Jugla lahing – Itier pealetung I Maailmasõda

Marsruudi esimene etapp on jõeoru keskel bussipeatuses.

1. septembri hommikul 1917 alustasid sakslased pärast kolm tundi kestnud suurtükituld Ikšķile lähedal Daugava kolme puidust pontoonsilla ehitamist. 1159 kahurist ja miinipildujast lasti välja ligikaudu 560 000 padrunit, mis surusid täielikult maha 66 Vene kahurit ja sundisid Daugava paremal kaldal taanduma 186. diviisi. 12. Vene armee ülem kindral Parskis andis 43. korpusele vaheajal korralduse vasturünnakule ning andis korpuse ülemale üle 33., 136., 138. diviisi, 116. diviisi ja 2. Läti laskurbrigaadi.

1. septembri pärastlõunal said läti püssimehed korralduse võidelda Daugavat ületanud sakslaste vastu. 2. Läti laskurbrigaad Ropažist suundus ründavatele Saksa üksustele ning 5. Zemgale Läti laskurpolgu sõdurid jõudsid pärastlõunal nelja paiku Väike-Jugla jõe paremkalda ääres kindlustatud positsioonidele. Pärast suurtükituld algas 2. septembri keskel rünnak Läti laskurite positsioonidele. Kaitselahingud toimusid 14 km pikkusel rindel piki Väikese Jugla paremkallast. 2. Läti laskurbrigaadi sõdurid mõne kahuriga astusid vastu arvuliselt ja tehniliselt tugevamale Saksa vägede rühmale, kes kasutasid rünnakul ka lennundust, paugutit ja kahuritäidisega kahurigranaate. Püssidel õnnestus rinnet kangelaslikult hoida 26 tundi kuni 3. septembrini. Oma ülesande täitnud ellujäänud Läti sõdurid astusid 12. väejuhatuse käsul Sigulda ja Cēsise positsioonidele. Kaotused olid väga rängad - 5. Zemgale ja 6. Tukumsi Läti laskurpolk nokauteerisid enam kui pooled võitlejatest, 7. Bauska ja 8. Valmiera Läti laskurpolk said vähem kannatada.

Tīnūži Mõisa Kultuuripärandikeskus asub Tīnūži külas Ogre piirkonnas, 7 km kaugusel Ogre ja Ikšķile linnadest. Esimesed kirjalikud tõendid mõisa kohta pärinevad 16. sajandist. 18. sajandi keskpaigani oli mõis väikeste ja tähtsusetute hoonetega majapidamine, kuid aja jooksul kasvas see suureks kompleksiks. Esimese maailmasõja ajal toimusid siin Vene ja Saksa armeede vahel lahingud, milles osalesid ka Läti kütipolgu sõdurid. Vabadussõja ajal asus Tīnūži mõisas Läti sõjaväe 1. Valmiera jalaväepolgu staap ja seal hoiti soomusautosid. 1932. aastal anti mõis Läti Sõjainvaliidide Liidule, mis pakkus majutust sõjaveteranidele ning hoolitses nende eest. Teise maailmasõja ajal 1943. aastal viidi Eestist Tīnūži mõisa üle SS-Jagdverband Ost. See oli  üksus, mis valmistas ette sõdureid võitluseks Punaarmee vastu. Luuramist, partisanisõja taktikat ja sabotaaži õpetati ka läti sõduritele. Tīnūži mõisa härrastemaja hävitati, kui Punaarmee liikus Riia suunas. Tänapäeval on näha kaunist maastikku ajalooliste hoonetega Väikese Jugla (Mazā Jugla) jõe kaldal. Tīnūži Mõisa Kultuuripärandikeskuses saab näha ajaloolistele sündmustele, sh Läti küttidele, pühendatud eksponaate.

Ogre Ajaloo- ja Kunstimuuseum asutati 1981. aastal. Muuseumi kogusse kuulub üle 40 tuhande erineva üksuse, mis on saadud Ogre linna ja endise Ogre rajooni territooriumilt. See kujutab ulatuslikult kultuuri- ja ajaloopärandit iidsetest aegadest tänapäevani.

Näitusel “Pangalt muuseumini” saavad külastajad tutvuda Brīvībase tn 36 hoone ajaloo ja muutumisega 50 aasta jooksul. Algselt NSV Liidu pangaks ehitatud see on viimasel ajal muutunud Ogre ajaloo- ja kunstimuuseumi koduks.

Ekspositsioon “Puhkajad Ogres” on pühendatud linna ajaloo ühele eredamale ja legendaarsemale leheküljele. See näitab nii puhkevõimalusi, puhkajate meelelahutust kui ka legende, mis põimivad Ogre kultuuri- ja seltsielu 20. sajandi algusest kuni II maailmasõjani. Ogre kui kuurortlinna elulugu tutvustavad hoolikalt valitud dokumendid ja esemed ning nende atraktiivne kunstiline esitlus.

Näitused muuseumis vahetuvad igakuiselt. Temaatilised näitused on tavaliselt pühendatud erinevatele ajaloosündmustele, kuid kunstinäitustel on esindatud kunstnikud, nagu maalijad, keraamikud, graafilised disainerid, fotograafid ja teiste loomealade esindajad Ogre vallast ja kogu riigist.

