Läti laskurid Esimeses maailmasõjas I I maailmasõda

Jõululahingu mälestuspark ja -muuseum asub Jelgava piirkonnas Valgunde vallas Mangaļi talukohas. Muuseum on Läti Sõjamuuseumi filiaal, see avati 2005. aastal ja see asub piirkonnas, kus toimus Jõululahing. Lahingupaikades on ikka veel säilinud ainulaadsed Esimese maailmasõja aegsed kaitserajatised. Muuseumis eksponeeritakse lahinguväljalt leitud esemeid. Vabaõhuekspositsioon tutvustab rekonstrueeritud kaitserajatisi. Muuseumi ümbruses asuvad turismimarsruudid ja õpperajad. Esimese maailmasõja aegsete kaitserajatiste vabaõhuekspositsioon ja siseväljapanekud on külastajatele avatud iga päev. Ložmetējkalnsi ümbrusest võib endiselt leida ainulaadseid tõendeid Esimese maailmasõja aegsetest kaitserajatistest. Seal asub 27 m kõrgune vaatetorn, kust avaneb panoraamvaade piirkonnale, kus toimus Jõululahing, mis on tõenäoliselt kõige tuntum ja dramaatilisem Esimese maailmasõja sündmus Lätis. Sellel on eriline koht Läti sõja- ja kultuuriajaloos. Jõululahingut seostatakse peamiselt Läti küttide rünnakuga Saksa armee üksuste vastu äärmiselt rasketes ja ebasoodsates oludes. See oli ainulaadne olukord, kus suurt lahinguoperatsiooni alustati ilma suurtükiväe toetuseta.

Marsruudi alguspunkt asub Upesleji kesklinnas bussipeatuse lähedal.

1. septembri 1917. aasta hommikul, pärast kolmetunnist suurtükitulekahju, alustasid sakslased Ikšķile lähedal kolme puidust pontoonsilla ehitamist üle Daugava jõe. 1159 suurtükist ja miinipildujast tulistati umbes 560 000 mürsku, mis surusid täielikult maha 66 Vene suurtükki ja sundisid Daugava paremal kaldal paiknevat 186. diviisi taanduma. Vene 12. armee ülem kindral Parskis käskis 43. korpusel alustada sissetungi korral vasturünnakut ning andis korpuseülema käsutusse 33., 136. ja 138. diviisi, ühe 116. diviisi brigaadi ja 2. Läti laskurbrigaadi.

1. septembri pärastlõunal said Läti laskurid käsu liikuda edasi võitlusse Daugavat ületavate sakslaste vastu. Ropažist asunud 2. Läti laskurbrigaad läks ründavatele Saksa üksustele vastu ja 5. Zemgale Läti laskurrügemendi sõdurid jõudsid Mazā Jugla jõe paremal kaldal asuvatele kindlustatud positsioonidele umbes kell neli pärastlõunal. Pärast suurtükituld algas rünnak Läti laskurite positsioonidele 2. septembril keset päeva. Kaitselahingud puhkesid 14 km pikkusel rindel Mazā Jugla paremal kaldal. Mõne suurtükiga 2. Läti laskurbrigaadi sõdurid astusid vastamisi arvuliselt ja tehniliselt tugevama Saksa vägede rühmaga, kes kasutasid rünnakus ka lennundust, leegiheitjaid ja mürgiga täidetud kahurimürske. Laskjatel õnnestus rinnet kangelaslikult hoida 26 tundi kuni 3. septembrini. Pärast oma ülesande täitmist taandusid ellujäänud Läti sõdurid 12. armee juhtkonna käsul Sigulda ja Cēsise positsioonidele. Kaotused olid väga suured – üle poole 5. Zemgale ja 6. Tukumsi Läti laskurrügemendi võitlejatest said lüüa, samas kui 7. Bauska ja 8. Valmiera Läti laskurrügement kannatasid vähem.

Tīnūži Mõisa Kultuuripärandikeskus asub Tīnūži külas Ogre piirkonnas, 7 km kaugusel Ogre ja Ikšķile linnadest. Esimesed kirjalikud tõendid mõisa kohta pärinevad 16. sajandist. 18. sajandi keskpaigani oli mõis väikeste ja tähtsusetute hoonetega majapidamine, kuid aja jooksul kasvas see suureks kompleksiks. Esimese maailmasõja ajal toimusid siin Vene ja Saksa armeede vahel lahingud, milles osalesid ka Läti kütipolgu sõdurid. Vabadussõja ajal asus Tīnūži mõisas Läti sõjaväe 1. Valmiera jalaväepolgu staap ja seal hoiti soomusautosid. 1932. aastal anti mõis Läti Sõjainvaliidide Liidule, mis pakkus majutust sõjaveteranidele ning hoolitses nende eest. Teise maailmasõja ajal 1943. aastal viidi Eestist Tīnūži mõisa üle SS-Jagdverband Ost. See oli  üksus, mis valmistas ette sõdureid võitluseks Punaarmee vastu. Luuramist, partisanisõja taktikat ja sabotaaži õpetati ka läti sõduritele. Tīnūži mõisa härrastemaja hävitati, kui Punaarmee liikus Riia suunas. Tänapäeval on näha kaunist maastikku ajalooliste hoonetega Väikese Jugla (Mazā Jugla) jõe kaldal. Tīnūži Mõisa Kultuuripärandikeskuses saab näha ajaloolistele sündmustele, sh Läti küttidele, pühendatud eksponaate.

Asub Ikšķile vallas Tīnūži külas maantee ääres Tīnūži algkooli lähedal.

