Läti püssimeeste argipäev Surmasaarel

«Elu Surma saarel oli täis raskusi ja õudusi. Öösel, pimeduse saabudes ja hommikuvalguseni toimetati lahinguväljale sõjamaterjale ja toiduaineid, viidi haavatud ja langenud paremale kaldale. Kiiresti remonditud sissevarisenud kaevikud ja liikluskäigud, kahjustatud telefoniliiklus. Vastane ei kasuta. Vibulaskjate kaevikute kohal puhkesid miinituukrid. Kuulipildujad töötasid. Vaid veerand saare garnisonist suutis hetkeks silmad sulgeda. Teised pidid ärkvel olema. Alles hommikuvalguses vahetati öövalve. Toitu ja keedetud vett viidi suurtes anumates kohale esimestes kaevikutes kell 10 ja 18. Vaatamata kohutavale elule Surmasaare varjupaikades oli vibulaskjatel siiski elav vaim. Nad püüdsid võitluses väsitavas positsioonis igati vaheldust ja lõbu tekitada. Kuigi püssimehed elasid kivides ja maa alla mattunud, surmavarjus, oma koobastes ja kaevikutes oli näha isegi aialilli ja häbelikke maakaunitare. Selle vaprad läti poisid - püssimehed - tõid selle "neutraalilt maalt", mis asus püssimeeste ja Saksa kaevikute vahel. Muidugi oli see öötöö, päeval ei tohtinud väljapoole kaevikuid paista. Ja ööaeg oli selline, nagu see oli loodud igasuguste asjade jaoks. Meeldiv vibukütt muutis Saksa granaadi silindri lillevaasiks. Ta armastas luulet raamatutes ja elus. Aga selline on juba lätlane - ta oskab ka elutunnis ilu leida või seda luua. Avatud lilled vibuküttide kongides ja ei imanud lauluhääli endasse ka kõige raskematel meeleheite hetkedel. Sõda oli püssimeeste jaoks püha ülesanne ja isegi Saksa keeristorm ei suutnud nende südant vaigistada. Hommikuti ja õhtuti, kui lahingumüra tavaliselt vaibus, veetsid püssimehed neid puhkehetki rahvalaule lauldes. Sakslased vastasid oma sõjalaulude laulmisega. Sageli mängisid mõlemad vastased kaevikus mandoliini või kitarri. Tundus, et nad pole enam vaenlased, vaid kahe vastase vahel oli tekkinud sõprus. Mõnikord oli hommikuti ja õhtuti meie ja vastase vahel kõige rahulikum suhe, kuid õhtuhämaruses algasid vastastikused võitlused elu ja surma peale. Isegi vaiksel, suurel, rahulikul Läti saatusejõel, mustal Daugaval, ei lastud lainetada. Tihti tõusid teda üles saksa granaadid, kõrged veepostid, mille pritsmed kukkusid tagasi Daugavasse, rikkudes selle rahu. Sajad pekstud ja uimastatud kalad ujusid alla. Laskurpüssid püüdsid seda kasutada ja püüdsid Daugavas "konteeritud" kalu tabada allpool laskepunkti ning pärast korralikku jahti sõid sakslaste antud kalasuppi. Eriti edukas oli jaht, kui Daugava alumisele küljele ehitati ujuvsild. Üldiselt, mida ohtlikum ja surmavam füüsiliselt ja moraalselt surmavam Saksa suurtükivägi oli tulekahju ajal, seda rohkem vaikis ta püssimeeste jaoks. Tulekahju vaibumise ajaks läksid kõik kaljudele otsima Saksa laengut alumiiniumist ja vasest peadest. Tihti tormasid vintpüssid kukkunud mürsu kohale. Milleks? Aga need, kes püssimeeste aega kogesid, mäletavad, et peaaegu kõigil paariks päevaks Riiga või sugulaste juurde sõitnud püssimeestel olid sõrmes sellised imelikud valged sõrmused. Need olid püssimeeste väljamõeldis ja looming. Alumiinium eemaldati laadimispeadest ja sulatati. Varem sai vajalik kuju kipsis välja lõigatud ja nüüd oli nii aeglane! Püssid moodustasid erineva kujuga sõrmuseid: südamega sõrmuseid, ilmekamat tähte, mõnes sõrmuses sulatatud granaadist sõrmust jne. Püssimehed armastasid neid sõrmuseid, sest need meenutasid elu Surmasaarel. Püssimehed mitte ainult ei valanud sõrmuseid, vaid valmistasid samast materjalist lusikaid, väikseid kujukesi ja muud huvitavat. Huulikuid hakati valmistama käeshoitavate granaadipõletite vasktorudest, välja arvatud plahvatusohtlik elavhõbe. Muidugi juhtus ka õnnetusi ja üksteise vibulaskja kaotas mitte ainult sõrmede ja käte, vaid ka elu. Kõik katkematud Saksa granaadid või šrapnellid võeti järk-järgult lahti, laaditi maha ja muudeti püsside juures vaasideks, kulbideks ning enamik neist saadeti lahinguväljast kenaks mälestuseks maja juurde kuulujatele koju. See sõda oli püssimeeste jaoks püha sõda ja kõik võitlusega seonduv sai pühaks, mälestusväärseks. Kui elav ja turvaline oli püssimeeste vaim, sest nad ei suutnud uskuda oma võitu, sama hoolsalt hoolitsesid nad oma sõjarelvade hooldamise ja hoidmise eest, mis mängis ka sõduri elus olulist rolli. . Püssimeeste põhirelvaks oli püss. See oli nende tüdruksõber valgel ja valgel ajal. Pole asjata, et nende püssid kutsusid oma kirjades oma "naist" ja "pruuti". Taimesurmapäeval võis Surmasaarel näha püssimehi puhastamas relvi, tõrvikuriideid, jalanõusid jne. Kui püssid olid puhtaks pühitud, paigutati need spetsiaalselt ettevalmistatud järskudesse varjualustesse otse kaevikutesse, et need oleksid iga hetk käepärast ja saaks viivitamatult tööle panna.