Väikese Jugla jõe lahing / Riia operatsioon

„1. septembri varahommikul äratas meid Dunonise Daugava-poolsel küljel äge ja pidev suurtükitule. Polnud kahtlustki – lahing oli seal alanud. Saduldasime kiiruga hobused ja suundusime Ropaži mõisa poole. Laskurväelased kogunesid üksikute suvilate juurde. Põnevus. Peakorterisse oli saabunud teade väejuhatuselt, et sakslased olid üritanud Daugavat ületada, kuid löödi tagasi. Seda uudist ei saanud aga uskuda. Aeg möödus ja Dunonise nõgu ei taandunud. Teedele olid ilmunud põgenikud, kes ütlesid, et sakslased on juba Daugava sellel küljel. Haavatud sõdurid ja põgenevad Vene sõdurid tulid, relvadeta ja mõned isegi ilma mütsideta. Meie käsk oli desertöörid arreteerida ja tagasi saata. Asjatud pingutused. Põgenike arv kasvas iga tunniga, nagu ka haavatute ja gaasimürgituse ohvrite arv. Laskurväelaste erutuses – miks meid rindele ei saadeta, sest seal keeb nagu nõiapott. Haavatud ütlevad, et pärast äärmiselt... Sakslased on ägeda tule, sealhulgas gaasimürskudega, üle Daugava ületanud ja sundinud Vene väed taanduma. Kuid armee peakorter teatab endiselt, et Saksa rünnakud on edukalt tõrjutud. Pole enam midagi oodata. Zemgale kompaniid hakkavad teele kogunema. Saabuvad laskemoonakärud. Laskjad võtavad neilt kiiruga padruneid ja käsigranaate. Ebatavaline vaatepilt – Ikšķile suunast tulevad laiali pillutatud lüüasaanud Vene armee võitlejad, sõidavad armee sõidukitesse komistanud sõdurid. Kõik kiirustavad lihtsalt minema, aga siin seisavad laskurid tihedates ridades ja ootavad käsku edasi minna. Pubi otsa on kogunenud mõned pagulasnaised, vaadates meid – Läti sõdureid – tõsiselt ja kurvalt. Noor tüdruk, kes on daaliaõisi korjanud, tuleb ja hakkab neid lähimatele vibulaskjatele jagama.