Tīnūži Mõisa Kultuuripärandikeskus Muuseum

Cultural Heritage Centre "Tīnūži Manor"
12KrievijasimpērijasarmijasvirsniekazobensPie.tif
1fb1.jpg
2.jpg
2fb2.jpg
DSC_1292.jpg
IMG_20200721_125908.jpg
IMG_20200721_125917.jpg
IMG_20200721_125933.jpg
IMG_20200721_125945.jpg
 "Kraujas", Tīnūžu pag., Ogres novads, Läti
 +371 26669452
 Kaspars Špēlis, muzeja vadītājs

Tīnūži Mõisa Kultuuripärandikeskus asub Tīnūži külas Ogre piirkonnas, 7 km kaugusel Ogre ja Ikšķile linnadest. Esimesed kirjalikud tõendid mõisa kohta pärinevad 16. sajandist. 18. sajandi keskpaigani oli mõis väikeste ja tähtsusetute hoonetega majapidamine, kuid aja jooksul kasvas see suureks kompleksiks. Esimese maailmasõja ajal toimusid siin Vene ja Saksa armeede vahel lahingud, milles osalesid ka Läti kütipolgu sõdurid. Vabadussõja ajal asus Tīnūži mõisas Läti sõjaväe 1. Valmiera jalaväepolgu staap ja seal hoiti soomusautosid. 1932. aastal anti mõis Läti Sõjainvaliidide Liidule, mis pakkus majutust sõjaveteranidele ning hoolitses nende eest. Teise maailmasõja ajal 1943. aastal viidi Eestist Tīnūži mõisa üle SS-Jagdverband Ost. See oli  üksus, mis valmistas ette sõdureid võitluseks Punaarmee vastu. Luuramist, partisanisõja taktikat ja sabotaaži õpetati ka läti sõduritele. Tīnūži mõisa härrastemaja hävitati, kui Punaarmee liikus Riia suunas. Tänapäeval on näha kaunist maastikku ajalooliste hoonetega Väikese Jugla (Mazā Jugla) jõe kaldal. Tīnūži Mõisa Kultuuripärandikeskuses saab näha ajaloolistele sündmustele, sh Läti küttidele, pühendatud eksponaate.

Kasutatud allikad ja viited:

Turčinskis, Z. Saksa Abvere rühm 212 luure-saboteerijate koolis väljaõppe saanud latgali diversandid. Läti Ajaloo Instituudi ajakiri, nr.4, 2004.

Felder, BM Das Unternehmen “Wildkatze”. SS-Janddverband Ost und die Vorbereitungen von antisowjisetchen Partisanen in Lettland (1944–1945). Raamat: Totalitaarsed okupatsioonirežiimid Lätis 1940–1964 aastas. (Läti Ajaloolaste Komisjoni artiklid, kd. 13). Riia: Läti Ajaloo Instituudi kirjastus, 2004.

Lancmanis, I. Kord Liepu mäel. Kunst, nr 5, 2006