Mälestusmärk Läti laskuritele, kes võitlesid Esimese maailmasõja ajal Saksa armee vastu. Mazā Jugla jõe lahing 1.-2. septembril 1917 oli Riia operatsiooni kulminatsioon. Saksa armee alustas Ikšķile vastu rünnakut eesmärgiga vallutada Riia ja vangistada Vene 12. armee. Saksa armee üksused, mis ületasid Daugava pontonsildade abil, jõudsid Mazā Jugla jõe ümbrusesse, kus Läti laskurid nad blokeerisid. Neile anti käsk vaenlast kinni pidada, kuni kogu Vene 12. armee pääseb piiramisest ilma Saksa armee poolt vangi langemata. Lahingud toimusid mõlema sõdiva poole raskete kaotustega.

Tänapäeval saab külastada skulptor Jānis Karlovsi loodud Läti võitlejatele pühendatud monumenti "Kangelaste altar", mis avati 2005. aastal. 300 meetri kaugusel asub Tīnūži mõis, kus asub näitus.

Ložmetējkalns asub Valgunde vallas, Jelgava vallas, maantee A9 lähedal. See on Esimese maailmasõja lahingupaik ja ainus riikliku tähtsusega kultuuripärandi kaitsealune objekt Lätis. Ložmetējkalns asub Garā Kāpa luitealal, mis on osa Nordeķi-Kalnciemsi luideteharjast. Nimi pärineb ajast, mil see oli Saksa armee immutamatute kindlustuste asukoht, mida kaitses tugev kuulipildujatule.

Jõululahingud on üks tuntumaid ja dramaatilisemaid Esimese maailmasõja sündmusi Läti ajaloos. 1917. aastal ründasid Vene armee Läti ja Siberi laskurite üksused Ložmetējkalnsi ja vallutasid selle, saades vangi vähemalt 600 vaenlase sõdurit ja väärtuslikke trofeesid. Laskjad uskusid, et just nemad väärivad mägismaa vallutajate au.

Ložmetējkalnsi ümbruses asuvad mälestusmärgid ja muud tõendid siin toimunud lahingute kohta. Igal aastal jaanuaris toimuvad Ložmetējkalnsi ümbruses mälestusüritused jõululahingute mälestamiseks. Tänapäeval on Ložmetējkalnsist saanud Läti laskurite kangelaslikkuse sümbol ja mälestuspaik. 27 meetri kõrgune vaatetorn pakub panoraamvaateid jõululahingute toimumiskohale.

Asub Babīte rajoonis, tee ääres endise Antiņi maja ja vana ravimilao lähedal.

Antiņi ehk Tīreļi sõdurite kalmistu rajati Esimese maailmasõja ajal. Piirkonnas asusid Vene impeeriumi armee kaitsepositsioonid. 1917. aastal, jõululahingute ajal, asus lähedal 5. Zemgale Läti laskurrügemendi peakorter, haigla koos ravimilaoga.

1917. aastal, 5. jaanuari ööl vastu 6. jaanuari, maeti kaheksa tohutu lõkke valguses sõjaväeliste auavaldustega 105 5. Zemgale Läti laskurrügemendi võitlejat. Nad langesid lahingutes Saksa armee vastu või surid haavadesse. Matmistseremooniat juhtis rügemendi ülem Jukums Vācietis. Hilisematel aastatel maeti kalmistule ka teiste Vene armee üksuste sõdureid. 1925. aastal avati kalmistul arhitekt Eižens Laube loodud monument ja territoorium haljastati. Teateid 3800 kalmistule maetud sõduri kohta leidub paljudes kohtades, kuid seda tuleks pidada ebatõenäoliseks ja kontrollimata tõeks.

asub Mārupe vallas, golfiklubi „Viesturi“ hoone ees metsateel, golfi harjutusväljaku viida vastas.

Projekti idee autorid on Mārupe piirkonna giid Miķelis Jakunovs ja maatüki “Dumpmaļi” omanik Visvaldis Dumpis.

2014. aasta novembris avati Läti patriootide nädalal, Läti sõdureid mälestades, Dzilnupīte lähedal asuvas metsas Mārupe ja Babīte maakondade piiril, mis on samuti Esimese maailmasõja lahingupaik, teine Läti sõduritele pühendatud monument. Monumendi idee autor ja rahastaja on Visvaldis Dumpis ning selle lõi skulptor Ivars Feldbergs. Mälestuspaiga omanik Visvaldis Dumpis soovib, et inimesed koguneksid siia mitte ainult 14. juunil ja 25. märtsil, vaid ka 10. juulil, riigikaitsejõudude asutamise aastapäeval ja muudel lätlastele olulistel ajaloolistel sündmustel.
9. novembril 2018 avati monumendi lähedal informatiivne stend paiga ajaloo ja vaatamisväärsuste kohta. See on pühendatud paiga ajaloole, jutustades kunagisest Adieņi majast ja seal elanud Ķurbja perekonnast, Esimese maailmasõja sündmustest piirkonnas, aga ka ajaloolistest objektidest, mida looduses enam näha ei saa - Dūči sillast, Dzirnavu tiigist ja veskist ning jahisaunast.

Asub Babīte rajoonis Antiņi sõdurite kalmistu ja renoveeritud kaevikute lähedal.

Esimese maailmasõja ajal asusid selles piirkonnas alates 1915. aastast Vene impeeriumi armee kaitsepositsioonid. 1917. aastal, jõululahingute ajal, asus Antiņi maja lähedal 5. Zemgale Läti laskurrügemendi peakorter ja haigla koos ravimilaoga, mida juhtis silmapaistev Läti sõjaväearst Pēteris Snīķeris.

