündmustest ning nõudsid Karl Halli mälestussamba taastamist. Selline nõue esitati 8. septembril 1988 Inčukalnsi algkoolis kokku kutsutud rahva ja võimu koosolekul, millest võtsid osa mitte ainult Inčukalnsi, vaid ka lähedalasuvate valdade elanikud, samuti Keskkonnakaitseklubi liikmed ja LNNK Riiast.

Aastal Inčukalnsi inimesed - Teodors Ildens, Arvīds Blaus, Pēteris Vorfolomējevs -… ja paljud teised isamaalised inimesed osalesid aktiivselt monumendi taastamises. 4. juulil 1989 pühitses pastor Vaira Bitena pidulikul tseremoonial taassündinud õilsa ja kurva tabi.

Mälestusstele asub Trikāta kalmistu kabeli kõrval.

Trikāta kalmistul säilitatakse kolme silmapaistva Läti kindrali – Roberts Dambītise, Kārlis Goppersi ja Jānis Balodise – mälestust. Trikāta kalmistule on maetud ka kõigi nende kindralite õpetaja Jēkabs Mūrnieks.

Lāčplēsi sõjaväeordu kindraleid ja rüütleid mälestatakse igal aastal tõrvikurongkäikudega Trikāta kalmistule, kus on kaks mälestussammast, kuhu on graveeritud Trikāta kihelkonnaga seotud 17 Lāčplēsi sõjaväeordu rüütli nimed.
Stela avati 11.11.2018.

Videolugu Lāčplēsi sõjaordust ja kindral Jānis Balodise ordenite komplektist .