Läti laskurite igapäevaelu Surmasaarel

„Elu Surmasaarel oli täis raskusi ja õudusi. Öösel, kui pimedaks läks, ja kuni koidikuni toimetati lahingupiirkonda sõjamaterjale ja toitu, haavatud ja langenud viidi paremale kaldale. Kokkuvarisenud kaevikud ja liikluskäigud, kahjustatud telefoniliinid parandati kiiresti. Vaenlane ei maganud. Miinipildujad plahvatasid laskurite kaevikute kohal. Kuulipildujad töötasid. Vaid veerand saare garnisonist sai lühikeseks ajaks silmad sulgeda. Ülejäänud pidid olema ärkvel. Alles koidikul vahetus öövalve. Toitu ja keedetud vett toodi suurtes konteinerites esimestesse kaevikutesse kell 10 hommikul ja 18 õhtul. Vaatamata kohutavale elule Surmasaare valvepostides olid laskurid alati heas tujus. Nad püüdsid igati väsitavas positsioonilahingus vaheldust ja lõbu luua. Kuigi laskurid elasid naastude kivides ja kaevasid maad, oli surm varjudes, oma maa koobastes ja punkrites näha isegi aialilli ja häbelikke maailu. Krapsakad läti poisid - laskurid tõid need...“ „neutraalne maa“, mis asus laskurite ja Saksa kaevikute vahel. Muidugi oli see öötöö, päeval ei tohtinud nad kaevikutest väljapoole ilmuda. Ja ööaeg oli justkui loodud igasugusteks naljadeks. Nutikas laskur muutis Saksa granaadi silindri lillevaasiks. Ta armastas luulet raamatutes ja elus. Aga selline lätlane ongi – ta oskab leida ilu või seda luua isegi elu kõige pimedamatel tundidel. Närtsimatud lilled laskurite kaevikutes ja närtsimatute laulude kõla isegi kõige raskematel meeleheite hetkedel. Laskjate jaoks oli sõda püha ülesanne ja isegi Saksa torm ei suutnud vaigistada nende südame rõõmu. Hommikuti ja õhtuti, kui lahingukära oli tavaliselt vaibunud, veetsid laskurid need puhkehetked rahvalaule lauldes. Sakslased vastasid oma sõjalaulude laulmisega. Tihti mängisid mõlemad vastased kaevikutes mandoliini või kitarri. Tundus, et nad polnud enam vaenlased, vaid kahe vastase vahel oli loodud sõprus. Mõnikord hommikuti ja õhtuti olid meie vahel kõige rahulikumad suhted... ja vastane oli olemas, aga videvikus algasid vastastikused surmavõitlused. Isegi vaiksel, suurel ja rahulikul lätlaste saatuseajal, mustal Daugava jõel, ei lubatud rahulikult lainetada. Tihti kerkisid selles Saksa granaatide poolt tekitatud kõrged veesambad, mille pritsmed langesid tagasi Daugavasse, häirides selle rahu. Sajad surnud ja uimastatud kalad ujusid allavoolu. Laskurmeeste püüdis seda ära kasutada ja püüdis Daugava laskekohast allavoolu püüda „põrutuse saanud“ kalu ning pärast head jahti sõid nad sakslaste poolt neile pakutavat kalasuppi. Jaht oli eriti edukas, kui Daugava alumisele kaldale ehitati ujuvsild. Üldiselt, kuigi Saksa suurtükitule oli mürskude ajal füüsiliselt ja moraalselt ohtlik ja surmav, pakkus see lakates laskuritele meeldivaid hetki. Kuni tuli päeval vaibus, läksid kõik kuristikkudesse Saksa mürskude alumiinium- ja vaskpead otsima. Tihti tormasid laskurid massiliselt langenud mürsu kohale. Milleks? Aga need, kes olid kogenud laskurite aegu, mäletavad, et peaaegu kõik... Laskurmeestel, kes sattusid paariks päevaks Riiga või sugulaste juurde puhkusele, olid sõrmedel sellised kummalised, valged sõrmused. Need olid laskurite leiutis ja looming. Alumiinium eemaldati mürsupeadest ja sulatati. Vajalik kuju lõigati eelnevalt kipsist välja ja seejärel valati! Laskurmeesid valmistasid mitmesuguseid sõrmuste kujusid: südamega sõrmused, väga ilmekas täht, mõnele sõrmusele oli sulatatud granaadikild jne. Laskurmeestele need sõrmused meeldisid, sest need tuletasid neile elavalt meelde kõike, mida nad Surmasaarel olid kogenud ja kogenud. Laskurmeesid ei valanud mitte ainult sõrmusi, vaid tegid samast materjalist ka lusikaid, väikeseid kujukesi ja muid huvitavaid asju. Käsigranaadipõletite vasktorudest hakati valmistama huulikuid, eemaldades neist plahvatava elavhõbeda. Muidugi juhtus ka õnnetusi ja üks või kaks laskurit kaotasid lisaks sõrmedele ja kätele ka elu. Kõik plahvatamata jäänud Saksa granaadid või šrapnell võeti järk-järgult lahti, laaditi maha ja muudeti vaasideks, kühveldatavateks anumateks ning enamik neist saadeti koju sugulastele armsa mälestusena... lahinguväli. See sõda oli laskuritele püha sõda ja kõik lahingutega seonduv sai pühaks ja mälestusväärseks. Nii elav ja enesekindel kui laskurite vaim ka polnud, sest nad ei saanud jätta uskumata oma võitu, hoolitsesid nad sama palju oma sõjarelvade eest, mis on samuti sõduri elus väga oluline. Laskurmeeste peamine relv oli vintpüss. See oli nende sõber nii headel kui ka halbadel päevadel. Mitte ilmaasjata ei nimetanud laskurid teda oma kirjades oma "naiseks" ja "pruudiks". Surmasaarel võis näha laskureid oma vintpüsse puhastamas, riideid, jalanõusid jne põletamas. Kui vintpüssid olid puhtaks pühitud, asetati need spetsiaalselt ettevalmistatud püstistele riiulitele otse kaevikutes, et need oleksid igal hetkel käepärast ja viivitamatult tööle pandud.