Jõululahingute ajal ründasid Läti laskurid Saksa armee üksusi eriti karmides ja ebasoodsates tingimustes. Lahingutes saadud vigastused olid mitmesugused - laskehaavad, põrutused ja traumad, aga ka külmakahjustused. Tuhandetele Läti sõduritele tuli osutada õigeaegset arstiabi. See oli korraldatud nii, et haavatud saaksid võimalikult kiiresti abi. Lahinguväljal tegutsesid relvastamata parameedikud, kes andsid esmaabi ja viisid haavatuid ohtlikest kohtadest välja. Lahinguväljade lähedale rajati sidumispunktid, kus jätkati abi ja viidi läbi triaaži. Raskemini haavatud sõdurid evakueeriti vankrite ja autodega laatsaretti või haiglasse. Laagripaikade lähedale rajati kalmistud, kuhu maeti vigastustesse surnud.

Tänapäeval saab külastada vana ravimiladu. Lähedal asub Antiņi sõdurite kalmistu ning rekonstrueeritud Esimese maailmasõja kaevikud ja punkrialused. Keskkond sobib metsas jalutamiseks, paljastades ilmekaid tõendeid sõjalisest pärandist.

Asub Olaine'is, Olaine'i ajaloo- ja kunstimuuseumi lähedal.

Ajalooline marsruut loodi 2018. aastal Esimese maailmasõja ajal Vene armee kindlustuste asukohas, mis olid osa piirkonna kaitsesüsteemist. Saksa ja Vene armee vahelised lahingud Olaine'i piirkonnas äratavad tähelepanu mitmel põhjusel. Soine maastik takistas sõdivatel pooltel kiiret edu saavutamist ja nõudis sõduritelt mitmekesiseid oskusi ebasoodsates tingimustes tegutsemiseks. Sõjapidamises mängisid olulist rolli täpne maastiku analüüs, luure ning kindlustused või insenerkonstruktsioonid.

Tänapäeval on õpperada vabalt ligipääsetav ja annab ligikaudse ülevaate sõdurite elutingimustest. Restaureeritud hooned on suletud, kuid neid saab vaadata, võttes eelnevalt ühendust Olaine'i ajaloo- ja kunstimuuseumi spetsialistidega.

Saarestik asub Daugavas Riia hüdroelektrijaama veehoidla lõunaküljel Daugmale lähedal. Surmasaar on üks hirmsamaid ja legendaarsemaid Esimese maailmasõja lahinguvälju. 1915. aastal, kui Vene armee taandus Kuramaalt ja Zemgalest, olid mõned üksused jäänud Daugava vasakule kaldale, kus nad asusid positsioonidele Saksa armee vastu võitlemiseks. Jõekaldaid ühendas sild. Siin toimus üks suurimaid keemiarelvade kasutamise juhtumeid Läti alal. Läti sõdurid nimetasid seda kohta surmasaareks, teistest rahvustest sõdurid põrguks. Surmasaare asukoht oli strateegilise ja sümboolse tähtsusega. Läti sõdurite jaoks oli see osa Saksamaa okupeeritud Kuramaast. Lahing toimus Daugava kaldal Ikšķile lähedal, see oli sümboolselt seotud esivanemate lahingutega ristisõdade ajal. Tänapäeval pääseb sinna paadiga. Võib külastada Riia hüdroelektrijaama veehoidla üleujutamata maa-ala. Säilinud on E. Laube kujundatud mälestusmärk. Mõnes kohas on näha rekonstrueeritud kaitserajatiste elemente. Daugava kaldal Ikšķile kabelimäe lähedal asub infostend. Surmasaarest sai saarestik pärast Riia hüdroelektrijaama veehoidla rajamist.

Ogre ajaloo- ja kunstimuuseum asutati 1981. aastal. Muuseumi kollektsioon hõlmab enam kui 40 tuhat erinevat eksponaati, mis on kogutud Ogre linna ja endise Ogre rajooni territooriumilt. See kajastab ulatuslikult kultuuri- ja ajaloopärandit antiikajast tänapäevani.

Näitusel „Pangast muuseumiks“ saavad külastajad tutvuda Vabaduse tänaval 36 asuva hoone ajaloo ja selle muutumisega 50 aasta jooksul. Algselt NSV Liidu pangana ehitatud hoonest on hiljuti saanud Ogre ajaloo- ja kunstimuuseumi kodu.

Näitus „Puhkajad Ogres“ on pühendatud linna ajaloo ühele eredamale ja legendaarseimale leheküljele. See näitab puhkevõimalusi, puhkajate meelelahutust ning Ogre kultuuri- ja seltsieluga seotud legende 20. sajandi algusest kuni Teise maailmasõjani. Ogre kui kuurortlinna elulugu esitletakse hoolikalt valitud dokumentide ja esemete ning nende atraktiivse kunstilise esitluse abil.

Muuseumi näitused vahetuvad iga kuu. Temaatilised näitused on tavaliselt pühendatud erinevatele ajaloolistele sündmustele, kuid kunstinäitustel on esindatud nii Ogre omavalitsuse kui ka kogu riigi kunstnikud, näiteks maalikunstnikud, keraamikud, graafilised disainerid, fotograafid ja teiste loominguliste elukutsete esindajad.