Asub Ikšķile piirkonnas, Tīnūži külas, maantee ääres Tīnūži algkooli lähedal.

Mälestusmärk I maailmasõja ajal Saksa armee vastu võidelnud läti laskuritele. 1.-2.septembril 1917 toimunud lahing Väike-Jugla jõel oli Riia operatsiooni kulminatsiooniks. Saksa armee alustas rünnakut Ikšķilele eesmärgiga vallutada Riia ja vallutada 12. Vene armee. Saksa armee üksused, ületades pontoonsildade kaudu Daugava, jõudsid Väike-Jugla jõe lähedusse, kus nad blokeerisid Läti laskurmeeste poolt. Neile anti käsk vastane edasi lükata, kuni kogu Vene 12. armee lahkub piiramisrõngast, ilma et Saksa armee neid vangi oleks saanud. Võitlused võtavad mõlemale sõdivale poolele rasket lõivu.

Täna saab näha skulptor Jānis Karlovsi mälestussammast "Kangelaste altar", mis avati 2005. aastal ja mis on pühendatud Läti võitlejatele. Tīnūži mõis, kus näitus asub, jääb 300 meetri kaugusele.

Asub Baldonese maakonnas Baldonesest 4 km kaugusel maantee Iecava – Baldone – Daugmale läheduses.

Mercendarbe on üks mõisatest, millest mitte kaugel asus Baldonese kuurort, mis oli Läti territooriumil vanim. Mõisa ajalugu täiendavad 1. maailmasõja sündmused. See asus 7 km kaugusel aktiivsest lahinguväljast – Surmasaarest. Mercendarbe mõis täitis Saksa sõjaväe eesmärke ja selle ümbrusest sai otsene sõja tunnistaja.

Sõja ajal oli raudteeinfrastruktuur iga armee plaanides üks olulisemaid teemasid. 1915. aastal oli Saksamaa okupeerinud Läti (tol ajal Venemaa osa) territooriumi ja asus ehitama uusi raudteeliine, et kiiresti transportida sõdureid, korraldada tarneid ja eksportida Saksamaale ressursse, näiteks puidukoormaid. Üks uutest raudteeliinidest ühendas Mercendarbi Vecumniekiga ja edasi Jelgavaga, mis oli Saksa armee oluline tugikoht. Palgasõdurite liini kasutati sõdurite varustamiseks Surmasaarel ja see andis ka Saksa armee üksusi, kui nad ründasid Riiat, sundides Daugavat.

Tänapäeval asuvad mõisas Baldonese muuseum ja turismiinfopunkt. Loodud on Mercendarbe jalutusrada, mis on osa "Baldone juturajast". Siiani on näha Saksa sõjaväe raudteetamm.

Endine raudteetrass on looduses hästi näha, kuna praktiliselt kogu teelõigul, kus praegu on mets, on säilinud raudteetamm. Mööda muldkeha liikudes pöörake tähelepanu maapinnale - on võimalik näha säilinud magamiskohti. Tänapäeval toimib osa raudteelõike teede alusena, näiteks raieteena. Mercendarbe mõisa juures on raudteetamm tasandatud, kuid Riekstukalnase kandis, kus mets taastub, jätkub.

Baldone ajaloo uurija O. Anderson kirjutab antud raudtee ajaloost nii:

"1. Maailmasõja ajal, kui 1916. aastal oli rindejoon piki Daugava vasakut kallast stabiliseerunud Saksa armee varustamiseks, võttis sõjaväe raudteeteenistuse ülem 15. märtsil 1916 vastu otsuse ehitada liin Vecumniekist Mencendarbisse. Liini pikkus oli 25 kilomeetrit. 30. märtsil alustas tööd 5000 töölist ja juba 1. mail ehitati liin Skarbe jaamani ning 6. mail Mercendarbesse. Raudtee algas Vecumniekis, jaamana Neugut Kurland, seejärel jaamad Nougut Nord, Birsemniek, Gedeng, Skarbe, Merzendorf (nimed saksa keeles). Hiljem pikendati liini Rieksti mäele ja Vilku mäele Ikškilei vastas. Kuna Jelgava-Krustpilsi liin oli juba ümber ehitatud Saksa (Lääne-Euroopa) rööpmelaiusele, kulges 1435 mm rööpmelaiusega liin ka Mercendarbini. See ei olnud mingi "banitis", vaid tavaline raudtee. Suurim jaam oli Skarbe. Seal toimusid suurimad veoste ümberlaadimistööd, et neid edasi hobutranspordiga rindele toimetada. Raudteeliin töötas veel 1921. aastal, kui seda mööda saadeti palke ja küttepuid. Lammutati 1925. aastal. Tänapäeval on jaama asukoht säilinud tervena, nähtaval on raudtee, rööbastee muldkeha, magamiskohad. Hämmastav, et 100 aasta pärast saame sellel raudteel kõndida. Lihtsalt kohati tundub, et rong tuleb ja tuleb kõrvale astuda.»