Lahing Väike-Jugla jõe ääres / Riia operatsioon

«1. septembri varahommikul äratas meid raevukas ja pidev suurtükivägi Daugava külje all. Polnud kahtlustki, et lahing oli seal alanud. Kiiresti saduldame hobused ja läheme Ropaži mõisa. Mõne maamaja juurde kogunevad laskurid. Põnevus. Staabis tuli armee juhtkonnalt teade, et sakslased on üritanud Daugavat sundida, kuid andnud löögi. Seda sõnumit ei saa aga uskuda. Aeg läheb ja kongi õõnes serv ei vähene. Teedele on ilmunud põgenikke, kes ütlevad, et sakslased on juba siinpool Daugavat. Haavatud sõdurid ja põgenevad vene sõdurid tulevad relvadeta ja mõned isegi ilma mütsita. Meil on käsk – desertöörid kinni pidada ja tagasi pöörata. Usinad pingutused. Põgenike arv suureneb iga tunniga, samuti haavatute ja gaasimürgituse saanute arv. Vigastatud räägivad, et pärast äärmiselt ägedat tulistamist, isegi gaasilaengutega, liikusid sakslased üle Daugava ja sundisid Vene väed taganema. Kuid armee peakorter teatab endiselt Saksa rünnakute edukast mahasurumisest. Ei mingit ootamist. Teel hakkab kogunema Zemgali ehteid. Saabuvad laskemoona jalgrattad. Püssid võtavad neilt kiiruga padruneid ja granaate. Ebatavaline vaatepilt - Ikšķilest tulevad lüüa saanud Vene armee võitlejad, sõidavad armeevankritesse kinni jäänud sõdurid. Kõik tormavad lihtsalt minema, aga siin astuvad ridadesse püssimehed ja ootavad käsku edasi liikuda. Pubi otsa on kogunenud mõned pagulasnaised, kes vaatavad meile tõsiselt ja kurvalt otsa - Läti sõjamehed. Noor tüdruk, kes on kogunud daaliaõisi, saabub ja hakkab neid lähimatele püssimeestele jagama.