Jalgrattamuuseum asub Saulkrastis Valge luite (Baltā kāpa), maantee A1 ja Pabaži raudteejaama läheduses. Muuseumikogu koosneb tehniliselt kõige põnevamatest Läti jalgrattaajaloo näidetest. See on Baltimaade suurim jalgrattakollektsioon, kuhu kuulub umbes 60 Lätis valmistatud ja kasutusel olnud jalgratast, sealhulgas sõjaväe näidisrattad. 20. sajandi alguses hakati sõjavägedes laialt kasutama jalgrattaid tänu nende kättesaadavusele ja eelistele. Moodustati spetsiaalseid ratturite üksuseid, mis suutsid kiiresti liikuda. Ratturid suutsid kergemini luureandmeid koguda, korraldada ootamatuid rünnakuid vaenlase vastu ning tegutsesid suurel maa-alal jalaväest osavamalt. Pärast Esimest maailmasõda olid ka Läti armees ratturite üksused, mis kasutasid Lätis toodetud sõjaväejalgrattaid. Ratturite üksusesse kuuluv sõdur pidi vastama rangetele nõuetele. Ta pidi olema vastupidav, hea nägemise ja kuulmisega ning tema süda ja kopsud pidid olema terved. Ta ei tohtinud kaaluda alla 80 kg ning pidi olema 165–180 cm pikk. Läti sõjaväes oli kindlaks määratud, et hea ettevalmistuse saanud rattur pidi päevas läbima 80–100 km ja kui olukord nõudis, siis ka 150 km. Talvel, kui jalgratast kasutada ei saanud, sõideti suuskadel. Rattur pidi päevas suutma suusatada 50–60 km. Paljudest sõjaväe ratturitest said professionaalsed sportlased.

Asub Saulkrastis rannikuluidetel restorani "Laguun" lähedal.

Vene armee kindlustused ehitati Esimese maailmasõja ajal rannikukaitseks Saksa armee dessantoperatsioonide vastu. Need on osa strateegiliselt oluliste objektide lähedal asuvast kaitseringkonna kindlustussüsteemist.

Esimese maailmasõja ajal oli Vene armee loonud Läti territooriumile mitu kaitseliini. Juhul, kui üks liinidest purunes, takistasid uued positsioonid ja täiendused Saksa armee edasiliikumist. Üks liinidest asus Saulkrastis algaval, Līgatnes, Nītaures ja Kokneses kulgeval esimese kaitseliiniga, mis ulatus mööda Daugava kallast. Eesmärk oli kindlustada Saulkrasti ümbrust, kuna seal oli palju olulisi objekte. Mitmed jõeületuskohad, hargnenud teedevõrk, mis viis Vidzeme keskmesse, samuti mererannikuga külgnevad kaitsepositsioonid.

Tänapäeval on seal kaunis mereäärses metsas kaevikud, kust avaneb vaade merele. See on üks Saulkrasti ulatusliku turismipakkumise vaatamisväärsusi.

Asub Plāņi vallas Vija jõe kaldal.

Kindral Kārlis Goppersi mälestustuba tema sünnikohas "Maskatis" on külastatav.

„Maskatu“ talu pidas kindrali vend Augusts Goppers, sest andekas sõjajuht oli hõivatud suurte sündmuste ja maailmasõdadega. 1920. aastal naasis kindral Lätti, oma sünnikodusse. Kuid paljud vastutusrikkad kohustused sidusid teda Riiaga. Augusts jätkas „Maskatu“ haldamist. 1940. aastal arreteeriti kindral Goppers ja lasti 25. märtsil 1941 Tšekaa keldrites maha. 1944. aastal põgenes Gopperi perekond kolme hobuvankriga Kuramaale. Sõda jagas perekonna ja Aleksandrs Goppersi tütred – Biruta, Elza ja Anna – jäid Lätti. Neil ei lubatud enam „Maskatu“ tagasi pöörduda. Majad olid suured ja hoolikalt hooldatud. Seal majutati eraldi tubadesse kolm või neli uustulnukate perekonda. Suurde laudas rajati hobusetalu. Vastastikuste tülide tõttu puhkes 1980. aastal tulekahju. Laut ja suur kuur põlesid maha. Õnneks tuli majale ei levinud, leegid tõrjusid meie esivanemate istutatud suured puud.

1991. aastal, pärast imelist ärkamist, sündis Läti riik teist korda. 1992. aastal sai kindral Goppersi venna Augusti perekond „Maskatuse“ tagasi oma esivanemate pühapaigana. Kümme aastat töötasid kõik kõvasti, et päästa maju hävingust, taastada ja ümber ehitada hävinud hooneid ning muuta kogu „Maskatuse“ talu ilusaks. Majad on taastatud oma iidsesse ilmesse ja loodud on ka kindral Kārlis Goppersi mälestustuba. Mälestustuba saab külastada ette helistades ja aja broneerides numbritel +371 29396870, +371 29254285.

Asub Spāre mõisa kompleksi territooriumil.

Esimese maailmasõja ajal asus Spāre mõisas Vene armee välihaigla. Seal hukkunud 24 sõdurit, sealhulgas Läti laskurid, on maetud lähedalasuvale vennaskonna kalmistule. Monument avati 6. oktoobril 1935.

