Nii sündis Riia vennaste kalmistu
Jutustaja kirjeldab asjaolusid, mille kohaselt loodi langenud sõduritele pühendatud Läti kuulsaim mälestusmärk. Nagu memuaaridest näha, seisis rahvuskangelaste kalmistu silmitsi rea takistuste ja ebasoodsa - halvustava suhtumisega mitte ainult kiriku, vaid ka Riia linnavalitsuse poolt.
„Lätis pole inimest, kes ei teaks, et Riias on Vennaste kalmistu. Inimeste arv, kes seda on külastanud, on lugematu. Ja ometi kui väike on nende arv, kes teavad, kuidas see tekkis ja milliseid lahinguid selle eest omal ajal peeti. Aga kas kellelgi on lubatud seda mitte teada? Varsti pärast maailmasõja puhkemist eraldasid Riia Toom- ja Peetri kirikute administratsioonid Metsakalmistul 146 hauda langenud luterlastest sõdurite matmiseks, kellel polnud Riias sugulasi. Kui 1915. aastal loodi Läti laskurpataljon, hakkas selle pataljoni organiseerimiskomitee siia esimesi langenud laskureid matma. Hiljem selgus, et seda kalmistut oli vaja laiendada. Organiseerimiskomitee pöördus vastava palvega Toom- ja Peetri kirikute administratsioonide poole. Ja siin pidime olema tunnistajaks nii traagilisele vaatepildile, et laskurid, kes olid lahingus langenud oma kodumaad kaitstes, jäid sellest ilma isegi oma kodumaal, isegi kui vaid liivapadjast viimseks puhkepaigaks. Seejärel puhkes tuline võitlus.“ Lahkarvamused korralduskomitee ja eelmainitud kirikute administratsioonide vahel, millesse olid kaasatud ka Riia linnavolikogu ja linnavolikogu. Korralduskomitee esitas linnavolikogule 3. juunil 1916 nr 5827 all järgmise artikli: «Riia Evangeelse Luterliku Toomkiriku ja Peetri kiriku administratsioonid olid eraldanud Metsakalmistul maatüki langenud sõdurite matmiseks. Kuna eelmainitud kohta oli juba maetud 138 laskurit, pöördus korralduskomitee eelmainitud administratsioonide poole küsimusega, mis alusel nad oleksid nõus eraldama täiendavat maatükki, kuid said kategoorilise keeldumise. Administratsioonide sellistest avaldustest ja ka vabandusest, et nad «ei pea võimalikuks eraldada Metsakalmistul üldse ühtegi teist maatükki, kuna see kalmistu peab eelkõige teenima Toomkiriku ja Peetri koguduse vajadusi», on selgelt näha, et nad ei taha korralduskomitee poole pöörduda.
„(..) Langenud laskurite vennaskalmistuks määratav koht piiratakse hiljem, kui meie riigis rahu on jalule seatud, aiaga ja inimestel, kes neid haudu külastama tulevad, ei ole mingit seost Dome'i ja Peetri kiriku koguduste liikmetega, kelle huvid eelmainitud administratsioon seab kõigest muust ettepoole. Pealegi ei tohiks unustada, et need administratsioonid maksavad linnale Metsakalmistul neile määratud tohutu maa-ala eest vaid 1 rubla aastas ning see ei kanna materiaalset kahju sellest, et Läti laskuritele eraldati suhteliselt väike maatükk. Nende laskurite vennaskalmistute välisilme ei riku Metsakalmistu üldist olemust, sest neid vennaskalmistuid hooldavad pidevalt nii korralduskomitee kui ka langenud laskurite sugulased. Alguses hoolitses nende haudade eest korralduskomitee ja veidi hiljem Läti Punane Rist.“
Nii sündiski kalmistu, kus puhkavad legendaarsed kangelased kõigist Läti maa taludest, nii laskurid kui ka hilisemad vabadussõja osalejad. Nad võitlesid nagu vennad, nad langesid nagu vennad ja puhkavad nüüd vennalikult ühises hauas, andes sellele pühapaigale ainsa nime, mis sellele anda saab - Vennaste kalmistu (..)"
ajaleht “Läti Rifleman”, nr 12, 1934. Artikli pealkiri: “Nii sündis Riia vennaskonna kalmistu”
Seotud teemad
Seotud objektid
Riia vennaskalmistu
Riia vennaskalmistu asub Riia linna Põhjarajoonis. Kalmistu laiub 9 ha suurusel maa-alal ja on Läti silmapaistvaim ja oluliseim memoriaalansambel langenud läti sõduritele. Kalmistule on maetud umbes 3000 sõdurit. Vennaskalmistu rajati Esimese maailmasõja ajal, kui siia maeti kolm läti kütti, kes langesid Tīreļpurvsis Saksa armee vastu võideldes. Hiljem maeti vennaskalmistule ka teistes lahingutes ja sõdades langenud läti sõdureid. Memoriaalansambel on ehitatud skulptor Kārlis Zāle kavandi järgi ja see on esimene taoline maastiku-, arhitektuuri- ja skulptuuriansambel Euroopas. Selles on kasutatud kohalikule maastikule, läti talule, folkloorile ja ajaloole iseloomulikke elemente, mis ülistavad sõdurite iseloomujooni ja jutustavad nende teekonnast. Memoriaalansambel avati 1936. aastal ja sellel on kolm osa: „Mõtete tee", mis on 250 m pikkune allee, „Kangelaste terrass" koos igavese tule altari ja tammehiiega ning matmispaik, mida piirab müür, millel on kujutatud ema koos langenud poegadega.