Mälestusmärgi rajamisel (alustades teest) istutati tee mõlemale poole pärnade ridu. 1935. aastal tegid kõik piirkonna heakorrastustööd Spāre õpilased koolidirektor Kārlise ja Alvīne Skalbergsi juhtimisel.
Mälestusmärgi koristamisega tegelevad praegu ka Amata valla Spāre algkooli õpilased. Cēsise 27. kaitsepolgu rahvuskaart pakub nendes töödes suurt tuge.
Traditsiooniks on saanud tõrvikute rongkäik Esimeses maailmasõjas langenute mälestuspaigale, mida korraldatakse 11. novembril. Seda üritust juhib alati Cēsise 27. kaitseväe polk ja neid saadab alati kaplan. Ürituse lahutamatu osa on pidulik salv.

Spāre mõisakompleksi territooriumil pakutakse ekskursiooni Esimeses maailmasõjas langenud sõdurite monumendi juurde (45 min), külastus tuleb eelnevalt broneerida telefonil +371 26558464.

Plakanciemsis saavutasid Läti laskurid oma esimese võidu ajaloolises öölahingus 29. oktoobril 1915 – vaid nädal pärast seda, kui 1. Daugavgrīva Läti laskurpataljon oli Riiast lahkunud ja rindel tegutsema asunud. Eduka Plakanciemsi lahinguga algas meie laskurite kangelaslik teekond. Öisel rünnakul Misa jõel oli ka hindamatu moraalne tähendus – keegi ei kahelnud Läti laskurite võitlusvõimetes, nad muutusid kiiresti populaarseks ja paljud lätlased Vene rügementidest liitusid meie rahvusüksustega.

Mälestuskivi lõid Ķekava vald Ķekava valla kivitöötlemise ja restaureerimise ettevõtte "Akm Stone Processing Center" poolt - kivimeistrid Guntis Pandars ja Pēteris Zvaunis.
Plakanciemsi lahingu edu tagasid neli päeva kestnud hoolikas pidev luure, 1. kompanii ülema Fridrihs Briezise koostatud üllatusrünnaku plaan ja meie sõdurite kangelaslikkus.
Olukord rindel oli sel ajal väga pingeline, kuna Saksa sõdurid lähenesid mitmes kohas aeglaselt Riiale. Plakanciemsi lähedal olid nad hiljuti ületanud Misa jõe ja alustanud sillapeapositsiooni rajamist, paigutades sinna Saksa 376. jalaväerügemendi 2. pataljoni ja 4 kuulipildujat.
Läti laskurite rünnak põhines üllatusel, kiirel tegutsemisel ja erinevate tegevuste koordineerimisel. Igale 1. kompanii laskurile anti neli käsigranaati, 60 sõdurit pani selga valged keepid, sest oli just sadanud õhuke lumi. Kui ründajad hiilisid sakslaste positsioonidele piisavalt lähedale, kell 22.00 anti signaal ja rünnak algas. Mõlemad meie kuulipildujad tulistasid vaenlase mõlemat külge, et sakslased ei saaks reservvägesid ligi meelitada. Käsigranaate visates tungisid Läti laskurid kiiresti sakslaste kaevikutesse, Vene suurtükiväelased tulistasid Misa jõe sildu ja vaenlase peamist kaitseliini. Vaenlase sõdurid olid segaduses - kandes raskeid kaotusi, taandusid nad üle jõe ja jätsid sillapea ründajate kätte. Üks meie kompaniidest oli alistanud neli korda suurema vaenlase üksuse!
Läti laskurid kaotasid kuus langenud sõdurit – Juris Butenieks, Frici Ērmanis, Rūdolfs Hofmanis, Kristaps Krūmiņš, Jānis Nauris ja Kirijans Šnurovas. Kõik nad maeti Riia vennaskalmistule. Kaheksast haavatust surid hiljem kaks – Jāzeps Brūveris (maetud Pleskodāle kalmistule) ja Jānis Skuja (maetud Riia vennaskalmistule). Sakslaste kaotused – hukkus 31 sõdurit, 34 langes vangi ja 45 sai haavata. Ründajad võtsid trofeedeks kuulipilduja ja 35 vintpüssi.

Asub Kiriku tänaval Püha Anna kiriku vastas.

Näha on Esimeses maailmasõjas ja Läti Vabadussõjas langenud sõdurite mälestusmärki.

1. mail 1923 istutati Mazsalaca luteri kiriku vastas „Kangelaste salu“, kus igale langenud sõdurile pühendati tammepuu. Likerti andmetel istutati kokku 97 tammepuud – 23 Vabadussõjas langenutele ja 74 Esimeses maailmasõjas langenutele. Tolleaegne ajakirjandus mainis aga 106 tamme istutamist.

21. augustil 1927 avati „Kangelaste salus“ arhitekt Pauls Kundziņši projekteeritud betoonmonument, mille ehitamises osales ka skulptor Vilhelms Treijs.

Monument asub Mazsalaca Püha Anna kiriku kõrval, mis ehitati spetsiaalselt valitud kohta, et selle sihvakas (58,6 m) ilus torn oleks kaugelt näha. Kirik on hästi säilinud, kuna nõukogude ajal seda ei hävitatud ega kohandatud muuks otstarbeks.

Asub Nītaure õigeusu kiriku lähedal, Teise maailmasõja Nõukogude sõdurite memoriaalansambli kõrval.

2. septembril 1934 pühitseti Nītaure lähedal 1917. aasta septembris sakslastega kokkupõrkes langenud laskurite ja tundmatute sõdurite vennashaud.

Haudade loomise kronoloogiline järjekord:

1917. aasta septembris oli rindejoont tugevdatud lõigus Saulkrasti-Līgatne-Nītaure-Lobes (Krape lähedal)-Koknese. Mālpils-Peļņi-Nītaure maanteel pidasid 6. Tukumsi ja 5. Zemgale rügemendi viimase kokkupõrge vaenlase – Saksa vägedega. Kolonel Jukums Vācietis ütles selle kohta:
"Pärast seda lahingut langes rindele vaikus."
Langenud maeti Nītaure õigeusu kiriku lähedale ja erinevatesse konfliktipaikadesse Mālpils-Peļņi-Nītaure marsruudil.

1922. aasta ajalehes „Latvijas Kareivis” nr 113.21.05 mainitakse artiklis „Ajaloolised lahingumälestuspaigad”, et „Nītaures asub endiselt Läti laskurvendade kalmistu, kus toimusid ka kokkupõrked sakslastega”.

17. juulil 1929 käis Nītauris matuseid üle vaatamas komisjon, mis leidis, et Nītauris õigeusu kiriku lähedal oli maetud umbes 100 Vene armee sõdurit (tasub märkida, et Läti laskurrügemendid asutati Vene armee koosseisus), kuid luterlaste haua lähedal oli maetud 6 Läti laskurit: Otto Bērziņš (5. Zemgale rügement), Kārkliņš (6. Tukumsi laskurrügement), Alfrēds Bedrītis (langes 1919. aastal Vabadussõdades Cēsise lähedal), Sviļums (laskur), Žanis Krūtainis (5. Zemgale rügement) ja tundmatu Läti sõdur.

1933. aastal maeti Peļņu maja lähedale maetud laskurid ümber Mālpilsi kalmistule, kuid More kihelkonnas eraldi kohtades langenud sõdurite säilmed viidi Nītaure vendade kalmistule Nītaure õigeusu kiriku lähedale. Siia maeti ümber ka 6 langenud sõdurit, kes olid puhkama pandud luteri kalmistule.

Cēsise muuseumis on tundmatu autori foto, mis kujutab Nītaure vennaste kalmistut enne Teist maailmasõda.

Pärast Teist maailmasõda maeti nendele kalmistutele Nītaure ja More lahingutes langenud Nõukogude sõdurid ning kõik tõendid selle kohta, et siin asus Läti Laskurvendade kalmistu, kõrvaldati. 1984. aastal loodi praegu nähtav Nõukogude sõdurite ehk Punaarmee sõdurite mälestusansambel.

Seega pühiti Läti võitlejate mälestuspaik maa pealt minema.

2017. aastal loodi Nītaure kohaliku ajaloo entusiasti ja keskkonnagiidi Dace Eipure initsiatiivil ja tööl vana Vennaste kalmistu territooriumile uus mälestuspaik.

Nītaure mälestuspaiga ja Esimese maailmasõja ajalooga saab tutvuda keskkonnagiid Dace Eipure programmis "Läti ajaloolised seiklused Nītaures", helistades ette ja broneerides külastuse numbril +371 29156765!

Asub Cēsise alumisel kalmistul, Lenču tänav 15, Cēsis.

Üks olulisemaid Esimese maailmasõja ja Vabadussõja mälestusmärke Cēsises on Lejas Kapises asuv Vennaste kalmistu.
Kalmistul asub Vennaste kalmistu monument, mille kujundas Cēsise kunstnik ja volikogu liige Augusts Julla (1872–1958), avati 1927. aastal ja mis on pühendatud Vennaste kalmistule aastatel 1915–1920 maetud sõduritele.

Cēsise Leja kalmistu vendade haudadele on maetud umbes 200 sõdurit. Nende hulgas on teadmata arv Esimeses maailmasõjas langenud läti laskureid ja vene sõdureid, samuti saksa (10), poola ja teiste rahvuste sõdureid. Läti vabastusvõitluste ajal maeti sellele kalmistule 22 5. (2.) Cēsise jalaväerügemendi sõdurit, samuti 11 vabadusvõitlejat, kes langesid teistes Läti armeeüksustes. Vendade haudadel puhkavad ka 2 eestlast, 15 bolševike ohvrit ja läti punased laskurid.

Võnnu Ajaloo- ja Kunstimuuseum asub keset Võnnu (Cēsise) vanalinna Uues Lossis. Muuseumis on välja pandud kahest osast koosnev püsiekspositsioon „Võnnu, Läti ajaloo sümbol”. Näitus „Puna-valge-punane lipp Võnnu ja Läti ajaloos” tutvustab Läti rahvuslipu lugu 13. sajandist 20. sajandini, mil sellest sai riigisümbol, Läti kütipolkude lippe ja rahvusvärvide kasutamise traditsioone Läti Vabadussõja ajal. Näitus „Võnnu ja Läti Vabadussõda” annab ülevaate Võnnu roodu asutamisest 1918. aasta detsembris, eestlaste ja lätlaste ühisest võitlusest 1919. aasta Võnnu lahingus, ajast, mil Võnnu oli Bermondtiaadi ajal lühikest aega Läti ajutiseks pealinnaks, ning Võnnu võidusamba ajaloost. Põgenemistoas „Võnnu lahingu legendid” on osalejatel tund aega mõistatuste lahendamiseks ja peidetud esemete otsimiseks, et leida toast väljapääs. 8. detsembril 1918 asutas vanemleitnant Artūrs Jansons Võnnu lossis Võnnu roodu, mis oli üks esimesi Läti relvajõudude üksusi. 8. detsembril 1933 avati Võnnu Uues Lossis, kus tookord asus 8. Daugavpilsi jalaväepolgu staap ja garnisoni ohvitseride klubi, roodule pühendatud mälestusplaat, millega võib nüüd tutvuda muuseuminäitusel.

Mänd asub Strenči-Valka maantee vasakul küljel, umbes kilomeetri kaugusel Strenči piirist, maanteest 140 meetri kaugusel, metsas, Kaučist 400 meetrit loodes.

Puult rebiti välja tükk karedast koorest ja laulu sõnad raiuti noaga tüvesse vanas läti kirjas, mis on nüüd osaliselt loetavad – ˝ …c mīliotā / …ten līzi cīn… / …nāvīgo as… / …ņa mēs a… / …dz tūsiti / … trādniek…˝ ("Tule, armas tüdruk, võitlusse, võta surmav tera oma kätte. Meie, töölised, oleme palju kannatanud.").

Läti Riigimetsade ekspertide sõnul on uurijad väitnud, et see luuletus võidi graveerida männi tüvele aastatel 1905–1918, kui Lätis toimus revolutsioon ja Esimene maailmasõda.

Asub Priekuļi vallas Veselava vallas “Lejas Pintuļi”.

Nähtav on Läti lipu autori Jānis Lapiņši mälestusmärk.

Läti riigilipu loomine toimus Esimese maailmasõja ajal. 1915. aastal, Läti laskurpataljonide lippude loomisel, pakkusid üksikud kunstnikud lipukujunduseks välja punase, valge ja punase värvi. Haridustöötaja ja ajakirjaniku Jānis Lapiņši kavandi järgi valmistas punavalge-punase lipu 1916. aasta teisel poolel tema õpilane Marianna Straumane, kes oli Valmiera pagulaskodu õpetaja.
See on esimene teadaolev ja tegelikult valmistatud Läti riigilipp, mis on säilinud tänapäevani.
2014. aastal avati Priekuļi piirkonna Veselava vallas “Lejas Pintuļis” lipueelse autori Jānis Lapiņši mälestuspaik.

Esimene teadaolev autentne Läti riigilipp, mis smugeldati Venemaale ja peideti hoolikalt Nõukogude ja Saksa okupatsioonide ajal, asub praegu Cēsise ajaloo- ja kunstimuuseumis . Selle annetas 1997. aastal nende tütar Lija Poga.

Läti Sõjamuuseum asub Riia vanalinnas Vabadussamba läheduses ajaloolises hoones, mida nimetatakse Püssirohutorniks. Muuseumis on 11 ekspositsiooni. Näitustele on välja pandud relvi, dokumente, vormiriietust, autasusid ja muid sõjaga seotud või sõdurite igapäevaelu kirjeldavaid esemeid. Läti Sõjamuuseum on üks vanimaid muuseume Lätis. See sai alguse Esimese maailmasõja ajal. Muuseumikogu moodustati peamiselt sõdurite isiklikest või lahinguväljadelt leitud esemetest. Pärast Läti riigi iseseisvumist sai muuseumi peamiseks eesmärgiks luua ekspositsioon Läti sõjaajaloost ja elanikkonna aktiivsest rollist oma maa kaitsmisel. 1937. aastal laiendati muuseumi juurdeehitusega ja see oli tol ajal tehniliselt üks moodsamaid muuseume Euroopas. Püssirohutorn oli kunagi üks Riia kindlustuse tornidest. Seda on Liivatorni nime all mainitud juba 1330. aastal. Algne torn hävis 1621. aastal, kui Riia linna piiras Rootsi sõjavägi. 1650. aastal ehitati püssirohu ja relvade ladustamiseks uus torn. Pärast linna kindlustuse lammutamist on Püssirohutorn Riia kunagise kaitsesüsteemi üheks tähtsaimaks tunnistuseks.

Läti kütipolkude punkrid ja kaevikud Tīreļis asuvad Mārupe piirkonnas Babīte vallas Antiņi Läti küttide kalmistu ja endise ravimilao läheduses. Esimese maailmasõja ajal asusid siin Vene Keisririigi armee Läti kütipolgud. Liivastele küngastele oli rajatud kaevikuid ja punkreid. Kaeviku- ehk positsioonisõda on parim viis Esimese maailmasõja täpseks kirjeldamiseks ja kaitserajatiste tähtsuse rõhutamiseks. Sõdurite igapäevaseks tööks oli kaitserajatiste täiustamine. Nad tavatsesid anda kaevikutele nimesid, mis meenutasid neile nende kodusid ja aitasid sõjategevust unustada. Kaevikuliinid olid keerulised kaitsesüsteemid, mida vaenlasel oli raske vallutada. Relvade arenguga muutusid need kaitserajatised veelgi keerukamaks. Varjendite katuseid tugevdati, et need peaksid vastu suurtükimürskudele. Kaevikud rajati eri suundadesse, et plahvatused tekitaksid võimalikult vähe kahju. Liikumiskäikudel olid taskud, mida kasutati lühiajaliste peidupaikadena suurtükitule ajal, sest need kaitsesid sõdureid šrapnellide ja kildude eest. Tänapäeval on osa kaitserajatistest taastatud ja on võimalik külastada kolme punkrit ja 100 m pikkust kaevikute osa.

Perekonnamõisas „Ābeļu Putniņi“ asub erakogu „Pereküün“. 2007. aastal loodud kollektsioon jutustab ühe perekonna ajalugu lugude, esemete ja rekonstrueeritud varjendi kaudu.

Külastajatele pakutakse sissevaadet Esimese maailmasõja, Läti armee, Teise maailmasõja, Riia vendade kalmistu ja jõululahingute ajalukku. Vanas aitas on väljas tikitud laudlinad, omatehtud rahvariided, kapp lauanõude, suuskade ja parun Korfi annetatud vankrirattaga. 2011. aastal alustati restaureeritud kasepuust varjendi sisustamist. Seal on ahi, magamisala ja stendid, kus on väljas Esimese maailmasõjaga seotud esemed – purunenud lauanõud, fotod ja roostes relvaosad. Näitus võimaldab külastajatel kogeda Esimese maailmasõja stseene, nagu neid on kirjeldatud Aleksandrs Grīnsi romaanis "Hingede lumetorm". Erilist tähelepanu pööratakse Vidzeme 4. laskurrügemendile ja jõululahingutele. Mainitakse järgmisi sõdureid: Robert Soks, kes on maetud Riia vendade kalmistule, samuti kirjanikke Aleksandrs Grīnsi, Jānis Akurātersi, heliloojat Arvīds Žilinskit ja teisi.

Näitusealal on Esimese maailmasõja aegsed pommiaugud ja allikas, kust sõdurid joogivett ammutasid. Ringkäik näitusepaigas kestab 1,5–2 tundi ning on saadaval läti ja vene keeles.

Monument Jelgava kaitsjatele – Daugavgrīva kodukaitseväele, kes peatasid Saksa armee rünnakut Jelgavale 1915. aasta aprilli lõpus – avati 1991. aastal Svēte kooli kõrval Jelgava vallas. 1915. aasta mai alguses toimus Jelgavas selle olulise sündmuse mälestuseks suur meeleavaldus. Asjaolu, et Läti kodukaitseväel õnnestus Saksa rünnak peatada, kasutasid Jānis Čakste ja tema kaaslased ära Läti laskurüksuste loomise idee õigustamiseks Esimese maailmasõja ajal.

Monumendi autor on skulptor Alvīne Veinbaha (1923–2011).

Umbes 30 km pikkune luiteahelik, mida on tänapäeval looduses võimalik jälgida Iļģuciemsist (väikeste katkestustega) Tīreļini, on üks Mereäärse madaliku muljetavaldavamaid pinnavorme, mida harva tajutakse ühtse loodusliku moodustisena. Luited tekkisid ühe viimase Balti jääjärve kaldale, kui Balti jääjärve veed taandusid. Luiteahelik koosneb kahest paralleelsest 50–100 m laiusest luitevööndist. Need on tavaliselt 6–10 m kõrged, kuid nende kõrgeimad punktid ulatuvad 16–19 m üle merepinna. Kleisti, Imanta ja Beberbeķi läheduses on luiteid katvad kaunid männimetsad populaarsed matka-, puhke- ja sportimiskohad ning talvel murdmaasuusatamise koht. Lāčupīte läheduses asuv luiteosa on seotud Bermontiaadide sündmustega. Pārdaugava luite peal asub Lāčupe ehk Lācarase kalmistu . Pinkie ja Babīte vahel on luidete kaitsmiseks loodud Beberbeķi looduspark. Nordeķi-Kalnciemase luideteaheliku lääneosa, mis on umbes 10 km pikk, kannab nime Pikaks luited . Pika luite lähedal (Trenčist lõunas) asuvad Antiņi vendade kalmistu , Läti laskurite haigla ravimiladu ja renoveeritud Läti laskurite kaevikud . Pikast luited lõuna pool asub soostunud metsade ja rabade massiiv, sealhulgas Rāvājs ja Maztīrelis . Maztīrelise vastas asub Ložmetējkalns vaatetorni ja puhkekohaga ning nn Saksa vallilõik . Veelgi kaugemal läänes, Pika luited lähedal, asuvad Läti laskurite vendade kalmistu ja Piķi vendade kalmistu. Suuremate või väiksemate katkestustega on kaevikud nähtavad peaaegu kogu Nordeķi-Kalnciemase luiteaheliku ulatuses. Pika luite edelaosas – lõunast külgnevates soistes metsades – on näha Esimese maailmasõja aegseid pommikraatreid . Kogu Pika luite pikkuses (sellest lõunas) kulgevad väikesed metsarajad, mis sobivad jalutuskäikudeks ja pikemateks matkadeks – suurepärane võimalus uurida Esimese maailmasõja lahingupaiku.

Krāči mäed on üks Litoriina mere suurimaid rannikuluiteid. Selle kõrgeim punkt asub 29 m üle merepinna ja 26 m üle ümbritsevate tasandike. Litoriina merd peetakse Läänemere eelkäijaks, mis eksisteeris umbes 7000–5000 aastat tagasi.

Vene 12. armee 6. eriväebrigaad alustas Jõululahingute ajal rünnakut Krāči mägedest, eesmärgiga murda läbi Saksa rinde Suurest Tīreļi soost Lielupe jõeni. Kuudepikkuste lahingute käigus vallutas Vene armee 25 ruutkilomeetri suuruse ala, kuid kaotused olid tohutud – 45 tuhat langenud, haavatud ja teadmata kadunud sõdurit. Läti laskurite kaotused olid 9 tuhat langenud, haavatud ja teadmata kadunud sõdurit. Jõululahingute ajal saavutasid Läti laskurid kangelaslike ja säravate sõduritena tohutu kuulsuse, makstes selle eest väga kõrget hinda – oma elu.

Lahingus langenute mälestuseks on püstitatud monument. Igal aastal 11. novembril, Lāčplēsise päeval, ja 18. novembril, Läti riigi väljakuulutamise aastapäeval, süüdatakse selles kohas langenud kangelaste mälestuseks küünlad.

Looduskaitseala "Krāči mäed" kui Litoriina perioodi luitemägi